Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Enn Kasak ·

Vaba pattulangemise seadus

(romaan aastast 2009)

eesti keeles: Tallinn «Argo» 2009

Hinne
Hindajaid
1
2
1
0
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (4)

Väga vahva raamat!
Midagi sellist olen oodanud muinasjuttude, õudukate ja tapakate sekka.
Kohe ei meenugi muud mõjult sarnast kui „Existerion“. Ja siit ka ainus miinus - kui „Existerioni“ kahekõned on kohased, siis „Vaba pattulangemise“ pikad mõtisklused mõjuvad maailmalõpu ootel kohatutena. Mõtiskluste haakumatuse sündmustiku meeleoluga tingib ilmselt see, et raamat on kirjaniku enesepaljastus enam, kui seda on tavaliselt tavalised raamatud. See, milleks raamat on kirjutatud on olnud olulisem, kui raamat ise... Tajun Juhanit ja Matit (tegelikult kogu raamatu sügavusi) autori enese tegelike, päriselt olevate tahkudena. Ja, et raskuskese on just maailmavaate eri tahkude (programmilisel) esitamisel siis tagab see samal ajal eheda pinevuse ja sügavuse aga ka lahkheli seda kooshoidva raamiga. Ent kuna usutunnistus saab esitatud, siis selle esitamiseks kasutatud tähti enam närida mõtet ei ole...
Teksti loeti eesti keeles

Need Enn Kasaku loengud Raadio Ööülikoolis, mida olen kuulama sattunud, on olnud väga põnevad ja lustlikud (ehkki sealt kuulis vähe midagi päris uut), mistõttu ei tekkinud küsimust, kas “Vaba pattulangemise seadust” peatselt pärast ilmumist omandama tõtata. Samasuguse innuga, nagu olin neelanud teadusfilosoof Kasaku mõtteid loenguhelindilt, puurisin end ka kauni kujundusega ja pretensioonika kaanetekstiga ilukirjandusteosesse ja pean nüüd, tagantjärele, nentima, et see on ladusamaid omamaiseid ulmekaid, mis viimastel aastatel kätte sattunud. Eelmine eesti autori ulmeraamat, mis samamoodi köitis, oli vist kadunud Juhan Paju “Hiromandi kokteil”.

Kahju on vaid sellest, et eestikeelne ulme on aastal 2009 umbes samasuguses seisus nagu eesti rock 1990-ndatel: soov olla suur ja lööv on olemas, samamoodi on olemas ideed, aga lõpptulemus jääb maailmatasemest ikka väga kõvasti allapoole, mistõttu loomingut peab paraku hindama ainult “eesti kontekstis”, automaatselt külge poogitud “aga”-dega. Kasak on “Eesti Simak” — käsitleb üsna muhedal ja väga inimlikul toonil ulmeraamistikku surutud klassikalisi filosoofilisi küsimusi ning süstib kolkaõhustiku sisse hobuseannuseid sense of wonderit. Ja hoiatab, nagu ulmekirjanikule kohane. Kasaku hoiatus on, et need, kes pole vaimselt valmis paradigma-nihkeks — ehk suureks šokiks, näiteks selliseks, et elekter läheb ära. Mitte niisama, vaid üldse igalt poolt —, ei pruugi ellu jääda. Šokisituatsioon on kantud Eesti külakeskkonda, mis apokalüptilist hoopi kenasti pehmendab, sest on ju veel olemas kooguga kaev ja paar hobust ja muu, millest abi ellujäämisel. Seda pilti rikuvad küll üsna papist välja lõigatud karakterid, kes tammuvad ringi nagu tegelaste varjud surmigavas taluseebiseriaalis, ent õnneks pole klišeelik suhtedraama teose telg. Teljeks on hoopis kalajalaluu! Et sellest aru saada, peab aga raamatu läbi lugema.

Autori kohta, kes rõhutab šoki tähtsust inimese arengus, kardab Kasak kriitikat suisa hüsteeriliselt. Asi algab juba pühendusest: “Vaba pattulangemine” on pühendatud neile, kelle meelest see teos võinuks ilmumata jääda (küllap loodab autor niimoodi potentsiaalseil kriitikuil juba eos relvad käest kiskuda). Ka raamatu-teemalises raadiovestluses (ERR “Luuleruum” 17. juuni 2009) pilkab Kasak kriitikuid, kes end kirjanikust targemaks peavad. Ehkki autor paistab rõõmustavat asjaolu üle, et mõned tema lugejad ei saa öösiti magada, vaid näevad košmaare elektri äraminekust, teeb ta sealsamas murust madamalamaks maha teisi loomeinimesi, kes samamoodi šokki ühiskonnapeeglina kasutavad ja publikut teatud suunas mõtlema pannes paradigma-nihkeks ette valmistavad: kui Kasak ise seda teeb, on see arendav, kui teeb kaasaegne biennaalikunstnik, on see aga õel ja mõtlematu “ärapanemine”. Mis on lubatud Jupiterile...

Selline kahepalgelisus või lühinägelikkus ei tee lugemiselamust siiski halvemaks. Kasak käsitleb tegelikult olulisi, maailmatajumuslikke teemasid, millega filosoofiline ulmekirjandus kui žanr on tegelenud juba aastakümneid, aga õnneks pole Kasakul sellest traditsioonist aimugi. Tundub, et autor on kunagi põgusalt kohtunud paari patoloogiliselt konservatiivse ulmesõbraga, kes alla klassikalise hard SF-i endale midagi silma ei torka, ning otsustanud nood käesoleva romaaniga lõplikult paika panna, rikastades ulmelist konteksti muude, tema enda meelest ootamatute täiendavate elementidega. Õnneks, nagu öeldud, ei tea Kasak, et terve armaada tunnustatud autoreid on sedasama juba ammuilma teinud ja teeb edasi, ning et ulmekirjanduse areng ei peatunud 1960-ndate alguses, muidu poleks ta ehk sulge haaranudki. Tänu tunnustatud füüsiku ja filosoofi võhiklikkusele on meil aga nüüd olemas päris oma Eesti filosoofiline ulme, mida saadab kuuldavasti ka müügiedu, ja kuigi see kannatab muu hulgas näiteks stiili- ja korrektuurivigade ning muude pisikeste konaruste käes, on üldmulje siiski lootustandev. Kui autor ei luiska ja “Vaba pattulangemise seadus” on ka tegelikult teine jagu kümnejaolisest romaanisarjast (“mille esimest osa pole veel kirjutatud ja järgesid pole veel avaldatud”), siis jään huviga ootama, mis edasi saab. Romaani lõpp jätab selleks otsad lahti küll.
Teksti loeti eesti keeles
x
Madis Maasing
15.06.1984
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Kirjutatud kahtlemata hästi ja autorile omases võtmes. Aga häiorima jäid mõned asjad, kõige enam vast see, et miks ikkagi olid aadlikud veendunud, et roheline tuleb lihtsalt ära keelata ja asi vask, isegi kui ilmselt pidi neile varasemast ajast, vähemalt juhuslikust empiirikastki selge olema, et antud värviga asjal on oma vägagi praktiline ja kasulik mõte. Ei olnud ju rõhuv enamus baltisakslasi ka lihtsalt stereotüüpsed "kurjad mõisnikud", kes muust ei mõelnud, et kuidas saaks talupoegi paremini peedistada. Noh, selles loos aadlikke lihtsalt ei huvitanud lihtrahva toimetamised kuigivõrd, aga see ei tundu ka päriselt toimiv ühiskonnakorraldus, sest feodaalsüsteemis on aadlikul vaja tegelikult vägagi, et tema talupojad eluga suht hästi toime tuleks, et nad suudaks nii end kui ka aadlikke ülal pidada. Jobusid muidugi on, aga ma ei kujuta hästi ette, et see süsteem oleks saanud kirjeldatud viisil mingil planeedil nõnda toimida. Aga üldiselt, eks sääraseid loogikavigu (mis võivad olla ka suibjektiivselt ülevõimendatud), võib kindlasti leida ka paljudest teistest juttudest. Ja üldiselt ikkagi hea tunne ja elamus, usutavad karakterid jne. Seega, "4".
Teksti loeti eesti keeles

Vana kooli ulmejutt, mis ilmselt meelega mõjub, nagu oleks kirjutatud 20. sajandi keskpaigas. See on aga ka loo peamine nõrkus, vähemalt minu silmis, sest ühelt poolt on ju selline lähenemine mõnikord täiesti tore ja muhedalt anakronistlik, siin jäi see asi aga kuidagi lamedaks pigem. Et nagu oli kokku seotud tänase maailma sotsiaalpoliitiline olustik ja siis mindud tulevikukujutluses 50 aastat ajas tagasi.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu algas korralikult, aga kusagilt poole pealt hakkas maha käima ja muutus tõepoolest üha ebaloogilisemaks. Seetõttu lõpuks kuigi head tunnet ega muljet ei jäänud. Paraku.
Teksti loeti eesti keeles

Huvitav idee, esitus ka üleelatav, aga mitte ülemäära meeldiv. Aga lugu jättis siiski lõppeks päris hea tunde.
Teksti loeti eesti keeles

Täitsa hästi kirjutatud lugu, ja lausa maagiline alternatiivajalugu allakäivast, aga maagiliselt laetud aadlisoost 20. sajandi II poole Euroopas. Kohati tundus asi siiski veidike kohmakalt kirja pandud, vahest oleks tulnud teksti veel veidi üle toimetada-sättida. 
Teksti loeti eesti keeles

Nagu taas eelpool öeldud: hästi kirjutatud, aga ulmet sisuliselt pole. Võiks tõesti olla mingi polaarjoonetagune kolkaküla sajandi  eest, kui paar asjakest ära muuta. 
Teksti loeti eesti keeles

Säärane ülevõlli(?) küberpunk, mis mulle ei istu. Ja ka see totter släbgitamine, et ei saa kohati pooltest sõnadest aru, mida need peaks tähendama. Aga kindlasti läheb rohkem arvutiseerunud-moderniseerunud inimestele rohkem peale. Ideed ja mõtet ju täiesti oli.
Teksti loeti eesti keeles

Jäi kuhugi "3" ja "4" vahele minu jaoks, aga et tõmbas ikkagi suhteliselt hästi kaasa, oli huvi, et mis siis ikkagi täpselt saab, siis olgu siin kõrgem hinne.
Teksti loeti eesti keeles

See lugu oli endagi üllatuseks antud kogumikus kõige kaasahaaravam, kuigi üldiselt igasugune küber- ja muidu-punk (kirjanduslikus mõttes) päris minu tassike teed pole.
Teksti loeti eesti keeles

Nagu juba öeldud: hästi kirja pandud, aga ulmet sisuliselt pole. Kui paar ebaolulist komponenti ära võtta, Võiks olla vabalt tõesti mõne II maailmasõjas kannatanud piirkonnas toimunu ilukirjanduslik edasiandmine. 
Teksti loeti eesti keeles

Selle looga on ilmselt nii, et kas klikib või ei kliki ehk kas seerobustne ja must kassihuumor läheb peale või mitte. Mulle väga ei läinud. 
Teksti loeti eesti keeles

Kahtlemata tugev lugu, aga päris lemmik Täheaja juttude seast siiski polnud. Aga ega aurupunk pole ka kunagi mu lemmikžanr olnud.
Teksti loeti eesti keeles

Kahtlemata hea, huvitav ja kvaliteetne kirjandus. Minu jaoks jäi kõikuma maksimumi ja "nelja" piiril. Kuna aga enamik hindeid on niikuinii maksimumid, siis olgu pealegi pall madalam. Mõned loogikavead hakkasid häirima, eelkõige see, et kuidas peale selle ühe hiinlase keegi teine (USA, NL) tulnukate vastust ei kuulnud; ei tundunud kuidagi loogiline.
Teksti loeti inglise keeles

Tegemist on Jamaica päritolu kirjaniku neljanda romaaniga ning esimesega, mida saab pidada ulmeliseks. Teos kubiseb Aafrika mütoloogiast ja vastab hästi moodsa fantaasiakirjanduse (ehk siis fantasy) standarditele. Autor ise on naljatades nimetanud teost ka Aafrika "Troonide mängu" avateoseks ja teatud paralleele kindlasti ka tõmmata saaks. Kuid teose oluliseks, võib-olla isegi lõppkokkuvõttes olulisimaks mootoriks olev "väikeste inimeste" sissekiskumine trooniheitlustesse ja tõdemus, et lõpuks jäävad kannatajateks eelkõige ikka kõige vaesemad ja viletsamad, kel lõpptulemusest tegelikult sooja ega külma pole, on mõistagi liig üldlevinud troop, et selle baasilt asuda seda kirjatööd ainuüksi GRRM-iga siduma. Ja lõppude lõpuks jääb toosama ülioluline sündmuste käimalükkaja teoses üpriski tagaplaanile ja keskendutakse eelkõige minategelase erisugustele seiklustele mööda fiktiivset (Ida?-)Aafrikat, kus ta kohtub mitmesuguste vähem ja rohkem üleloomulike olenditega, elab üle (sageli napilt) mitmesuguseid ja enamasti sünknegatiivseid katsumusi ning korjab selle jooksul endale kaugelt rohkem vastaseid kui sõpru; mitte viimases järjekorras oma liigterava keele tõttu. Üleüldiselt võib öelda, et asi on kirjutatud päris hästi ning tihti lausa kaasahaaravalt, nii et esialgu tekkinud tugev võõristusefekt (sisu ja laad erinevad päris tugevalt Lääne ulme/fantaasiakirjandusest) hajus nii umbes kahe-kolme peatüki järel. Peategelane on kahtlemata "ebausaldusväärne jutustaja" ning veelgi enam, tema jutustusviis sarnaneb vägagi muinasjutu- ehk muistndivestja omale, kusjuures kohati pakub ta isegi välja erinevaid versioone, mis ühes või teises loos juhtus, jättes sealjuures otsad lahti, mis siis on tõde või tõepärasem. Ja nagu teame, on see omane tihti ka näiteks Euroopa müüdivaramule, et ühest ja samast loost võib olla mitu ja üksteisest suhteliselt erinevat versiooni. Ent siiski, liiga häguseks või ebamääraseks see kogu asja siiski ei muuda, sest reeglina esinevad need ebamäärasused siiski pigem detailides. Teose suurimaks plussiks lisaks ladusale sulejooksule oli minu jaoks kahlemata Aafrika mütoloogia ja selle üleloomulike olendite huvitav tutvustamine ja esitamine. Mis aga tugevasti häirima hakkas, oli tegelaste äärmine jõhkrus ja brutaalsus, mis puhuti andis silmad ette GRRM-le endalegi, ning mille tulemusena oli enamikule tegelasist küllaltki raske kaasa elada. Jah, suuremale osale oli võimalik leida mitmesuguseid lunastavaid momente ja motiive. Aga sellest hoolimata jäi kummitama tunne, et sageli oldi ebavajalikult julmad ja jõhkrad ning kõrgemaid motiive stiilis "usk, lootus, armastus", oli küllaltki raske (kuid mitte võimatu) ridade vahelt tuvastada. Küllap oli siin suur osa minategelase suhtumises, kelle üleelamised ta kogu maailma suhtes äärmiselt kibestunuks ja pettunuks tegid. Kokkuvõtteks hindaks asja aga nelja tähekesega viiest, sest ehkki mitte päris minu maitse, on tegemist kahtlemata omapärase, huvitava ja hästi kirjutatud asjaga.  
Teksti loeti inglise keeles

Sarja viimane osa seletas ära, miks ni peategelane kui ka tema isa teises osas eriliselt juhmid ja ebausutavalt käituvad olid, aga tagantjärgi ei muuda see lugemiselamust ja -muljet siiski kuidagi paremaks. Hullemgi veel, peategelane on enamiku käesolevast raamatust eriti staatilises seisundis ning süžee-tegevustik venib tõesti lubamatult pikaks.  
 
Postiivse poole pealt tuleb siiski märkida - nagu ka kogu ülejäänud triloogia puhul - huvitavaid ja värvikaid kõrvaltegelasi (kaasa arvatud eelmainitud deus ex machina), hästi ülesehitatud maailma ning autori jutustusoskust, mis suutis ka ülimalt aeglaselt kulgeva narratiivi enam-vähem söödavaks teha.    
 
Paraku muutis asja minu jaoks halvaks lõpplahendus - sellest ka hinne, mis ei peegelda mitte ainult konkreetselt Sõduripoja raamatu 3. osa, vaid kogu sarja üldist lugemismuljet. Eriti viimased leheküljed olid ikka väga absurdselt ja ülevõlli õnnelik lõpp ning pealegi tundub, et autor unustas sujuvalt ära peategelase ühe onupoja. Lohakusvigu tundus selles raamatus üldse rohkem olevat kui eelmistes, mitmel korral olid tegelaste nimed valed.  
 
Kokkuvõtvalt ei pea antud raamatut ja ka kogu sarja mitte väga kehvaks ning pigem oli asi kaasahaarav ja nauditav, aga kaks asja - vilets peategelane ja kehv lõpp - rikkusid asja minu jaoks suuresti ära.
Teksti loeti inglise keeles

Võrreldes sarja esimese raamatuga on see süngem, jõhkram ja lootusetum, aga paraku ka pikem, igavam ja kehvem. Üks asi on see, et enam pole see maailm niivõrd uudne ja põnev kui esimeses osas, ehkki selle seniavamata tahke muidugi paljastatakse omajagu. Aga kõige suurem puudus, mistõttu hetkeks tundus, et teos võib koguni pooleli jääda, on peategelane. Nagu juba eespool öeldud, siis ta hädaldab pidevalt ning lisaks sellele on ta ka kohati lausa uskumatult juhm. Tagantjärele mõeldes oli ta parajalt juhm ka esimeses osas, aga seal see niivõrd veel ei häirinud. Ainus, kes on veel juhmim ja/või irratsionaalsem, on peategelase isa.
 
Aga siiski, mida edasi raamat läks, seda lobedamalt lugemine siiski kulges, küllap harjusin ka pideva virina ja juhmusega ära ning selle ümber toimuv oli piisavalt huvitav ja hästi kirjutatud, et mitte lasta end enam asja suurimatest vigadest morjendada. Lõppude lõpuks, üldmuljena võib öelda, et ehkki kehvem kui esimene osa, ei olnud ta niivõrd palju kehvem, et peaks lausa terve tähekese võrreldes eelmisega maha võtma. Iseenesest ikkagi suhteliselt hea ajaviide.
Teksti loeti inglise keeles

Sain "Sõduripoja" triloogia jõulukingiks ja jõudsin esimesega kolmest ühele poole. Tegemist on esimese Hobbi raamatuga, mida üldse olen lugenud ning pole kahtlust, et kirjutada oskab ta hästi ja enamasti päris kaasahaaravalt. Aga nagu eelarvustajad juba korduvalt on öelnud, siis paraku oli ka tüütuid kirjeldusi ja tegevusi. Viktoriaanlik Inglismaa ja Kodusõja-eelne USA, millele oli lisatud tugev aristokraatia ja kuningavõim (a la keiserlik Saksamaa?). Poliitilised intriigid ja nendest tekkinud jamad olid enamuse raamatust kandvamad kui maagia ja tsivilisatsiooni-metslaste kokkupõrge, lõpus ja lõpuks aga pigem vastupidi. Tegelased on tõesti enamjaolt hästi välja joonestatud, ainult et peategelane ise tundus kohati lausa häirivalt juhm või ignorantne, teisal aga jälle üllatavalt nutikas. Nojah, võib-olla oli siin oma osa tema sisemisel lõhestatusel ja maagilise komponendi siira eitamise soovil.    
 
Mõned asjad jäid veel veidike häirima, mistap ka neli. Kõigepealt oli kogu see olustik ikkagi natuke liiga selgelt üle võetud 19. sajandi Lääne ühiskonnast - sellest natuke võõrikum-distantseeritum maailm (vrd GRRM-i teosed ja Euroopa hiliskeskaeg) oleks mulle paremini meeldinud. Ja teose üldine kulg oli ka natuke liiga USA filmindusele omane: alguses suured väljakutsed ja probleemid, asi läheb peategelase jaoks aina masendavamaks ja lootusetumaks ja siis järsku lõpp, mis on ikka väga suhkruselt happy end. Kuigi, kui järele mõelda, siis teatud oomeneid, et kõik ikka päris korras ja tore ei ole (eelkõige peategelase kosumine), puistati ka.   
14.01.2019: Saan muidugi aru, et see pingutatult väga hästi minek raamatu lõpus ennustab ette selle petlikkust järgmistes osades ja ses mõttes on see mõistlik kirjandustehniline võte, aga kui võtta seda raamatut kui ühte tervikut ja mitte sarja üht osa, siis mõjub see kummaliselt ja sobimatult. Vähemalt mind häiris, kui raamatuga lõpule jõudsin. Aga kui edasi lugeda, siis häirib muidugi juba vähem, kui võtad seda mitte enam eraldi teose, vaid pikema sarja esimese osana.
Kokkuvõttes on tegemist päris taheda tükiga, mis ei võtnud sugugi ära isu lugeda ka triloogia järgnevaid raamatuid.
Teksti loeti inglise keeles