(romaan aastast 1932)
eesti keeles: «Hea uus ilm»
Tallinn «Eesti Raamat» 1989
Siin on aga täiel määral kinni peetud nöudest, mida ignoreerib Clarke``i City and Stars juures. Tegevus jääb oma kindlatesse raamidesse, süþee pole liigsete keerdkäikudega üle koormatud - Simaki või "The City and the Stars" puhul oleks ilmselt kuskilt mingi tulnukas kas Towseriga või ilma välja ilmunud ning hakanud inimkonna probleeme lahendama. "Brave New World" on piisavalt konservatiivselt kirjutatud ja seesugune möga üldse arvesse ei tule. Inimkonna probleemide lahenduse võti on üksnes inimeste käes. Väga hea on tulevikuuhiskonna kompleksne ja mastaapnekujutamine, olgugi et selle kujunemine on vähe kahtlane.
Meeldib stampidest hoidumine - romaanipeategelasteks olevast inimgrupist siiski ei saa mingeid mässajaid vöi terroriste eeldustele vaatamata. Harrison oleks arvatavasti kirjutanud toreda lõpu, kus diktatuur kukutatakse ja õiglus ning teineteisemõistmine võidule pääseb. Mõni teine madalamatele kirgedele mängiv kirjanik oleks loonud sünge pildi sellest, kuidas lootusetut võitlust pidav revolutsiooniline rakuke lõpuks hävitatakse ja öö on veel pimedam kui enne.. Huxley ei tee midagi sellist ning tal õnnestub neist kahest eelkirjeldatud viisist palju paremini kujutada Inimest tema nõrkuste ja kõhklustega, suutmatusega ise midagi korda saata, massiinstinkti ja hulgapelgusega.
Siin on arutatud selle üle, millele see raamat toetub või millega peaks teda võrdlema. Suhteliselt kindlasti on "Brave New World" kirjutatud paroodiana Wellsi utoopiatele, mida vanameister jumala tõsiselt mõtles -- eelkõige tema teosele "The Men Like Gods", kuid ka tema programmile üldse, mida ta on kirjeldanud raamatus "Anticipations".
Romaanis kujutatu on n.-ö. pehme düstoopia, enamik ebameeldivaid protseduure on meeldivalt korraldatud, on leiba, tsirkust, ohutu narkootikum ning intellektuaalseid vajadusi kompenseerivad hällis sugestiivõppe teel omandatud "tarkuseterad". Arvatavasti on paljude inimeste jaoks Huxley uus ilm ideaalne ühiskonnakorraldus.
Kolme nn. suurt düstoopiat ühendab see, et ükski neist pole tõupuhaste ulmekirjanike kirjutatud ja hoolimata juba soliidsest vanusest on nende sõnum päevakajaline; igatahes jätavad teiste autorite düstoopiad nagu Bradbury "451 Fahrenheiti", Harrisoni "Make Room, Make Room", või Atwoodi "tõeline" düstoopia selle kõrval mängu-düstoopia mulje.
Raamatule ma viit siiski ei pane, ja seda seepärast, et ta ei anna eriti ilukirjanduse mõõtu välja.
Pean seda paremaks kui Orwelli "1984", sest sellise ühiskonna kujunemine on usutavam. Ühiskonna ohjamine vägivalla abil nõuab tohutult ressursse, sealhulgas pidevat omade hävitamist, ohjamine veenmise abil on märksa odavam.
Kuid hinne ei tule ideede, vaid kirjandusliku taseme põhjal. Tekst on kirjutamise aega arvestades täiuslik, eriti stilistiliselt.
Üldiselt ei jätnud teos seega kuigi sünget või rõhuvat muljet, ehkki sellises maailmas kindlasti elada ei tahaks. Selles mõttes tekkis hingesugulustunne vaese äbarikkangelase Bernard Marxiga, kes küll vaimus sageli püüdis, ent liha oli nõder...
Väga hea lahendus oli minu arust see, et teisitimõtlejaid/-tundjaid mitte ei hävitatud ega püütud eriti ka ümber kasvatada, vaid isoleeriti, saadeti teiste omasuguste sekka ehk siis anti neile võimalus olla omamoodi, "erimeelselt" õnnelikud. Ja et kõige suuremad tsensorid, ühiskonna suunajad olid tegelikult suuresti teisitimõtleja taustaga.
Jäi ka mulje, et loogiliselt võttes oli see ühiskond siiski omadega lõpusirgel, sest tundus olevat jõudnud selge stagnatsiooni seisu, misjärel varem või hiljem toimub kollaps. Ja seega ka siis mingisugune "lahendus", olgu siis sünge ja lohutu anarhia või idealistlikum pääsemine, vabanemine.
Peaks veel lisama, et Huxley teos järgib minu arvates päris selgelt ühte ajaloo vast isegi originaalseimat mõtlejat, Thomas Hobbesi, kes leidis, et inimesi juhib peamiselt ihalus õnne järele, kuid kes täielikult vaba olles ei suuda seda kunagi saavutada, sest see eeldaks ülimalt tõenäoliselt teiste vabaduse piiramist, kes omakorda võivad aga sinu oma piirata (ehk pidevalt üksteiselt saavutatut, heaolu üle lüüa). Niisiis on tegemist omamoodi ideaalse Hobbesliku lahendusega: riik/ühiskond on ära määranud, milline peaks igaühe õnn olema ja mingil (küllaltki madalal) tasandil on see ka saavutatud. Ei tea küll, mida vanameister Hobbes ise oleks sellisest totalitaarsest õnneühiskonnast arvanud.
Õevane kastiühiskond.. Selleks peab vist küll inglane olema nagu Huxley, et nii detailselt ja sealjuures küllalt jäledalt kastiühiskonda kirjeldada.
Lugedes selgus ka üsna pea, et kogu lugu toetub ühele kindlale inglise kirjanikule, ja teksti paremaks mõistmiseks oleks soovitav tolle loomesuuruse teostega kursis olla. Varem olen nt vene kirjanike teoste puhul pidanud leidma rohkeid viiteid oma (st vene) kultuuri baastekstidele. Kui ``New Brave World``i oleks kirjutanud venelane, siis oleks ta vist koguaeg viidanud Pushkinile.. Või mine tea. Venelastel ju on oma düstoopiameister, Zamjatin.
