Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Indrek Hargla ·

Pan Grpowski üheksa juhtumit

(kogumik aastast 2001)

eesti keeles: Tallinn «Kuldsulg» 2001 (Põnevusromaan)

Sarjad:
Sisukord:
  • Stalker
Hinne
Hindajaid
21
2
0
0
0
Keskmine hinne
4.913
Arvustused (23)

Kultusautori kolmas raamat on ühtlasi ka kolmas kõvakaaneline. Võib olla on see juhus, aga hardbackil on ikkagi sellise soliidse kauba maine ja alla soliidse kauba ei näi Hargla ilmutada tahtvat. Loomulikult tekib tahtmine "Grpowskit" kõrvutada tema esimese kogumikuga.

"Nad tulevad täna öösel" ilmus samuti sarjast "Põnevusromaan". Ma ei tea, kas romaani nime all ilmuvas sarjas ei peaks ikka romaanid ilmuma, aga mõlema kogumiku puhul on püütud lugejat veenda, et seos romaaniga on olemas. Esimeses kogumikus väideti, et raamat sisaldab lühiromaani, teise puhul pingutatakse veelgi enam, kinnitades, et tegu on romaaniga novellides, millest mõni ise romaani mõõtu. Võib olla on "Põnevusromaan" kaubamärk, mis hästi müüb, aga mõistete sisu muutmisega punnitatakse küll. Ma arvan, et enamikku lugejaid jätab külmaks ulmeruumis kasutatav madal latt romaani pikkuse suhtes. Samuti tahaks näha, kas keegi registreerib teose BAASis romaanina.

"Grpowski" on palju ühtlasem kogumik, kui "Nad tulevad..." ja seda mitte ainult ühendava peategelase ja teemavaliku, vaid ka taseme poolest. Ehkki "Liiga hiljat" ja "Meest Assisi linnast" eraldab samuti igavik, ei ole seee vahe siiski nii suur, kui see, mis eraldab "Kõiki Võimalusi maailmas" mõnest debüütraamatu paremast jutust. "Liiga hilja" on suhteliselt igav sentimentalism, lugu puudub (võikski olla 8, mitte 9 juhtumit). Naise surma võinuks ühendada mõne teise tekstiga, kui ilma tõepoolest ei saanud. "Mehe Assisi linnast" võib aga mis tahes seltskonnas letile lüüa, ilma et peaks häbenema. Mulle on see "Isa südame" kõrval Harglalt enim meeldinud tekst. See on tõepoolest silmatorkavalt originaalne lugu.

Nagu ka esimese kogumiku puhul, vähendab raamatu mõjuvust see, et enamik jutte on ennem loetud: üheksast viis on varem ilmunud ja kahte olen veel tutvuse poolest enne ilmumist näinud. Kuulun nende isikute hulka, kes kahte korda loevad ühte asja üliharva.

Raamatu tekstidest eralduvad pikkuse poolest "Jõulud" ja "Mees, kes ei joonud viskit". Kui "Jõulude" puhul hakkab see hea ja kurja üle arutamine sama tühjalt kõmisema, kui "Existerioni" bluff-filosoofia, siis "Viski" puhul kompenseerib krimkalikud stampvõtted küllalt ootamatu lõpplahendus (ise küll ootasin veel miljööd arvestades dramaatilist a la Reichenbach-Moriarty-Holmes kahevõitlust). "Eeben", "Kindel linn" ja "Spitzbergen" tuleks ilmselt ka õnnestumiste hula lugeda, mis teeb meeldiva mulje jätnud tekstide suhtarvu kogumikus üle ootuste suureks. See on ka oluline erinevus esimesest kogumikust

No ja saatesõna ka: see tundub olevat järg tagakaanele reklaamina paigutet kiiduhüüatustele. Võinuks säästa.

Teksti loeti eesti keeles

Väga mõnus lugemine oli. Paar juttu olid kyll kohutavalt igavad, aga parimad lood kompenseerisid ka selle puudujäägi. "Mees Assise linnast" oli tõsiselt igav. Vattikani poliitika ja kõiksugu salaorganisatsioonide sisemised huvid tyytasid kohutavalt. Lõpuks tekkis tegelaste ylekoormatus - enam ei jaganud ära kes on kes ja kust ja mis huvidega.

"Liiga hilja" oli muidu hea ja rahulik vahepala, aga häiris see pidev "liiga hilja - liiga vara" mantra korrutamine. Saan aru kyll, et pealkirjaga on cool mängida, aga üle pakkuda ka ei maksa. Parem kui kõik need "hiljad" ja "varad" lugeja mõttes mõlguvad, et igaüks saaks omad järeldused teha.

Aga ultra-yli-supper oli "Veneetsia peeglite mõistatus". See jutt rabas, pani kõvasti kaasa mõtlema/tundma ja jäi kõigis oma nyanssides igavesti ajukäärude vahele.

Teine super lugu oli "Eeben", mis heitis aeg-ajalt varju ka teistele juttudele. Oleks nagu järge ja lahendust oodata, kuigi jutu lõpu järgi on see teada. Ikkagi ootasin... Kui raamatu lõpp juba paistma hakkas, ootasin, et nüüd tuleb lugu mis on "Eebeniga" otseselt seotud või midagi säärast. Ei tulnud. Ma ei tea isegi mida ma ootasin! Nähtavasti seda, et viimane lugu on sellest, kuidas Pan lahendab, mulla ja kõdu hais juures, veel oma viimase juhtumi ja siis saabub kohale paha professor ja vibutab Eebeni-viguriga poolaka teise ilma tagasi. Veidi ylepakutud idee, aga seda ma vist ootasin.

"Mees kes ei..." oli täiesti muhe kriminull. Pan-i kohutas lugu kohe nii väga, et unustas ratastooli kus see ja teine ning meelde tuli see alles siis, kui lugu läbi sai. Hea jutt oli ikkagi.

Kokkuvõttes täiesti super raamat, mahtus heade juttude sekka ka tagasihoidlikemaid vahele, nagu alati jutukogumike puhul juhtub. Alla viie ei luba süda panna, olgugi, et Hargla on üks igavene... (aga see on juba üx isiklik teema)

Teksti loeti eesti keeles

Hea kogumik ühe mu lemmiku Hargla tegelaskujuga eesotsas. Kogumik koosneb 5 varemavaldatud loost ja 4 esmatrükist. Kõik 5 kordustrükki on minu käest juna ennem "5" saanud, ning neil ma praegu enam pikemalt ei peatuks. Esmatrükkidest jättis kõige sügavama mulje esimene - "Mees Assisi linnast". See on vaat et üldse parim tekst selles kogumikus. Veel meeldis mulle "Mees, kes ei joonud viskit", mis on nii stiilist kui ka sisult puhas krimka, aga rüütatud õrna ulmekuube. Kogumiku kõige nõrgem jutt oleks minu arust "Liiga hilja". Jutus puudub otsene tegevus ning ka juhtum. Aga kokkuvõttes panen ma kogumikule viie mitme plussiga. Soovitan soojalt lugeda!
Teksti loeti eesti keeles

Kommentaariks hindele. Hargla ja Grpowski on mõlemad toredad poisid. Paraku tegutsevad nad zanris mis minust kui lugejast mööda kipub minema. Sellegipoolest, kui ma seda kogumikku poes nägin, siis kõhklusi ei tekkinud. Ostsin, istusin pargis pingile ja hakkasin lugema.. Hea kraam.
Teksti loeti eesti keeles

Kui Hargla eelmine kogumik oli ebaühtlane, sisaldades meistriteoste kõrval ka ballasti, siis Grpowski pakkus ehedat lugemisnaudingut. Ükski lugu ei jätnud ükskõikseks. Olles mingil määral lugenud soome algupärandeid, leian, et nii Grpowski kogumik kui ka Tarlapi Best of leiaksid siin tänulikke lugejaid. Ilmselt ka teistes keeleareaalides.
Teksti loeti eesti keeles

Pan on vaieldamatult geniaalne tegelaskuju. Midagi Meisterdetektiivi sarnast. Lugesin seda kogu siis, kui see ilmus, seetõttu on muljed mõnevõrra hägustunud.

Ette saaks heita kodutöö otsest transformimist teksti ning luterliku ja katoliku maailmapildi ühtlustamist. Mõjub läbimõtlematult.

Aga muidu on kogu täitsa hea.

Teksti loeti eesti keeles

Paar lugu olid nõrgapoolsed, aga Pan Grpowski tegelaskuju on väga hea ja enamik juttudest samuti. Täiesti võrreldav Agatha Christiega minu arvates.
Teksti loeti eesti keeles

Äärmiselt meeldiv kogumik. Mulle on ikka meeldinud Hargla jutud ( vähemalt enamus neist)ja Pan Grpowski omad on nendest ühed minu lemmikumad. Mulle on see väike vürtspoodniku välimusega Poola eksortsist väga sümpaatne. Samas ei saa jätta mainimata, et ta meenutab väga Agatha Christie Hercule Poirot`d, kes oli kah sarnane väike hakkaja mehike ,kes õigeid lahendusi varrukast välja libistas. Kuid see pole minu silmis miinus, vaid pigem pluss. Selles kogumikus olevad üheksa lugu heidavad pisut valgust nii Grpowski tegevusele tema karjääri alguses kui ka selle lõpus. Loodetavasti ilmub Hargla sulest pan Grpowski lugusid tulevikus veelgi. Viis ja plussiga.
Teksti loeti eesti keeles

Siin kohal pole vist patt kasutada robustsemat laadi massimeedia poolt käibesse lastud väljendit "ülikõva" ehk siis tõlgituna: tõeliselt mõnus ja nauditav lugemine.
Teksti loeti eesti keeles

Peale Pan Grpowski juhtumite lugemist tekkis mul kohe tahtmine käsi järgmiste Hargla teoste poole küünitada. Igati hästi ja korralikult kirjutatud jutud.
Teksti loeti eesti keeles

Pan Grpowski on üldse üks lahe tegelane. Selles kogumikus olid siis koos kõik tema jutud. Viimane oli küll rohkem kriminaal, kuid see eest väga huvitav. Osad jutud meeldisid rohkem, osad vähem aga oma viie saab pan Grpowski ikka kätte! Lood olid huvitavalt kirjutatud ja suuremas osas horrori vallast. Meeldisid väga!
Teksti loeti eesti keeles

Väga positiivne üllatus. Olin Indrek Harglalt varem lugenud kaht romaani - "Baiita needust" ja "Palverändu uude maailma" ning need jätsid natuke pingutatud mulje. Pan Grpowski lood on aga hästi komponeeritud ja kruvivad pinget tugevalt üles, mis õudusjuttude puhul on kahtlemata väga vajalik joon. Peategelane ise ja tema asjatoimetused on ka sellised muhedad. Mõned jutud olid kindlasti tugevamad, teised nõrgemad (eeskätt "Liiga hilja"), aga moodustavad kokku tugeva terviku. Nüüd hakkan järgmisi Hargla lühijutte otsima.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin raamatu äsja üle, mõjus mõnusalt nostalgilise meenutusena ja - võibolla eelkõige just seetõttu? - jube ehedalt. Hea meel, et see raamat olemas on ning et aegajalt saab raamaturiiulist enese jaoks uuesti leida mingi ajajärgu essentsi.
Teksti loeti eesti keeles

Pan Grpowski on (või oli?) üks ilmekamaid kohalikul ulmemaastikul ringi müttavaid tegelasi. Tema seikused on huvitavad ning alati naudinguga jälgitavad, ka need, mis kalduvad juba detektiivkirjanduse pärusmaale. Suurepärane kogumik. Juba sellepärast, et koondab ühtede kaante vahele kokku kõik kuulsa eksortsisti seni ilmunud tekstid ja moodustab suhteliselt ühtse terviku. Loomulikult sooviksin ka mina, et pan ka tulevikus edasi seikleks, kuid ilmselt on parem, kui ta seda enam ei tee. Eksortsist oli kogumiku lõpus vana ning väeti ja ka autor ilmutas juba teatavaid väsimusemärke. Sellegipoolest, kindel viis
Teksti loeti eesti keeles

See pan Grpowski võrdlemisi raske hääldamisega nimega - kuigi mitte näiteks nii kui armeenia näitlejal Mkrtðjanil. On üks soliidne pan ja sama soliidsed on need lood. Mõni lugu kesisem ja vesisem, aga kokku vinge viis. Kas või ainult sellepärast, et tegemist eesti autoriga. Eelista Eestimaist. Nagu see pan jõi ainult oma kodukohast pärit vett.
Teksti loeti eesti keeles

Üheksa põhjust, miks Harglat andunult armastada isegi hirmsa raamatu "Palveränd uude maailma" lugemise järel.
Sest ta suutis kunagi kirjutada ka NIIMOODI.
Teksti loeti eesti keeles

Kõikuva tasemega kogumik, lugusid on häid ja mitte nii väga häid. Mulle kuidagi lühiromaan "Pan Grpowski jõulud" väga meeldis, seda aga peamiselt erinevate poola rahvusroogade hõrgu kirjelduse tõttu. Eriti meeldejäävatest lugudest olgu veel nimetatud "Spitzbergeni nokturn" oma õõvatekitava ja ahistava arktilise settinguga ja "Mees kes ei joonud viskit" stiilipuhta kriminaalsüžeega. Ülejäänud kõikusid siia-sinna, olles aga siiski peajagu üle eesti hetke ulmekirjandusest.

Tänud autorile Indrek Harglale meeldiva elamuse tekitamise eest ja laenajale võimaluse eest seda elamust nautida!

Teksti loeti eesti keeles
x
Madis Maasing
15.06.1984
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Kirjutatud kahtlemata hästi ja autorile omases võtmes. Aga häiorima jäid mõned asjad, kõige enam vast see, et miks ikkagi olid aadlikud veendunud, et roheline tuleb lihtsalt ära keelata ja asi vask, isegi kui ilmselt pidi neile varasemast ajast, vähemalt juhuslikust empiirikastki selge olema, et antud värviga asjal on oma vägagi praktiline ja kasulik mõte. Ei olnud ju rõhuv enamus baltisakslasi ka lihtsalt stereotüüpsed "kurjad mõisnikud", kes muust ei mõelnud, et kuidas saaks talupoegi paremini peedistada. Noh, selles loos aadlikke lihtsalt ei huvitanud lihtrahva toimetamised kuigivõrd, aga see ei tundu ka päriselt toimiv ühiskonnakorraldus, sest feodaalsüsteemis on aadlikul vaja tegelikult vägagi, et tema talupojad eluga suht hästi toime tuleks, et nad suudaks nii end kui ka aadlikke ülal pidada. Jobusid muidugi on, aga ma ei kujuta hästi ette, et see süsteem oleks saanud kirjeldatud viisil mingil planeedil nõnda toimida. Aga üldiselt, eks sääraseid loogikavigu (mis võivad olla ka suibjektiivselt ülevõimendatud), võib kindlasti leida ka paljudest teistest juttudest. Ja üldiselt ikkagi hea tunne ja elamus, usutavad karakterid jne. Seega, "4".
Teksti loeti eesti keeles

Vana kooli ulmejutt, mis ilmselt meelega mõjub, nagu oleks kirjutatud 20. sajandi keskpaigas. See on aga ka loo peamine nõrkus, vähemalt minu silmis, sest ühelt poolt on ju selline lähenemine mõnikord täiesti tore ja muhedalt anakronistlik, siin jäi see asi aga kuidagi lamedaks pigem. Et nagu oli kokku seotud tänase maailma sotsiaalpoliitiline olustik ja siis mindud tulevikukujutluses 50 aastat ajas tagasi.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu algas korralikult, aga kusagilt poole pealt hakkas maha käima ja muutus tõepoolest üha ebaloogilisemaks. Seetõttu lõpuks kuigi head tunnet ega muljet ei jäänud. Paraku.
Teksti loeti eesti keeles

Huvitav idee, esitus ka üleelatav, aga mitte ülemäära meeldiv. Aga lugu jättis siiski lõppeks päris hea tunde.
Teksti loeti eesti keeles

Täitsa hästi kirjutatud lugu, ja lausa maagiline alternatiivajalugu allakäivast, aga maagiliselt laetud aadlisoost 20. sajandi II poole Euroopas. Kohati tundus asi siiski veidike kohmakalt kirja pandud, vahest oleks tulnud teksti veel veidi üle toimetada-sättida. 
Teksti loeti eesti keeles

Nagu taas eelpool öeldud: hästi kirjutatud, aga ulmet sisuliselt pole. Võiks tõesti olla mingi polaarjoonetagune kolkaküla sajandi  eest, kui paar asjakest ära muuta. 
Teksti loeti eesti keeles

Säärane ülevõlli(?) küberpunk, mis mulle ei istu. Ja ka see totter släbgitamine, et ei saa kohati pooltest sõnadest aru, mida need peaks tähendama. Aga kindlasti läheb rohkem arvutiseerunud-moderniseerunud inimestele rohkem peale. Ideed ja mõtet ju täiesti oli.
Teksti loeti eesti keeles

Jäi kuhugi "3" ja "4" vahele minu jaoks, aga et tõmbas ikkagi suhteliselt hästi kaasa, oli huvi, et mis siis ikkagi täpselt saab, siis olgu siin kõrgem hinne.
Teksti loeti eesti keeles

See lugu oli endagi üllatuseks antud kogumikus kõige kaasahaaravam, kuigi üldiselt igasugune küber- ja muidu-punk (kirjanduslikus mõttes) päris minu tassike teed pole.
Teksti loeti eesti keeles

Nagu juba öeldud: hästi kirja pandud, aga ulmet sisuliselt pole. Kui paar ebaolulist komponenti ära võtta, Võiks olla vabalt tõesti mõne II maailmasõjas kannatanud piirkonnas toimunu ilukirjanduslik edasiandmine. 
Teksti loeti eesti keeles

Selle looga on ilmselt nii, et kas klikib või ei kliki ehk kas seerobustne ja must kassihuumor läheb peale või mitte. Mulle väga ei läinud. 
Teksti loeti eesti keeles

Kahtlemata tugev lugu, aga päris lemmik Täheaja juttude seast siiski polnud. Aga ega aurupunk pole ka kunagi mu lemmikžanr olnud.
Teksti loeti eesti keeles

Kahtlemata hea, huvitav ja kvaliteetne kirjandus. Minu jaoks jäi kõikuma maksimumi ja "nelja" piiril. Kuna aga enamik hindeid on niikuinii maksimumid, siis olgu pealegi pall madalam. Mõned loogikavead hakkasid häirima, eelkõige see, et kuidas peale selle ühe hiinlase keegi teine (USA, NL) tulnukate vastust ei kuulnud; ei tundunud kuidagi loogiline.
Teksti loeti inglise keeles

Tegemist on Jamaica päritolu kirjaniku neljanda romaaniga ning esimesega, mida saab pidada ulmeliseks. Teos kubiseb Aafrika mütoloogiast ja vastab hästi moodsa fantaasiakirjanduse (ehk siis fantasy) standarditele. Autor ise on naljatades nimetanud teost ka Aafrika "Troonide mängu" avateoseks ja teatud paralleele kindlasti ka tõmmata saaks. Kuid teose oluliseks, võib-olla isegi lõppkokkuvõttes olulisimaks mootoriks olev "väikeste inimeste" sissekiskumine trooniheitlustesse ja tõdemus, et lõpuks jäävad kannatajateks eelkõige ikka kõige vaesemad ja viletsamad, kel lõpptulemusest tegelikult sooja ega külma pole, on mõistagi liig üldlevinud troop, et selle baasilt asuda seda kirjatööd ainuüksi GRRM-iga siduma. Ja lõppude lõpuks jääb toosama ülioluline sündmuste käimalükkaja teoses üpriski tagaplaanile ja keskendutakse eelkõige minategelase erisugustele seiklustele mööda fiktiivset (Ida?-)Aafrikat, kus ta kohtub mitmesuguste vähem ja rohkem üleloomulike olenditega, elab üle (sageli napilt) mitmesuguseid ja enamasti sünknegatiivseid katsumusi ning korjab selle jooksul endale kaugelt rohkem vastaseid kui sõpru; mitte viimases järjekorras oma liigterava keele tõttu. Üleüldiselt võib öelda, et asi on kirjutatud päris hästi ning tihti lausa kaasahaaravalt, nii et esialgu tekkinud tugev võõristusefekt (sisu ja laad erinevad päris tugevalt Lääne ulme/fantaasiakirjandusest) hajus nii umbes kahe-kolme peatüki järel. Peategelane on kahtlemata "ebausaldusväärne jutustaja" ning veelgi enam, tema jutustusviis sarnaneb vägagi muinasjutu- ehk muistndivestja omale, kusjuures kohati pakub ta isegi välja erinevaid versioone, mis ühes või teises loos juhtus, jättes sealjuures otsad lahti, mis siis on tõde või tõepärasem. Ja nagu teame, on see omane tihti ka näiteks Euroopa müüdivaramule, et ühest ja samast loost võib olla mitu ja üksteisest suhteliselt erinevat versiooni. Ent siiski, liiga häguseks või ebamääraseks see kogu asja siiski ei muuda, sest reeglina esinevad need ebamäärasused siiski pigem detailides. Teose suurimaks plussiks lisaks ladusale sulejooksule oli minu jaoks kahlemata Aafrika mütoloogia ja selle üleloomulike olendite huvitav tutvustamine ja esitamine. Mis aga tugevasti häirima hakkas, oli tegelaste äärmine jõhkrus ja brutaalsus, mis puhuti andis silmad ette GRRM-le endalegi, ning mille tulemusena oli enamikule tegelasist küllaltki raske kaasa elada. Jah, suuremale osale oli võimalik leida mitmesuguseid lunastavaid momente ja motiive. Aga sellest hoolimata jäi kummitama tunne, et sageli oldi ebavajalikult julmad ja jõhkrad ning kõrgemaid motiive stiilis "usk, lootus, armastus", oli küllaltki raske (kuid mitte võimatu) ridade vahelt tuvastada. Küllap oli siin suur osa minategelase suhtumises, kelle üleelamised ta kogu maailma suhtes äärmiselt kibestunuks ja pettunuks tegid. Kokkuvõtteks hindaks asja aga nelja tähekesega viiest, sest ehkki mitte päris minu maitse, on tegemist kahtlemata omapärase, huvitava ja hästi kirjutatud asjaga.  
Teksti loeti inglise keeles

Sarja viimane osa seletas ära, miks ni peategelane kui ka tema isa teises osas eriliselt juhmid ja ebausutavalt käituvad olid, aga tagantjärgi ei muuda see lugemiselamust ja -muljet siiski kuidagi paremaks. Hullemgi veel, peategelane on enamiku käesolevast raamatust eriti staatilises seisundis ning süžee-tegevustik venib tõesti lubamatult pikaks.  
 
Postiivse poole pealt tuleb siiski märkida - nagu ka kogu ülejäänud triloogia puhul - huvitavaid ja värvikaid kõrvaltegelasi (kaasa arvatud eelmainitud deus ex machina), hästi ülesehitatud maailma ning autori jutustusoskust, mis suutis ka ülimalt aeglaselt kulgeva narratiivi enam-vähem söödavaks teha.    
 
Paraku muutis asja minu jaoks halvaks lõpplahendus - sellest ka hinne, mis ei peegelda mitte ainult konkreetselt Sõduripoja raamatu 3. osa, vaid kogu sarja üldist lugemismuljet. Eriti viimased leheküljed olid ikka väga absurdselt ja ülevõlli õnnelik lõpp ning pealegi tundub, et autor unustas sujuvalt ära peategelase ühe onupoja. Lohakusvigu tundus selles raamatus üldse rohkem olevat kui eelmistes, mitmel korral olid tegelaste nimed valed.  
 
Kokkuvõtvalt ei pea antud raamatut ja ka kogu sarja mitte väga kehvaks ning pigem oli asi kaasahaarav ja nauditav, aga kaks asja - vilets peategelane ja kehv lõpp - rikkusid asja minu jaoks suuresti ära.
Teksti loeti inglise keeles

Võrreldes sarja esimese raamatuga on see süngem, jõhkram ja lootusetum, aga paraku ka pikem, igavam ja kehvem. Üks asi on see, et enam pole see maailm niivõrd uudne ja põnev kui esimeses osas, ehkki selle seniavamata tahke muidugi paljastatakse omajagu. Aga kõige suurem puudus, mistõttu hetkeks tundus, et teos võib koguni pooleli jääda, on peategelane. Nagu juba eespool öeldud, siis ta hädaldab pidevalt ning lisaks sellele on ta ka kohati lausa uskumatult juhm. Tagantjärele mõeldes oli ta parajalt juhm ka esimeses osas, aga seal see niivõrd veel ei häirinud. Ainus, kes on veel juhmim ja/või irratsionaalsem, on peategelase isa.
 
Aga siiski, mida edasi raamat läks, seda lobedamalt lugemine siiski kulges, küllap harjusin ka pideva virina ja juhmusega ära ning selle ümber toimuv oli piisavalt huvitav ja hästi kirjutatud, et mitte lasta end enam asja suurimatest vigadest morjendada. Lõppude lõpuks, üldmuljena võib öelda, et ehkki kehvem kui esimene osa, ei olnud ta niivõrd palju kehvem, et peaks lausa terve tähekese võrreldes eelmisega maha võtma. Iseenesest ikkagi suhteliselt hea ajaviide.
Teksti loeti inglise keeles

Sain "Sõduripoja" triloogia jõulukingiks ja jõudsin esimesega kolmest ühele poole. Tegemist on esimese Hobbi raamatuga, mida üldse olen lugenud ning pole kahtlust, et kirjutada oskab ta hästi ja enamasti päris kaasahaaravalt. Aga nagu eelarvustajad juba korduvalt on öelnud, siis paraku oli ka tüütuid kirjeldusi ja tegevusi. Viktoriaanlik Inglismaa ja Kodusõja-eelne USA, millele oli lisatud tugev aristokraatia ja kuningavõim (a la keiserlik Saksamaa?). Poliitilised intriigid ja nendest tekkinud jamad olid enamuse raamatust kandvamad kui maagia ja tsivilisatsiooni-metslaste kokkupõrge, lõpus ja lõpuks aga pigem vastupidi. Tegelased on tõesti enamjaolt hästi välja joonestatud, ainult et peategelane ise tundus kohati lausa häirivalt juhm või ignorantne, teisal aga jälle üllatavalt nutikas. Nojah, võib-olla oli siin oma osa tema sisemisel lõhestatusel ja maagilise komponendi siira eitamise soovil.    
 
Mõned asjad jäid veel veidike häirima, mistap ka neli. Kõigepealt oli kogu see olustik ikkagi natuke liiga selgelt üle võetud 19. sajandi Lääne ühiskonnast - sellest natuke võõrikum-distantseeritum maailm (vrd GRRM-i teosed ja Euroopa hiliskeskaeg) oleks mulle paremini meeldinud. Ja teose üldine kulg oli ka natuke liiga USA filmindusele omane: alguses suured väljakutsed ja probleemid, asi läheb peategelase jaoks aina masendavamaks ja lootusetumaks ja siis järsku lõpp, mis on ikka väga suhkruselt happy end. Kuigi, kui järele mõelda, siis teatud oomeneid, et kõik ikka päris korras ja tore ei ole (eelkõige peategelase kosumine), puistati ka.   
14.01.2019: Saan muidugi aru, et see pingutatult väga hästi minek raamatu lõpus ennustab ette selle petlikkust järgmistes osades ja ses mõttes on see mõistlik kirjandustehniline võte, aga kui võtta seda raamatut kui ühte tervikut ja mitte sarja üht osa, siis mõjub see kummaliselt ja sobimatult. Vähemalt mind häiris, kui raamatuga lõpule jõudsin. Aga kui edasi lugeda, siis häirib muidugi juba vähem, kui võtad seda mitte enam eraldi teose, vaid pikema sarja esimese osana.
Kokkuvõttes on tegemist päris taheda tükiga, mis ei võtnud sugugi ära isu lugeda ka triloogia järgnevaid raamatuid.
Teksti loeti inglise keeles