hindex 10.. Neuromancer oli esimene gibson mida ma lugesin... ja kindlasti ei j22 vimasex... arvan et see raamat ei vajagi kommentare :) V2GA V2GA hea raamat…
(romaan aastast 1984)
eesti keeles: «Neuromant»
Tallinn, 1997
PS Lugesin hiljuti selle eestikeelse tõlke ka läbi, pole tal nii väga häda midagi, palju hulleminigi oleks võinud minna, terminoloogia tõlkimisega vähemalt ei oldud eriti puusse pandud.
Kui raamatu positiivsematest külgedest rääkida, siis Gibsonil oli päris palju huvitavaid leide. Kasvõi juba eespool mainitud Turingi võmmid, ka selle Kuang viiruse tegevus, Sirgjoon ja veel mõned. Küberruumi kirjeldus oli minu meelest nõrgavõitu, kuid samas pole ma selle koha pealt miski autoriteet.
Ilma mõndade päris heade mõteteta paneks raamatule kirjanduslikust väärtusest lähtudes 1. Praegu panen 2.
Hinde 4 panin sellepärast, et pole seni ühtki paremat küberpunki lugenud. Ausalt öeldes oli Gibson mu esimene.
Ahjaa, mis mulle veel "Neuromancerit" lugedes pähe torkas. Viis, kuidas Gibson kirjeldas Neuromandi-nimelise TI pelgupaika, meenutas "Goblin Reservationist" tuttavat loodusmotiivi. Ja võrdlus viimati mainitud teosega tähendab taset.-
Raamat nõuab aega, et sisse elada, aga ulmehuvilisena sain 0-punktist üle ja panen hindeks "viie". Sest: veel lörtsimata semantika (praeguseks aegunud); karakteritel on mingi mõru-magus(-valus) koloriit, mis hapuks ei lähe; virtuaalreaalsuse maastikud on siiski üsna hästi välja kukkunud (mitte-tehnokrati arvates); poeetiline tekst (ei ole ilutsemine!!!!!!!!!!!!!!!!!!!Hõrh-urrh-tðð!)
On inimesi, kes ei suuda lugeda raamatuid, kus on vananenud tehnika. Näiteks kettaga telefonid. Õige ka, kes siis enam seliseid kasutab, eks ole. Või jalgratas. Tänapäeval lennatakse lennukiga! Aga niisugust saasta pole mõtet lugedagi. Mina, tõsi kyll, möllasin alles nädal tagasi laua all juhtmetega (neli arvutit pluss hunnik perifeeriat). Aga ma olen vana ka.
Selge seegi, et meie päevade lapsukesed ei suuda aru saada, kuidas võib keegi nii loll olla, et räägib sisuliselt visuaalsest internetist. Et nad enamasti pole kuulnud, kui rängalt töösturid virtuaalreaalsustehnikate kallal ohivad, et tänapäeva netitorud ei veaks yleyldist graafikat lihtsalt jämeduse poolest välja ja et kavasid sellise, vähem verbaalse ja rohkem symbolilise kasutajaliidesega neti ehitamiseks on olnud rohkem kui muda Pärnu mudaravilas, siis on nad reaalsusest nii meeldivalt kaugel, et võime neid endidki enam-vähem virtuaalseteks pidada. Koos graafikaga. Q.e.d.
Tegelikult seisneb Gibsoni originaalsus just kirjutamisviisis. Mis on uus. Ja - tegelikult, vastupidiselt levinud arvamusele - tänini äärmiselt vähe levinud. Aga see ei jõua enamikule põnekaneelajaist muidugi pärale. Eriti tõlkes. (Ehkki, milleks sellistele yldse raamatuid tõlkida?)
Mis toobki jutu tõlkeni välja. Inimesed, kui teile satub kätte "Neuromandi" eestikeelne tõlge, palun ärge lugege seda. Pange see põlema. Ja õppige inglise keel ära, tuleb elus kasuks.
Eesti olukord on juba kord nii õnnetu, et kui midagi sitasti teha, ei saa järgmise viiekymne aasta jooksul keegi teine paremini ka teha, turg ei kanna välja. Mistõttu on käesolev tõlge ikka eriline sigadus.
Üldiselt on tegu suurepärase raamatuga, mida kergelt rikub vaid pisut kaanonitesse kalduv lõpp, kuid see on pisiasi. Eraldi aga tahaks hambaid teritada tolle tehnika kujutamise, õigemini selle üle täna ilkumise teemadel. On vist üks liik väga väikese aruga inimesi, kellele asjade maailm on muutunud peaaegu religioosseks meediumiks. Kujutage aga ette kirjaniku raskusi ignorantse auditooriumiga suhtlemisel - kui kirjutamisel interpoleerida keskkond liiga kaugele, ei saa lihtsad hinged sellest aru ja teised on ka hädas, kuna peamine kipub siis paratamatult vajalikuks osutuvate selgituste alla mattuma, kui piirduda elementaarsega, kasutades vaid tänasel päeval kõige eesrindlikumat tehnoloogiat, on tagatud, et paarikümne aasta pärast hakkavad lugejad muigama... Samas aga olen ühes arvustuses juba märkinud, et sama häda kerkib ka siis, kui eestlane näiteks Jaapanist kirjutab - tohutult on mõisteid, esemeid ja kontseptsioone, mis meile üsna võõrad on. Või kui keegi kahe sajandi tagusest Eestist kirjutades kõik hobuseriistad üles loeb - ei erine see kesmise tänapäeva inimese jaoks hüperlaevadest ja blasteritest. Et lõpetaks enda targakspidamise vaid sellepärast, et meil on õnn või õnnetus pisut teisiti arenenud tehnikaga elada ja vaataks, millest raamat päriselt räägib?
Omamoodi kurikuulus tekst, mille populaarsus teismeliste arvutihuviliste seas — kellest paljud armastasid võõrastesse arvutitesse sisse murda — pani aluse küberpunkarite kräkkeritega samastamisele; nõiajahi kõrghetkel USAs võrdus korraga arvuti ja “Neuromandi” omamine enese kurjategijaks tunnistamisega.
Ma olen viimased paar aastat (alates sellest, kui eelmise sajandi Gibsoni pea täies mahus läbi sain) mõelnud, et miks kuradi pärast mulle “Neuromandi” järgsed asjad ei meeldi. Ei, loetavad, aga mitte midagi vaimustavat. Eks ma olen pirtsakas ka, näiteks muusika puhul on tavaline, et mingi esitaja kahe kindla loo peale olen sillas, ülejäänuid ei kuulaks raha eest ka… aga ikkagi? Asi ehk minu ikkagi üsna kehvas inglise keele oskuses? Sest kui oled millegagi emakeeles tuttavaks saanud, aitab see hiljem originaali raskematest kohtadest üle. Õnnetul kombel ei klapi see hästi, sest ka mitmed inglise keeles loetud keerulised tekstid on hästi peale läinud… ja veel üks eestikeelne Gibsoni romaan, “Idoru”, ei meeldi mulle kohe üldse.
Kuni mulle sobivas kontekstis meenus üks Gibsoni intervjuu, kus ta pajatas “Neuromandi” saamisloost. Olles seni ainult jutte kirjutanud, võttis ta lolli peaga vastu romaanilepingu. Ja veetis siis üsna paanilise aasta, üritades aru saada, kuidas romaani kirjutamine käib ja kuidas sellise hiidpika teksti jooksul mitte lugeja tähelepanu kaotada. Ta tegi seda paarkümmend korda täies mahus ümber (oma põntsu andis “Blade Runneri” kinnotulek, mis olla tema algse nägemuse juba teoks teinud, aga palju paremini) ja Gibsoni tekstid kipuvad ümberkirjutamise käigus aina lühemaks jääma… Ehk siis on “Neuromant” oma struktuurilt pigem lühijutt, aga sinna on nii palju sisse pressitud, et annab romaani mõõdu välja (ei, ma ei hakka nüüd promoma innovaatilist lähenemist Stalkeri kategooriatele). Ja Gibsoni jutud mulle meeldivad, kohe väga. Hiljem oli tal juba kogemusi rohkem ja romaanid tulid täitsa romaani nägu, isegi vahetuvad tegevusliinid on olemas:-)
Romaani tegelik panus ulmekirjandusse polnud mitte uue atribuutika ja tausta pakkumine vanale žanrile (mida oli lihtne kopeerida ja mida kopeeriti ka, nii et veri väljas, ja mis isegi mõned head teosed andis, nagu Richard Kadrey “Metrophage”), vaid väga elav ja intensiivne kirjutamisstiil (mida on väga keeruline kopeerida ja mida eriti ei kopeerita ka). Jaak Tombergi magistritöö “Ekstrapolatiivne kirjutamine” kirjeldab hästi, millega siis ikkagi tegu (ehkki tekstinäiteid on ikka üsna valus lugeda). Jäljendamishimu on muidugi kerge tekkima (eriti algajal, mis seletab kõiki noid erakordselt abituid küberpunklugusid), sest atribuutikat on lademes, nii ka suhteliselt lõdva randmega vägivalda (tegelased on ju lõppude lõpuks ehtsad psühhopaadid). Mõnel juhul annab omast arust originaalitruu jäljendus tulemuseks noh näiteks patsifistpunkaritega täidetud Viljandi. Õnneks kaotasin ma need katsetused kolides ära;-)
Esimest korda lugesin “Neuromanti” vast kolmeteistaastaselt ja tagakaas oleks peaaegu sundinud raamatut riiulisse tagasi panema — aga ju ma siis vaatasin sisse ka ja olingi hingekesest ilma… Tõlge, ehkki kahtlemata üks halva teksti etalone eesti keeles, ei ole mind tegelikult kunagi suutnud väga loksutada. On lihtsalt nii hea lugu, et tuleb selgelt ja kahinata läbi kõige hullemate atmosfäärihäirete (siinkohal võiksin pajatada mälestusi televisiooni tarvitamisest masina abil, mille pilt oli poole ekraani võrra nihkes ja hüplev). Originaal on pigem boonuseks, et saad teada, kuidas mingeid asju nimetatud on jne. Ehkki, kui juba valida on, siis loen ikka väljamaa keeles. Iga paari aasta tagant uuesti üle.
Tõsi, iga korraga märkab üha rohkem tehnilisi apsakaid — no ei saa geostatsionaarne satelliit rippuda Manhattani kohal; sealt nähtav olla küll, aga see on ikkagi teine asi… See, et Gibson arvutitest muhvigi ei teadnud, on ju üldteada, ja kõige sellest tuleneva üle ma tõesti vinguda ei viitsi. On jabur, aga võiks veel palju hullem olla. “Neuromant” ei jutusta mitte (ainult) arvutitest, vaid (ka) inimestest, narkootikumidest, linnadest, kuritegevusest, ilukirurgiast, meediast, saastest…
Võiks mainida, et kuna mina romaani esmailmumisel heal juhul alles loode olin, jäin ilma selle eeldatavasti vägevast tulevikulaksust; tänaseks on sellest tulevikust saanud “tulemata jäänud minevik”, mis minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt tekstile veel omajagu juurde annab. Eelistan näiteks uudiseid tarbida teatava ajalise distantsiga, võiks öelda ajalookaifi pärast. Arvake ära, mis hinde ma Gibsoni “The Gernsback Continuumile” panin?
Noore ja naiivsena olin ma absoluutselt kindel, et kui Gibsonit veel tõlgitakse, siis stiiliühtsuse huvides ikka tolles äratapet kõnepruugis. “Idoru” ja “Põleva Kroomi” ilmumise ajaks olin õnneks targemaks saanud, mis potentsiaalset närvivapustust vältis. Siiski on tollest ettekujutusest jäänud riismeid: “Neuromandis” on mõned väljendid (tõrreskasvatatud, Huilgav Rusikas), mis utoopilises uues tõlkes peaks kindlasti samaks jääma. Muidu on nagu Strugatskitega, et kunagine Pioneeri järjejuttude sõnavara on üle parda visatud, aluseks võetud veel paarkümmend aastat varasem, ja siis loe ja piinle.
Eesti väljaande kaanepilt muide on maha viksitud poolikuks jäänud koomiksiversiooni esimese vihiku kaanelt. Näeb suisa parem välja kui originaal.
Aga üsna kiiresti hakkas tore.
Tõepoolest, vana rollimängija - oo, professor oli D&D-d kaua mänginud - seiklejapuu ülesehitus ning spetsiifiline-olemuslik viis kasutada ära reeglites ette nähtud loitse ning erioskusi osutus korraga armsaks, naljakaks ning viis kogu müstilis-maagilise riigi muutuste teele.
Kui ehitada endale tegelane, kelle vastupidavus ja tervisepunktide tase on nii madalal, et jalga astutud klaasikild tapab, aga siduda ta samas templiga, kuhu keha alati pärast surma tagasi saabub ja isik taaselustub, saab juba eksisteerida.
Kui oma madalate tervisepunktide arvelt võtta õpivõimet ja mõned kasulikud erioskused, saab eksisteerida kavalamalt.
Ja kui lisaks on valitud oskus osata kõiki keeli, võib muuta kõigi kohatud olevuste maailmaga suhtestumist ja sinna, kus on sõda, tuua läbirääkimisi.
Rohelise Rahu gild (ehk ilmsesti Greenpeace) on tegelikult ju väga oluline gild ja võiks imestada, miks seda juba ammu loodud pole - ent kui palju on vanu D&D spetsialiste, kes tunnevat mängumehhaanikaid põhjani ja saavad ühtlasti uue elu? + nad peavad tahtma seda just D&D maailmas elada ka veel.
Ilmselt mitte eriti palju, nii et lava on valmis Professori esileastumiseks.
Lava on armas ja hell, päriselt vastikuid tegelasi õieti polegi ja küll teised saavad pärast loo lõppu ka haldjatega kaubale, selles olen ma kindel.
Väga malbe, ütleks isegi, naiselik õuduslugu ühes väikses Eesti linnas. Tegelikult külas, aga selline suuremapoolne küla on. Selline, kus käiakse koeri jalutamas rihma otsas küla vahel, mitte kuskil metsatukas lahtiselt. Kõik küll tunnevad kõiki, ent võtta on nii hobiajaloolane (kel päris palju raha samas) kui mitu gümnasisti, vanaduspensionärid ja aktiivikud.
Natukene - ebausutav.
Samas põhilugu on tore. Eestiaegsete inimeste elud ja surmad. Nägemused ja pimedused. Ja lõpuks keeratakse väga vahva vint peale. Mitu lehekülge näeme tegevuse kulge läbi vaimu silme. Ei anta mingit kindlalt vastust, et kuidas teispoolsuses eksisteeritakse, teada saame ainult seda, et ka seal leidub igasuguseid olevusi -- toredaid, tüütuid, hirmsaid, sõbralikke.
Ja armastus on oluline jõud, mis mõjub ja mõjutab. Päris tore lugu - just lõpu pärast mõnus.
Esimese, kõige tähtsama ja olemuslikult kurva asjana ütlen, et see raamat võinuks olla neli korda lühem. 500+ lehekülge, aga sündmustikku oleks vast 150-le. Ülejäänu võtsid enda alla tagala-askeldused, pakkide tassimine, hügieeni tagamine võitlejatele, toidujagamine. mida ja kuidas on tarvis remontida, kuidas täpselt teekond üle iga mäe kulgeb (muide, kuna neil oli külm ja külm, kujutasin ette lumevälju, aga mingil hetkel muutus jutt külmast ja lumest mingi "oo, vau!" hetketa jutuks rohumaadest), kust saab värkset toitu juurde, mismoodi toimetada, kui üks suur kandurmasin on kuristikus ja teine mäe otsas, kuidas inimesi eri rühmadesse jagada jne.
Te arvate, et "jne" alla ei saa eriti midagi jääda, kui ma nii palju asju ette lugesin? Eksite.
Olin sellest täiesti uimastatud, kuni saabus raamatu keskosa, kus viimaks algasid ka mingid muud sündmused kui "teekond oli pikk ja kõigile raske". Hakkasin veidi kaasa elama (miks "veidi", sellest allpool), aga siis algas juba lõputuna tunduv kirjeldus sellest, kuidas Kõrvekunna perenaine imelise laeva ja tolle imeliste omaduste perenaiseks sai.
Esiteks, kuna lugeja teab lõppu ette - tema tegemised laevas ja mis eesmärk tal on, olid juba poole raamatu peal ära öeldud - olnuks kõik see kokkkuvõetav kahele leheküljele.
Aga oli vaja venitada, mälestustehämmus sobrada, mõni pilt selgem, teine ainult emotsionaalne, ja kõik kokku nii pikk, et pidin end jõuga lugema sundima.
Teiseks ei olnud need sündmused esitatud huvitavana, kärts ja mürts, pinge kavab, vaid kõik kulgeski vaimus "ja siis tegi ta seda ja siis tegi ta toda, ajas liikumiseks oli vaja seda ja toda ja siis ta tegigi seda ja toda" ja seda juttu jagus oma 200-le leheküljele.
Ühtegi köitvat tegelast ei ilmunud, mitte kedagi, kel nimigi olnuks, mitte. Ühtegi pingelist sündmust ei toimunud, vähemalt mitte pingelisena kirjeldatut. Olid "see oli raske" tõdemused natukese seletusega, kuidas kõik vajalik oli, ent ei mingit tempot.
Aga isegi need tegelased, kes algusest peale mängus, kel olid näod ja nimed ja kes tasapisi meelde jäid, siis vanaperenaise jutustust kuulasid ja vahepeal sebisid, olid kuidagi veidralt skemaatilised. Kelleski ei toimunud isiksuse arengut, keegi polnud raamatu lõpuks teistsugune kui alguses. Ka vaatepunktitegelane mitte.
Talle oli küll teele kirjutatud üsna eredaid sündmusi, ent põhimõtteliselt oli ta raamatu lõpus täpselt samasugune kui alguses.
Samamoodi teised tegelased. Kuigi nende kõnemaneerid ja rollid, mida nad tegevuses mängivad, said lugedes väga selgeks, niipea, kui keegi neist hakkas oma tunnetega kuskile sügavamale vajuma, toodi ta kohe jälle pinnale tagasi. Seal plärtsusid kõik oma tavaliste ujumisrõngastega, kehvade mittenaljakate naljade ja familiaarsusega edasi. HÄSTI pinnaliselt, HÄSTI igavalt.
Juhtusid suured tähtsad asjad, aga tegelased olid ikka "vaja need kastid varustust ikka täis pakkida ja ära viia, üksus vajab neid" ja natuke vandumist ja natuke murret, kehv nali ja naer.
Ma ei tea, kui mina oleks näinud ennast ja oma naist esimeses isikus tehtud salvestuses suremas, mul küll ei oleks tunnet, et nojah, väga kurb ja ebameeldiv, aga tassime nüüd pakke edasi. Vbla laseme kellegi maha, aga vbla ka mitte.
Tegelane täitis funktsiooni olla ropu suuga keevavereline kallim ja kuigi talle oli külge pandud mõningane kalduvus paanikahoogudele, see surmasalvestus ja tõdemus, et iga inimese jaoks on tema elu päris ja ehtne, see oli päris ja ehtne ahastus ja surm, mida ta nägi, ei muutnud midagi peale paari vihase lause lausumise.
Nojah, osade mailmade nemad pidid hukka saama, et teistele (talle endale) elu kindlustada.
Miks ta seda nii rahulikult võttis, miks nad kõik seda nii rahulikult võtsid, on osaliselt seletatav õhus hõljuvate endorfiine ergutavate osakestega, ent see oli iii-gav jälgida. Polnud tunnet, et kellelgi mingeid tugevaid eetilisi dilemmasid oleks. Ühe naise mure oma maha jäänud naise ja varsti sündiva - vist juba sündinud nunnu lapsukese pärast oli intensiivsem kui kellegi mure sellepärast, et inimelud hulgast paralleelunivesumitest pannakse hakkama, et ühes - mitte kuidagi tähtsamas kui teised - saaksid asjad paremaks.
Kusjuures, kuivõrd variatsioone ajas on lõputu hulk, kuskil on nagunii juba paremini läinud konfliktilõppudega maailmad ka juba olemas.
Mida keegi isegi ei maininud. Kuigi ilmselge.
Kui nüüd positiivseid asju leida, siis maailmaloome, tehnoloogia, säästlikkus (LOOMULIKULT kasutatakse sitt ja kusi ära, selleks on spetsiaalne seenevärk mundri sees), rahuliku alastuse ja usutavate eestipäraste nimetustega (toop krõmsputati pärast joogi seest äratarbimist peale) asjad-inimesed olid toredad. Ja ajapuu maailma aja arusaadav kirjeldus. Ütleme, samas maailmas sama süžeega (kuigi poole raamatu peal ära öelda, mis on ühe olulise tegelase teiste tegevusse suunamise põhimotiiv, EI OLE põnevuse jaoks hea mõte) teos, mis oleks tempo ja pinge osas parem ja suure hulga sõnade võrra vaesem, oleks juba okei lugemine.
Et raamat heaks saada, oleks vaja tegelastesse areng sisse kirjutada, lõpetada ebajärjekindlused (mis mõttes on peategelanna ja tema mehe suhtlust kirjeldatud kui "vahetati armsaid roppusi" ja arutlusi londi vedamisest ja türasuppidest - ja kui lõpuks asjaks läheb, nõtkuvad puusad "mangroovide kasvamise taktis vulkaaniliste kataklüsmide poole?!") ja lubada natuke sügavamaid emotsioone kui pisarad ja sõnad.
+ lisada emotsioonide sügavuse ja inimeste käitumise omavaheline seos..
Praeguses variandis ei tähenda tunne midagi, tunded ei suuna kellegi käitumist, välja arvatud et vahel on keegi kogu oma elu mingi tunde järgimisse panustanud.
Samas ei väljenda ta seda kuidagi. Emotsioon ei põleta, kõrveta, haara, see on lihtsalt "olin väga emotsioonist haaratud".
Kõlab üsna jahedalt, eks?
Ongi.
Need tegelased ei tundu elusad.
Kirjatehnika on täitsa hea, kirjeldused piisavalt poeetilised, samas piisavalt reaalsed ja ikka on tore näha, et kellegi arust eestlased, kelle nimi on Jakub Kubeba ja kes on silmahakkavalt tumedanahlised, on kauni rituaalses regivärsis rääkiva tuleviku osa.
Aga see ei ole isegi päris raamat, kuigi kaante vahel, täitsa korralikult toimetatud ja kaaneillustratsiooniga. See on protoversioon, kus sees kõik "autor peab teadma, kuidas see käis, aga lugeja jaoks kokkkuvõetav poole lausega"-osised ning tegelastele pole samas eriti tähelepanu pööratud.
Hakkasin toidupoes, kui olin lugemisega kuskil 100 lk kandis, mõtlema, mis oli peategelase nimi - ja ei tulnud üldse ette. Oli mingi naine, jagas suppi, tal oli Sonora-nimeline kallim, aga mis ta nimi oli ...?
Ei mõelnudki välja.
Kodus vaatasin raamatust järele, et Tikuta.
Üldiselt ei ole töö algklasside õpetajana (põhikooli algus võib ka olla - lapsed ei ole suured, aga kui väikesed just, jääb lugeja tunde määrata) halb, aga ümburkond kõle, lakkamatult vaikne ja lapsed muudkui küsivad oma eelmise õpetaja järgi, kelle jälgedes tegutseda tundub pidevalt kehvem, igatahes mitte-nii-hea olla.
Raske välja kannatada. Ta on siin aasta ära ja siis päris Soome tagasi - saami keel on võõras ja saamikeelsed lapsed ei tahagi ju teda.
Ja päris akna all on vahel suured karu jäljed, laste kirjanditest kukub eelmise õpetajaga koos läbielatust huvitavaid mõtteid, mida ta algul fantaasiaks, siis aga samm-sammult teatud moel ka päriseluks peab ning viimaks jõuab mõistatuseni, mille lahendamine tundub väga oluline just laste ja noorurite vaimset ja füüsilist tervist silmas pidades.
Kuradi pedofiilid!
Aga kui lugeja noore õpetajannaga kaasa loeb ja elab, on talle juba silma hakanud, et oht ei ähvarda mitte ainult lapsi, vaid õpetajat ennastki.
Ümberjutustus, ah? Vahel võib ka niimoodi, eks =) Ja ma ei riku omateada lugemisrõõmu ära, kui ütlen veel, et saamid ja nende hõimud (ei ole ühtset "saami rahvast"!) on armastuse ja austusega käsitletud.
Lugu kulgeb hoopis omamoodi. Loodi minu jaoks täiesti piisava usutavusega tulevikumaailm, kus nett põhitöökoht, kuid et elektrit ja toitu on napilt, on see kättesaadav kas rikastele või kurjategijatele. Head inimsuhtelised detailid. Et ema ei küsi, kust raha tuleb, et eutanaasia on põhiõigus ja ei tekita kelleski küsimusi, et liha on liha. Väidetavalt parem kui putukad, kuigi selles julgen kahelda. Ma usun putukaproteiini üsna kirglikult.
Ja et kolme põrsakese loos on mainimata jäänud neljas põrsas - noh, see ei ole ju klassikaline muinasjutt enam, eks?
On põnev ja lõpunüke ettearvamatu. Minu jaoks rahuldavalt põhjendatud ja nauditav.
Otsustasin ikkagi kirjutada. Lugu pole enam nii valusere mu mälus ning ta on kindlasti reklaami väärt. Räägib Eliasest, kes tunnetab emotsioone ja suudab neid teistes elusolendites esile kutsuda. Sellest tulenevalt on ta teatud moel sunnitud ja teatud moel valinud elu, mille oluline osa on hädasid likvideerida. Kuhu ja kuidas see ta viib, kas vana arm siis roostetab või mitte ning kas eksida võib või on sellel hukatuslik mõju, on loo tasapisi väljakooruv ja -rulluv sisu.
Üks avalikult arvustaja leidis, et ses loos on ulme tegelikult ebaoluline lisand, ei mängi süžees erilist rolli. Mina arvan, et just see ulmeline osa tegi Eliasest Eliase, teistmoodi oleks sellise inimese eksistents kahtlane.
"Hundid kütivad öösel" on hea sellises mõttes nagu on hea "Kääbik" või Poirot-lood. Ehk sujuv, takerdumisteta, tore ajaviide, mis ei nõua lugejalt muud kui tema aega, ja annab võimaluse see aeg meeldivalt täita.
Siiski on toredad detailid toredad.
Väga mehine mees on see peategelane. Elukutselt sõdur, igasugu ilmanurkades tapelnud, kõikvõimalikke jubedusi näinud ja küllap mõndagi teinud. Ja me näeme teda tegelemas oma soengu ja kammidega. Oo, kammid on nii toredad.
Seksisteen küllusikult paksu naisega, tema imeliste kehavoltide naudisklev kirjeldamine. Väga meeldis, erutus on kirjeldustes, taju tuleb koos nendega, oo.
Günaasiumi olemasolu. Maadlejaõlgadega naine. Vann on nii mõnus. Et preester tunneb kuufaase ja teab, millal millisest aknast kuu sisse paistab.
Et hundikuningas otsustab, kas kellegiga rääkida tasub, temaga võideldes.
Huntide lõhnataju ja sellega mängimine.
Ja noh - lahendus oli üsna armas. Mitte läbipaistev, ent ausalt eelnevalt mängu toodud fakte ja mängijaid arvestav. Ma natuke rohkem kui teisi kahtlustasingi seda, kes Pahaks osutus, aga peamisel seepärast, et ta tundus liiga süütu.
Ehk noh - ma olen ennegi krimkasid lugenud, ma tean, kuidas need töötavad.
Nagu Poirot-lugu, noh =)
Lõpuosa - huntide jaht ja jääkaravan, segadus, kus siis Igenak ja mägilased asusid, vibulasu või suudluse kaugusel - loost oli mitte-nii-viimistletud ja hea kui eelnev.
Ma ei tunne, et peaksin Mahkrat õpetama kui pädevam autor. Et teeksin ise palju paremini vms.
Aga vanema ja kogenuma kirjutajana, võin öelda, et MINA olen just seda õppinud karmidest kogemustest: mul on aega vaja. See, mis esmases eufoorias tundub valmis loona, vajab tegelikult veel viimistlemist. Ja jääb silma kõigi nelja loo puhul ses kogumikus, et juttude peaaegu lõpud ja veidi ka lõpud ise on iga loo üldtasemest nõrgemad.
Vbla on Mahkral ka aega vaja, aga ta ei tea seda ise veel?
Kokku ikkagi: nauding. Nii hea kerge lugemine. Ning mulle meeldib see maailm, mille Mahkra annab.
Ja 25 lk hiljem olin muidugi täiesti haaratud. Sest klišeel on nii palju nukke, mitteinimesed on nii lahedalt tehtud - selle kahehingeliste rassi eest võiks auhinna anda, - nii palju on teistmoodi, kui "tavalises" raamatus, et ka tuttava klišeega mängimine on põnev ja kaasakiskuv.
Isegi Turesta inimesena hakkas meeldima ... ja siis tegi Mahkra veel korra Mahkrat.
Lugu läks natu rabedaks. Olid intensiivsed stseenid, mis samas päris nii intensiivsetena välja ei tulnud, kui vist pidanuks, ja veel kahe tosina lehekülje järel pöörati kõik tõed mitte ainult tagurpidi, vaid ka pahupidi.
S.t. ma pidanuksin ju selleks valmis olema olnud. Mahkra ju. See on tema tüüpiline loostruktuur, et protagonist osutub pahaks.
Vist.
Ma tegelikult ei ole teda nii palju lugenud, et kindel olla. Lihtsalt nende asjade põhjal, mida olen, on "tüüpiline."
Seekord osutus peategelane hulluks. Kõige hullemaks? Ja ma ei olnud valmis. Mahkra üllatas mind taas. Kas selle väljakirjutamine on teiste lugemisrõõmu rikkumine?
Samas ma ei saa sellest loost teistmoodi kirjutada. Sest just see struktuur, et mida ja kuidas peategelasest näidatakse, on kandev. Ma isegi ei tea, kas see lugu meeldib mulle või ei. Hinne on "kõige keskmisem võimalik", aga tavaline see lugu küll pole, ärge saage valesti aru.
Väga Mahkra igatahes.