Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Ursula K. Le Guin ·

Rocannon`s World

(romaan aastast 1966)

eesti keeles: «Rocannoni maailm»
Ursula K. Le Guin «Rocannoni maailm. Pagenduse planeet» 2002

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
9
10
2
0
0
Keskmine hinne
4.333
Arvustused (21)
Arvi Nikkarev

See romaan avab Haini sarja. Planeet Hain on levitanud inimsugu enda ümber Linnutee elukõlblikele planeetidele. Eri tingimustel on inimesed aegade jooksul arenenud erilaadseteks. Ka eri planeetide kultuur varieerub tugevasti. Sarja sündmused saavad alguse 300-400 aastat pärast meid ja sari hõlmab umbes 2500 aastat.

Vaadeldavas romaanis toimub tegevus Fomalhaut II nimetul planeedil. Seal elab mitmeid humanoidseid rasse, arengutase on üldiselt pronksaja ja raudaja vahepeal. Neid rasse uurib Rocannon’i nimeline etnograaf. Mingisugused mujalt tulnud diversandid hävitavad etnograafi kosmoselaeva, tapavad ta reisikaaslased ja hulga eri rassist pärismaalasi. Romaan kirjeldabki võrratult Rocannoni ja kohalike elanike võitlust ülekaaluka vaenlase vastu. Vaenlased võidetakse ja nimetu planeet saab Rocannoni järgi enesele nime.Võitluse käigus omandab etnograaf planeedi algelistelt elanikelt ka midagi väärtuslikku: telepaatia. Tänu sellele planeedile saab telepaatiavõime (Haini) Planeetide Liidus üldkasutatavaks. Romaan on kaasahaarav ning traditsioonilisem kui Haini sarja auhinnatud neljas köide. Muidugi 5.
Teksti loeti vene keeles
Kristjan Rätsep

Üks väga hea romaan, parimaid, mida ma viimasel ajal lugenud olen. Maani kummmardus Krista Kaerale, kelle kirjastus " Varrak" on jätkanud Le Guini eestindamist. Muide, Meremaa mulle eriti ei meeldi, aga Hain küll.
Teksti loeti eesti keeles
Toomas Aas

Muidugi on iga enesest lugupidav eestlane lugenud ühte Haini sarja raamatut - "Pimeduse pahem käsi". Kuhu minagi pidin pääsema.

Tahes-tahtmata hakkasin Rocannoni lugedes "Käega" paralleele tõmbama - võõrale planeedile jäänud Liiga esindaja satub plindrisse ja leidub üks (või rohkem) heatahtlik kohalik tänu kellele võidetakse lõpuks kõik raskused jne.

Ometi ei tundu hilisem romaan varasema kordusena, ega vastupidi. Le Guin on osanud välja mõelda ja ära kirjeldada piisaval hulgal erinevaid ökosüsteeme, mõistusega rasse ja ühiskondi. Jään lausa huviga ootama, milliseid olevusi kohtan järgmistes Haini raamatutes.

Meeldis ka see, et lõpp ei olnud eriti ülepingutatult happy. Oli lihtsalt selline normaalne lõpp, mis pani ühe inimese Maailmade Liiga skaalal kenasti tema õigesse perspektiivi.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Romaan on heaks näiteks, kuidas formaalselt teadusulme atribuutika abil tegelikult imeulmet kirjutada... Minu jaoks isiklikult läks asi liiale siis, kui tarulinnas rääkivad rotid kangelasi päästma hakkasid. Ilma selle taruseikluseta, mis muuseas polnud ka süzhee jaoks mitte millekski vajalik, oleks teos võibolla viie saanud, aga sellega koos pole see mingil juhul võimalik. Üldse on kummaline, et etnograaf mängib mingi üleplaneedilise keele ideega sellisel tasemel ühiskonda kujutades... Eriti loll oli see stseen, kus mingi elukas jõest kinni püütakse ja peategelane keeldub seda söömast, öeldes, et ta ei taha süüa midagi, mille puhul ta pole kindel, kas see järgmisel hetkel juhuslikult temaga rääkima ei hakka. Selles stiilis, jumala eest, meeldib mulle Aldissi "Legends of Smith`s Burst" palju rohkem ;)

13.02.2005: Veel sellest kaelakeevärgist rääkides, "Rocannons World" on jutustuse "Semley`s Necklace" edasiarendus. Jutustus oli minu meelest väga hea, selle romaanivariant aga pärmi täis ja paras jama. Hoiatav näide!
Teksti loeti eesti keeles
Elläi Tuulepäälse

Omas ajas (1966) oli see romaan kindlasti viite väärt, praegu esmatrükina ilmudes venitaks vaevu kolme välja. Võib-olla oleks siis paras panna nende kahe keskmine.

Kirjutamistehnikalt on "Rocannoni maailm" lootusetult vananenud. Tänapäeva tipp-kirjanike poolt loodud tehniline või ime-ulme ei kasuta enam kuuekümnendatele omaseid stiilivõtteid (tüüpnäide: sissejuhatuse kaelakeeotsimise lugu), pealegi tõusevad mõned Le Guini matkijadki kasvõi põlvkonnavahe tõttu eredamalt esile. Meremaa sari on käesolevaga võrreldes aegumatum ja klassikaks kasvanud. Ulmet huviga lugenud inimene juba aimab ette, mis Rocannoni-sugusest hingelise laadiga mehest lõpuks saada võib, samuti kohalike isandate võsukesest (näiteks äraläperdatud surma-eelaimus); traditsiooniliselt jääb kaaslaste kambast alles vaid üks; traditsiooniliselt kohatakse hästi palju takistusi/tsivilisatsioone. See on see trendilooja või keskteelise häda, et ühel hetkel pole enam põnev.
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Iseenesest mulle meeldis enam, kui "Pimeduse pahem käsi" (mis oli imho üsna vastik). Polegi vist ühtegi paremat lugu Le Guinilt lugenud.Meeldis just sellepärast, et oli selline stiilne fantasy ja sci-fi ühendus, kogu aeg lugesid nagu "Sõrmuste Isandat", vahepeal aga lasid ringi mehed kaitsekombensoonides ja lendasid helikopterid.Katsun ulmest just vaid sci-fid lugeda, kuid vahelduseks oli selline (heas mõttes) kompott täiesti söödav.
Teksti loeti eesti keeles
Maniakkide Tänav

Kuidagi mõttetu tundus see retk. Ettevalmistamata. Läbimõtlemata. Paiguti jäi mulje, et kas need rtklejad on imbetsillid või siis ei loodagi nad elusana sihtpaika jõuda. Selle raamatu ainuke pluss oli tema lühidus.
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Hargla

Algul tundub, et tegu on pretensioonitu(ma) fantasy-seiklusega ja algus on vastavalt laadnalt ja enam-vähem põnevalt kirja pandud. Edasi torkab üha rohkem silma teatvat rabedust ja tooreid episoode. Peamiselt looduskirjeldusest koosnev reisikiri ei suuda enam suuremat pinget pakkuda. Lõpp sai aga väga hea, ning tõstab hinde "neljale". Rohkem ei saa anda - selleks on peategelane üsnagi skemaatiline ja ülitundlik naismees, nagu naiskirjanike teostes tihti ette tuleb. Aga romaan ehk istub tõesti rohkem neile, kellele võimsate looduskirjeldustega tolkinistlikud eksursioonid meeldivad.
Teksti loeti eesti keeles
Chris

Päris hää. Olin varasemalt lugenud Meremaa seeriat ja Pimeduse pahemat... ning pean ülema, et ei jätnud nad just erilist muljet. Nüüd sain eelarvamusest üle ja hakkasin Haini-seeriat otsast purema ja üllatusin meeldivalt.
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Lugu ise on lihtne, rännak läbi võõra ja ohte täis maa, millest suurema osa võiks vabalt kanda ka suure algustähega Maale. Eespool arvamustes rõhutatakse, et tegu on kirjaniku esimese romaaniga ja seega ka kõigi kaasnevate miinuste ja kehvade hinnetega.

Minu meelest toob see ka positiivset paremini välja. Kui tegu on kirjaniku esimese romaaniga, siis on igatahes hästi läinud. Pole "suurte ja igavikuliste mõtetega" üle pingutatud, pole esimesena võetud liiga rasket ülesannet. On olemas lugu, piisavalt põnev, et lõpuni jälgida, ja mõistlik lõpp ja lõpp ise on kurb ja ilus sissejuhatus sarjale.

Eraldi tahaks ära märkida tarulinnas elavad lendlevad vereimejatest "haldjaskängurud", kes olid nähtusena nii sürr, et takkajärgi on just see episood peale lõpplahenduse kõige elavamalt meeles, kuigi süzee kohalt jah, nood õnnetud loomad ei muutnud maailma... aga v-o nad ei tahtnudki.
Teksti loeti eesti keeles
Jüri Kallas

Mõlemal lugemiskorral oli tegu toreda lugemiselamusega. Ilus ja värvikas plaaneediseiklus, mis mõnus lugeda ning samas annab ka mõningast mõttetööd.

Miinuseks eelkõige teatav monotoonsus... noh, et matkavad ja matkavad ja matkavad. Lõpuks jõutakse kohale ning siis laheneb ilmvõimatuna näiv ülesanne otsekui möödaminnes. Plussideks hea kirjanduslik tase ja lummav meeleolu. Samuti meeldis suurepärane science fantasy laadis maailm.

Hinne neli sai pandud just miinuseid ja plusse arvesse võttes. Kirjaniku esikromaanina on tegu väga tugeva tekstiga. Põhiliselt langetas hinde neljaks see, et teiseks lugemiseks oli romaan praktiliselt ununenud ning vabanduseks ei saa olla, et nende lugemiskordade vahele jääb 16-17 aastat. Viieväärne romaan ei unune ka sellise ajavahemiku peale.

Vene keeles on romaani pealkirjaks enamjaolt «Планета Роканнона»... ka sellel tõlkel, mida mina lugesin. Samas esineb ka teisi tõlkeid ning pealkirju «Мир Роканнона» ja «Роканнон». Tõlkijate nimesid vaadates võib oletada, et need viimatinimetud on paremad tõlked...
Teksti loeti vene ja eesti keeles
Triinu Meres

Gort Ashryni III osa tõi selle teose jälle meelde. Oli rõõm üle lugeda
Üldiselt mõtlen raamatust samuti nagu eelarvustaja Jüri Kallas, aint et panen ikkagi viie. Mitmed detailid olid ikkagi eredalt mälus alles ka ju!
Teksti loeti eesti keeles
x
Madis Maasing
15.06.1984
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Madis Maasing

Kirjutatud kahtlemata hästi ja autorile omases võtmes. Aga häiorima jäid mõned asjad, kõige enam vast see, et miks ikkagi olid aadlikud veendunud, et roheline tuleb lihtsalt ära keelata ja asi vask, isegi kui ilmselt pidi neile varasemast ajast, vähemalt juhuslikust empiirikastki selge olema, et antud värviga asjal on oma vägagi praktiline ja kasulik mõte. Ei olnud ju rõhuv enamus baltisakslasi ka lihtsalt stereotüüpsed "kurjad mõisnikud", kes muust ei mõelnud, et kuidas saaks talupoegi paremini peedistada. Noh, selles loos aadlikke lihtsalt ei huvitanud lihtrahva toimetamised kuigivõrd, aga see ei tundu ka päriselt toimiv ühiskonnakorraldus, sest feodaalsüsteemis on aadlikul vaja tegelikult vägagi, et tema talupojad eluga suht hästi toime tuleks, et nad suudaks nii end kui ka aadlikke ülal pidada. Jobusid muidugi on, aga ma ei kujuta hästi ette, et see süsteem oleks saanud kirjeldatud viisil mingil planeedil nõnda toimida. Aga üldiselt, eks sääraseid loogikavigu (mis võivad olla ka suibjektiivselt ülevõimendatud), võib kindlasti leida ka paljudest teistest juttudest. Ja üldiselt ikkagi hea tunne ja elamus, usutavad karakterid jne. Seega, "4".
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Vana kooli ulmejutt, mis ilmselt meelega mõjub, nagu oleks kirjutatud 20. sajandi keskpaigas. See on aga ka loo peamine nõrkus, vähemalt minu silmis, sest ühelt poolt on ju selline lähenemine mõnikord täiesti tore ja muhedalt anakronistlik, siin jäi see asi aga kuidagi lamedaks pigem. Et nagu oli kokku seotud tänase maailma sotsiaalpoliitiline olustik ja siis mindud tulevikukujutluses 50 aastat ajas tagasi.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Lugu algas korralikult, aga kusagilt poole pealt hakkas maha käima ja muutus tõepoolest üha ebaloogilisemaks. Seetõttu lõpuks kuigi head tunnet ega muljet ei jäänud. Paraku.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Huvitav idee, esitus ka üleelatav, aga mitte ülemäära meeldiv. Aga lugu jättis siiski lõppeks päris hea tunde.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Täitsa hästi kirjutatud lugu, ja lausa maagiline alternatiivajalugu allakäivast, aga maagiliselt laetud aadlisoost 20. sajandi II poole Euroopas. Kohati tundus asi siiski veidike kohmakalt kirja pandud, vahest oleks tulnud teksti veel veidi üle toimetada-sättida. 
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Nagu taas eelpool öeldud: hästi kirjutatud, aga ulmet sisuliselt pole. Võiks tõesti olla mingi polaarjoonetagune kolkaküla sajandi  eest, kui paar asjakest ära muuta. 
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Säärane ülevõlli(?) küberpunk, mis mulle ei istu. Ja ka see totter släbgitamine, et ei saa kohati pooltest sõnadest aru, mida need peaks tähendama. Aga kindlasti läheb rohkem arvutiseerunud-moderniseerunud inimestele rohkem peale. Ideed ja mõtet ju täiesti oli.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Jäi kuhugi "3" ja "4" vahele minu jaoks, aga et tõmbas ikkagi suhteliselt hästi kaasa, oli huvi, et mis siis ikkagi täpselt saab, siis olgu siin kõrgem hinne.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

See lugu oli endagi üllatuseks antud kogumikus kõige kaasahaaravam, kuigi üldiselt igasugune küber- ja muidu-punk (kirjanduslikus mõttes) päris minu tassike teed pole.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Nagu juba öeldud: hästi kirja pandud, aga ulmet sisuliselt pole. Kui paar ebaolulist komponenti ära võtta, Võiks olla vabalt tõesti mõne II maailmasõjas kannatanud piirkonnas toimunu ilukirjanduslik edasiandmine. 
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Selle looga on ilmselt nii, et kas klikib või ei kliki ehk kas seerobustne ja must kassihuumor läheb peale või mitte. Mulle väga ei läinud. 
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Kahtlemata tugev lugu, aga päris lemmik Täheaja juttude seast siiski polnud. Aga ega aurupunk pole ka kunagi mu lemmikžanr olnud.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Kahtlemata hea, huvitav ja kvaliteetne kirjandus. Minu jaoks jäi kõikuma maksimumi ja "nelja" piiril. Kuna aga enamik hindeid on niikuinii maksimumid, siis olgu pealegi pall madalam. Mõned loogikavead hakkasid häirima, eelkõige see, et kuidas peale selle ühe hiinlase keegi teine (USA, NL) tulnukate vastust ei kuulnud; ei tundunud kuidagi loogiline.
Teksti loeti inglise keeles
Madis Maasing

Tegemist on Jamaica päritolu kirjaniku neljanda romaaniga ning esimesega, mida saab pidada ulmeliseks. Teos kubiseb Aafrika mütoloogiast ja vastab hästi moodsa fantaasiakirjanduse (ehk siis fantasy) standarditele. Autor ise on naljatades nimetanud teost ka Aafrika "Troonide mängu" avateoseks ja teatud paralleele kindlasti ka tõmmata saaks. Kuid teose oluliseks, võib-olla isegi lõppkokkuvõttes olulisimaks mootoriks olev "väikeste inimeste" sissekiskumine trooniheitlustesse ja tõdemus, et lõpuks jäävad kannatajateks eelkõige ikka kõige vaesemad ja viletsamad, kel lõpptulemusest tegelikult sooja ega külma pole, on mõistagi liig üldlevinud troop, et selle baasilt asuda seda kirjatööd ainuüksi GRRM-iga siduma. Ja lõppude lõpuks jääb toosama ülioluline sündmuste käimalükkaja teoses üpriski tagaplaanile ja keskendutakse eelkõige minategelase erisugustele seiklustele mööda fiktiivset (Ida?-)Aafrikat, kus ta kohtub mitmesuguste vähem ja rohkem üleloomulike olenditega, elab üle (sageli napilt) mitmesuguseid ja enamasti sünknegatiivseid katsumusi ning korjab selle jooksul endale kaugelt rohkem vastaseid kui sõpru; mitte viimases järjekorras oma liigterava keele tõttu. Üleüldiselt võib öelda, et asi on kirjutatud päris hästi ning tihti lausa kaasahaaravalt, nii et esialgu tekkinud tugev võõristusefekt (sisu ja laad erinevad päris tugevalt Lääne ulme/fantaasiakirjandusest) hajus nii umbes kahe-kolme peatüki järel. Peategelane on kahtlemata "ebausaldusväärne jutustaja" ning veelgi enam, tema jutustusviis sarnaneb vägagi muinasjutu- ehk muistndivestja omale, kusjuures kohati pakub ta isegi välja erinevaid versioone, mis ühes või teises loos juhtus, jättes sealjuures otsad lahti, mis siis on tõde või tõepärasem. Ja nagu teame, on see omane tihti ka näiteks Euroopa müüdivaramule, et ühest ja samast loost võib olla mitu ja üksteisest suhteliselt erinevat versiooni. Ent siiski, liiga häguseks või ebamääraseks see kogu asja siiski ei muuda, sest reeglina esinevad need ebamäärasused siiski pigem detailides. Teose suurimaks plussiks lisaks ladusale sulejooksule oli minu jaoks kahlemata Aafrika mütoloogia ja selle üleloomulike olendite huvitav tutvustamine ja esitamine. Mis aga tugevasti häirima hakkas, oli tegelaste äärmine jõhkrus ja brutaalsus, mis puhuti andis silmad ette GRRM-le endalegi, ning mille tulemusena oli enamikule tegelasist küllaltki raske kaasa elada. Jah, suuremale osale oli võimalik leida mitmesuguseid lunastavaid momente ja motiive. Aga sellest hoolimata jäi kummitama tunne, et sageli oldi ebavajalikult julmad ja jõhkrad ning kõrgemaid motiive stiilis "usk, lootus, armastus", oli küllaltki raske (kuid mitte võimatu) ridade vahelt tuvastada. Küllap oli siin suur osa minategelase suhtumises, kelle üleelamised ta kogu maailma suhtes äärmiselt kibestunuks ja pettunuks tegid. Kokkuvõtteks hindaks asja aga nelja tähekesega viiest, sest ehkki mitte päris minu maitse, on tegemist kahtlemata omapärase, huvitava ja hästi kirjutatud asjaga.  
Teksti loeti inglise keeles
Madis Maasing

Sarja viimane osa seletas ära, miks ni peategelane kui ka tema isa teises osas eriliselt juhmid ja ebausutavalt käituvad olid, aga tagantjärgi ei muuda see lugemiselamust ja -muljet siiski kuidagi paremaks. Hullemgi veel, peategelane on enamiku käesolevast raamatust eriti staatilises seisundis ning süžee-tegevustik venib tõesti lubamatult pikaks.  
 
Postiivse poole pealt tuleb siiski märkida - nagu ka kogu ülejäänud triloogia puhul - huvitavaid ja värvikaid kõrvaltegelasi (kaasa arvatud eelmainitud deus ex machina), hästi ülesehitatud maailma ning autori jutustusoskust, mis suutis ka ülimalt aeglaselt kulgeva narratiivi enam-vähem söödavaks teha.    
 
Paraku muutis asja minu jaoks halvaks lõpplahendus - sellest ka hinne, mis ei peegelda mitte ainult konkreetselt Sõduripoja raamatu 3. osa, vaid kogu sarja üldist lugemismuljet. Eriti viimased leheküljed olid ikka väga absurdselt ja ülevõlli õnnelik lõpp ning pealegi tundub, et autor unustas sujuvalt ära peategelase ühe onupoja. Lohakusvigu tundus selles raamatus üldse rohkem olevat kui eelmistes, mitmel korral olid tegelaste nimed valed.  
 
Kokkuvõtvalt ei pea antud raamatut ja ka kogu sarja mitte väga kehvaks ning pigem oli asi kaasahaarav ja nauditav, aga kaks asja - vilets peategelane ja kehv lõpp - rikkusid asja minu jaoks suuresti ära.
Teksti loeti inglise keeles
Madis Maasing

Võrreldes sarja esimese raamatuga on see süngem, jõhkram ja lootusetum, aga paraku ka pikem, igavam ja kehvem. Üks asi on see, et enam pole see maailm niivõrd uudne ja põnev kui esimeses osas, ehkki selle seniavamata tahke muidugi paljastatakse omajagu. Aga kõige suurem puudus, mistõttu hetkeks tundus, et teos võib koguni pooleli jääda, on peategelane. Nagu juba eespool öeldud, siis ta hädaldab pidevalt ning lisaks sellele on ta ka kohati lausa uskumatult juhm. Tagantjärele mõeldes oli ta parajalt juhm ka esimeses osas, aga seal see niivõrd veel ei häirinud. Ainus, kes on veel juhmim ja/või irratsionaalsem, on peategelase isa.
 
Aga siiski, mida edasi raamat läks, seda lobedamalt lugemine siiski kulges, küllap harjusin ka pideva virina ja juhmusega ära ning selle ümber toimuv oli piisavalt huvitav ja hästi kirjutatud, et mitte lasta end enam asja suurimatest vigadest morjendada. Lõppude lõpuks, üldmuljena võib öelda, et ehkki kehvem kui esimene osa, ei olnud ta niivõrd palju kehvem, et peaks lausa terve tähekese võrreldes eelmisega maha võtma. Iseenesest ikkagi suhteliselt hea ajaviide.
Teksti loeti inglise keeles
Madis Maasing

Sain "Sõduripoja" triloogia jõulukingiks ja jõudsin esimesega kolmest ühele poole. Tegemist on esimese Hobbi raamatuga, mida üldse olen lugenud ning pole kahtlust, et kirjutada oskab ta hästi ja enamasti päris kaasahaaravalt. Aga nagu eelarvustajad juba korduvalt on öelnud, siis paraku oli ka tüütuid kirjeldusi ja tegevusi. Viktoriaanlik Inglismaa ja Kodusõja-eelne USA, millele oli lisatud tugev aristokraatia ja kuningavõim (a la keiserlik Saksamaa?). Poliitilised intriigid ja nendest tekkinud jamad olid enamuse raamatust kandvamad kui maagia ja tsivilisatsiooni-metslaste kokkupõrge, lõpus ja lõpuks aga pigem vastupidi. Tegelased on tõesti enamjaolt hästi välja joonestatud, ainult et peategelane ise tundus kohati lausa häirivalt juhm või ignorantne, teisal aga jälle üllatavalt nutikas. Nojah, võib-olla oli siin oma osa tema sisemisel lõhestatusel ja maagilise komponendi siira eitamise soovil.    
 
Mõned asjad jäid veel veidike häirima, mistap ka neli. Kõigepealt oli kogu see olustik ikkagi natuke liiga selgelt üle võetud 19. sajandi Lääne ühiskonnast - sellest natuke võõrikum-distantseeritum maailm (vrd GRRM-i teosed ja Euroopa hiliskeskaeg) oleks mulle paremini meeldinud. Ja teose üldine kulg oli ka natuke liiga USA filmindusele omane: alguses suured väljakutsed ja probleemid, asi läheb peategelase jaoks aina masendavamaks ja lootusetumaks ja siis järsku lõpp, mis on ikka väga suhkruselt happy end. Kuigi, kui järele mõelda, siis teatud oomeneid, et kõik ikka päris korras ja tore ei ole (eelkõige peategelase kosumine), puistati ka.   
14.01.2019: Saan muidugi aru, et see pingutatult väga hästi minek raamatu lõpus ennustab ette selle petlikkust järgmistes osades ja ses mõttes on see mõistlik kirjandustehniline võte, aga kui võtta seda raamatut kui ühte tervikut ja mitte sarja üht osa, siis mõjub see kummaliselt ja sobimatult. Vähemalt mind häiris, kui raamatuga lõpule jõudsin. Aga kui edasi lugeda, siis häirib muidugi juba vähem, kui võtad seda mitte enam eraldi teose, vaid pikema sarja esimese osana.
Kokkuvõttes on tegemist päris taheda tükiga, mis ei võtnud sugugi ära isu lugeda ka triloogia järgnevaid raamatuid.
Teksti loeti inglise keeles