(romaan aastast 1937)
eesti keeles: «Kääbik, ehk, Sinna ja tagasi»
Tallinn «Eesti Raamat» 1977
Tallinn «Kupar» 1995
Tallinn «Tiritamm» 2002
Kunagi, kui ma õrnas nolgieas olin, ilmus eesti keeles lasteromaan «Kääbik». Mäletan, et iga nägu luges ja oigas. Ise lugesin selle raamatu alles läbi, siis kui olin 20ne aastane.
Noh, polnud ju paha muinasjutt (loe: fantasy). Aga iiveldama ajas see paatos ning veel rohkem on mind kogu aeg iiveldama ajanud need kilava silmavaatega JRRT fännid.
Tunnistan ausalt, et kolme saab see romaan vaid seetõttu, et püüan raamatute hindamisel lähtuda mingist objektiivsusest: stiilis meeldib/ei meeldi oleks hinne raudne kaks. Aga asjal on vist tõesti tohutu väärtus: olen ostnud seda raamatut kolm korda, aga omal pole ühtegi eksemplari: kõik on «ära laenatud». Lugesin seda ka vene keeles ja originaalis ning mulje on ikka igerik.
Kokkuvõttes on ajast kahju: mitu paremat teksti oleks võinud selle ajaga läbi lugeda. Raamat ise on ka pisut puine. Kuid pildid ja tõlge on tõesti toredad.
Olen kindel, et asja poleks päästnud ka see, kui lugenuks ma romaani n.ö. õigel ajal, kümneaastasena näiteks. Eelpool on "Kääbiku" iseloomustamiseks kasutet terminit "inimlik". Muidugi võib inimsusest või inimlikkusest väga erinevalt aru saada, aga... midagi inimloomust rohkem eiravat ei tulegi nagu meelde. Võiks teost mõnel psühholoogil või psühhoanalüütikul lasta uurida - kindlasti tuleks üht-teist piinlikku välja ka autori kohta.
Nüüd midagi ka raamatu kohta. Bilbo oli tasemel ja naljakas. Hea oli see, et olid õiged nimed, mitte nagu LOTR-is. Minu arust oli see väga hästi kirjutatud ja ka täiskasvanud võivad leida sellest meeldiva vahelduse.
Lugedes aina edasi "Kääbikut" tõusis mu entusiasm ja raamat oli nipsu pealt läbi. Tõsiselt kaasakiskuv lugu Bilbo Bagginsist ja tema retkest Üksildasele mäele, koos tema semudega.
Raamatus esines ka äratundmis rõõme, nt kui Bilbo ja Guglunk oma mõistatusi lasid teineteisele, läksid mu mõtted koheselt Stephen Kingi Tumeda Torni "Võlur ja Klaas" peale, sest ka seal pidid Roland ja tema kaader esitama Blainile mõistatusi, et ELUGA välja pääseda.
Nats lihtsaks jäi lõpp, kõik olid siiralt õnnelikud ja nii edasi, ei mingit kadedust, viha...
Hindeks 5, sest sellised on lood, mis viivad inimesed kirjutama ja lugema fantasy´it! Ja kindlasti võtan ette LOTR!
Meeldivaid õhtuid raamatute seltsis!
Lugu peaks kaasa haarama kõiki, nii suuri kui ka väikeseid; nii neid, kellele meeldib fantasy, kui ka neid, kes sest ei hooli. Ja nagu eelkirjeldanud mainivad, võib-olla ei saagi seda ulmeks liigitada, ka mina lugesin ja loen seda pigem kui toredat muinasjuttu. Sest ega ta päris "tõsine" ikka pole, eriti "Sõrmuste isanda" triloogiaga võrreldes.
Kuid paratamatult just selle teosega "Kääbikut" võrrelda tuleb, on ju tegelased ja sündmuspaik paljuski kattuvad. Üks mõte, mis mulle "Kääbikut" lugedes alati pähe tuleb, on see, kas Tolkienil oli seda kirjutades ikka "Sõrmuste isand" mõttes mõlkumas või pigem sidus alles ta alles hiljem romaani edust tiivustatuna "Kääbiku" sündmused kunstlikult "Sõrmuste isanda" looga. Kaldun ise viimast uskuma, sest traagelniidid on paraku liiga nähtavad. Näiteks ei viita "Kääbikus" pea miski sellele, et Bilbo leitud nähtamatuks tegev sõrmus oleks midagi suuremat; Udumägedes ei ela mitte orkid (orcs), vaid mäekollid (goblins); Bilbo saab päkapikkudelt kingituseks terasest, mitte mithrilist rõngassärgi; ning annetab selle rõngassärgi loo lõpus muuseumile, seega ei saa seda kuidagi Frodole pärandada jne., jne.
Ka on "Kääbik" oluliselt lapsikum, kui "Sõrmuste isand": näiteks on kõik laulud ja luultetused sellised väga lihtsakoelised ... jah, sõna otseses mõttes lapsikud. Eriti paistab see silma just haldjate laulude juures, mis järgnevas triloogias on hoopiski teisest puust. Kui see kõik on toimetaja "süü", kes palus Tolkienil tema surmtõsine teos lasteraamatuks ümber kirjutada, siis tjah, mulle oleks toimetamata variant rohkem istunud.
Kuid positiivse poole pealt vaadatuna on "Kääbik" hoopiski kompaktsem, kui tema mammutjärg — lugu kulgeb sujuvalt ja kõrvalepõigeta ning romaan on piltlikult öeldes ühe hingetõmbega läbi loetav. Igav ei hakka kordagi. Nii et jah, kahtlemata on tegemist väga ja väga hea raamatuga, mida ma võin ilmselt lõputu arv kordi lugeda, ilma et küll saaks. Ja olgu öeldud, et mulle ei meeldi fantasy kui kirjandusžanr. J.R.R. Tolkien ongi ainus seda žanrit viljelev kirjanik, kelle looming mulle täielikult istub.
Üldsõnalisi ülistusi on juba piisavalt, püüan siin pigem välja tuua need aegumatud elutõed, tänu millele suurteos inimpõlvedest kauem elab.
Miks läksid päkapikud sellele operatsioonile? Varandust ära tooma - Raha, Raha, Raha! Pisut ka kättemaks, aga kui Smaug tapnuks vaid linnatäie rahvast ja keeranuks siis mõnusalt magama, poleks kellelgi ettekäänet tema segamiseks ja põõnaks tänaseni. Ei räägitud omariikluse taastamisest vaid saagi jaotamisest.
Mida tegi Bilbo, kui sai teada, et tema poolt leitud sõrmusel on seda aktiivselt otsiv seaduslik omanik? Kõik endastoleneva, sealhulgas ka juriidiliselt küsitava, et eset endale pidada! Tol hetkel ei olnud alust Guglunki otseselt vaenlaseks pidada – mitte küll sõbraks, aga lihtsalt üks teistsugune, natuke kummaline tüüp.
Millal tundis Bilbo ennast esimest korda tegijana, tekkis nii-öelda „uus kääbik“, keda ka kaaslased kiiresti austama hakkasid? Pärast esimest teadlikku ja vahetut (ämbliku) tapmist!
Milles peitus Gandalfi vägi? Ta oskas teha tulevärki ja moonutada häält, kuid olulisem oli manipuleerimisoskus – kääbiku kampa sokutamine, karumehe abi sebimine. Lühidalt show ja suhtemees – iga tänase tippjuhi eeskuju! Pluss oskus õigel ajal oma nahka hoida st mitte minna koos teistega hämarasse laande.
Viie Väe Lahing väidetavalt tugineb MS I sündmustel, kuid skeem on universaalne. Anarhistid äratavad uinunud jõu, järgnenud sündmuste jada kisub sõtta rahvad ja iga neist peab otsustama, keda ta teistest vähem vihkab. Määravaks saavad gastroleerivad (õhu!) väed. Tekivad uued riigid, mõnes vanas vahetub valitsus ja ehkki kõik kaotavad märkimisväärse osa rahvastikust, on maailm pärast sõda parem kui varem, kuigi läbi metsa ei maksa väikestel siiski reisida.
Segaseks jäi mulle, mis värk oli naistega. Neid mainiti seoses kellegi põlvnemise või ajalooliste sündmustega, kuid mitte otseselt võtmetegelaste kaasaegsete hulgas. Päkapikkudel oli kombeks kahekaupa käia – äkki olidki pooled tegelikult tüdrukud? Kas ässad – Gandalf, Beord, Elrod, Smaug, Haldjakuningas jt – ei huvitunud naistest, või ei peetud neid lihtsalt mainimisväärseteks?
Sisu sisuks. See on ilmselt paljudele unepealt teada ja fännid võimelised pikki tsitaate esitama ja nüüd siis ka raamatut filmiga võrdlema jne. Mis põhiline, mulle kui fantasyga mitte just kõige paremas sinasuhtes olevale lugejale, troonib "Kääbik" koos kolme järgneva jutuga (mis küll 5 ei saa) kindlalt žanri tipus. See selleks.
Alguses suhtusingi sellesse kui muinasjuttu. Ei sidunudki seda ulmekirjandusega laiemalt. Mis aga seda lastejutust eristas oli mingi iseomane süngus. Teadjate meelest olla Tolkien seda sealt kõvasti maha lihvinud, kuid minu meelest jäi alles ka piisavalt. Ei väida, et see on täiuslik raamat. Lihtsalt mulle meeldis. Piisavalt.
Mis puutud "Sõrmuste Isandasse", siis selle saateks ütleb autor isegi, et mõnigi kord tuli tal punnitada. Noh oligi kuiv. Jällegi: öeldagu, mis tahes, see on minu jaoks üks kord, kui raamatu ekraniseering kukkus välja parem. (Sõrmuste loost räägin; kääbiku-film jättis ikka suht-koht külmaks juba.)
Ma olen “Kääbikut” varasemalt lugenud ilmselt ühe korra elus - ja polegi kindel, kas see oli eesti või inglise keeles. Lugesin esmakordselt üsna hilja, ilmselt ca kolmekümne-aastaselt. Lapsepõlves kuidagi libises endast mööda.
Vaat’ see on tõesti raamat, kus sisust väga ei tahakski rääkida. Tõepoolest, jutustatakse ju allegooriline muinasjutt (stiililiselt on tegu fantasy’ga lastele) sellest, kuidas üks tavaline tegelinski, kääbik sikutatakse natuke vastu ta tahtmist erinevate seikluste keskele ning kuidas tark võlur Gandalf näeb Bilbos märksa rohkem, kui ta ise seda arvab ja usub. Selles mõttes meenub kohe musketäridest Athos, kes oskas D’Artagnanis näha seda, mida teised ei märganud, kes oskas panna noore mehe alateadvusesse idanema seemne nii, et omanik ise ei saanud millestki aru.
Äärmiselt nauditav on lugeda igasuguse muu uuema kirjanduse vahele sellist natuke vanemat (ilmus esmakordselt 1937), leebemat ja kujundlikumat raamatut. Sest tõesti, lugu ise on üsna lihtne aga sinna ümber on punutud märksa rohkem. Jah, on erinevad huvitavad tegelased aga just kogu see maailm, õhustik on äärmiselt nutikalt kivi kivi haaval paika laotud.
Antud versioon (Pegasuse 2019 aasta oma) on igatepidi hästi kaunis, oma osa lisavad siin autori illustratsioonid. Muide, edasi annab Keskmaa raamatuid välja Rahva Raamatu kirjastus ning hetkel on lubatud, et stiil jääb samaks. Ootan huviga kuna enda riiulis Tolkieni enne polnud, nüüd üks raamat on.
Aga üsna kiiresti hakkas tore.
Tõepoolest, vana rollimängija - oo, professor oli D&D-d kaua mänginud - seiklejapuu ülesehitus ning spetsiifiline-olemuslik viis kasutada ära reeglites ette nähtud loitse ning erioskusi osutus korraga armsaks, naljakaks ning viis kogu müstilis-maagilise riigi muutuste teele.
Kui ehitada endale tegelane, kelle vastupidavus ja tervisepunktide tase on nii madalal, et jalga astutud klaasikild tapab, aga siduda ta samas templiga, kuhu keha alati pärast surma tagasi saabub ja isik taaselustub, saab juba eksisteerida.
Kui oma madalate tervisepunktide arvelt võtta õpivõimet ja mõned kasulikud erioskused, saab eksisteerida kavalamalt.
Ja kui lisaks on valitud oskus osata kõiki keeli, võib muuta kõigi kohatud olevuste maailmaga suhtestumist ja sinna, kus on sõda, tuua läbirääkimisi.
Rohelise Rahu gild (ehk ilmsesti Greenpeace) on tegelikult ju väga oluline gild ja võiks imestada, miks seda juba ammu loodud pole - ent kui palju on vanu D&D spetsialiste, kes tunnevat mängumehhaanikaid põhjani ja saavad ühtlasti uue elu? + nad peavad tahtma seda just D&D maailmas elada ka veel.
Ilmselt mitte eriti palju, nii et lava on valmis Professori esileastumiseks.
Lava on armas ja hell, päriselt vastikuid tegelasi õieti polegi ja küll teised saavad pärast loo lõppu ka haldjatega kaubale, selles olen ma kindel.
Väga malbe, ütleks isegi, naiselik õuduslugu ühes väikses Eesti linnas. Tegelikult külas, aga selline suuremapoolne küla on. Selline, kus käiakse koeri jalutamas rihma otsas küla vahel, mitte kuskil metsatukas lahtiselt. Kõik küll tunnevad kõiki, ent võtta on nii hobiajaloolane (kel päris palju raha samas) kui mitu gümnasisti, vanaduspensionärid ja aktiivikud.
Natukene - ebausutav.
Samas põhilugu on tore. Eestiaegsete inimeste elud ja surmad. Nägemused ja pimedused. Ja lõpuks keeratakse väga vahva vint peale. Mitu lehekülge näeme tegevuse kulge läbi vaimu silme. Ei anta mingit kindlalt vastust, et kuidas teispoolsuses eksisteeritakse, teada saame ainult seda, et ka seal leidub igasuguseid olevusi -- toredaid, tüütuid, hirmsaid, sõbralikke.
Ja armastus on oluline jõud, mis mõjub ja mõjutab. Päris tore lugu - just lõpu pärast mõnus.
Esimese, kõige tähtsama ja olemuslikult kurva asjana ütlen, et see raamat võinuks olla neli korda lühem. 500+ lehekülge, aga sündmustikku oleks vast 150-le. Ülejäänu võtsid enda alla tagala-askeldused, pakkide tassimine, hügieeni tagamine võitlejatele, toidujagamine. mida ja kuidas on tarvis remontida, kuidas täpselt teekond üle iga mäe kulgeb (muide, kuna neil oli külm ja külm, kujutasin ette lumevälju, aga mingil hetkel muutus jutt külmast ja lumest mingi "oo, vau!" hetketa jutuks rohumaadest), kust saab värkset toitu juurde, mismoodi toimetada, kui üks suur kandurmasin on kuristikus ja teine mäe otsas, kuidas inimesi eri rühmadesse jagada jne.
Te arvate, et "jne" alla ei saa eriti midagi jääda, kui ma nii palju asju ette lugesin? Eksite.
Olin sellest täiesti uimastatud, kuni saabus raamatu keskosa, kus viimaks algasid ka mingid muud sündmused kui "teekond oli pikk ja kõigile raske". Hakkasin veidi kaasa elama (miks "veidi", sellest allpool), aga siis algas juba lõputuna tunduv kirjeldus sellest, kuidas Kõrvekunna perenaine imelise laeva ja tolle imeliste omaduste perenaiseks sai.
Esiteks, kuna lugeja teab lõppu ette - tema tegemised laevas ja mis eesmärk tal on, olid juba poole raamatu peal ära öeldud - olnuks kõik see kokkkuvõetav kahele leheküljele.
Aga oli vaja venitada, mälestustehämmus sobrada, mõni pilt selgem, teine ainult emotsionaalne, ja kõik kokku nii pikk, et pidin end jõuga lugema sundima.
Teiseks ei olnud need sündmused esitatud huvitavana, kärts ja mürts, pinge kavab, vaid kõik kulgeski vaimus "ja siis tegi ta seda ja siis tegi ta toda, ajas liikumiseks oli vaja seda ja toda ja siis ta tegigi seda ja toda" ja seda juttu jagus oma 200-le leheküljele.
Ühtegi köitvat tegelast ei ilmunud, mitte kedagi, kel nimigi olnuks, mitte. Ühtegi pingelist sündmust ei toimunud, vähemalt mitte pingelisena kirjeldatut. Olid "see oli raske" tõdemused natukese seletusega, kuidas kõik vajalik oli, ent ei mingit tempot.
Aga isegi need tegelased, kes algusest peale mängus, kel olid näod ja nimed ja kes tasapisi meelde jäid, siis vanaperenaise jutustust kuulasid ja vahepeal sebisid, olid kuidagi veidralt skemaatilised. Kelleski ei toimunud isiksuse arengut, keegi polnud raamatu lõpuks teistsugune kui alguses. Ka vaatepunktitegelane mitte.
Talle oli küll teele kirjutatud üsna eredaid sündmusi, ent põhimõtteliselt oli ta raamatu lõpus täpselt samasugune kui alguses.
Samamoodi teised tegelased. Kuigi nende kõnemaneerid ja rollid, mida nad tegevuses mängivad, said lugedes väga selgeks, niipea, kui keegi neist hakkas oma tunnetega kuskile sügavamale vajuma, toodi ta kohe jälle pinnale tagasi. Seal plärtsusid kõik oma tavaliste ujumisrõngastega, kehvade mittenaljakate naljade ja familiaarsusega edasi. HÄSTI pinnaliselt, HÄSTI igavalt.
Juhtusid suured tähtsad asjad, aga tegelased olid ikka "vaja need kastid varustust ikka täis pakkida ja ära viia, üksus vajab neid" ja natuke vandumist ja natuke murret, kehv nali ja naer.
Ma ei tea, kui mina oleks näinud ennast ja oma naist esimeses isikus tehtud salvestuses suremas, mul küll ei oleks tunnet, et nojah, väga kurb ja ebameeldiv, aga tassime nüüd pakke edasi. Vbla laseme kellegi maha, aga vbla ka mitte.
Tegelane täitis funktsiooni olla ropu suuga keevavereline kallim ja kuigi talle oli külge pandud mõningane kalduvus paanikahoogudele, see surmasalvestus ja tõdemus, et iga inimese jaoks on tema elu päris ja ehtne, see oli päris ja ehtne ahastus ja surm, mida ta nägi, ei muutnud midagi peale paari vihase lause lausumise.
Nojah, osade mailmade nemad pidid hukka saama, et teistele (talle endale) elu kindlustada.
Miks ta seda nii rahulikult võttis, miks nad kõik seda nii rahulikult võtsid, on osaliselt seletatav õhus hõljuvate endorfiine ergutavate osakestega, ent see oli iii-gav jälgida. Polnud tunnet, et kellelgi mingeid tugevaid eetilisi dilemmasid oleks. Ühe naise mure oma maha jäänud naise ja varsti sündiva - vist juba sündinud nunnu lapsukese pärast oli intensiivsem kui kellegi mure sellepärast, et inimelud hulgast paralleelunivesumitest pannakse hakkama, et ühes - mitte kuidagi tähtsamas kui teised - saaksid asjad paremaks.
Kusjuures, kuivõrd variatsioone ajas on lõputu hulk, kuskil on nagunii juba paremini läinud konfliktilõppudega maailmad ka juba olemas.
Mida keegi isegi ei maininud. Kuigi ilmselge.
Kui nüüd positiivseid asju leida, siis maailmaloome, tehnoloogia, säästlikkus (LOOMULIKULT kasutatakse sitt ja kusi ära, selleks on spetsiaalne seenevärk mundri sees), rahuliku alastuse ja usutavate eestipäraste nimetustega (toop krõmsputati pärast joogi seest äratarbimist peale) asjad-inimesed olid toredad. Ja ajapuu maailma aja arusaadav kirjeldus. Ütleme, samas maailmas sama süžeega (kuigi poole raamatu peal ära öelda, mis on ühe olulise tegelase teiste tegevusse suunamise põhimotiiv, EI OLE põnevuse jaoks hea mõte) teos, mis oleks tempo ja pinge osas parem ja suure hulga sõnade võrra vaesem, oleks juba okei lugemine.
Et raamat heaks saada, oleks vaja tegelastesse areng sisse kirjutada, lõpetada ebajärjekindlused (mis mõttes on peategelanna ja tema mehe suhtlust kirjeldatud kui "vahetati armsaid roppusi" ja arutlusi londi vedamisest ja türasuppidest - ja kui lõpuks asjaks läheb, nõtkuvad puusad "mangroovide kasvamise taktis vulkaaniliste kataklüsmide poole?!") ja lubada natuke sügavamaid emotsioone kui pisarad ja sõnad.
+ lisada emotsioonide sügavuse ja inimeste käitumise omavaheline seos..
Praeguses variandis ei tähenda tunne midagi, tunded ei suuna kellegi käitumist, välja arvatud et vahel on keegi kogu oma elu mingi tunde järgimisse panustanud.
Samas ei väljenda ta seda kuidagi. Emotsioon ei põleta, kõrveta, haara, see on lihtsalt "olin väga emotsioonist haaratud".
Kõlab üsna jahedalt, eks?
Ongi.
Need tegelased ei tundu elusad.
Kirjatehnika on täitsa hea, kirjeldused piisavalt poeetilised, samas piisavalt reaalsed ja ikka on tore näha, et kellegi arust eestlased, kelle nimi on Jakub Kubeba ja kes on silmahakkavalt tumedanahlised, on kauni rituaalses regivärsis rääkiva tuleviku osa.
Aga see ei ole isegi päris raamat, kuigi kaante vahel, täitsa korralikult toimetatud ja kaaneillustratsiooniga. See on protoversioon, kus sees kõik "autor peab teadma, kuidas see käis, aga lugeja jaoks kokkkuvõetav poole lausega"-osised ning tegelastele pole samas eriti tähelepanu pööratud.
Hakkasin toidupoes, kui olin lugemisega kuskil 100 lk kandis, mõtlema, mis oli peategelase nimi - ja ei tulnud üldse ette. Oli mingi naine, jagas suppi, tal oli Sonora-nimeline kallim, aga mis ta nimi oli ...?
Ei mõelnudki välja.
Kodus vaatasin raamatust järele, et Tikuta.
Üldiselt ei ole töö algklasside õpetajana (põhikooli algus võib ka olla - lapsed ei ole suured, aga kui väikesed just, jääb lugeja tunde määrata) halb, aga ümburkond kõle, lakkamatult vaikne ja lapsed muudkui küsivad oma eelmise õpetaja järgi, kelle jälgedes tegutseda tundub pidevalt kehvem, igatahes mitte-nii-hea olla.
Raske välja kannatada. Ta on siin aasta ära ja siis päris Soome tagasi - saami keel on võõras ja saamikeelsed lapsed ei tahagi ju teda.
Ja päris akna all on vahel suured karu jäljed, laste kirjanditest kukub eelmise õpetajaga koos läbielatust huvitavaid mõtteid, mida ta algul fantaasiaks, siis aga samm-sammult teatud moel ka päriseluks peab ning viimaks jõuab mõistatuseni, mille lahendamine tundub väga oluline just laste ja noorurite vaimset ja füüsilist tervist silmas pidades.
Kuradi pedofiilid!
Aga kui lugeja noore õpetajannaga kaasa loeb ja elab, on talle juba silma hakanud, et oht ei ähvarda mitte ainult lapsi, vaid õpetajat ennastki.
Ümberjutustus, ah? Vahel võib ka niimoodi, eks =) Ja ma ei riku omateada lugemisrõõmu ära, kui ütlen veel, et saamid ja nende hõimud (ei ole ühtset "saami rahvast"!) on armastuse ja austusega käsitletud.
Lugu kulgeb hoopis omamoodi. Loodi minu jaoks täiesti piisava usutavusega tulevikumaailm, kus nett põhitöökoht, kuid et elektrit ja toitu on napilt, on see kättesaadav kas rikastele või kurjategijatele. Head inimsuhtelised detailid. Et ema ei küsi, kust raha tuleb, et eutanaasia on põhiõigus ja ei tekita kelleski küsimusi, et liha on liha. Väidetavalt parem kui putukad, kuigi selles julgen kahelda. Ma usun putukaproteiini üsna kirglikult.
Ja et kolme põrsakese loos on mainimata jäänud neljas põrsas - noh, see ei ole ju klassikaline muinasjutt enam, eks?
On põnev ja lõpunüke ettearvamatu. Minu jaoks rahuldavalt põhjendatud ja nauditav.
Otsustasin ikkagi kirjutada. Lugu pole enam nii valusere mu mälus ning ta on kindlasti reklaami väärt. Räägib Eliasest, kes tunnetab emotsioone ja suudab neid teistes elusolendites esile kutsuda. Sellest tulenevalt on ta teatud moel sunnitud ja teatud moel valinud elu, mille oluline osa on hädasid likvideerida. Kuhu ja kuidas see ta viib, kas vana arm siis roostetab või mitte ning kas eksida võib või on sellel hukatuslik mõju, on loo tasapisi väljakooruv ja -rulluv sisu.
Üks avalikult arvustaja leidis, et ses loos on ulme tegelikult ebaoluline lisand, ei mängi süžees erilist rolli. Mina arvan, et just see ulmeline osa tegi Eliasest Eliase, teistmoodi oleks sellise inimese eksistents kahtlane.
"Hundid kütivad öösel" on hea sellises mõttes nagu on hea "Kääbik" või Poirot-lood. Ehk sujuv, takerdumisteta, tore ajaviide, mis ei nõua lugejalt muud kui tema aega, ja annab võimaluse see aeg meeldivalt täita.
Siiski on toredad detailid toredad.
Väga mehine mees on see peategelane. Elukutselt sõdur, igasugu ilmanurkades tapelnud, kõikvõimalikke jubedusi näinud ja küllap mõndagi teinud. Ja me näeme teda tegelemas oma soengu ja kammidega. Oo, kammid on nii toredad.
Seksisteen küllusikult paksu naisega, tema imeliste kehavoltide naudisklev kirjeldamine. Väga meeldis, erutus on kirjeldustes, taju tuleb koos nendega, oo.
Günaasiumi olemasolu. Maadlejaõlgadega naine. Vann on nii mõnus. Et preester tunneb kuufaase ja teab, millal millisest aknast kuu sisse paistab.
Et hundikuningas otsustab, kas kellegiga rääkida tasub, temaga võideldes.
Huntide lõhnataju ja sellega mängimine.
Ja noh - lahendus oli üsna armas. Mitte läbipaistev, ent ausalt eelnevalt mängu toodud fakte ja mängijaid arvestav. Ma natuke rohkem kui teisi kahtlustasingi seda, kes Pahaks osutus, aga peamisel seepärast, et ta tundus liiga süütu.
Ehk noh - ma olen ennegi krimkasid lugenud, ma tean, kuidas need töötavad.
Nagu Poirot-lugu, noh =)
Lõpuosa - huntide jaht ja jääkaravan, segadus, kus siis Igenak ja mägilased asusid, vibulasu või suudluse kaugusel - loost oli mitte-nii-viimistletud ja hea kui eelnev.
Ma ei tunne, et peaksin Mahkrat õpetama kui pädevam autor. Et teeksin ise palju paremini vms.
Aga vanema ja kogenuma kirjutajana, võin öelda, et MINA olen just seda õppinud karmidest kogemustest: mul on aega vaja. See, mis esmases eufoorias tundub valmis loona, vajab tegelikult veel viimistlemist. Ja jääb silma kõigi nelja loo puhul ses kogumikus, et juttude peaaegu lõpud ja veidi ka lõpud ise on iga loo üldtasemest nõrgemad.
Vbla on Mahkral ka aega vaja, aga ta ei tea seda ise veel?
Kokku ikkagi: nauding. Nii hea kerge lugemine. Ning mulle meeldib see maailm, mille Mahkra annab.
Ja 25 lk hiljem olin muidugi täiesti haaratud. Sest klišeel on nii palju nukke, mitteinimesed on nii lahedalt tehtud - selle kahehingeliste rassi eest võiks auhinna anda, - nii palju on teistmoodi, kui "tavalises" raamatus, et ka tuttava klišeega mängimine on põnev ja kaasakiskuv.
Isegi Turesta inimesena hakkas meeldima ... ja siis tegi Mahkra veel korra Mahkrat.
Lugu läks natu rabedaks. Olid intensiivsed stseenid, mis samas päris nii intensiivsetena välja ei tulnud, kui vist pidanuks, ja veel kahe tosina lehekülje järel pöörati kõik tõed mitte ainult tagurpidi, vaid ka pahupidi.
S.t. ma pidanuksin ju selleks valmis olema olnud. Mahkra ju. See on tema tüüpiline loostruktuur, et protagonist osutub pahaks.
Vist.
Ma tegelikult ei ole teda nii palju lugenud, et kindel olla. Lihtsalt nende asjade põhjal, mida olen, on "tüüpiline."
Seekord osutus peategelane hulluks. Kõige hullemaks? Ja ma ei olnud valmis. Mahkra üllatas mind taas. Kas selle väljakirjutamine on teiste lugemisrõõmu rikkumine?
Samas ma ei saa sellest loost teistmoodi kirjutada. Sest just see struktuur, et mida ja kuidas peategelasest näidatakse, on kandev. Ma isegi ei tea, kas see lugu meeldib mulle või ei. Hinne on "kõige keskmisem võimalik", aga tavaline see lugu küll pole, ärge saage valesti aru.
Väga Mahkra igatahes.
