Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Philip K. Dick ·

Ubik

(romaan aastast 1969)

eesti keeles: «Ubik»
Tallinn «Tänapäev» 2002 (42)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
22
4
3
0
0
Keskmine hinne
4.655
Arvustused (29)
Andri Riid

Dicki poolt lugeja ette manatud maailmas on paravõimed suhteliselt tavaline nähtus. Vastukaaluks eksisteerib ka vastupidise talendiga isikuid, kes on suutelised talente omavate isikute võimeid pidurdama. Nende teenuseid vahendava firma juhiks on romaani üks võtmefiguure - Runciter. Ray Hollis, kes juhib paratalentide organisatsiooni, üritab igal võimalikul juhul konkurendile kaikaid kodaraisse pilduda.

Peategelaseks on Runciteri firma field-tester Joe Chip, kellel on rahaga mainimist mitte vääriv suhe.Taustaks on veel oluline ilmselt teada, et peale füüsilise keha surma, on inimesi võimalik mõnda aega, kuid mitte lõputult, hoida n.ö. poolelu seisundis. Varalahkunud Runciteri abikaasa, kellelt Runciter firma juhtimise alast nõu aeg-ajalt pärimas käib just sellises seisundis viibibki.

Ühel päeval palgatakse Runciter üht kuul asuvat firmat sinna pugenud prekognitiivist puhastama. Sündmuspaigal lõhkeb aga pomm,Runciter saab otsetabamuse ja sureb, teised taanduvad maale. Runciteriga poolelu seisundis kontakti võtta ei õnnestu. Samal ajal hakkab ümbritsev maailm muutuma. Piim läheb hapuks, raha rahakotis asendub vanemate müntidega jne.Ilmnevad nähtused muutuvad üha kummalisemaks, aeg ajalt võtab erineval moel (graffiti seinal, katke telereklaamis) Joega ühendust Runciter, seda saadavad sündmuste keskmes olevate isikute püüdlused välja selgitada, mis toimub.

Romaan on algusest lõpuni üks suur puzzle, siin ei ole seda inimkujude kujutamise sügavust, mis "Kõrges lossis" või "Androidides", kuid otsad sobituvad loo lõpuks ilusasti kokku ja lugeda on põnev.

Ubik on üks neid Dicki raamatuid, arvamust millest aja jooksul paraneb.Nii olengi, et enda vastu ausaks jääda, sunnitud hinnet ühe palli võrra tõstma.

Nalja kah, mõni hetk peale seda, kui romaani sarnasus kaasaegse adventure-zhanri arvutimänguga mind rabas, tuli ka kohe meelde, et sel 1998. a. suvel Ubiku nimeline mäng turule paisati.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Üpriski geniaalselt paranoiline romaan. Mille sisust on eespool edasi antud umbes veerand. Edasine meenutabki aga rohkem "kümmet neegrit" vms ega taha hästi loogilisele analüüsile alluda. PKD puhul ei tohiks olla üllatus, et peamine küsimus on: mis on reaalsus? Ning võib olla üsna kindel, et see, mis mingil hetkel reaalsusena näib, ei ole seda mitte. Usun küll, et need, kes naudivad ulme pähe harrypotterit või kettamaailma, satuksid Ubikut lugedes mõneti segadusse. Milline fakt ei räägiks küll kuidagi Ubiku kahjuks.

PS - mul õnnestus paaril korral isegi Ubiku-teemalisi unenägusid näha. Harva, kui mõni raamat nii mõjub.
Teksti loeti inglise keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Tõesti väga paranoiline ja segane romaan. Raamatu põhiline küsimus on mis on reaalsus? Kas me elame reaalses maailmas, või kujutamse me seda endale ette. Raamatus ongi tegu mitme reaalsusega, aga milline neist on õige. Ka veel viimasel leheküljel keeratakse kõik pea peale ja lõpuni jääbki arusaamatus, missugune neist reaalsustest õigeks osutus. Arvatavasti mitte ükski neist. Kokkuvõtvalt väga hea raamat, aga paljudele ei pruugi see meeldida.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Unenägude osas jagan Musta Kassi kogemust... :) Arvatavasti kirjanduslikult tugevam romaan, kui "Do Androids Dream Of Electric Sheep". Natukene käis aga närvidele väändunud reaalsuse seletamine nende vannidega, kus surnud poolelu elavad ja psühhohuligaanist varalahkunud tatikaga... See tehnitsistlik butafooria ei andnud romaanile minu arvates midagi juure ja oli ka kaunis abitu -- surnumaja pidaja elementaarne kohustus oleks pidanud olema mingisuguse varjestuse tagamine näiteks, antud ligalogalisel kujul pole sündmuste seletus lihtsalt usutav. Ses osas meeldis mulle enam "Mees kõrges lossis", kus kõik otsad olid nimetatud küsimuses lahti jäetud. Väga aga meeldis seevastu Ubik-Ubique, mis tõesti läbis romaani "punase niidina", nagu viimasel ajal jälle moodi läinud metafoor kõlab. Ubik ning oraakel täidavad käesolevas teoses ja "Mehes kõrges lossis" ilmselt üht ja sedasama funktsiooni. Samuti olid tasemel klassikaliste paranoiliste luulude traditsioone järgivad kirjeldused sellest, kuidas firmajuht oma hukkunud meeskonnale sõnumeid saatis.
Teksti loeti eesti keeles
Elläi Tuulepäälse

Hästi temepereeritud. Semantiliselt mitmekesine ja siiani kaasaegne. Karakterid pisut skemaatilised, aga siiski talutavalt esitatud - selles vallas on möödund sajandi viimase veerandi jooksul parajaid edasiarenguid toimunud. Lapsikuse haisu pole man. Pakub intellektuaalset akrobaatikat ja nõuab tähelepanelikku lugemist.
Teksti loeti eesti keeles
Alo Jõekalda

Vanast harjumusest mõtlen Ubikust kui Dicki parimast teosest. Vähemalt niisugusest, mis lugedes kõige naudingulisemat mõju avaldas. Ideed on Ubikus vähemalt sama lummavad kui teistes Dicki paremates töödes. Kirjanduslikult plaanis tundub see tagantjärgi siiski mõnevõrra puisem tekst kui näiteks need teised kaks ja kuulsat, mis eesti keelde tõlgitud. Aga Dick kirjutaski ideedest. Ning Ubik on ehk kõige kompaktsem läbilõige reaalsuse irreaalsuse psühhedeelsest teemaderingist, millest need tema jaoks alati algavad.
Teksti loeti eesti keeles
Toomas Aas

Kõhklesin pärast lugemist et ei tea kas peaks panema nelja või viie. Nelja poole kiskus negatiivne eelarvamus, mis tuleneb minu mitte just vaimustusse sattumisest Dicki varasematest mängudest reaalsusega (Martian Time-Slip, The Three Stigmata of Palmer Eldritch). Viie poole kiskus see, et käesolev tundus neist eelmistest ikka kuidagi veenvam. Viis võitis.
Teksti loeti eesti keeles
Chris

Sai siin retsensioone loetud, kirjapandu tundus paljutõotav ning kui kohtasin teost raamatupoes sai see ka endale soetatud. Nagu eelpoolgi öeldud on toimuv väga mitmetasndiline, mis õigupoolest teebki Ubikust Ubiku :). Lahe raamat, mulle igatahes meeldis ja alla viie on sellele kohe väga raske anda.
Teksti loeti eesti keeles
Maniakkide Tänav

Väga hea oli ja meeldis aga vaat see lõpp. See igatahes rikkus asja ära. Vaatasin kohe peale lõpu lugemist, et mis aastal see kirjutatud on. Kuidagi väga kliðeelikult oli see lõpp jäetud. "Jälle jäetud" peaksin negatiivse tooniga mainima.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Veskimeister

Kas teie ostaksite uue Ubiku, mis kirjutaks teie eest valmis arvustuse BAASi?

Ma arvan küll! ;)

Kõik müügiks, kaasaarvatud elu & surm! Ubikuid on siin raamatus kümneid. Mis iganes nad ka poleks. Üsnagi segane mulje jääb, nauditavalt segane!
Teksti loeti eesti keeles
Eevur Tumm

Dick`i tekstid mõjuvad mulle alati ilmutuslikena, s.t. pigem kuidagi nähtavaks saanutena, mitte eriti konstrueeritutena. Seepärast meeldis see juba eespool mainitud krimiromaani skeem, kuidas kahtlus liigub tegelaselt järgmisele. See pakkus Dick`i reaalsuse läbimiseks mingi viisaka käsipuu. Jääb vaid küsimus, kes oli "mõrvar"? Tekst vihjas mitmes kohas üheselt Jumalale, ülim entiteet etc. Selgelt polnud lõppmänguriteks ei Ella ega Jory. Viimase peatüki algus vihjab, et Ubik on isik. Ta kasutab enese kohta Jumalale omistatavaid kvaliteete, olles ülim reaalsus. Üldiselt arvatakse, et kui Jumal on selline, nagu ta väidab läbi ilmutuse, siis ta ei varja midagi inimeste eest, lihtsalt vastuvõtu võime võib olla puudulik (ehkki loogiliselt ma sellest aru ei saa:)). Siiski on võimalus, et viimane peatükk polegi tähenduslik, on seal lihtsalt seepärast, et Dick nõnda tahtis (näiteks tundus, et midagi sai liiga selgeks räägitud, aga ikka jäi nagu kripeldama vms.) See isiku probleem kasvas lihtsalt välja “Surnute raamatu” kasutamisest algallikana. Kuna tegemist on budistliku tekstiga, siis mis ülijumal veel?Nagu näha pani raamat kaasamõtlema, loodud maailm oli usutav ja haarav. Väga hea.
Teksti loeti eesti keeles
Silver Sära

Romaani esimene pool rõhub oma raske tehnilise maailmaga, teine pool aga segase ajarännulabürindiga, mis kuidagi nauditav ei ole. Autor on pingutanud, et ikka niivõrd SF olla, kui üldse saab ja kahjuks on see tal õnnestunud. Liiga palju on vinte peale keeratud, samuti on kõik tegelased nagu nukud, ilma emotsioonideta kriipsujukud. usutavasti (ja ka loodetavasti) ei jäta "Ubik" mu mälusse parandamatut armi ning mõne kuu pärast on säilinud vaid autor ja romaani nimi.
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

Liigtehniline maailm ja raju sci-fi? Julgeks vastu vaielda. Yliparanoiline ja jaburdustesse kalduv tegevus ja 6hkkond? jah, kindlasti.

Dick`i lugemiseks on vaja arvatavasti mingit kidlat fermenti tema seedimiseks, sest muidu v6ib ta suhteliselt suuri vaevusi tekitada. Minul ta raskusi ei tekita - pigem sunnib v2gisi kaasam6tlema ja mitu korda yle lugema.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Johannes Koit

Kuigi ma alles hiljuti lisasin Baasi "Ubiku"-arvustuse, on see kuhugi kadunud ja nüüd pean ma selle uuesti kirjutama.Ubik oli hea seni, kuni asi taandus sadistliku poisikese möllamiseni poolelus. See lihtsalt ei mõjunud usutavalt. Samuti häiris mind mõnede häid võimalusi pakkuvate tegelaste alakasutatavus. Aga siiski arvan ma, et tegu oli päris hea raamatuga, mille lugemine mitte kellegil mööda külge maha ei jookse.
Teksti loeti eesti keeles
Ivar Mällas

Suhteliselt keeruline raamat oli. Peab kindlasti kunagi uuesti lugema. Eriti tore oli see, et raamat maksis ainult 10 krooni.
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Kindlasti ei pea ma Potterit ega ka Kettamaailma ulmeks. Aga sellest hoolimata ei saanud ma "Ubikut" rohkemaga kui "kolmega" hinnata.

Olen täiesti nõus, et tegemist on suure puzzlega, mis jääbki lõpuni arusaamatuks. Aga see ei ole minu jaoks väärtus omaette! Ehk loen kunagi uuesti ja võib-olla on siis pilt parem.
Teksti loeti eesti keeles
Toomas Krips

Naudin Kettamaailma täiega ja pean ka ulmeks aga sellest hoolimata oli Ubik minu jaoks väga, väga meeldiv lugemuskogemus.
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Peale kogu seda pikka juttu eespool ei olegi midagi lisada, kui et kuigi kahtlemata tugev raamat, hakkas millalgi poole peal aimuma, et kui maailm on nii valesti, peab midagi valesti olema pigem peategelastega... Et hea ja mõnus, kuid üle lugema ei kutsu, seepärast neli.
Teksti loeti eesti keeles
Lauri Heinsalu

Uh, pean nii potterit kui kettamaailma ulmeks, selliseid kindlameelseid mitte-ulmeks pidavaid kommentaare aga suht kahtlase väärtusega snoobilikuseks. Samas ei mõjuta aga kumbagi sarja nautimine kuidagi ka ubiku nautimist, mis oli igati kaasahaarav, põnev, tore jne. Ainult see häiris, et mõnda karakterit oleks vast rohkem võind kasutada ning lõpp jättis väga nõutuks. Arusaadav, et peab siis nõnda olema, kuid ikka häiriv, et (spoil) nagu päris õiget lõppu siiski polnud. Mis võib aga tegelt kah arusaadav olla.
Teksti loeti inglise keeles
Pärtel Riit

Väga nauditav lugemine. Dickil on kolmel leheküljel rohkem originaalseid mõttekäike kui mõnel teisel ulmekirjanikul terves paksus romaanis. Mis mulle väga sobib, on see, et Dick on jätnud asjad nimme salapäraseks ja segaseks. Sest mulle tõesti ei meeldi kirjanduses, kui autor teeb asja puust ja punaseks ette ning igaks juhuks kordab sedasama veel kolm korda üle. Dickile omaselt teeb lugeja arusaam "tegelikkusest" mitmeid kordi kannapöörde. Ja ka lõpus ei saa lugeja kindel olla, et kogu see värk ikka niimoodi on ja mitte hoopis teistmoodi. Ainuüksi stseen, kus Chip oma korteri (komkorti) uksega vaidleb raha üle, on juba selline pärl, et üksnes selle pärast võib raamatule hindeks 5 panna. Dicki mõttelend on nii haaramatu ja omapärane, et tekib küll idee, et need tekstid on hoopis mingi kange sõltuvusaine mõjul kirjutatud. :)
Teksti loeti eesti keeles
Astra S.

Ubik - ohutus on garanteeritud, kui kasutad seda vastavalt juhisele.Ainult et juhist ei ole. Vahepeal antakse lootust, et juhis on olemas ning koos Ubikuga siinsamas käeulatuses, siis aga kaovad silmapiirilt nii ubik, juhis, lootus kui ka silmapiir. Unenäolisust rõhutavad hakitud teemaarendus ning karakterite seisukohalt ebaloogilised otsused, tegevused. Raamatu meeleolu nakkab. Hästi kirjutatud, tõlgitud, mis teeb lugemise meeldivaks. Mis aga mulle meeltmööda pole, on see, kui ma teemaarendused ette ära aiman. Jättes kõrvale variandi, et minu nahas elab suurepärane aimdur, jääb alles variant, et raamat on pisut lihtsakoeline ja seetõttu igavaõitu. Niisiis hea raamat, mitte väga hea.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Asja sai loetud tükk aega, vist isegi paar aastat tagasi. Ent mälestus sellest on piisavalt helge ja paljut tuli juttu "What the Dead Man Say" lugedes ka uuesti meelde. Seega võin üpris kindlal meelel hinde "5" siia lisada.
Teksti loeti eesti keeles
Erkki Toht

"Ubikust" unenägusid pole olnud. Leidsin paari 1950ndate Dicki lühijutu, nagu "Cookie Lady" ja "Impostor", elemente "Ubikust", aga need vist ei ole väga olulised, sest romaani põhiteema, nagu mõned eelarvustajad on teatanud, on erinev, nimelt, mis on reaalsus. Moratooriumi pika nimega juhataja käitus nagu kolhoosi sigala juhataja: teadis küll et jõusööta varastatakse, aga ise midagi ette ei võtnud.
Teksti loeti eesti keeles
x
Madis Maasing
15.06.1984
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Madis Maasing

Kirjutatud kahtlemata hästi ja autorile omases võtmes. Aga häiorima jäid mõned asjad, kõige enam vast see, et miks ikkagi olid aadlikud veendunud, et roheline tuleb lihtsalt ära keelata ja asi vask, isegi kui ilmselt pidi neile varasemast ajast, vähemalt juhuslikust empiirikastki selge olema, et antud värviga asjal on oma vägagi praktiline ja kasulik mõte. Ei olnud ju rõhuv enamus baltisakslasi ka lihtsalt stereotüüpsed "kurjad mõisnikud", kes muust ei mõelnud, et kuidas saaks talupoegi paremini peedistada. Noh, selles loos aadlikke lihtsalt ei huvitanud lihtrahva toimetamised kuigivõrd, aga see ei tundu ka päriselt toimiv ühiskonnakorraldus, sest feodaalsüsteemis on aadlikul vaja tegelikult vägagi, et tema talupojad eluga suht hästi toime tuleks, et nad suudaks nii end kui ka aadlikke ülal pidada. Jobusid muidugi on, aga ma ei kujuta hästi ette, et see süsteem oleks saanud kirjeldatud viisil mingil planeedil nõnda toimida. Aga üldiselt, eks sääraseid loogikavigu (mis võivad olla ka suibjektiivselt ülevõimendatud), võib kindlasti leida ka paljudest teistest juttudest. Ja üldiselt ikkagi hea tunne ja elamus, usutavad karakterid jne. Seega, "4".
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Vana kooli ulmejutt, mis ilmselt meelega mõjub, nagu oleks kirjutatud 20. sajandi keskpaigas. See on aga ka loo peamine nõrkus, vähemalt minu silmis, sest ühelt poolt on ju selline lähenemine mõnikord täiesti tore ja muhedalt anakronistlik, siin jäi see asi aga kuidagi lamedaks pigem. Et nagu oli kokku seotud tänase maailma sotsiaalpoliitiline olustik ja siis mindud tulevikukujutluses 50 aastat ajas tagasi.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Lugu algas korralikult, aga kusagilt poole pealt hakkas maha käima ja muutus tõepoolest üha ebaloogilisemaks. Seetõttu lõpuks kuigi head tunnet ega muljet ei jäänud. Paraku.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Huvitav idee, esitus ka üleelatav, aga mitte ülemäära meeldiv. Aga lugu jättis siiski lõppeks päris hea tunde.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Täitsa hästi kirjutatud lugu, ja lausa maagiline alternatiivajalugu allakäivast, aga maagiliselt laetud aadlisoost 20. sajandi II poole Euroopas. Kohati tundus asi siiski veidike kohmakalt kirja pandud, vahest oleks tulnud teksti veel veidi üle toimetada-sättida. 
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Nagu taas eelpool öeldud: hästi kirjutatud, aga ulmet sisuliselt pole. Võiks tõesti olla mingi polaarjoonetagune kolkaküla sajandi  eest, kui paar asjakest ära muuta. 
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Säärane ülevõlli(?) küberpunk, mis mulle ei istu. Ja ka see totter släbgitamine, et ei saa kohati pooltest sõnadest aru, mida need peaks tähendama. Aga kindlasti läheb rohkem arvutiseerunud-moderniseerunud inimestele rohkem peale. Ideed ja mõtet ju täiesti oli.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Jäi kuhugi "3" ja "4" vahele minu jaoks, aga et tõmbas ikkagi suhteliselt hästi kaasa, oli huvi, et mis siis ikkagi täpselt saab, siis olgu siin kõrgem hinne.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

See lugu oli endagi üllatuseks antud kogumikus kõige kaasahaaravam, kuigi üldiselt igasugune küber- ja muidu-punk (kirjanduslikus mõttes) päris minu tassike teed pole.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Nagu juba öeldud: hästi kirja pandud, aga ulmet sisuliselt pole. Kui paar ebaolulist komponenti ära võtta, Võiks olla vabalt tõesti mõne II maailmasõjas kannatanud piirkonnas toimunu ilukirjanduslik edasiandmine. 
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Selle looga on ilmselt nii, et kas klikib või ei kliki ehk kas seerobustne ja must kassihuumor läheb peale või mitte. Mulle väga ei läinud. 
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Kahtlemata tugev lugu, aga päris lemmik Täheaja juttude seast siiski polnud. Aga ega aurupunk pole ka kunagi mu lemmikžanr olnud.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Kahtlemata hea, huvitav ja kvaliteetne kirjandus. Minu jaoks jäi kõikuma maksimumi ja "nelja" piiril. Kuna aga enamik hindeid on niikuinii maksimumid, siis olgu pealegi pall madalam. Mõned loogikavead hakkasid häirima, eelkõige see, et kuidas peale selle ühe hiinlase keegi teine (USA, NL) tulnukate vastust ei kuulnud; ei tundunud kuidagi loogiline.
Teksti loeti inglise keeles
Madis Maasing

Tegemist on Jamaica päritolu kirjaniku neljanda romaaniga ning esimesega, mida saab pidada ulmeliseks. Teos kubiseb Aafrika mütoloogiast ja vastab hästi moodsa fantaasiakirjanduse (ehk siis fantasy) standarditele. Autor ise on naljatades nimetanud teost ka Aafrika "Troonide mängu" avateoseks ja teatud paralleele kindlasti ka tõmmata saaks. Kuid teose oluliseks, võib-olla isegi lõppkokkuvõttes olulisimaks mootoriks olev "väikeste inimeste" sissekiskumine trooniheitlustesse ja tõdemus, et lõpuks jäävad kannatajateks eelkõige ikka kõige vaesemad ja viletsamad, kel lõpptulemusest tegelikult sooja ega külma pole, on mõistagi liig üldlevinud troop, et selle baasilt asuda seda kirjatööd ainuüksi GRRM-iga siduma. Ja lõppude lõpuks jääb toosama ülioluline sündmuste käimalükkaja teoses üpriski tagaplaanile ja keskendutakse eelkõige minategelase erisugustele seiklustele mööda fiktiivset (Ida?-)Aafrikat, kus ta kohtub mitmesuguste vähem ja rohkem üleloomulike olenditega, elab üle (sageli napilt) mitmesuguseid ja enamasti sünknegatiivseid katsumusi ning korjab selle jooksul endale kaugelt rohkem vastaseid kui sõpru; mitte viimases järjekorras oma liigterava keele tõttu. Üleüldiselt võib öelda, et asi on kirjutatud päris hästi ning tihti lausa kaasahaaravalt, nii et esialgu tekkinud tugev võõristusefekt (sisu ja laad erinevad päris tugevalt Lääne ulme/fantaasiakirjandusest) hajus nii umbes kahe-kolme peatüki järel. Peategelane on kahtlemata "ebausaldusväärne jutustaja" ning veelgi enam, tema jutustusviis sarnaneb vägagi muinasjutu- ehk muistndivestja omale, kusjuures kohati pakub ta isegi välja erinevaid versioone, mis ühes või teises loos juhtus, jättes sealjuures otsad lahti, mis siis on tõde või tõepärasem. Ja nagu teame, on see omane tihti ka näiteks Euroopa müüdivaramule, et ühest ja samast loost võib olla mitu ja üksteisest suhteliselt erinevat versiooni. Ent siiski, liiga häguseks või ebamääraseks see kogu asja siiski ei muuda, sest reeglina esinevad need ebamäärasused siiski pigem detailides. Teose suurimaks plussiks lisaks ladusale sulejooksule oli minu jaoks kahlemata Aafrika mütoloogia ja selle üleloomulike olendite huvitav tutvustamine ja esitamine. Mis aga tugevasti häirima hakkas, oli tegelaste äärmine jõhkrus ja brutaalsus, mis puhuti andis silmad ette GRRM-le endalegi, ning mille tulemusena oli enamikule tegelasist küllaltki raske kaasa elada. Jah, suuremale osale oli võimalik leida mitmesuguseid lunastavaid momente ja motiive. Aga sellest hoolimata jäi kummitama tunne, et sageli oldi ebavajalikult julmad ja jõhkrad ning kõrgemaid motiive stiilis "usk, lootus, armastus", oli küllaltki raske (kuid mitte võimatu) ridade vahelt tuvastada. Küllap oli siin suur osa minategelase suhtumises, kelle üleelamised ta kogu maailma suhtes äärmiselt kibestunuks ja pettunuks tegid. Kokkuvõtteks hindaks asja aga nelja tähekesega viiest, sest ehkki mitte päris minu maitse, on tegemist kahtlemata omapärase, huvitava ja hästi kirjutatud asjaga.  
Teksti loeti inglise keeles
Madis Maasing

Sarja viimane osa seletas ära, miks ni peategelane kui ka tema isa teises osas eriliselt juhmid ja ebausutavalt käituvad olid, aga tagantjärgi ei muuda see lugemiselamust ja -muljet siiski kuidagi paremaks. Hullemgi veel, peategelane on enamiku käesolevast raamatust eriti staatilises seisundis ning süžee-tegevustik venib tõesti lubamatult pikaks.  
 
Postiivse poole pealt tuleb siiski märkida - nagu ka kogu ülejäänud triloogia puhul - huvitavaid ja värvikaid kõrvaltegelasi (kaasa arvatud eelmainitud deus ex machina), hästi ülesehitatud maailma ning autori jutustusoskust, mis suutis ka ülimalt aeglaselt kulgeva narratiivi enam-vähem söödavaks teha.    
 
Paraku muutis asja minu jaoks halvaks lõpplahendus - sellest ka hinne, mis ei peegelda mitte ainult konkreetselt Sõduripoja raamatu 3. osa, vaid kogu sarja üldist lugemismuljet. Eriti viimased leheküljed olid ikka väga absurdselt ja ülevõlli õnnelik lõpp ning pealegi tundub, et autor unustas sujuvalt ära peategelase ühe onupoja. Lohakusvigu tundus selles raamatus üldse rohkem olevat kui eelmistes, mitmel korral olid tegelaste nimed valed.  
 
Kokkuvõtvalt ei pea antud raamatut ja ka kogu sarja mitte väga kehvaks ning pigem oli asi kaasahaarav ja nauditav, aga kaks asja - vilets peategelane ja kehv lõpp - rikkusid asja minu jaoks suuresti ära.
Teksti loeti inglise keeles
Madis Maasing

Võrreldes sarja esimese raamatuga on see süngem, jõhkram ja lootusetum, aga paraku ka pikem, igavam ja kehvem. Üks asi on see, et enam pole see maailm niivõrd uudne ja põnev kui esimeses osas, ehkki selle seniavamata tahke muidugi paljastatakse omajagu. Aga kõige suurem puudus, mistõttu hetkeks tundus, et teos võib koguni pooleli jääda, on peategelane. Nagu juba eespool öeldud, siis ta hädaldab pidevalt ning lisaks sellele on ta ka kohati lausa uskumatult juhm. Tagantjärele mõeldes oli ta parajalt juhm ka esimeses osas, aga seal see niivõrd veel ei häirinud. Ainus, kes on veel juhmim ja/või irratsionaalsem, on peategelase isa.
 
Aga siiski, mida edasi raamat läks, seda lobedamalt lugemine siiski kulges, küllap harjusin ka pideva virina ja juhmusega ära ning selle ümber toimuv oli piisavalt huvitav ja hästi kirjutatud, et mitte lasta end enam asja suurimatest vigadest morjendada. Lõppude lõpuks, üldmuljena võib öelda, et ehkki kehvem kui esimene osa, ei olnud ta niivõrd palju kehvem, et peaks lausa terve tähekese võrreldes eelmisega maha võtma. Iseenesest ikkagi suhteliselt hea ajaviide.
Teksti loeti inglise keeles
Madis Maasing

Sain "Sõduripoja" triloogia jõulukingiks ja jõudsin esimesega kolmest ühele poole. Tegemist on esimese Hobbi raamatuga, mida üldse olen lugenud ning pole kahtlust, et kirjutada oskab ta hästi ja enamasti päris kaasahaaravalt. Aga nagu eelarvustajad juba korduvalt on öelnud, siis paraku oli ka tüütuid kirjeldusi ja tegevusi. Viktoriaanlik Inglismaa ja Kodusõja-eelne USA, millele oli lisatud tugev aristokraatia ja kuningavõim (a la keiserlik Saksamaa?). Poliitilised intriigid ja nendest tekkinud jamad olid enamuse raamatust kandvamad kui maagia ja tsivilisatsiooni-metslaste kokkupõrge, lõpus ja lõpuks aga pigem vastupidi. Tegelased on tõesti enamjaolt hästi välja joonestatud, ainult et peategelane ise tundus kohati lausa häirivalt juhm või ignorantne, teisal aga jälle üllatavalt nutikas. Nojah, võib-olla oli siin oma osa tema sisemisel lõhestatusel ja maagilise komponendi siira eitamise soovil.    
 
Mõned asjad jäid veel veidike häirima, mistap ka neli. Kõigepealt oli kogu see olustik ikkagi natuke liiga selgelt üle võetud 19. sajandi Lääne ühiskonnast - sellest natuke võõrikum-distantseeritum maailm (vrd GRRM-i teosed ja Euroopa hiliskeskaeg) oleks mulle paremini meeldinud. Ja teose üldine kulg oli ka natuke liiga USA filmindusele omane: alguses suured väljakutsed ja probleemid, asi läheb peategelase jaoks aina masendavamaks ja lootusetumaks ja siis järsku lõpp, mis on ikka väga suhkruselt happy end. Kuigi, kui järele mõelda, siis teatud oomeneid, et kõik ikka päris korras ja tore ei ole (eelkõige peategelase kosumine), puistati ka.   
14.01.2019: Saan muidugi aru, et see pingutatult väga hästi minek raamatu lõpus ennustab ette selle petlikkust järgmistes osades ja ses mõttes on see mõistlik kirjandustehniline võte, aga kui võtta seda raamatut kui ühte tervikut ja mitte sarja üht osa, siis mõjub see kummaliselt ja sobimatult. Vähemalt mind häiris, kui raamatuga lõpule jõudsin. Aga kui edasi lugeda, siis häirib muidugi juba vähem, kui võtad seda mitte enam eraldi teose, vaid pikema sarja esimese osana.
Kokkuvõttes on tegemist päris taheda tükiga, mis ei võtnud sugugi ära isu lugeda ka triloogia järgnevaid raamatuid.
Teksti loeti inglise keeles