Tegu on avaraamatuga "Soldier Son" sarjale.

Tegevus toimub teistsuguses maailmas, kui Farseer-ide mammutsari. Kõige sobivam oleks seda võrrelda 19-nda sajandi Inglismaaga ja seda nii kommete, kui ka militaarse vaimu kohta.

Gernia impeerium on saavutanud õitsengu. Umbes inimpõlv tagasi saadi kõvasti vatti läänepoolsematelt naabritelt, mille tagajärjel kaotati väljapääs merele. Kaotuste korvamiseks alustati ekspansiooni itta, võttes kasutusele vähemviljakaid suuri rohumaid. Rohumaade vallutamiseks nomaadide käest muudeti endine merevägi ratsaväeks ja pikapeale saadi nomaadide väikestest salkadest jagu.

Romaani tegevus toimub ajal, kui ekspansioon on jõudnud tasandikelt mägede künnisele. Seal aga kohtutakse veelgi primitiivsemate pärismaalastega, kuid kes oskavad liiga hästi nõiduda. Ka tasandiku nomaadid olid nõiakunstis tugevad, kuid sellest saadi jagu, kui taibati muskette tinakuulide asemel rauast kuulidega laadida.

Raamatu peategelaseks on nooruk, keda sünnist alates on kasvatatud sõduriks. (Järgitakse lause religioosset tava: esimene poeg on pärija, teine on sõdur, kolmas preester, neljas vist arst, viies vist kunstnik ... jne. Tegu on seega teise pojaga.) Isa õpetab teda maast-madalast, sest ka tema oli kunagi ohvitser. Peale seda, kui kodus on õpetamisega lagi saavutatud, tuleb isal idee saata poeg ka korraks endise vaenlase (üks tasandikunomaad) juurde õppima. Seal sai nooruk umbes nädalaga hunniku tarkust ja arme juurde, kuid siis proovib nomaad ühe maagilise unerännakuga kasutada noorukit ka oma isiklike (s.t. nomaadirahva) eesmärkide täitmiseks, kuid see kahjuks luhtub ja nooruk pääseb sellest napilt eluga ja mõningate maagiliste "kriimudega".

Nooruk jõuab lõpuks akadeemiasse ja järgneb raamatu kõige tüütavam osa, mis kirjeldab akadeemiasisest omavahelist nagistamist. Kõige enam meenutas see painaval kombel vana hea Sigatüüka siseelu. Sedasorti tüükamise eest raamat maksimumhinnet ei saa.

Õnneks aga lõpu poole raamatu tegevus elavneb tugevasti: surnuid, haavatuid, vigastatuid. Peategelane päästab mõned sõbrad ja lahkub möllust tugevamana, kui eales varem. Maagilistest vaevustest sai ta ise lahti, kuid arvatavasti jäi maagia positiivsemast poolest talle ka midagi külge, et triloogia järgmistes osades teemat edasi arendada.

Teksti loeti inglise keeles

Lily Tamm

9.03.2006, kell 23:24

Sisust on korralik kokkuvõte tehtud, seetõttu ei hakkaks seda kordama.
Samas ei olnud Akadeemia osa minu arvates nii hull midagi. Seal olid mõned tegelased, kelle kohta tahaks rohkem teada saada. Ning mõned vägagi huvi pakkuvad episoodid, mis ilmestasid kergemaid koolipäevi.
Huvitavaid tegelasi jagus muidugi ka Akadeemiast välja, näiteks Epiny.

Mul on muidugi ka Hobbi vaimustus, aga hindes siiski kahtlust ei ole.
Ja tõesti, tegelased panid kaasa elama ja ajasid vahel vihale. See on mõjuv.

Teksti loeti inglise keeles

Toomas Krips

22.05.2006, kell 21:09

Noh, lugemise ajal oli tunda, et autor on sama, mis Assassini-seerial - tundus veidike, et Hobb kirjutab sama teost teises maailmas (vahepeal oli raudkindel tunne, millised kõrvaltegelased hiljem veel üles astuvad). Teose algus ja lõpp olid vägagi huvitavad ja hästikirjeldatud, paraku tõmbab ka minu hinde alla see Akadeemia-elu, mis lausa hiilgas oma sõdurliku rutiini ja igavusega. Hobb ärgu hakaku Potterit tegema, selle jaoks on olemas teised autorid.Leidus häid ja huvitavaid tegelasi - Epiny(kes on tegelikult ju Patience, võrrelge), Caulder(paistab olevat uus tegelane), leitnant Tiber (lisagem kapten Maw ja moodustub Verity-taoline kuju) ja Spink(ausalt öeldes andis tüübile iseloomu juurde see, et ta matemaatikat ei osanud - õnnestunud tegelane).Nevare`s oli tunda Fitzi jooni, aga tegelikult kogu see maailma ja tegelaste kordumine ei häirinud. Maagia oli väga vahva - eriti see tasandike maagia ja rauamaagia erinevused. Sü˛ee kandis ja oli hea ja kui Akadeemia-osa välja arvata, oli tegu huvitava teosega.Neli. Aga ma ootan juba järgmist osa.

Teksti loeti inglise keeles

Katariina Roosipuu

24.05.2006, kell 13:59

Fooli raamatutest tõdesin, et Hobb on kirjanik, kes suudab umbes veerandtuhat lehekülge kirjeldada seda, kuidas peategelane oma metsaonnis omletti teeb ja aias porgandeid rohib, ilma, et lugejal (minul siis antud näites) süda veel väga pahaks läheks.

Shaman`s Crossing ei ole nii veniv nagu Foolsi algus. See on pigem selline... slow-food, mis fast-foodist ju mitmeti nüansirikkam ja kindlasti tervislikum. Huvitav oli, elav ja huvitav. Aga slow-food ikkagi ;)

Peategelase lapsepõlve kirjeldused oli selline mahe uina-muina, mida oli lauge ja mõnus lugeda. Ainsaks päris huvitavaks episoodiks vaid tema treening pärismaalase juures. Kyll aga oli esimese kooliaasta kirjeldus päris põnev. Seal tekkis lõppkokkuvõttes väga intrigeeriv seis, millest peategelasel võitjana välja tulla oli ypris raske. Ootasin lõpplahendust täiesti huviga, kuid sealkohal läks autor paraku kergema vastupanu teed ja lasi katkul (mille levitusvahend - dust dance - oli tõeliselt sic!) kogu sellest suhtesasipuntrast yle käia ning tegi mänguplatsi nuppudest lihtsalt lagedaks. See jättis pisikese pettumuse hinge, ehk sellepärast neligi.

Asi, mis veidi veidrana silma jäi: toimuva kogeja- peategelane oli meessoost, kuid säärane põhjalik süvenemine detailidesse (eriti riietuse kirjelduste puhul, kuid sageli ka teiste hääletooni ja näoilme tõlgendamisel) oli vähemalt pisut naiselik. Või see ainult tundus mulle nii? Või selline ebatavaline tähelepanelikkus oligi see, mis peategelasest hea skaudikandidaadi tegi? ;)

Aga selge on see, et loen Soldier`s Soni teised osad ka hea meelega läbi. Hobbi parima sarja - Liveshippideni - Soldier esimese raamatu pealt hinnates minu silmis ei küüni. Vist. Või mine sa tea, mis teises ja kolmandas raamatus ees ootab.

Teksti loeti inglise keeles

Meelis Sepp

21.02.2007, kell 11:40

Eepilise fantasy kroonimata kuninganna Robin Hobbi uue sarja Soldier’s Son avaraamat “Shaman’s Crossing” paistab esmapilgul korraliku soliidse asjana. Pärast tutvumist ilmneb paraku aga, et proua Hobb on oma ande praktiliselt kaotanud.

Raamat on segu Fooli – sarja sadade lehekülgede pikkustest mittemidagitegemise kirjeldustest ja Liveshit – sarja jaburast, igavast ja tüütust fantaasiast. Peategelane Nevare Burville võiks olla Fitz Farseeri – maailma kõige ebatõenäolisema salamõrtsuka – noorem vend. Hobbil on õnnestunud kirjutada oma peategelasele juurde natuke mehisemaid jooni. Fitz puhkes iga väikese asja peale nutma, halas ja töinas ja hõõrus tatti varrukaga mööda nägu laiali. Nevare päris nii hale pole. Pigem on siin kasuks tulnud loobumine tavalisest fantasy settingust - pseudokeskaegsest Euroopast. Uue raamatu taust on kokku kirjutatud umbes 19. sajandi Inglismaast ja Ameerikast. Ühiskondlik jäik klassisüsteem, sõjakoolid ja armeetraditsioonid meenutavad viktoriaanlikku Inglismaad, maastik oma preeriate ja jõgedega jällegi Ameerikat. Preeriate rändhõimud on üsnagi indiaanlaste moodi ja rännak mööda jõge oleks justkui maha kirjutatud mõnest Mark Twaini analoogilisest Mississippi-kirjeldusest.

Kogu see küllaltki õnnestunud taust ei vähenda asjaolu, et sisu tegelikult polegi. Või õieti on, aga see kõik on igav, tüütu ja jabur. Nevare koolitus pärismaalase juures oli tüütu, hoopiski tüütud olid Akadeemia tundide ja loengute ja tobeda ühikaelu kirjeldused. Kirjeldamatult tüütud olid rännakud ja võitlused unenägudes. Masendav.

Kannatlikul lugejal võib ju väike huvi isegi tekkida, mis neist Nevarest, Epinyst, Spinkist ja teistest siis saab, aga see huvi on nii pisike, et raamatut nende tegelaste edasistest (kahtlemata uskumatult tüütutest) seiklustest pole mõtet küll soetama hakata, enne kui see kuskil pehmekaanelisena allahinnatud kirjanduse letis vedeleb.

Teksti loeti inglise keeles

Toomas Aas

7.01.2014, kell 01:07

On jah selline aeglane lugu, nagu mitmed eelarvustajad juba kirjutasid. Aga sellel aeglusel on kindlasti ka omad plussid. Loo aeglane kulgemine jätab piisavalt aega tegelaste kallal "nikerdamiseks" ja tänu sellele tunduvad enamus neist olevat päris inimesed, mitte D&D mängu nupud. Kas me nende inimeste maailmavaatega just nõustume, on juba omaette küsimus. Eriti õnnestunud kuju on minu meelest Caulder.

Mitmetest eri süžeeliinidest on autoril kõige köitvamalt välja kukkunud poliitiline intriig - vastuolud "vanade" ja "uute" aadlike vahel. See on päris usutavalt üles ehitatud. Muuhulgas ka viis, kuidas lugeja sellest intriigist peategelase silmade läbi teadlikuks saab. Kaugelt piirialadelt pealinna sattunud naiivne maanooruk ei oska esmalt kahtlustadagi et midagi säärast üldse olemas võiks olla (sest hea jumal ei laseks ju kindlasti midagi taolist sündida), seejärel tundub talle mõnda aega et tegu on puhtalt Akadeemia sisese probleemiga ja alles pikapeale saab selgeks et miskit on mäda Gernia riigis laiemalt.

Teose "maagiline" osa tundus seevastu mannetu nagu suvalise keskpärase young-adult-fantasy autori ponnistus. Minu jaoks ei olnud teose kõige tüütum osa sugugi mitte elu ratsaväe akadeemias - inimesele kes ise on ajateenistuse läbinud on siin hea võimalus pisut nostalgitseda. Just nimelt need unenäolised seiklused kusagil elavate ja surnute riigi vahepealsel eikellegimaal tekitasid tahtmise lugemisel diagonaaltehnikat rakendada.

Kokkuvõttes võib siiski nelja ära panna ja asuda järgmise osa kallale.

Teksti loeti inglise keeles