Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Mihhail Bulgakov ·

Master i Margarita

(romaan aastast 1967)

ajakirjapublikatsioon: «Moskva» 1966; nr. 11; 1967; nr. 1 [kärbetega]
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Meister ja Margarita»
Tallinn «Eesti Raamat» 1968 (XX sajandi raamat)
Tallinn «Perioodika» 1995 (Europeia; 32)
Tallinn «Varrak» 1997 (Iiris)

Hinne
Hindajaid
44
4
0
1
0
Keskmine hinne
4.857
Arvustused (49)
Laur Salundi

Romaan, mida on võimatu üheselt kommenteerida oma mitmetahulisuses. Jäägu see veidi oskajamate inimeste hooleks. Üks on aga kindel: tegu on väga hea raamatuga, mille võiks igaüks läbi lugeda.
Teksti loeti eesti keeles
Tundmatu Arvustaja

Väga hea! Tore raamat, lõbus ja kurb üheaegselt. Millest see räägib? Inimesest. Inimesest ja tegudest, "mis käivad tema järele". Inimesest-Loojast ja Inimesest-Tarbijast. Raamat sisaldab nii sotsiaalset satiiri (näiteks kirjanike sebimised jmt) kui filosoofiat. Mulle jättis sügavaima mulje Wolandi esinemine tsirkuses. Pooldan arvamust, et hea raamat suudab (mõnikord vastu autori tahtmist!) ületada oma aja ja olud. Seni, kuni kestavad inimlik väiklus ja lollus, kadedus ja ahnus, seni püsivad teravad ka "M&M''s" tõstatud küsimused. Kui tihti, unustades Bulgakovi soovituse:"Ära midagi küsi! Küll nad ise pakuvad ja annavad kõik", viskuvad inimesed püüdma "prii" rikkust, mis näib taevast langevat ning saavad tegelikult iseenda poolt petetud. Muidugi ei puuduta see MEID, sest, nagu ütles Majakovski :"See pole sinust, vaid sinu tuttavast!", ja taskurätikut ei tooda mitte Sulle, vaid hoopis kellelegi teisele. Ja paras talle!
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Urmas Muinasmaa

Raamat, mis meeldib väga ka minu muidu ulmest mitte lugupidavatele sõpradele. Ega see tavaline ulme pole kah muidugi ning kas alati peabki kõike niimoodi lahterdama... See raamat võiks olla ulmefännile ennem kohustuslik, kui mõni viletsalt välja kukkunud tondijutt või SF. Nalja saab seda lugedes igatahes palju ja kohati on kõhe ka... Igaljuhul viis pluss!
Teksti loeti eesti keeles
Andri Riid

Raamat, milles segunevad satiir, tragöödia sugemetega romantika ja SF-õudus nii nagu see 30-ndail ainuõige näis. Raamat, mis jättis kuidagi ebasoliidse ja jantliku mulje. Ma ei hakka siin rääkima Raamatu mainest ja tema rollist nõukogude kultuuriloos ja üleüldse sellest kui raske oli elu vanasti. Keskkoolis sai klassivend kirjandusaines päris mitu viit puhtalt selle eest, et Raamatut lugenud oli. Mul on aga üldiselt peale saatuslikke mune Bulgakovi vastu mingi vimm.
Teksti loeti eesti keeles
Killu

Raamat, mis mitmel korral lugemisel häiris kummaliste dekoratsioonidega, mis jätsid temast paljutki varju...Ulmega on sel raamatul küll kaudne seos, aga mnesugune siiski, fist fantastikaga eelkõige. Aga oma olemuselt on ta minu arvates siiski sromaan, sellest kuidas kurat kord armastas ühte naist, kelle nimeks oli Margarita. Armastuse ümber on palju lehvivaid kujundeid, muud siblivat maailma, mis paistab ehk isegi veider, kui sa ise vaatad eelkõige oma armastust.
Teksti loeti eesti keeles
Karin Laur

Seda teost mingi hindega mõõta on tegelikult võimatu. Tippteos igas mõttes, niivõrd mitmetasandiline, et iga ülelugemisega võib midagi uut avastada. Eriti hea on minu arvates Jeesuse ja Pilatuse osa, käsitlus lunastusest ja Jumala seotusest Saatanaga. Sellele jäävad alla nii ühiskonnakriitiline, koomiline ja romantiline liin. Sügav filosoofia, mida tõepoolest igaüks mõista ei suudagi.
Teksti loeti eesti ja vene keeles
Jüri Kallas

Olen seda romaani oma kümme korda lugenud, meeldib, lummab, masendab ja ajab naerma... ning kõik muud emotsioonid lisaks. Sihuke peabki kirjandus ideaalis olema... kahjuks jääb see ideaal enamikele loojatele kättesaamatuks.

Kolm üsna erinevat lugu: ajalooline plaan Pontius Pilatusega, fantasmagooria Wolandi ja tema kaaskonna visiidist 1928. a, Moskvasse ning ülev ja puhas armastuslugu Meistrist ja Margaritast. Parafraseerides Leninit ütleks: «Lugeda, lugeda, lugeda!»

Parim koht raamatus on muidugi lõpus see Pontius Pilatuse lunastuse stseen... ainuüksi selle pärast oleks viis kindel, kuid see on vaid selle suurepäraselt lihvitud teemandi üks üsna pisike tahk.

PS: INIMESED KOGU ULME EI OLE AINULT SF, ULME ALLA KUULUB KA HORROR JA FANTASY! «MEISTER JA MARGARITA» ON PIGEM URBAN FANTASY (LINNAFANTAASIA)... TÕSI RAAMAT ON KIRJUTATUD ENNEM, KUI LEIUTATI TERMIN ISE! JÄRJEKORDNE TÕESTUS TEKSTI GENIAALSUSEST!
Teksti loeti eesti ja vene keeles
kuits

Kui ma seda raamatut esmakordselt lugesin jättis see morfinisti unenäo mulje. Peale seda ma mõtlesin paar päeva selle sisu üle järele ja võtsin raamatu uuest kätte ja lugesin uuesti läbi. Ja oli täiesti teine tunne. Peale seda olen ma paariaastaste vahedega seda veel ja veel lugenud ja iga kord olen enda jaoks midagi uut avastanud. Vist selline peakski üks tõeliselt hea raamat olema.
Teksti loeti eesti keeles
Olev Toom

Kahjuks lugesin "Meistrit ja Margaritat" enne kui mulle mõni muu Bulgakov kätte sai sattuda. Muidu polekski neil teistel väga viga, aga nüüd on latt nii kõrgele saanud, et teised käivad kaugelt alt läbi. "Meistrit ja Margaritat" lugege kord aastas... 1968. aasta tõlkes on romaanist paar juppi välja lõigatud; hiljem lugesin need vene keeles juurde ja leian, et kaotus polnud väga suur.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Henrik Aavik

Ei oska midagi uut lisada hinde 5 pannud arvustajatele. Neile kes vaidlevad teemal kas on ikka ulme või fäntäsi või sürrealism või armastusromaan väidaksin, et tippteostel tihti ei olegi nii kindlat zhanri. Hea lugu on eelkõige inimestest ja nende probleemidest. Teatavasti oli bulgakovi lemmiknäidendiks Faust - ta käis seda vist mingi 43 korda vaatamas. Tundub, et M&M on tema oma käsitlus sellest teemast. Ilgelt hea käsitlus minu arust.
Teksti loeti eesti keeles
Annika Hanson

Esiteks - kui oleks võimalik, annaks 10 punkti. Või sada. Nagunii ei saa punktidega mõõta niivõrd HEAD raamatut. Ja analüüsida pole teda ka mõtet, sest selleks kuluks tunduvalt rohkem ruumi ja aega kui minul käsutada. Ühes aga ühinen eelarvustanu Teaga: kellel iganes tuli haige idee paigutada Bulgakovi "Meister ja Margarita" SF-i küllaltki kitsasse riiulisse...nojah. Hoidun kommentaaridest. Aga neile, kes raamatust esimesel lugemisel mõhkugi aru ei saanud (paistis neid siiski olevat) soovitan soojalt - lugege uuesti! Aasta, viie või kümne pärast, aga lugege. Nii kurbi, nii ilusaid, nii tarku, nii melanhoolseid, nii elujaatavaid, nii häid raamatuid kirjutatakse vähe.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Jaanis Tali

Arvustada ei taha. Ei küüni.Esseesid võiks kirjutada või peaks kirjutama. Iga peatüki kohta võiks. ... Aga liigitada ei maksa.Niisuguseid Kirjanikke ei liigitata.Või kui siis koos Hermann Hesse ja Pär Lagerkvisti ja teiste liigitamatutega ...
Teksti loeti vene keeles
Satyros

Üks parimatest raamatutest üldse mida ma tean. Kuiig võib see alguses lugejale segane tunduda. Sellegi poolest on see täielik meistriteos.
Teksti loeti eesti keeles
Dragofor

Bulgakov on nii mitmeski mõttes huvitav kirjanik. Iseküsimus on, kas antud teos on niivõrd geniaalne, nagu teda sageli tituleeritakse, kuid huvitav on ta sellele vaatamata. Päris viite ei teeni ta ära lihtsal põhjusel: kohatise segase mulje pärast. Ta on üritanud ühte raamarusse sedavõrd mitmekesiseid asju sisse kirjutada, et aeg-ajalt jääb mulje, et materjal on üle autorist enesest. See tähendab, et ta ei tule oma materjaliga toime. Ilmselt on see arvamus küll ainult minul, kuid selline ta kord on. Aga raamat on siiski hea, lugemata ei tasu jätta.
Teksti loeti eesti keeles
Erkki Lindpere

Ilmselt ainuke raamat, millele paneksin 5-palli süsteemis 5+ (ma pole küll väga suur lugeja). See on lihtsalt fantastiline teos, halba nagu polegi midagi öelda. Lugenud olen küll vaid ühe korra, peakski uuesti hankima kuskilt. Umbes nii tahaksin ise kirjutada, kui vaid oskaks.
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

Nujah, pole aga miskit parata, peab aga kiidulaulu jätkama. Ei ole nõus ühe eelpool kirjutaja arvamusega, et vene keeles (ehk originaalkeeles)lugemine midagi juurde ei anna. Annab ikka kyll. Kes ei usu, oma viga.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Maniakkide Tänav

Kahetsen, et ei lugenud seda siis, kui kirjanduse tunnis peale käidi. Teisest küljest - vahest poleks tollal meeldinudki. Nüüd nautisin aga iga sõna.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Üks Suuri Raamatuid... Üks minu lemmikuid ning kahtlemata maailmakirjanduse tippude hulka kuuluv. Paremini lihtsalt sellist teost POLE VÕIMALIK kirjutada -- väga harva arvan ma millegi kohta niimoodi, aga selle teose kohta on see minu meelest nii. Sügava filosofilise sisuga liituvad meisterlikud detailid (kass näiteks). Selles teoses on olemas kõik, mida võib ühelt romaanilt oodata -- üldinimlikud probleemid, armastus, terav ühiskonnakriitika, religioonifilosoofia, lõikav huumor. Kõik see on teostatud hiilgavas kirjanduslikus tehnikas.
Teksti loeti eesti keeles
benomus

Romaan, mis asjatundmatumale võib tunduda üsnagi hüppelise ja abstraktsena. Tegelikult see ka on, kuid teadlikult. Klassika, mis peaks kuuluma iga endast lugupidava lugeja kogusse. Eks kunagi keskkoolis oli see kohustuslik ka ja siis oli lugemiskontrollis metsik mahategemine. Keegi ei vaevunud lugema, see oli ju nii segane ja arusaamatu. Ma ei olegi päris kindel, mispärast see nüüd nii südames on. Võibolla olen targemaks saanud. Oskan hinnata seda, mis hindamist väärt. Kui kellegi see veel lugemata on, siis ta ei ole mu sõber.
Teksti loeti eesti keeles
Avati

Loetud ja üle-loetud ja nii vähemalt kümmekond korda (kui mitte enam).Filosoofiliseks ma seda raamatut ei pea. Poeetiline sobib paremini, kui ühe sõnaga iseloomustada vaja on. Mida enam olen M&M lugenud, seda vähem arvan et sel midagi reaalse/tegeliku maailma kohta öelda on.(Välja arvatud oma konkreetsuses väga hästi edasi antud vene olustiku kohta, kuid see on midagi muud). Öelda tähenduses `ette öelda`, juhtnööre anda. Mitte tähenduses `kirjeldada`. See pole laitus vaid nending ja ei vähenda põrmugi raamatu lugemisväärtust.
Teksti loeti eesti keeles
Kaur Kender

Selles mõttes, et kes olen mina Bulgakovile mingit hinnet andma.

See on ainus raamat, mis on minuga teinud asju. Piinlik rääkidagi, aga jäägu see omavahele: esimest korda lugedes ma naersin ja hüppasin nagu meeletu. Ühel hetkel avastasin, et seisan alasti aknalaual, raamat käes, röögin, ja loen. See oli see koht, kui nad aknast välja lendasid.

Vahel mulle meeldib mõelda, et kirjanduse põhiline funktsioon ongi eskapistidele eskapismi pakkuda. Nii mõtlen ma just nõrkushetkedel.

Pruugib vaid aga Meister ja Margarita üle lugeda, kui musse voolab mingi saatalikult kaval energia, kui silmad lähevad sulilikult kissi, ja kui peas on selgus: just seda, ja mitte midagi teist, peab üks raamat inimesega tegema.

Aga see on ikkagi kummaline, kui üks mu sõber ütles, et osad lõigud olid nii segased, et ilmselt polnud Bulgakov isegi aru saanud, mis ta tahab teha. Või polnud materjalist üle.

Surelik kahtlustab meeltesegadust ja küündimatust ikka enne Surematu kui enda juures.

ps Morfiinist ja uimastitest aga tuleb rääkida hoopis Pelevini Tsapajevi loo juures.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Eevur Tumm

Nagu iga meie kultuuriruumist pärit enam-vähem normaalse lugemuse ja maitsega isik saan minagi iga lugemiskorraga vaimustuda ja avastada enda jaoks midagi uut. Teksti üllatav sidusus tuli aga minu jaoks välja läbi nende kärbete. Olin lugenud 1968. aasta tõlget ja hiljem perestroika päevil kusagilt need puudu olevad lõigud eraldi leides paistis, et tegemist ongi ebavajalike kohtadega. Meelde jäi umbes mingi nõuka värginduse sotsiaalkriitika, enam-vähem Pikker-sisse-sähvas tasemel. Millegipärast kummitas, kuidas keegi valuutapoes kurgitünni kukkus jms. Aga lugedes hiljem kogu raamatu ühtlaselt üle, selgus, et kõik asetus oma kohale, need lõigud olid vajalikud! Vähemalt minu kogemus näitas, et kahtlustada Bulgakovit ülearuse lisamises on pigem kahtlustaja viga.
Teksti loeti eesti keeles
Heili Kase

See on yx t6eliselt m6nus raamat, mida ikka ja ja"lle lugeda, olgugi et k6igest ei pruugi aru saada. Aga ega Bulgakov seda vist tahtnudki.
Teksti loeti eesti keeles
tess

Hea näide sellest, kuidas tõeliselt hea kirjandus(ja mitte ainult kirjandus) ei vaja klassifitseerimist - suurepärane ka nende jaoks, kes ulmekirjandust näpuotsagagi ei puuduta ja kes ei tule iial selle peale, et seda teost ulmezhanri alla liigitada.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Mida muud vääribki suurteos kui mitte viit! Ehk veidi over-hyped tekst, see segas.

Mina kiidusõnu ei lausu. Las igaüks leiab enesele ise Sisu ja Mõtte. Näha aga on, et autor on aastaid higistanud iga sõna kallal, kõike kaalunud.
Teksti loeti eesti keeles
Raul Veede

Ei tahaks hästi uskuda, et mitte keegi Bulgakovist pahasti ei arva. Nad lihtsalt ei julge oma arvamust välja öelda! Mis näitab selgesti, mis inimesed need sellised on. Vot.

Kui väga tahate, siis fantasy. SF? Olge nyyd! Aga minu arust lihtsalt Väga Hea Kirjandus. Selline, mis ei ole mingit žanri. Minu poolest kas või sonett. Sonett proosas, sel juhul.
Abstraktne? Mitte mingil juhul, pigem vägagi konkreetne. Ydini nepilik, hull, nagu kogu nõukogude aeg. Ja samas hull nagu inimesed ikka - või nad siis kunagi teistsugused on olnud. Yldinimlik. Ja, vabandage, parem kui "Faust". Sest inimlikum.

Heal kirjandusel peabki olema inimesele umbes sama mõju kui välgunoolel. Pärast võib isegi elama jääda. Teistsugust kirjandust ei olegi mõtet kirjutada, saati siis lugeda.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Siim Espenberg

Üks väheseid ülikiidetud raamatuid, mis seda ka täielikult väärib. Olen tõsiselt vaimustuses! Kusjuures sellele teosele ei pööranudki minu tähelepanu mitte niivõrd kõik siinsed kiidulaulud, kuivõrd ühe suhteliselt ulmekauge inimese sõbralik soovitus. Eks see ju olegi igasugusest haibist usaldusväärsem. Eh, aga sellele soovitajale olen nüüd tõsiselt võlgu:).
Teksti loeti eesti keeles
Janek H.

Sai loetud küll aastate eest, kuid tõenäoliselt ei annaks ka värskelt loetuna madalamat hinnet kui nüüd. Meeldis sedavõrd, et jätan selle kirje siia enda 300. juubeliarvustusena. Küll aga ei hakka ma 45`nda hindajana enam sisu lahkama. Põhjalikud analüüsid ja allusioonid kirjandusvaramu krestomaatiliste teostega leiate raamatukogudest.
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Sepp

Alguses lugesin ma igiammu, mingi 20 aastat tagasi, seda kohitsetud nõuka-aegset kõvakaanelist varianti. Mõnda aega tagasi sai pisteliselt (2-3 osa kokku vist) vaadatud seda vene 10-osalist seriaali. Nüüd lugesin lõpuks täisteksti uuesti läbi.

On hea küll. Olemata eriline vene kirjanduse austaja, pean tunnistama, et "M & M" meeldis mulle algusest lõpuni ja läks koheselt nende raamatute nimekirja, mida paari-kolme aasta tagant hea uuesti üle lugeda.

Neljakümne kuuenda arvustajana pole siin sisust mõtet üldse juttu teha, lisaks on tegu ju maailmakirjanduse klassikaga, mis peaks kuuluma üldhariduse juurde. Peale lugemist ma enam eriti ei imesta, miks kõnealune teos on avaldanud sügavat muljet loendamatule hulgale inimestele ja olnud inspiratsiooniallikaks teistele teostele (Rolling Stones, "Sympathy for the Devil" jne.).

Võimas ja vapustav. Soe soovitus kõigile, kes veel seda meistriteost lugenud pole: tehke seda ometi.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Raamat, mida pole mõtet lugeda ilmselt liiga noorena (muidugi on see väga individuaalne) ja mille puhul tuleb kindlasti kasuks ka keskmiselt parem piibliloo tundmine, kui siin ateistlikul Maarjamaal kombeks on. Rääkimata 1920.-30. aastate NSV Liidu olude vähesestki tundmisest.
Aga ilmselt võiks nautida ka täiesti ilma eelteadmista, tõeliselt meisterlik (ja muidugi ka margariitalik!) tekst.
Eriliseks lemmikuks oli mõistagi must kass ja tema trikid.
Teksti loeti eesti keeles
x
Madis Maasing
15.06.1984
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Madis Maasing

Kirjutatud kahtlemata hästi ja autorile omases võtmes. Aga häiorima jäid mõned asjad, kõige enam vast see, et miks ikkagi olid aadlikud veendunud, et roheline tuleb lihtsalt ära keelata ja asi vask, isegi kui ilmselt pidi neile varasemast ajast, vähemalt juhuslikust empiirikastki selge olema, et antud värviga asjal on oma vägagi praktiline ja kasulik mõte. Ei olnud ju rõhuv enamus baltisakslasi ka lihtsalt stereotüüpsed "kurjad mõisnikud", kes muust ei mõelnud, et kuidas saaks talupoegi paremini peedistada. Noh, selles loos aadlikke lihtsalt ei huvitanud lihtrahva toimetamised kuigivõrd, aga see ei tundu ka päriselt toimiv ühiskonnakorraldus, sest feodaalsüsteemis on aadlikul vaja tegelikult vägagi, et tema talupojad eluga suht hästi toime tuleks, et nad suudaks nii end kui ka aadlikke ülal pidada. Jobusid muidugi on, aga ma ei kujuta hästi ette, et see süsteem oleks saanud kirjeldatud viisil mingil planeedil nõnda toimida. Aga üldiselt, eks sääraseid loogikavigu (mis võivad olla ka suibjektiivselt ülevõimendatud), võib kindlasti leida ka paljudest teistest juttudest. Ja üldiselt ikkagi hea tunne ja elamus, usutavad karakterid jne. Seega, "4".
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Vana kooli ulmejutt, mis ilmselt meelega mõjub, nagu oleks kirjutatud 20. sajandi keskpaigas. See on aga ka loo peamine nõrkus, vähemalt minu silmis, sest ühelt poolt on ju selline lähenemine mõnikord täiesti tore ja muhedalt anakronistlik, siin jäi see asi aga kuidagi lamedaks pigem. Et nagu oli kokku seotud tänase maailma sotsiaalpoliitiline olustik ja siis mindud tulevikukujutluses 50 aastat ajas tagasi.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Lugu algas korralikult, aga kusagilt poole pealt hakkas maha käima ja muutus tõepoolest üha ebaloogilisemaks. Seetõttu lõpuks kuigi head tunnet ega muljet ei jäänud. Paraku.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Huvitav idee, esitus ka üleelatav, aga mitte ülemäära meeldiv. Aga lugu jättis siiski lõppeks päris hea tunde.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Täitsa hästi kirjutatud lugu, ja lausa maagiline alternatiivajalugu allakäivast, aga maagiliselt laetud aadlisoost 20. sajandi II poole Euroopas. Kohati tundus asi siiski veidike kohmakalt kirja pandud, vahest oleks tulnud teksti veel veidi üle toimetada-sättida. 
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Nagu taas eelpool öeldud: hästi kirjutatud, aga ulmet sisuliselt pole. Võiks tõesti olla mingi polaarjoonetagune kolkaküla sajandi  eest, kui paar asjakest ära muuta. 
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Säärane ülevõlli(?) küberpunk, mis mulle ei istu. Ja ka see totter släbgitamine, et ei saa kohati pooltest sõnadest aru, mida need peaks tähendama. Aga kindlasti läheb rohkem arvutiseerunud-moderniseerunud inimestele rohkem peale. Ideed ja mõtet ju täiesti oli.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Jäi kuhugi "3" ja "4" vahele minu jaoks, aga et tõmbas ikkagi suhteliselt hästi kaasa, oli huvi, et mis siis ikkagi täpselt saab, siis olgu siin kõrgem hinne.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

See lugu oli endagi üllatuseks antud kogumikus kõige kaasahaaravam, kuigi üldiselt igasugune küber- ja muidu-punk (kirjanduslikus mõttes) päris minu tassike teed pole.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Nagu juba öeldud: hästi kirja pandud, aga ulmet sisuliselt pole. Kui paar ebaolulist komponenti ära võtta, Võiks olla vabalt tõesti mõne II maailmasõjas kannatanud piirkonnas toimunu ilukirjanduslik edasiandmine. 
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Selle looga on ilmselt nii, et kas klikib või ei kliki ehk kas seerobustne ja must kassihuumor läheb peale või mitte. Mulle väga ei läinud. 
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Kahtlemata tugev lugu, aga päris lemmik Täheaja juttude seast siiski polnud. Aga ega aurupunk pole ka kunagi mu lemmikžanr olnud.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Kahtlemata hea, huvitav ja kvaliteetne kirjandus. Minu jaoks jäi kõikuma maksimumi ja "nelja" piiril. Kuna aga enamik hindeid on niikuinii maksimumid, siis olgu pealegi pall madalam. Mõned loogikavead hakkasid häirima, eelkõige see, et kuidas peale selle ühe hiinlase keegi teine (USA, NL) tulnukate vastust ei kuulnud; ei tundunud kuidagi loogiline.
Teksti loeti inglise keeles
Madis Maasing

Tegemist on Jamaica päritolu kirjaniku neljanda romaaniga ning esimesega, mida saab pidada ulmeliseks. Teos kubiseb Aafrika mütoloogiast ja vastab hästi moodsa fantaasiakirjanduse (ehk siis fantasy) standarditele. Autor ise on naljatades nimetanud teost ka Aafrika "Troonide mängu" avateoseks ja teatud paralleele kindlasti ka tõmmata saaks. Kuid teose oluliseks, võib-olla isegi lõppkokkuvõttes olulisimaks mootoriks olev "väikeste inimeste" sissekiskumine trooniheitlustesse ja tõdemus, et lõpuks jäävad kannatajateks eelkõige ikka kõige vaesemad ja viletsamad, kel lõpptulemusest tegelikult sooja ega külma pole, on mõistagi liig üldlevinud troop, et selle baasilt asuda seda kirjatööd ainuüksi GRRM-iga siduma. Ja lõppude lõpuks jääb toosama ülioluline sündmuste käimalükkaja teoses üpriski tagaplaanile ja keskendutakse eelkõige minategelase erisugustele seiklustele mööda fiktiivset (Ida?-)Aafrikat, kus ta kohtub mitmesuguste vähem ja rohkem üleloomulike olenditega, elab üle (sageli napilt) mitmesuguseid ja enamasti sünknegatiivseid katsumusi ning korjab selle jooksul endale kaugelt rohkem vastaseid kui sõpru; mitte viimases järjekorras oma liigterava keele tõttu. Üleüldiselt võib öelda, et asi on kirjutatud päris hästi ning tihti lausa kaasahaaravalt, nii et esialgu tekkinud tugev võõristusefekt (sisu ja laad erinevad päris tugevalt Lääne ulme/fantaasiakirjandusest) hajus nii umbes kahe-kolme peatüki järel. Peategelane on kahtlemata "ebausaldusväärne jutustaja" ning veelgi enam, tema jutustusviis sarnaneb vägagi muinasjutu- ehk muistndivestja omale, kusjuures kohati pakub ta isegi välja erinevaid versioone, mis ühes või teises loos juhtus, jättes sealjuures otsad lahti, mis siis on tõde või tõepärasem. Ja nagu teame, on see omane tihti ka näiteks Euroopa müüdivaramule, et ühest ja samast loost võib olla mitu ja üksteisest suhteliselt erinevat versiooni. Ent siiski, liiga häguseks või ebamääraseks see kogu asja siiski ei muuda, sest reeglina esinevad need ebamäärasused siiski pigem detailides. Teose suurimaks plussiks lisaks ladusale sulejooksule oli minu jaoks kahlemata Aafrika mütoloogia ja selle üleloomulike olendite huvitav tutvustamine ja esitamine. Mis aga tugevasti häirima hakkas, oli tegelaste äärmine jõhkrus ja brutaalsus, mis puhuti andis silmad ette GRRM-le endalegi, ning mille tulemusena oli enamikule tegelasist küllaltki raske kaasa elada. Jah, suuremale osale oli võimalik leida mitmesuguseid lunastavaid momente ja motiive. Aga sellest hoolimata jäi kummitama tunne, et sageli oldi ebavajalikult julmad ja jõhkrad ning kõrgemaid motiive stiilis "usk, lootus, armastus", oli küllaltki raske (kuid mitte võimatu) ridade vahelt tuvastada. Küllap oli siin suur osa minategelase suhtumises, kelle üleelamised ta kogu maailma suhtes äärmiselt kibestunuks ja pettunuks tegid. Kokkuvõtteks hindaks asja aga nelja tähekesega viiest, sest ehkki mitte päris minu maitse, on tegemist kahtlemata omapärase, huvitava ja hästi kirjutatud asjaga.  
Teksti loeti inglise keeles
Madis Maasing

Sarja viimane osa seletas ära, miks ni peategelane kui ka tema isa teises osas eriliselt juhmid ja ebausutavalt käituvad olid, aga tagantjärgi ei muuda see lugemiselamust ja -muljet siiski kuidagi paremaks. Hullemgi veel, peategelane on enamiku käesolevast raamatust eriti staatilises seisundis ning süžee-tegevustik venib tõesti lubamatult pikaks.  
 
Postiivse poole pealt tuleb siiski märkida - nagu ka kogu ülejäänud triloogia puhul - huvitavaid ja värvikaid kõrvaltegelasi (kaasa arvatud eelmainitud deus ex machina), hästi ülesehitatud maailma ning autori jutustusoskust, mis suutis ka ülimalt aeglaselt kulgeva narratiivi enam-vähem söödavaks teha.    
 
Paraku muutis asja minu jaoks halvaks lõpplahendus - sellest ka hinne, mis ei peegelda mitte ainult konkreetselt Sõduripoja raamatu 3. osa, vaid kogu sarja üldist lugemismuljet. Eriti viimased leheküljed olid ikka väga absurdselt ja ülevõlli õnnelik lõpp ning pealegi tundub, et autor unustas sujuvalt ära peategelase ühe onupoja. Lohakusvigu tundus selles raamatus üldse rohkem olevat kui eelmistes, mitmel korral olid tegelaste nimed valed.  
 
Kokkuvõtvalt ei pea antud raamatut ja ka kogu sarja mitte väga kehvaks ning pigem oli asi kaasahaarav ja nauditav, aga kaks asja - vilets peategelane ja kehv lõpp - rikkusid asja minu jaoks suuresti ära.
Teksti loeti inglise keeles
Madis Maasing

Võrreldes sarja esimese raamatuga on see süngem, jõhkram ja lootusetum, aga paraku ka pikem, igavam ja kehvem. Üks asi on see, et enam pole see maailm niivõrd uudne ja põnev kui esimeses osas, ehkki selle seniavamata tahke muidugi paljastatakse omajagu. Aga kõige suurem puudus, mistõttu hetkeks tundus, et teos võib koguni pooleli jääda, on peategelane. Nagu juba eespool öeldud, siis ta hädaldab pidevalt ning lisaks sellele on ta ka kohati lausa uskumatult juhm. Tagantjärele mõeldes oli ta parajalt juhm ka esimeses osas, aga seal see niivõrd veel ei häirinud. Ainus, kes on veel juhmim ja/või irratsionaalsem, on peategelase isa.
 
Aga siiski, mida edasi raamat läks, seda lobedamalt lugemine siiski kulges, küllap harjusin ka pideva virina ja juhmusega ära ning selle ümber toimuv oli piisavalt huvitav ja hästi kirjutatud, et mitte lasta end enam asja suurimatest vigadest morjendada. Lõppude lõpuks, üldmuljena võib öelda, et ehkki kehvem kui esimene osa, ei olnud ta niivõrd palju kehvem, et peaks lausa terve tähekese võrreldes eelmisega maha võtma. Iseenesest ikkagi suhteliselt hea ajaviide.
Teksti loeti inglise keeles
Madis Maasing

Sain "Sõduripoja" triloogia jõulukingiks ja jõudsin esimesega kolmest ühele poole. Tegemist on esimese Hobbi raamatuga, mida üldse olen lugenud ning pole kahtlust, et kirjutada oskab ta hästi ja enamasti päris kaasahaaravalt. Aga nagu eelarvustajad juba korduvalt on öelnud, siis paraku oli ka tüütuid kirjeldusi ja tegevusi. Viktoriaanlik Inglismaa ja Kodusõja-eelne USA, millele oli lisatud tugev aristokraatia ja kuningavõim (a la keiserlik Saksamaa?). Poliitilised intriigid ja nendest tekkinud jamad olid enamuse raamatust kandvamad kui maagia ja tsivilisatsiooni-metslaste kokkupõrge, lõpus ja lõpuks aga pigem vastupidi. Tegelased on tõesti enamjaolt hästi välja joonestatud, ainult et peategelane ise tundus kohati lausa häirivalt juhm või ignorantne, teisal aga jälle üllatavalt nutikas. Nojah, võib-olla oli siin oma osa tema sisemisel lõhestatusel ja maagilise komponendi siira eitamise soovil.    
 
Mõned asjad jäid veel veidike häirima, mistap ka neli. Kõigepealt oli kogu see olustik ikkagi natuke liiga selgelt üle võetud 19. sajandi Lääne ühiskonnast - sellest natuke võõrikum-distantseeritum maailm (vrd GRRM-i teosed ja Euroopa hiliskeskaeg) oleks mulle paremini meeldinud. Ja teose üldine kulg oli ka natuke liiga USA filmindusele omane: alguses suured väljakutsed ja probleemid, asi läheb peategelase jaoks aina masendavamaks ja lootusetumaks ja siis järsku lõpp, mis on ikka väga suhkruselt happy end. Kuigi, kui järele mõelda, siis teatud oomeneid, et kõik ikka päris korras ja tore ei ole (eelkõige peategelase kosumine), puistati ka.   
14.01.2019: Saan muidugi aru, et see pingutatult väga hästi minek raamatu lõpus ennustab ette selle petlikkust järgmistes osades ja ses mõttes on see mõistlik kirjandustehniline võte, aga kui võtta seda raamatut kui ühte tervikut ja mitte sarja üht osa, siis mõjub see kummaliselt ja sobimatult. Vähemalt mind häiris, kui raamatuga lõpule jõudsin. Aga kui edasi lugeda, siis häirib muidugi juba vähem, kui võtad seda mitte enam eraldi teose, vaid pikema sarja esimese osana.
Kokkuvõttes on tegemist päris taheda tükiga, mis ei võtnud sugugi ära isu lugeda ka triloogia järgnevaid raamatuid.
Teksti loeti inglise keeles