(romaan aastast 2004)
eesti keeles: «Jonathan Strange ja härra Norrell»
Tallinn «Pegasus» 2007 [I köide]
Tallinn «Pegasus» 2007 [II köide]
Tallinn «Pegasus» 2008 [III köide]
Alternatiiivajaloolises tegevusmaailmas eksisteerib maagia, samuti puudub traditsiooniline religioosne viha selle vastu(mainitakse küll vaimulike-maagide kiskumisi, ent vilksatab isegi sõna "kirikumaagia" ja tuleriitadest on asi kaugel. Aastal 1110 on haldjate kasupojast võluri John Uskglassi juhtitud haldjaarmee okupeerinud terve Põhja-Inglismaa ja Uskglassist endast saanud mainitud piirkonna võlurist valitseja-Kaarnakuningas. Pärast mitme sajandi (!) pikkust valitsusaega on Uskglass lahkunud, ilmselt kuhugi paralleelmaailma, alus on aga pandud tugevale maagiatraditsioonile.
Romaani tegevus algab aastal 1806. Maagia on alates kusagilt seitsmeteistkümnenda sajandi lõpust nõrgenud ja muutunud peaaegu olematuks, maagideks kutsuvad end selle ajalugu uurivad kabinetiteadlased. Ühel heal päeval saavad Yorki maagiaühingu liikmed teada üksildases Hurtfew Abbey mõisas elavast maagist Gilbert Norrellist, kes on väidetavalt elustanud praktilise maagia. Norrell võidab kihlveo ühinguga, teostades maagiaakti ja pannes rääkima Yorki katedraali muistsed kivikujud. Seejärel suundub Norrell Londonisse, püüdes maagiale toetust leida. Algul suhtutakse tasse põlglikult, kõik muutub aga hetkel, kui ta äratab haldjakuninga abiga ellu poliitiku Sir Walter Pole`i surnud pruudi. Vastutasuks soovib haldjas endale poolt pruudi elust ja lõikab maha ta sõrme. Reinkarnatsioon annab hiljem ebameeldivaid tagajärgi...
Pärast seda on Norrell muidugi tehtud mees ja ta unistus-toetada Briti armeed võitluses Napoleoniga maagia abil-saab teoks. Rindele ta otseselt ei lähe, küll aga teeb näiteks vihmast laevu, mis meenutavad pärislaevu ja ajavad prantslased Briti mereväe liikumiste osas täielikku segadusse. Mr. Norrell soovib endale kindlustada ainsa inglise maagi positsiooni. Kõiki teisi, kes end maagideks peavad, üritab ta sundida sellest aust loobuma. Peagi aga ilmub välja noor andekas maag-Jonathan Strange, kellest saab Norrelli õpilane. Meestest saavad sõbrad-mingiks ajaks...
Esimesed kakssada lehekülge ei tundunud kuigi huvitavad. Maagia esimene demonstratsioon rääkivate kivikujude näol polnud kuigi muljetavaldav ja romaani käivitumine võttis aega. Muidugi on tegelased tüüpilised üheksateistkümnenda sajandi inimesed ja nende käitumine vastav-iga veidigi talutavamast klassist inimene on "mister", "d˛entelmen" või "leedi", pidevalt vilksatavad tühjad fraasid nagu "okeeriv", abielurikkumist ning hasartmänge peetakse kirjeldamatuteks pattudeks jne. Samas on selline vaid tegelaste jutt, negatiivseid iseloomuomadusi neil jätkub, kaasaarvatud kahel peategelasel, eriti Norrellil. Mis omakorda ei muuda neid ebasümpaatseteks, pigem üldinimlikeks. Romaanis puudubki positiivne peakangelane, küll aga on olemas kurjam, haldjakuningas, "gentleman with the thistle-down hair". Haldjad on kõnealuses maailmas üldse hullud ja julmad, meenutamata mingitpidi näiteks Tolkieni omi.
Tumedusele vaatamata on romaan kohati ka meeletult naljakas-näiteks stseen, kus tänavaprohvet Vinculus ronib salaja Norrelli majja, et kanda talle ette nostradamuslikult segane ettekuulutus. Või see, kuidas Strange`i isale tema sant iseloom saatuslikuks saab. Või episood, kus võlurid saadavad Napoleonile ja Aleksander I-le telepaatilisi õudusunenägusid ning vahepeal kaalutakse nende väljamõtlemiseks gooti romaanide autorite kaasamist. Jne. Jne. Kohati tekib lausa küsimus, et kui tõsiselt autor oma saagat üldse võtab. Nalja saab rohkem, kui nii mõneski Pratchetti raamatus.
Loogiliselt tekivad paralleelid sarnase asetusega Tim Powersi "Anubise väravatega" , mida sai hiljuti loetud. Seda muidugi sisu, mitte stiili poolest. On mõlemad ju aurupungi ˛anri kuuluvad teosed, mille tegevus toimub Napoleoni sõdade aegsel Inglismaal, juttu tuleb lord Byronist ja hullust kuningast George III-st jne. Samas on nad totaalselt erinevad-Powers kirjeldab asja kaasaja inimese vaatenurgast lähtudes, Clarke aimab järele ajastule omast stiili. Ja Powers on siiski parem, kuna suudab pinget paremini üleval hoida.
Aurupunk see nüüd küll ei olnud, ikka puhas fantasy, ütleme et georgiaanlik fantasy. Pseudovanaaegne kirjutamisstiil võis ju alguses pisut häirida aga selleks ajaks, kui selge mis loos toimub, on pisut kummaline kõnepruuk võrdlemisi märkamatuks muutunud.
Hea tõlkevalik kirjastuselt, hea tõlkija ja toimetaja. Kindel "viis".
Igatahes on Clarke`i mahukas romaan oma komponeeringult ning lõuendi, värvide ja pintslite valikult pea et täiuslikult välja kukkunud. Minule ei tundunud algus igav, kogu tekst arenes tõusvas joones põnevalt, stiil oli ebaloomulikult (et mitte öelda ebaeestilikult ja/või ebavenelikult) kerge ja õhus hõljuv, kuigi sündmustikku saadab pidev surutis ja rusuv tunne - vähemalt osa tegelaste jaoks.
Kindlasti võib paralleele leida teiste samast ajast ja kohast rääkivate tekstidega, nagu Powers või Naomi Noviku Briti-Prantsuse mere-/lohesõja tsükkel, aga Clarke`i stiili eripära on see, et autor on suutnud mõlemast soost tegelasi kujutada nii, et lugeja ei hakka mõtlema, et oot-oot, kummast soost nüüd autor on? Selles mõttes on Clarke väga erinev näiteks Robin Hobbist ning sarnaneb rohkem Mary Gentle`ile.
Igatahes on see romaan kõik oma auhinnad kuhjaga ära teeninud. Just selline on parim kirjandus. Tõusen püsti ja aplodeerin.
Loogiliselt võttes saan aru, et kogu inglisekeelne kirjandus omab sinatses sajandis elutähtsaid juuri, aga korda läheb see mulle sama palju kui näiteks eskimo-tšuktši kolmas tursasõda.
Kuigi teost saab liigitada alternatiivajalooks, on selle "alternatiivsus" siiski hämmastavalt vähene, vähemalt teose põhitegevustiku osas – pingutavad võlurid, mis nad pingutavad, ajalugu läheb ikka oma rada.
Ent vähemalt minu jaoks oli sel ka mitmeid puuduseid, mitte küll siiski selliseid, mis oleks lugemiselamust väga tugevalt rikkunud; vastasel juhul poleks ma kolmandat osa vaid kahe päevaga (või pigem ööga) läbi lugenud. Aga kohati kippus raamat siiski lohisema, ilmselt siis see 19. sajandi pikaks-laiaks venitatud, kirjeldav ja pajatav stiil, millega tänapäeva tekstidega harjunul on raske kohaneda. Peale selle leidus ka asju, mis vähemalt mulle mõjusid loogikavigade või siis ärritavate seletamatustena, nagu näiteks: miks oli võlukunst olemas ainult Inglismaal? Hea küll, tegelikult võib sellele enam-vähem vastuse leida. Aga eriti tekitas hämmeldust see, miks teine võlur, kelle naine suri ja keda ta kindlasti väga armastas, ei teinud katsetki teda ellu äratada, ehkki esimene võlur oli ju mõne aasta eest ühe teisega seda (näiliselt) edukalt teinud? Võib-olla on vastus kuskil ridade vahel, aga praegusel juhul seda ära ei tabanud.
Need ja mõned teised väiksemad ärritavad asjad mõjusid selliselt, et kolmanda köite algupoolel tundsin küll vahepeal tahtmist hakata asja edasi lappama ning näis, et tegemist ei ole ikka kõrget hinnet vääriva kirjutisega. Ent lõpp muutis asja täielikult, siis läksid asjad võrreldes eelnevaga päris kiiresti käima ja asju hakati sümpaatselt kokku sõlmima. Seega pole kahtlust – emotsioon on väga hea ja hinne kõrgeim.
Aga üsna kiiresti hakkas tore.
Tõepoolest, vana rollimängija - oo, professor oli D&D-d kaua mänginud - seiklejapuu ülesehitus ning spetsiifiline-olemuslik viis kasutada ära reeglites ette nähtud loitse ning erioskusi osutus korraga armsaks, naljakaks ning viis kogu müstilis-maagilise riigi muutuste teele.
Kui ehitada endale tegelane, kelle vastupidavus ja tervisepunktide tase on nii madalal, et jalga astutud klaasikild tapab, aga siduda ta samas templiga, kuhu keha alati pärast surma tagasi saabub ja isik taaselustub, saab juba eksisteerida.
Kui oma madalate tervisepunktide arvelt võtta õpivõimet ja mõned kasulikud erioskused, saab eksisteerida kavalamalt.
Ja kui lisaks on valitud oskus osata kõiki keeli, võib muuta kõigi kohatud olevuste maailmaga suhtestumist ja sinna, kus on sõda, tuua läbirääkimisi.
Rohelise Rahu gild (ehk ilmsesti Greenpeace) on tegelikult ju väga oluline gild ja võiks imestada, miks seda juba ammu loodud pole - ent kui palju on vanu D&D spetsialiste, kes tunnevat mängumehhaanikaid põhjani ja saavad ühtlasti uue elu? + nad peavad tahtma seda just D&D maailmas elada ka veel.
Ilmselt mitte eriti palju, nii et lava on valmis Professori esileastumiseks.
Lava on armas ja hell, päriselt vastikuid tegelasi õieti polegi ja küll teised saavad pärast loo lõppu ka haldjatega kaubale, selles olen ma kindel.
Väga malbe, ütleks isegi, naiselik õuduslugu ühes väikses Eesti linnas. Tegelikult külas, aga selline suuremapoolne küla on. Selline, kus käiakse koeri jalutamas rihma otsas küla vahel, mitte kuskil metsatukas lahtiselt. Kõik küll tunnevad kõiki, ent võtta on nii hobiajaloolane (kel päris palju raha samas) kui mitu gümnasisti, vanaduspensionärid ja aktiivikud.
Natukene - ebausutav.
Samas põhilugu on tore. Eestiaegsete inimeste elud ja surmad. Nägemused ja pimedused. Ja lõpuks keeratakse väga vahva vint peale. Mitu lehekülge näeme tegevuse kulge läbi vaimu silme. Ei anta mingit kindlalt vastust, et kuidas teispoolsuses eksisteeritakse, teada saame ainult seda, et ka seal leidub igasuguseid olevusi -- toredaid, tüütuid, hirmsaid, sõbralikke.
Ja armastus on oluline jõud, mis mõjub ja mõjutab. Päris tore lugu - just lõpu pärast mõnus.
Esimese, kõige tähtsama ja olemuslikult kurva asjana ütlen, et see raamat võinuks olla neli korda lühem. 500+ lehekülge, aga sündmustikku oleks vast 150-le. Ülejäänu võtsid enda alla tagala-askeldused, pakkide tassimine, hügieeni tagamine võitlejatele, toidujagamine. mida ja kuidas on tarvis remontida, kuidas täpselt teekond üle iga mäe kulgeb (muide, kuna neil oli külm ja külm, kujutasin ette lumevälju, aga mingil hetkel muutus jutt külmast ja lumest mingi "oo, vau!" hetketa jutuks rohumaadest), kust saab värkset toitu juurde, mismoodi toimetada, kui üks suur kandurmasin on kuristikus ja teine mäe otsas, kuidas inimesi eri rühmadesse jagada jne.
Te arvate, et "jne" alla ei saa eriti midagi jääda, kui ma nii palju asju ette lugesin? Eksite.
Olin sellest täiesti uimastatud, kuni saabus raamatu keskosa, kus viimaks algasid ka mingid muud sündmused kui "teekond oli pikk ja kõigile raske". Hakkasin veidi kaasa elama (miks "veidi", sellest allpool), aga siis algas juba lõputuna tunduv kirjeldus sellest, kuidas Kõrvekunna perenaine imelise laeva ja tolle imeliste omaduste perenaiseks sai.
Esiteks, kuna lugeja teab lõppu ette - tema tegemised laevas ja mis eesmärk tal on, olid juba poole raamatu peal ära öeldud - olnuks kõik see kokkkuvõetav kahele leheküljele.
Aga oli vaja venitada, mälestustehämmus sobrada, mõni pilt selgem, teine ainult emotsionaalne, ja kõik kokku nii pikk, et pidin end jõuga lugema sundima.
Teiseks ei olnud need sündmused esitatud huvitavana, kärts ja mürts, pinge kavab, vaid kõik kulgeski vaimus "ja siis tegi ta seda ja siis tegi ta toda, ajas liikumiseks oli vaja seda ja toda ja siis ta tegigi seda ja toda" ja seda juttu jagus oma 200-le leheküljele.
Ühtegi köitvat tegelast ei ilmunud, mitte kedagi, kel nimigi olnuks, mitte. Ühtegi pingelist sündmust ei toimunud, vähemalt mitte pingelisena kirjeldatut. Olid "see oli raske" tõdemused natukese seletusega, kuidas kõik vajalik oli, ent ei mingit tempot.
Aga isegi need tegelased, kes algusest peale mängus, kel olid näod ja nimed ja kes tasapisi meelde jäid, siis vanaperenaise jutustust kuulasid ja vahepeal sebisid, olid kuidagi veidralt skemaatilised. Kelleski ei toimunud isiksuse arengut, keegi polnud raamatu lõpuks teistsugune kui alguses. Ka vaatepunktitegelane mitte.
Talle oli küll teele kirjutatud üsna eredaid sündmusi, ent põhimõtteliselt oli ta raamatu lõpus täpselt samasugune kui alguses.
Samamoodi teised tegelased. Kuigi nende kõnemaneerid ja rollid, mida nad tegevuses mängivad, said lugedes väga selgeks, niipea, kui keegi neist hakkas oma tunnetega kuskile sügavamale vajuma, toodi ta kohe jälle pinnale tagasi. Seal plärtsusid kõik oma tavaliste ujumisrõngastega, kehvade mittenaljakate naljade ja familiaarsusega edasi. HÄSTI pinnaliselt, HÄSTI igavalt.
Juhtusid suured tähtsad asjad, aga tegelased olid ikka "vaja need kastid varustust ikka täis pakkida ja ära viia, üksus vajab neid" ja natuke vandumist ja natuke murret, kehv nali ja naer.
Ma ei tea, kui mina oleks näinud ennast ja oma naist esimeses isikus tehtud salvestuses suremas, mul küll ei oleks tunnet, et nojah, väga kurb ja ebameeldiv, aga tassime nüüd pakke edasi. Vbla laseme kellegi maha, aga vbla ka mitte.
Tegelane täitis funktsiooni olla ropu suuga keevavereline kallim ja kuigi talle oli külge pandud mõningane kalduvus paanikahoogudele, see surmasalvestus ja tõdemus, et iga inimese jaoks on tema elu päris ja ehtne, see oli päris ja ehtne ahastus ja surm, mida ta nägi, ei muutnud midagi peale paari vihase lause lausumise.
Nojah, osade mailmade nemad pidid hukka saama, et teistele (talle endale) elu kindlustada.
Miks ta seda nii rahulikult võttis, miks nad kõik seda nii rahulikult võtsid, on osaliselt seletatav õhus hõljuvate endorfiine ergutavate osakestega, ent see oli iii-gav jälgida. Polnud tunnet, et kellelgi mingeid tugevaid eetilisi dilemmasid oleks. Ühe naise mure oma maha jäänud naise ja varsti sündiva - vist juba sündinud nunnu lapsukese pärast oli intensiivsem kui kellegi mure sellepärast, et inimelud hulgast paralleelunivesumitest pannakse hakkama, et ühes - mitte kuidagi tähtsamas kui teised - saaksid asjad paremaks.
Kusjuures, kuivõrd variatsioone ajas on lõputu hulk, kuskil on nagunii juba paremini läinud konfliktilõppudega maailmad ka juba olemas.
Mida keegi isegi ei maininud. Kuigi ilmselge.
Kui nüüd positiivseid asju leida, siis maailmaloome, tehnoloogia, säästlikkus (LOOMULIKULT kasutatakse sitt ja kusi ära, selleks on spetsiaalne seenevärk mundri sees), rahuliku alastuse ja usutavate eestipäraste nimetustega (toop krõmsputati pärast joogi seest äratarbimist peale) asjad-inimesed olid toredad. Ja ajapuu maailma aja arusaadav kirjeldus. Ütleme, samas maailmas sama süžeega (kuigi poole raamatu peal ära öelda, mis on ühe olulise tegelase teiste tegevusse suunamise põhimotiiv, EI OLE põnevuse jaoks hea mõte) teos, mis oleks tempo ja pinge osas parem ja suure hulga sõnade võrra vaesem, oleks juba okei lugemine.
Et raamat heaks saada, oleks vaja tegelastesse areng sisse kirjutada, lõpetada ebajärjekindlused (mis mõttes on peategelanna ja tema mehe suhtlust kirjeldatud kui "vahetati armsaid roppusi" ja arutlusi londi vedamisest ja türasuppidest - ja kui lõpuks asjaks läheb, nõtkuvad puusad "mangroovide kasvamise taktis vulkaaniliste kataklüsmide poole?!") ja lubada natuke sügavamaid emotsioone kui pisarad ja sõnad.
+ lisada emotsioonide sügavuse ja inimeste käitumise omavaheline seos..
Praeguses variandis ei tähenda tunne midagi, tunded ei suuna kellegi käitumist, välja arvatud et vahel on keegi kogu oma elu mingi tunde järgimisse panustanud.
Samas ei väljenda ta seda kuidagi. Emotsioon ei põleta, kõrveta, haara, see on lihtsalt "olin väga emotsioonist haaratud".
Kõlab üsna jahedalt, eks?
Ongi.
Need tegelased ei tundu elusad.
Kirjatehnika on täitsa hea, kirjeldused piisavalt poeetilised, samas piisavalt reaalsed ja ikka on tore näha, et kellegi arust eestlased, kelle nimi on Jakub Kubeba ja kes on silmahakkavalt tumedanahlised, on kauni rituaalses regivärsis rääkiva tuleviku osa.
Aga see ei ole isegi päris raamat, kuigi kaante vahel, täitsa korralikult toimetatud ja kaaneillustratsiooniga. See on protoversioon, kus sees kõik "autor peab teadma, kuidas see käis, aga lugeja jaoks kokkkuvõetav poole lausega"-osised ning tegelastele pole samas eriti tähelepanu pööratud.
Hakkasin toidupoes, kui olin lugemisega kuskil 100 lk kandis, mõtlema, mis oli peategelase nimi - ja ei tulnud üldse ette. Oli mingi naine, jagas suppi, tal oli Sonora-nimeline kallim, aga mis ta nimi oli ...?
Ei mõelnudki välja.
Kodus vaatasin raamatust järele, et Tikuta.
Üldiselt ei ole töö algklasside õpetajana (põhikooli algus võib ka olla - lapsed ei ole suured, aga kui väikesed just, jääb lugeja tunde määrata) halb, aga ümburkond kõle, lakkamatult vaikne ja lapsed muudkui küsivad oma eelmise õpetaja järgi, kelle jälgedes tegutseda tundub pidevalt kehvem, igatahes mitte-nii-hea olla.
Raske välja kannatada. Ta on siin aasta ära ja siis päris Soome tagasi - saami keel on võõras ja saamikeelsed lapsed ei tahagi ju teda.
Ja päris akna all on vahel suured karu jäljed, laste kirjanditest kukub eelmise õpetajaga koos läbielatust huvitavaid mõtteid, mida ta algul fantaasiaks, siis aga samm-sammult teatud moel ka päriseluks peab ning viimaks jõuab mõistatuseni, mille lahendamine tundub väga oluline just laste ja noorurite vaimset ja füüsilist tervist silmas pidades.
Kuradi pedofiilid!
Aga kui lugeja noore õpetajannaga kaasa loeb ja elab, on talle juba silma hakanud, et oht ei ähvarda mitte ainult lapsi, vaid õpetajat ennastki.
Ümberjutustus, ah? Vahel võib ka niimoodi, eks =) Ja ma ei riku omateada lugemisrõõmu ära, kui ütlen veel, et saamid ja nende hõimud (ei ole ühtset "saami rahvast"!) on armastuse ja austusega käsitletud.
Lugu kulgeb hoopis omamoodi. Loodi minu jaoks täiesti piisava usutavusega tulevikumaailm, kus nett põhitöökoht, kuid et elektrit ja toitu on napilt, on see kättesaadav kas rikastele või kurjategijatele. Head inimsuhtelised detailid. Et ema ei küsi, kust raha tuleb, et eutanaasia on põhiõigus ja ei tekita kelleski küsimusi, et liha on liha. Väidetavalt parem kui putukad, kuigi selles julgen kahelda. Ma usun putukaproteiini üsna kirglikult.
Ja et kolme põrsakese loos on mainimata jäänud neljas põrsas - noh, see ei ole ju klassikaline muinasjutt enam, eks?
On põnev ja lõpunüke ettearvamatu. Minu jaoks rahuldavalt põhjendatud ja nauditav.
Otsustasin ikkagi kirjutada. Lugu pole enam nii valusere mu mälus ning ta on kindlasti reklaami väärt. Räägib Eliasest, kes tunnetab emotsioone ja suudab neid teistes elusolendites esile kutsuda. Sellest tulenevalt on ta teatud moel sunnitud ja teatud moel valinud elu, mille oluline osa on hädasid likvideerida. Kuhu ja kuidas see ta viib, kas vana arm siis roostetab või mitte ning kas eksida võib või on sellel hukatuslik mõju, on loo tasapisi väljakooruv ja -rulluv sisu.
Üks avalikult arvustaja leidis, et ses loos on ulme tegelikult ebaoluline lisand, ei mängi süžees erilist rolli. Mina arvan, et just see ulmeline osa tegi Eliasest Eliase, teistmoodi oleks sellise inimese eksistents kahtlane.
"Hundid kütivad öösel" on hea sellises mõttes nagu on hea "Kääbik" või Poirot-lood. Ehk sujuv, takerdumisteta, tore ajaviide, mis ei nõua lugejalt muud kui tema aega, ja annab võimaluse see aeg meeldivalt täita.
Siiski on toredad detailid toredad.
Väga mehine mees on see peategelane. Elukutselt sõdur, igasugu ilmanurkades tapelnud, kõikvõimalikke jubedusi näinud ja küllap mõndagi teinud. Ja me näeme teda tegelemas oma soengu ja kammidega. Oo, kammid on nii toredad.
Seksisteen küllusikult paksu naisega, tema imeliste kehavoltide naudisklev kirjeldamine. Väga meeldis, erutus on kirjeldustes, taju tuleb koos nendega, oo.
Günaasiumi olemasolu. Maadlejaõlgadega naine. Vann on nii mõnus. Et preester tunneb kuufaase ja teab, millal millisest aknast kuu sisse paistab.
Et hundikuningas otsustab, kas kellegiga rääkida tasub, temaga võideldes.
Huntide lõhnataju ja sellega mängimine.
Ja noh - lahendus oli üsna armas. Mitte läbipaistev, ent ausalt eelnevalt mängu toodud fakte ja mängijaid arvestav. Ma natuke rohkem kui teisi kahtlustasingi seda, kes Pahaks osutus, aga peamisel seepärast, et ta tundus liiga süütu.
Ehk noh - ma olen ennegi krimkasid lugenud, ma tean, kuidas need töötavad.
Nagu Poirot-lugu, noh =)
Lõpuosa - huntide jaht ja jääkaravan, segadus, kus siis Igenak ja mägilased asusid, vibulasu või suudluse kaugusel - loost oli mitte-nii-viimistletud ja hea kui eelnev.
Ma ei tunne, et peaksin Mahkrat õpetama kui pädevam autor. Et teeksin ise palju paremini vms.
Aga vanema ja kogenuma kirjutajana, võin öelda, et MINA olen just seda õppinud karmidest kogemustest: mul on aega vaja. See, mis esmases eufoorias tundub valmis loona, vajab tegelikult veel viimistlemist. Ja jääb silma kõigi nelja loo puhul ses kogumikus, et juttude peaaegu lõpud ja veidi ka lõpud ise on iga loo üldtasemest nõrgemad.
Vbla on Mahkral ka aega vaja, aga ta ei tea seda ise veel?
Kokku ikkagi: nauding. Nii hea kerge lugemine. Ning mulle meeldib see maailm, mille Mahkra annab.
Ja 25 lk hiljem olin muidugi täiesti haaratud. Sest klišeel on nii palju nukke, mitteinimesed on nii lahedalt tehtud - selle kahehingeliste rassi eest võiks auhinna anda, - nii palju on teistmoodi, kui "tavalises" raamatus, et ka tuttava klišeega mängimine on põnev ja kaasakiskuv.
Isegi Turesta inimesena hakkas meeldima ... ja siis tegi Mahkra veel korra Mahkrat.
Lugu läks natu rabedaks. Olid intensiivsed stseenid, mis samas päris nii intensiivsetena välja ei tulnud, kui vist pidanuks, ja veel kahe tosina lehekülje järel pöörati kõik tõed mitte ainult tagurpidi, vaid ka pahupidi.
S.t. ma pidanuksin ju selleks valmis olema olnud. Mahkra ju. See on tema tüüpiline loostruktuur, et protagonist osutub pahaks.
Vist.
Ma tegelikult ei ole teda nii palju lugenud, et kindel olla. Lihtsalt nende asjade põhjal, mida olen, on "tüüpiline."
Seekord osutus peategelane hulluks. Kõige hullemaks? Ja ma ei olnud valmis. Mahkra üllatas mind taas. Kas selle väljakirjutamine on teiste lugemisrõõmu rikkumine?
Samas ma ei saa sellest loost teistmoodi kirjutada. Sest just see struktuur, et mida ja kuidas peategelasest näidatakse, on kandev. Ma isegi ei tea, kas see lugu meeldib mulle või ei. Hinne on "kõige keskmisem võimalik", aga tavaline see lugu küll pole, ärge saage valesti aru.
Väga Mahkra igatahes.
