Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Ursula K. Le Guin ·

The Tombs of Atuan

(romaan aastast 1971)

ajakirjapublikatsioon: «Worlds of Fantasy» nr 3 (talv 1970/71)
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Atuani hauad»
Tallinn «Kunst» 1994 (Merlini raamatukogu, nr 5)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
23
11
2
1
0
Keskmine hinne
4.514
Arvustused (37)

Maamere tetraloogia nigelaim osa. Aga see, mis on Le Guini kohta nigel, on mõne teise tegelase kohta kõva keskmine kui mitte väga tugev tase. Gedi odüsseia teine osa tutvustab sarja üht olulisemat tegelast Tenarit, samuti on Raudkulli ja ärasöödu seiklused Atuani saare labürindis üsna põnev lugemine. Võlukunst võidab pahelise religiooni. Igatahes õpetlik.
Teksti loeti eesti keeles

Kehtima jääb kogu jutt, mis 'Meremaa võluri' kohta kirja sai pandud - midagi kardinaalselt uut tõesti pole, teravdatud on kontrasti valguse ja pimeduse vahelises võitluses, kuid samas ei muutu raamat ka kordagi igavaks või selle kunstiväärtus kehvemaks.
Et miks ma nelja panin? Sarjasisese diferentseerituse mõttes, tegelikult on kogu sari viisplussi väärt.
Teksti loeti eesti keeles

Päris mõnus jupp. Ei julge teda teistest Maamere-sarja asjandustest ettepoole tõsta ja ei julge ka madalamale asetada, on lihtsalt natuke omamoodi lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Kõigepealt vaata, mis ma Meremaa võluri kohta kirjutasin.

Atuani haudu pean ma triloogia initsiaalteoseks igas mõttes. Siin me kohtume esmakordselt juba tugeva ja elukogenud Gediga ja samuti puudub Meremaa võluris sarja ülejäänud osadele omane loo ülemeremaaline tähtsus, mis tingib suurejoonelisema fantaasialennu ja paksemate värvide kasutamise. Kargadi pühamu kirjeldus ning kogu teos järgib mõneti sedalaadi fantastika stampe, jõudmata samal aja kahele viimasele osale omase üldinimliku sügavuseni. Triloogia esimesele osale võib selle andeks anda, kuid kogu sarja lõikes on teos nõrgim.

Üle loetud 22. nov. 2001 ning pärast järelemõtlemist otsustasin siiski hinde 5 peale tõsta. Seda ühe kõrvaltegelase -- Penthe pärast. Nimelt on autor ilmselt kujutanud Penthes Kossili tütarlapsepõlve ning kui poleks olnud Gedi, oleks Tenarist arvatavasti saanud Thari analoog. Penthe muretuse asendab kibestumine, lapsepõlvesõpruse hõõguv vaen... Nüanss, mis lisab kirjanduslikku väärtust.

Teksti loeti eesti keeles

Minu arust on see romaan isegi parem, kui esimene. Miks? Seda on üsna raske seletada. Võimalik, et minu väärastunud mõistust lihtsalt lummab sihuke klaustrofoobiat eirav setting. Mina olen üsna nõus Andrzej Sapkowskiga, kes nägi Tenari ja Gedi suhetes lihtsalt naiselikku (õelat) nägemust mehest, kui muretust seiklejast. Sarja lõpus muidugi teeb Tenar Gedile tagasi, aga see on lõpus. Igatahes, mulle selline antiFeministlik tõlgendus meeldib. Ühesõnaga: tuleb Ged/mees (tõbras noh!) ja võtab Tenarilt/naiselt selle, mida vaja ning kõnnib oma teed. Võimalik, et feministid vaidleksid mulle (ja Sapkowskile) vastu, aga säherdust tõlgendusvõimalust ei saa ka nemad eitada. Aga kui isegi see tõlgendusjoba kõrvale jätta, on ikkagi tegu ühe võrratu looga. Lugedes meenus veel lisaks Tiibetile ka Vana-Egiptus. Ilmselt pean ma seda romaani just seetõttu sarja parimaks, et sedavõrd staatiline värk on sedavõrd põnevalt kirja pandud.
Teksti loeti vene ja eesti keeles

Ühinen eelkõneleja seisukohtadega välja arvatud see tõlgenduse osa, mis tundub kellegi teise kui autori poolt avaldatuna kuidagi kunstlik. Hea ladus raamat, mulle meeldib kui asjas on ka natuke psühholoogiat sees, veel võib kirjanikku kiita hästi loodud õhkkonna eest.
Teksti loeti eesti keeles

Ei ütleks, et see teistest osadest kehvem on. Ning õuduskirjanikel soovitaks sellest raamatust sünge õhkkonna loomisel eeskuju võtta. Palju koledam oli kui igasugused haledad õudukad.
Teksti loeti eesti keeles

Tõsiselt hea raamat. Stiil on küll oluliselt erinev kui esimeses osas, ent headus on sama. Mis juhtub inimesega, kui tema kindlaksmääratud piiride ning sündmustega maailma satub midagi hoopis uut ning võõrast. Võibolla mõnele maitsele natuke üksluine, kuid tegelastesse ning nende motiividesse süüvides igati lugemisväärt.
Teksti loeti inglise keeles
TVP

Tõesti... Polnud nii kaasakiskuv kui triloogia esimene ja kolmas raamt aga sellegipoolest viit väärt...
Teksti loeti eesti keeles

Einoh, aina paremaks läheb. See teine osa ei hakka erinevalt paljudest muudest "järgedest" ju tegelikult sama teemat edasi arendama, vaid vaatab kogu eelnenut ja tulevat täiesti uue kandi pealt. Võrratu raamat. Lasen veel aastakese lugemisest mööda ja hakkan kindlasti uuesti. Ged on nüüd mees, tõre ja tarmukas, küüniline küll aga teab, mis teeb. Ääretult ebanaiselik mehekäsitlus LeGuini poolt.
Teksti loeti eesti keeles

Paar inimest eespool peavad seda osa sarjast esimesest viletsamaks või lausa kõige viletsamaks. Üldse kohe ei ütleks nii. See osa on kaunis erinev esimesest, kuid ikkagi väga hea.
Teksti loeti eesti keeles

Minu meelest kergelt nõrgem kui esimene osa. Siis oleks viie saanud, kui oleks selgunud, et Vanad Väed ei olegi midagi, et see on tavaline religioon, nagu neid palju ja kohati väga veidraid on olnud. Mulle tulid just Tiibeti kuradikummardajad meelde. Aga lõpuks selgus, et seal on ikka midagi taga... Kui klooster koos Hauaalusega oleks alles ja terveks jäänud, siis see oleks veel midagi päästnud.

Raamatu sisekaanel olev koobastiku plaan ei lähe kokku tekstiga. Võib-olla oleks koos tõlkimisega saanud uue plaani koostada?
Mina oleksin Arha asemel koobastiku kaardistanud ja igale käänakule seinale märgid maalinud, kuhu tuleb minna. Lõpus oleks sellest kasu olnud.

Teksti loeti eesti keeles

Parem kui esimene osa. Minu meelest. Lisaks Tiibetile ja Vana-Egiptusele... kusagil Väike-Aasia kandis olevat ka mingid sedasorti templid olnud. Ilma tigedate vaimudeta muidugi - või siiski mitte? Kuidagi koopahirmu tekitav raamat. (mitte klaustrofoobiat, vaid just spetsiifilist koopahirmu)
Teksti loeti eesti keeles

Usuteemaline konflikt nagu ei istu, kuid kui konflikt tegevust siiski edasi viib, on see omal kohal. Ülejäänud tegevus on nagu taust, mida alati ei tasu tähele panna. Hüva lugemisvara.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks oli sarja paremuselt viimane (kuidagi ei saanud kirjutada `halvim`) osa. Paradoksaalselt samadel põhjustel, miks mõnedki just seda osa kiitnud on. Nimelt kaob siin ära see tonaalsus, mis mind Meremaas võlus. Alguses pidin juba nelja panema aga siis tundsin, et oleks ebaõiglane - noh kümnepallisüsteemis ehk saaks üheksa.
Teksti loeti eesti keeles

"Atuani hauad" kui niisugune midagi olulist Meremaale muidugi ei lisa. Samas, ei saa ka eitada, et tegemist oli huvitava tekstiga, ehkki mõnevõrra stereotüüpne.

Sukeldumine Atuani haudadesse, kus pesitseb jõud, millega Gedil oli juba varemgi tegemist olnud ja millega ta tahes-tahtmata taas vastamisi peab seisma, oli üsnagi huvitav. Samuti Tenari saamine Arhaks (sööduks). Kogu see religioonne atribuutika, mida Le Guin meisterlikult valdab, oli omal kohal. Suurema osa tekstist võttiski enda alla Tenar ja tema lugu. Ged saabus alles teises pooles ja siis hakkasid sündmused arenema kohutava kiirusega. Vanad Väed, millest pidevalt räägitakse (kuid mille täpne olemus ei selgu minu jaoks terve selle sarja jooksul), näitavad nüüd seda jõudu, mis neil on. Mõnevõrra ebausutav, et olendid, kes on vanimad maailmas ja kellel on olnud väga palju aega ning kannatlikust, inimesele kaotavad, aga olgu. Tegu on siiski suurelt osalt lasteraamatuga.

Minu hinnangul ei ole ta enam sedavõrd sissepoole vaatav, kui näiteks ülejäänud sarja osad. Polnud seda omapärast filosoofilist aurat, mis ülejäänutel. Ka kohad, mis rääkisid nimedest, olid suuremal või vähemal määral "Meremaa võluris" olnu kordamine. Aga lõppkokkuvõttes oli tegu üsnagi tugeva tekstiga, mille pisipuudused ei suuda rikkuda lugemiselamust.

Teksti loeti eesti keeles

Huvitav, teatud mõttes pean ka mina TToA-d sarja parimaks raamatuks. Paneksin talle "5", aga nii hea ta nüüd ka ei ole... Üks kompaktne ja väga loetav, mõnus lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Mina olen ikka üks imelik inimene, alustasin seda sarja "Tehanust" ja siis sain teada et on olemas eespool kolm osa. Ma nüüd selleasemel, et esimesest lugema hakata loen ma teisest alates.

Kohe väga meeldis mulle see lugu. Veidike sünge ja mõnes mõttes kurb kah. Eriti tore oli see et eraldi raamatuna, kui pole esimest osa lugenud ei olnud aru saadagi et seal eespool veel üks raamat on olemas.

Teksti loeti eesti keeles

Kehtima jääb kõik sama, mis ma ütlesin oma arvustuses "Meremaa võluri" kohta. Midagi uut siin raamatus pole lisatud. Võib-olla on see järg isegi natuke kehvem, kui esimene osa (kirjutamisstiilid on natuke erinevad). Mulle meeldis igas tahes "Meremaa võlur" rohkem.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea, tugev viis! Hoopis parem teos kui "Meremaa võlur". "Atuani haudade" dünaamika ja õhustik on oluliselt paremini välja mängitud, ei teki punnitatuse tunnet nagu avateoses. Ei ole ka II osas sellist elektrijänesena saarelt-saarele hüppamist, mis lugemiselamust häiris. Tundub, et autor on saanud "Atuani haudasid" luua heas keskendatuses, tulemus on kompaktne, põnev ja ootamatu. I osa rikkuski vähe ära see kirjaniku kannatamatus (seda on lausa tunda lugedes), teosesse taheti panna liiga paljut ja liiga kiiresti. II osas on seevastu doseering olnud perfektne, braavo! Eks mõningaid näpukaid ka on. Kahes kohas ei klappinud kaart ja tekstis antud juhised labürindis liikumiseks, aga see on tõesti tähtsusetu detail.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin peale umbes 15 aastast vahet uuesti üle. Ennist oli meelde jäänud, et tegu suht nõrga raamatuga ja mulje ei mäletanud valesti - tegu oligi üsna igava psühholoogilise koega seiklusjutuga mingi noore tšiki kurvast saatusest ja eneseleidmise ja meelemuutuse raskest teest milles katalüsaatorina tegutses härra Raudkull. Noh, oletame et paar-kolm korda vilksamisi suhteliselt pimedas nähtud mehesse on võimalik armuda (eriti arvestades et naispeategelane polnud ju mehi eriti näinudki, sest need palvlevad eunuhhid ei lähe arvesse), aga see pole üldse peamine. Peamine oli see, et tegevus toimus kuivas, tolmuses, kottpimedas maa-aluses labürindis ja sellest on võimalik kirjutada huvitavalt ja igavalt, LeGuin aga iseendast üle ei hüppa ja laskub täiesti oma ebakompetentsuse tasemele. Tulemus on nõrgapoolne ja muljetepagasisse mitte eriti märkimisväärseid jälgi jättev võrdlemisi kiirelt unustatav jutuke.
Teksti loeti eesti keeles

Mingil ürgsel, täiesti mitteintellektuaalsel tasemel on see raamat pärast (kronoloogiliselt tegelikult enne) "Pimeduse pahemat kätt" olnud mulle kõige enam mõju avaldanud Le Guin.

Mingeid väga tähtsaid mõtteid inimene olemise teel olen endale korjanud sealt.
Et tehtud viga võib olla heastamatu, aga asja ei paranda ka see, kui sa end sellepärast pooleks põed; keegi ei saa sellest kasu.
Et mõjus, vapper ja kohutava saatusega isik ei tarvitse olla kuigi kena vaadata ega tore suhelda (need "kurjategijad" seal surmakambris), mida iganes Hollywood ses osas ka arvab.
Et kõik religooni kirega suhtuvad inimesed ei olegi kuidagi moraalselt puudega ja haiged, vaid inimlikkus murrab end ka läbi usu.
Et võib küll olla seksuaalne pinge, ilma et seda peaks esile tõstma või kuidagi lahendama hakkama.
Et inimesed ongi mõnes aspektis alati rumalad ja õnnetud, see ei välista, et nad samas oleksid mõnes teises olulises aspektis targad ja tugevad.

Väga noorele olevusele inimeseks olemise õpetamise eest kindel 5.
Teksti loeti eesti keeles
x
Madis Maasing
15.06.1984
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Kirjutatud kahtlemata hästi ja autorile omases võtmes. Aga häiorima jäid mõned asjad, kõige enam vast see, et miks ikkagi olid aadlikud veendunud, et roheline tuleb lihtsalt ära keelata ja asi vask, isegi kui ilmselt pidi neile varasemast ajast, vähemalt juhuslikust empiirikastki selge olema, et antud värviga asjal on oma vägagi praktiline ja kasulik mõte. Ei olnud ju rõhuv enamus baltisakslasi ka lihtsalt stereotüüpsed "kurjad mõisnikud", kes muust ei mõelnud, et kuidas saaks talupoegi paremini peedistada. Noh, selles loos aadlikke lihtsalt ei huvitanud lihtrahva toimetamised kuigivõrd, aga see ei tundu ka päriselt toimiv ühiskonnakorraldus, sest feodaalsüsteemis on aadlikul vaja tegelikult vägagi, et tema talupojad eluga suht hästi toime tuleks, et nad suudaks nii end kui ka aadlikke ülal pidada. Jobusid muidugi on, aga ma ei kujuta hästi ette, et see süsteem oleks saanud kirjeldatud viisil mingil planeedil nõnda toimida. Aga üldiselt, eks sääraseid loogikavigu (mis võivad olla ka suibjektiivselt ülevõimendatud), võib kindlasti leida ka paljudest teistest juttudest. Ja üldiselt ikkagi hea tunne ja elamus, usutavad karakterid jne. Seega, "4".
Teksti loeti eesti keeles

Vana kooli ulmejutt, mis ilmselt meelega mõjub, nagu oleks kirjutatud 20. sajandi keskpaigas. See on aga ka loo peamine nõrkus, vähemalt minu silmis, sest ühelt poolt on ju selline lähenemine mõnikord täiesti tore ja muhedalt anakronistlik, siin jäi see asi aga kuidagi lamedaks pigem. Et nagu oli kokku seotud tänase maailma sotsiaalpoliitiline olustik ja siis mindud tulevikukujutluses 50 aastat ajas tagasi.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu algas korralikult, aga kusagilt poole pealt hakkas maha käima ja muutus tõepoolest üha ebaloogilisemaks. Seetõttu lõpuks kuigi head tunnet ega muljet ei jäänud. Paraku.
Teksti loeti eesti keeles

Huvitav idee, esitus ka üleelatav, aga mitte ülemäära meeldiv. Aga lugu jättis siiski lõppeks päris hea tunde.
Teksti loeti eesti keeles

Täitsa hästi kirjutatud lugu, ja lausa maagiline alternatiivajalugu allakäivast, aga maagiliselt laetud aadlisoost 20. sajandi II poole Euroopas. Kohati tundus asi siiski veidike kohmakalt kirja pandud, vahest oleks tulnud teksti veel veidi üle toimetada-sättida. 
Teksti loeti eesti keeles

Nagu taas eelpool öeldud: hästi kirjutatud, aga ulmet sisuliselt pole. Võiks tõesti olla mingi polaarjoonetagune kolkaküla sajandi  eest, kui paar asjakest ära muuta. 
Teksti loeti eesti keeles

Säärane ülevõlli(?) küberpunk, mis mulle ei istu. Ja ka see totter släbgitamine, et ei saa kohati pooltest sõnadest aru, mida need peaks tähendama. Aga kindlasti läheb rohkem arvutiseerunud-moderniseerunud inimestele rohkem peale. Ideed ja mõtet ju täiesti oli.
Teksti loeti eesti keeles

Jäi kuhugi "3" ja "4" vahele minu jaoks, aga et tõmbas ikkagi suhteliselt hästi kaasa, oli huvi, et mis siis ikkagi täpselt saab, siis olgu siin kõrgem hinne.
Teksti loeti eesti keeles

See lugu oli endagi üllatuseks antud kogumikus kõige kaasahaaravam, kuigi üldiselt igasugune küber- ja muidu-punk (kirjanduslikus mõttes) päris minu tassike teed pole.
Teksti loeti eesti keeles

Nagu juba öeldud: hästi kirja pandud, aga ulmet sisuliselt pole. Kui paar ebaolulist komponenti ära võtta, Võiks olla vabalt tõesti mõne II maailmasõjas kannatanud piirkonnas toimunu ilukirjanduslik edasiandmine. 
Teksti loeti eesti keeles

Selle looga on ilmselt nii, et kas klikib või ei kliki ehk kas seerobustne ja must kassihuumor läheb peale või mitte. Mulle väga ei läinud. 
Teksti loeti eesti keeles

Kahtlemata tugev lugu, aga päris lemmik Täheaja juttude seast siiski polnud. Aga ega aurupunk pole ka kunagi mu lemmikžanr olnud.
Teksti loeti eesti keeles

Kahtlemata hea, huvitav ja kvaliteetne kirjandus. Minu jaoks jäi kõikuma maksimumi ja "nelja" piiril. Kuna aga enamik hindeid on niikuinii maksimumid, siis olgu pealegi pall madalam. Mõned loogikavead hakkasid häirima, eelkõige see, et kuidas peale selle ühe hiinlase keegi teine (USA, NL) tulnukate vastust ei kuulnud; ei tundunud kuidagi loogiline.
Teksti loeti inglise keeles

Tegemist on Jamaica päritolu kirjaniku neljanda romaaniga ning esimesega, mida saab pidada ulmeliseks. Teos kubiseb Aafrika mütoloogiast ja vastab hästi moodsa fantaasiakirjanduse (ehk siis fantasy) standarditele. Autor ise on naljatades nimetanud teost ka Aafrika "Troonide mängu" avateoseks ja teatud paralleele kindlasti ka tõmmata saaks. Kuid teose oluliseks, võib-olla isegi lõppkokkuvõttes olulisimaks mootoriks olev "väikeste inimeste" sissekiskumine trooniheitlustesse ja tõdemus, et lõpuks jäävad kannatajateks eelkõige ikka kõige vaesemad ja viletsamad, kel lõpptulemusest tegelikult sooja ega külma pole, on mõistagi liig üldlevinud troop, et selle baasilt asuda seda kirjatööd ainuüksi GRRM-iga siduma. Ja lõppude lõpuks jääb toosama ülioluline sündmuste käimalükkaja teoses üpriski tagaplaanile ja keskendutakse eelkõige minategelase erisugustele seiklustele mööda fiktiivset (Ida?-)Aafrikat, kus ta kohtub mitmesuguste vähem ja rohkem üleloomulike olenditega, elab üle (sageli napilt) mitmesuguseid ja enamasti sünknegatiivseid katsumusi ning korjab selle jooksul endale kaugelt rohkem vastaseid kui sõpru; mitte viimases järjekorras oma liigterava keele tõttu. Üleüldiselt võib öelda, et asi on kirjutatud päris hästi ning tihti lausa kaasahaaravalt, nii et esialgu tekkinud tugev võõristusefekt (sisu ja laad erinevad päris tugevalt Lääne ulme/fantaasiakirjandusest) hajus nii umbes kahe-kolme peatüki järel. Peategelane on kahtlemata "ebausaldusväärne jutustaja" ning veelgi enam, tema jutustusviis sarnaneb vägagi muinasjutu- ehk muistndivestja omale, kusjuures kohati pakub ta isegi välja erinevaid versioone, mis ühes või teises loos juhtus, jättes sealjuures otsad lahti, mis siis on tõde või tõepärasem. Ja nagu teame, on see omane tihti ka näiteks Euroopa müüdivaramule, et ühest ja samast loost võib olla mitu ja üksteisest suhteliselt erinevat versiooni. Ent siiski, liiga häguseks või ebamääraseks see kogu asja siiski ei muuda, sest reeglina esinevad need ebamäärasused siiski pigem detailides. Teose suurimaks plussiks lisaks ladusale sulejooksule oli minu jaoks kahlemata Aafrika mütoloogia ja selle üleloomulike olendite huvitav tutvustamine ja esitamine. Mis aga tugevasti häirima hakkas, oli tegelaste äärmine jõhkrus ja brutaalsus, mis puhuti andis silmad ette GRRM-le endalegi, ning mille tulemusena oli enamikule tegelasist küllaltki raske kaasa elada. Jah, suuremale osale oli võimalik leida mitmesuguseid lunastavaid momente ja motiive. Aga sellest hoolimata jäi kummitama tunne, et sageli oldi ebavajalikult julmad ja jõhkrad ning kõrgemaid motiive stiilis "usk, lootus, armastus", oli küllaltki raske (kuid mitte võimatu) ridade vahelt tuvastada. Küllap oli siin suur osa minategelase suhtumises, kelle üleelamised ta kogu maailma suhtes äärmiselt kibestunuks ja pettunuks tegid. Kokkuvõtteks hindaks asja aga nelja tähekesega viiest, sest ehkki mitte päris minu maitse, on tegemist kahtlemata omapärase, huvitava ja hästi kirjutatud asjaga.  
Teksti loeti inglise keeles

Sarja viimane osa seletas ära, miks ni peategelane kui ka tema isa teises osas eriliselt juhmid ja ebausutavalt käituvad olid, aga tagantjärgi ei muuda see lugemiselamust ja -muljet siiski kuidagi paremaks. Hullemgi veel, peategelane on enamiku käesolevast raamatust eriti staatilises seisundis ning süžee-tegevustik venib tõesti lubamatult pikaks.  
 
Postiivse poole pealt tuleb siiski märkida - nagu ka kogu ülejäänud triloogia puhul - huvitavaid ja värvikaid kõrvaltegelasi (kaasa arvatud eelmainitud deus ex machina), hästi ülesehitatud maailma ning autori jutustusoskust, mis suutis ka ülimalt aeglaselt kulgeva narratiivi enam-vähem söödavaks teha.    
 
Paraku muutis asja minu jaoks halvaks lõpplahendus - sellest ka hinne, mis ei peegelda mitte ainult konkreetselt Sõduripoja raamatu 3. osa, vaid kogu sarja üldist lugemismuljet. Eriti viimased leheküljed olid ikka väga absurdselt ja ülevõlli õnnelik lõpp ning pealegi tundub, et autor unustas sujuvalt ära peategelase ühe onupoja. Lohakusvigu tundus selles raamatus üldse rohkem olevat kui eelmistes, mitmel korral olid tegelaste nimed valed.  
 
Kokkuvõtvalt ei pea antud raamatut ja ka kogu sarja mitte väga kehvaks ning pigem oli asi kaasahaarav ja nauditav, aga kaks asja - vilets peategelane ja kehv lõpp - rikkusid asja minu jaoks suuresti ära.
Teksti loeti inglise keeles

Võrreldes sarja esimese raamatuga on see süngem, jõhkram ja lootusetum, aga paraku ka pikem, igavam ja kehvem. Üks asi on see, et enam pole see maailm niivõrd uudne ja põnev kui esimeses osas, ehkki selle seniavamata tahke muidugi paljastatakse omajagu. Aga kõige suurem puudus, mistõttu hetkeks tundus, et teos võib koguni pooleli jääda, on peategelane. Nagu juba eespool öeldud, siis ta hädaldab pidevalt ning lisaks sellele on ta ka kohati lausa uskumatult juhm. Tagantjärele mõeldes oli ta parajalt juhm ka esimeses osas, aga seal see niivõrd veel ei häirinud. Ainus, kes on veel juhmim ja/või irratsionaalsem, on peategelase isa.
 
Aga siiski, mida edasi raamat läks, seda lobedamalt lugemine siiski kulges, küllap harjusin ka pideva virina ja juhmusega ära ning selle ümber toimuv oli piisavalt huvitav ja hästi kirjutatud, et mitte lasta end enam asja suurimatest vigadest morjendada. Lõppude lõpuks, üldmuljena võib öelda, et ehkki kehvem kui esimene osa, ei olnud ta niivõrd palju kehvem, et peaks lausa terve tähekese võrreldes eelmisega maha võtma. Iseenesest ikkagi suhteliselt hea ajaviide.
Teksti loeti inglise keeles

Sain "Sõduripoja" triloogia jõulukingiks ja jõudsin esimesega kolmest ühele poole. Tegemist on esimese Hobbi raamatuga, mida üldse olen lugenud ning pole kahtlust, et kirjutada oskab ta hästi ja enamasti päris kaasahaaravalt. Aga nagu eelarvustajad juba korduvalt on öelnud, siis paraku oli ka tüütuid kirjeldusi ja tegevusi. Viktoriaanlik Inglismaa ja Kodusõja-eelne USA, millele oli lisatud tugev aristokraatia ja kuningavõim (a la keiserlik Saksamaa?). Poliitilised intriigid ja nendest tekkinud jamad olid enamuse raamatust kandvamad kui maagia ja tsivilisatsiooni-metslaste kokkupõrge, lõpus ja lõpuks aga pigem vastupidi. Tegelased on tõesti enamjaolt hästi välja joonestatud, ainult et peategelane ise tundus kohati lausa häirivalt juhm või ignorantne, teisal aga jälle üllatavalt nutikas. Nojah, võib-olla oli siin oma osa tema sisemisel lõhestatusel ja maagilise komponendi siira eitamise soovil.    
 
Mõned asjad jäid veel veidike häirima, mistap ka neli. Kõigepealt oli kogu see olustik ikkagi natuke liiga selgelt üle võetud 19. sajandi Lääne ühiskonnast - sellest natuke võõrikum-distantseeritum maailm (vrd GRRM-i teosed ja Euroopa hiliskeskaeg) oleks mulle paremini meeldinud. Ja teose üldine kulg oli ka natuke liiga USA filmindusele omane: alguses suured väljakutsed ja probleemid, asi läheb peategelase jaoks aina masendavamaks ja lootusetumaks ja siis järsku lõpp, mis on ikka väga suhkruselt happy end. Kuigi, kui järele mõelda, siis teatud oomeneid, et kõik ikka päris korras ja tore ei ole (eelkõige peategelase kosumine), puistati ka.   
14.01.2019: Saan muidugi aru, et see pingutatult väga hästi minek raamatu lõpus ennustab ette selle petlikkust järgmistes osades ja ses mõttes on see mõistlik kirjandustehniline võte, aga kui võtta seda raamatut kui ühte tervikut ja mitte sarja üht osa, siis mõjub see kummaliselt ja sobimatult. Vähemalt mind häiris, kui raamatuga lõpule jõudsin. Aga kui edasi lugeda, siis häirib muidugi juba vähem, kui võtad seda mitte enam eraldi teose, vaid pikema sarja esimese osana.
Kokkuvõttes on tegemist päris taheda tükiga, mis ei võtnud sugugi ära isu lugeda ka triloogia järgnevaid raamatuid.
Teksti loeti inglise keeles