"Meremaa võlur" on noortele suunatud fantaasiaseiklus. Meremaa-nimelises maailmas, mis koosneb polaaraladelt kuni ekvaatorini laiali pillatud saarestikust, kasvab vaesel põhjapoolsel Gonti saarel üles Raudkulli-hüüdnime kandev poiss, kelle juures märgatakse juba varakult võlukunsti annet. Samas on poisil aga oma uhkuse ja impulsiivsuse tõttu komme ette võtta rohkem, kui teadmised lubaksid.
Kuna võluvägi on kogu Meremaal kõrgelt hinnatud, siis antakse ta õpilaseks kohaliku võluri juurde - kuid läbematul poisil on ekstsentrilise õpetajaga raske harjuda. Lõpuks liigubki Raudkull edasi Roke saarele, kus asub võlukunsti suurkool. Seal ootavad teda kõik unistused, mis tal võlukunsti osas olnud on, kuid teda ootavad ees ka suur eksimus ja valus õppetund, mille tagajärgi ta hiljem heaks tegema peab.
Ma mainisin seda J. R. R. Tolkieni romaanist "Kääbik" kirjutades ning paslik oleks üle korrata, et keeruline on kirjutada raamatust, mis on kuidagi isiklikult oluline. "Meremaa võlur" ja üldse kogu Meremaa triloogia (hilisemaid järgesid ja lisasid ma siin praegu ei arvesta) on mul samuti aastate jooksul kümneid kordi loetud ning "Kääbiku" järel on need kohe järgmised aluskivid minu fantaasiaarmastuse vundamendis.
Mingil viisil olen ma vanemana isegi rohkem hakanud hindama Tolkieni-tüüpi kõrgfantaasia puhast siirust. Samas aga tundub mulle järjest enam, et sellist asja on tegelikult raske kirjutada. Nõrgema kirjaniku käes jääb kõrgfantaasia tihti vaid õõnsaks muinasjutuks. Tolkieni maailma hoiab näiteks püsti see säravalt kõigutamatu usk, millega see kirjutatud on, Le Guin kirjutab küll pealtnäha täpselt samamoodi, kuid sisult on ta hoopis testsugune.
Le Guini maailmas ei ole jumalikku õnnistust ning seal pole ka pimedusevürste. Kurjus eksisteerib, kuid võimu saab see ainult inimeste kaudu. Tõeline võitlus ei ole mitte lahinguväljal vaid igaühe enda sisemuses. Julgus vaadata enda hinge pimedusse ja astuda vastu enda varjule on see, mida õppima peab ning kõige suurem võit on võit iseenda üle. Le Guini armastus taoismi vastu on see, mis annabki loole tõelise südame.
Muidugi on siin lisaks veel väga palju, mida kiita. Idee, et võlukunsti-süsteem on seotud praktiliselt kõigi meie maailma kultuurides levinud usuga tabusõnade mõjust on just nii geniaalselt lihtne, et see on lugejale instinktiivselt mõistetav. Mulle meeldib, kui efektiivselt eraldab Le Guin olulist ebaolulisest - näiteks võetakse siin Raudkulli kooliaastad kokku kahe peatükiga.
Eraldi tuleb muidugi märkida, et siin loos on pikki vaheosi, kus pealtnäha nagu midagi ei juhtu. Kui aga natuke sügavamale vaadata, siis need eraldatuse hetked on vajalikud peategelasele mõtlemiseks - sest nagu öeldud, see on just see koht, kus võitlus tõeliselt võidetakse või kaotatakse. Le Guini töödele on selline kirjutamisviis ka laiemalt väga omane ja mulle meeldib see väga.
Lõpuks aga ei tohiks mööda vaadata ka sellest, kui hästi see lugu ettelugemisel töötab (asi, mida ma ise olen ka läbi teinud). Mul oleks hea meel, kui kirjanikud püüaks üldiselt oma tekste töö käigus rohkem valjusti lugeda, sest paber kannatab nii mõndagi, kuid jutustajahääl on üsna armutu. "Meremaa võlur" on selgelt jutustaja lugu, mitte vanamoeline vaid kuulajale lausa iidse mõjuga.
Hinnang: 10/10
