Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Neil Gaiman ·

Stardust

(romaan aastast 1998)

eesti keeles: «Tähetolm»
Tallinn «Tiritamm» 2010

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
12
3
1
0
0
Keskmine hinne
4.688
Arvustused (16)
kiilakas

No ma lihtsalt ei saa aru, kuidas saab nii hästi kirjutada. Haldjajutt ja puha, aga pisarad paneb voolama, ent ei jäta samal ajal mõistusele kah toitu pakkumata.Mõni ikka kohe oskab heal teemal väga hästi kirjutada.
Teksti loeti inglise keeles
Sander Vahter

Kui "Ameerika jumalad" valmistasid mulle kerge pettumuse vaid sel põhjusel, et ootused olid liiga kõrgele aetud, siis "Stardust"-i kallale asusin ma hoopis realistlikemate ootustega. Ja väga hea.

Päevateekonna kaugusel Londonist asub Müüri küla. Küla teises küljes on müür, milles olev ava on (ilmselt üks paljudest) värav haldjamaale. Küla elanikud peavad värava juures kordamööda vahti, et liiga uudishimulikud lapsed või pahaaimamatud võõrad läbi värava ei koperdaks ja tarbetut häda ei tekitaks. Kord 9 aasta jooksul saavad valvurid hinge tõmmata, kui haldjamaa elanikud värava taga oleval aasal laada korraldavad ning pääs haldjamaale on vaba ja kuhu siis sõidavad kokku kaubapakkujad üle haldjamaa ning erinevate maagiliste vidinate järgi vajadust tundvad meie ilma elanikud. Seega, päris kirju rahvas. Ühe sellise laada kõrvaltulemusena saab eostatud poolinimene-poolhaldjamaaelanik (rassi ei täpsustata) Tristran.

Tristran kasvab poisist noorukiks isa juures, ehk siis meie maailmas. Noh, noorukitel on mõtteis, teadagi, vaid tüdrukud. Ning kui ühel ilusal päeval Tristran satub ühe noorukitele nii väga tüüpilise kohmaka külgelöömiskatse käigus küla kõige ilusamale neiule lubama, et toob ära parasjagu taevast langenud tähe, kui tüdruk temaga abiellub, siis romantilise hingega nooruk ei kõhkle hetkegi, vaid asub kohe haldjamaale teele -- sest just sinna täht langes. Haldjamaal selgub, et langenud tähte on teistelgi vaja, kuid õnneks on haldjamaa värvika asurkonna seas ka Tristrani suhtes soodsalt meelestatud tegelasi. Täht, muuseas, on hoopis teistsugusest materjalist, kui võiks oodata... Ning raamatu lõpus ootab loomulikult happy-happy-joy-joy (natuke peab spoilereid ka ikka olema).

Kas just pisaraid voolama, aga väga ilus ja südamlik lugu kindlasti.
Teksti loeti inglise keeles
Ele Pärtel

Minu Stardustil on kaks autorit - peale Neil Gaimani ka Charles Vess, kes on joonistanud 175 imeilusat värvilist pilti, mida jätkub peaaegu igale leheküljele. Jutt ja pildid moodustavad väga vinge terviku, sestap on raske päris täpselt ette kujutada, kuidas piltideta tekst mõjuks. Ilmselt mitte halvemini, jättes lugeja oma fantaasiale hoopis rohkem ruumi. Gaimanit lugedes on alati see hea asi, et kohe algusest on teada, et lõpp ei saa olla miskit muud kui hea. Teatavate mööndustega siiski, samuti on vahepeal on piisavalt valusaid kohti ja tegelased ei ole mustvalged, nagu muinasjuttudes tavaliselt. Ma ise veel ei tea, aga loodan, et filmitegijad ei ole jutule miskit kurja teinud.
Teksti loeti inglise keeles
Indrek Hargla

Tähendab kõigepealt nägin ma filmi, ilma et oleks teadnud, et see Gaimani raamatul põhineb. Ometi oli juba paari minuti järel selge, et aluseks on tugev kirjanduslik põhi, sest kõik tundus Hollywoodi tavakraamist väga erinev. Ja kui üldjoontes film oli siiski tüüpiline studio production, siis erineb ta sealjuures tugevalt mitmest kaanonist. Ma arvasin pärast, et see on viimaste aegade parim fantasy film, pika puuga parem kui narniad, eragonid ja sõrmuste needsamused ja jään ka selle arvamuse juurde pärast raamatu läbilugemist, ehkki erinevused Gaimani ja filmi kontseptsiooni vahel on üpris suured. Et kui film oli tegelikult väga hea, oleks ta selle raamatu alusel saanud olla veel_palju_parem. Ja mitte selles pole asi, et ühtegi raamatut ei saagi otse filmi konverteerida, et ikka tuleb teha tegelaste ja süžee koondamisi ja kohendamisi, filmi keel ja fenomen on kirjanduse omast erinevad ja ka mitte selles, et välja on roogitud üks ropp sõna, seks ja vägivald vaid selles, et kui filmi liigub graduaalselt tegelaste vahelise vastasseisu kasvatamise suunas, et lõpuks saaks maha pidada mastaapse ja eriefekte täis Hea ja Kurja vahelise madina, siis romaani storyline liigub pigem andestamise ja paratamatusega leppimise suunas. Pahad ei olegi lõpus enam nii pahad ja selleks ei pea neid tingimata maha löödama… Otsest vägivalda ja surma on aga romaanis kummati rohkem kui filmis. Filmi plussiks on aga see, et süžeed on osavate ja teravmeelsete nõksude rikastatud; mõnedele kohtadele, kus Gaimanil tegelikult midagi ei toimu, on filmis elu sisse puhutud. On tekitatud juurde värvikaid kõrvaltegelasi. Kui aga raamatust endast, siis mõjuks see nagu tavapärase fantasy-questi antitees. Mitmed teised autorid kirjutaks selle kolm korda pikemaks, Gaiman teeb aga lühidalt ja seda tõhusamalt. Tegelikult ongi see ühe tüüpilise fantasy-questi kirjanduslik essents, ilma igasuguse tarbetu butafooria, üle mägede ronimise, päkapikkude jorina ja haldjate halata – ilus, puhas, särav kirjandus. Ma ei soovitaks seda lugeda muidugi neil, kes otsivad ulmekirjandusest loogikat ja usutavust. See lugu ei tegele mitte füüsikalise vaid emotsionaalse tõe otsimisega (ja meelelahutusega).
Teksti loeti inglise keeles
Johannes Koit

Neil Gaiman on mulle autorina meeldinud juba päris pikka aega, kuid minu usk tema võimetesse lõi kõikuma peale kesise "Coraline" lugemist. See tekitas ka teatud eelarvamust "Tähetolmu" suhtes, kuigi samanimeline linateos jättis mulle väga hea mulje. Õnneks osutusid minu kartused asjatuteks. Raamat on igati tasemel. Loo keskmes on nooruk nimega Tristan Thore, kes lubab armastatule oma tunnete kinnituseks langenud tähe tuua. Selleks peab ta siirduma teisele poole müstilist müüri, kus asub haldjamaa. Üsna lihtne sisu, mille teevad nauditavaks leidlikud detailid, värvikad kõrvaltegelased ning vaimustav stiil. Teos on kirja pandud üsna kerglases toonis, sisaldades ometi väga tõsiseid ning täiskasvanulike momente. Gaiman suudab huumorit ning traagikat üsna hästi tasakaalus hoida, mille tõttu ongi raamat täpselt nii hea, nagu see on. Tasub kindlasti lugeda. Viis!
Teksti loeti eesti keeles
Raux

Tundub, et mul puudub see vajalik soolikas, mis Gaimani loomingut ära seediks. No ei tõmba -- ma saan põhimõtteliselt aru, et Gaiman Oskab Sõnu Ritta Seada, aga see, mida sealt kokku saab lugeda, jätab mind igatahes täiesti külmaks.
Teksti loeti eesti keeles
Must Kass

võta nüüd kinni, on see vaese mehe Pratchett või vastupidi... jah, sest kõrvalliinid ärkavad ellu täpselt ja ainult siis, kui autor arvab, et nüüd on sobilik nende arvel nalja teha. ei, sest lool on tegelikult mingi sisu ka olemas. (need, kes Pratchetti ainult eesti keeles lugenud, arvavad ekslikult, et tema lugudel on samuti sisu. originaalis enamasti ei ole.)

võibolla on keegi kunagi ära sorteerinud, mida kõike ingliskeelses kirjanduses haldjate ja haldjamaaga seostatakse. paraku pole seda mulle ette jäänud ja nii jääb kohati mulje, et autor on paroodiana kokku kuhjanud kõikvõimalikke haldjamaaga seotud klišeesid. siiski tundub autoril olevat oskus meeleolu loomiseks ning õnneks on tõlkija selle ka eesti keeles edasi andnud. sest, noh, lugemisest on mõni päev möödas, lugu aga torgib, kutsub mõtlema asjadele, mida seal otsesõnu kirjas ei olnud.
Teksti loeti eesti keeles
Kaupo Rebane

Kohalik telekanal näitas täna filmi ja ammuloetud raamat tuli sellega meelde.

Nende kahe samanimelise – filmi ja raamatu - omavahelised erisused on Indrek H. siin eespool (juba 2007) kenasti lahti seletanud. Lisaksin vaid, et mul on kahju mõnest mõnusast detailist, mis ekraanile ei jõudnud.
Teksti loeti inglise keeles
Madis Maasing

Tore raamat, muinasjutt täiskasvanutele. Film oli ka täitsa hea, aga nagu tavaliselt, ületas raamat seda mäekõrguselt.
Teksti loeti eesti keeles
x
Madis Maasing
15.06.1984
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Madis Maasing

Kirjutatud kahtlemata hästi ja autorile omases võtmes. Aga häiorima jäid mõned asjad, kõige enam vast see, et miks ikkagi olid aadlikud veendunud, et roheline tuleb lihtsalt ära keelata ja asi vask, isegi kui ilmselt pidi neile varasemast ajast, vähemalt juhuslikust empiirikastki selge olema, et antud värviga asjal on oma vägagi praktiline ja kasulik mõte. Ei olnud ju rõhuv enamus baltisakslasi ka lihtsalt stereotüüpsed "kurjad mõisnikud", kes muust ei mõelnud, et kuidas saaks talupoegi paremini peedistada. Noh, selles loos aadlikke lihtsalt ei huvitanud lihtrahva toimetamised kuigivõrd, aga see ei tundu ka päriselt toimiv ühiskonnakorraldus, sest feodaalsüsteemis on aadlikul vaja tegelikult vägagi, et tema talupojad eluga suht hästi toime tuleks, et nad suudaks nii end kui ka aadlikke ülal pidada. Jobusid muidugi on, aga ma ei kujuta hästi ette, et see süsteem oleks saanud kirjeldatud viisil mingil planeedil nõnda toimida. Aga üldiselt, eks sääraseid loogikavigu (mis võivad olla ka suibjektiivselt ülevõimendatud), võib kindlasti leida ka paljudest teistest juttudest. Ja üldiselt ikkagi hea tunne ja elamus, usutavad karakterid jne. Seega, "4".
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Vana kooli ulmejutt, mis ilmselt meelega mõjub, nagu oleks kirjutatud 20. sajandi keskpaigas. See on aga ka loo peamine nõrkus, vähemalt minu silmis, sest ühelt poolt on ju selline lähenemine mõnikord täiesti tore ja muhedalt anakronistlik, siin jäi see asi aga kuidagi lamedaks pigem. Et nagu oli kokku seotud tänase maailma sotsiaalpoliitiline olustik ja siis mindud tulevikukujutluses 50 aastat ajas tagasi.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Lugu algas korralikult, aga kusagilt poole pealt hakkas maha käima ja muutus tõepoolest üha ebaloogilisemaks. Seetõttu lõpuks kuigi head tunnet ega muljet ei jäänud. Paraku.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Huvitav idee, esitus ka üleelatav, aga mitte ülemäära meeldiv. Aga lugu jättis siiski lõppeks päris hea tunde.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Täitsa hästi kirjutatud lugu, ja lausa maagiline alternatiivajalugu allakäivast, aga maagiliselt laetud aadlisoost 20. sajandi II poole Euroopas. Kohati tundus asi siiski veidike kohmakalt kirja pandud, vahest oleks tulnud teksti veel veidi üle toimetada-sättida. 
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Nagu taas eelpool öeldud: hästi kirjutatud, aga ulmet sisuliselt pole. Võiks tõesti olla mingi polaarjoonetagune kolkaküla sajandi  eest, kui paar asjakest ära muuta. 
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Säärane ülevõlli(?) küberpunk, mis mulle ei istu. Ja ka see totter släbgitamine, et ei saa kohati pooltest sõnadest aru, mida need peaks tähendama. Aga kindlasti läheb rohkem arvutiseerunud-moderniseerunud inimestele rohkem peale. Ideed ja mõtet ju täiesti oli.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Jäi kuhugi "3" ja "4" vahele minu jaoks, aga et tõmbas ikkagi suhteliselt hästi kaasa, oli huvi, et mis siis ikkagi täpselt saab, siis olgu siin kõrgem hinne.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

See lugu oli endagi üllatuseks antud kogumikus kõige kaasahaaravam, kuigi üldiselt igasugune küber- ja muidu-punk (kirjanduslikus mõttes) päris minu tassike teed pole.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Nagu juba öeldud: hästi kirja pandud, aga ulmet sisuliselt pole. Kui paar ebaolulist komponenti ära võtta, Võiks olla vabalt tõesti mõne II maailmasõjas kannatanud piirkonnas toimunu ilukirjanduslik edasiandmine. 
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Selle looga on ilmselt nii, et kas klikib või ei kliki ehk kas seerobustne ja must kassihuumor läheb peale või mitte. Mulle väga ei läinud. 
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Kahtlemata tugev lugu, aga päris lemmik Täheaja juttude seast siiski polnud. Aga ega aurupunk pole ka kunagi mu lemmikžanr olnud.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Kahtlemata hea, huvitav ja kvaliteetne kirjandus. Minu jaoks jäi kõikuma maksimumi ja "nelja" piiril. Kuna aga enamik hindeid on niikuinii maksimumid, siis olgu pealegi pall madalam. Mõned loogikavead hakkasid häirima, eelkõige see, et kuidas peale selle ühe hiinlase keegi teine (USA, NL) tulnukate vastust ei kuulnud; ei tundunud kuidagi loogiline.
Teksti loeti inglise keeles
Madis Maasing

Tegemist on Jamaica päritolu kirjaniku neljanda romaaniga ning esimesega, mida saab pidada ulmeliseks. Teos kubiseb Aafrika mütoloogiast ja vastab hästi moodsa fantaasiakirjanduse (ehk siis fantasy) standarditele. Autor ise on naljatades nimetanud teost ka Aafrika "Troonide mängu" avateoseks ja teatud paralleele kindlasti ka tõmmata saaks. Kuid teose oluliseks, võib-olla isegi lõppkokkuvõttes olulisimaks mootoriks olev "väikeste inimeste" sissekiskumine trooniheitlustesse ja tõdemus, et lõpuks jäävad kannatajateks eelkõige ikka kõige vaesemad ja viletsamad, kel lõpptulemusest tegelikult sooja ega külma pole, on mõistagi liig üldlevinud troop, et selle baasilt asuda seda kirjatööd ainuüksi GRRM-iga siduma. Ja lõppude lõpuks jääb toosama ülioluline sündmuste käimalükkaja teoses üpriski tagaplaanile ja keskendutakse eelkõige minategelase erisugustele seiklustele mööda fiktiivset (Ida?-)Aafrikat, kus ta kohtub mitmesuguste vähem ja rohkem üleloomulike olenditega, elab üle (sageli napilt) mitmesuguseid ja enamasti sünknegatiivseid katsumusi ning korjab selle jooksul endale kaugelt rohkem vastaseid kui sõpru; mitte viimases järjekorras oma liigterava keele tõttu. Üleüldiselt võib öelda, et asi on kirjutatud päris hästi ning tihti lausa kaasahaaravalt, nii et esialgu tekkinud tugev võõristusefekt (sisu ja laad erinevad päris tugevalt Lääne ulme/fantaasiakirjandusest) hajus nii umbes kahe-kolme peatüki järel. Peategelane on kahtlemata "ebausaldusväärne jutustaja" ning veelgi enam, tema jutustusviis sarnaneb vägagi muinasjutu- ehk muistndivestja omale, kusjuures kohati pakub ta isegi välja erinevaid versioone, mis ühes või teises loos juhtus, jättes sealjuures otsad lahti, mis siis on tõde või tõepärasem. Ja nagu teame, on see omane tihti ka näiteks Euroopa müüdivaramule, et ühest ja samast loost võib olla mitu ja üksteisest suhteliselt erinevat versiooni. Ent siiski, liiga häguseks või ebamääraseks see kogu asja siiski ei muuda, sest reeglina esinevad need ebamäärasused siiski pigem detailides. Teose suurimaks plussiks lisaks ladusale sulejooksule oli minu jaoks kahlemata Aafrika mütoloogia ja selle üleloomulike olendite huvitav tutvustamine ja esitamine. Mis aga tugevasti häirima hakkas, oli tegelaste äärmine jõhkrus ja brutaalsus, mis puhuti andis silmad ette GRRM-le endalegi, ning mille tulemusena oli enamikule tegelasist küllaltki raske kaasa elada. Jah, suuremale osale oli võimalik leida mitmesuguseid lunastavaid momente ja motiive. Aga sellest hoolimata jäi kummitama tunne, et sageli oldi ebavajalikult julmad ja jõhkrad ning kõrgemaid motiive stiilis "usk, lootus, armastus", oli küllaltki raske (kuid mitte võimatu) ridade vahelt tuvastada. Küllap oli siin suur osa minategelase suhtumises, kelle üleelamised ta kogu maailma suhtes äärmiselt kibestunuks ja pettunuks tegid. Kokkuvõtteks hindaks asja aga nelja tähekesega viiest, sest ehkki mitte päris minu maitse, on tegemist kahtlemata omapärase, huvitava ja hästi kirjutatud asjaga.  
Teksti loeti inglise keeles
Madis Maasing

Sarja viimane osa seletas ära, miks ni peategelane kui ka tema isa teises osas eriliselt juhmid ja ebausutavalt käituvad olid, aga tagantjärgi ei muuda see lugemiselamust ja -muljet siiski kuidagi paremaks. Hullemgi veel, peategelane on enamiku käesolevast raamatust eriti staatilises seisundis ning süžee-tegevustik venib tõesti lubamatult pikaks.  
 
Postiivse poole pealt tuleb siiski märkida - nagu ka kogu ülejäänud triloogia puhul - huvitavaid ja värvikaid kõrvaltegelasi (kaasa arvatud eelmainitud deus ex machina), hästi ülesehitatud maailma ning autori jutustusoskust, mis suutis ka ülimalt aeglaselt kulgeva narratiivi enam-vähem söödavaks teha.    
 
Paraku muutis asja minu jaoks halvaks lõpplahendus - sellest ka hinne, mis ei peegelda mitte ainult konkreetselt Sõduripoja raamatu 3. osa, vaid kogu sarja üldist lugemismuljet. Eriti viimased leheküljed olid ikka väga absurdselt ja ülevõlli õnnelik lõpp ning pealegi tundub, et autor unustas sujuvalt ära peategelase ühe onupoja. Lohakusvigu tundus selles raamatus üldse rohkem olevat kui eelmistes, mitmel korral olid tegelaste nimed valed.  
 
Kokkuvõtvalt ei pea antud raamatut ja ka kogu sarja mitte väga kehvaks ning pigem oli asi kaasahaarav ja nauditav, aga kaks asja - vilets peategelane ja kehv lõpp - rikkusid asja minu jaoks suuresti ära.
Teksti loeti inglise keeles
Madis Maasing

Võrreldes sarja esimese raamatuga on see süngem, jõhkram ja lootusetum, aga paraku ka pikem, igavam ja kehvem. Üks asi on see, et enam pole see maailm niivõrd uudne ja põnev kui esimeses osas, ehkki selle seniavamata tahke muidugi paljastatakse omajagu. Aga kõige suurem puudus, mistõttu hetkeks tundus, et teos võib koguni pooleli jääda, on peategelane. Nagu juba eespool öeldud, siis ta hädaldab pidevalt ning lisaks sellele on ta ka kohati lausa uskumatult juhm. Tagantjärele mõeldes oli ta parajalt juhm ka esimeses osas, aga seal see niivõrd veel ei häirinud. Ainus, kes on veel juhmim ja/või irratsionaalsem, on peategelase isa.
 
Aga siiski, mida edasi raamat läks, seda lobedamalt lugemine siiski kulges, küllap harjusin ka pideva virina ja juhmusega ära ning selle ümber toimuv oli piisavalt huvitav ja hästi kirjutatud, et mitte lasta end enam asja suurimatest vigadest morjendada. Lõppude lõpuks, üldmuljena võib öelda, et ehkki kehvem kui esimene osa, ei olnud ta niivõrd palju kehvem, et peaks lausa terve tähekese võrreldes eelmisega maha võtma. Iseenesest ikkagi suhteliselt hea ajaviide.
Teksti loeti inglise keeles
Madis Maasing

Sain "Sõduripoja" triloogia jõulukingiks ja jõudsin esimesega kolmest ühele poole. Tegemist on esimese Hobbi raamatuga, mida üldse olen lugenud ning pole kahtlust, et kirjutada oskab ta hästi ja enamasti päris kaasahaaravalt. Aga nagu eelarvustajad juba korduvalt on öelnud, siis paraku oli ka tüütuid kirjeldusi ja tegevusi. Viktoriaanlik Inglismaa ja Kodusõja-eelne USA, millele oli lisatud tugev aristokraatia ja kuningavõim (a la keiserlik Saksamaa?). Poliitilised intriigid ja nendest tekkinud jamad olid enamuse raamatust kandvamad kui maagia ja tsivilisatsiooni-metslaste kokkupõrge, lõpus ja lõpuks aga pigem vastupidi. Tegelased on tõesti enamjaolt hästi välja joonestatud, ainult et peategelane ise tundus kohati lausa häirivalt juhm või ignorantne, teisal aga jälle üllatavalt nutikas. Nojah, võib-olla oli siin oma osa tema sisemisel lõhestatusel ja maagilise komponendi siira eitamise soovil.    
 
Mõned asjad jäid veel veidike häirima, mistap ka neli. Kõigepealt oli kogu see olustik ikkagi natuke liiga selgelt üle võetud 19. sajandi Lääne ühiskonnast - sellest natuke võõrikum-distantseeritum maailm (vrd GRRM-i teosed ja Euroopa hiliskeskaeg) oleks mulle paremini meeldinud. Ja teose üldine kulg oli ka natuke liiga USA filmindusele omane: alguses suured väljakutsed ja probleemid, asi läheb peategelase jaoks aina masendavamaks ja lootusetumaks ja siis järsku lõpp, mis on ikka väga suhkruselt happy end. Kuigi, kui järele mõelda, siis teatud oomeneid, et kõik ikka päris korras ja tore ei ole (eelkõige peategelase kosumine), puistati ka.   
14.01.2019: Saan muidugi aru, et see pingutatult väga hästi minek raamatu lõpus ennustab ette selle petlikkust järgmistes osades ja ses mõttes on see mõistlik kirjandustehniline võte, aga kui võtta seda raamatut kui ühte tervikut ja mitte sarja üht osa, siis mõjub see kummaliselt ja sobimatult. Vähemalt mind häiris, kui raamatuga lõpule jõudsin. Aga kui edasi lugeda, siis häirib muidugi juba vähem, kui võtad seda mitte enam eraldi teose, vaid pikema sarja esimese osana.
Kokkuvõttes on tegemist päris taheda tükiga, mis ei võtnud sugugi ära isu lugeda ka triloogia järgnevaid raamatuid.
Teksti loeti inglise keeles