Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Charles de Lint ·

Someplace to be Flying

(romaan aastast 1998)

eesti keeles: «Kusagil lennata»
Tallinn «Varrak» 2001 (F-sari)

Sarjad:
  • F-sari
Hinne
Hindajaid
18
7
0
0
0
Keskmine hinne
4.72
Arvustused (25)

Oleks ehk kasulik, kui juba enne lugema hakkamist ollakse kursis selle loomismüüdiga, kus Kaaren ja Varesed ja Koiott ja... Kuulnud olin, ehkki ei mäleta, milliste indiaanlaste oma see oli. Aga pole kuulnud ka paljud raamatu tegelastest ja neile siis seletatakse. Et Kaaren jt tõmbasid Kastrulist välja kõik vajaliku. Ning et need suht surematud algasukad tegutsevad seniajani. Inimesed tulid palju hiljem ja mõtlesid miskipärast välja aja ja omandisuhted. Aga neile esmaasukatele meeldib aeg-ajalt ka inimestena ringi kõndida. Siis tekib vahel segadusi, sest muidu oleks ju raske ette kujutada tütarlast, kelle vanaisa on rebane, isa aga hakk. Nii et aegade jooksul on see esmaasukate veri levinud ja segunenud. Ning üsna regulaarselt - jääb mulje, et iga paarisaja aasta tagant - tuleb Koiotile meelde, et ega teised teda vist ikka eriti ei armasta ja tuleks Kaarnalt Kastrul pihta panna ning asjad maailmas teisiti korraldada. Koiott teeb ülikavalaid plaane, mis paratamatult äparduvad, sedapuhku on ta aga Käod kampa võtnud ning need on palju karmimad tegelased…
Romaan on siis mõnus urban fantasy, milles mõned algul mitte midagi taipavad inimesed salapäraste sündmuste ning veidrate tüüpidega kokku puutuvad ja vähehaaval teada saavad, mis teoksil. Avastades selle käigus ka oma "veregrupi" - kelles natuke hunti, kelles kuldnokka jne. Mütoloogiline pool toimib veenvalt ja argine pool on ka kenasti kirja pandud. Kohati natuke siiski venides - nagu oleks 600 lk täis saamine eesmärgiks olnudki.
Teksti loeti inglise keeles

Lausa patt oleks raamatule alla viie panna. Loetud sai asja eesti keeles ja pean rahuloluga nentima, et ka tõlge oli täiesti kobe.Eelpoolsest retsensioonile peaksin ma siiski parandusks lisama, et Koiott ei olnud raamatu negatiivne kangelane, pigem vastupidi. Koiott oli ainuke, kellel ei olnud ükskõik, mis siin ilmas sünnib. Tänu Koiotile (keda raamatus kutsuti rohkem nime Cody all) olid näiteks Maailma tekkinud inimesed. Paraku oli Codyl kalduvus kõik vussi keerata ja nii juhtus, et inimesed ei olnudki nii sõbralikud, kui ta lootis, vaid väga isekad ja teinekord lausa üdini pahad. Iga kord, kui ta proovis midagi parandada, keeras ta asja veelgi rohkem mokka. Osa vareserahvast refereeriski Koiotti nime all Vusserdis.Üldine teema käib uuesti puhkeva Vareserahva ja Kägude omavahelises arveteklaarimise valguses. Selgub, et mitte ainult inimestes pole halba -- halba on ka Vana Rahva seas ning vihavaen, mis on kestnud Maailma loomisest saati on uuesti lõkkele paisumas.Kuid asja kokku võttes. Omal ajal ilmusid ka eesti keeles erinevad muistendite raamatud -- nagu näiteks "Unesnõiduja" ja paar tükki veel. Neid läbinud teemad ja atmosfäär saadavad ka seda raamatut. Ainuke vahe on selles, et Kaaren, Haki Jack, Vareseplikad ja muud on istunud rahva seas, madalat profiili hoidnud ja tegelenud oma asjadega. Vareseplikad fännisid nätsukomme ja Sininäär Anniel oli oma punkbänd. Ainuke, mis nad liigutama pani oli Cody uus latest and gratest idee maailma paremaks teha.Muide, ma lisan lõppu veel ühe naljaka fakti raamatust. Kaaren lõi Maailma selleks, et tal oleks koht, kus ta saaks lennata.
Teksti loeti eesti keeles

Hea ja teistmoodi lugu! Sisust on teised juba rääkinud - eks ma räägin siis muust.

Raamatu algus, tegelaste tutvustamine ning elukohtade/paikade kirjeldused on vist kõige parem osa. Selline veidi anarhistlik-boheemlik ellusuhtumine ning tubli annus agulihõngu. Lisaks veel ka suurlinna, aga selle tähtsus ja kaal ei ole minu tunde järgi kuigi suur. Oluline on, et tegelased elavad kõik oma väikestes maailmades, nägemata üldpilti. Isegi Kaaren, varesetüdrukud ja Hakk ei saa asjale päris pihta - rääkimata siis noorematest loomadest-lindudest ja nende sugulastest.

Kusagil keskel hakkab aga raamat veidi venima ning päris lõpupoole keerab ära sünkretistlikuks üldistuseks. Kuigi, tõesti, kuidagi peab selle loo ju lõpetama.
Kui rääkida veel häirivatest momentidest, siis kohati kippus autor kasutama filmidest pärit kaameranurki ning eriefekte. Osaliselt muidugi see sobis - de Lint viitab korra päris otse USA kinokunsti taiestele... Eks need ole kogu juttu tugevalt mõjutanud.

Kõigest hoolimata tuleb kokku nauditav lugu, mis emotsionaalselt sarnaneb (minu jaoks) üllataval kombel Zelazny Amberi lugudele. Samamoodi palju väikesi inimesi ning mõned väääga suured tegijad, kelle sahmerdamisest ja motiividest raske aru saada. Viis eriti lühikese miinusega.

Teksti loeti eesti keeles

Miks ei saa see lugu mitte viite? On ta ju hästi kirjutatud, point on paikas, tegelased on head (kuigi m6ni neist pisut väheusutav), tegevus on paigas ja syzheegi olemas. Peale sell on muidugi ka taustmaterjaliga ehk siis maakeeli indiaani mytoloogiaga suur, p6hjalik ja tänuväärne töö ära tehtud. Milles siis asi? Ise kysin ja ise vastan: just enne seda sai loetud Zelazny "A Night in the Lonesome October" `it ja mul tekkisid nende kahe teosega meeletult valusad paralleelid. M6lemas käis jämm selle ymber, et kas siis maailma muuta v6i jätta ta samaks. M6lemas olid esinadatud mytoloogilised v6i siis poolmytoloogilised olendid ("Somewhere.." `s siis indiaani mytoloogiast pärit loominimesed ja "Lonesome.. " `is kirjanduslikud kujud. M6lemas ei olnud teps mitte viimasel kohal loomariigi esindajad (Zelazny`il familiaarid ja de Lint`il loominimesed, kes olid endale korraga nii n6ia kui ka familiaari eest). Lisaks ka mingisugune kolmas j6ud, kes oleks justkui osaline, kuid ei saa nagu päris täpselt aru, et mis värk siis ikkagi on. L6ppekls on ju ka sisu lahtiseletamise stiil ilgelt sarnane: v6etakse mingi suvaline punkt, kust hakatakse kirjutama ja alles pikapeale saab lugeja aru, et kes on kes ja kes kellega käib. Vist on see mingi uuem suundumus, sest tegelt oli see eriti hästi esindatug Banks`s "Use of Weapons" `is. Okei, tegelikult ei ole see k6ik mitte nelja p6hjus. On päris selge, et midagi ylioriginaalset on hirmraske välja m6elda ja ega selle kallal ei norikski. Kyll aga virisen selle yle, et Zelazny suutis oma 200 lehekylje peal tunduvalt rohkem ja sisukamalt öelda, kui de Lint oma pea 600 peal. Ja siin on ka siis see va peni maetud.
Teksti loeti eesti keeles

Tõesti hea ja teistmoodi lugu. Alla "viie" ei tahaks kuidagi panna. Ning ei ole ka eriti põhjust. Lugu on tempokas, palju on müstilist ja peategelastele tundmatud. Aga nad kohanevad. Kuigi lõpp tundus natuke venitatuna, ei kõiguta see oluliselt hinnet. Samuti, nagu ka paar eelarvustajat, tõmbaks ma paralleele Zelazny loominguga. Pole küll "Üksildast oktoobriööd" lugenud, aga see-eest tuli silme ette Amberi maailm. Nii nagu seal, on ka siin selline valitud seltskond, kes niite tõmbab ja aru saab mis toimub. Teised vaatavad asjast arusaamata pealt. Hea lugu!
Teksti loeti eesti keeles

Üks sedalaadi raamat, millesse on raske suhtuda, kuna seda "head" on raamatus piisavalt, kaalumaks üles "halva", mis ka nii või teisiti silma kargab. Raamatu suurim häda tuleneb ajastust elik moevoolust - ühel hetkel haaras autor pumba, sättis lati 600-le lehele ja hakkas vuhkima. Ja sellele vaatamata kippusin kuni lõpuni mõningaid tegelasi segamini ajama! Neist tegelastest polnud ka ühtegi, kelle tekst oleks nii nauditav olnud, et seda paljalt selle pärast lugeda, ja nii avastasingi raamatu teisel poolel, et kasulikum on silmadega üle lasta, et midagi olulist vahele ei jääks; samuti muutus raskeks meeles pidada, kes mida juba teab, kuigi ega sellestki suuremat polnud, sest küllap järgmisel lehel asi paika pannakse. Kohati ei pandud ka. Ühesõnaga - igast august vaatas vastu mitte meistri-, vaid käsitöö. Ja siis muidugi lõpus oma 10-15 täiesti tarbetut lehekülge.

Raamatu plusspoolele jääb meeldivalt põhjalik ja kooskõlaline indiaani mütoloogiast inspireeritud maailmasüsteem, mõned väga nutikalt armsad tegelased ja suuremas osas tasakaalustatud teostus. Urban fantasy, nagu juba eespoolgi öeldud. Meelelahutus, ilma tõsisemate taotlusteta, ent ometi hea raamat.

Teksti loeti eesti keeles

Enne, kui Kaaren tõmbas ürgmaailmast välja algusajad, enne kui varesetüdrukud seisid ta kõrval ja aitasid teda, enne kui Jack nägi Kaarna potti, veel enne täitsid aja ja ruumi vaimud ja olendid, kes mõjutasid igaüht, kel vastuvõtlik meel.

Pärast potisegamist tulid teised asukad, tuli Cody Koiott. Cody meeled haarasid ürgmaailma vaime ja noid teisi, kes mõtlesid läbi tema. Nende mõtetest sai alguse see maailm, milles domineerib kurjus ja kadedus, mille alatooniks viha ja raev, ja kus muuhulgas üritavad kohta päikese all leida inimesed. Inimesed, poolinimesed ja algasukad, kellel kõigil on jutustada oma lugu…

Ilus legend?! Üks indiaani muinasjutt? Või midagi enamat, midagi käegakatsutavamat kui see maailm siin. Jutud ja lood on kõik, mis meil on. Nad aitavad olla meie ise. Samuti paigad, kus on meie päriskodu: "Paik teab, kes sa oled… Need vanad lemmikkohad meenutavad sulle lugu sellest, kes sa olid. Ja siis on kergem selgusele jõuda, kes sa oled" (lk 543).

Charles de Lint on enda kohta öelnud: "Minu esimeseks armastuseks oli muusika, jutte hakkasin kirjutama seepärast, et see tundus põnev."

Tavaliselt kirjeldatakse teda kui fantasy autorit, kel kirjutamine pole eesmärgiks omaette, kuid kel on praeguseks ilmunud juba 47 raamatut. Ise kasutab enda loomingu kohta terminit mythic fiction, kuid enamasti nimetatakse taolist kirjandust urban fantasyks. Jüri Kallas tõmbab koguni võrdusmärgi Charles de Linti nime ja urban fantasy kui kirjanduszhanri vahele. Koletiste ja tulnukate hordidesse suhtub Lint neutraalselt, teda ei köida mitte teiseses maailmas toimivad tehnoloogiaimed, vaid imed, mis eksisteerivad tänu sellele, et "asjad on olemas sellisel viisil, millega me nõustume".

Ta segab tänapäeva maailma müütide maailmaga, sest müüdid ja muinaslood on need, mis on tähtsad ja olulised inimeste ja asjade mõistmiseks. Ja on üks viis kirjeldada maailma ja seoseid, mille abil kõiksus püsib koos.

Kirjanik on loonud terve sarja, mida nimetatakse väljamõeldud linna – Newford – järgi. Ka "Kusagil lennata" (Someplace to be flying) tegelased hulguvad mööda selle linna tänavaid ja ajavad omi asju. Need marginaalsed tegelased elavad oma maailmas, need maailmad põkkuvad, kulgevad paralleelselt ja põimuvad, hargnevad jälle lahti, aga jäävad ikka ja alati just selle inimese maailmaks, kes elab oma elu, kellel on jutustada just see lugu, mis tähtsuselt samaväärne kui iga teine.

Charles de Linti lummavad inimesed, kes on asetunud/asetatud väljaspoole meie tavaettekujutuse piire, nii sotsiaalses, emotsionaalses kui füüsilises plaanis. Urban society on nad ühel või teisel viisil välja tõuganud, ja nii nad otsivadki ennast ja teisi samasuguseid, et aru saada, mis toimub.Sest üldplaani ei taju neist keegi, isegi mitte Kaaren, kes ju "lõi selleks maailma, et tal oleks koht, kus lennata".

Ja tõttöelda ei taha ka keegi teine teada, mis siis ikkagi täpselt toimub, juhul kui toimub. On olemas küll passiivne tahe, aga ainsana kogu sellest seltskonnast on asjade tõelise käigu vastu huvi ainult Codyl. Koiott tahab heastada oma viimati segatud käkki (loe: seda maailma siin).

Teksti loeti eesti keeles

Raamatu algus venis ja tegevus hakkas tegelikult arenema alles 200-nda lehekülje paiku, st hetk enne seda kui ma otsustasin, et nüüd aitab, enam ei viitsi. Hea et viitsisin sest ülejäänud raamat oli väga hea (kui mitte arvestada seda epiloogi moodi mõttetut asja lõpus). Ainus asi mis põhiosale ette heita on tegelaste rohkus. Ligi pooli ei kasutanud ta nii nagu oleks võinud ja teisi ei kasutanud üldse. Sellest hoolimata kukkus tulemus hästi välja. Siiski veel. Kohati hakkas autori pungilembus lausa vastu, eriti siis kui ta nimetas tüdrukut nokamütsis, kollases topis ja lõhkistes teksastes eriliselt pungilt riides olevat.
Teksti loeti eesti keeles

Neli sellepärast, et traagelniid on näha. Ma mõteln siin neid piirkondi, kus autori käsitööoskus pole suutnud peita laenatud tsitaate. Olgu need siis moodsast antopofilosoofiast või mütoloogiast.

Edasi on juba maitseasi, kas Armastuse sissetoomine läheb lugeja jaoks läilaks või ei lähe. Tundub, et see oli poliitiliselt korrektne samm teoses, kus hea-halb vastandus kehtima ei kipu.

Aga asja päästab kindlapeale de Linti oskus müütide ja muu saadaval oleva infoga süviti tööd teha ja püüd mõista, mis nende märgisüsteemide taga tegelikult peale ilusa muinasjutulise pealispinna leida on. Siit siis erinevus Amberi loojaga. Ja pikk oli see romaan kah, tunnistan, et jätsin need kohad, mis tegevust edasi viivat infot ega eelnevate mõistatuste seletusi ei sisaldanud, lihtsalt vahele.

Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks on raske antud raamatut hinnata . Raske mitte niivõrd emotsionaalselt vaid numbriliselt. Nagu raamatu inimtegelastele oli raske hoomata loominimeste maailma, nii on minul raske määratleda mingit konkreetset hinnet. Lihtne ja konkreetne number ei tundu selle teose puhul kuidagi õige (eks selline hindamiskaala ole ju samuti inimeste väljamõeldis) ja õiglast hinnet saaks anda ainult mõnevaõrra tabamatul emotsioonide skaalal. Kuna midagi siiski tuleks nagu anda, siis panen viie, sest viis on õigem kui neli ehkki mõlemad hinded on valed :))) Omaltpoolt soovitan igatahes lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

4 plussiga, sest kuigi veidi kistud ja miski mõnes kohas häiris, jättis üldmulje hea ja huvitava, just emotsionaalse poole pealt.
Teksti loeti eesti keeles

See on suurepärane maailm. Selline huvitav, piisavalt realistlik, aga imeliste asjade võimalusega. Kui ma esimest korda selle raamatu avastasin, siis lugesin igal õhtul umb. 30 lk. Selleks, et saaks kauem aega selles maailmas olla. Tundub, nagu autor olekski loonud vägavägahea maailma, mille kirjeldamist ta nautis. Lõpetada niisugust lugu muidugi ei saa, sest sellel lool ei olegi lõppu. Ning siis ta pidi kuhugi mauhti punkti panema, ning punkt sai küllalt kesine ja hollywoodilik. Tegelikult saaks sellest vist väga hea filmi. Häid ulmefilme on ju nii vähe... Ainult, et milliseid liine välja jätta?

Mulle imponeerisid väga ka de Linti loodud tegelaskujud, igaühe erinev ja selge karakter. Eriti suurepärane on varesetüdrukute kirjeldus. See paneb nii kaasa elama, et kipun ennast vahest Zia`ga identifitseerima :)

Ma olen üritanud leida, kelle ümber see lugu kõige enam keerleb. Alguses ma arvasin, et Lily. Siis tõuseb aga esile Hank: jazzifänn Hank, kes annab sellele raamatule vanade heade standardite heli... Ja struktuuri :P

Pärast mõtlesin, et äkki on see kõik Maida ja Zia üks päev ja üks seiklus.

Praegu mulle tundub, et see on lugu Kerryst. või Kerryst ja Katyst, olenevalt sellest, kas me usume Kerryt või hoopis dr. Stiles`i. Sest see raamat jätab tegelikult mõlemad otsad lahtiseks.

Sellepärast see mulle meeldibki. Kõik on võimalik. Ning vaatamata viletsale lõpule, saab raamat hindeks viie. Sest lõppu ma ignoreerin. Ka ülelugedes.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

De Lint on selle romaani kirjutanud sellise küpse ja tänapäevase moodsa proosa stiilis, et peaks olema söödav ka muidu ulmest kaugel olevatele lugejatele. Kuuldavasti ongi olnud. Pigem on “Kusagil lennata” tõesti raamat uue aja agarale linnainimesele kui traditsioonilisele fantasy-fännile. See on midagi nii erinevat tavapäraselt fantasy alla mahtuvast toodangust...kui peaks kindlasti võrdlema, siis võrdleks näiteks pigem Iris Murduch’iga kui ulmekirjanikega. Samas on siin ulmet jälle kõvasti rohkem kui traditsioonilises draakoni-sõrmuse-mõõga loos ja see ulme kätkeb endas omapärast kokteili indiaanimütoloogiast, religiooniajaloost, linnalegendidest ja õuduslugudest. Kokku saab julge, isikupärane ja erakordselt ainulaadne kõrgkirjanduslik moodne teos.

Kiita tuleb De Linti maagia ja mütoloogiatunnetust, mis realiseerub kord psühholoogilise suhteromaani, siis jälle maffiatrilleri laadses vormingus. Lugeja hakkab sündmusi jälgima koos inimestega, kes kistakse miljoneid aastaid kestnud rivaalitsemise keerisesse ja kuigi lugeja on neist tegelasteks alati sammukese võrra ees, pole ta temal kerge kõigest toimuvast täit pilti saada. Kummatigi see üldse ei häiri, huvitav on ikkagi. Ja huvitavad pole mitte niivõrd konkreetsete saladuste lahendused, kuivõrd loo inimlik plaan. See on väga empaatiline, kohati lausa melodramaatiline romaan, aga väljapeetud teostatud väga tugeva stiilitunnetusega. Nii tugeva, et isegi finaal ei tundu ülemoraliseerituna.

Julgeks seda pidada üheks seniseks F-sarja pärliks ja julgeks loota, et De Linti veel tõlgitakse. Kui seda tõesti tehakse, tuleks muidugi hoiduda nendest piinlikest anglitsismidest, mis nüüd on sisse lipsanud. Samuti soovitan tõlkijale tungivalt eesti keele ja loogikareeglitest kinnipidamist. Mitmed selle romaani tegelased on (võib-olla) neegrid. Mõnes mõttes teeb see nõutuks, sest ei oska romaani sellisest vaatepunktist tõlgendada. On see poliitiline korrektsus või midagi muud? Samas pole seda antud tõlkest lihtne välja lugeda. Kui inglise keeles öeldakse black man, siis tähendab see eesti keeles neegrit. Must mees on liialt ähmane, pole nii selge termin kui inglise keeles. Aga lisaks sellele ebamäärasusele oli anglitsisme ikkagi lubamatult palju sisse jäänud (if there’s a god - kui seal on jumal; we got company - meil on seltskonda jms; you’re very welcome... - sa oled väga teretulnud minuga koos seda sööma jms).

Teksti loeti eesti keeles

Peale esimest lugemist paar aastat tagasi sattusin hüpervaimustusse. Teistkordsel lugemisel enam hüpervaimustusse ei sattunud, aga leian siiski et sellest paremaid romaane on mulle vähe kätte sattunud. "Ghostbustersit" meenutavast lõpust hoolimata.
Teksti loeti eesti keeles

Minu kahesajas arvustus.
Otsides teost, mida kasutada ümmarguse numbri saabumise puhul, jäi sõelale kolm romaani: "Bladerunner", "Meister ja Margarita" ning "Kusagil lennata". Esimesed kaks praakisin nende üleüldise tunnustuse pärast välja. Üht on lugenud kõik sci-fi huvilised, teist aga loodetavasti kõik hea kirjanduse austajad. Nii et järgi jäi siis käesolev teos.

Newford on mõneti vanamoodne Põhja-Ameerika linn, kus piir müütide ja reaalsuse vahel on hägustunud. Linn on näitelavaks, kus demonstreeritakse lugejale, et see maailm, mida meie meie peame reaalseks, on kõigest mitmekihilise reaalsuse fassaad. Lugeja ja peategelased viiakse neile senitundmatutesse oludesse, kus hakkavad toimuma pöörased sündmused. Siiski peaks romaan oma suhteliselt reaalses ja koduses keskkonnas (pole tavafantasy atribuutikat) toimuva tegevuse tõttu olema "söödav" ka ulmest mittehuvitatuile.

Raamat algas hoogsalt aga siis paarsada lehekülge justkui tegevust ei olnudki. Vahepeal tundus isegi, et kõik probleemid kavatsetaksegi suusõnaliselt ära lahendada, aga nii tekkis neid õnneks juurde.
Romaani tegevustiku algusjärgus võib see tunduda äärmiselt killustatud, kuna de Lint loob pidevalt sisse uusi (pea)tegelasi (ja seega ka tegevusliine), kellel ei näi olevat omavahel mingit seost (tegelaste rohkus ei tohiks olla Tolkieni tarbinule probleemiks :)). Romaani arenedes aga sulanduvad killud kenasti ühtseks suurepäraseks tervikuks. Lõpuks on kõik tegelased lülideks pikas tutvustevõrgustikus ja igaüks neist täidab oma rolli maailma päästmisel, hävitamisel või lihtsalt kirevamaks muutmisel.

Ei seganud ka eriti see lõpp, mis kiskus väheke sinnakanti, et "lähme ja päästame nüüd maailma kurjuse küüsist ja hävingust". Oli väheke teise nurga alt vaadatuna esitatud.

Zelazny loominguga võis leida jah küllaltki palju ühiseid jooni.

Kohati oli tõlge lausa jabur (no kesasi on "boifrend"?) ja ka he-she tõlkimisega oli vist probleeme.

Tänu Varraku "meeldivale" arusaamisele sarjade avaldamispoliitikast tundub esmatutvus Newfordiga jäävat ka viimaseks :(.

Teksti loeti eesti keeles

Kui mitte esimene siis kindlasti üks esimestest kokkupuudetest urban fantasy`ga, samuti ka de Lintiga (tema puhul siis kindlalt esimene). Raamatukogus kätte jäädes jäin vaikselt lugema, kuni ka koju kapi äärele jõudis. Noh, vahepeal natuke venis ning kohati muutus läägeks, kuid üldiselt tundus huvitavana. Jacki jutustused temast ja Nettist olid kurvad, kuid samas väga ilusamad, kui teised raamatu osad. Kägude machotamine seda ilu ei rikkunud. Viimase peatüki eluniitide kokku tõmbamine oleks võinud ära jääda, eriti veel pärast seda nõnda huvitavat hotelli episoodi. Jacki matused olid siiski lugemist väärt, samas Lily kiri .. nojah. Ikka lugemist väärt teos.
Teksti loeti eesti keeles
9.2012

Selged paralleelid:

„Üksildane oktoobriöö“ ja „Ameerika jumalad“.

Kõik kolm on viieväärilised, neist lendamise raamat kehveim. Aga ikka viievääriline.

Esimene üldistus:

Kui jumaltegelased pärinevad mütoloogiatest, siis inimtegelased kultuskirjandusest – kah omamoodi mütoloogiad.

Minu jaoks on siin inimpeategelane Hank. Sama tegelane kannab „Ameerika jumalates“ Shadow nime ja tegelikult pärineb Raymond Chandlerilt – nimega Philip Marlow. Muidugi on talle poogitud külge paar tänapäeva sobivat tunnust, aga olemuslikult jääb ta samaks (jumalale tänu, ei ole tal lohe- ega tiigri tätoveeringut).

Kõik need fotograafitibid (Lily vist) ja nende aseksuaalsed sõbrad tulevad ilmselt kusagilt naistekatest – ei pole tuttav. Nendega tutvumine De Linti käsitluses ei tekitagi soovi otsida allikaid, nad on ka siin igavad ja lähevad omavahel segi, aga ilmselt on neil mingi austajaskond – ega muidu autor oleks neid juttu sisse toonud. Ikka potentsiaalset lugejate ringi avardada püüdes. „Üksildases oktoobriöös“ oli ka paar tegelast, keda ma varasemalt ei tundnud, sai väga hästi ilma hakkama ja lugu (lugemiselamus) selle all ei kannatanud – vist oleks kannatanud kui tegelaste hulgas oleksid olnud ka Pierrot ja Artemon (nagu tundub lendamise raamatus olevat).

Arusaam näiliste inimtegelaste pärinemisest kultusraamatutest (-filmidest?) tekitas minus tahtmist proovida kedagi Marlow kõrvale, et kes mulle sobiks ja natuke kõrvaldaks suhkruvati imalat maitset – lõpuks valisin välja miss Marple. Nende (kohati ühine) jumalate tegevuse uurimine oleks tore küll. Nende vaheline armulugu! Mmmm…!

Pealegi, kui üks mees armastab naise ilusat hinge, siis miks peaks ta seda va ilusat hinge nägema vaid kõrgete rindade, pikkade jalgade ja vonkleva tagumiku taga…

Tavaliselt kujutatakse ette, et kirjanik peaks looma oma jutte elu ja inimesi vaadeldes ja neisse end sisse tunda püüdes. Ulmekirjanduses kehtivad (kohati?, suuresti?) folkloori reeglid, kus jutustaja jutustab mõnd lugu kuulajatele juba tuttavate tegelastega ja see kas lugu liigitatakse ühte või teise kasti sõltub, samapalju kui jutustajast, ka kuulajast (folkloristist). Pärast ollakse liigitustega hädas – kas trikster tohib esineda naljandis, kui trikster on naljandis, kas ta on siis veel trikster (sest õige jumal ei tohi ju naljandis olla)?

Nii et, julgesti edasi, seltsimehed Eesti ulmekirjanikud – seos eluga võib olla, aga võib ka mitte olla! Miili või Miisu või Rita tegutsemine Eestis ei tähenda lugejatele vajadust (tänast) Eestit ka ära tunda. Aga … kui seda ümbritsevat Eestit ära ei tunta, siis tuleb jutustajameistelikkuses konkureerida Zelasny ja Gailmaniga!

Teine üldistus:

Mulle meeldib Koiott ja mulle meeldib Loki – seal, kust nad pärit on (vastavas mütoloogias). Mõlemad nad on taandatud taustategelasteks.

Ühest küljest, lugu töötab ka nii väga hästi.

Teisest küljest, kui intrigeerivad ja (oma mütoloogias) sümpaatsed tegelased! Minna nendest mööda on andestamatu!

Jagasin oma muret tuttava Lokiarmastajaga, tema ütles, et sellist juttu ei saaks lugeda – Loki on liiga … ebalojaalne, väärastunud huumorimeelega, ja … ja ootamatu.

Ma tõesti ei kujuta ette, mismoodi võiks kulgeda jutt neile väärilist ruumi andes. Tavapärane arusaam heast, kurjast ja tegevuse psühholoogilisest põhjendatusest peaks küll päris pea peale pööratud saama. Aga neid peapealepöörajaid on palju – kolm neist on siin juba nimetamist leidnud. No miks nad siis nii poolele teele on jäänud?

Kirjanikud kardavad miskit tõeliselt suurt ja seda ei saa neile pahaks panna. Eriti seni, kuni tulemus mulle rõõmu pakub.

Natuke uitmõtteid jumalatest:

„Kusagil lennata“ jutust võib leida ka paralleele Jahve käitumisele.

Eelkõige Koiotiga ja tema maailma ümber (paremaks) tegemise kirele.

Jahvelegi tundus, et inimesed (maailm) pole piisavalt hea – tema ideaaliga võrreldes.

Kõiksugused pahade linnade ja suguvõsade hävitamised.

Alguses arvas ta juudid olevat äravalitud rahvas ja pühendas ennast nende õpetamisele. Juutidel läks ajaloos halvasti, nad polnud piisavalt edukad.

Jumal tegi lapse ja ohverdas selle, et juhtida teisi rahvaid oma sõnumi juurde (meenutage Shadow ohverdamist ja selle mõtet) – tulemuseks kristluse levik oma pahupidise halastuse sõnumiga.

Läksid mõned aastasajad mööda ja Jahvele ei meeldinud taas enda loodud tegelikkus – ta otsustas tagasi pöörduda karmi käe poliitika juurde – läks ja laulis Muhameedile ette uue sõnumi kõigile maailma rahvastele.

Millalgi hiljem haaras teda Kaarnalik letargia ja ükskõiksus. Võimalik, et ta kaotas lootuse inimeste suhtes, oma vägisi õnnelikuks tegemise ürituse suhtes – loobudes isegi nende vääritute hävitamisest.

Mulle avastuslik:

Varesetüdrukute ellusuhtumine – elades igavest elu on vist tõesti õigem loobuda murest eilse ja homse pärast ja fännata nätsukomme!

Elu on ilus!

See elu ilus olemise taju tuli vähe paremini välja kui „Ameerika jumalates“ – seal oli lõpp kuidagi nukker ja melanhoolne… Häirivalt Hollywoodlik mitme lõpu ehitamine – igale lugejakategooriale oma lõpp.

Kaksikutest:

Leidub mütoloogiaid, kus algloomine on seotud kaksikutega. Ühes variandis loob üks kaksikutest maailma teise kaksiku kehast, kuidagi on see seotud ka hea ja halb olemisega – vist oli nii, et tapetud kaksikust saab allilma valitseja…

Triksterist:

De Linti eeskujumütoloogiate mõistmiseks on (vist) keskne triksteri mõiste – mina saan sellest aru kui jumalast, kes on naljalembene ja elujanune, kaugelt erinev kristlikust tõsidusest. Taoline jumal on küllalt sage ja ei ole võõras Euroopaski.

Selle kohta allpool paar teksti, mis annavad esialgse ettekujutuse ja juhatavad huvilistele tee edasi:

http://et.wikipedia.org/wiki/Trikster

http://www.ema.edu.ee/vaitekirjad/doktor/Anne_Turnpu.pdf

Need kaks on sellised üldharivad, aga Eesti keeles on olemas ka triksteriteema baastekst, mis pakub selget lugemisnaudingut: „Vembuvana. Jänes. Winnebago lood. Tõlkinud Hasso Krull. Tallinn, 2004, Loomingu Raamatukogu nr 33-35“.

Teksti loeti eesti keeles

Olen aastaid tagasi korjanud populaarsust, jutustades lastele siit raamatust pärit lugu Jackist, kes ei mäleta, et ta on vana ja võimas, ning püüab seega nõia lõksu kavalusega. See meeldis ka laste vanematele.
Nii naljakas, et mõned head raamatud lubavad endast ka tükke välja võtta ja omaette esitada.

Hiljem: Lugesin seda raamatut, kui ta eesti keeles välja tuli aastal 2001. Siis lugesin teda veel ja veel ja veel, ta oli mul ka kodus olemas, aga kellele ma ta laenasin, nii et füüsiline teos kunagi tagasi ei tulnud, ei mäleta.

Nüüd lugesin uuesti. Raamatukogust võtsin.
Huvitav, mul oli meeles, et lahe ja hea sündmustikuga, mul olid meeles osad tegelased (kuigi Kerry ja Katy olin näiteks unustanud, nende vanemluse loo täiesti unustanud ning mul oli mulje, et kägusid oli palju negatiivsemalt kirjeldatud, kui tegelikult), aga ei olnud üldse meeles, et nii hästi kirjutatud.

Nii tasakaalus positiivsed emotsioonid ja negatiivsed emotsioonid. Nii palju tegelasi, neist ainult üks selline, kellest oli natuke tüütu lugeda (mulle oli selline Rory, kelle ma ka ära unustasin, aga ei pea seda eriliseks kaotuseks - kellelegi teisele võib ta samas töötada ja nõme olla keegi või keegid teised), nii head lõpud (neid on mitu, aga KÕIK on head), nii palju tavatarkust nii põnevasse sündmustikku peidetud.

Nagu misasja.
See oli mitte ainult lahe, vaid ka hea raamat. Olen üllatunud ja seda positiivselt.
Lisaks üldisele heale maailmaloomele on see ka üks sellistest teostest, mis hoolikalt vaatab, et võiks meie igapäevamaailma sobituda. Võibolla üks osa oli, mis natuke vale tundus - see aja peatumise värk, miks elektrilised liftid ikkagi töötasid elektrita maailmas, miks õhumolekulid ei takistanud edasiminejaid, tolm õhus ka mitte, aga nt autod, inimesed ja loomad takistasid?

Aga isegi sel oli tegelikult "ei saa seletada"-seletus, ning kõik muu klappis. Nii võibki olla. Meie kõrval, kuigi nägemisulatusest väljas, võibki toimida selline maailm.
Mina usuksin küll hea meelega, et nii ongi.

P.S. Arvan, et just selle raamatu pärast meeldib mulle "Tiigrikutsu"-lugu.
Teksti loeti eesti keeles
x
Triinu Meres
1980
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Jaapani keskkond. Me ju teame: yakuza ja meeeeeeletult ametnikke, kes alati viisakad ja täiesti ebaisikulised. Väga tähtis on, mis välja paistab. Kellena sa näid. Põnev mütoloogia vilgub vastu igast kanalist, mis vähegi jaapalastega tegeleb.
Reisel on võtnud selle, lisanud pihuga keskkonda, mis tundub usutav - kuigi ma ei tea, mismoodi paistab inimesele, kes päriselt Jaapanit tunneb ja seal näiteks mõned aastad elanud on - ja väga hea loo. 
Loo loogika ja kulgemine on kõrgem klass, Igivanad vaenud kõrvuti moodsate aegade kommetega ja et loo algus (peidetud selle loo lõpueelse kolmandiku algusse) on paberitegija tehtud paberi mõjust, on oivaline leid. 
Samas on struktuurselt tegu "Tartu on minu linn" õega. Sama autor ka ju.
Mõlema loo aluseks on ammuse needuse aja jooksul väändumine ja kurikael lõikab sellest omal moel kasu - kuid talle astutakse vastu. 
Tõsi, lõpplahendused on erinevad. 
Miks selle loo oma žüriile rohkem meeldis - kas karm lõpp on rohkem kunst kui üllas? Eks nad ise teavad.
Minu kui lugeja põhiprobleem selle looga oli, et peategelane ei olnud üldse kaasakiskuv ega huvitav. 
Mingil määral lisas meeldivust, et ta oli absoluutselt kartmatu ning õuduskirjanduse tüütuim osa ehk tegelaste tuntav hirm kummaliste sündmuste peale on olemata. Aga tema saatus lihtsalt ei läinud korda, sest ta oli nii lame ja ebameeldiv inimene, kelle jaoks mitte mingit motivatsiooni, mis otsene omakasu polnud, üldse ei eksisteerinud. 
Nagu tahakski, et ta lõpuks halvasti läheks.
Samas kurjus maailmas on ka nagu kehv lahend ...
Phmt sel lool ei saanudki olla rahuldavat lõppu. 
Kas üks halb või teine halb. 
Teksti loeti eesti keeles

Kui kogumiku "Nelja aastaaja aed" lugude peale žanre jagada, on see kindlasti samasorti lugu kui "Must isand kõrvalkorterist".
Aga kõvasti parem.
Peategelane on samamoodi veidi pidetu noor naine, kes päriselt ei tea, mis oma tulevikuga teha.
Ka tema kõrvalkorterisse kolib veider tundmatu mees.
Nii Reiseli kui Tamme lugude tegevus Tartus.
Ja lisaks on suurte probleemide aluspõhjus armukolmnurk!!!
 
Õnneks on Reiseli lugu palju parem.
Tema puhul on tegelaste esitamine arenguga (pööratud mulje tegelasest on väga tore praktika muuseas), jutu sees on tore ajalooline episood meeldivalt õiglustundeta tegelastega (ongi nii, et head saavad alailma peksa, sest tugevaid ei huvita, kui keegi on süütu kõrvalseisja) ning armu- - olgu, keppimiskolmnurk - loogiline põhjus, miks asjad on nagu on.
Mitte otsene, vaid aja jooksul teisenenud ja veel teisenenud needus ja sellega kaasnevad nähtused. 
Arukas.
 
Teine tore vahepala Püssirohukeldris tegelastega, kes samuti pole päris need, kellena paistavad. 
Ja SEE pealkiri - "Tartu on minu linn" - on tegelikult paremini põhjendatud kui Tamme oma. 
Ehkki veidi vähem kõlav.
 
Tempo on hea, areng toimub, algus ja lõpp on - hea lugu!
Teksti loeti eesti keeles

Mahkra on läinud nii heaks, et olen armukade.      Minu nõuded jutule: et oleks algus ja lõpp mõlemad, sisuline loogika kannaks ja toimuks mingi areng - näiteks mõne tegelase karakteris, aga võib ka näiteks ühiskonnakorralduses. Tundub maru lihtne?  Oh, vennad ja õed, see on nii harv ... Aga selles loos on kõik olemas + lugu on vägev, aga seda kannavad tegelased. Ma armastan häid tegelasi. Head tegelastega võin praktiliselt sündmusteta lugu ka lugeda ja pärast rahul olla. Kui nüüd natuke üldist juttu ajada, siis Mahkra areng kirjanikuna on väga muljetavaldav. Ei, ma ei ole temalt kõike lugenud, ent piisavalt palju siiski, et näha, kuidas ta liikunud on. Algul olid lihtsad madinad, kus kõige tugevam oli tegevuseosa, tegelased olid skemaatilised. Täielised troobid. Siis tuli nüke - pealtnäha skemaatilised tegelased osutusid millekski muuks. Nad olid ikka veel skemaatilised, aga skeem oli hoopis teine, kui algul mulje jäi. Õigemini, jäeti meelega.  Ja siis kasvatati tegelastele liha luudele - algul tundub, et tegelane on skeem, aga hiljem selgub, et ta on inimene oma ajalooga, oma tunnetega, tema otsused on mineviku tegude, otsuste, nende kahetsemise või mittekahetsemise mõjul sündinud, ja ma elan neile inimestele kaasa. Mahkra naudib ikka veel troopidega mängimist. Annab lugejale "jajah, see tegelane on vana sõjahunt, see on tema ustav sõber, see tüütu pedant, see on selle loo kuri." Ainult et kuri ülbe pahalane, kes arvab, et tema (aadli-) "roheline" veri teeb ta teistest paremaks, on välimuse, kasutatava keele ja kommete osas see, kes mujal selgelt "õilis metslane" oleks. Selge häälega naisterahvas, kes esimese hooga tundub "see on see Hea Ohvitser, kes õpib natuke kavalust sisse ja saab lojaalseks" osutub esmalt "tüütuks pedandiks" ja siis võtab inimlikud mõõtmed, tema otsused ja nende tegemisest keeldumine saavad uue tähenduse ja ta on keegi muu, kui esma- või ka teisel pilgul tundub. "Vana sõjahunt" ja "tema sõber" arenevad ja muutuvad ka, üks loo käigus, teine sellevõrra, mida me tast lugedes teada saame.  Noh, ja siis tegevus: findi findi fint.  See tegelane oletab, et teised teevad NII ja saavad siis topeltlõksuga tünga. Ainult et topeltlõksu vastu on oma meetod igaks juhuks tarvitusele võetud. Ainult et tegelikult lõksuseadja arvestas sellega, et ka teine lõks võidakse ära lõhkuda, ja tal oli kolmas plaan - ja nii edasi. Selle juures muutuvad ka osaliste motiivid. Karakterid arenevad. Pooled ei ole paika pandud, kes kelle vastu. Saab ära kasutada nüket, mis algselt teise vaenlase vastu välja mõeldud.  Miski pole kindel, kõik on loogiline. Palju arengut.  Palju põnevust, mis jõud siis ikkagi kelle meeles peale jääb.  Minu kui lugeja peas on, et kui need tegelased kosmosest välja võtta ja kuskile realistlikku maailmaossa ümber panna, saaks peaaegu sama hea loo. Aga ma saan ka täiesti aru, miks Mahkra seda ei teinud.  Või noh - oletan. Ega ma tegelikult tea, mis ta mõtles. Mina kirjutan niimoodi: lükkan tegelased ja situatsiooni kuhugi tavamaailmast välja ja saan seega teha, mis ise tahan. Mul ei ole vaja peensusteni uurida, kas sel ajahetkel täpselt neis oludes oleks see ja see võimalikud. Mul on minu visioon ja ma ei pea rangelt kinni pidama ajaloolisest tõest või millestki taolisest.  Võibolla tegi Mahkra samamoodi.  Mõtles vabalt. Ma loen jutuvõistluse lugusid tagantpoolt ettepoole ja see - kolmanda koha lugu - on praegu raudselt kõige parem olnud.
P.S. Jah, oligi kogumiku kõige parem.
Teksti loeti eesti keeles

Miinused:
* kohutavalt nüri põhiplott
* otsekõne nagu kehvast noortekast 
* Cara ja Frank - mille kuradi pärast naine JÄLLE samasse võrku ronis??? Aga noh, noored ongi uskumatult lollid.
Plussid
* Jutustamisviis - mängu "kui oled seda teinud, jood" raamiks võtmine oli väga hea leid.
* Peategelanna mõjus päris usutavana - sittade otsuste ja vanemliku külma kohtlemise tulem, noor ja väsinud.
* Kardetud armulugu ei tulnud.
* Peategelanna isiksuslik areng - ma olen tegelasarengute suur fänn ja siin oli olemas.
* Pealkiri on hea.
Neutraalsused
* tegelased
* kui palju/vähe me toimuvast teada saime
Ehk: jutt oli struktuuri poolest huvitavalt jutustatud, aga kehvapoolses keeles. Olid enam-vähem tegelased. Saaks halvemini, saaks PALJU paremini, ent kui võtta, et neid kirjeldati peategelanna vaatepunktist, vbla kõlblik. 
Põhiplott oli nii jabur, et ei aja isegi oksele. Ikka peavad sees olema maailma hävitamiskatse, maailma päästmine ja nässus armusuhted kõige põhjuseks?! 
Aga vaatepunktitegelane oli tegelikult päris kõlbulik ja temas toimus läbi jutu sisemine muutumine. "Pole mõtet midagi teha, nagunii läheb nurja" asemele tuleb: "Tegelt ei tea kunagi, mis saab. Proovin!"
Nii et rahuldab ära.
Napilt. 
Teksti loeti eesti keeles

Täitsa tore lugu. 
Hea tempoga, meeldejäävate tegelastega. Isegi veits vänge "valge rass ja cis on ainus õige tee igavest!" ei oleks punkti alla võtnud, aga lõpp on kiirustatud. Kogu aeg liikusid sündmused õige kiirusega, õudused olid jälgid, neisse suhtuti samas just nii, nagu ma professionaale ette kujutan suhtuvat, mhmh, tume ja seadusteta piirkond, kaklused, laskmised, kuidas küberkeha töötab, kõik on tore ... ja siis korraga ülikiire algusstseeni tagasipõrge, "Jaa, TEMA on süüdi!" ja ongi kohe läbi ka. 
Kiire hakkas või ei viitsnud enam =)? 
Teksti loeti eesti keeles

Loo alguseosa põhjal ootasin midagi halba. Mida?! Keegi sureb ja saab uue elu D&D tegelasena? Kui lame saab olla?!

 

Aga üsna kiiresti hakkas tore. 

Tõepoolest, vana rollimängija - oo, professor oli D&D-d kaua mänginud - seiklejapuu ülesehitus ning spetsiifiline-olemuslik viis kasutada ära reeglites ette nähtud loitse ning erioskusi osutus korraga armsaks, naljakaks ning viis kogu müstilis-maagilise riigi muutuste teele. 

Kui ehitada endale tegelane, kelle vastupidavus ja tervisepunktide tase on nii madalal, et jalga astutud klaasikild tapab, aga siduda ta samas templiga, kuhu keha alati pärast surma tagasi saabub ja isik taaselustub, saab juba eksisteerida.
Kui oma madalate tervisepunktide arvelt võtta õpivõimet ja mõned kasulikud erioskused, saab eksisteerida kavalamalt.
Ja kui lisaks on valitud oskus osata kõiki keeli, võib muuta kõigi kohatud olevuste maailmaga suhtestumist ja sinna, kus on sõda, tuua läbirääkimisi. 

Rohelise Rahu gild (ehk ilmsesti Greenpeace) on tegelikult ju väga oluline gild ja võiks imestada, miks seda juba ammu loodud pole - ent kui palju on vanu D&D spetsialiste, kes tunnevat mängumehhaanikaid põhjani ja saavad ühtlasti uue elu? + nad peavad tahtma seda just D&D maailmas elada ka veel.

Ilmselt mitte eriti palju, nii et lava on valmis Professori esileastumiseks. 
Lava on armas ja hell, päriselt vastikuid tegelasi õieti polegi ja küll teised saavad pärast loo lõppu ka haldjatega kaubale, selles olen ma kindel.

Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks hästi mõttetu lugu
Selline, mida vist kunagi ulmeformaadis tavaliseks peeti. Olen sääraseid isegi lapsena lugenud ja nautinud.
Nii 30 aastat tagasi või nii. 
Mitte ühelgi tegelasel pole rohkem kui ühte plaani. Kõik on täpselt need, kellena neis esitati Hoolikalt meigitud ja teaduskonverentsil kohatuna tunduv keskealine daam on väga jõukas ning seal ebatavalist soovi esitamas. Kandiline kohe-näha-mölakas ähvardab piinamisega ning on tegevnats. 
Kellelgi ei tundu olevat "olen ülitüüpiline seejasee" -kasti väliseid nõtteid. 
Ainus, kes käitub mõnevõrra ootamatult, on peategelane ja tema käitumise ootamatused tulenevad sellest, et me ei saa tema kohta mingit välist muljet ning seestpoolt näib ta erakordselt kiretu isikuna.
Samas ei saa öelda ei selle ega nende lugude, mida lapsena nautisin, kohta, et neis ei sisalduks mõtlemapanevat ainest. 
Sisaldub ikka. 
Mis on inimese olemus? Kuidas on eetiline sellega toimida, kui olemust saab muuta? Kes tohib otsustada, mis on eetiline, mis mitte? Mis tingimustel?
Need mõttekohad on jutus olemas. 
Ja on ka mingi lahedus. 
Loo lõpp. 
Lõpp oli minu meelest selle jutu parim osa. Parasjagu ootamatu ja sellisena väga nauditav.
Aga enne hakkas lugedes ikka hirmus igav. Mind ei huvitanud ühegi vähegi aktiivsema tegelase saatus. Professor Rudolf veidi huvitas, aga temaga tehti, mitte tema ei teinud. Mul oli täiesti ükskõik, mis saab sellest ühiskonnast, tegelaste maailmanägemisest, eluplaanidest - lihtsalt ükskõik.
Selline ei saa minu jaoks hea lugu olla.
Ma otsin kirjanduses teisi kvaliteete. 
Teksti loeti eesti keeles

Tehisintellekt - nii vähe, kui ta veel intellekt ongi - on kahtlemata juba kohal ja erutab jutuvestjate meeli. Antud loos on ta üsna keskne tegevusekäivitaja, sellline isksutetu ja ebamäärane, aga inimeste poolt ohtralt kasutatud. 

 

Inimesi on ses loos meeldivalt kirjeldatud ja kirjeldamata jäetud. Kiidan väga heaks väliste detailide olemasolu ja samas lugejale jäetud ruumi kujutleda, mida soovib. Läheksin täpsemaks, aga võibolla annab see liialt loo sisu ära. 
Igatahes oluline on, et selles jutus ei kippunud tegelased segi minema. Kõik olid äratuntavad v.a. kaks praktiliselt identset funktsiooni kandvat tüüpi.

 

Ja ma tunnetasin loogikat. Võimatuste ja võimalikkuse piiril liikuvat. AI on NII arusaamatu, NII veider, meil ei ole mingit aimu, mismoodi ta töötab 6 aastagi pärast, mitmekümnest rääkimata. Äkki ta - suudaks kuidagi? Äkki meie - tajude sõlmekeeramine nii, et me enam aru ei saa, mis on päris ja mis tehisintllekti loodu, on tegelikult reaalselt võimalik? 

Oli nutikas panna üks oluline tegelane nende teemade uurijaks, sellega sai lugejale rohkem infot anda. 

Samuti meeldis mulle kirjeldatud argireaalsus. Tundus realistlik. 
Milline on maailm, milline on Tallinn ja mis on inimeste ja nende valitsuste suhe tehisintellekti.
Ja muidugi on ala helgeimate peade kodukoht Hiina, selge ju. 
Teksti loeti eesti keeles

 Väga malbe, ütleks isegi, naiselik õuduslugu ühes väikses Eesti linnas. Tegelikult külas, aga selline suuremapoolne küla on. Selline, kus käiakse koeri jalutamas rihma otsas küla vahel, mitte kuskil metsatukas lahtiselt. Kõik küll tunnevad kõiki, ent võtta on nii hobiajaloolane (kel päris palju raha samas) kui mitu gümnasisti, vanaduspensionärid ja aktiivikud. 

Natukene - ebausutav. 

Samas põhilugu on tore. Eestiaegsete inimeste elud ja surmad. Nägemused ja pimedused.  Ja lõpuks keeratakse väga vahva vint peale. Mitu lehekülge näeme tegevuse kulge läbi vaimu silme. Ei anta mingit kindlalt vastust, et kuidas teispoolsuses eksisteeritakse, teada saame ainult seda, et ka seal leidub igasuguseid olevusi -- toredaid, tüütuid, hirmsaid, sõbralikke. 

Ja armastus on oluline jõud, mis mõjub ja mõjutab.  Päris tore lugu - just lõpu pärast mõnus. 

Teksti loeti eesti keeles
12.2025

Kuni päris lõpuni mõtlesin, et mis seal ikka muljeid kirjutada, piisab hindest küll. 
Aga päris lõpus, päris-päris viimste lausete ajal korraga tekkis tunne, et see lugu oli minu jaoks siiski midagi muud kui "Täheraua saaga", mille protoversioon ta on.
Võibolla oli hirmus erinev see, et nüüd ma ju enam-vähm teadsin, kuidas lugu läheb, nüüd ma ei saanud hämmastunud olla sündmustiku üle, ja märkasin muud.
Ent võibolla ongi see lugu veidi - teistsugune. 
Nägin seekord narratiivi rohkem tervikuna, mitte sündmuste jadana, mis viis punktist punkti ja iga punkt oli hämmastav.
Sedasi tervikuna vaadates jäi sisse päris hirmus tunne. Mitte "kõik on võimalik", vaid "kel määratud on hukka minna, hukka see läheb niikuinii".
Sünge ettekuulutus saab punkt punktilt teoks ja asi läheb veel palju hullemaks kui ette kuulutati.
Üks tegelane aina kavaldab ja susib, aga miks, jääbki arusaamatuks - välja arvatud et tal oli tükk aega kehv olla olnud ja ta on halastamatult nõme.
Öeldakse lahkeid asju, aga tehakse jubedusi. Ning seda rahulikult, muretult, mingit hingepiina või häiritust tundmata. Nii inimesed kui mitteinimesed on lihtsalt nupud, mis ei tähenda teistele midagi, ja isegi kui mõni harv lein on tõeline, kasutatakse seda siis julmaks näitemänguks ja rohkem oma kaotusele või tegude tagajärgedele ei mõelda.  
Kui must ja hirmus lõpuks üks saatus on ... ta vist oli "Täherauas" sama hirmus, ent siis olin ma loo pöörasusest nii segaduses, et ei märganud.
Nüüd märkasin ja lugu tundub palju hirmsam kui varem. Kogu lugu, mitte ainult peategelase saatus. Lootusetu ja õrnusetu, isegi valu tundub olema nõrgem tajuda kui kadedus või auahnus tunda.
Samas tunduvad tegelased elusad, nende toimimises on mingi sisemine loogika.
Selline maailm, kus minusugustel ei ole kohta, kus ei künta, külvata ega koguta isegi metsast taimi, kus ravida osatakse vähe, ent tappa hästi, kus ahastusest murdub ainult üks süda loo päris alguses, halastusest ei tehta ainustki tegu ning kõik on mingi plaani tagajärg ... on tegelikult päris raskesti kujuteldav. 
Aga väga hästi loos esitatud.
Ja selle loo üldine süngus ja hirmsus mulle tegelikult meeldib. On võetud väga julm vaade ja mindud sellega siis lõpuni välja. Aus.
Ausust ma austan.
Teksti loeti eesti keeles

Kaaren on väga hea tegelane. 
Ta1 on just selline, nagu naistegelane mu arust olema peab - mitte et nad kõik peaksid olema sigarette suitsetavad alkohoolikud, kes samas praktiliselt kõik teistsugused läbi peksta, ära tappa ning millestki hoolimata ka surijaid tõurastada võtab. 
Aga nad võiksid olla meestest suhteliselt eristamatu sisekõnega, ütlema samas endale: "Naine, kao siit!" või muud seesugust, mis näitaks, et nad ei kannata mingisuguse absurdse alavääruskompleksi all oma soo suhtes, ning neil võiks tõesti olla ka muid huvisid kui mehed.
 
Jutt on samuti hea. Hea tempoga, hästi vahelduvad mineviku- ja olevikupildid, tekitavad küsimusi (oletades, et ma ei ole enne Kaarna kohta lugenud) ning tasapisi koorub välja ka, mis juhtus. 
Lõpp oli natuke .. mitte nii hea, kui eelnev. Veidi deus ex machina. Liiga kiire. 
Pead läbistavad nägemused oleks pidanud pikemalt lahti kirjutama, laskma neil mõjuda.
Aga isegi see ei kisu loo väärtust tegelikult alla.  
Seda enam, et päris lõpp oli taas kena. 
Emotsioonid tuntavad. 
Teksti loeti eesti keeles

See jutt on hea, aga lugeda küll meeldiv pole.
Pole kedagi, kellele väga kaasa elada.
Pole mingit hea ja kurja vahel valimist, pole mingit "niimoodi oleks hea, niimoodi võiks".
On toorus ja vägistamised, tapmised, üksindus, üksildus, haigused - ja see killuke päikest, mis antakse, tuleb alles loo päris-päris lõpus.
Ja ometi on see hea jutt. 
Vbla isegi väga hea. 
Sest ühekorraga on püütud kinni võimaliku tuleviku hulk detaile - mida süüakse, kuidas saab, kuidas ei saa (hulk tegelasi on surnud juba enne loo algust). kui ebaoluline ja samas kui oluline on inimelu. mismoodi mõtleb üksinduses elanu, kuidas areneb keel, mis on väärtuslik, mis ei - lühikesse lukku on mahtutatud nii palju, et võtab lugejal hinge kinni.
 
Vbla on liiga palju uut - sest kuigi mulle põhimõtteliselt meeldivad lood, kus maailmast saab aimu alles jutu edasi kulgedes, mingid asjad võiksid tuttavad olla, et oleks, kust kinni hoida. (Metafoor, päriselt ei pea kinni hoidma =P) Võibolla, kui lugu oleks natuke lihtsam, mitte nii realistlik, vaid rohkem jutustatava loo mõõtu, oleks lugejal seda kergem alla neelata.
Aga ei ole. 
On just nii halastamatult realistlik, et lugeda on raske. 
 
Aga ikkagi hea. 
Teksti loeti eesti keeles

 
 
Lugu algab iseäranis igavalt.
Mingi sõjamehe masti mees, eriti osav, eriti karm, kuskil kõrtsis. Sigaretid ja karmide meeste karm jutt. Oh taevas, kas selleks elasin ma nii kaua, et jälle mõnd sellist lugu lugeda ..?
Aga naispeategelase mängu tulles läheb huvitavamaks. Korraga ei ole küsimus ainult selles, kellele karm isane tuupi teeb ja kas keegi talle endale tuupi teha jaksab.
Teksti tekib huvitavus ja lisaks sellele on seal Udu. 
Mõnes mõttes ei midagi erilist, kõik on sellega harjunud, udu lihtsalt on - aga samas võtab see udu inimestelt mõistuse, kui mitte elu, ja toob tolle kirjandusliku maailma ellu. 
Jutt tundub korraga põnevam kui järjekordne kartmatu palgasõduri järjekorde ülesande täitmise jutt.
 
Dialoogid ei ole päris täppi. Nagu on suulises kõnes tegelase isiksust tunda ... aga mitte päriselt. Ootamatud emotsioonipursked vahelduvad täiesti jahedate ratsionaalsustega kõigi vähegi pikemalt sõnasaajate puhul peale Halime (Halime tekst on hea) ning siis tuleb vahele mõni ühelauseline justnagu tsiteerimiseks määratud fraas. 
Filmides kutsutakse seda onlineriks.
Õnneks on sõjasaladus ikkagi huvitav ja mismoodi Varus ja Halime klappima hakkavad, samuti.
 
Järgnev osa on põhimõtteliselt väga kena jälgida, ent seal on tohutu auk, mille serval kõõlun ja ei saa üle ega ümber. 
Udu on väga tore kontseptsioon. Väga hästi välja mõeldud + ka ühes minu enda loos on idee "kui hirmust üle ja läbi minna, pole seda enam olemas". Ja unustamatu "Düüni" mantra, eks ole. "Hirm on arutapja ..."
Aga kuidas on võimalik, et inimesele, kes on udukartmise alusel kasvanud, kes on üdini läbi imbunud ideest, et Udu on õudus ja surm. öeldakse, et vestluskaaslane võib udu sees käia, ja ta usub seda hoobilt?! Ta peaks mitte lihtsalt kahtlema, vaid ideegi otsekohe välja naerma ning arutlema, miks too teine talle nii nõmedat valet räägib? Sest tal on arusaamatud õedad motiiivid!
Mitte "ok, ma võtan selle riski, loodetavasti räägid sa tõtt."
See lihtsalt ei ole usutav. 
 
 Ja kogu maailmakorraldus muutub korraga ebausutavaks.
 
Järgenud rännak on tegelikult hästi kirjutatud, paraja pikkusega ja usutav. Ent kuna sissejuhatus oli nii vale, ei pääse päriselt mõjule. Ning järgnev, kulminatsioon on esitatud niii kähku, et ma ei jõua isegi päriselt sisse elada, õudust ega põnevust tundma hakata, kui juba liigub tegelaste mõte edasi ning päris kena karmi sõdalase ja naispeategelase vahelise lõpustseeni järel ongi lugu läbi.
 
Paljulubav. Tugev idee. 
Aga teostus kipakas. Ositi väga hea. Ositi mis-kurat-see-on
Teksti loeti eesti keeles
10.2025

Ma lugesin "Kübekesest elutervest vihkamisest" Laura Loolaiu lugu ning olin põrmustatud kui hea. Nii et kui Hooandjas läks käima kampaania Loolaiu romaani ilmutamiseks, lõin kohe innuga kaasa. 
Selle eest sain raamatu, lugesin läbi ning nüüd muljetan.

 Esimese, kõige tähtsama ja olemuslikult kurva asjana ütlen, et see raamat võinuks olla neli korda lühem.  500+ lehekülge, aga sündmustikku oleks vast 150-le. Ülejäänu võtsid enda alla tagala-askeldused, pakkide tassimine, hügieeni tagamine võitlejatele, toidujagamine. mida ja kuidas on tarvis remontida, kuidas täpselt teekond üle iga mäe kulgeb (muide, kuna neil oli külm ja külm, kujutasin ette lumevälju, aga mingil hetkel muutus jutt külmast ja lumest mingi "oo, vau!" hetketa jutuks rohumaadest), kust saab värkset toitu juurde, mismoodi toimetada, kui üks suur kandurmasin on kuristikus ja teine mäe otsas, kuidas inimesi eri rühmadesse jagada jne. 

Te arvate, et "jne" alla ei saa eriti midagi jääda, kui ma nii palju asju ette lugesin? Eksite. 

Olin sellest täiesti uimastatud, kuni saabus raamatu keskosa, kus viimaks algasid ka mingid muud sündmused kui "teekond oli pikk ja kõigile raske". Hakkasin veidi kaasa elama (miks "veidi", sellest allpool), aga siis algas juba lõputuna tunduv kirjeldus sellest, kuidas Kõrvekunna perenaine imelise laeva ja tolle imeliste omaduste perenaiseks sai.

Esiteks, kuna lugeja teab lõppu ette - tema tegemised laevas ja mis eesmärk tal on, olid juba poole raamatu peal ära öeldud - olnuks kõik see kokkkuvõetav kahele leheküljele.
Aga oli vaja venitada, mälestustehämmus sobrada, mõni pilt selgem, teine ainult emotsionaalne, ja kõik kokku nii pikk, et pidin end jõuga lugema sundima. 
Teiseks ei olnud need sündmused esitatud huvitavana, kärts ja mürts, pinge kavab, vaid kõik kulgeski vaimus "ja siis tegi ta seda ja siis tegi ta toda, ajas liikumiseks oli vaja seda ja toda ja siis ta tegigi seda ja toda" ja seda juttu jagus oma 200-le leheküljele. 
Ühtegi köitvat tegelast ei ilmunud, mitte kedagi, kel nimigi olnuks, mitte. Ühtegi pingelist sündmust ei toimunud, vähemalt mitte pingelisena kirjeldatut. Olid "see oli raske" tõdemused natukese seletusega, kuidas kõik vajalik oli, ent ei mingit tempot. 

Aga isegi need tegelased, kes algusest peale mängus, kel olid näod ja nimed ja kes tasapisi meelde jäid, siis vanaperenaise jutustust kuulasid ja vahepeal sebisid,  olid kuidagi veidralt skemaatilised.  Kelleski ei toimunud isiksuse arengut, keegi polnud raamatu lõpuks teistsugune kui alguses. Ka vaatepunktitegelane mitte.
Talle oli küll teele kirjutatud üsna eredaid sündmusi, ent põhimõtteliselt oli ta raamatu lõpus täpselt samasugune kui alguses. 

Samamoodi teised tegelased. Kuigi nende kõnemaneerid ja rollid, mida nad tegevuses mängivad, said lugedes väga selgeks, niipea, kui keegi neist hakkas oma tunnetega kuskile sügavamale vajuma, toodi ta kohe jälle pinnale tagasi. Seal plärtsusid kõik oma tavaliste ujumisrõngastega, kehvade mittenaljakate naljade ja familiaarsusega edasi. HÄSTI pinnaliselt, HÄSTI igavalt.
Juhtusid suured tähtsad asjad, aga tegelased olid ikka "vaja need kastid varustust ikka täis pakkida ja ära viia, üksus vajab neid" ja natuke vandumist ja natuke murret, kehv nali ja naer.
Ma ei tea, kui mina oleks näinud ennast ja oma naist esimeses isikus tehtud salvestuses suremas, mul küll ei oleks tunnet, et nojah, väga kurb ja ebameeldiv, aga tassime nüüd pakke edasi. Vbla laseme kellegi maha, aga vbla ka mitte.

Tegelane täitis funktsiooni olla ropu suuga keevavereline kallim ja kuigi talle oli külge pandud mõningane kalduvus paanikahoogudele, see surmasalvestus ja tõdemus, et iga inimese jaoks on tema elu päris ja ehtne, see oli päris ja ehtne ahastus ja surm, mida ta nägi, ei muutnud midagi peale paari vihase lause lausumise.
Nojah, osade mailmade nemad pidid hukka saama, et teistele (talle endale) elu kindlustada. 

Miks ta seda nii rahulikult võttis, miks nad kõik seda nii rahulikult võtsid, on osaliselt seletatav õhus hõljuvate endorfiine ergutavate osakestega, ent see oli iii-gav jälgida. Polnud tunnet, et kellelgi mingeid tugevaid eetilisi dilemmasid oleks. Ühe naise mure oma maha jäänud naise ja varsti sündiva - vist juba sündinud nunnu lapsukese pärast oli intensiivsem kui kellegi mure sellepärast, et inimelud hulgast paralleelunivesumitest pannakse hakkama, et ühes - mitte kuidagi tähtsamas kui teised - saaksid asjad paremaks. 

Kusjuures, kuivõrd variatsioone ajas on lõputu hulk, kuskil on nagunii juba paremini läinud konfliktilõppudega maailmad ka juba olemas. 

Mida keegi isegi ei maininud. Kuigi ilmselge. 

Kui nüüd positiivseid asju leida, siis maailmaloome, tehnoloogia, säästlikkus (LOOMULIKULT kasutatakse sitt ja kusi ära, selleks on spetsiaalne seenevärk mundri sees), rahuliku alastuse  ja usutavate eestipäraste nimetustega (toop krõmsputati pärast joogi seest äratarbimist peale) asjad-inimesed olid toredad. Ja ajapuu maailma aja arusaadav kirjeldus. Ütleme, samas maailmas sama süžeega (kuigi poole raamatu peal ära öelda, mis on ühe olulise tegelase teiste tegevusse suunamise põhimotiiv, EI OLE põnevuse jaoks hea mõte) teos, mis oleks tempo ja pinge osas parem ja suure hulga sõnade võrra vaesem, oleks juba okei lugemine. 

Et raamat heaks saada, oleks vaja tegelastesse areng sisse kirjutada, lõpetada ebajärjekindlused (mis mõttes on peategelanna ja tema mehe suhtlust kirjeldatud kui "vahetati armsaid roppusi" ja arutlusi londi vedamisest ja türasuppidest - ja kui lõpuks asjaks läheb, nõtkuvad puusad "mangroovide kasvamise taktis vulkaaniliste kataklüsmide poole?!") ja lubada natuke sügavamaid emotsioone kui pisarad ja sõnad. 
+ lisada emotsioonide sügavuse ja inimeste käitumise omavaheline seos..
Praeguses variandis ei tähenda tunne midagi, tunded ei suuna kellegi käitumist, välja arvatud et vahel on keegi kogu oma elu mingi tunde järgimisse panustanud.
Samas ei väljenda ta seda kuidagi. Emotsioon ei põleta, kõrveta, haara, see on lihtsalt "olin väga emotsioonist haaratud".
Kõlab üsna jahedalt, eks?
Ongi.
Need tegelased ei tundu elusad. 

Kirjatehnika on täitsa hea, kirjeldused piisavalt poeetilised, samas piisavalt reaalsed ja ikka on tore näha, et kellegi arust eestlased, kelle nimi on Jakub Kubeba ja kes on silmahakkavalt tumedanahlised, on kauni rituaalses regivärsis rääkiva tuleviku osa. 

Aga see ei ole isegi päris raamat, kuigi kaante vahel, täitsa korralikult toimetatud ja kaaneillustratsiooniga.  See on protoversioon, kus sees kõik "autor peab teadma, kuidas see käis, aga lugeja jaoks kokkkuvõetav poole lausega"-osised ning tegelastele pole samas eriti tähelepanu pööratud. 

Hakkasin toidupoes, kui olin lugemisega kuskil 100 lk kandis, mõtlema, mis oli peategelase nimi - ja ei tulnud üldse ette. Oli mingi naine, jagas suppi, tal oli Sonora-nimeline kallim, aga mis ta nimi oli ...?
Ei mõelnudki välja. 

Kodus vaatasin raamatust järele, et Tikuta. 

Teksti loeti eesti keeles

Alguses rändab suurest Soomest pärit naine põhja, et seal aasta aega õpetajana töötada. Tööd on vaja, töötus kõrge ja kodused jamad tahavad mahajätmist.

 

Üldiselt ei ole töö algklasside õpetajana (põhikooli algus võib ka olla - lapsed ei ole suured, aga kui väikesed just, jääb lugeja tunde määrata) halb, aga ümburkond kõle, lakkamatult vaikne ja lapsed muudkui küsivad oma eelmise õpetaja järgi, kelle jälgedes tegutseda tundub pidevalt kehvem, igatahes mitte-nii-hea olla. 

Raske välja kannatada. Ta on siin aasta ära ja siis päris Soome tagasi - saami keel on võõras ja saamikeelsed lapsed ei tahagi ju teda. 

Ja päris akna all on vahel suured karu jäljed, laste kirjanditest kukub eelmise õpetajaga koos läbielatust huvitavaid mõtteid, mida ta algul fantaasiaks, siis aga samm-sammult teatud moel ka päriseluks peab ning viimaks jõuab mõistatuseni, mille lahendamine tundub väga oluline just laste ja noorurite vaimset ja füüsilist tervist silmas pidades. 

Kuradi pedofiilid!

Aga kui lugeja noore õpetajannaga kaasa loeb ja elab, on talle juba silma hakanud, et oht ei ähvarda mitte ainult lapsi, vaid õpetajat ennastki.

Ümberjutustus, ah? Vahel võib ka niimoodi, eks =) Ja ma ei riku omateada lugemisrõõmu ära, kui ütlen veel, et saamid ja nende hõimud (ei ole ühtset "saami rahvast"!) on armastuse ja austusega käsitletud. 

Teksti loeti eesti keeles

Alguses ootad klassikalist muinasjututöötlust. Kõik see vana Hispaania-Ladina-Ameerka olekuga naine ja lapsele justamine. Mis seal muud.
Aga selle loo muinasjutjas joon on ainult näiline, võibolla natukene sees - ent mitte palju.

 

Lugu kulgeb hoopis omamoodi. Loodi minu jaoks täiesti piisava usutavusega tulevikumaailm, kus nett põhitöökoht, kuid et elektrit ja toitu on napilt, on see kättesaadav kas rikastele või kurjategijatele. Head inimsuhtelised detailid.  Et ema ei küsi, kust raha tuleb, et eutanaasia on põhiõigus ja ei tekita kelleski küsimusi, et liha on liha.  Väidetavalt parem kui putukad, kuigi selles julgen kahelda. Ma usun putukaproteiini üsna kirglikult. 

Ja et kolme põrsakese loos on mainimata jäänud neljas põrsas - noh, see ei ole ju klassikaline muinasjutt enam, eks?

On põnev ja lõpunüke ettearvamatu.  Minu jaoks rahuldavalt põhjendatud ja nauditav. 

Teksti loeti eesti keeles

Väga head lood.
Esimesed kaks võibolla teravamad ja empaatilisemad, viimased kolm veidi rohkem õnneliku lõpu poole kaldu.
Ent kõik väga head. Jah, KÕIK. Lihtsalt mõni oli imeliste tegelastega, ent veidi kipaka süžeega, mõni imeliselt jutustatud ja oivalise keskkonna, ent veidi skemaatiliste tegelastega - kõigis peale kõige esimese oli terake puudu.
See kõige esimene oli imeline =)
Teksti loeti eesti keeles

Neli miinusega siiski - minu jaoks natu liiga ...tavaline? Aga siiski hea lugu. 
Algas väga klassikalise fantaasialoona, ent korjas arenedes kihte juurde. Tüdruk jookseb kodust minema, poisiriietes, ja ühineb rändnäitlejatega. Hea küll, ühe üksiku rändnäitlejaga ja maailm on ka meie omaga mitte väga sarnane.
Tõsiselt läks lugu käima, kui selgus, et rändnäitleja kasutavad maskid pole päris tavalised. Kas see on lugemisrõõmu rikkumine, kui ütlen, et igal maskil on oma isiksus ja kui õigesti kuulata, nad endastavad möödunud kandjate elamusi?  Vist ei ole. Nii palju sellest loost on mitte maskide saladuse avastamine, vaid sellest mida nad täpselt näitavad. Mis saladuse paljastavad.
Lisaks korjab ärajooksnud tüdruk agentsust, ta ei ole enam pelk kuulaja ja jälgija, õppur ning avastaja. Tal on omaenda kavad, otsused ja valik. Sellega muutub ta kõvasti sümpaatsemaks ning lugemine huvitavamas.
Ja lõpus õpib Meister mõningaid asju, nii et lugemine lõppeb positiivse emotsiooniga.
Hea lugu, rahuldab ära, aga mitte hiilgav, eks ole. 
Teksti loeti eesti keeles

Mida tonti, ma polegi veel siia kirjutanud? No ... ok, tuleb.
Üks hirmus hea lugu - "Hõimu toitja".
Kaks väga head lugu.
Üks lugu - "Must vend", mille kohta ma ei suuda otsustada, kas see meeldib mulle või ei meeldi teps mitte - vastuoluline.
Miks ei ole mu üldhinnang mitte "väga hea" vaid "hea"?
Lõppude pärast. Kõigi lugude lõpud olid kraad lahjemad kui lugu üldiselt. Ja ma ei saa päris taevani kiita kogumikku, kus iga loo juures on "aga kui see ka veel nüüd heaks teha, oleks veel parem!"  
Aga sitaks hea ikkagi. Neli tärni ei tule minu käest lihtsalt.
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei saa sellest loost kirjutada. Liiga kurb, liiga ilus.  Aga Angelika on mu lemmiktegelane kõigi loetud tegelaste hulgast.  Muidu oleksin neljaga hinnanud (hea lugu igatahes), aga Angelika! Saab viie.
***
Värskelt loo lübi lugenud, mõtlesin, et sellest ei kirjuta- Liiga ilus, liiga valus, hoolisin tegelastest liiga palju ja Angelika on vist parim tegelane, kellest ma üldse lugenud olen.
Ei, ta ei ole sündmustikus oluline, ta lihtsalt on peategelase sõber. Aga uksainlanna, vägistatud, pekstud, puruks lõigatud ja pärast seda hirmsaks, kartmatuks ning uskumatult otsusekindlaks saanud, nii et tema raev hirmutab ka kaks korda suuremaid mehi - jaa! "Mida hullemat saab minuga juhtuda?"-suhtumine kiirgab temast, nagu vaataksin päikesesse, ja olgugi ta vaid kirjandusteose tegelane, ta on Kõige Lahedam tegelane üldse.

Otsustasin ikkagi kirjutada. Lugu pole enam nii valusere mu mälus ning ta on kindlasti reklaami väärt. Räägib Eliasest, kes tunnetab emotsioone ja suudab neid teistes elusolendites esile kutsuda.  Sellest tulenevalt on ta teatud moel sunnitud ja teatud moel valinud elu, mille oluline osa on hädasid likvideerida. Kuhu ja kuidas see ta viib, kas vana arm siis roostetab või mitte ning kas eksida võib või on sellel hukatuslik mõju, on loo tasapisi väljakooruv ja -rulluv sisu.

Üks avalikult arvustaja leidis, et ses loos on ulme tegelikult ebaoluline lisand, ei mängi süžees erilist rolli. Mina arvan, et just see ulmeline osa tegi Eliasest Eliase, teistmoodi oleks sellise inimese eksistents kahtlane.

Teksti loeti eesti keeles

Mõtlesin, et see on tore lahe lugu, mõnus lugeda. Hooldustöötajate rõlge argipäev koos (lugejale üsna varsti üsna selgelt) mitteinimesest töötajaga, kes on piisavalt tugev, et tema pärast mitte karta. Omajagu lesbilist iha, aga hästi kirjutatud - seksisteenid, milles tehakse sissejuhatus, kellegi jalad vajuvad laiali, ja siis on juba pärast ja saame teada niipalju, et tehti igasuguseid asju, on mu lemmikud.
Ehk rahulik tore lugu, meeldivat kibestumust ja karmi hoolt täis - ja siis korraga läks põnevaks. Nii põnevaks, et nooremana ma oleks raamatusse haardunud,  nüüd panin ta kõrvale, sest appi. 
Ma ei ole niimoodi enam tundma harjunud. 
Oot, kas see on hirm või?
 
Niimoodi kaasa elama pole ükski kirjatükk mind tükk aega pannud. 
Siis läks pisut rahulikumaks, ent ootamatu tundehüpe värvis kõike.
Ja moraal, kui seda võib nõnda nimetada, on imeline. 
Muide, teatud tükid, panin enne lõpplahendust enne ka kokku. Just parasjagu, et lugu magusam oleks. 
Teksti loeti eesti keeles

 "Hundid kütivad öösel" on hea sellises mõttes nagu on hea "Kääbik" või Poirot-lood. Ehk sujuv, takerdumisteta, tore ajaviide, mis ei nõua lugejalt muud kui tema aega, ja annab võimaluse see aeg meeldivalt täita. 

Siiski on toredad detailid toredad. 
Väga mehine mees on see peategelane. Elukutselt sõdur, igasugu ilmanurkades tapelnud, kõikvõimalikke jubedusi näinud ja küllap mõndagi teinud. Ja me näeme teda tegelemas oma soengu ja kammidega. Oo, kammid on nii toredad.
Seksisteen küllusikult paksu naisega, tema imeliste kehavoltide naudisklev kirjeldamine. Väga meeldis, erutus on kirjeldustes, taju tuleb koos nendega, oo. 
Günaasiumi olemasolu. Maadlejaõlgadega naine. Vann on nii mõnus. Et preester tunneb kuufaase ja teab, millal millisest aknast kuu sisse paistab. 
Et hundikuningas otsustab, kas kellegiga rääkida tasub, temaga võideldes. 
Huntide lõhnataju ja sellega mängimine.
Ja noh - lahendus oli üsna armas. Mitte läbipaistev, ent ausalt eelnevalt mängu toodud fakte ja mängijaid arvestav. Ma natuke rohkem kui teisi kahtlustasingi seda, kes Pahaks osutus, aga peamisel seepärast, et ta tundus liiga süütu.
Ehk noh - ma olen ennegi krimkasid lugenud, ma tean, kuidas need töötavad.
Nagu Poirot-lugu, noh =)

Lõpuosa - huntide jaht ja jääkaravan, segadus, kus siis Igenak ja mägilased asusid, vibulasu või suudluse kaugusel - loost oli mitte-nii-viimistletud ja hea kui eelnev. 
Ma ei tunne, et peaksin Mahkrat õpetama kui pädevam autor. Et teeksin ise palju paremini vms.
Aga vanema ja kogenuma kirjutajana, võin öelda, et MINA olen just seda õppinud karmidest kogemustest: mul on aega vaja. See, mis esmases eufoorias tundub valmis loona, vajab tegelikult veel viimistlemist. Ja jääb silma kõigi nelja loo puhul ses kogumikus, et juttude peaaegu lõpud ja veidi ka lõpud ise on iga loo üldtasemest nõrgemad. 
Vbla on Mahkral ka aega vaja, aga ta ei tea seda ise veel?

Kokku ikkagi: nauding. Nii hea kerge lugemine. Ning mulle meeldib see maailm, mille Mahkra annab.

Teksti loeti eesti keeles

 
See on veel parem lugu kui "Matilda".
Esimest korda - isegi Matildas" ei tundnud ma seda veel - on Mahkra kirjutanud tegelaste siseellu süüviva, inimeste erinevaid motiive ja elukogemusi mitte ainult arvestava, vaid nendesse sügavamalt vaatava jutu. Loen ja imestan. Nii läbinägelik! Nii elus! Keegi pole "paha", keegi pole "hea". 
AWWW!
 
Peategelase sisemine rännak, see, kuidas tema veendumused ja põhimõtted vaikselt läbi kogu loo ikka ja jälle kokku varisevad, sest tunded kisuvad teisele teele, on väga hästi, usutavalt ja samas empaatiliselt kirjeldatud.
Igal tähtsamal kõrvaltegelasel on rohkem kui üks tahk, enamasti ka rohkem kui kaks.
Inimgruppide dünaamikad ja samas siirad tunded, mõlemad on jutus olemas. 
Loen ja naudin. 
Vägivalda, lurtsatavaid silmamunasid ja soolikate väljakukkumist on ikka ka, aga ausalt - mu jaoks need on pisiasjad, pisiasjad. Jah, elu on elu, siia kuuluvad igasugused asjad, nii kirglikud suudlused kui lömatastatud kolbad, nii šokis aju kummalised mõtteuperpallid kui adrenaliini abil tehtud kangelasteod. Ja mäda ja hais ja poolekshammustaud kehad.
 
Hästi kirjutatud tugevaid jahi- tapa- ja võitlussteene on omajagu ja alles päris lõpus (posti külge seotud vangiga) stseenis mõtlesin, et palju saab. Seda ei olnud lukku vaja. 
Halb see stseen ka ei olnud. Lihtsalt lugu on nii hea, et mõttetu liigliha, kui hästi kirjutatud tahes, oleks võinud üle parda heita.
 
Veidi sama kehtis ka loo päris lõpu kohta - esiteks oli stseen veidi liiga pikk ja teiseks naatukene ebaloogiline. Aga ikkagi hea. 
Lihtsalt kui lugu on VÄGA hea, siis ainult headus lõpus on veidi visinal väljasuremise moodi. 
Mis ei ole kriitika, tegelt. 
Või no on ka, aga lugu on nii kohutavalt hea, et seal sees ei jäänud mind härima ei arusaamatus, kui palju siis odaga ikka türannosaurusele viga teha saab (üks plaan on ta kahe odaga ära tappa? tõesti?), kas ajarändudega väga suurel määral muudetud tulevik üldse on miski, mida tsivilisatsioon tahta võiks ega kas ajarändude rtulemusel tekkivad erinevad universumid on või ei ole teema. 
Rääkimata pisikesest ebaloogikatest selle või teise võitlus- või jahistseeni sees ja juures. 
Olen kindel, et Mahkral olid kõik need stseenid peas täiuslikult selged ja nähtavad, kuid vahel on vähem rohkem. Kõike ei pea hästi täpselt ära kirjeldama, sest siis tekibki minu sorti lugejal "oot! Aaaaga siin ta ütleb nii, ent siin teeb nii! VASTUOLU!!!" 
Mõnikord (ütlen kui kirjanik kirjanikule) peab kirjutatud täpse punkt-punktilt seletuse, kuidas ja millest varjualune püstitati, võtma oma pähe; mhmh, ma ise nüüd tean, kuidas nad seda tegid, ja kirjutama: "Õhtul tegid nad omaette ropendades nahkadest ja vitstest hädapärase vihma-ja tuulekaitse ja heitsid teineteise kaissu, et kehasoojust hoida."
See selleks. Tegelt: kes olen mina, et õpetama hakata?
Lihtsalt minu arvamus.
 
Loos on inimesed JA dinosaurused mõlemad. Saurused on nunnult sulelised nagu viimastel aastatel teadlastele selgunud on, ja kuidas saavad inimesed ja aurused korraga tegutseda, on juba Mahkra teema. Mina rohkem ära ei seleta.
Tahtke seda lugu lugeda.
Nii hea, et võtab ohkama.
 
Teksti loeti eesti keeles

 
 
Mahkra on taas kirjutanud nii kõva loo, et ma ei oska sellest spoilerdamata kirjutada.
Lugu räägib Aafrika elanikest ja rohkem ma ei saa enne hoiatamist öelda.
Kes ei ole lugenud - tasub lugeda! - aga avastamisrõõmu rikkuda ei taha: ÄRGE LUGEGE ARVUSTUST EDASI!
Nii, jäänud ainult huvilised, kes teavad, millega edasi lugedes riskivad. Hästi. 
Hakkan kiitma. 
On imeliseks sissejuhatuseks, kuidas alguses kirjeldatakse asju ja sündmusi nii nagu Kari neid nägi. Seletamata, täpsustamata, aga pädevalt.
Kuidas Karjas tegutsevatel tegelastel on nimed ja isiksused, kuidas vaevalt leheküljega tekib mingi tunnetus millestki täiesti võõrast ja samas natuke arusaadavast, ulmeloos kohane, mis ja kes ...
 
... ja siis viiakse lugeja korraga tagasi normaalsusse. Vaatepunktitegelaseks saab Henrik Pärn, kes on reisinud pika maa tolmuses viletslennukis, et saada šimpansiuurija Elise Shcmidti assistendiks. 
 
Kõik kirjeldused tunduvad vahetud, elusad, usutavad. Ma ei tea, kui palju kasutas Mahkra kujutlusvõimet, dokumentaalfilme või kirjandust, aga TUNDUB elus, TUNDUB, nagu tunneks ta šimpansiuurimist, šimpanse ja Kilali (mis võib olla väljamõeldud koht, aga võib ka mitte olla) piirkonda sama hästi kui nt Tartut. Kogu lugu elab moel ja määral, mis üldjuhul eeldab, et inimene teab, millest jutustab. Tunneb asja. 
Pisikesesd tabavad detailid.
Tegelased, kes ei ole klišeed, aga samas pole ka püüdlikud mitteklišeed, vaid tunduvad elus kõigi oma vooruste ja puuduste, jaburarusaamade ja pimetähnidega. 
 
Noh, ja šimpansid. 
Sissejuhatuse Kari oli šimpansikari, selgub edasi lugedes ning infot juurde saades. Ja see on imeliselt kirjutatud. Säärase sisseelamise ja samas neutraalse rahuga, nagu võiks olla ideaalsel šimpansiuurijal - aga kui ideaalsed või mitteideaalsed on dr Shcmidt või Pärn ... lugege ise. 
Kõike ka spoilerdama ei hakka. 
Ent Kari ja karjaliikmed on nii hästi kirjutatud, et elasin neile rohkem kaasa kui ühelegi inimtegelasele. 
Oivaline töö.
 
Kusjuures kogu aeg, sissejuhatusest saati, on tegelaste hulgas ka Matilda. 
Saab kõvasti mõelda, kes või mis on Matilda ja kui see siis ära selgitatakse - koos päris hirmuäratava pildiga inimeste julmusest - ja lukku tuleb otseselt maagiline jõud, tundub seegi usutav ja tõeline. 
Matilda on sama usutav kui teda ümbritsev keskkond.
 
Loo lõpuosa näib natuke kiirustatud. Asjad ei ole enam nii briljantselt loogilised ja osa body-horroritki näib lihtsalt seepärast juurdelisatuna, et Mahkrale meeldib body-horror, aga ikkagi väga kõva töö. Natuke "kas see ikka päris nii pidi olema" kannatan välja, sest lugu ise oli NII hea ja suuri ebaloogilisusi silma riivama ei tükkinud. 
 
Au ja kiitus.
Teksti loeti eesti keeles

ARVUSTUS SISALDAB SPOILEREDI! See juhtus jälle!
Mahkrat lugedes olen korduvalt kogenud, kuidas loo algus tundub igav ja tavapärane - ent siis keerab ta alguses öeldule vinte peale ja sisse, annab rohkem ja rohkem detaile ning korraga on igava tavapärasuse asemel lugejal ees kui mitte ennenägematu, siis vähemalt väga harva nähtav imeline pildike. 
Olin selleks "Musta venda" lugema hakates valmis, meenutasin endale, et kui algus ei meeldi, oota veidi ... aga seekord meeldis algus mulle hirmsasti. Esimene lehekülg ja ma olin väga konksu otsas, et mis toimub, kuidas, kes ... ja siis tuli pettumus. 
Tagaigatsetud Turesta pole mitte vana õpetaja või sõber või isegi valitseja, see on naine?! Kallim-naine?! Oh taevas, milline tüütu klišee ... 

 

Ja 25 lk hiljem olin muidugi täiesti haaratud. Sest klišeel on nii palju nukke, mitteinimesed on nii lahedalt tehtud - selle kahehingeliste rassi eest võiks auhinna anda, - nii palju on teistmoodi, kui "tavalises" raamatus, et ka tuttava klišeega mängimine on põnev ja kaasakiskuv. 

Isegi Turesta inimesena hakkas meeldima ... ja siis tegi Mahkra veel korra Mahkrat. 

Lugu läks natu rabedaks. Olid intensiivsed stseenid, mis samas päris nii intensiivsetena välja ei tulnud, kui vist pidanuks, ja veel kahe tosina lehekülje järel pöörati kõik tõed mitte ainult tagurpidi, vaid ka pahupidi. 

S.t. ma pidanuksin ju selleks valmis olema olnud. Mahkra ju. See on tema tüüpiline loostruktuur, et protagonist osutub pahaks.
Vist.
Ma tegelikult ei ole teda nii palju lugenud, et kindel olla. Lihtsalt nende asjade põhjal, mida olen, on "tüüpiline."

Seekord osutus peategelane hulluks. Kõige hullemaks?  Ja ma ei olnud valmis. Mahkra üllatas mind taas. Kas selle väljakirjutamine on teiste lugemisrõõmu rikkumine?

Samas ma ei saa sellest loost teistmoodi kirjutada. Sest just see struktuur, et mida ja kuidas peategelasest näidatakse, on kandev.  Ma isegi ei tea, kas see lugu meeldib mulle või ei. Hinne on "kõige keskmisem võimalik", aga tavaline see lugu küll pole, ärge saage valesti aru.

Väga Mahkra igatahes. 

Teksti loeti eesti keeles