Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Terry Pratchett ·

Snuff

(romaan aastast 2011)

Sarjad:
  • F-sari
Hinne
Hindajaid
1
1
3
1
0
Keskmine hinne
3.333
Arvustused (6)
Bix Pokupoeg

On Kettamaailm.
On Sam Vimes, vahtkonna kapten, hertsog, tahvlipühkija, Sam Juuniori isa ja muidu kõikvõimalike supervõimetega kangelane, kes peab oma kalli kaasa tahtel pisut puhkust võtma ning oma maavaldustesse (mida ta varem ihusilmaga näinud pole) sõitma.
On kahjuritest (jänesed) toituvad kahjurid (härjapõlvlased), kes on kõigile pinnuks silmas, kuna nad räägivad arusaamatut keelt ning kipuvad jäneste puudumisel näppama kanu ja kõike muud, mis nende ülimalt räpaste ning haisvate näppude külge jääb.
Sam Vimesi õnneks ei pea ta äkki esikohale tõusnud hertsogirollis paari päevagi piinlema enne kui toimub Mõrv ning Vahtkonnakapten peab Hertsogilt tüüri üle võtma.

Seda raamatut lugedes oli mul kogu aeg kahtlane TUNNE. See tunne sai kinnituse hetk tagasi kui ma raamatu BAASi sisestamiseks tema originaali pealkirja uurisin. Sinna juurde oli nimelt pisikeses kirjas ja ainult advokaatidele mõistetavas keeles kirja pandud, et härra Pratchett on tõepoolest lubanud seda raamatut enda nimel välja anda.
Jah, juba lugedes oli selge, et kuigi siin-seal on tunda Pratchett`i korrigeerivat kätt, siis enamiku sellest loost on jutustanud keegi, kelle jutustamisoskus ei küüni mitte kõrgemale meie enda paljukirutud Algernoni ja/või Reaktori autorite omast. Keegi on Terry Pratchetti varasemad teosed mikserist läbi lasknud, uued seiklused välja mõelnud ning siis vanameistri käest kaubamärki lunima läinud. Siin-seal TUNDUB, et ka Pratchett on midagi kirjutanud. Eriti nendes kohtades, kus vanad abielumehed kurdavad, kuidas nende naised sunnivad neid vastu tahtmist kauem elama (peekoni asemel juurvilja närides) kui hädapäraselt vaja oleks.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Käesolev teos on Terry Pratchetti tavalist taset arvestades pettumus, ehkki lugeda see siiski kõlbab. Põhilisema on eelpoolkirjutaja juba ära öelnud, mistõttu võtaks selle teose taustal veidi kokku kogu Kettamaailma sarja, mis oma vaimukas iroonilisuses on siinkirjutajale üks lemmikumaid ulme/fantaasia üllitiste seast.

Hoolimata sellest kui suure osa siinsest tekstist isand Pratchett reaalselt kirjutas või mitte, tundub, et viimastel aastatel tema teosest teosesse korduv skeem hakkab end ammendama: on mingi probleem, mis on enamasti seotud kellegi "diskrimineerimisega" ning siis tuleb keegi, kes mure lahendades kas juba on superkangelane või siis saab selleks. Käesolevas teoses aga häiris vist kõige enam see, kuidas komandör Vimes lahendas probleeme mängleva kergusega, sattumata pea kordagi tõsisemasse kimbatusse, asi oli nagu algusest peale ette määratud ning raamatu viimasel 50 leheküljel polnud tegelikult enam mingisugust pinget. Oleks siis vähemalt kurjami hukkumisega kaasnenud varasemates teostes tavaline muhe dialoog Surmaga, aga ei!

Üleüldse, enamiku Pratchetti viimaste raamatute ulmelis-fantastiline osa on muutunud küllaltki marginaalseks, mis tegelikult mingisugust kandvat osa enam ei kanna (härjapõlvlased võiks täiesti vabalt asendada ka mõne diskrimineeritud rassi või rahvaga). Ilmselt on asja probleemiks ka see, et kogu sündmustik on liialt ainuvaldavalt jäänud seotuks Ankh-Morporki võimuvahekordade klaarimisega, mis jätkub ka "Tubakas"/"Snuffis", hoolimata tegevustiku toimumisest maapiirkonnas.

Sellest johtuvalt tuleb ilmselt tõdeda, et Kettamaailma esimesed raamatud Rincewindi, Kakslille, metslase Coheni, Surma ja teiste seiklustega on ja jäävad kogu selle sarja parimaiks. Aga kindlasti ei taha ma sellega öelda, et teised ja ka käesolev raamat lugeda ei kõlba, kuigi see viimane on vist küll nõrgim, mis Pratchetti nime all ilmunutest kätte sattunud on.
Teksti loeti eesti keeles
Triinu Meres

Daamid (ja teised), isegi kui teile Prachett VÄGA VÄGA meeldib, seesinane ei tasu lugemist! Mis me põnevuse puudusest või süžee-ehitusest räägime, isegi toimetatud ei ole koralikult.
Loos esineb üks teatud vibupüss, mida korduvalt näidatakse ja demonstreeritakse ja mida Vimes koos oma supermanist kammerteenriga koos vahib ning sõnadega kirjeldab, võimalik, et isegi käpib ja näpib. Ja siis, kuskil loo viimase kolmandiku alguses, kui antud relva tema teenri poolt korra reaalselt kasutatakse, esitab ta korraga kaheleheküljelise kisa teemadel "selliseid vibupüsse tehti ainult kolm, need on ebaseaduslikud ja kas meie oma on ikka veel keldri põranda sees alles huvitav? Peaks koju jõudes kontrollima!"
millele supermän-teener vastab lambalikult, et on veendunud, et koju jõudes leiab isand selle vibupüssi täpselt sealt, kuhu ta selle eelnevalt mattis.
Mis nagu... oleks ju võinud olla vinge korravalvuri-show, ainult et mingit loogikat selles Vimes`i eelnevat käitumist arvestades küll polnud ja naljakas ka ei olnud.

Tegelased pole mitte Pratchetti tavalised "klishee + veidi vunki = arhetüüp, mille me rõõmuga päris elustki ära tunneme" vaid lihtsalt intensiivsed labasuseni põhjakeeratud klisheed, mille me tunneme ära kui absurdsused halbadest lugudest. Järjekordne diskrimineeritud rass on ii-gav ja jääb täiesti segaseks, miks ta üldse olemas on - mis on nt tema ökoloogiline nišš, kui soovite. Ja Eriti Paha tegelane oli ka igav! Saate aru?! Kus on härra Needle`i emaletõukav isikupära? Härra Tulipi kiiksukus? Ses tüübis polnud absoluutselt midagi elumeenutavat. Minule jäigi arusaamatuks, mis tema motivatsioonid olid ja mis hirmus tapjaloom Vimes`is temaga sarnane oli. Sõnaga - meile öeldi, kes ja milline ta on (nimelt PAHA), aga ei näidatud.
Väkk.

Tõega, see ei ole hea raamat. Isegi korralikust keskmisest jääb puudu. Ma täiega loodan, et see on mingi teise inimese kirjutatud ja siis Pratchetti poolt üle vaadatud ja trükki lubatud miskipärast, sest kurbus seeüle, mida alzheimer muidu mehe enda võimetega on teinud, on muidu lihtsalt liiga vahetu ja valus.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Lugesin siinseid kriitilisi kommentaare enne raamatu kallale asumist ja ennäe, algus tõotaski piinarikast lugemist. Raamat algas igavalt, lohisevalt, katkendlikult ja punnitatult. Seda 50 esimese lehekülje ulatuses. Pärast seda seis paranes, lugu sai hoo käima ja oli küllaltki haarav. Oli põnevust, oli head huumorit, oli huvitavaid tegelasi, oli jälgitav tegevusliin. Mis ei tähenda ometigi, et midagi kritiseerida ei oleks olnud. Oli küll ja mitte vähe. Näiteks ei meeldinud mulle nimede tõlkimise stiil. Eks see ole selline igas Pratchetti eestikeelses tõlkes, aga selles raamatus torkas see kuidagi eriti teravalt silma. Nimelt see, et osa nimesid oli tõlgitud ja osa tõlkimata jäetud. Oli Feeney Upshot ja oli ka Gastric Tobevarvas. Oli Sam Vimes ja oli ka Tsipa Segane Arthur. Oli Felicity Beedle ja oli ka Charles Augustus Rahumees. Kuna tegemist siiski põhimõtteliselt muinasjutuga, oleks pidanud vast kõik nimed (vähemalt perekonnanimed) ära eestistama. Teiseks, liiga pealetükkivaks muutus Ameerika Ühendriikide kunstis laialtlevinud moraalitsemine, mida kohtab nii filmides, raamatutes ja teleseriaalides (eriti nooremale põlvkonnale mõeldud teostes). Kolmandaks, epiloogi oleks vabalt kirjutamata võinud jätta, samuti poleks vaja olnud toppida siia raamatusse Tsipa Segase Arthuri liini, see ei andnud mitte kui midagi teosele juurde.
Teksti loeti eesti keeles
Artur Räpp

Raamatu lõpp on roosavõitu, nalja on Pratchetti kohta vähevõitu, Pratchetti kohta ebatavaliselt on raamatus mitu tegevusliini. Viimane neist on lihtsalt ebatavaline, kaks esimest panid mind kõõluma nelja ja viie vahel, kuid valisin lõpuks ikka viie, seda peale eelarvustuste läbilugemist, et neid tasakaalustada. Lisaks tuleb ju ka kehvematele raamatutele hindeid jätta.
Kui aga negatiivsed asjad sai juba välja toodud, siis ka positiivset: Kõrgseldskonna kombestik nägi välja nagu see oleks päris kogemuse põhjal kirjutatud, usutav. (olgu see siis nüüd tõsi või vale, ükskõik). Sotsiaalne pool oli seekord jälle paremini välja kukkunud kui mõnes teises tema raamatus on olnud. Kettamaailma ja ulmet oli suhteliselt vähe, kuid see fakt pole minu jaoks oluline. Kui asi saab tehtud ka vähema ulmega, siis olgu vähem.
Hindamisest: Kuna see on siin minu esimene arvustus, siis veidi ka hindamisest üldiselt. Hinnata saab mitme skaala alusel ja ükski neist pole absoluutselt teistest parem. Nt kirjutatu headuse - kvaliteedi järgi, kirjutatu meeldivuse, uudsuse, üllatatavuse järgi, selle järgi, kui tungivalt sooviti teost lugeda, kuivõrd erines see oodatavast (teistelt kuuldud eelinfo või eelnevalt loetuga võrreldes, viimast skaalat on ka antud teose puhul hindamisel korduvalt kasutatud). Võib hinnata nii, kus 2 on juba positiivne hinne või nii, et kolm on, võib mitte hinnata raamatuid, mis jääti pooleli, viie võib reserveerida tõelistele lemmikutele, mida loeks ja loeks, millest räägiks igale vastutulijale tundide viisi või siis annaks viit palju kergemalt. Vähemalt esialgu panin enda jaoks paika aga sellise skaala: 1 - raamat, mille jätsin pooleli või lühem jutt, mille lugemist tõeliselt kahtsen (mõni jutt saab enne otsa, kui jõuad selle pooleli jätta). 2 - halb teos, mina ei soovita lugeda, 3 - käib kah, kuigi võib-olla nutma ei hakka, kui poleks lugenud, 4 - hea raamat, julgen soovitada, kuigi on ilmselge, et on ka paremaid kohatud, miskit jääb puudu või on üle, 5 - tõesti meeldis, kui miski ei meeldinud, siis olid need pisiasjad või ainult teatud raamatu osades. Hindamise aluseks võtan peamiselt endale, mis iganes seda ka meeldivaks ei tee, või siis huvi seda lugeda. (viimane mõjub pigem lühematele ja kodumaisematele juttudele või autoritele, mida olen varem lugenud vm soodsa eelinfo puhul). Kirjutatu headust hindaks pigem siis, kui see oli tõesti nauditav kvaliteet. Kirjutatu tase võiks olla eeldatav, selle puudumine hinnet alandav nähtus.
Teksti loeti eesti keeles
x
Madis Maasing
15.06.1984
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Madis Maasing

Kirjutatud kahtlemata hästi ja autorile omases võtmes. Aga häiorima jäid mõned asjad, kõige enam vast see, et miks ikkagi olid aadlikud veendunud, et roheline tuleb lihtsalt ära keelata ja asi vask, isegi kui ilmselt pidi neile varasemast ajast, vähemalt juhuslikust empiirikastki selge olema, et antud värviga asjal on oma vägagi praktiline ja kasulik mõte. Ei olnud ju rõhuv enamus baltisakslasi ka lihtsalt stereotüüpsed "kurjad mõisnikud", kes muust ei mõelnud, et kuidas saaks talupoegi paremini peedistada. Noh, selles loos aadlikke lihtsalt ei huvitanud lihtrahva toimetamised kuigivõrd, aga see ei tundu ka päriselt toimiv ühiskonnakorraldus, sest feodaalsüsteemis on aadlikul vaja tegelikult vägagi, et tema talupojad eluga suht hästi toime tuleks, et nad suudaks nii end kui ka aadlikke ülal pidada. Jobusid muidugi on, aga ma ei kujuta hästi ette, et see süsteem oleks saanud kirjeldatud viisil mingil planeedil nõnda toimida. Aga üldiselt, eks sääraseid loogikavigu (mis võivad olla ka suibjektiivselt ülevõimendatud), võib kindlasti leida ka paljudest teistest juttudest. Ja üldiselt ikkagi hea tunne ja elamus, usutavad karakterid jne. Seega, "4".
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Vana kooli ulmejutt, mis ilmselt meelega mõjub, nagu oleks kirjutatud 20. sajandi keskpaigas. See on aga ka loo peamine nõrkus, vähemalt minu silmis, sest ühelt poolt on ju selline lähenemine mõnikord täiesti tore ja muhedalt anakronistlik, siin jäi see asi aga kuidagi lamedaks pigem. Et nagu oli kokku seotud tänase maailma sotsiaalpoliitiline olustik ja siis mindud tulevikukujutluses 50 aastat ajas tagasi.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Lugu algas korralikult, aga kusagilt poole pealt hakkas maha käima ja muutus tõepoolest üha ebaloogilisemaks. Seetõttu lõpuks kuigi head tunnet ega muljet ei jäänud. Paraku.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Huvitav idee, esitus ka üleelatav, aga mitte ülemäära meeldiv. Aga lugu jättis siiski lõppeks päris hea tunde.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Täitsa hästi kirjutatud lugu, ja lausa maagiline alternatiivajalugu allakäivast, aga maagiliselt laetud aadlisoost 20. sajandi II poole Euroopas. Kohati tundus asi siiski veidike kohmakalt kirja pandud, vahest oleks tulnud teksti veel veidi üle toimetada-sättida. 
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Nagu taas eelpool öeldud: hästi kirjutatud, aga ulmet sisuliselt pole. Võiks tõesti olla mingi polaarjoonetagune kolkaküla sajandi  eest, kui paar asjakest ära muuta. 
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Säärane ülevõlli(?) küberpunk, mis mulle ei istu. Ja ka see totter släbgitamine, et ei saa kohati pooltest sõnadest aru, mida need peaks tähendama. Aga kindlasti läheb rohkem arvutiseerunud-moderniseerunud inimestele rohkem peale. Ideed ja mõtet ju täiesti oli.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Jäi kuhugi "3" ja "4" vahele minu jaoks, aga et tõmbas ikkagi suhteliselt hästi kaasa, oli huvi, et mis siis ikkagi täpselt saab, siis olgu siin kõrgem hinne.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

See lugu oli endagi üllatuseks antud kogumikus kõige kaasahaaravam, kuigi üldiselt igasugune küber- ja muidu-punk (kirjanduslikus mõttes) päris minu tassike teed pole.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Nagu juba öeldud: hästi kirja pandud, aga ulmet sisuliselt pole. Kui paar ebaolulist komponenti ära võtta, Võiks olla vabalt tõesti mõne II maailmasõjas kannatanud piirkonnas toimunu ilukirjanduslik edasiandmine. 
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Selle looga on ilmselt nii, et kas klikib või ei kliki ehk kas seerobustne ja must kassihuumor läheb peale või mitte. Mulle väga ei läinud. 
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Kahtlemata tugev lugu, aga päris lemmik Täheaja juttude seast siiski polnud. Aga ega aurupunk pole ka kunagi mu lemmikžanr olnud.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Kahtlemata hea, huvitav ja kvaliteetne kirjandus. Minu jaoks jäi kõikuma maksimumi ja "nelja" piiril. Kuna aga enamik hindeid on niikuinii maksimumid, siis olgu pealegi pall madalam. Mõned loogikavead hakkasid häirima, eelkõige see, et kuidas peale selle ühe hiinlase keegi teine (USA, NL) tulnukate vastust ei kuulnud; ei tundunud kuidagi loogiline.
Teksti loeti inglise keeles
Madis Maasing

Tegemist on Jamaica päritolu kirjaniku neljanda romaaniga ning esimesega, mida saab pidada ulmeliseks. Teos kubiseb Aafrika mütoloogiast ja vastab hästi moodsa fantaasiakirjanduse (ehk siis fantasy) standarditele. Autor ise on naljatades nimetanud teost ka Aafrika "Troonide mängu" avateoseks ja teatud paralleele kindlasti ka tõmmata saaks. Kuid teose oluliseks, võib-olla isegi lõppkokkuvõttes olulisimaks mootoriks olev "väikeste inimeste" sissekiskumine trooniheitlustesse ja tõdemus, et lõpuks jäävad kannatajateks eelkõige ikka kõige vaesemad ja viletsamad, kel lõpptulemusest tegelikult sooja ega külma pole, on mõistagi liig üldlevinud troop, et selle baasilt asuda seda kirjatööd ainuüksi GRRM-iga siduma. Ja lõppude lõpuks jääb toosama ülioluline sündmuste käimalükkaja teoses üpriski tagaplaanile ja keskendutakse eelkõige minategelase erisugustele seiklustele mööda fiktiivset (Ida?-)Aafrikat, kus ta kohtub mitmesuguste vähem ja rohkem üleloomulike olenditega, elab üle (sageli napilt) mitmesuguseid ja enamasti sünknegatiivseid katsumusi ning korjab selle jooksul endale kaugelt rohkem vastaseid kui sõpru; mitte viimases järjekorras oma liigterava keele tõttu. Üleüldiselt võib öelda, et asi on kirjutatud päris hästi ning tihti lausa kaasahaaravalt, nii et esialgu tekkinud tugev võõristusefekt (sisu ja laad erinevad päris tugevalt Lääne ulme/fantaasiakirjandusest) hajus nii umbes kahe-kolme peatüki järel. Peategelane on kahtlemata "ebausaldusväärne jutustaja" ning veelgi enam, tema jutustusviis sarnaneb vägagi muinasjutu- ehk muistndivestja omale, kusjuures kohati pakub ta isegi välja erinevaid versioone, mis ühes või teises loos juhtus, jättes sealjuures otsad lahti, mis siis on tõde või tõepärasem. Ja nagu teame, on see omane tihti ka näiteks Euroopa müüdivaramule, et ühest ja samast loost võib olla mitu ja üksteisest suhteliselt erinevat versiooni. Ent siiski, liiga häguseks või ebamääraseks see kogu asja siiski ei muuda, sest reeglina esinevad need ebamäärasused siiski pigem detailides. Teose suurimaks plussiks lisaks ladusale sulejooksule oli minu jaoks kahlemata Aafrika mütoloogia ja selle üleloomulike olendite huvitav tutvustamine ja esitamine. Mis aga tugevasti häirima hakkas, oli tegelaste äärmine jõhkrus ja brutaalsus, mis puhuti andis silmad ette GRRM-le endalegi, ning mille tulemusena oli enamikule tegelasist küllaltki raske kaasa elada. Jah, suuremale osale oli võimalik leida mitmesuguseid lunastavaid momente ja motiive. Aga sellest hoolimata jäi kummitama tunne, et sageli oldi ebavajalikult julmad ja jõhkrad ning kõrgemaid motiive stiilis "usk, lootus, armastus", oli küllaltki raske (kuid mitte võimatu) ridade vahelt tuvastada. Küllap oli siin suur osa minategelase suhtumises, kelle üleelamised ta kogu maailma suhtes äärmiselt kibestunuks ja pettunuks tegid. Kokkuvõtteks hindaks asja aga nelja tähekesega viiest, sest ehkki mitte päris minu maitse, on tegemist kahtlemata omapärase, huvitava ja hästi kirjutatud asjaga.  
Teksti loeti inglise keeles
Madis Maasing

Sarja viimane osa seletas ära, miks ni peategelane kui ka tema isa teises osas eriliselt juhmid ja ebausutavalt käituvad olid, aga tagantjärgi ei muuda see lugemiselamust ja -muljet siiski kuidagi paremaks. Hullemgi veel, peategelane on enamiku käesolevast raamatust eriti staatilises seisundis ning süžee-tegevustik venib tõesti lubamatult pikaks.  
 
Postiivse poole pealt tuleb siiski märkida - nagu ka kogu ülejäänud triloogia puhul - huvitavaid ja värvikaid kõrvaltegelasi (kaasa arvatud eelmainitud deus ex machina), hästi ülesehitatud maailma ning autori jutustusoskust, mis suutis ka ülimalt aeglaselt kulgeva narratiivi enam-vähem söödavaks teha.    
 
Paraku muutis asja minu jaoks halvaks lõpplahendus - sellest ka hinne, mis ei peegelda mitte ainult konkreetselt Sõduripoja raamatu 3. osa, vaid kogu sarja üldist lugemismuljet. Eriti viimased leheküljed olid ikka väga absurdselt ja ülevõlli õnnelik lõpp ning pealegi tundub, et autor unustas sujuvalt ära peategelase ühe onupoja. Lohakusvigu tundus selles raamatus üldse rohkem olevat kui eelmistes, mitmel korral olid tegelaste nimed valed.  
 
Kokkuvõtvalt ei pea antud raamatut ja ka kogu sarja mitte väga kehvaks ning pigem oli asi kaasahaarav ja nauditav, aga kaks asja - vilets peategelane ja kehv lõpp - rikkusid asja minu jaoks suuresti ära.
Teksti loeti inglise keeles
Madis Maasing

Võrreldes sarja esimese raamatuga on see süngem, jõhkram ja lootusetum, aga paraku ka pikem, igavam ja kehvem. Üks asi on see, et enam pole see maailm niivõrd uudne ja põnev kui esimeses osas, ehkki selle seniavamata tahke muidugi paljastatakse omajagu. Aga kõige suurem puudus, mistõttu hetkeks tundus, et teos võib koguni pooleli jääda, on peategelane. Nagu juba eespool öeldud, siis ta hädaldab pidevalt ning lisaks sellele on ta ka kohati lausa uskumatult juhm. Tagantjärele mõeldes oli ta parajalt juhm ka esimeses osas, aga seal see niivõrd veel ei häirinud. Ainus, kes on veel juhmim ja/või irratsionaalsem, on peategelase isa.
 
Aga siiski, mida edasi raamat läks, seda lobedamalt lugemine siiski kulges, küllap harjusin ka pideva virina ja juhmusega ära ning selle ümber toimuv oli piisavalt huvitav ja hästi kirjutatud, et mitte lasta end enam asja suurimatest vigadest morjendada. Lõppude lõpuks, üldmuljena võib öelda, et ehkki kehvem kui esimene osa, ei olnud ta niivõrd palju kehvem, et peaks lausa terve tähekese võrreldes eelmisega maha võtma. Iseenesest ikkagi suhteliselt hea ajaviide.
Teksti loeti inglise keeles
Madis Maasing

Sain "Sõduripoja" triloogia jõulukingiks ja jõudsin esimesega kolmest ühele poole. Tegemist on esimese Hobbi raamatuga, mida üldse olen lugenud ning pole kahtlust, et kirjutada oskab ta hästi ja enamasti päris kaasahaaravalt. Aga nagu eelarvustajad juba korduvalt on öelnud, siis paraku oli ka tüütuid kirjeldusi ja tegevusi. Viktoriaanlik Inglismaa ja Kodusõja-eelne USA, millele oli lisatud tugev aristokraatia ja kuningavõim (a la keiserlik Saksamaa?). Poliitilised intriigid ja nendest tekkinud jamad olid enamuse raamatust kandvamad kui maagia ja tsivilisatsiooni-metslaste kokkupõrge, lõpus ja lõpuks aga pigem vastupidi. Tegelased on tõesti enamjaolt hästi välja joonestatud, ainult et peategelane ise tundus kohati lausa häirivalt juhm või ignorantne, teisal aga jälle üllatavalt nutikas. Nojah, võib-olla oli siin oma osa tema sisemisel lõhestatusel ja maagilise komponendi siira eitamise soovil.    
 
Mõned asjad jäid veel veidike häirima, mistap ka neli. Kõigepealt oli kogu see olustik ikkagi natuke liiga selgelt üle võetud 19. sajandi Lääne ühiskonnast - sellest natuke võõrikum-distantseeritum maailm (vrd GRRM-i teosed ja Euroopa hiliskeskaeg) oleks mulle paremini meeldinud. Ja teose üldine kulg oli ka natuke liiga USA filmindusele omane: alguses suured väljakutsed ja probleemid, asi läheb peategelase jaoks aina masendavamaks ja lootusetumaks ja siis järsku lõpp, mis on ikka väga suhkruselt happy end. Kuigi, kui järele mõelda, siis teatud oomeneid, et kõik ikka päris korras ja tore ei ole (eelkõige peategelase kosumine), puistati ka.   
14.01.2019: Saan muidugi aru, et see pingutatult väga hästi minek raamatu lõpus ennustab ette selle petlikkust järgmistes osades ja ses mõttes on see mõistlik kirjandustehniline võte, aga kui võtta seda raamatut kui ühte tervikut ja mitte sarja üht osa, siis mõjub see kummaliselt ja sobimatult. Vähemalt mind häiris, kui raamatuga lõpule jõudsin. Aga kui edasi lugeda, siis häirib muidugi juba vähem, kui võtad seda mitte enam eraldi teose, vaid pikema sarja esimese osana.
Kokkuvõttes on tegemist päris taheda tükiga, mis ei võtnud sugugi ära isu lugeda ka triloogia järgnevaid raamatuid.
Teksti loeti inglise keeles