Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· H. P. Lovecraft ·

The Shadow over Innsmouth

(lühiromaan aastast 1936)

eesti keeles: «Vari Innsmouthi kohal»
antoloogia «Sünged varjud» 2001

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
8
7
2
0
0
Keskmine hinne
4.353
Arvustused (17)

Tõeliselt õudne lühiromaan sajandi esimese poole kõige (?) olulisema õuduskirjaniku mahukast loomingust.

Vaid eesti keeles lugejatele peaks Innsmouthi nimi meenuma jutustusest «Olevus ukselävel», oli selline degenereerunud väike mereäärne linn Massachusettsi põhjapiiril (huvilised võivad selle koha ka kaardilt enam-vähem kätte leida, kuna Innsmouthi naabruses asuvad Newburyport ja Ipswich on ka reaalselt olemas), mille elanikud kala järgi haisevad ja suht nende moodi ka välja näevad (ei pilguta silmi, on kitsa näo ja lapiku ninaga jne). HPL vihjab ka miskile perverssele läbikäimisele innsmouthlaste ja nende mereasukate vahel...

Loo alguses saame teada, et 1920ndate lõpus põhjustas üsna suurt uudishimu rida föderaalvõimude poolt selles kolkalinnas toime pandud arreteerimisi, ka suur hulk hooneid lasti dünamiidiga õhku... Kui miskid inimõiguste organisatsioonid seepeale kisama hakkasid, näitas föderaalvalitsus neile arreteerituid ning kisa lõppes paugupealt. Selline algus siis!

Edasi jutustab minategelane, mis asjaoludel need sündmused täpselt teoks said, räägib oma juhuslikust sattumisest Innsmouthi, pea väljakannatamatust kalahaisust, kummalistest asukatest, kes teda kalapilgul jõllitavad. Ühelt kohalikult parmult kuuleb ta loo, kuidas 19. sajandi esimesel poolel Innsmouthist pärit kapten Obed Marsh ühel Lõunamere saarel veidraid olevusi kohtas...

Edasi järgneb pealesunnitud ööbimine Innsmouthi kalahaisulises hotellis, kummalised helid öösel koridoris ja naabertubades, keegi püüab varuvõtmega minategelase tuppa tungida. Noh põgenema peategelane lõpuks läbi häda saab, enne näeb ta aga ka Innsmouthi värdjastunud asukaid - inimesesuurusi kala pea ja konna kerega olendeid, näeb merd linnakese juures neist olendeist kihamas...

Kui lugeda miskeid Wagneri või Jonesi aasta parimate õudusjuttude antoloogiaid, ei või kunagi teada, mille otsa satud, puhas ja räige horror näib igatahes mida kümnend edasi seda harvemaks nähtuseks muutuvat. Ennemini võib leida miskit kõrgliteratuurset joga (Jones) või amatöörlikke laaste, mis pakuvad suvalist ja justkui sihilikult ebaoriginaalset stseeni suvalisest B-õudusfilmist (Wagner). Vot Lovecrafti puhul võib olla kindel, et saad seda, mida tahad. Siin on ikka räiget rajuõudust, õõvaseid kirjeldusi, degenereerunud värdjaid jm.

Teksti loeti inglise keeles

Vihik lühiromaaniga «Vari Innsmouthi kohal» oli esimene H. P. Lovecrafti raamat. Ilmus teine mingis väikekirjastuses ning ilmselt tuleb tänapäeval selle korraliku eksemplari eest mingi nelja-viiekohaline summa välja käia... noh, õnneks minust jäävad sellised kired rahuldamata.

Lühiromaan on antud minavormis jutustusena (nagu seda autor ikka tavatseb teha). See jutustus on muidugi omajagu hämar ja hüplik... ning see oli vist esimene kord, kus mind hakkas häirima see H. P. Lovecrafti komme seletada, et kui kole see õudus ikka oli... et autor tükk aega seletab ning siis lõpuks ütleb, et mis tegelikult juhtus. See lovecraftlus hakkas mind häirima ilmselt just seetõttu, et ometi ükskord oli autoril õnnestunud luua tõeline hoogne põnevuslugu, mille ta samas omaenda tüüpilise kirjutamislaadiga kohe ka tappis. Sellest siis ka see nõrgavõitu viis hindeks.

Mulle tõesti meeldis see unine ja halvaendeline päev Innsmouthis. Meeldis see allakäinud linna kirjeldus... pean silmas neid pikki heietusi kinnilöödud akendest, auklikest katustest ja mülgastunud tänavatest. Samas oli suur osa toimuvast üsnagi naeruväärne ja ajuvaba. Ütlekski, et minu elamus tekkis sellest, mida ma ette kujutasin... mitte aga sellest, mida autor mulle näidata tahtis. Ühtpidi on see ju hea tekst, mis lugejas mängima hakkab, kuid kui selle vastukaja põhjused pole päris autori «süü»... et tegelikult läksid mulle korda pisut teised asjad, aga mitte need, millele autor rõhku oli pannud.

Sisust ei oskagi pärast Raul Sulbi ülipõhjalikku tutvustust enam kirjutada. Räägiks hoopis sellest, et miks see lühiromaan eestikeelsest Lovecrafti kogust välja jäi? Noh, ei pea seda kirjaniku olulisemaks tekstiks ning hoolimata kõikvõimalikest objektiivsustaotlustest on iga valik siiski koostaja nägu ja maitse-eelistusi näitav. Sellest olen ma juba eespool rääkinud, et mis mulle selles lühiromaanis ei meeldinud. Tõttöelda ei näeks ma ka 500. leheküljelises H. P. Lovecrafti valikkogus sellele lühiromaanile kohta... mitte, et ta halb oleks, aga autoril on hulk paremaid ja olulisemaid tekste.

Teksti loeti vene ja inglise keeles

Nii et ma olen siis esimene, kes eestikeelset varianti arvustab? Üks neist lugudest, mille lugemist kindlasti ei kahetse, kuigi natuke võiks norida selle kallal, et milleks kuradi pärast pidi peategelane ka kala olema? Aeg vist nõudis, ja lõpuks - miks mitte.
Teksti loeti eesti keeles

Selliseid tekste kirjutavad muidugi ainult meistrid... Loo skeem on lihtne ja tuntud - tegelane satub üksildasse viirastuslinna kuskil kolkas. Sedapuhku on kolgas mere ääres ja koletised sügavikest. Minuga juhtus nii, et enne HPL`i originaalteksti olin juhtunud lugema Brian Lumley Cthulhu tuletisi ja jätke, mis just Innsmouthist inspireeritud. Jätab ju ka HPL loos otsad lahti - FBI tõrjetöö Innsmouthis ju sügavikeni ei ulatunud. Lumley siis jätkab - ja hulka globaalsemas plaanis võitlust Sügavike Omadega. Lovecraft muidugi lööb noort Lumley`t igast asendist...

Kummati näikse see jutt mõnest muust HPLi skeemist erinevat. Kui seni oli vanameister mind rabanud just oma võimega õudusdoosi pidevalt suurendada - ka siis, kui see juba võimatuna tundus - siis Innsmouthis jääb poole peal tekst kuidagi seisma...

Mõtlen seda olendite kallaletungi ja põgenemist. Selles - ehk liigagi mahukaks venitatud osas - polnud midagi üllatavat. Läbi joodikust rauga suu oli lugejalt juba kõik teada, ning edasi minna polnud enam kuhugi. Tuli lasta minategelasel põgeneda. Samas on selline asjade käik muidugi loogiline, ent see orienteerumismaraton Innsmouthi ümbritseval maastikul kippus üsna igavaks... Üldse jäi mulle kohati tunne, et teksti on rohkem kui sisu.

Millest aga vaimustada, on muidugi linnakese kirjeldus, tõepärane ja usutav miljöö, allakäigu kirjeldus. Samuti ka innsmautlaste välimus, see ristsugutiste idee üldse. Kahtlemata oleks Lovecraft Innsmouthi temaatikal jätkanud, kui mitte enneaegne surm.

Nii et igati tugev tekst... Ja pagemise stseen võis igav tunduda ainult mulle. Veel selline ketserlik mõte, et mõni tänapäeva trillerimeister võiks loo lihtsalt stiililiselt üle käia ja teha pisut hoogsamaks. Lõpulahendus aga üllatas ja keeras asjad niiöelda peapeale.

Teksti loeti eesti keeles

Kogumiku "Sünged varjud" avalugu tõestab paraku (üle), et Lovecrafti tõlkimist väärivad lood on juba eesti keelde ära tõlgitud. Ma ei mõtle siinkohal selliseid keskmiselt korralikke tekste nagu The Music of Erich Zann ja The Terrible Old Man, mille ilmumatajäämine omaaegses "Marduses" poleks Lovecrafti fännil tükki küljest ära võtnud, vaid selliseid karme tipptekste nagu The Dunwich Horror, The Thing on the Doorstep ja Whisperer in Darkness - millega võrreldes Innsmouthi-lugu on tunduvalt mannetum, ja seda mitmel põhjusel.

Esiteks maandab lühiromaani pinget asjaolu, et põhiline õuduselement sisaldub mitte loo enda otseses tegevuses, vaid kõrvaltegelase tagasivaatelises jutustuses - erinevalt "Dunwichi õudusest" ja "Olevusest ukselävel", kus taolised kõrval- ja tagasivaated on vaid (küll oluliseks) - taustadetailiks. Innsmouthi loos aga kannab põhilist pinget ja olulist sisu just linnajoodiku jutustus, millele nö. reaalajas kulgev narratiiv jääb üksnes illustratiivseks ripatsiks.

Teiseks. Ma ei kuulu küll nende hulka, kes igale ulmeloole realismi ja raudse loogika mõõdupuuga läheneks (mis ulme see muidu!), kuid healt õudusjutult - olgugi tegu möödunud sajandi alguse klassikaga - eeldaks siiski mingitki usutavust, kui tegu pole just sihiliku absurdinihestatuse või taotlusliku musta huumoriga. Lovecraftile ei saa sellist tahtlust küll kuidagi omistada, kuid tulemus paraku sinnakanti kaldub. On raske ette kujutada, et selline linn - olgu pealegi kolkalinn -, kus toimub kurat teab mis ja mille elanikud haisevad ja näevad välja nagu kalad (kuid suhtlevad sellest hoolimata välismaailmaga, kus neid ainult sutike võõrastatakse, muud midagi), oleks 1920ndate aastate Ühendriikides eksisteerida saanud. Taas oluline erinevus "Dunwichist", kus tegevus toimub tõelises karukolkas ja ebaloomulik ilming on saladuses hoitud üksikjuhtum (nagu ka "Olevuses"), mitte kollektiivne ja lausa avalik. Võib ju väita, et eks ta üks fiktsioon ole, aga kontrast Lovecraftile omase lausa dokumentalistliku esituslaadiga (kohad, kuupäevad, filigraanne verbaalne linnaplaan) on antud juhul liiga ilmne.

Kolmandaks ja kõige olulisemaks puuduseks on dissonants fantastilise ning (väidetavalt) võimsa tausta ja reaalse ilmingu vahel. Minus ei tekita küll mitte vähematki õudust kari konnanägusid, väidetavalt veealuse superrassi esindajaid, kes ühte äbarikku juhureisijat terve hordina mööda öist Innsmouthi taga ajavad, suutmata võõrastemaja logisevaid uksi kuidagi lahti saada ja tänavatel ringi sibavat vennikest äragi tunda... Ja see amfiibide paraad loo lõpus, mis peategelase hirmust minestama paneb, on paraku lihtsalt karikatuurne...

Nõrka sisu kompenseerib ainult tõepoolest suurepärane taust - lagunev ja manduv Innsmouth ise, mingil määral ka loo puänt. Need ja lugupidamine moodsa õuduskirjanduse ühe Founder-Fatheri vastu lubavadki hindeks panna kolme.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Raske on midagi lisada eelöeldule, võib ka minu arvamuse sellest loost kokku võtta märksõnadega suurepäranee miljöö ja tegevustiku ajuvabadus. Nelja muudab selliseks nigelapoolseks aga loo lõpp, mis vägisi schabloonsusesse libastus. Kirjeldada minavormis miskeid koletisi ja lõpuks jõuda selleni, et peategelane ise kah nende hulka kuulub -- nomaeiteatõesti...
Teksti loeti eesti keeles

Väga meeleolukas lugu. Algul häiris veidi liialt lihtne jutu konstruktsioon, aga tervik kompenseeris kõik. Õudukad pole üldiselt minu maitse, kuid selle loo peale tahaks isegi veel midagi lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Lovecraft oma parimas traditsioonis ning vastikuses. Heas mõttes. Õudus ei karga niivõrd näkku, kui hiilib kuskil seina taga ringi... mõjuvamgi veel.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu, mis mulle algul kohe kuidagi meeldida ei tahtnud, kuid mida edasi sündmustik läks, seda rohkem meeldima hakkas. Kirjeldused olid suurepärased ja olid nagu rusikas silmaauku. Häiris peategelase liigne emotsionaalsus, mis loogiliselt võttes oleks pidanud olema liigne vaimustus (kui arvestada loo lõpus selguvat tõsiasja, et jutustaja on ise juba muunumas).Aga hästi kirjutatud ning tasub igal juhul lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Loo algus on paljutõotav - vihjed mingite kummaliste asukatega linnale lasevad edasisest oodata midagi põnevat ja pahaendeline bussireis sihtkohta kruvib pinget veelgi üles. Kõik see, mis Innsmouthis toimub, jätab aga pehmelt öeldes soovida. Kõduneva linna kirjeldused on muidugi tasemel, aga sellega jutu väärtus minu jaoks ka piirdub. Lõpplahenduse eest võib ehk 0.5 punkti juurde anda.
Teksti loeti eesti keeles

Nii palju kui mäletan ei ole mul enne olnud mingeid kokkupuuteid Lovecrafti teostega, nii et seda võib siis lugeda esimeseks. Kirjeldatud paistab seda olevat kui üht tema parimatest(parimat?) lugudest. Ega ma sellele vastu hakka vaidlema-sai ju viie mu poolt. Nagu juba varemgi mainitud paistis lugu keskel, põgenemise juures, seisma jäävat. Kuni selle hetkeni oli põnev, pärast seda oli licalt tahtmine, et peategelane elusalt pääseks ja huvi rohkem teada saada nende väärastunud olendite kohta. Lõpp, kus typo kah kalaks hakkas muutuma, oli mingis mõttes üleliigne. Oleks saand hakkama vaid ka algusega. Pealegi ei juhtu just tihti, et niidid niimoodi kokku seotakse. Hetkel on tõmbamas ühelt lehelt mingit pakitud faili mõnede kirjanike lugudega, kusjuures üks neist on Lovecraft, nii et varsti on vast, kui hästi läeb, oodata mul veel üht kokkupuudet Lovecraftiga. :)
Teksti loeti eesti keeles

Tegemist on siis ühe Lovecrafti tuntuima tekstiga, mille kohta on kõik oluline siin juba aastate eest ära öeldud. Isiklikult Lovecraft mulle täitsa istub: vana kooli stiilis õudus, kus väga suur osa on lugeja enda fantaasial ja kus täiesti otseselt tihti midagi koletislikku või õudset välja ei toodagi, ent jäetakse mulje, et see on siiski vältimatult olemas.

Samas on see jutt, nagu ka mitmed teised, tõesti ajahambast puretud, sest tee mis tahad, "õudsed" asjad mõjuvad kohati pigem koomiliselt, mis aga samas lugemisnaudingut oluliselt ei kahanda. Loo tegevustik on pärast absurdselt vana joodikuga kohtumist aga tõepoolest liialt jabur, mida ehk kompenseerib veidi see, et linnakollid võisid ehk kuidagi teada, et peategelase puhul on tegelikult tegemist (tulevase) kaaskolliga.

Teksti loeti inglise keeles
x
Madis Maasing
15.06.1984
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Kirjutatud kahtlemata hästi ja autorile omases võtmes. Aga häiorima jäid mõned asjad, kõige enam vast see, et miks ikkagi olid aadlikud veendunud, et roheline tuleb lihtsalt ära keelata ja asi vask, isegi kui ilmselt pidi neile varasemast ajast, vähemalt juhuslikust empiirikastki selge olema, et antud värviga asjal on oma vägagi praktiline ja kasulik mõte. Ei olnud ju rõhuv enamus baltisakslasi ka lihtsalt stereotüüpsed "kurjad mõisnikud", kes muust ei mõelnud, et kuidas saaks talupoegi paremini peedistada. Noh, selles loos aadlikke lihtsalt ei huvitanud lihtrahva toimetamised kuigivõrd, aga see ei tundu ka päriselt toimiv ühiskonnakorraldus, sest feodaalsüsteemis on aadlikul vaja tegelikult vägagi, et tema talupojad eluga suht hästi toime tuleks, et nad suudaks nii end kui ka aadlikke ülal pidada. Jobusid muidugi on, aga ma ei kujuta hästi ette, et see süsteem oleks saanud kirjeldatud viisil mingil planeedil nõnda toimida. Aga üldiselt, eks sääraseid loogikavigu (mis võivad olla ka suibjektiivselt ülevõimendatud), võib kindlasti leida ka paljudest teistest juttudest. Ja üldiselt ikkagi hea tunne ja elamus, usutavad karakterid jne. Seega, "4".
Teksti loeti eesti keeles

Vana kooli ulmejutt, mis ilmselt meelega mõjub, nagu oleks kirjutatud 20. sajandi keskpaigas. See on aga ka loo peamine nõrkus, vähemalt minu silmis, sest ühelt poolt on ju selline lähenemine mõnikord täiesti tore ja muhedalt anakronistlik, siin jäi see asi aga kuidagi lamedaks pigem. Et nagu oli kokku seotud tänase maailma sotsiaalpoliitiline olustik ja siis mindud tulevikukujutluses 50 aastat ajas tagasi.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu algas korralikult, aga kusagilt poole pealt hakkas maha käima ja muutus tõepoolest üha ebaloogilisemaks. Seetõttu lõpuks kuigi head tunnet ega muljet ei jäänud. Paraku.
Teksti loeti eesti keeles

Huvitav idee, esitus ka üleelatav, aga mitte ülemäära meeldiv. Aga lugu jättis siiski lõppeks päris hea tunde.
Teksti loeti eesti keeles

Täitsa hästi kirjutatud lugu, ja lausa maagiline alternatiivajalugu allakäivast, aga maagiliselt laetud aadlisoost 20. sajandi II poole Euroopas. Kohati tundus asi siiski veidike kohmakalt kirja pandud, vahest oleks tulnud teksti veel veidi üle toimetada-sättida. 
Teksti loeti eesti keeles

Nagu taas eelpool öeldud: hästi kirjutatud, aga ulmet sisuliselt pole. Võiks tõesti olla mingi polaarjoonetagune kolkaküla sajandi  eest, kui paar asjakest ära muuta. 
Teksti loeti eesti keeles

Säärane ülevõlli(?) küberpunk, mis mulle ei istu. Ja ka see totter släbgitamine, et ei saa kohati pooltest sõnadest aru, mida need peaks tähendama. Aga kindlasti läheb rohkem arvutiseerunud-moderniseerunud inimestele rohkem peale. Ideed ja mõtet ju täiesti oli.
Teksti loeti eesti keeles

Jäi kuhugi "3" ja "4" vahele minu jaoks, aga et tõmbas ikkagi suhteliselt hästi kaasa, oli huvi, et mis siis ikkagi täpselt saab, siis olgu siin kõrgem hinne.
Teksti loeti eesti keeles

See lugu oli endagi üllatuseks antud kogumikus kõige kaasahaaravam, kuigi üldiselt igasugune küber- ja muidu-punk (kirjanduslikus mõttes) päris minu tassike teed pole.
Teksti loeti eesti keeles

Nagu juba öeldud: hästi kirja pandud, aga ulmet sisuliselt pole. Kui paar ebaolulist komponenti ära võtta, Võiks olla vabalt tõesti mõne II maailmasõjas kannatanud piirkonnas toimunu ilukirjanduslik edasiandmine. 
Teksti loeti eesti keeles

Selle looga on ilmselt nii, et kas klikib või ei kliki ehk kas seerobustne ja must kassihuumor läheb peale või mitte. Mulle väga ei läinud. 
Teksti loeti eesti keeles

Kahtlemata tugev lugu, aga päris lemmik Täheaja juttude seast siiski polnud. Aga ega aurupunk pole ka kunagi mu lemmikžanr olnud.
Teksti loeti eesti keeles

Kahtlemata hea, huvitav ja kvaliteetne kirjandus. Minu jaoks jäi kõikuma maksimumi ja "nelja" piiril. Kuna aga enamik hindeid on niikuinii maksimumid, siis olgu pealegi pall madalam. Mõned loogikavead hakkasid häirima, eelkõige see, et kuidas peale selle ühe hiinlase keegi teine (USA, NL) tulnukate vastust ei kuulnud; ei tundunud kuidagi loogiline.
Teksti loeti inglise keeles

Tegemist on Jamaica päritolu kirjaniku neljanda romaaniga ning esimesega, mida saab pidada ulmeliseks. Teos kubiseb Aafrika mütoloogiast ja vastab hästi moodsa fantaasiakirjanduse (ehk siis fantasy) standarditele. Autor ise on naljatades nimetanud teost ka Aafrika "Troonide mängu" avateoseks ja teatud paralleele kindlasti ka tõmmata saaks. Kuid teose oluliseks, võib-olla isegi lõppkokkuvõttes olulisimaks mootoriks olev "väikeste inimeste" sissekiskumine trooniheitlustesse ja tõdemus, et lõpuks jäävad kannatajateks eelkõige ikka kõige vaesemad ja viletsamad, kel lõpptulemusest tegelikult sooja ega külma pole, on mõistagi liig üldlevinud troop, et selle baasilt asuda seda kirjatööd ainuüksi GRRM-iga siduma. Ja lõppude lõpuks jääb toosama ülioluline sündmuste käimalükkaja teoses üpriski tagaplaanile ja keskendutakse eelkõige minategelase erisugustele seiklustele mööda fiktiivset (Ida?-)Aafrikat, kus ta kohtub mitmesuguste vähem ja rohkem üleloomulike olenditega, elab üle (sageli napilt) mitmesuguseid ja enamasti sünknegatiivseid katsumusi ning korjab selle jooksul endale kaugelt rohkem vastaseid kui sõpru; mitte viimases järjekorras oma liigterava keele tõttu. Üleüldiselt võib öelda, et asi on kirjutatud päris hästi ning tihti lausa kaasahaaravalt, nii et esialgu tekkinud tugev võõristusefekt (sisu ja laad erinevad päris tugevalt Lääne ulme/fantaasiakirjandusest) hajus nii umbes kahe-kolme peatüki järel. Peategelane on kahtlemata "ebausaldusväärne jutustaja" ning veelgi enam, tema jutustusviis sarnaneb vägagi muinasjutu- ehk muistndivestja omale, kusjuures kohati pakub ta isegi välja erinevaid versioone, mis ühes või teises loos juhtus, jättes sealjuures otsad lahti, mis siis on tõde või tõepärasem. Ja nagu teame, on see omane tihti ka näiteks Euroopa müüdivaramule, et ühest ja samast loost võib olla mitu ja üksteisest suhteliselt erinevat versiooni. Ent siiski, liiga häguseks või ebamääraseks see kogu asja siiski ei muuda, sest reeglina esinevad need ebamäärasused siiski pigem detailides. Teose suurimaks plussiks lisaks ladusale sulejooksule oli minu jaoks kahlemata Aafrika mütoloogia ja selle üleloomulike olendite huvitav tutvustamine ja esitamine. Mis aga tugevasti häirima hakkas, oli tegelaste äärmine jõhkrus ja brutaalsus, mis puhuti andis silmad ette GRRM-le endalegi, ning mille tulemusena oli enamikule tegelasist küllaltki raske kaasa elada. Jah, suuremale osale oli võimalik leida mitmesuguseid lunastavaid momente ja motiive. Aga sellest hoolimata jäi kummitama tunne, et sageli oldi ebavajalikult julmad ja jõhkrad ning kõrgemaid motiive stiilis "usk, lootus, armastus", oli küllaltki raske (kuid mitte võimatu) ridade vahelt tuvastada. Küllap oli siin suur osa minategelase suhtumises, kelle üleelamised ta kogu maailma suhtes äärmiselt kibestunuks ja pettunuks tegid. Kokkuvõtteks hindaks asja aga nelja tähekesega viiest, sest ehkki mitte päris minu maitse, on tegemist kahtlemata omapärase, huvitava ja hästi kirjutatud asjaga.  
Teksti loeti inglise keeles

Sarja viimane osa seletas ära, miks ni peategelane kui ka tema isa teises osas eriliselt juhmid ja ebausutavalt käituvad olid, aga tagantjärgi ei muuda see lugemiselamust ja -muljet siiski kuidagi paremaks. Hullemgi veel, peategelane on enamiku käesolevast raamatust eriti staatilises seisundis ning süžee-tegevustik venib tõesti lubamatult pikaks.  
 
Postiivse poole pealt tuleb siiski märkida - nagu ka kogu ülejäänud triloogia puhul - huvitavaid ja värvikaid kõrvaltegelasi (kaasa arvatud eelmainitud deus ex machina), hästi ülesehitatud maailma ning autori jutustusoskust, mis suutis ka ülimalt aeglaselt kulgeva narratiivi enam-vähem söödavaks teha.    
 
Paraku muutis asja minu jaoks halvaks lõpplahendus - sellest ka hinne, mis ei peegelda mitte ainult konkreetselt Sõduripoja raamatu 3. osa, vaid kogu sarja üldist lugemismuljet. Eriti viimased leheküljed olid ikka väga absurdselt ja ülevõlli õnnelik lõpp ning pealegi tundub, et autor unustas sujuvalt ära peategelase ühe onupoja. Lohakusvigu tundus selles raamatus üldse rohkem olevat kui eelmistes, mitmel korral olid tegelaste nimed valed.  
 
Kokkuvõtvalt ei pea antud raamatut ja ka kogu sarja mitte väga kehvaks ning pigem oli asi kaasahaarav ja nauditav, aga kaks asja - vilets peategelane ja kehv lõpp - rikkusid asja minu jaoks suuresti ära.
Teksti loeti inglise keeles

Võrreldes sarja esimese raamatuga on see süngem, jõhkram ja lootusetum, aga paraku ka pikem, igavam ja kehvem. Üks asi on see, et enam pole see maailm niivõrd uudne ja põnev kui esimeses osas, ehkki selle seniavamata tahke muidugi paljastatakse omajagu. Aga kõige suurem puudus, mistõttu hetkeks tundus, et teos võib koguni pooleli jääda, on peategelane. Nagu juba eespool öeldud, siis ta hädaldab pidevalt ning lisaks sellele on ta ka kohati lausa uskumatult juhm. Tagantjärele mõeldes oli ta parajalt juhm ka esimeses osas, aga seal see niivõrd veel ei häirinud. Ainus, kes on veel juhmim ja/või irratsionaalsem, on peategelase isa.
 
Aga siiski, mida edasi raamat läks, seda lobedamalt lugemine siiski kulges, küllap harjusin ka pideva virina ja juhmusega ära ning selle ümber toimuv oli piisavalt huvitav ja hästi kirjutatud, et mitte lasta end enam asja suurimatest vigadest morjendada. Lõppude lõpuks, üldmuljena võib öelda, et ehkki kehvem kui esimene osa, ei olnud ta niivõrd palju kehvem, et peaks lausa terve tähekese võrreldes eelmisega maha võtma. Iseenesest ikkagi suhteliselt hea ajaviide.
Teksti loeti inglise keeles

Sain "Sõduripoja" triloogia jõulukingiks ja jõudsin esimesega kolmest ühele poole. Tegemist on esimese Hobbi raamatuga, mida üldse olen lugenud ning pole kahtlust, et kirjutada oskab ta hästi ja enamasti päris kaasahaaravalt. Aga nagu eelarvustajad juba korduvalt on öelnud, siis paraku oli ka tüütuid kirjeldusi ja tegevusi. Viktoriaanlik Inglismaa ja Kodusõja-eelne USA, millele oli lisatud tugev aristokraatia ja kuningavõim (a la keiserlik Saksamaa?). Poliitilised intriigid ja nendest tekkinud jamad olid enamuse raamatust kandvamad kui maagia ja tsivilisatsiooni-metslaste kokkupõrge, lõpus ja lõpuks aga pigem vastupidi. Tegelased on tõesti enamjaolt hästi välja joonestatud, ainult et peategelane ise tundus kohati lausa häirivalt juhm või ignorantne, teisal aga jälle üllatavalt nutikas. Nojah, võib-olla oli siin oma osa tema sisemisel lõhestatusel ja maagilise komponendi siira eitamise soovil.    
 
Mõned asjad jäid veel veidike häirima, mistap ka neli. Kõigepealt oli kogu see olustik ikkagi natuke liiga selgelt üle võetud 19. sajandi Lääne ühiskonnast - sellest natuke võõrikum-distantseeritum maailm (vrd GRRM-i teosed ja Euroopa hiliskeskaeg) oleks mulle paremini meeldinud. Ja teose üldine kulg oli ka natuke liiga USA filmindusele omane: alguses suured väljakutsed ja probleemid, asi läheb peategelase jaoks aina masendavamaks ja lootusetumaks ja siis järsku lõpp, mis on ikka väga suhkruselt happy end. Kuigi, kui järele mõelda, siis teatud oomeneid, et kõik ikka päris korras ja tore ei ole (eelkõige peategelase kosumine), puistati ka.   
14.01.2019: Saan muidugi aru, et see pingutatult väga hästi minek raamatu lõpus ennustab ette selle petlikkust järgmistes osades ja ses mõttes on see mõistlik kirjandustehniline võte, aga kui võtta seda raamatut kui ühte tervikut ja mitte sarja üht osa, siis mõjub see kummaliselt ja sobimatult. Vähemalt mind häiris, kui raamatuga lõpule jõudsin. Aga kui edasi lugeda, siis häirib muidugi juba vähem, kui võtad seda mitte enam eraldi teose, vaid pikema sarja esimese osana.
Kokkuvõttes on tegemist päris taheda tükiga, mis ei võtnud sugugi ära isu lugeda ka triloogia järgnevaid raamatuid.
Teksti loeti inglise keeles