Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Neil Gaiman ·

American Gods

(romaan aastast 2001)

eesti keeles: «Ameerika jumalad»
Tallinn «Tänapäev» 2003

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
14
11
4
0
0
Keskmine hinne
4.345
Arvustused (29)
kiilakas

Gaiman oma tavapärasel heal tasemel. Nagu ikka, tublisti crazy:Mees iseloomuliku nimega Shadow istub pangaröövi eest vanglas ja saab sealt ühel päeval välja. Aga just enne seda saab tema naine, kelle järele ta nii väga igatses, autoõnnetuses surma.Teel koju tagasi naist matma kleebib end talle külge keegi mister Wednesday, kes pakub korralikku tööotsa. Ja siis selgub, et mister Wednesday on tegelikult skandinaavia jumal Odin või Votan, kes omal ajal ühes skandinaavlastega Ameerikasse tuli - nagu ka hunnik teisi jumalaid alates slaavlaste Tðernobogist ja lõpetades egiptlaste Horusega.Ainult et vanadel jumalatel on karmid vastased nooremate jumalate näol: tehnoloogiajumal, televisioonijumal, krediitkaardijumal jt sellised.Põnevust ja tublit kaasamõtlemist jagub kogu raamatu jooksul. Ma ei tea, kas see on mingi haigus, aga koomuskiautorist asjalike ja normaalsete romaanide autor Gaiman on nüüd hakkama saanud 500-leheküljelise mammutiga (pealegi veel suureformaadiline), miska kohati kipub igavamaks muutuma.Aga siis tuleb kohe mingi nüke, mis unest taas üles äratab. Näiteks istub Shadow voodiservale tema surnud abikaasa Laura. Surnud, muidugi, aga mitte päris, vaid tahab taas elusaks muutuda, seni aga mehe hea käekäigu eest hoolt kanda.Aga kuidas lõpeb, seda siin ei ütle. Selleks tasub raamatut ise lugeda. Kindlasti tasub.
Teksti loeti inglise keeles
Mart Abramov

Gaimani vist esimene romaan, mille täiesti nullist kirjutas. Neverwhere ja eelnevad lühijutud sinna alla ilmselt ei kuulu.Kirjutatud tekstiliselt väga haaravalt, aga minu jaoks tõestas Gaiman veelkord, et lühijutud tulevad tal märkimisväärselt paremini välja kui pikad teosed. Ainuüksi juba American Godsi vahele pikitud lookesed jumalate tekkimisest olid võrreldes romaani enesega klass omaette.Samas ei ütle ka raamatu enese kohta halvasti. Kaasakiskuv, huvitavad süzeekäigud ja muidugi säravad kirjeldused nii situatsioondest kui ka karakteritest. Otsinud oleks ehk veidike rohkem sisu raamatule, sest ka American Gods kippus minema sama rada, mis Neverwhere`gi - erinevatest seiklustest kokku pandud mammutteos.Lugeda soovitan. Tegemist ühe omapärasema tänapäeva urban-fantasy kirjanikuga üldse. Ei väsi ka teist korda mainimast briljantset keelekasutust.
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Rätsep

Ebaühtlane romaan. selleks, et kirjutada nii paksu romaani, mis oleks algusest lõpuni köitev, peab olema väga hea kirjanik või vähemalt end romaani˛anris kodus tundma, ja vähemalt Gaimani eesti keelde tõlgitud teoste põhjal võin öelda, et ta pole mingi Simmons. Tekst pikitud lühijutud olid tõesti huvitavamad kui romaan ise, kõige huvitavam neist oli minu meelest "Ameerikasse tulek. 1778" , mille lugemise järel hakkasin teatmeteostest uurima, et kuidas selle Haiti ajalooga siis ikkagi oli. Kõige ilmsem näide ebaühtlusest-suurepärase õhustikuga kõrtsistseenile järgnes läägevõitu matusestseen, mis võinuks olla lõigupikkune ja antud Shadow meenutusena tagasivaates. Näib tõesti, et Gaimanile makstakse sõnade arvu pealt, poleks muidu ju tingimata mõtet kirjeldada, mida peategelane täpselt sõi jne. Algul mõtlesin, et sü˛ee uimane areng on tingitud romaani paksusest, ent kuskil poole peal hakkas juba imelik tunne tekkima... Muide, tõlkes kohtasin ma veidrat slangisõna "kast" , mida näiteks ÕS-is ei leidu, ilmselt tähendab see palgalist peksjat või midagi sarnast. Kui olin lõpetanud viimase lehekülje, valdas mind kergendustunne, ehkki niivõrd loperguse kompositsiooniga romaani tundus esialgu väga raske analüüsida. Siiski parem raamat kui nii mõnedki teised linnafantaasiad, näiteks Bradbury "Vist on kuri tulekul" ja Linti "Kusagil lennata" . Nii et "nelja" väärt.
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Friedenthal

Pettumus on see sõna. Ootasin Gaimanilt tihedamat ning mitte nii lääget teksti. Mingeid erilisi vapustusi ei olnud, nähtavasti sundisid toimetajad asja selliseks siluma, mis sünniks süüa paljudele. Või mine tea. Kõik see võis kuidagi ka Gaimani enda eesmärk olla. Üldine mulje oli halvas mõttes ameerikalik. Või hollivuudlik. Inimeste ja lugudega – näis – et Gaiman ei julge päris lõpuni välja minna, ikka oli nii, et kui juba ootasin, et asi keerab huvitavaks... siis äkki vajus lugu miskipärast kuidagi lössi. Teravust oli vähe.

Meeldis asja ideeline alus. Teoloogiliselt ja filosoofiliselt jäi asi küll välja töötamata aga sellest pole ju häda midagi, tekitas mõtteid ning oli üleüldse tipp-topp. Raamatu kõrghetk minu jaoks oli siiski Mad Sweeney surm ning sellest alates hakkas kogu asi vaikselt alla käima. Igaljuhul oleksin ma hea meelega näinud, et see raamat oleks vähemalt 100 lehekülge enne ära lõppenud. Lõpp oli ikka suisa masendavalt nõrk. Hinne peaks tegelikult kolm olema, aga arvestades juba nimetatud Mad Sweeney’t ja eelarvustajate poolt kiidetud lühikesi vahelugusid, panen nelja miinuse.
------
07.05.2004 Pärast mõningast järgimõtlemist panen siiski kolme miinuse.
Teksti loeti inglise keeles
Katariina Roosipuu

Kuulun sellesse Sandmani fandomi, mis pidavat mõjuma halvasti kriitikameelele Gaimani suhtes. Ei vaidle vastu, iseenesele diagnoosi panemine on ysna ebaühtlase tulemusega tegevus. Tõsi, Ameerika jumalatele annavad minu jaoks kõvasti juurde seosed, mis tekivad Sandmanidega. Raamat sobib ilusti mosaiiki, ühendub suurema mustriga. Mõnuz. Ylepea mulle meeldivad hästiõnnestunud inimlikustatud issandaaspektid - see on tee, mis ahvatleb pea kõiki algajaid ja mis nad kõik ka kõhuli veab. Gaimanil näe, õnnestub, ja sigahästi. Näiteks oli kasvõi matusebürood pidav Anubis puhas literatuurne rõõm. Ja Tsernobog oma graatsiatega.. Najah, mitmed leheküljed sai lugemata edasi lapatud - võibolla nende hulka sattusid ka need "sisulagedad". Vedas mul ;)
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Ruumet

Lugesin eespool olevaid arvustusi ja ei saagi täpselt aru, et mis teisi häirib: ebaühtlus? läägevõitu lõpp?

Ebaühtlane ta oli, kuid mitte halvas mõttes.
Lõpp oli aga minu meelest piisavalt hea ja huvitav.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Meelis Sepp

Pikk, igav ja tüütu on esimesed omadussõnad mis selle raamatu peale mõeldes pähe tulevad. Neil Gaimani sügavateks lemmikuteks on müüdid ja erinevad mütoloogiad, ent paistab et ta on viimasegi geniaalsusepuhangu Sandmani matnud. Paljud tegelased, Odin, Loki ja Bast näiteks, esinesid juba selles, 90ndate aastate alguses ilmuma hakanud, ühes paremas, huvitavamas ja omapärasemas täiskasvanutele mõeldud koomiksisarjas. "Ameerika jumalad" tundus vana asja ülessoendamisena, palju igavamalt teostatuna pealegi. Raamat on tarbetult venitatud, täis mõttetuna tunduvat ballasti, mille ainus eesmärk tundus olevat lehekülgede arvu suurendamine. Huvitavamad kohad, eelkõige vahepalad jumalate Ameerikasse saabumisest, vaheldusid täiesti mõttetute unenägude kirjeldustega. Kokkuvõttes - 640 lehekülge suure kirjaga täidetud lehekülge, millest asjalikku kraami leidus umbes poole võrra.
Teksti loeti eesti keeles
Krafinna de Kraax

Täpne copypaste EE jutust :)

Ameerikasse sisserännanud tõid kaasa omad veendumused, oskused ja tõed. Nad võtsid kaasa oma jumalad ja uskusid neisse. Need seadsid end mõnusalt sisse ja elasid täie rinnaga seni, kuni uskujaid jätkus. Usu lõppedes virelesid nad edasi, kes kuidas. Näiteks germaanlased petsid, egiptlased asutasid matusebüroo, Aštarte pakkus tänavaarmastust. Samal ajal aga kerkisid hoopis teist laadi jumalad: Meedia, Maantee, Tehnika, Linn... Neid oli palju, väga palju.

Auhindadega kuhjatud romaan sisaldab mõtteuperpalle ja teravaid konflikte, ilusaid naisi ja homosuhteid, veel enam aga veendumust, et mitte miski ei ole selline, nagu näib.Tõlge on hea, kuid Randus oma tahtmisega kõike seletada on teinud naljakaid vigu. Näiteks see, mida Wendesday mainib naise (oma naise) päevana, saab väga suurte mööndustega olla Freya oma. Kõige isa naine oli ikkagi Frigga. Ja ilmselt tahtis mister ikka tipsisid, mitte beebisid suudelda?Gaimani stiil on napp ja tabav, ta flirdib transtsendentaalsusega, voldib kinni ja lahti erinevaid jumalusi ning irvitab veel takkapihta. Sest miski pole tõeline. «Ma tean, et siin tehakse sohki. Aga see on linna ainus mäng.»
Teksti loeti eesti keeles
Raul Veede

Yldse mitte paha. Hea. Aga mitte väga hea.

Kyllap siin oli oma osa ka yleshaibitud ootustel. Kiilakas reklaamis mulle Gaimanit juba sadakond aastat tagasi. Ja tõlkis Tinzu, kes on yks mu lemmikjärvekesi Eesti soostunud tõlkemaastikul. Paraku, nii hea ta nyyd kyll ei olnud.

Ennekõike on raamat liiga pikk. Sisu ei täida seda ära. Nii palju oskab Gaiman kirjutada kyll, et päris hõredaid kohti ei jää, sisu jaotub ysna yhtlaselt ning kohati on suisa ilusaid kohti, aga lõppkokkuvõttes jääb tekst lahjaks. Sada lehte maha, hulga parem. Kakssada - ja saaks väga hea raamatu. Praegu on nigu on.

Mõned Gaimani kujundid on väga mõjusad, enamikku jumalaist suudab ta isegi nappide joontega isikupäraselt edasi anda, aga kõik ei ole nii hea. Just uuemaaegsed jumalad jäävad tal kahemõõtmelisteks, ilmselt ei usu Gaiman ise neisse piisavalt, et neile hinge anda. Ja religoonide suhtes paistab ta olevat sedavõrd skeptiline, et ei maini yhtki Ameerika tuhandeist usuorganisatsioonidest - ehkki võib-olla on siin oma osa ka ameerikalikul korrektsusel, mis lubab ytelda Põhjala või India jumalaist mida iganes, kuid mitte ironiseerida baptistide või "mu-ema-käib-mind-pärast-surma-vaatamas"-laadis rahvausundi kallal. Yldse võiks olla märksa teravam.

Tõlkes on jah mõned jõnksud sees. Mind häiris ka "kast", "kapp" on see õige sõna. Mis ei tähenda, et slängi ÕSist otsimine just eriti taiplik tegevus oleks. Eks tegijal juhtub ja teksti on siin tõesti Väga Palju.

P.S. Toimetajatöö logiseb nagu Tänapäeval ikka. Sinna nahka läheb ka see Frigga asi, tõlkija võib asju mitte teada, aga toimetaja saab just teadmiste eest palka. Paha, paha. :(
Teksti loeti eesti keeles
Maniakkide Tänav

Hästi kirjutatud. Aga lühijutuna oleks parem. Kuigi mine tea, äkki ei kõlbaks siis üldse lugeda. Samas, mahavisatud ajaks ma seda ei pea, pigem meeldivaks. Minu jaoks oli seal liiga palju ameerikat, sihukest tühja juttu ameerikast millel polnud tegevusega eriti mingisugust seost. Ja selle muuseumi kirjeldus kus see karusell oli, see oli romaani kõige jubedam osa. Lisaks tüütas ära pidev kusemine, ime et autor igal hetkel ei maininud peeretamist ja hingamist ning südametukseid, need on ju ka jube olulised asjad tegelikult. Sital ei käinud nad ka kordagi, ainult kusesid. Selline lahja toit vist ameerikas.
Teksti loeti eesti keeles
Avo Nappo

Justnagu Stephen King oleks kirjutanud stsenaariumi filmile Dogma :)

Minu maitse jaoks väheke liiga morbiidne ta ju oli aga yhineks peaaegu kõigega mida Raul Veede ylalpool kirjutas: yldse mitte paha yhest kyljest ja teisest kyljest on Gaiman omale Sandmanitega ilmatu fandomi kogunud mille tagajärjel käesolev romaan rohkem ylehaibitud sai kui vaja oleks. Kolmandast kyljest pani kukalt sygama see et kuhu kurat paigutus kõige selle padutotemismi sees kristlus? Ja "uued jumalad" olid tõesti liiga tatisteks joonistatud.

Loetud kirjastuse AST sarjas "Alternativnaja fantastika", kellegi A.A. Komarinetsi poolt kohati veidralt puusse tõlgitud versioonis.
Teksti loeti vene keeles
Ats Miller

Üks kommentaar minult hetkel, kui raamat alles pooleli --

Tundub, et tõlkija on tõlkinud selle mitte inglise keelest vaid just tollest "Alternativnaja fantastika" variandist -- teravalt lõikavad silmi vead, mis minu arust saavad tulla vaid vene keele vahenduselt tõlimisest. Mõned meeldejäänud näited: Popey (Popeye), Peap Show (Peep Show), kabernee (Cabernet) etc etc

Ps. hinne tõlkele on "1"!

22.02.2010
Mõtlesin, et kirjutaks siia aastaid hiljem pärisarvustuse kah, muidu seisab mu "1" siin kuidagi kontekstivälisena ja ega raamat seda tegelikult ära teeninud ei ole. Nimelt lugesin just selle autori hetkel viimast romaani (Graveyard...) ja mõtlesin ja leidsin, et kui ma peaksin nimetama selle sajandi Suurt Pettumust, siis on see Neil Gaiman. Good Omens mulle üsna meeldis, American Gods oli loetav, kuigi nüüd aastaid hiljem ei mäleta muud, kui et mõned vanad jumalad olid üsna lahedad, aga muidu käis seal mingi mõttetu sebimine... Olgu, see viimane lause siis oligi arvustus :-P
Teksti loeti eesti keeles
Elläi Tuulepäälse

Haaaaaaahhh! Kohe peale Lukjanenko viimast dozorrrrrri üldsegi mitte pozorrrrr. Ma arvasin, et mind pole enam võimalik üllatada ja see ühe vana-hea-tuttava igavene jura selle raamatu headuse kohta näis üks lääge jutt. Jah, läägust ja hüplikkust siin on, aga miks mitte? Mis selle ärajätmise või -muutmise puhul paremaks või halvemaks läheks? Kas kõik peab ilgelt pärikarva olema, mida loetakse? Nimetet teos on parajalt karvane raamat, ülekantud mõttes. Raamatul on oma iseloom, see ei jookse üldistes müügivooludes teistega võidu, sõnadearvust on mõnus ennast läbi närida, sest asi on seda väärt. Olenemata tõlkest on pilt, mis lugemise tagajärjel (nn. visuaalsel lugemisel) silmade ette tuleb piisavalt kontrastne, värvikas, sügavustega ja väga huvitavate perspektiivilahendustega. Gaiman suudab luua (taasluua?) teatavat maailmapilti, mis eksisteerib tavareaalsuse kõrval. Hindan kirjanike juures seda võimet ühe põhioskusena. Igav ei hakka ja paljud nähtused kehtivad ka reaalselt :)
Teksti loeti eesti keeles
Lauri Heinsalu

Olles Gaimaniga tuttav vaid tema koostööst Pratchettiga ei olnud ma eriti kindel tema tasemes, kui selle teose ostsin, kuid õnneks ei pidanud pettuma. Huvitav oli lugeda tema jumalate vahelisest vägikaika veost, lokist ja odinist ja kõigist teistest selles tantsus, kuid kõige enam võlus mind ajutiselt loodud hubane väikelinna õhustik. Eelistan küll elamist linnas, kuid selline väikelinn, kus kõik tunnevad kõiki ja mingeid erilisi kuritegevusi pole, lummab oma süütuse ja romantikaga.
Teksti loeti inglise keeles
Henrik Aavik

Ma ei oska eelkõnelejate kõrvale midagi uut öelda, kirjutan hoopis kommentaari kommentaaridele: eriti nõus olin Raul Veede ja Avo Nappoga, Laurile ütleks, et oma viga, et enne koomiksit lugesid. Mina lugesin Sandmani vaid paar vihikut ja juba oligi kõnealune romaan väga nauditav, ehkki paralleele tuli robinal ka selle paari vihikuga.
Teksti loeti inglise keeles
Johannes Koit

Sattusin "Ameerika jumalate" peale suhteliselt juhuslikult. Teadsin küll, et selline raamat on lausa maakeeles olemas, kuid erilist huvi see minus ei tekitanud. Siis sattusin lugema Silverbergi poolt koostatud kogumiku "Legends 2", mis koondas endas mitmete suurmeistrite poolt loodud suurte sarjade lühemaid tekste. Gaiman oli ühe oma looga, mis kuulus juhtumisi ka "Ameerika jumalate" sarja, seal sees. Peale selle eelpool mainitud lühijutu lugemist oli minu õhin käesoleva raamatu suhtes päris suur ning tuleb tunnistada, et ma ei pidanud pettuma. Kuigi tegemist pole mingi meistriteosega, on see piisavalt hea ja omanäoline, et jääda veel pikaks ajaks meeldel. Raamatu kõige suuremateks miinusteks minu silmis on selle laialivalguvus ning peategelase nimi. Viimase valikut ei vaevunud autor kordagi korralikult selgitama, mis minu jaoks on paras müstika. Tugevateks külgedeks seevastu huvitav idee ning võrratud kirjeldused. Kindel neli
Teksti loeti eesti keeles
Triinu Meres

See on noorte inimeste raamat.
See ei tähenda midagi halba, on ju. Noorte inimeste raamatud on ka Zelazny Amberi-lood.
Pean lihtsalt silmas, et see on sihandane raamat, mida vana küünilise pilguga vaadates leiab v-o tõesti igasugu vigu, aga mis õiges vanuses toorelt rindu ahmituna jääb eluks ajaks meelde nagu etalon.
Mina olin esmakordselt lugedes 24 ja see raamat rääkis muga nii otse, et ma peaaegu kadusin sinna mõneks ajaks ära ja pole päris välja enam saanudki.

Mis mulle kõige kõige enam meeldib on maailmapilt, milles kõik on võimalik. Kõik kadunud kangelased saagadest ja eepostest, keda ma teismelisena leinasin, kõik pooljumalad, kelle järele õhkasin, triksterid, kellele paremat saatust soovinuksin - kõik on seal olemas, KOOS. Mitte tingimata just selles raamatus esindatud, aga selles maailmas, mille ta mulle andis, küll. Maailmas, kus miski, mida piisavalt armastatakse, ei kao. Kuni on iha, usk, lugu ja kirg, ei kao keegi päriselt. Mercury vaim laulab jälle läbi mõne suvalise ameerika babtisti Bohemian Rhapsodyt ja Dionysos Kreekas kistakse igal sügisel tükkideks ning pannakse kevadel kokku tagasi. V-o tuli võlakriis sellest, et Hermesel oli kaupmeeste jumalana rohkem šõud vaja ja ta orgunnis selle kräši kaubandusele ja pangandusele tähelepanu tõmbamiseks?
Mulle meeldis Shadow ja ma elasin talle täie rauaga kaasa, mulle meeldisid Loki ja Odin ja kõik need pagana olevad ja olematud jumalad, meeldisid vanad indiaanlased, kes teavad, ja kolmekümnendate filminäitleja stiili Easter. Mulle meeldisid TV-jumalanna ja Lucy tissid, mulle meeldisid peaaegu kõik tegelased - ainsad asjad, mis mind natuke tüüütasid, olid osad neist vahejuttudest, mis eelarvustajatele kangesti meeldisid. Need kaksikutest orjad nt olid minu jaoks kriips liiga sünged ja valusad. Gaimani lühilood mulle muide sageli ei meeldi. Samas iiri tüdruku lugu selles romaanis oli viimase peal ere ja kaunis.

Lisaks tohutult lahedale settingule ja elusatele tegelastele andis Gaiman mulle nautimiseks ka jutustamistiili, mis on ausalt Dumas` vääriline ja paremgi, kuna Dumas aeg-ajalt osad tegelased unustas ära või ajas sassi.
See, kuidas kõigil tegelastel on oma lugu, mitte ainult peategelasel - see on mu lemmikviis lugusid lugeda.
Hinne: kõige viiem viis, mida oskan anda, tepitud suure hulga armastusega ja kinnitatud umbes 15 ülelugemisega 8 aasta jooksul.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Lugesin käesoleva aasta algul autoripoolset "extended version`it", kus oli veel ka lühiromaan "The Monarch of the Glen" otsa pistetud. Varem miskipärast polnud "American Gods" mulle näppu sattunud. Peab ütlema, et jättis igati toreda mulje, kuigi eks eelarvustajate väljatoodud murekohad nagu uute jumalate kahvatus võrreldes vanadega või kohatine lohisemine (selles variandis ilmselt veelgi enam kui muudes). Aga üldmuljet see siiski ei rikkunud ja kõrgeim hinne tuleb ära.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Vahel jääb mõni hea raamat õigel ajal lugemata. Ja kui paljud kiidavad, tekib mingi ebalus - et äkki mulle ei meeldigi vms. Nüüd siis selgub, et meeldis küll. Mitte küll lausa jäägitult. Natuke paljusõnaline ehk oli, aga ise ma otsisin just selle variandi, kuhu autor oli tagasi pannud kõik selle, mis toimetajad olid maha tõmmanud.

Kõik Shadow`ga seotu on nauditav, kogu see road trip. Jumalate tuleku episoodid on liiga pikad, võinuks piirduda millegi Spoon Riveri värsside mõõtu jäävaga. (Päris ilma ei saaks, need episoodid lisavad eepilist mõõdet.) Loogikat on lugemisel parem mitte kasutada, mõtisklused selle üle, mitu Odini inkarnatsiooni maailmas samal hetkel võivad sebida, tekitaksid vaid asjatut peavalu. Nii et nagu see on igasuguste jumalatega, neisse ja nende imelistesse võimetesse tuleb lihtsalt uskuda. Aga ka seoses jumalatega on häid leide, Medeia = meedia, näiteks. Umbes kolmveerandini või täpsemalt Shadow surnuvalveni oli kõik väga tore. Sealt läks asi kuidagi liiga pompoosseks, peaaegu niisama tobedaks kui maailmakuulsate seibiga opossumite finaal, kus kõik loomad-linnud-puud suurde lahingusse tõttavad. Õnneks pööras asi normaalseks tagasi, häppi end ei olnud kõigi jaoks häppi. Pigem tuletas meelde, et kui kellelgi veab, siis kellegi teise arvel. Ja moraal, et jumalad võivad ju teha, mis tahavad, aga inimesest teeb inimese sõnapidamine, väärib samuti kordamist.
Teksti loeti inglise keeles
x
Madis Maasing
15.06.1984
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Madis Maasing

Kirjutatud kahtlemata hästi ja autorile omases võtmes. Aga häiorima jäid mõned asjad, kõige enam vast see, et miks ikkagi olid aadlikud veendunud, et roheline tuleb lihtsalt ära keelata ja asi vask, isegi kui ilmselt pidi neile varasemast ajast, vähemalt juhuslikust empiirikastki selge olema, et antud värviga asjal on oma vägagi praktiline ja kasulik mõte. Ei olnud ju rõhuv enamus baltisakslasi ka lihtsalt stereotüüpsed "kurjad mõisnikud", kes muust ei mõelnud, et kuidas saaks talupoegi paremini peedistada. Noh, selles loos aadlikke lihtsalt ei huvitanud lihtrahva toimetamised kuigivõrd, aga see ei tundu ka päriselt toimiv ühiskonnakorraldus, sest feodaalsüsteemis on aadlikul vaja tegelikult vägagi, et tema talupojad eluga suht hästi toime tuleks, et nad suudaks nii end kui ka aadlikke ülal pidada. Jobusid muidugi on, aga ma ei kujuta hästi ette, et see süsteem oleks saanud kirjeldatud viisil mingil planeedil nõnda toimida. Aga üldiselt, eks sääraseid loogikavigu (mis võivad olla ka suibjektiivselt ülevõimendatud), võib kindlasti leida ka paljudest teistest juttudest. Ja üldiselt ikkagi hea tunne ja elamus, usutavad karakterid jne. Seega, "4".
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Vana kooli ulmejutt, mis ilmselt meelega mõjub, nagu oleks kirjutatud 20. sajandi keskpaigas. See on aga ka loo peamine nõrkus, vähemalt minu silmis, sest ühelt poolt on ju selline lähenemine mõnikord täiesti tore ja muhedalt anakronistlik, siin jäi see asi aga kuidagi lamedaks pigem. Et nagu oli kokku seotud tänase maailma sotsiaalpoliitiline olustik ja siis mindud tulevikukujutluses 50 aastat ajas tagasi.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Lugu algas korralikult, aga kusagilt poole pealt hakkas maha käima ja muutus tõepoolest üha ebaloogilisemaks. Seetõttu lõpuks kuigi head tunnet ega muljet ei jäänud. Paraku.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Huvitav idee, esitus ka üleelatav, aga mitte ülemäära meeldiv. Aga lugu jättis siiski lõppeks päris hea tunde.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Täitsa hästi kirjutatud lugu, ja lausa maagiline alternatiivajalugu allakäivast, aga maagiliselt laetud aadlisoost 20. sajandi II poole Euroopas. Kohati tundus asi siiski veidike kohmakalt kirja pandud, vahest oleks tulnud teksti veel veidi üle toimetada-sättida. 
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Nagu taas eelpool öeldud: hästi kirjutatud, aga ulmet sisuliselt pole. Võiks tõesti olla mingi polaarjoonetagune kolkaküla sajandi  eest, kui paar asjakest ära muuta. 
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Säärane ülevõlli(?) küberpunk, mis mulle ei istu. Ja ka see totter släbgitamine, et ei saa kohati pooltest sõnadest aru, mida need peaks tähendama. Aga kindlasti läheb rohkem arvutiseerunud-moderniseerunud inimestele rohkem peale. Ideed ja mõtet ju täiesti oli.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Jäi kuhugi "3" ja "4" vahele minu jaoks, aga et tõmbas ikkagi suhteliselt hästi kaasa, oli huvi, et mis siis ikkagi täpselt saab, siis olgu siin kõrgem hinne.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

See lugu oli endagi üllatuseks antud kogumikus kõige kaasahaaravam, kuigi üldiselt igasugune küber- ja muidu-punk (kirjanduslikus mõttes) päris minu tassike teed pole.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Nagu juba öeldud: hästi kirja pandud, aga ulmet sisuliselt pole. Kui paar ebaolulist komponenti ära võtta, Võiks olla vabalt tõesti mõne II maailmasõjas kannatanud piirkonnas toimunu ilukirjanduslik edasiandmine. 
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Selle looga on ilmselt nii, et kas klikib või ei kliki ehk kas seerobustne ja must kassihuumor läheb peale või mitte. Mulle väga ei läinud. 
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Kahtlemata tugev lugu, aga päris lemmik Täheaja juttude seast siiski polnud. Aga ega aurupunk pole ka kunagi mu lemmikžanr olnud.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Kahtlemata hea, huvitav ja kvaliteetne kirjandus. Minu jaoks jäi kõikuma maksimumi ja "nelja" piiril. Kuna aga enamik hindeid on niikuinii maksimumid, siis olgu pealegi pall madalam. Mõned loogikavead hakkasid häirima, eelkõige see, et kuidas peale selle ühe hiinlase keegi teine (USA, NL) tulnukate vastust ei kuulnud; ei tundunud kuidagi loogiline.
Teksti loeti inglise keeles
Madis Maasing

Tegemist on Jamaica päritolu kirjaniku neljanda romaaniga ning esimesega, mida saab pidada ulmeliseks. Teos kubiseb Aafrika mütoloogiast ja vastab hästi moodsa fantaasiakirjanduse (ehk siis fantasy) standarditele. Autor ise on naljatades nimetanud teost ka Aafrika "Troonide mängu" avateoseks ja teatud paralleele kindlasti ka tõmmata saaks. Kuid teose oluliseks, võib-olla isegi lõppkokkuvõttes olulisimaks mootoriks olev "väikeste inimeste" sissekiskumine trooniheitlustesse ja tõdemus, et lõpuks jäävad kannatajateks eelkõige ikka kõige vaesemad ja viletsamad, kel lõpptulemusest tegelikult sooja ega külma pole, on mõistagi liig üldlevinud troop, et selle baasilt asuda seda kirjatööd ainuüksi GRRM-iga siduma. Ja lõppude lõpuks jääb toosama ülioluline sündmuste käimalükkaja teoses üpriski tagaplaanile ja keskendutakse eelkõige minategelase erisugustele seiklustele mööda fiktiivset (Ida?-)Aafrikat, kus ta kohtub mitmesuguste vähem ja rohkem üleloomulike olenditega, elab üle (sageli napilt) mitmesuguseid ja enamasti sünknegatiivseid katsumusi ning korjab selle jooksul endale kaugelt rohkem vastaseid kui sõpru; mitte viimases järjekorras oma liigterava keele tõttu. Üleüldiselt võib öelda, et asi on kirjutatud päris hästi ning tihti lausa kaasahaaravalt, nii et esialgu tekkinud tugev võõristusefekt (sisu ja laad erinevad päris tugevalt Lääne ulme/fantaasiakirjandusest) hajus nii umbes kahe-kolme peatüki järel. Peategelane on kahtlemata "ebausaldusväärne jutustaja" ning veelgi enam, tema jutustusviis sarnaneb vägagi muinasjutu- ehk muistndivestja omale, kusjuures kohati pakub ta isegi välja erinevaid versioone, mis ühes või teises loos juhtus, jättes sealjuures otsad lahti, mis siis on tõde või tõepärasem. Ja nagu teame, on see omane tihti ka näiteks Euroopa müüdivaramule, et ühest ja samast loost võib olla mitu ja üksteisest suhteliselt erinevat versiooni. Ent siiski, liiga häguseks või ebamääraseks see kogu asja siiski ei muuda, sest reeglina esinevad need ebamäärasused siiski pigem detailides. Teose suurimaks plussiks lisaks ladusale sulejooksule oli minu jaoks kahlemata Aafrika mütoloogia ja selle üleloomulike olendite huvitav tutvustamine ja esitamine. Mis aga tugevasti häirima hakkas, oli tegelaste äärmine jõhkrus ja brutaalsus, mis puhuti andis silmad ette GRRM-le endalegi, ning mille tulemusena oli enamikule tegelasist küllaltki raske kaasa elada. Jah, suuremale osale oli võimalik leida mitmesuguseid lunastavaid momente ja motiive. Aga sellest hoolimata jäi kummitama tunne, et sageli oldi ebavajalikult julmad ja jõhkrad ning kõrgemaid motiive stiilis "usk, lootus, armastus", oli küllaltki raske (kuid mitte võimatu) ridade vahelt tuvastada. Küllap oli siin suur osa minategelase suhtumises, kelle üleelamised ta kogu maailma suhtes äärmiselt kibestunuks ja pettunuks tegid. Kokkuvõtteks hindaks asja aga nelja tähekesega viiest, sest ehkki mitte päris minu maitse, on tegemist kahtlemata omapärase, huvitava ja hästi kirjutatud asjaga.  
Teksti loeti inglise keeles
Madis Maasing

Sarja viimane osa seletas ära, miks ni peategelane kui ka tema isa teises osas eriliselt juhmid ja ebausutavalt käituvad olid, aga tagantjärgi ei muuda see lugemiselamust ja -muljet siiski kuidagi paremaks. Hullemgi veel, peategelane on enamiku käesolevast raamatust eriti staatilises seisundis ning süžee-tegevustik venib tõesti lubamatult pikaks.  
 
Postiivse poole pealt tuleb siiski märkida - nagu ka kogu ülejäänud triloogia puhul - huvitavaid ja värvikaid kõrvaltegelasi (kaasa arvatud eelmainitud deus ex machina), hästi ülesehitatud maailma ning autori jutustusoskust, mis suutis ka ülimalt aeglaselt kulgeva narratiivi enam-vähem söödavaks teha.    
 
Paraku muutis asja minu jaoks halvaks lõpplahendus - sellest ka hinne, mis ei peegelda mitte ainult konkreetselt Sõduripoja raamatu 3. osa, vaid kogu sarja üldist lugemismuljet. Eriti viimased leheküljed olid ikka väga absurdselt ja ülevõlli õnnelik lõpp ning pealegi tundub, et autor unustas sujuvalt ära peategelase ühe onupoja. Lohakusvigu tundus selles raamatus üldse rohkem olevat kui eelmistes, mitmel korral olid tegelaste nimed valed.  
 
Kokkuvõtvalt ei pea antud raamatut ja ka kogu sarja mitte väga kehvaks ning pigem oli asi kaasahaarav ja nauditav, aga kaks asja - vilets peategelane ja kehv lõpp - rikkusid asja minu jaoks suuresti ära.
Teksti loeti inglise keeles
Madis Maasing

Võrreldes sarja esimese raamatuga on see süngem, jõhkram ja lootusetum, aga paraku ka pikem, igavam ja kehvem. Üks asi on see, et enam pole see maailm niivõrd uudne ja põnev kui esimeses osas, ehkki selle seniavamata tahke muidugi paljastatakse omajagu. Aga kõige suurem puudus, mistõttu hetkeks tundus, et teos võib koguni pooleli jääda, on peategelane. Nagu juba eespool öeldud, siis ta hädaldab pidevalt ning lisaks sellele on ta ka kohati lausa uskumatult juhm. Tagantjärele mõeldes oli ta parajalt juhm ka esimeses osas, aga seal see niivõrd veel ei häirinud. Ainus, kes on veel juhmim ja/või irratsionaalsem, on peategelase isa.
 
Aga siiski, mida edasi raamat läks, seda lobedamalt lugemine siiski kulges, küllap harjusin ka pideva virina ja juhmusega ära ning selle ümber toimuv oli piisavalt huvitav ja hästi kirjutatud, et mitte lasta end enam asja suurimatest vigadest morjendada. Lõppude lõpuks, üldmuljena võib öelda, et ehkki kehvem kui esimene osa, ei olnud ta niivõrd palju kehvem, et peaks lausa terve tähekese võrreldes eelmisega maha võtma. Iseenesest ikkagi suhteliselt hea ajaviide.
Teksti loeti inglise keeles
Madis Maasing

Sain "Sõduripoja" triloogia jõulukingiks ja jõudsin esimesega kolmest ühele poole. Tegemist on esimese Hobbi raamatuga, mida üldse olen lugenud ning pole kahtlust, et kirjutada oskab ta hästi ja enamasti päris kaasahaaravalt. Aga nagu eelarvustajad juba korduvalt on öelnud, siis paraku oli ka tüütuid kirjeldusi ja tegevusi. Viktoriaanlik Inglismaa ja Kodusõja-eelne USA, millele oli lisatud tugev aristokraatia ja kuningavõim (a la keiserlik Saksamaa?). Poliitilised intriigid ja nendest tekkinud jamad olid enamuse raamatust kandvamad kui maagia ja tsivilisatsiooni-metslaste kokkupõrge, lõpus ja lõpuks aga pigem vastupidi. Tegelased on tõesti enamjaolt hästi välja joonestatud, ainult et peategelane ise tundus kohati lausa häirivalt juhm või ignorantne, teisal aga jälle üllatavalt nutikas. Nojah, võib-olla oli siin oma osa tema sisemisel lõhestatusel ja maagilise komponendi siira eitamise soovil.    
 
Mõned asjad jäid veel veidike häirima, mistap ka neli. Kõigepealt oli kogu see olustik ikkagi natuke liiga selgelt üle võetud 19. sajandi Lääne ühiskonnast - sellest natuke võõrikum-distantseeritum maailm (vrd GRRM-i teosed ja Euroopa hiliskeskaeg) oleks mulle paremini meeldinud. Ja teose üldine kulg oli ka natuke liiga USA filmindusele omane: alguses suured väljakutsed ja probleemid, asi läheb peategelase jaoks aina masendavamaks ja lootusetumaks ja siis järsku lõpp, mis on ikka väga suhkruselt happy end. Kuigi, kui järele mõelda, siis teatud oomeneid, et kõik ikka päris korras ja tore ei ole (eelkõige peategelase kosumine), puistati ka.   
14.01.2019: Saan muidugi aru, et see pingutatult väga hästi minek raamatu lõpus ennustab ette selle petlikkust järgmistes osades ja ses mõttes on see mõistlik kirjandustehniline võte, aga kui võtta seda raamatut kui ühte tervikut ja mitte sarja üht osa, siis mõjub see kummaliselt ja sobimatult. Vähemalt mind häiris, kui raamatuga lõpule jõudsin. Aga kui edasi lugeda, siis häirib muidugi juba vähem, kui võtad seda mitte enam eraldi teose, vaid pikema sarja esimese osana.
Kokkuvõttes on tegemist päris taheda tükiga, mis ei võtnud sugugi ära isu lugeda ka triloogia järgnevaid raamatuid.
Teksti loeti inglise keeles