(romaan aastast 1970)
eesti keeles: «Amberi üheksa printsi»
Tallinn «Varrak» 1999 (F-sari)
Järgnevate peatükkide jooksul selgub paljutki – teadvuseletulnu on Amberi prints Corwin. Tal on veel kaheksa venda ja mõned õed ka... ning on isa, Amberi kadunud kuningas Oberon. Kõik vennad/õed on praktiliselt surematud ning kõikvõimsad tegijad.
On ainus ja tõeline maailm Amber ja kõik muud kohad (ka Maa) on vaid varjud mida heidab see tõeline maailm. Igal Amberi printsil ja printsessil on Dworkini joonistatud kaardipakk suguvõsa piltidega. Nende kaartide abil saavad kuningakoja liikmed omavahel ühendust pidada ning ka nende kaudu üksteise juurde teleporteeruda.
Oberon on kadunud ning prints Eric on võimu haaranud. Corwin otsustab, et ka tema võiks troonil istuda, tal õnnestub isegi Oberoni õnnistus saada...
Romaan ongi Corwini esimese katse kirjeldus, sorry värvikas ja hoogne kirjeldus.
Soovitaks kõigil fantasy(ja üldse ulme)fännidel KINDLASTI läbi lugeda. Tegu on ühe moodsa fantasykirjanduse nurgakiviga. Sümpaatne on see, et Zelazny on saanud hakkama nappide lehekülgedega: kõik «Amberi kroonikate» romaanid on 200-250 lehekülge paksud. Omaette võlu on ka romaanides olev modernsus – printsid ja printsessid kisuvad mõnuga suitsu jne.
Lugesin alguses romaani vene keeles ning erilist vaimustust ei tekkinud... tõlke järgi oli see vaid suht tavaline löömakas... hiljem sain esimesed viis köidet originaalina kätte... vaat siis läks asjaks... Mõnus ja lahe keelekasutus, rebitakse küünilist kildu, veetakse igasuguseid kummalisi paralleele jne. Vene tõlgetest annab vaid üks uuem – see Jan Jua tehtu – edasi kogu originaali värvikuse ning annab kuradi hästi edasi, pean seda suisa ideaalse tõlketeksti näiteks.
Lugege ja lugege kindlasti.... kui ei meeldi, siis võib ka (suht eraldiseisva) esimese köitega vaid piirduda, edasi on juba märksa raskem pidama saada.
Lugesin nüüd ka eesti tõlke läbi ning olen vapustatud... raamat, mida ma korduvalt erinevates keeltes lugenud olen... see raamat jätab kõige parema mulje eesti tõlkes. See on tase! Olen tummaks löödud!!!
Võimalik et ma suhtun nyyd (sarja sellesse konkreetsesse osasse) pisut ylekohtuselt, aga minu jaoks on Amberi sari klassikaliseks näiteks pika seriaali järkjärgulisest degradeerumisest kyllalt loetamatuks seebikaks. Esimesed paar-kolm osa lugesin keskmiselt rahulolevas seisundis läbi.. Sealt edasi, asualt öelda ei mäletagi mitmnenda osani ennast välja punnitasin. Lõpuks muutus see kuningas Oberoni lastekarja sebimine sedavõrd sarnaseks Dynastiaga, et sarja lõpuni igastahes edukalt ei jõudnud.
Eriti naljakas tundus see, kuidas nad kõik pärast maha tapetud saamist järgmises köites jälle iseeneslikult ellu ärkasid. Peategelane Corwinil näiteks torgati vahepeal silmad välja. Ei möödunudki kaua aega, kui need talle vaikselt jälle tagasi kasvasid... jne.
Kordan veel, enamik eelnenud kriitikast käis sarja kui terviku, eeskätt hilisemate osade pihta. "Yhkesal Printsil", eraldi võetuna, ei olnud õigupoolest suurt häda midagi. Kasvõi see, et ma hilisemaid osi inertsist sedavõrd kaugele suutsin lugeda, annab tunnistust esimese raamatu suhtelisest headusest. Ka antud hinne käib ikkagi antud raamatu kohta.
Zelazny ei kirjelda oma maailmu.
Maailma kokkupanek siia-sinna poetatud tükkidest on lugeja ülesandeks jäetud. Selles romaanis säästab lugejat mõnevõrra ainult asjaolu, et romaani peategelasel puudub mälu ning ta on lugejaga n.-ö. ühele pulgale asetatud.
Zelaznyl puuduvad üheselt mõistetavad tegelased
Kirjaniku stiili juurde kuuluvad enda ja teiste suhtes ükskõiksed tegelased, kes võtavad midagi ette peamiselt selleks, et näha mis saab, vaevumata enesele paremaid motiive otsima. Moraal, kui selline eksisteerib, on jäetud lugejale sõnastamiseks.
Nii ongi, et kui püüda ulmekirjanikku iseloomustada üheainsa sõnaga, mis Heinleini/Asimovi/Clarke`i korral oleksid vastavalt veendumus, lihtsameelsus ja püüdlikkus, siis Zelazny puhul oleks selleks märksõnaks hoolimatus.
See mis ma siin välja tõin pole mitte kriitika vaid konstanteering. Zelazny on kindlasti sedavõrd kirjanik, et oma loomelaadi õigustada. Kirjutan neid ridu hetkel, mil romaani tõlge on kas juba poelettidel või kohe sinna ilmumas, nii et ka kohalikul masslugejal on kogemuseks võimalus antud.
Kroonikate esimene osa tundub sissejuuhatusena Amberi maailma. Sündmustik üheltpoolt tutvustab tsükli peategelasi (õigemini, vaid osa neist). Siin puuduvad tegelaste ja nende iseloomude kirjeldused - tegelaste käitumine loob neist palju parema pildi (tõsi küll, erinevatel lugejatel ilmselt erineva). Ka olukorda Amberis tegelikult ei kirjeldata, vaid järk-järgult avatakse tegevuse kaudu. Sündmustik, mis raamatu lõppedes tundub küllaltki selge, leiab tsükli järgnevates raamatutes korduvalt täiendusi ja uusi tõlgendusi (peategelasi on ju palju). Vaatamata oma sissejuhatavale iseloomule, on väga hästi loetav ka eraldi raamatuna.
Väike täiendus. Lugesin lõpuks ka eestikeelse Juhan Habichti tõlke läbi. Väga hea oli. Algul tahtsin veidi lehitseda, aga enne ei saanudki pidama, kui lõpun jõudsin (kuigi lugesin juba ei tea mitmendat korda ja üks teine Zelazny raamat parasjagu pooleli oli).
Ilmselt peaks ma seda sarja edaspidi vältima, kuid garantiid ei saa anda: Zelazny "Valguse isand" oli suurepärane teos, mille algus oli ülimalt segane ja lausa eemalepeletav. Äkki läheb ka Amberi sari edaspidi huvitavaks?
Viis miinusega, kuna ootasin sügavat sisu, aga leidsin eest hoopis äärmiselt huvitava lugemisvara.
Ka eespool mainitud Platoni teooriast on üpriski palju üle võetud. Platon uskus nimelt, et tavalised igapäevased esemed nagu lauad ja toolid on üksnes arvutud "ilmumuslikud" koopiad täiuslikest originaalidest, niinimetatud Vormidest, mis on hoiul taevas.
Nii mõnigi asi tolles raamatus pani aga mind kergeltöeldes imestama. Üks selline veider asi oli näiteks see, et kuidas nad küll nii kergesti kadunud ja hukkunud meeste arvu kindlaks tegid? (lk 106)
Nagu üks hea inimene mulle vahepeal selgitas, ei põlenud Amberis ei vedelkütused ega ka püssirohi ja seda tõesti käesolevas romaanis ka mainiti. Nii et helikopterid langevad ära. Mis püssirohtu puutub, siis ma kardan, et praeguseks on nii palju erineva keemilise koostisega lõhkeaineid välja töötatud et kui ükski neist Amberis ei toimiks, ei toimiks seal üldse miski... Ning samuti on mul raske mõista, miks tikud põlema läksid, tikupeas on miskil väävlisodil siiski ka üsna oluline koht. Ning muidugi pole midagi kuskil öeldud ka tuumalõhustumise kohta. Mis ma kogu selle jutuga öelda tahan? Nimelt seda, et olgugi, et ma ei oota Zelaznylt vettpidavat nimekirja füüsikaseadustest, mis Amberis kehtivad ja mis mitte, tekivad sellised küsimused paratamatult, kui ta juba esimestel lehekülgedel autoga Amberisse sõitmist kirjeldab. Sellise probleemi lahendas muide väga vingelt Philip K. Dick oma "Ubikus", kus koos ajaga muutus ka kogu ümbritsev olem automaatselt ajastule vastavaks...
Aga üsna kiiresti hakkas tore.
Tõepoolest, vana rollimängija - oo, professor oli D&D-d kaua mänginud - seiklejapuu ülesehitus ning spetsiifiline-olemuslik viis kasutada ära reeglites ette nähtud loitse ning erioskusi osutus korraga armsaks, naljakaks ning viis kogu müstilis-maagilise riigi muutuste teele.
Kui ehitada endale tegelane, kelle vastupidavus ja tervisepunktide tase on nii madalal, et jalga astutud klaasikild tapab, aga siduda ta samas templiga, kuhu keha alati pärast surma tagasi saabub ja isik taaselustub, saab juba eksisteerida.
Kui oma madalate tervisepunktide arvelt võtta õpivõimet ja mõned kasulikud erioskused, saab eksisteerida kavalamalt.
Ja kui lisaks on valitud oskus osata kõiki keeli, võib muuta kõigi kohatud olevuste maailmaga suhtestumist ja sinna, kus on sõda, tuua läbirääkimisi.
Rohelise Rahu gild (ehk ilmsesti Greenpeace) on tegelikult ju väga oluline gild ja võiks imestada, miks seda juba ammu loodud pole - ent kui palju on vanu D&D spetsialiste, kes tunnevat mängumehhaanikaid põhjani ja saavad ühtlasti uue elu? + nad peavad tahtma seda just D&D maailmas elada ka veel.
Ilmselt mitte eriti palju, nii et lava on valmis Professori esileastumiseks.
Lava on armas ja hell, päriselt vastikuid tegelasi õieti polegi ja küll teised saavad pärast loo lõppu ka haldjatega kaubale, selles olen ma kindel.
Väga malbe, ütleks isegi, naiselik õuduslugu ühes väikses Eesti linnas. Tegelikult külas, aga selline suuremapoolne küla on. Selline, kus käiakse koeri jalutamas rihma otsas küla vahel, mitte kuskil metsatukas lahtiselt. Kõik küll tunnevad kõiki, ent võtta on nii hobiajaloolane (kel päris palju raha samas) kui mitu gümnasisti, vanaduspensionärid ja aktiivikud.
Natukene - ebausutav.
Samas põhilugu on tore. Eestiaegsete inimeste elud ja surmad. Nägemused ja pimedused. Ja lõpuks keeratakse väga vahva vint peale. Mitu lehekülge näeme tegevuse kulge läbi vaimu silme. Ei anta mingit kindlalt vastust, et kuidas teispoolsuses eksisteeritakse, teada saame ainult seda, et ka seal leidub igasuguseid olevusi -- toredaid, tüütuid, hirmsaid, sõbralikke.
Ja armastus on oluline jõud, mis mõjub ja mõjutab. Päris tore lugu - just lõpu pärast mõnus.
Esimese, kõige tähtsama ja olemuslikult kurva asjana ütlen, et see raamat võinuks olla neli korda lühem. 500+ lehekülge, aga sündmustikku oleks vast 150-le. Ülejäänu võtsid enda alla tagala-askeldused, pakkide tassimine, hügieeni tagamine võitlejatele, toidujagamine. mida ja kuidas on tarvis remontida, kuidas täpselt teekond üle iga mäe kulgeb (muide, kuna neil oli külm ja külm, kujutasin ette lumevälju, aga mingil hetkel muutus jutt külmast ja lumest mingi "oo, vau!" hetketa jutuks rohumaadest), kust saab värkset toitu juurde, mismoodi toimetada, kui üks suur kandurmasin on kuristikus ja teine mäe otsas, kuidas inimesi eri rühmadesse jagada jne.
Te arvate, et "jne" alla ei saa eriti midagi jääda, kui ma nii palju asju ette lugesin? Eksite.
Olin sellest täiesti uimastatud, kuni saabus raamatu keskosa, kus viimaks algasid ka mingid muud sündmused kui "teekond oli pikk ja kõigile raske". Hakkasin veidi kaasa elama (miks "veidi", sellest allpool), aga siis algas juba lõputuna tunduv kirjeldus sellest, kuidas Kõrvekunna perenaine imelise laeva ja tolle imeliste omaduste perenaiseks sai.
Esiteks, kuna lugeja teab lõppu ette - tema tegemised laevas ja mis eesmärk tal on, olid juba poole raamatu peal ära öeldud - olnuks kõik see kokkkuvõetav kahele leheküljele.
Aga oli vaja venitada, mälestustehämmus sobrada, mõni pilt selgem, teine ainult emotsionaalne, ja kõik kokku nii pikk, et pidin end jõuga lugema sundima.
Teiseks ei olnud need sündmused esitatud huvitavana, kärts ja mürts, pinge kavab, vaid kõik kulgeski vaimus "ja siis tegi ta seda ja siis tegi ta toda, ajas liikumiseks oli vaja seda ja toda ja siis ta tegigi seda ja toda" ja seda juttu jagus oma 200-le leheküljele.
Ühtegi köitvat tegelast ei ilmunud, mitte kedagi, kel nimigi olnuks, mitte. Ühtegi pingelist sündmust ei toimunud, vähemalt mitte pingelisena kirjeldatut. Olid "see oli raske" tõdemused natukese seletusega, kuidas kõik vajalik oli, ent ei mingit tempot.
Aga isegi need tegelased, kes algusest peale mängus, kel olid näod ja nimed ja kes tasapisi meelde jäid, siis vanaperenaise jutustust kuulasid ja vahepeal sebisid, olid kuidagi veidralt skemaatilised. Kelleski ei toimunud isiksuse arengut, keegi polnud raamatu lõpuks teistsugune kui alguses. Ka vaatepunktitegelane mitte.
Talle oli küll teele kirjutatud üsna eredaid sündmusi, ent põhimõtteliselt oli ta raamatu lõpus täpselt samasugune kui alguses.
Samamoodi teised tegelased. Kuigi nende kõnemaneerid ja rollid, mida nad tegevuses mängivad, said lugedes väga selgeks, niipea, kui keegi neist hakkas oma tunnetega kuskile sügavamale vajuma, toodi ta kohe jälle pinnale tagasi. Seal plärtsusid kõik oma tavaliste ujumisrõngastega, kehvade mittenaljakate naljade ja familiaarsusega edasi. HÄSTI pinnaliselt, HÄSTI igavalt.
Juhtusid suured tähtsad asjad, aga tegelased olid ikka "vaja need kastid varustust ikka täis pakkida ja ära viia, üksus vajab neid" ja natuke vandumist ja natuke murret, kehv nali ja naer.
Ma ei tea, kui mina oleks näinud ennast ja oma naist esimeses isikus tehtud salvestuses suremas, mul küll ei oleks tunnet, et nojah, väga kurb ja ebameeldiv, aga tassime nüüd pakke edasi. Vbla laseme kellegi maha, aga vbla ka mitte.
Tegelane täitis funktsiooni olla ropu suuga keevavereline kallim ja kuigi talle oli külge pandud mõningane kalduvus paanikahoogudele, see surmasalvestus ja tõdemus, et iga inimese jaoks on tema elu päris ja ehtne, see oli päris ja ehtne ahastus ja surm, mida ta nägi, ei muutnud midagi peale paari vihase lause lausumise.
Nojah, osade mailmade nemad pidid hukka saama, et teistele (talle endale) elu kindlustada.
Miks ta seda nii rahulikult võttis, miks nad kõik seda nii rahulikult võtsid, on osaliselt seletatav õhus hõljuvate endorfiine ergutavate osakestega, ent see oli iii-gav jälgida. Polnud tunnet, et kellelgi mingeid tugevaid eetilisi dilemmasid oleks. Ühe naise mure oma maha jäänud naise ja varsti sündiva - vist juba sündinud nunnu lapsukese pärast oli intensiivsem kui kellegi mure sellepärast, et inimelud hulgast paralleelunivesumitest pannakse hakkama, et ühes - mitte kuidagi tähtsamas kui teised - saaksid asjad paremaks.
Kusjuures, kuivõrd variatsioone ajas on lõputu hulk, kuskil on nagunii juba paremini läinud konfliktilõppudega maailmad ka juba olemas.
Mida keegi isegi ei maininud. Kuigi ilmselge.
Kui nüüd positiivseid asju leida, siis maailmaloome, tehnoloogia, säästlikkus (LOOMULIKULT kasutatakse sitt ja kusi ära, selleks on spetsiaalne seenevärk mundri sees), rahuliku alastuse ja usutavate eestipäraste nimetustega (toop krõmsputati pärast joogi seest äratarbimist peale) asjad-inimesed olid toredad. Ja ajapuu maailma aja arusaadav kirjeldus. Ütleme, samas maailmas sama süžeega (kuigi poole raamatu peal ära öelda, mis on ühe olulise tegelase teiste tegevusse suunamise põhimotiiv, EI OLE põnevuse jaoks hea mõte) teos, mis oleks tempo ja pinge osas parem ja suure hulga sõnade võrra vaesem, oleks juba okei lugemine.
Et raamat heaks saada, oleks vaja tegelastesse areng sisse kirjutada, lõpetada ebajärjekindlused (mis mõttes on peategelanna ja tema mehe suhtlust kirjeldatud kui "vahetati armsaid roppusi" ja arutlusi londi vedamisest ja türasuppidest - ja kui lõpuks asjaks läheb, nõtkuvad puusad "mangroovide kasvamise taktis vulkaaniliste kataklüsmide poole?!") ja lubada natuke sügavamaid emotsioone kui pisarad ja sõnad.
+ lisada emotsioonide sügavuse ja inimeste käitumise omavaheline seos..
Praeguses variandis ei tähenda tunne midagi, tunded ei suuna kellegi käitumist, välja arvatud et vahel on keegi kogu oma elu mingi tunde järgimisse panustanud.
Samas ei väljenda ta seda kuidagi. Emotsioon ei põleta, kõrveta, haara, see on lihtsalt "olin väga emotsioonist haaratud".
Kõlab üsna jahedalt, eks?
Ongi.
Need tegelased ei tundu elusad.
Kirjatehnika on täitsa hea, kirjeldused piisavalt poeetilised, samas piisavalt reaalsed ja ikka on tore näha, et kellegi arust eestlased, kelle nimi on Jakub Kubeba ja kes on silmahakkavalt tumedanahlised, on kauni rituaalses regivärsis rääkiva tuleviku osa.
Aga see ei ole isegi päris raamat, kuigi kaante vahel, täitsa korralikult toimetatud ja kaaneillustratsiooniga. See on protoversioon, kus sees kõik "autor peab teadma, kuidas see käis, aga lugeja jaoks kokkkuvõetav poole lausega"-osised ning tegelastele pole samas eriti tähelepanu pööratud.
Hakkasin toidupoes, kui olin lugemisega kuskil 100 lk kandis, mõtlema, mis oli peategelase nimi - ja ei tulnud üldse ette. Oli mingi naine, jagas suppi, tal oli Sonora-nimeline kallim, aga mis ta nimi oli ...?
Ei mõelnudki välja.
Kodus vaatasin raamatust järele, et Tikuta.
Üldiselt ei ole töö algklasside õpetajana (põhikooli algus võib ka olla - lapsed ei ole suured, aga kui väikesed just, jääb lugeja tunde määrata) halb, aga ümburkond kõle, lakkamatult vaikne ja lapsed muudkui küsivad oma eelmise õpetaja järgi, kelle jälgedes tegutseda tundub pidevalt kehvem, igatahes mitte-nii-hea olla.
Raske välja kannatada. Ta on siin aasta ära ja siis päris Soome tagasi - saami keel on võõras ja saamikeelsed lapsed ei tahagi ju teda.
Ja päris akna all on vahel suured karu jäljed, laste kirjanditest kukub eelmise õpetajaga koos läbielatust huvitavaid mõtteid, mida ta algul fantaasiaks, siis aga samm-sammult teatud moel ka päriseluks peab ning viimaks jõuab mõistatuseni, mille lahendamine tundub väga oluline just laste ja noorurite vaimset ja füüsilist tervist silmas pidades.
Kuradi pedofiilid!
Aga kui lugeja noore õpetajannaga kaasa loeb ja elab, on talle juba silma hakanud, et oht ei ähvarda mitte ainult lapsi, vaid õpetajat ennastki.
Ümberjutustus, ah? Vahel võib ka niimoodi, eks =) Ja ma ei riku omateada lugemisrõõmu ära, kui ütlen veel, et saamid ja nende hõimud (ei ole ühtset "saami rahvast"!) on armastuse ja austusega käsitletud.
Lugu kulgeb hoopis omamoodi. Loodi minu jaoks täiesti piisava usutavusega tulevikumaailm, kus nett põhitöökoht, kuid et elektrit ja toitu on napilt, on see kättesaadav kas rikastele või kurjategijatele. Head inimsuhtelised detailid. Et ema ei küsi, kust raha tuleb, et eutanaasia on põhiõigus ja ei tekita kelleski küsimusi, et liha on liha. Väidetavalt parem kui putukad, kuigi selles julgen kahelda. Ma usun putukaproteiini üsna kirglikult.
Ja et kolme põrsakese loos on mainimata jäänud neljas põrsas - noh, see ei ole ju klassikaline muinasjutt enam, eks?
On põnev ja lõpunüke ettearvamatu. Minu jaoks rahuldavalt põhjendatud ja nauditav.
Otsustasin ikkagi kirjutada. Lugu pole enam nii valusere mu mälus ning ta on kindlasti reklaami väärt. Räägib Eliasest, kes tunnetab emotsioone ja suudab neid teistes elusolendites esile kutsuda. Sellest tulenevalt on ta teatud moel sunnitud ja teatud moel valinud elu, mille oluline osa on hädasid likvideerida. Kuhu ja kuidas see ta viib, kas vana arm siis roostetab või mitte ning kas eksida võib või on sellel hukatuslik mõju, on loo tasapisi väljakooruv ja -rulluv sisu.
Üks avalikult arvustaja leidis, et ses loos on ulme tegelikult ebaoluline lisand, ei mängi süžees erilist rolli. Mina arvan, et just see ulmeline osa tegi Eliasest Eliase, teistmoodi oleks sellise inimese eksistents kahtlane.
"Hundid kütivad öösel" on hea sellises mõttes nagu on hea "Kääbik" või Poirot-lood. Ehk sujuv, takerdumisteta, tore ajaviide, mis ei nõua lugejalt muud kui tema aega, ja annab võimaluse see aeg meeldivalt täita.
Siiski on toredad detailid toredad.
Väga mehine mees on see peategelane. Elukutselt sõdur, igasugu ilmanurkades tapelnud, kõikvõimalikke jubedusi näinud ja küllap mõndagi teinud. Ja me näeme teda tegelemas oma soengu ja kammidega. Oo, kammid on nii toredad.
Seksisteen küllusikult paksu naisega, tema imeliste kehavoltide naudisklev kirjeldamine. Väga meeldis, erutus on kirjeldustes, taju tuleb koos nendega, oo.
Günaasiumi olemasolu. Maadlejaõlgadega naine. Vann on nii mõnus. Et preester tunneb kuufaase ja teab, millal millisest aknast kuu sisse paistab.
Et hundikuningas otsustab, kas kellegiga rääkida tasub, temaga võideldes.
Huntide lõhnataju ja sellega mängimine.
Ja noh - lahendus oli üsna armas. Mitte läbipaistev, ent ausalt eelnevalt mängu toodud fakte ja mängijaid arvestav. Ma natuke rohkem kui teisi kahtlustasingi seda, kes Pahaks osutus, aga peamisel seepärast, et ta tundus liiga süütu.
Ehk noh - ma olen ennegi krimkasid lugenud, ma tean, kuidas need töötavad.
Nagu Poirot-lugu, noh =)
Lõpuosa - huntide jaht ja jääkaravan, segadus, kus siis Igenak ja mägilased asusid, vibulasu või suudluse kaugusel - loost oli mitte-nii-viimistletud ja hea kui eelnev.
Ma ei tunne, et peaksin Mahkrat õpetama kui pädevam autor. Et teeksin ise palju paremini vms.
Aga vanema ja kogenuma kirjutajana, võin öelda, et MINA olen just seda õppinud karmidest kogemustest: mul on aega vaja. See, mis esmases eufoorias tundub valmis loona, vajab tegelikult veel viimistlemist. Ja jääb silma kõigi nelja loo puhul ses kogumikus, et juttude peaaegu lõpud ja veidi ka lõpud ise on iga loo üldtasemest nõrgemad.
Vbla on Mahkral ka aega vaja, aga ta ei tea seda ise veel?
Kokku ikkagi: nauding. Nii hea kerge lugemine. Ning mulle meeldib see maailm, mille Mahkra annab.
Ja 25 lk hiljem olin muidugi täiesti haaratud. Sest klišeel on nii palju nukke, mitteinimesed on nii lahedalt tehtud - selle kahehingeliste rassi eest võiks auhinna anda, - nii palju on teistmoodi, kui "tavalises" raamatus, et ka tuttava klišeega mängimine on põnev ja kaasakiskuv.
Isegi Turesta inimesena hakkas meeldima ... ja siis tegi Mahkra veel korra Mahkrat.
Lugu läks natu rabedaks. Olid intensiivsed stseenid, mis samas päris nii intensiivsetena välja ei tulnud, kui vist pidanuks, ja veel kahe tosina lehekülje järel pöörati kõik tõed mitte ainult tagurpidi, vaid ka pahupidi.
S.t. ma pidanuksin ju selleks valmis olema olnud. Mahkra ju. See on tema tüüpiline loostruktuur, et protagonist osutub pahaks.
Vist.
Ma tegelikult ei ole teda nii palju lugenud, et kindel olla. Lihtsalt nende asjade põhjal, mida olen, on "tüüpiline."
Seekord osutus peategelane hulluks. Kõige hullemaks? Ja ma ei olnud valmis. Mahkra üllatas mind taas. Kas selle väljakirjutamine on teiste lugemisrõõmu rikkumine?
Samas ma ei saa sellest loost teistmoodi kirjutada. Sest just see struktuur, et mida ja kuidas peategelasest näidatakse, on kandev. Ma isegi ei tea, kas see lugu meeldib mulle või ei. Hinne on "kõige keskmisem võimalik", aga tavaline see lugu küll pole, ärge saage valesti aru.
Väga Mahkra igatahes.
