Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Susanna Clarke ·

Jonathan Strange & Mr Norrell

(romaan aastast 2004)

eesti keeles: «Jonathan Strange ja härra Norrell»
Tallinn «Pegasus» 2007 [I köide]
Tallinn «Pegasus» 2007 [II köide]
Tallinn «Pegasus» 2008 [III köide]

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
9
1
1
4
1
Keskmine hinne
3.813
Arvustused (16)
7.2006

esteks ma ei salli nn aurupunki, st kirjanduslikku võtet, et miskisse ajastusse topitakse asju, mis sinna tegelt ei kuulu. antud juhul pole küll auru, aga on miski võluvägi, mis inglismaal kahe võluri vedamisel jälle jõudu hakkab koguma. teiseks ei ole ma üldse kindel, et miskist kaugemast ajastust kirjutades – sedapuhku umbes napoleoni sõdade aeg – peaks viljelema stiili, mida tolles ajastus kasutati. (no et eesti keeles ei saaks siis kristjanjaakpetersonist kaugemaid aegu üldse kujutada. mitte et väga vaja oleks, eks ole.) võib öelda, et 19 sajandi kirjandus on end minu jaoks ammendanud ja ma ei näe põhjust, miks keegi nüüd veel seda juurde toodab. kokkuvõttes siis kohutavalt igav raamat, millest oleks väga igav isegi sisukokkuvõtet kirjutada. pika aja jooksul püüdsin ma end sundida iga päev peatükikest lugema, aga vahel jäi mõni nädal siiski vahele. no ei kannata, kui autor oma väljamõeldud nublakaid edasi-tagasi tõstab ja sellest tõstmisest siis vaimustusega kirjutab. (st tegelased ei hakka lugeja jaoks elama.) tõsi, kui raamat on nii paks, siis võib tekkida see efekt, et kui mingit jama ikka väga palju kordi korratakse, võib lihtsameelsem lugeja jääda uskuma, et äkki nii ongi.kummaline, et isegi selle raamatu sisukokkuvõtet (kodanik rätsepa esituses) on õudselt igav lugeda.
Teksti loeti inglise keeles

Romaan kujutab endast segu fantasyst, huumorist, gootilikust müstikast ja veidi ka alternatiivajaloost. Ning muidugi üheksateistkümnenda sajandi inglise kirjandusest. Autori stiil on nii omapärane, et seda on raskegi millegi varemloetuga võrrelda. See üheksateistkümnenda sajandi stiil on taotluslik stiliseering-ja samas on tegu tekstiga, mida ükski tolleaegne kirjanik kindlasti poleks suutnud kirja panna-tegevus toimub alternatiivses maailmas ja sarnase konsteptsiooni peale poleks toona keegi ilmselt tulnud. Erinevalt eelarvustajast ei pea ma romaani absoluutselt igavaks ja arvan, et "Hugo" ning "Nebula" oli romaan rohkemgi ära teeninud, kui nii mõnigi teine laureaat. Samas eeldab Clarke`i nautimine teatud maitset ja inimesed, kes ei talu fantasyst , aurupunki või üheksateistkümnenda sajandi stiili või kelle mõttemaailm on liialt kaasaegne/postmodernistlik, võiksid romaanist heaga eemale hoida, neile on selle lugemine ilmselt massohism. Mina olen pikaaegse umbkeelsuse tõttu muinasulmega harjunud ja nii tekitab "Fantaasia" kopiraidivabadest produktsioonidest tuttav romantiline stiil pigem meeldivat äratundmisrõõmu.

Alternatiiivajaloolises tegevusmaailmas eksisteerib maagia, samuti puudub traditsiooniline religioosne viha selle vastu(mainitakse küll vaimulike-maagide kiskumisi, ent vilksatab isegi sõna "kirikumaagia" ja tuleriitadest on asi kaugel. Aastal 1110 on haldjate kasupojast võluri John Uskglassi juhtitud haldjaarmee okupeerinud terve Põhja-Inglismaa ja Uskglassist endast saanud mainitud piirkonna võlurist valitseja-Kaarnakuningas. Pärast mitme sajandi (!) pikkust valitsusaega on Uskglass lahkunud, ilmselt kuhugi paralleelmaailma, alus on aga pandud tugevale maagiatraditsioonile.

Romaani tegevus algab aastal 1806. Maagia on alates kusagilt seitsmeteistkümnenda sajandi lõpust nõrgenud ja muutunud peaaegu olematuks, maagideks kutsuvad end selle ajalugu uurivad kabinetiteadlased. Ühel heal päeval saavad Yorki maagiaühingu liikmed teada üksildases Hurtfew Abbey mõisas elavast maagist Gilbert Norrellist, kes on väidetavalt elustanud praktilise maagia. Norrell võidab kihlveo ühinguga, teostades maagiaakti ja pannes rääkima Yorki katedraali muistsed kivikujud. Seejärel suundub Norrell Londonisse, püüdes maagiale toetust leida. Algul suhtutakse tasse põlglikult, kõik muutub aga hetkel, kui ta äratab haldjakuninga abiga ellu poliitiku Sir Walter Pole`i surnud pruudi. Vastutasuks soovib haldjas endale poolt pruudi elust ja lõikab maha ta sõrme. Reinkarnatsioon annab hiljem ebameeldivaid tagajärgi...

Pärast seda on Norrell muidugi tehtud mees ja ta unistus-toetada Briti armeed võitluses Napoleoniga maagia abil-saab teoks. Rindele ta otseselt ei lähe, küll aga teeb näiteks vihmast laevu, mis meenutavad pärislaevu ja ajavad prantslased Briti mereväe liikumiste osas täielikku segadusse. Mr. Norrell soovib endale kindlustada ainsa inglise maagi positsiooni. Kõiki teisi, kes end maagideks peavad, üritab ta sundida sellest aust loobuma. Peagi aga ilmub välja noor andekas maag-Jonathan Strange, kellest saab Norrelli õpilane. Meestest saavad sõbrad-mingiks ajaks...

Esimesed kakssada lehekülge ei tundunud kuigi huvitavad. Maagia esimene demonstratsioon rääkivate kivikujude näol polnud kuigi muljetavaldav ja romaani käivitumine võttis aega. Muidugi on tegelased tüüpilised üheksateistkümnenda sajandi inimesed ja nende käitumine vastav-iga veidigi talutavamast klassist inimene on "mister", "d˛entelmen" või "leedi", pidevalt vilksatavad tühjad fraasid nagu "šokeeriv", abielurikkumist ning hasartmänge peetakse kirjeldamatuteks pattudeks jne. Samas on selline vaid tegelaste jutt, negatiivseid iseloomuomadusi neil jätkub, kaasaarvatud kahel peategelasel, eriti Norrellil. Mis omakorda ei muuda neid ebasümpaatseteks, pigem üldinimlikeks. Romaanis puudubki positiivne peakangelane, küll aga on olemas kurjam, haldjakuningas, "gentleman with the thistle-down hair". Haldjad on kõnealuses maailmas üldse hullud ja julmad, meenutamata mingitpidi näiteks Tolkieni omi.

Tumedusele vaatamata on romaan kohati ka meeletult naljakas-näiteks stseen, kus tänavaprohvet Vinculus ronib salaja Norrelli majja, et kanda talle ette nostradamuslikult segane ettekuulutus. Või see, kuidas Strange`i isale tema sant iseloom saatuslikuks saab. Või episood, kus võlurid saadavad Napoleonile ja Aleksander I-le telepaatilisi õudusunenägusid ning vahepeal kaalutakse nende väljamõtlemiseks gooti romaanide autorite kaasamist. Jne. Jne. Kohati tekib lausa küsimus, et kui tõsiselt autor oma saagat üldse võtab. Nalja saab rohkem, kui nii mõneski Pratchetti raamatus.

Loogiliselt tekivad paralleelid sarnase asetusega Tim Powersi "Anubise väravatega" , mida sai hiljuti loetud. Seda muidugi sisu, mitte stiili poolest. On mõlemad ju aurupungi ˛anri kuuluvad teosed, mille tegevus toimub Napoleoni sõdade aegsel Inglismaal, juttu tuleb lord Byronist ja hullust kuningast George III-st jne. Samas on nad totaalselt erinevad-Powers kirjeldab asja kaasaja inimese vaatenurgast lähtudes, Clarke aimab järele ajastule omast stiili. Ja Powers on siiski parem, kuna suudab pinget paremini üleval hoida.

Teksti loeti inglise keeles

Suurepärane, mitmekihiline raamat. Ohtralt peent huumorit ja varjatud irooniat. Nauditav lugemine, kindel "viis". Meeldiv, et tõlkija on viited tuntud (ja vähemtuntud) ajaloolistele tegelastele varustanud omapoolsete ääremärkustega -- kõik lugejad ei pruugi Inglismaa ajalooga kursis olla.
Teksti loeti eesti keeles

Mingis satiirilises võtmes on lugu isegi loetav, kuid minu jaoks on romaanil kaks viga:Esiteks pole stoori ise eriti huvitav ega usutav ja teiseks ei meeldi mulle kirjaniku stiil.
Teksti loeti eesti keeles

Tõesti suurepärane raamat. Algus ju tõepoolest venis, ent kui ükskord hoo sisse sai, ilmnes peagi, et tegu on põhjalikult läbimõeldud asjaga, mida autoril oli arvatavasti sama lõbus paberile panna, kui lugejal seda lugeda. See raamat on Inglismaast ja valmistab selle saareriigi ülemöödunud sajandi alguspoole ajalooga detailselt kursisolevale lugejale kindlasti suuremat naudingut, kui neile, kes peavad leppima joonealuste märkustega. Tuleb tunnustada tõlkija hiigeltööd, kes lisaks autori ohtratele (aga enamasti täiesti tema enda fantaasiast pärit) joonealustele oli lisanud tubli teist samapalju viiteid ja selgitusi kunagi tõeliselt elanud ja tegutsenud inglise väljapaistvate kirjanike, kindralite, poliitikute jne. kohta. Viited tegid lugemise natuke hõlpsamaks.

Aurupunk see nüüd küll ei olnud, ikka puhas fantasy, ütleme et georgiaanlik fantasy. Pseudovanaaegne kirjutamisstiil võis ju alguses pisut häirida aga selleks ajaks, kui selge mis loos toimub, on pisut kummaline kõnepruuk võrdlemisi märkamatuks muutunud.

Hea tõlkevalik kirjastuselt, hea tõlkija ja toimetaja. Kindel "viis".

Teksti loeti eesti keeles

Pean ausalt tunnistama, et suhtusin teatud eelarvamustega sellesse raamatusse. Kõigepalt tekitas kahtlusi täiesti tundmatu autor, kes tagatipuks on veel ka naine (mitte et mul tundmatute autorite ja naiste vastu midagi oleks, kuid üleüldiselt ei moodusta need tihtipeale kõige paremat kombinatsiooni). Teiseks jättis sisututvustus raamatu tagakaanel suhteliselt kesise mulje ning tükk aega pidasin ma teost selliseks nooremale koolieale mõeldud raamatuks nagu "Harry Potter". Õnneks olid mu kahtlused ja kõhklused igati alusetud. Raamat on hea. Isegi väga hea. Eelkõige vaimuka stiili ning huvitava ülesehituse poolest. Kõige nõrgema mulje jättis esimene osa. Kirjutamislaad tahtis harjumist ning tegevust oli vähe. Teine osa läks kõvasti paremaks ning kolmas oli juba igati tasemel. Muidugi jätsid tegelaste sebimised kohati üsna kaootilise mulje ning küsitav oli ka selle loogilisus, kuid lõppkokkuvõttes suutis autor kõik otsad kenasti kokku tõmmata. Igati hea lugemine. Viis
Teksti loeti eesti keeles

Peaks alustama sellest, et minu meelest on see puhtas aurupungi-võtmes välja peetud teos üks 21. sajandi parimaid ulmeromaane. Hindasin selle ka oma Stalkeri-küsitlusel parimaks, mitte et konkurents tihe oleks olnud, aint miskid lukjanenkod, hearnid, tolkiinid ja vonnegutid... lisaks keeldusid korraldajad nimekirja lisamast omaenda lohakuse või laiskuse tõttu sealt esmalt välja jäänud Carlos Ruiz Zafoni "Tuule varju"... nojah.

Igatahes on Clarke`i mahukas romaan oma komponeeringult ning lõuendi, värvide ja pintslite valikult pea et täiuslikult välja kukkunud. Minule ei tundunud algus igav, kogu tekst arenes tõusvas joones põnevalt, stiil oli ebaloomulikult (et mitte öelda ebaeestilikult ja/või ebavenelikult) kerge ja õhus hõljuv, kuigi sündmustikku saadab pidev surutis ja rusuv tunne - vähemalt osa tegelaste jaoks.

Kindlasti võib paralleele leida teiste samast ajast ja kohast rääkivate tekstidega, nagu Powers või Naomi Noviku Briti-Prantsuse mere-/lohesõja tsükkel, aga Clarke`i stiili eripära on see, et autor on suutnud mõlemast soost tegelasi kujutada nii, et lugeja ei hakka mõtlema, et oot-oot, kummast soost nüüd autor on? Selles mõttes on Clarke väga erinev näiteks Robin Hobbist ning sarnaneb rohkem Mary Gentle`ile.

Igatahes on see romaan kõik oma auhinnad kuhjaga ära teeninud. Just selline on parim kirjandus. Tõusen püsti ja aplodeerin.

Teksti loeti eesti keeles

Kui Susanna Clarke`il paluti intervjuus nimetada viis oma lemmikraamatut, siis teiste hulgas mainis ta ka Arthur Conan Doyle`i "Sherlock Holmesi" lugusid. Tagantjärele mõeldes võib mingi paralleeli tõmmata küll, ja mitte üksnes sellepärast et mõlemad kirjutavad Vanast Heast Inglismaast. Doyle kirjutab kriminulli, Clarke fantasyt. Kumbki ei tee seda iseenesest viisil, mis sunniks lugedes erutusest küüsi närima ja palavikuliselt lehti keerama et teada saada "mis edasi saab" (möönan et oma avaldamise ajal Holmesi-lood ilmselt siiski sedasi mõjusid). Ja ometi on mõlema autori teoseid nauditav lugeda, sest nendes valitseb õhkkond, mille sisse on ennast mõnus lugemise ajaks unustada. Alati polegi vaja mingit kõrvulukustavat actionit.
Teksti loeti eesti keeles

Esimene katse paar aastat tagasi jooksis kinni -- ma ei suutnud seda lugeda. Siin midagi öelda tundus kohatu...
Nüüd alustasin uuesti -- noh, et ikkagi Hugo võitja...
No andke andeks, ei suuda! Elu on liiga lühike, et sellist kirjandust tarbida. Noh, jagelevad, sigatsevad üksteise kallal, on mõni hea detail, on stiiliga vaeva nähtud... veelkord -- ma ei saa aru, milles asi, aga pead vastu lauda taguda pakub rohkem rahuldust... sry.
Teksti loeti eesti keeles

Selle nautimiseks peab ilmselt omama geeni, mis paneks indiviidi end viktoriaanlikul ajastul koduselt tundma... Või vähemalt sundima nostalgiliselt tajuma, et KUI HEA oleks elada vanal Inglismaal... Või ikkagi viima mõtted külmas toas küdevale kaminale ja kellaviieteele... ptüi...

Loogiliselt võttes saan aru, et kogu inglisekeelne kirjandus omab sinatses sajandis elutähtsaid juuri, aga korda läheb see mulle sama palju kui näiteks eskimo-tšuktši kolmas tursasõda.

Teksti loeti eesti keeles

Olen täiesti põrutatud.
Vat SEE on hästi kirjutatud raamat. Ma tahaks istuda autori jalge ees ja talle teekandikut hoida või midagi sinnakanti. Naine teeb kõike vastupidi ilukirjanduse kirjutamist õpetavatele soovitustele - ja tulemus on fantastiliselt hea.

Ma hoolin tema tegelastest, kes esmaesitluses tundusid täiesti mõttetute 19. sajandi raamatutegelastena. Ka tema kiusakas teener ja lakkekrantsist hullvõlur on mul niimoodi südame küljes, et kasvõi niutsu - ja ometi ei kuluta ta nende tegutsemise peale isegi eriti aega. Pole ühtegi tegelast, kes poleks korraga koomiline, traagiline ja inimlik. Pole ühtegi süžeeliini, mis paneks mu ohkama ja "Oeh, jälle tema!" mõeldes lehekülgi edasi lappama, et näha, palju ma pean kannatama enne järgmise põneva sündmuse saabumist. Pole isegi seda vana head põnevust _vaja_ nii väga, segu muhedusest, põnevusest ja traagikast on omavahel kokku pandud sellise helge kerge stiiliga, et tõenäoliselt oleks ka kümmekond lehekülge värvi kuivamise kirjeldust Clarke`i esitluses lahe ja nauditav.

Arvestades, kui palju ma raamatut lugedes valju häälega naerda sain, võiks Clarke`i kõrvutada nt Pratchettiga. Huvitavalt kombel seaksin ma nad võrdlusse nii, et Pratchett on naljakas, aga Clarke muhe. Samas naersin ma Clarke`i lugedes reaalselt rohkem. Sest Pratchetti nali on selline, mida sa näed ette, mis kogu aeg tekstiga kaasa põrkab nagu teine rütm, ning mille aluse ära tabanud lugejat on autoril keeruline veel üllatada - kuigi tore on lugeda ikka.
Samas Clarke`i huumor on ootamatu ja natuke absurdne. See tabas mind iga kord üllatusena ja selle mehhanismi ma korrata ei oskaks. Ainult lembin.

V-o esimene osa teosest oli tõesti pisut selline... liiga stiili- liiga vähe loorääkimisraamat. Aga edasi muutus süžee juba arvestatavalt haaravaks ja seikluslikuks. Kes siis ei tahaks lugeda, kuidas lahinguvõlur Strange aitab Wellingtoni hertsogil Napoleoni võita? Meeleheites või lausa kadunud kaunid naised. Haldjamaailma õudused ja õndsused. Ettekuulutused.
Haaravuse puudust teisest raamatust alates enam kuidagi ette ei saa heita.

Ent raamatu teine ja kolmas osa, mille raamatukogust võtsin, olid esmalaenutused. Mitte keegi polnud neid lugenud enne mind. Neitsilikult puhtad leheküljed mu ees ainsagi murrujooneta pidid tutvuma minu kombega raamatuid kohelda ja said nii teeplekkide kui kergelt Merevaiguste näpujälgede osalisteks. Aga õudne pole mitte see. Õudne on, et need on nii head raamatud, ja keegi ei loe neid.
Esimest osa oli korra 2009. aastal Harju Maakonnaraamatukogust siiski lugeda ka võetud.

Kuskil millegagi tegi "Pegasus" seda raamatut turustades kohutava vea. V-o tagakaanetekstiga. V-o lakoonilise kujundusega, mis noortekad meelde toob.
Millegagi. Kuskil.
Sest tegu on tõeliselt hea kirjandusega ja nende raamatute olematu populaarsus murrab praegu natuke mu südant. No kuidas saab mitte armastada raamatut, kus sisaldub seesugune lõik:

Neist möödus võluv itaallanna. Byron kallutas pead, pani silmad poolkinni ja krimpsutas nägu, nagu vaevaksid teda kroonilised seedehäired. Doktor Greysteel võis vaid oletada, et lord näitab noorele daamile oma kuulsat byronlikku profiili ja ilmet.
Teksti loeti eesti keeles

Triloogia võlukunstimaailmast, kus 19. sajandi lõpu Inglismaal on võlukunst välja suremas ning vaid kaks asjatundjast härrasmeest suudavad veel midagi selles vallas ette võtta. Ma ei tea kuidas teiega enda lugemiskogemust jagada kuid - PALUN ÄRGE SEDA RAAMATUT LUGEGE! Ausõna, see oli ehtinglaslikult halb ning tõsiselt ropp ja roojane käkk. Idee polnud paha ning kohati oli ka helgeid hetki aga üldiselt oli tegu veniva ning absoluutselt ebahuvitava juraga. Mulle jääb siiralt arusaamatuks kuidas seda kolmikteost paljud kiidavad aga noh, maitse üle ei vaielda. Autor on loonud täitsa okei maailma kuid selle sees ei toimu absoluutselt mitte midagi põnevat. Umbes nagu oleks Stephen King kümme korda mahlapressist läbi lastud, mõned korrad seedekulglast ka ja tulemus kaante vahele pandud. Hirmus!

Eriti jabur on see, et ma lugesin need kolm raamatut läbi sest MILLALGI PEAB JU OMETI HUVITAVAKS MINEMA! Aga ei läinud! Ausõna, mul on sellest kulutatud ajast kahju, viimase raamatu ma küll mingist hetkest sirvisin lõpuni läbi, et millega see jurr lõpuks päädib.

Tegelikult ma olen täiesti nõus sellega, et midagi peab selles raamatus olema (ning mu arvamus on äärmiselt subjektiivne). Aga vähemalt minu jaoks tundus see kõik äärmiselt mannetu ja nõder. Sellest on vähe kui lihtsalt loobid mingeid suvalise asju kastme sisse ja loodad, et tulemus süüa kõlbab. Mõnikord muidugi joppab ja tulemus on ekstraklassist. Antud juhul sattus kirjanikuproua kokkukeedetud supp minu jaoks skaala teise otsa.

Vabandust aga see oli tõesti kohutav lugemiselamus. Sain vähemalt hinge pealt ära kirjutatud.
Teksti loeti eesti keeles

Esmalt peaks ütlema, et tegemist on kahtlemata väga huvitava ja hästi kirjutatud raamatuga, millel on kindlasti mitmeid kihte ja varjatud tähendusrikkust, mis avavad end ilmselt alles mitmendal ja süvendatul ülelugemisel. Ülimalt positiivne oli ka teosest läbikumav bibliofiilia, mida mainis vist ka raamatu eesti keelde tõlkija.

Kuigi teost saab liigitada alternatiivajalooks, on selle "alternatiivsus" siiski hämmastavalt vähene, vähemalt teose põhitegevustiku osas – pingutavad võlurid, mis nad pingutavad, ajalugu läheb ikka oma rada.

Ent vähemalt minu jaoks oli sel ka mitmeid puuduseid, mitte küll siiski selliseid, mis oleks lugemiselamust väga tugevalt rikkunud; vastasel juhul poleks ma kolmandat osa vaid kahe päevaga (või pigem ööga) läbi lugenud. Aga kohati kippus raamat siiski lohisema, ilmselt siis see 19. sajandi pikaks-laiaks venitatud, kirjeldav ja pajatav stiil, millega tänapäeva tekstidega harjunul on raske kohaneda. Peale selle leidus ka asju, mis vähemalt mulle mõjusid loogikavigade või siis ärritavate seletamatustena, nagu näiteks: miks oli võlukunst olemas ainult Inglismaal? Hea küll, tegelikult võib sellele enam-vähem vastuse leida. Aga eriti tekitas hämmeldust see, miks teine võlur, kelle naine suri ja keda ta kindlasti väga armastas, ei teinud katsetki teda ellu äratada, ehkki esimene võlur oli ju mõne aasta eest ühe teisega seda (näiliselt) edukalt teinud? Võib-olla on vastus kuskil ridade vahel, aga praegusel juhul seda ära ei tabanud.

Need ja mõned teised väiksemad ärritavad asjad mõjusid selliselt, et kolmanda köite algupoolel tundsin küll vahepeal tahtmist hakata asja edasi lappama ning näis, et tegemist ei ole ikka kõrget hinnet vääriva kirjutisega. Ent lõpp muutis asja täielikult, siis läksid asjad võrreldes eelnevaga päris kiiresti käima ja asju hakati sümpaatselt kokku sõlmima. Seega pole kahtlust – emotsioon on väga hea ja hinne kõrgeim.

Teksti loeti eesti keeles
x
Madis Maasing
15.06.1984
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Kirjutatud kahtlemata hästi ja autorile omases võtmes. Aga häiorima jäid mõned asjad, kõige enam vast see, et miks ikkagi olid aadlikud veendunud, et roheline tuleb lihtsalt ära keelata ja asi vask, isegi kui ilmselt pidi neile varasemast ajast, vähemalt juhuslikust empiirikastki selge olema, et antud värviga asjal on oma vägagi praktiline ja kasulik mõte. Ei olnud ju rõhuv enamus baltisakslasi ka lihtsalt stereotüüpsed "kurjad mõisnikud", kes muust ei mõelnud, et kuidas saaks talupoegi paremini peedistada. Noh, selles loos aadlikke lihtsalt ei huvitanud lihtrahva toimetamised kuigivõrd, aga see ei tundu ka päriselt toimiv ühiskonnakorraldus, sest feodaalsüsteemis on aadlikul vaja tegelikult vägagi, et tema talupojad eluga suht hästi toime tuleks, et nad suudaks nii end kui ka aadlikke ülal pidada. Jobusid muidugi on, aga ma ei kujuta hästi ette, et see süsteem oleks saanud kirjeldatud viisil mingil planeedil nõnda toimida. Aga üldiselt, eks sääraseid loogikavigu (mis võivad olla ka suibjektiivselt ülevõimendatud), võib kindlasti leida ka paljudest teistest juttudest. Ja üldiselt ikkagi hea tunne ja elamus, usutavad karakterid jne. Seega, "4".
Teksti loeti eesti keeles

Vana kooli ulmejutt, mis ilmselt meelega mõjub, nagu oleks kirjutatud 20. sajandi keskpaigas. See on aga ka loo peamine nõrkus, vähemalt minu silmis, sest ühelt poolt on ju selline lähenemine mõnikord täiesti tore ja muhedalt anakronistlik, siin jäi see asi aga kuidagi lamedaks pigem. Et nagu oli kokku seotud tänase maailma sotsiaalpoliitiline olustik ja siis mindud tulevikukujutluses 50 aastat ajas tagasi.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu algas korralikult, aga kusagilt poole pealt hakkas maha käima ja muutus tõepoolest üha ebaloogilisemaks. Seetõttu lõpuks kuigi head tunnet ega muljet ei jäänud. Paraku.
Teksti loeti eesti keeles

Huvitav idee, esitus ka üleelatav, aga mitte ülemäära meeldiv. Aga lugu jättis siiski lõppeks päris hea tunde.
Teksti loeti eesti keeles

Täitsa hästi kirjutatud lugu, ja lausa maagiline alternatiivajalugu allakäivast, aga maagiliselt laetud aadlisoost 20. sajandi II poole Euroopas. Kohati tundus asi siiski veidike kohmakalt kirja pandud, vahest oleks tulnud teksti veel veidi üle toimetada-sättida. 
Teksti loeti eesti keeles

Nagu taas eelpool öeldud: hästi kirjutatud, aga ulmet sisuliselt pole. Võiks tõesti olla mingi polaarjoonetagune kolkaküla sajandi  eest, kui paar asjakest ära muuta. 
Teksti loeti eesti keeles

Säärane ülevõlli(?) küberpunk, mis mulle ei istu. Ja ka see totter släbgitamine, et ei saa kohati pooltest sõnadest aru, mida need peaks tähendama. Aga kindlasti läheb rohkem arvutiseerunud-moderniseerunud inimestele rohkem peale. Ideed ja mõtet ju täiesti oli.
Teksti loeti eesti keeles

Jäi kuhugi "3" ja "4" vahele minu jaoks, aga et tõmbas ikkagi suhteliselt hästi kaasa, oli huvi, et mis siis ikkagi täpselt saab, siis olgu siin kõrgem hinne.
Teksti loeti eesti keeles

See lugu oli endagi üllatuseks antud kogumikus kõige kaasahaaravam, kuigi üldiselt igasugune küber- ja muidu-punk (kirjanduslikus mõttes) päris minu tassike teed pole.
Teksti loeti eesti keeles

Nagu juba öeldud: hästi kirja pandud, aga ulmet sisuliselt pole. Kui paar ebaolulist komponenti ära võtta, Võiks olla vabalt tõesti mõne II maailmasõjas kannatanud piirkonnas toimunu ilukirjanduslik edasiandmine. 
Teksti loeti eesti keeles

Selle looga on ilmselt nii, et kas klikib või ei kliki ehk kas seerobustne ja must kassihuumor läheb peale või mitte. Mulle väga ei läinud. 
Teksti loeti eesti keeles

Kahtlemata tugev lugu, aga päris lemmik Täheaja juttude seast siiski polnud. Aga ega aurupunk pole ka kunagi mu lemmikžanr olnud.
Teksti loeti eesti keeles

Kahtlemata hea, huvitav ja kvaliteetne kirjandus. Minu jaoks jäi kõikuma maksimumi ja "nelja" piiril. Kuna aga enamik hindeid on niikuinii maksimumid, siis olgu pealegi pall madalam. Mõned loogikavead hakkasid häirima, eelkõige see, et kuidas peale selle ühe hiinlase keegi teine (USA, NL) tulnukate vastust ei kuulnud; ei tundunud kuidagi loogiline.
Teksti loeti inglise keeles

Tegemist on Jamaica päritolu kirjaniku neljanda romaaniga ning esimesega, mida saab pidada ulmeliseks. Teos kubiseb Aafrika mütoloogiast ja vastab hästi moodsa fantaasiakirjanduse (ehk siis fantasy) standarditele. Autor ise on naljatades nimetanud teost ka Aafrika "Troonide mängu" avateoseks ja teatud paralleele kindlasti ka tõmmata saaks. Kuid teose oluliseks, võib-olla isegi lõppkokkuvõttes olulisimaks mootoriks olev "väikeste inimeste" sissekiskumine trooniheitlustesse ja tõdemus, et lõpuks jäävad kannatajateks eelkõige ikka kõige vaesemad ja viletsamad, kel lõpptulemusest tegelikult sooja ega külma pole, on mõistagi liig üldlevinud troop, et selle baasilt asuda seda kirjatööd ainuüksi GRRM-iga siduma. Ja lõppude lõpuks jääb toosama ülioluline sündmuste käimalükkaja teoses üpriski tagaplaanile ja keskendutakse eelkõige minategelase erisugustele seiklustele mööda fiktiivset (Ida?-)Aafrikat, kus ta kohtub mitmesuguste vähem ja rohkem üleloomulike olenditega, elab üle (sageli napilt) mitmesuguseid ja enamasti sünknegatiivseid katsumusi ning korjab selle jooksul endale kaugelt rohkem vastaseid kui sõpru; mitte viimases järjekorras oma liigterava keele tõttu. Üleüldiselt võib öelda, et asi on kirjutatud päris hästi ning tihti lausa kaasahaaravalt, nii et esialgu tekkinud tugev võõristusefekt (sisu ja laad erinevad päris tugevalt Lääne ulme/fantaasiakirjandusest) hajus nii umbes kahe-kolme peatüki järel. Peategelane on kahtlemata "ebausaldusväärne jutustaja" ning veelgi enam, tema jutustusviis sarnaneb vägagi muinasjutu- ehk muistndivestja omale, kusjuures kohati pakub ta isegi välja erinevaid versioone, mis ühes või teises loos juhtus, jättes sealjuures otsad lahti, mis siis on tõde või tõepärasem. Ja nagu teame, on see omane tihti ka näiteks Euroopa müüdivaramule, et ühest ja samast loost võib olla mitu ja üksteisest suhteliselt erinevat versiooni. Ent siiski, liiga häguseks või ebamääraseks see kogu asja siiski ei muuda, sest reeglina esinevad need ebamäärasused siiski pigem detailides. Teose suurimaks plussiks lisaks ladusale sulejooksule oli minu jaoks kahlemata Aafrika mütoloogia ja selle üleloomulike olendite huvitav tutvustamine ja esitamine. Mis aga tugevasti häirima hakkas, oli tegelaste äärmine jõhkrus ja brutaalsus, mis puhuti andis silmad ette GRRM-le endalegi, ning mille tulemusena oli enamikule tegelasist küllaltki raske kaasa elada. Jah, suuremale osale oli võimalik leida mitmesuguseid lunastavaid momente ja motiive. Aga sellest hoolimata jäi kummitama tunne, et sageli oldi ebavajalikult julmad ja jõhkrad ning kõrgemaid motiive stiilis "usk, lootus, armastus", oli küllaltki raske (kuid mitte võimatu) ridade vahelt tuvastada. Küllap oli siin suur osa minategelase suhtumises, kelle üleelamised ta kogu maailma suhtes äärmiselt kibestunuks ja pettunuks tegid. Kokkuvõtteks hindaks asja aga nelja tähekesega viiest, sest ehkki mitte päris minu maitse, on tegemist kahtlemata omapärase, huvitava ja hästi kirjutatud asjaga.  
Teksti loeti inglise keeles

Sarja viimane osa seletas ära, miks ni peategelane kui ka tema isa teises osas eriliselt juhmid ja ebausutavalt käituvad olid, aga tagantjärgi ei muuda see lugemiselamust ja -muljet siiski kuidagi paremaks. Hullemgi veel, peategelane on enamiku käesolevast raamatust eriti staatilises seisundis ning süžee-tegevustik venib tõesti lubamatult pikaks.  
 
Postiivse poole pealt tuleb siiski märkida - nagu ka kogu ülejäänud triloogia puhul - huvitavaid ja värvikaid kõrvaltegelasi (kaasa arvatud eelmainitud deus ex machina), hästi ülesehitatud maailma ning autori jutustusoskust, mis suutis ka ülimalt aeglaselt kulgeva narratiivi enam-vähem söödavaks teha.    
 
Paraku muutis asja minu jaoks halvaks lõpplahendus - sellest ka hinne, mis ei peegelda mitte ainult konkreetselt Sõduripoja raamatu 3. osa, vaid kogu sarja üldist lugemismuljet. Eriti viimased leheküljed olid ikka väga absurdselt ja ülevõlli õnnelik lõpp ning pealegi tundub, et autor unustas sujuvalt ära peategelase ühe onupoja. Lohakusvigu tundus selles raamatus üldse rohkem olevat kui eelmistes, mitmel korral olid tegelaste nimed valed.  
 
Kokkuvõtvalt ei pea antud raamatut ja ka kogu sarja mitte väga kehvaks ning pigem oli asi kaasahaarav ja nauditav, aga kaks asja - vilets peategelane ja kehv lõpp - rikkusid asja minu jaoks suuresti ära.
Teksti loeti inglise keeles

Võrreldes sarja esimese raamatuga on see süngem, jõhkram ja lootusetum, aga paraku ka pikem, igavam ja kehvem. Üks asi on see, et enam pole see maailm niivõrd uudne ja põnev kui esimeses osas, ehkki selle seniavamata tahke muidugi paljastatakse omajagu. Aga kõige suurem puudus, mistõttu hetkeks tundus, et teos võib koguni pooleli jääda, on peategelane. Nagu juba eespool öeldud, siis ta hädaldab pidevalt ning lisaks sellele on ta ka kohati lausa uskumatult juhm. Tagantjärele mõeldes oli ta parajalt juhm ka esimeses osas, aga seal see niivõrd veel ei häirinud. Ainus, kes on veel juhmim ja/või irratsionaalsem, on peategelase isa.
 
Aga siiski, mida edasi raamat läks, seda lobedamalt lugemine siiski kulges, küllap harjusin ka pideva virina ja juhmusega ära ning selle ümber toimuv oli piisavalt huvitav ja hästi kirjutatud, et mitte lasta end enam asja suurimatest vigadest morjendada. Lõppude lõpuks, üldmuljena võib öelda, et ehkki kehvem kui esimene osa, ei olnud ta niivõrd palju kehvem, et peaks lausa terve tähekese võrreldes eelmisega maha võtma. Iseenesest ikkagi suhteliselt hea ajaviide.
Teksti loeti inglise keeles

Sain "Sõduripoja" triloogia jõulukingiks ja jõudsin esimesega kolmest ühele poole. Tegemist on esimese Hobbi raamatuga, mida üldse olen lugenud ning pole kahtlust, et kirjutada oskab ta hästi ja enamasti päris kaasahaaravalt. Aga nagu eelarvustajad juba korduvalt on öelnud, siis paraku oli ka tüütuid kirjeldusi ja tegevusi. Viktoriaanlik Inglismaa ja Kodusõja-eelne USA, millele oli lisatud tugev aristokraatia ja kuningavõim (a la keiserlik Saksamaa?). Poliitilised intriigid ja nendest tekkinud jamad olid enamuse raamatust kandvamad kui maagia ja tsivilisatsiooni-metslaste kokkupõrge, lõpus ja lõpuks aga pigem vastupidi. Tegelased on tõesti enamjaolt hästi välja joonestatud, ainult et peategelane ise tundus kohati lausa häirivalt juhm või ignorantne, teisal aga jälle üllatavalt nutikas. Nojah, võib-olla oli siin oma osa tema sisemisel lõhestatusel ja maagilise komponendi siira eitamise soovil.    
 
Mõned asjad jäid veel veidike häirima, mistap ka neli. Kõigepealt oli kogu see olustik ikkagi natuke liiga selgelt üle võetud 19. sajandi Lääne ühiskonnast - sellest natuke võõrikum-distantseeritum maailm (vrd GRRM-i teosed ja Euroopa hiliskeskaeg) oleks mulle paremini meeldinud. Ja teose üldine kulg oli ka natuke liiga USA filmindusele omane: alguses suured väljakutsed ja probleemid, asi läheb peategelase jaoks aina masendavamaks ja lootusetumaks ja siis järsku lõpp, mis on ikka väga suhkruselt happy end. Kuigi, kui järele mõelda, siis teatud oomeneid, et kõik ikka päris korras ja tore ei ole (eelkõige peategelase kosumine), puistati ka.   
14.01.2019: Saan muidugi aru, et see pingutatult väga hästi minek raamatu lõpus ennustab ette selle petlikkust järgmistes osades ja ses mõttes on see mõistlik kirjandustehniline võte, aga kui võtta seda raamatut kui ühte tervikut ja mitte sarja üht osa, siis mõjub see kummaliselt ja sobimatult. Vähemalt mind häiris, kui raamatuga lõpule jõudsin. Aga kui edasi lugeda, siis häirib muidugi juba vähem, kui võtad seda mitte enam eraldi teose, vaid pikema sarja esimese osana.
Kokkuvõttes on tegemist päris taheda tükiga, mis ei võtnud sugugi ära isu lugeda ka triloogia järgnevaid raamatuid.
Teksti loeti inglise keeles