Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Robin Hobb ·

Royal Assassin

(romaan aastast 1996)

eesti keeles: «Kuninglik salamõrtsukas»
Tallin «Varrak» 2007 (F-sari) [I köide]
Tallin «Varrak» 2009 (F-sari) [II köide]

Sarjad:
  • F-sari
Hinne
Hindajaid
15
3
1
0
1
Keskmine hinne
4.55
Arvustused (20)

Paistab, et Roland ei ole mahti saanud Farseer`i triloogia lugemist jätkata, eks pean siis ise kõigepealt paari lausega sisul peatuma.

Royal jätkab sündmustega pikalt kokutamata sealt, kus Apprentice pooleli jäi. Esimene kurikaval katse Kuue Hertsogkonna (tõlge?) troonipärija kõrvaldamiseks on luhtunud ja nüüd püüab kroonprintsi noorem vend leida selleks teisi võimalusi. Samal ajal vaevavad kuningriiki jätkuvalt Punaste Laevade rüüsteretked, mille eesmärki keegi õieti taibata ei suuda. Vana kuningas aga jääb järjest haigemaks ja haigemaks...

Kui Royalile midagi ette heita, siis on see minu meelest liigne süüvimine õukondlikesse intriigidesse, mis paiguti toob mõttesse sõnad "mehhiko" ja "seebiooper". Aga võib-olla poleks teisiti saanudki. Igatahes ei suuda see asjaolu head üldmuljet kuigivõrd rikkuda. Nelja panen talle ainult sellepärast, et ta ei ole minu arvates päris nii hea kui esimene ja kolmas osa. Aga siiski tasub lugeda.

Teksti loeti inglise keeles

Seeria teine osa, Royal Assassin, on minu arvates kehvem kui esimene, Assassin`s Apprentice, ent siiski parem kui kolmas osa, mis pole just valjapaistev. Arvestades yldist taset tuleb aga kogu seeriale siiski viis anda. Royalis on 6ukonnaintriigid kahtlemata ta"htsal kohal, ent need poliitilised intriigid loovad suurepa"rase pildi Kuue Vyrstiriigi allaka"iguspiraalist. M6neti on see va"ga synge, lausa depressiooni tekitav, sest tundub, et Punaste Laevade piraatidele ning nende 6udsele maagiale ei suuda keegi vastu panna. Siin-seal on lootusehetki aga need ei vii kuhugi. Ikka syngemaks ja syngemaks la"heb raamat, ainus r66msam syzheeliin on Fitzi armastuse lugu, ent ka sellele pole ilmselt ma"a"ratud 6nn. Fitzi tegelaskuju areng on Royalis palju selgemalt na"ha, eriti kui ta peab enda jaoks selgeks tegema mis on lojaalsus ja mida ta"ielik lojaalsus temalt n6uab. Fitz pole enam esimesest osast tuttav poisike, kuigi ka nyyd teeb ta otsuseid, mis tunduvad hetkel 6iged, ent toovad ebameeldiva tulemuse. Kuna Fitz on minategelane, saab lugeja a"kki koos Fitziga aru, et ta valik oli vale -- kuigi kogu informatsioon oli olemas juba enne. Ise aimasin ma ette a"ra ainult m6ne syzheeka"a"naku. Fitz saavutab siiski vahel va"iksema v6idu oma vaenlaste yle -- v6i nii ta arvab. On meeldiv leida fantasy-romaani, kus pahad on kompetentsed ja head teevad palju vigu. Selle osa l6pus hakkab tekkima arusaamine sellest, kes Fitz on ja mis on tema saatus. Lugeja peab ise vastama kysimusele, kas Fitz on kangelane. Suurepa"rane, intelligentne saaga, mida soovitan igayhele.
Teksti loeti inglise keeles

Kuigi lugesin selle raamatu läbi juba väga väga ammu (ostsin selle peaaegu kohe, kui olin läbi lugenud«Assassin`s Apprentice»),ei ole siiani suutnud üle saada vaimustusest, mida selle lugemine minusesile kutsus. Sellest ka selline üle-aastane vahe arvustuste vahel.
Tõtt-öelda on mul võrdlemisi raske (olles läbi lugenud kõik kolm osa) arvustada mistahes osa eraldi, kuna minu jaoks moodustab see triloogia ühe terviku. Vähemalt emotsionaalses mõttes.
Läbi kogu triloogia oli märgata, kuidas peategelase maailm avardus iga hetkega,arenedes esimeses osas, nii nagu areneb/kasvab laps - iga päev tõi midagiuut juurde sellesse imelisse ja suurde maailma, mida nimetati Hirvelossiks,siis teises osas sai selgeks, et Hirveloss (originaalis Buckkeep) on vaidväike osa maailmast, mis on palju keerulisem ja ohtlikum, kui seda lapsesilmadnäha oskavad...
Ja Vastutus ja Valikud...
Kuue Hertsogkonna prints - olgu ta siis või sohiprints, satub paratamatultpoliitiliste jõudude omavahelise võimuvõitluse ja salasepitsuste keskmesse.Poliitilises vägikaika vedamises on olukord, kus kord Westman peal, Piibeleht all... sedavõrdkiire vahelduma, et tihti tabad ennast kell neli hommikul ikka veel raamatuljärgmist lehte keeramas ("see peatükk saab kohe läbi ja siis lõpetan!")...
Läbi kogu selle triloogia (ei saa ikka jätta märkimata triloogiat tervikuna)on märgata, et kõik sündmused liiguvad nende loogliliste lahenduste poole- ometigi on see raamat (raamatud) nii kirjutatud, et enam kui ühel korralkeeratakse loogilised lahendused täielikult pea peale sellise kiirusega,et lõpuks viimast lehekülge keerates ei saa ikka veel kindel olla, kes seesiis lõpuks peale jääb...

Ja peategelasele pole ma veel kordagi segavõrd kaasa elanud, kui Robin Hobb`i lugedes...

Uskuge mind - te ei kahetse, kui loete - ja tahate veel!
Teksti loeti eesti keeles

Oli töesti hea lugemine.Eelmiste arvustajate poolt mainitud "seebiooperlikkust" ei märganud ma kuskil.Oli kyll öukonnaintriige,nagu sellises loos peabki olema.Pahad muutusid veelgi vastikumateks,eriti prints Regal ja reetur Galeni poolt loodud kildkonna liikmed Serene,Justin ja Will.Vaest FitzChivalryt kiusati löpus ikka eriti taga,koguni piinati.Samas tekkis uus "hea"tegelane-Fitzi hunt Nighteyes,kellega ta oli "loomamaagia" abil seotud.Minu arust olidki raamatu parimad kohad need,kus Fitz alguses hoolitses oma hundikutsika eest,siis käis temaga jahil ja raamatu löpus peitis ennast oma piinajate eest lausa hundi sisse.Eelmisest osast tuttavad Punalaevnikud muutuvad järjest suuremaks ohuks lagunevale kuningriigile.Kuningas veedab oma päevi uimastatult voodis lamades ja troonipärija Verity otsustab minna otsima mystilisi Elderlinge.Tema noorem vend Regal kasutab olukorra ära ja haarab vöimu.Kuna Fitz on tal juba varasemast ajast jalus,siis öiendatakse temaga julmalt arved.Rohkem ei tahaks rääkida,sest raamat peaks ka kunagi eesti keeles ilmuma.Aga mind ootab ees kolmas osa,mis eelnevate arvustajate jutu pöhjal peaks veel eriti hea olema.
Teksti loeti inglise keeles

Sarja teine osa on ikka kõvasti parem kui esimene.

"Õpilases" seatakse dekoratsioonid püsti, kuid et olulised sündmused on veel tulevikus, siis jätabki see natuke venitatud ja paigaltammuva mulje. See kõik jätkub ka teises osas, mille 200 esimest lehekülge olid võrdlemisi igavad.

Molly mängutulek, õieti Fitzi esimene tähtis otsusoma elus - talitada südame, mitte käskude-keeldude järgi - paneb asjad käima. Edasine lugemine on juba palju ladusam. Romaani emotsionaalne pinge ja haaravus korvavad täieliselt kohati jahvatamisena tunduva stiili.

Romaani keskmes on Fitzi ja Molly lugu. Kas oli Fitzil mingeid võimalusi neiut hoida, kui kõik nende armastusega seonduv oli ühtlasi ka osa võimuintriigidest ja Fitzi päristööst? Kas lojaalsused armastusele ja kuningale läksid konflikti? Kas ta pidanuks Mollyle rohkem seletama oma dilemmasid? Neile küsimustele pole lihtsaid vastuseid. Fitz põrkub tõdemusega, et armastus ei allu loogikale ja lahtiseletamisele. Lõpp on traagiline ja lohutu, kulmineerub kogu raamatut valitsenud depressiivne meeleolu. Tundub, et kõik võitlused on kaotatud; et Fitz on kaotanud üldse kõik, mis tal kunagi on olnud.

Lihtsate detailidega kirjutab Hobb elu Buckkeepis veenvaks ja mõjuvaks; karakterid vastikuks või sümpaatseteks; maagiad arusaadavaks. Kui taidumine (the skill) on nagu fantasy`s sagedam telepaatiavõime, siis the Wit on miskit palju originaalsemat, eriti just selle koha pealt, kuidas inimesed sellesse suhtuvad.

Teksti loeti inglise keeles

Igati väärikas järg sarja esimesele osale. Kui viriseda, siis selle yle, et nagu tavaliselt, on pahalaste karakteriseerimisega väheke yle pingutatud. Prints Regali kuju jätab vägisi mulje, et autor on stopperiga veerand tundi aega mõõtnud ja selle jooksul kõik pähe turganud negatiivsed omadused yhte patta kokku valanud. Samamoodi jäetakse lahti seletamata Punaste Laevade motivatsioon. See viimane saab kyll sarja kolmandas osas ilusasti oma lahenduse.

Muidu igati hea, emotsioonidele mängiv fantasy. Viis miinus.

Teksti loeti inglise keeles

Lähevad siis edasi Fitzu seiklused sealt, kus eelmine raamat lõppes. Ja sama tempokalt, võib-olla isegi tempokamalt. Pahad lähevad pahemaks ja head teevad veel rohkem vigu. On kirjeldatud palju paleeintriige, mis kirjeldavad värvikalt Kuue Hertsogkonna allakäiku. Need on raamatus ka tähtsal kohal, kuigi aeg-ajalt tunduvad nad tõesti natuke liiga "seebiooperlikud". Aga paistab, et teisiti ei saanud, ning ega nad eriti ka raamatu hinnet muuda. Võimas raamat, kindel viis.
Teksti loeti inglise keeles

Ehk on raamat tõesti kehvem, kui esimene ja kolmas osa, kuid alla viie ei õnnestu küll kuidagi panna.Minu lemmik tegelaste nimistusse ( Fitz ja Chade) lisandus igatahes ka Nighteyes.Igatahes on see sari minu lemmik, kuid ma pole kindel kas see nii ka jääb, sest olen suhteliselt vähe lugenud.
Teksti loeti inglise keeles

See on teine osa triloogiast, mille esimene osa praeguseks on ka maakeeli ilmunud ("Salamõrtsuka õpilane"). Ma ütleks, et teine osa oli ikka oluliselt põnevam -- Farseeri sarjas ei ole asi nii, et head kõnnivad ringi ja nüpeldavad pahasi. Üks olulisemaid punkte on ka see, et peategelane ei ole otseselt stoori võtmeisikuks, kuna tegu on ikkagi sohilapsega, keda vaid veresuguluse pärast kuningakojas hoitakse. Esimeses raamatu andis peategelane FitzChivalry kuningale õiguse otsustada oma elu üle. Selles raamatus katsub ta oma vandega kaasnenud dilemmasi üle elada. Kui sa oled Kuninga Mees, siis kas sinu kohuseks on teha seda, mida kuningas palub, või seda, mis kuningale kasulik on. mida teha, kui kuninga side reaalsusega hakkab logisema ja ta ei ole võimeline iga kord koherentseid otsuseid tegema. Ja kui sa tead, et põhjuseks on osa salaplaanist prints Regal ikkagi pulti saada.

Punaste Laevad rüüsteretked on tihenenud, kuningriik on laiali vajumas ja pole enam teada, kes on su sõbrad ja vaenlased. Katsu sa sellises maailmas elada.
Teksti loeti inglise keeles

The child without a name grew up to be the hand
To watch you, to shield you, or kill on demand
The choice he`d made he could not comprehend
His blood a grim secret they had to commend

He`s torn between his honor and the true love of his life
He prayed for both but was denied

See Within Temptationi laulutsitaat iseloomustab hästi käesoleva romaani süngelt fataalset ja nukrat õhustikku... üldiselt on triloogia teine osa esimesest märksa süngem ja lootusetum.

Triloogia hindamine tekitab minus kerget segadust, sest hoolimata vahepealsest inglise keele omandamisest olen seda lugenud eesti keeles ja jonnaka inimesena kavatsen ka eesti keeles lõpetada. Nii et esimest osa lugesin kuueteistkümneselt, üheksa aastat tagasi... eks näis, kas jõuan "Varraku" avaldamispoliitikat arvestades enne triloogia lõpetamist 30 saada või ei. Aastal 2000 ei tundunud Hobb mulle just väga põneva autorina... praegu tundub küll ja põhimõtteliselt kehtib Hobbi kohta sama, mida hiljuti kirjutasin de Linti kohta... vahepeal küpsemaks saanuna oskan kõrgemalt hinnata.

Sisust on eelarvustajad juba piisavalt rääkinud ja neid üle korrata pole mõtet. Tegu sugestiivse tekstiga, kus peategelase olukord ja sünge mõttemaailm muudavad üldise õhustiku vast nukramakski kui punalaevnike apokalüptiliste tagajärgedega tegevus.

Teksti loeti eesti keeles

Peakangelane, kuninglik orb-sohipoeg Fitz avastab, et on eelmise osa lõpu tõttu saanud endale kehalise hälbe külge, mis suurema pinge all välja kipub lööma, aga peagi mõistab, et pole asi nii hull midagi. Selle avastuse hind on aga arusaam, et vana kuningas on tõesti vana ja väga vilets. Fitzi lapsepõlvesõber ja pruut, kellest Fitz arvas end ilma olevat ja keda jõudis juba surnukski pidada, ilmub elusalt välja, avaldab vastuarmastust ja jagab armurõõme, kuid kuningas plaanib Fitzile poliitilist abielu ja elu armastus jätab ta maha. Uuel mägilasel-asekuningannal on raske uude keskkonda sisse elada, seda enam, et tema kaasa tegeleb päevad läbi taidumisega, et koledat saarterahvast õigel ajal avastada ja võita. Sellisest asekuningast, kelle naine ei oska käituda ja kes ise jahmerdab kogu aeg üksinduses ega tegele näiliselt rahvaga, ei oska alamad muidugi ka hinnata. Ründajate surve läheb aga järjest hullemaks, nad mitte ainult ei tapa rannikurahvast, vaid muudavad elavateks surnuteks. Kõige tipuks kasutab negatiivne tegelane noorem kuningapoeg ja Fitzi põhivaenlane igat võimalust, et võimu võtta. Fitz ise mässib ennast rüvedasse loomamaagiasse ehk loob noore hundikutsikaga võlusideme, millise tembu eest avalikuks tulemise korral halvemal juhul isegi poomine võib oodata.

Nende ja paljude teiste sarnaste muredega maadleb peategelane kõik need 700 lehekülge ja ega ma vist eriti midagi ei reeda, kui ütlen, et raamatu lõpuks on asjad pigem halvemas seisus kui alguses. Raamatut ongi üsna raske kirjeldada, sest sel pole ei algust, keskpaika ega lõppu. Iga liin nagu edeneks, et siis jälle tagasi langeda. On küll hästi kirjutatud, mis hoiab raamatu küljes, aga selles mõttes tõesti telesarja moodi, et põnev küll on, aga edasi ei liigu.

Mis puutub peategelasse, siis tõesti sellist vaimselt ebaküpset koba ei tohiks nii peene töö peal hoida. Aga ma ei ole nõus nendega, kes peavad Fitzi tema hingeelu kirjelduste põhjal naiselikuks olevuseks. Pigem on kirjanik tahtnud rõhutada, et tegemist on vaimselt ebaküpse teismelisega, kes on olude sunnil korraga liiga paljudesse jamadesse mässinud. Ütleme siis nii, et ei ole veenev. Autor võib arvata, et tegelase lollused on seletatavad tema noorusega, aga mina kardan, et neid kirjeldades on Hobb üle pingutanud. Neli.

Teksti loeti eesti keeles

Nutt & Hala. Ehk, kaasaegsemat meemi kasutades, go cry emo kid.

Kui mõned asjatundjad peavad ulme vanimaks, tähtsaimaks jne osaks õudukaid, siis peavoolu kirjanduse kaugemas minevikus on samasugusel kohal halekirjandus. (Kui toksida guuglisse märksõna "Vaga Jenoweva", peaks üks esimesi linke viima rahvusraamatukogu leheküljele, kus sellest näidete kaudu piisava ülevaate saab.) Halekirjandus peaks olema ammendatud ja kadunud nähtus, kuid igasugune kõnts kerkib vahel ootamatutes kohtades jälle välja. Ulmega on sellel õnneks vähe kokkupuuteid ning need leiavad aset peamiselt Hollywoodis.

Teate ju küll, poolteist tundi jagatakse õõvastavaid vihjeid, siis saab umbes seitse miljardit inimest visuaalselt veenval moel otsa – aga kogenud vaataja teab südamepõhjas ometi, et lõpuks pääsevad plondiin, neeger ja koer siiski eluga.

Nagu ma juba esimese osa puhul märkisin, ei ole Hobbi meestegelased kuigi usutavad. Paraku ei teki sellest ka koomilist efekti. Paarile valele eeldusele ehitatud jama muudkui kasvab ja kasvab, halekirjanduse reeglitest kenasti kinni pidades. Juba ammu pole nii ilget kõntsa lugenud.

Teksti loeti eesti keeles

Hinne ei peegelda mu arvamust autori kirjutamistehnikast vaid minu kui lugeja emotsiooni.

Poole raamatu peal hakkasin lõppu vaatama. Kolmveerandi raamatu peal vaatasin lõppu pikalt, igatsevalt ja närviliselt, sest kui kõik juba pekki läheb, kas ta ei võiks seda väheke KIIREMINI teha? Kas see aeglane lohisemine häda ja õnnetuse suunas on kuidagi millekski vajalik?

Ma saan aru, et Fitz, kui lapsest saati salatsema õpetatud laps, kasvabki pisut kiiva. Ma saan aru, et 15-aastane ongi loll nagu lauajalg. Ma saan Fitzi puhul aru igasugu asjadest, aga millest ma ei suuda aru saada, on, miks TEISTEL tegelastel ei ole oidu peas? Kui Fitz läks Chade`i kambrisse oma Regali-teooriatest rääkima, peksin mina ammu juba pead vastu seina ja ulusin taeva poole: "Kaua võib ilmselge ees silmi sulgeda?!"
Aga ei, ikka keegi midagi ei mõika ega tee. Ikka lastakse noorema poja plaanidel järjest suuremaks ja koledamaks kasvada. Ja ikka on igav ja nõme edasi.

See Regal ja tema tegevus on kogu raamatu õnnetus. Ma saan aru, et idee järgi ongi juttu sellest, kuidas väike okas ihus võib vägeva riikliku organismi välja suretada, kui seda õigel ajal ei eemaldata, eriti kui too vägev organism peab samal ajal ka välisvaenlasega võitlema. Aga minu kui lugeja jaoks oli Regal lihtsalt kohutavalt igav. Ta kõlbas hirmutavaks pahaks laps-Fitzu ja esimese raamatu puhul, aga teise ajaks oli ta mul juba jalus nagu tüütu nõudepesu. Ta on igav, ta on tühine ja ma hästi ei saa aru, kuidas saaks reaalelus niivõrd ajudeta ja ettenägelikkuseta olevus, nagu teda on kirjeldatud, olla mingi tõsine oht tervele trobikonnale tugevatele, arukatele ja tugeva tahtega persoonidele. Aga Regal on siuke autori _ehitatud_ pahalase sort - ta ei meenuta üldse päris inimesi. Tal on nutti ja tahet küll, kui on vaja õel ja ilge olla, need puuduvad tal lihtsalt igal muul ajal. Aga mu meelest peaks ta siis olema skisofreenik, sest nii tugevalt lõhestatud ei saa isiksus muidu olla.
Sellisena, nagu ta on, ei mõju Regal inimlikuna vaid on lihtsalt plot device - ja seejuures tapvalt tüütu plot device. Igasuguses normaalse loogikaga maailmas oleks ta ammu vaikselt teelt koristatud ja me saaksime rahus jälgida sõda punalaevnikega ega peaks tema surmigavate plaanide ja karikatuursete vandenõulastega tegelema. Kahjuks tundus autorile ilmselt, et muidu läheksid asjad teiste tegelaste jaoks liiga lihtsalt.

Miks ikkagi positiivne hinne: mulle meeldis selles raamatus enam-vähem hästi kõik, mis ei olnud selle paganama Regaliga seotud. Natuke õrn-naiseliku fooniga jutt ju oli - mind lugedes veidi häirib, kui naiskirjanik püüab oma meestegelasi mehelikumaks teha sel viisil, et ajab nende paarilistest naistegelased ikka kohe hästi hästi hästi naiselikuks. (See nimelt tegelt ei aita mehelikkuse usutavuse osas kaasa, vaid muudab kogu loo kuidagi veidralt ühte suunda kallutatuks.) Ent üldiselt oli teos ju köitev, meeldivalt kirja pandud ja kohati ka põnev. Tugevad emotsioonid on toredad, vaist ja taid samuti. Punalaevnikud, loomtegelane, kohusetunde ja isikliku õnne konflikt - sellest kõigest saanuks jumalasta hea loo!

Kui vaid seda Regalit ees ei oleks olnud!
Teksti loeti eesti keeles
x
Triinu Meres
1980
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Jaapani keskkond. Me ju teame: yakuza ja meeeeeeletult ametnikke, kes alati viisakad ja täiesti ebaisikulised. Väga tähtis on, mis välja paistab. Kellena sa näid. Põnev mütoloogia vilgub vastu igast kanalist, mis vähegi jaapalastega tegeleb.
Reisel on võtnud selle, lisanud pihuga keskkonda, mis tundub usutav - kuigi ma ei tea, mismoodi paistab inimesele, kes päriselt Jaapanit tunneb ja seal näiteks mõned aastad elanud on - ja väga hea loo. 
Loo loogika ja kulgemine on kõrgem klass, Igivanad vaenud kõrvuti moodsate aegade kommetega ja et loo algus (peidetud selle loo lõpueelse kolmandiku algusse) on paberitegija tehtud paberi mõjust, on oivaline leid. 
Samas on struktuurselt tegu "Tartu on minu linn" õega. Sama autor ka ju.
Mõlema loo aluseks on ammuse needuse aja jooksul väändumine ja kurikael lõikab sellest omal moel kasu - kuid talle astutakse vastu. 
Tõsi, lõpplahendused on erinevad. 
Miks selle loo oma žüriile rohkem meeldis - kas karm lõpp on rohkem kunst kui üllas? Eks nad ise teavad.
Minu kui lugeja põhiprobleem selle looga oli, et peategelane ei olnud üldse kaasakiskuv ega huvitav. 
Mingil määral lisas meeldivust, et ta oli absoluutselt kartmatu ning õuduskirjanduse tüütuim osa ehk tegelaste tuntav hirm kummaliste sündmuste peale on olemata. Aga tema saatus lihtsalt ei läinud korda, sest ta oli nii lame ja ebameeldiv inimene, kelle jaoks mitte mingit motivatsiooni, mis otsene omakasu polnud, üldse ei eksisteerinud. 
Nagu tahakski, et ta lõpuks halvasti läheks.
Samas kurjus maailmas on ka nagu kehv lahend ...
Phmt sel lool ei saanudki olla rahuldavat lõppu. 
Kas üks halb või teine halb. 
Teksti loeti eesti keeles

Kui kogumiku "Nelja aastaaja aed" lugude peale žanre jagada, on see kindlasti samasorti lugu kui "Must isand kõrvalkorterist".
Aga kõvasti parem.
Peategelane on samamoodi veidi pidetu noor naine, kes päriselt ei tea, mis oma tulevikuga teha.
Ka tema kõrvalkorterisse kolib veider tundmatu mees.
Nii Reiseli kui Tamme lugude tegevus Tartus.
Ja lisaks on suurte probleemide aluspõhjus armukolmnurk!!!
 
Õnneks on Reiseli lugu palju parem.
Tema puhul on tegelaste esitamine arenguga (pööratud mulje tegelasest on väga tore praktika muuseas), jutu sees on tore ajalooline episood meeldivalt õiglustundeta tegelastega (ongi nii, et head saavad alailma peksa, sest tugevaid ei huvita, kui keegi on süütu kõrvalseisja) ning armu- - olgu, keppimiskolmnurk - loogiline põhjus, miks asjad on nagu on.
Mitte otsene, vaid aja jooksul teisenenud ja veel teisenenud needus ja sellega kaasnevad nähtused. 
Arukas.
 
Teine tore vahepala Püssirohukeldris tegelastega, kes samuti pole päris need, kellena paistavad. 
Ja SEE pealkiri - "Tartu on minu linn" - on tegelikult paremini põhjendatud kui Tamme oma. 
Ehkki veidi vähem kõlav.
 
Tempo on hea, areng toimub, algus ja lõpp on - hea lugu!
Teksti loeti eesti keeles

Mahkra on läinud nii heaks, et olen armukade.      Minu nõuded jutule: et oleks algus ja lõpp mõlemad, sisuline loogika kannaks ja toimuks mingi areng - näiteks mõne tegelase karakteris, aga võib ka näiteks ühiskonnakorralduses. Tundub maru lihtne?  Oh, vennad ja õed, see on nii harv ... Aga selles loos on kõik olemas + lugu on vägev, aga seda kannavad tegelased. Ma armastan häid tegelasi. Head tegelastega võin praktiliselt sündmusteta lugu ka lugeda ja pärast rahul olla. Kui nüüd natuke üldist juttu ajada, siis Mahkra areng kirjanikuna on väga muljetavaldav. Ei, ma ei ole temalt kõike lugenud, ent piisavalt palju siiski, et näha, kuidas ta liikunud on. Algul olid lihtsad madinad, kus kõige tugevam oli tegevuseosa, tegelased olid skemaatilised. Täielised troobid. Siis tuli nüke - pealtnäha skemaatilised tegelased osutusid millekski muuks. Nad olid ikka veel skemaatilised, aga skeem oli hoopis teine, kui algul mulje jäi. Õigemini, jäeti meelega.  Ja siis kasvatati tegelastele liha luudele - algul tundub, et tegelane on skeem, aga hiljem selgub, et ta on inimene oma ajalooga, oma tunnetega, tema otsused on mineviku tegude, otsuste, nende kahetsemise või mittekahetsemise mõjul sündinud, ja ma elan neile inimestele kaasa. Mahkra naudib ikka veel troopidega mängimist. Annab lugejale "jajah, see tegelane on vana sõjahunt, see on tema ustav sõber, see tüütu pedant, see on selle loo kuri." Ainult et kuri ülbe pahalane, kes arvab, et tema (aadli-) "roheline" veri teeb ta teistest paremaks, on välimuse, kasutatava keele ja kommete osas see, kes mujal selgelt "õilis metslane" oleks. Selge häälega naisterahvas, kes esimese hooga tundub "see on see Hea Ohvitser, kes õpib natuke kavalust sisse ja saab lojaalseks" osutub esmalt "tüütuks pedandiks" ja siis võtab inimlikud mõõtmed, tema otsused ja nende tegemisest keeldumine saavad uue tähenduse ja ta on keegi muu, kui esma- või ka teisel pilgul tundub. "Vana sõjahunt" ja "tema sõber" arenevad ja muutuvad ka, üks loo käigus, teine sellevõrra, mida me tast lugedes teada saame.  Noh, ja siis tegevus: findi findi fint.  See tegelane oletab, et teised teevad NII ja saavad siis topeltlõksuga tünga. Ainult et topeltlõksu vastu on oma meetod igaks juhuks tarvitusele võetud. Ainult et tegelikult lõksuseadja arvestas sellega, et ka teine lõks võidakse ära lõhkuda, ja tal oli kolmas plaan - ja nii edasi. Selle juures muutuvad ka osaliste motiivid. Karakterid arenevad. Pooled ei ole paika pandud, kes kelle vastu. Saab ära kasutada nüket, mis algselt teise vaenlase vastu välja mõeldud.  Miski pole kindel, kõik on loogiline. Palju arengut.  Palju põnevust, mis jõud siis ikkagi kelle meeles peale jääb.  Minu kui lugeja peas on, et kui need tegelased kosmosest välja võtta ja kuskile realistlikku maailmaossa ümber panna, saaks peaaegu sama hea loo. Aga ma saan ka täiesti aru, miks Mahkra seda ei teinud.  Või noh - oletan. Ega ma tegelikult tea, mis ta mõtles. Mina kirjutan niimoodi: lükkan tegelased ja situatsiooni kuhugi tavamaailmast välja ja saan seega teha, mis ise tahan. Mul ei ole vaja peensusteni uurida, kas sel ajahetkel täpselt neis oludes oleks see ja see võimalikud. Mul on minu visioon ja ma ei pea rangelt kinni pidama ajaloolisest tõest või millestki taolisest.  Võibolla tegi Mahkra samamoodi.  Mõtles vabalt. Ma loen jutuvõistluse lugusid tagantpoolt ettepoole ja see - kolmanda koha lugu - on praegu raudselt kõige parem olnud.
P.S. Jah, oligi kogumiku kõige parem.
Teksti loeti eesti keeles

Miinused:
* kohutavalt nüri põhiplott
* otsekõne nagu kehvast noortekast 
* Cara ja Frank - mille kuradi pärast naine JÄLLE samasse võrku ronis??? Aga noh, noored ongi uskumatult lollid.
Plussid
* Jutustamisviis - mängu "kui oled seda teinud, jood" raamiks võtmine oli väga hea leid.
* Peategelanna mõjus päris usutavana - sittade otsuste ja vanemliku külma kohtlemise tulem, noor ja väsinud.
* Kardetud armulugu ei tulnud.
* Peategelanna isiksuslik areng - ma olen tegelasarengute suur fänn ja siin oli olemas.
* Pealkiri on hea.
Neutraalsused
* tegelased
* kui palju/vähe me toimuvast teada saime
Ehk: jutt oli struktuuri poolest huvitavalt jutustatud, aga kehvapoolses keeles. Olid enam-vähem tegelased. Saaks halvemini, saaks PALJU paremini, ent kui võtta, et neid kirjeldati peategelanna vaatepunktist, vbla kõlblik. 
Põhiplott oli nii jabur, et ei aja isegi oksele. Ikka peavad sees olema maailma hävitamiskatse, maailma päästmine ja nässus armusuhted kõige põhjuseks?! 
Aga vaatepunktitegelane oli tegelikult päris kõlbulik ja temas toimus läbi jutu sisemine muutumine. "Pole mõtet midagi teha, nagunii läheb nurja" asemele tuleb: "Tegelt ei tea kunagi, mis saab. Proovin!"
Nii et rahuldab ära.
Napilt. 
Teksti loeti eesti keeles

Täitsa tore lugu. 
Hea tempoga, meeldejäävate tegelastega. Isegi veits vänge "valge rass ja cis on ainus õige tee igavest!" ei oleks punkti alla võtnud, aga lõpp on kiirustatud. Kogu aeg liikusid sündmused õige kiirusega, õudused olid jälgid, neisse suhtuti samas just nii, nagu ma professionaale ette kujutan suhtuvat, mhmh, tume ja seadusteta piirkond, kaklused, laskmised, kuidas küberkeha töötab, kõik on tore ... ja siis korraga ülikiire algusstseeni tagasipõrge, "Jaa, TEMA on süüdi!" ja ongi kohe läbi ka. 
Kiire hakkas või ei viitsnud enam =)? 
Teksti loeti eesti keeles

Loo alguseosa põhjal ootasin midagi halba. Mida?! Keegi sureb ja saab uue elu D&D tegelasena? Kui lame saab olla?!

 

Aga üsna kiiresti hakkas tore. 

Tõepoolest, vana rollimängija - oo, professor oli D&D-d kaua mänginud - seiklejapuu ülesehitus ning spetsiifiline-olemuslik viis kasutada ära reeglites ette nähtud loitse ning erioskusi osutus korraga armsaks, naljakaks ning viis kogu müstilis-maagilise riigi muutuste teele. 

Kui ehitada endale tegelane, kelle vastupidavus ja tervisepunktide tase on nii madalal, et jalga astutud klaasikild tapab, aga siduda ta samas templiga, kuhu keha alati pärast surma tagasi saabub ja isik taaselustub, saab juba eksisteerida.
Kui oma madalate tervisepunktide arvelt võtta õpivõimet ja mõned kasulikud erioskused, saab eksisteerida kavalamalt.
Ja kui lisaks on valitud oskus osata kõiki keeli, võib muuta kõigi kohatud olevuste maailmaga suhtestumist ja sinna, kus on sõda, tuua läbirääkimisi. 

Rohelise Rahu gild (ehk ilmsesti Greenpeace) on tegelikult ju väga oluline gild ja võiks imestada, miks seda juba ammu loodud pole - ent kui palju on vanu D&D spetsialiste, kes tunnevat mängumehhaanikaid põhjani ja saavad ühtlasti uue elu? + nad peavad tahtma seda just D&D maailmas elada ka veel.

Ilmselt mitte eriti palju, nii et lava on valmis Professori esileastumiseks. 
Lava on armas ja hell, päriselt vastikuid tegelasi õieti polegi ja küll teised saavad pärast loo lõppu ka haldjatega kaubale, selles olen ma kindel.

Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks hästi mõttetu lugu
Selline, mida vist kunagi ulmeformaadis tavaliseks peeti. Olen sääraseid isegi lapsena lugenud ja nautinud.
Nii 30 aastat tagasi või nii. 
Mitte ühelgi tegelasel pole rohkem kui ühte plaani. Kõik on täpselt need, kellena neis esitati Hoolikalt meigitud ja teaduskonverentsil kohatuna tunduv keskealine daam on väga jõukas ning seal ebatavalist soovi esitamas. Kandiline kohe-näha-mölakas ähvardab piinamisega ning on tegevnats. 
Kellelgi ei tundu olevat "olen ülitüüpiline seejasee" -kasti väliseid nõtteid. 
Ainus, kes käitub mõnevõrra ootamatult, on peategelane ja tema käitumise ootamatused tulenevad sellest, et me ei saa tema kohta mingit välist muljet ning seestpoolt näib ta erakordselt kiretu isikuna.
Samas ei saa öelda ei selle ega nende lugude, mida lapsena nautisin, kohta, et neis ei sisalduks mõtlemapanevat ainest. 
Sisaldub ikka. 
Mis on inimese olemus? Kuidas on eetiline sellega toimida, kui olemust saab muuta? Kes tohib otsustada, mis on eetiline, mis mitte? Mis tingimustel?
Need mõttekohad on jutus olemas. 
Ja on ka mingi lahedus. 
Loo lõpp. 
Lõpp oli minu meelest selle jutu parim osa. Parasjagu ootamatu ja sellisena väga nauditav.
Aga enne hakkas lugedes ikka hirmus igav. Mind ei huvitanud ühegi vähegi aktiivsema tegelase saatus. Professor Rudolf veidi huvitas, aga temaga tehti, mitte tema ei teinud. Mul oli täiesti ükskõik, mis saab sellest ühiskonnast, tegelaste maailmanägemisest, eluplaanidest - lihtsalt ükskõik.
Selline ei saa minu jaoks hea lugu olla.
Ma otsin kirjanduses teisi kvaliteete. 
Teksti loeti eesti keeles

Tehisintellekt - nii vähe, kui ta veel intellekt ongi - on kahtlemata juba kohal ja erutab jutuvestjate meeli. Antud loos on ta üsna keskne tegevusekäivitaja, sellline isksutetu ja ebamäärane, aga inimeste poolt ohtralt kasutatud. 

 

Inimesi on ses loos meeldivalt kirjeldatud ja kirjeldamata jäetud. Kiidan väga heaks väliste detailide olemasolu ja samas lugejale jäetud ruumi kujutleda, mida soovib. Läheksin täpsemaks, aga võibolla annab see liialt loo sisu ära. 
Igatahes oluline on, et selles jutus ei kippunud tegelased segi minema. Kõik olid äratuntavad v.a. kaks praktiliselt identset funktsiooni kandvat tüüpi.

 

Ja ma tunnetasin loogikat. Võimatuste ja võimalikkuse piiril liikuvat. AI on NII arusaamatu, NII veider, meil ei ole mingit aimu, mismoodi ta töötab 6 aastagi pärast, mitmekümnest rääkimata. Äkki ta - suudaks kuidagi? Äkki meie - tajude sõlmekeeramine nii, et me enam aru ei saa, mis on päris ja mis tehisintllekti loodu, on tegelikult reaalselt võimalik? 

Oli nutikas panna üks oluline tegelane nende teemade uurijaks, sellega sai lugejale rohkem infot anda. 

Samuti meeldis mulle kirjeldatud argireaalsus. Tundus realistlik. 
Milline on maailm, milline on Tallinn ja mis on inimeste ja nende valitsuste suhe tehisintellekti.
Ja muidugi on ala helgeimate peade kodukoht Hiina, selge ju. 
Teksti loeti eesti keeles

 Väga malbe, ütleks isegi, naiselik õuduslugu ühes väikses Eesti linnas. Tegelikult külas, aga selline suuremapoolne küla on. Selline, kus käiakse koeri jalutamas rihma otsas küla vahel, mitte kuskil metsatukas lahtiselt. Kõik küll tunnevad kõiki, ent võtta on nii hobiajaloolane (kel päris palju raha samas) kui mitu gümnasisti, vanaduspensionärid ja aktiivikud. 

Natukene - ebausutav. 

Samas põhilugu on tore. Eestiaegsete inimeste elud ja surmad. Nägemused ja pimedused.  Ja lõpuks keeratakse väga vahva vint peale. Mitu lehekülge näeme tegevuse kulge läbi vaimu silme. Ei anta mingit kindlalt vastust, et kuidas teispoolsuses eksisteeritakse, teada saame ainult seda, et ka seal leidub igasuguseid olevusi -- toredaid, tüütuid, hirmsaid, sõbralikke. 

Ja armastus on oluline jõud, mis mõjub ja mõjutab.  Päris tore lugu - just lõpu pärast mõnus. 

Teksti loeti eesti keeles
12.2025

Kuni päris lõpuni mõtlesin, et mis seal ikka muljeid kirjutada, piisab hindest küll. 
Aga päris lõpus, päris-päris viimste lausete ajal korraga tekkis tunne, et see lugu oli minu jaoks siiski midagi muud kui "Täheraua saaga", mille protoversioon ta on.
Võibolla oli hirmus erinev see, et nüüd ma ju enam-vähm teadsin, kuidas lugu läheb, nüüd ma ei saanud hämmastunud olla sündmustiku üle, ja märkasin muud.
Ent võibolla ongi see lugu veidi - teistsugune. 
Nägin seekord narratiivi rohkem tervikuna, mitte sündmuste jadana, mis viis punktist punkti ja iga punkt oli hämmastav.
Sedasi tervikuna vaadates jäi sisse päris hirmus tunne. Mitte "kõik on võimalik", vaid "kel määratud on hukka minna, hukka see läheb niikuinii".
Sünge ettekuulutus saab punkt punktilt teoks ja asi läheb veel palju hullemaks kui ette kuulutati.
Üks tegelane aina kavaldab ja susib, aga miks, jääbki arusaamatuks - välja arvatud et tal oli tükk aega kehv olla olnud ja ta on halastamatult nõme.
Öeldakse lahkeid asju, aga tehakse jubedusi. Ning seda rahulikult, muretult, mingit hingepiina või häiritust tundmata. Nii inimesed kui mitteinimesed on lihtsalt nupud, mis ei tähenda teistele midagi, ja isegi kui mõni harv lein on tõeline, kasutatakse seda siis julmaks näitemänguks ja rohkem oma kaotusele või tegude tagajärgedele ei mõelda.  
Kui must ja hirmus lõpuks üks saatus on ... ta vist oli "Täherauas" sama hirmus, ent siis olin ma loo pöörasusest nii segaduses, et ei märganud.
Nüüd märkasin ja lugu tundub palju hirmsam kui varem. Kogu lugu, mitte ainult peategelase saatus. Lootusetu ja õrnusetu, isegi valu tundub olema nõrgem tajuda kui kadedus või auahnus tunda.
Samas tunduvad tegelased elusad, nende toimimises on mingi sisemine loogika.
Selline maailm, kus minusugustel ei ole kohta, kus ei künta, külvata ega koguta isegi metsast taimi, kus ravida osatakse vähe, ent tappa hästi, kus ahastusest murdub ainult üks süda loo päris alguses, halastusest ei tehta ainustki tegu ning kõik on mingi plaani tagajärg ... on tegelikult päris raskesti kujuteldav. 
Aga väga hästi loos esitatud.
Ja selle loo üldine süngus ja hirmsus mulle tegelikult meeldib. On võetud väga julm vaade ja mindud sellega siis lõpuni välja. Aus.
Ausust ma austan.
Teksti loeti eesti keeles

Kaaren on väga hea tegelane. 
Ta1 on just selline, nagu naistegelane mu arust olema peab - mitte et nad kõik peaksid olema sigarette suitsetavad alkohoolikud, kes samas praktiliselt kõik teistsugused läbi peksta, ära tappa ning millestki hoolimata ka surijaid tõurastada võtab. 
Aga nad võiksid olla meestest suhteliselt eristamatu sisekõnega, ütlema samas endale: "Naine, kao siit!" või muud seesugust, mis näitaks, et nad ei kannata mingisuguse absurdse alavääruskompleksi all oma soo suhtes, ning neil võiks tõesti olla ka muid huvisid kui mehed.
 
Jutt on samuti hea. Hea tempoga, hästi vahelduvad mineviku- ja olevikupildid, tekitavad küsimusi (oletades, et ma ei ole enne Kaarna kohta lugenud) ning tasapisi koorub välja ka, mis juhtus. 
Lõpp oli natuke .. mitte nii hea, kui eelnev. Veidi deus ex machina. Liiga kiire. 
Pead läbistavad nägemused oleks pidanud pikemalt lahti kirjutama, laskma neil mõjuda.
Aga isegi see ei kisu loo väärtust tegelikult alla.  
Seda enam, et päris lõpp oli taas kena. 
Emotsioonid tuntavad. 
Teksti loeti eesti keeles

See jutt on hea, aga lugeda küll meeldiv pole.
Pole kedagi, kellele väga kaasa elada.
Pole mingit hea ja kurja vahel valimist, pole mingit "niimoodi oleks hea, niimoodi võiks".
On toorus ja vägistamised, tapmised, üksindus, üksildus, haigused - ja see killuke päikest, mis antakse, tuleb alles loo päris-päris lõpus.
Ja ometi on see hea jutt. 
Vbla isegi väga hea. 
Sest ühekorraga on püütud kinni võimaliku tuleviku hulk detaile - mida süüakse, kuidas saab, kuidas ei saa (hulk tegelasi on surnud juba enne loo algust). kui ebaoluline ja samas kui oluline on inimelu. mismoodi mõtleb üksinduses elanu, kuidas areneb keel, mis on väärtuslik, mis ei - lühikesse lukku on mahtutatud nii palju, et võtab lugejal hinge kinni.
 
Vbla on liiga palju uut - sest kuigi mulle põhimõtteliselt meeldivad lood, kus maailmast saab aimu alles jutu edasi kulgedes, mingid asjad võiksid tuttavad olla, et oleks, kust kinni hoida. (Metafoor, päriselt ei pea kinni hoidma =P) Võibolla, kui lugu oleks natuke lihtsam, mitte nii realistlik, vaid rohkem jutustatava loo mõõtu, oleks lugejal seda kergem alla neelata.
Aga ei ole. 
On just nii halastamatult realistlik, et lugeda on raske. 
 
Aga ikkagi hea. 
Teksti loeti eesti keeles

 
 
Lugu algab iseäranis igavalt.
Mingi sõjamehe masti mees, eriti osav, eriti karm, kuskil kõrtsis. Sigaretid ja karmide meeste karm jutt. Oh taevas, kas selleks elasin ma nii kaua, et jälle mõnd sellist lugu lugeda ..?
Aga naispeategelase mängu tulles läheb huvitavamaks. Korraga ei ole küsimus ainult selles, kellele karm isane tuupi teeb ja kas keegi talle endale tuupi teha jaksab.
Teksti tekib huvitavus ja lisaks sellele on seal Udu. 
Mõnes mõttes ei midagi erilist, kõik on sellega harjunud, udu lihtsalt on - aga samas võtab see udu inimestelt mõistuse, kui mitte elu, ja toob tolle kirjandusliku maailma ellu. 
Jutt tundub korraga põnevam kui järjekordne kartmatu palgasõduri järjekorde ülesande täitmise jutt.
 
Dialoogid ei ole päris täppi. Nagu on suulises kõnes tegelase isiksust tunda ... aga mitte päriselt. Ootamatud emotsioonipursked vahelduvad täiesti jahedate ratsionaalsustega kõigi vähegi pikemalt sõnasaajate puhul peale Halime (Halime tekst on hea) ning siis tuleb vahele mõni ühelauseline justnagu tsiteerimiseks määratud fraas. 
Filmides kutsutakse seda onlineriks.
Õnneks on sõjasaladus ikkagi huvitav ja mismoodi Varus ja Halime klappima hakkavad, samuti.
 
Järgnev osa on põhimõtteliselt väga kena jälgida, ent seal on tohutu auk, mille serval kõõlun ja ei saa üle ega ümber. 
Udu on väga tore kontseptsioon. Väga hästi välja mõeldud + ka ühes minu enda loos on idee "kui hirmust üle ja läbi minna, pole seda enam olemas". Ja unustamatu "Düüni" mantra, eks ole. "Hirm on arutapja ..."
Aga kuidas on võimalik, et inimesele, kes on udukartmise alusel kasvanud, kes on üdini läbi imbunud ideest, et Udu on õudus ja surm. öeldakse, et vestluskaaslane võib udu sees käia, ja ta usub seda hoobilt?! Ta peaks mitte lihtsalt kahtlema, vaid ideegi otsekohe välja naerma ning arutlema, miks too teine talle nii nõmedat valet räägib? Sest tal on arusaamatud õedad motiiivid!
Mitte "ok, ma võtan selle riski, loodetavasti räägid sa tõtt."
See lihtsalt ei ole usutav. 
 
 Ja kogu maailmakorraldus muutub korraga ebausutavaks.
 
Järgenud rännak on tegelikult hästi kirjutatud, paraja pikkusega ja usutav. Ent kuna sissejuhatus oli nii vale, ei pääse päriselt mõjule. Ning järgnev, kulminatsioon on esitatud niii kähku, et ma ei jõua isegi päriselt sisse elada, õudust ega põnevust tundma hakata, kui juba liigub tegelaste mõte edasi ning päris kena karmi sõdalase ja naispeategelase vahelise lõpustseeni järel ongi lugu läbi.
 
Paljulubav. Tugev idee. 
Aga teostus kipakas. Ositi väga hea. Ositi mis-kurat-see-on
Teksti loeti eesti keeles
10.2025

Ma lugesin "Kübekesest elutervest vihkamisest" Laura Loolaiu lugu ning olin põrmustatud kui hea. Nii et kui Hooandjas läks käima kampaania Loolaiu romaani ilmutamiseks, lõin kohe innuga kaasa. 
Selle eest sain raamatu, lugesin läbi ning nüüd muljetan.

 Esimese, kõige tähtsama ja olemuslikult kurva asjana ütlen, et see raamat võinuks olla neli korda lühem.  500+ lehekülge, aga sündmustikku oleks vast 150-le. Ülejäänu võtsid enda alla tagala-askeldused, pakkide tassimine, hügieeni tagamine võitlejatele, toidujagamine. mida ja kuidas on tarvis remontida, kuidas täpselt teekond üle iga mäe kulgeb (muide, kuna neil oli külm ja külm, kujutasin ette lumevälju, aga mingil hetkel muutus jutt külmast ja lumest mingi "oo, vau!" hetketa jutuks rohumaadest), kust saab värkset toitu juurde, mismoodi toimetada, kui üks suur kandurmasin on kuristikus ja teine mäe otsas, kuidas inimesi eri rühmadesse jagada jne. 

Te arvate, et "jne" alla ei saa eriti midagi jääda, kui ma nii palju asju ette lugesin? Eksite. 

Olin sellest täiesti uimastatud, kuni saabus raamatu keskosa, kus viimaks algasid ka mingid muud sündmused kui "teekond oli pikk ja kõigile raske". Hakkasin veidi kaasa elama (miks "veidi", sellest allpool), aga siis algas juba lõputuna tunduv kirjeldus sellest, kuidas Kõrvekunna perenaine imelise laeva ja tolle imeliste omaduste perenaiseks sai.

Esiteks, kuna lugeja teab lõppu ette - tema tegemised laevas ja mis eesmärk tal on, olid juba poole raamatu peal ära öeldud - olnuks kõik see kokkkuvõetav kahele leheküljele.
Aga oli vaja venitada, mälestustehämmus sobrada, mõni pilt selgem, teine ainult emotsionaalne, ja kõik kokku nii pikk, et pidin end jõuga lugema sundima. 
Teiseks ei olnud need sündmused esitatud huvitavana, kärts ja mürts, pinge kavab, vaid kõik kulgeski vaimus "ja siis tegi ta seda ja siis tegi ta toda, ajas liikumiseks oli vaja seda ja toda ja siis ta tegigi seda ja toda" ja seda juttu jagus oma 200-le leheküljele. 
Ühtegi köitvat tegelast ei ilmunud, mitte kedagi, kel nimigi olnuks, mitte. Ühtegi pingelist sündmust ei toimunud, vähemalt mitte pingelisena kirjeldatut. Olid "see oli raske" tõdemused natukese seletusega, kuidas kõik vajalik oli, ent ei mingit tempot. 

Aga isegi need tegelased, kes algusest peale mängus, kel olid näod ja nimed ja kes tasapisi meelde jäid, siis vanaperenaise jutustust kuulasid ja vahepeal sebisid,  olid kuidagi veidralt skemaatilised.  Kelleski ei toimunud isiksuse arengut, keegi polnud raamatu lõpuks teistsugune kui alguses. Ka vaatepunktitegelane mitte.
Talle oli küll teele kirjutatud üsna eredaid sündmusi, ent põhimõtteliselt oli ta raamatu lõpus täpselt samasugune kui alguses. 

Samamoodi teised tegelased. Kuigi nende kõnemaneerid ja rollid, mida nad tegevuses mängivad, said lugedes väga selgeks, niipea, kui keegi neist hakkas oma tunnetega kuskile sügavamale vajuma, toodi ta kohe jälle pinnale tagasi. Seal plärtsusid kõik oma tavaliste ujumisrõngastega, kehvade mittenaljakate naljade ja familiaarsusega edasi. HÄSTI pinnaliselt, HÄSTI igavalt.
Juhtusid suured tähtsad asjad, aga tegelased olid ikka "vaja need kastid varustust ikka täis pakkida ja ära viia, üksus vajab neid" ja natuke vandumist ja natuke murret, kehv nali ja naer.
Ma ei tea, kui mina oleks näinud ennast ja oma naist esimeses isikus tehtud salvestuses suremas, mul küll ei oleks tunnet, et nojah, väga kurb ja ebameeldiv, aga tassime nüüd pakke edasi. Vbla laseme kellegi maha, aga vbla ka mitte.

Tegelane täitis funktsiooni olla ropu suuga keevavereline kallim ja kuigi talle oli külge pandud mõningane kalduvus paanikahoogudele, see surmasalvestus ja tõdemus, et iga inimese jaoks on tema elu päris ja ehtne, see oli päris ja ehtne ahastus ja surm, mida ta nägi, ei muutnud midagi peale paari vihase lause lausumise.
Nojah, osade mailmade nemad pidid hukka saama, et teistele (talle endale) elu kindlustada. 

Miks ta seda nii rahulikult võttis, miks nad kõik seda nii rahulikult võtsid, on osaliselt seletatav õhus hõljuvate endorfiine ergutavate osakestega, ent see oli iii-gav jälgida. Polnud tunnet, et kellelgi mingeid tugevaid eetilisi dilemmasid oleks. Ühe naise mure oma maha jäänud naise ja varsti sündiva - vist juba sündinud nunnu lapsukese pärast oli intensiivsem kui kellegi mure sellepärast, et inimelud hulgast paralleelunivesumitest pannakse hakkama, et ühes - mitte kuidagi tähtsamas kui teised - saaksid asjad paremaks. 

Kusjuures, kuivõrd variatsioone ajas on lõputu hulk, kuskil on nagunii juba paremini läinud konfliktilõppudega maailmad ka juba olemas. 

Mida keegi isegi ei maininud. Kuigi ilmselge. 

Kui nüüd positiivseid asju leida, siis maailmaloome, tehnoloogia, säästlikkus (LOOMULIKULT kasutatakse sitt ja kusi ära, selleks on spetsiaalne seenevärk mundri sees), rahuliku alastuse  ja usutavate eestipäraste nimetustega (toop krõmsputati pärast joogi seest äratarbimist peale) asjad-inimesed olid toredad. Ja ajapuu maailma aja arusaadav kirjeldus. Ütleme, samas maailmas sama süžeega (kuigi poole raamatu peal ära öelda, mis on ühe olulise tegelase teiste tegevusse suunamise põhimotiiv, EI OLE põnevuse jaoks hea mõte) teos, mis oleks tempo ja pinge osas parem ja suure hulga sõnade võrra vaesem, oleks juba okei lugemine. 

Et raamat heaks saada, oleks vaja tegelastesse areng sisse kirjutada, lõpetada ebajärjekindlused (mis mõttes on peategelanna ja tema mehe suhtlust kirjeldatud kui "vahetati armsaid roppusi" ja arutlusi londi vedamisest ja türasuppidest - ja kui lõpuks asjaks läheb, nõtkuvad puusad "mangroovide kasvamise taktis vulkaaniliste kataklüsmide poole?!") ja lubada natuke sügavamaid emotsioone kui pisarad ja sõnad. 
+ lisada emotsioonide sügavuse ja inimeste käitumise omavaheline seos..
Praeguses variandis ei tähenda tunne midagi, tunded ei suuna kellegi käitumist, välja arvatud et vahel on keegi kogu oma elu mingi tunde järgimisse panustanud.
Samas ei väljenda ta seda kuidagi. Emotsioon ei põleta, kõrveta, haara, see on lihtsalt "olin väga emotsioonist haaratud".
Kõlab üsna jahedalt, eks?
Ongi.
Need tegelased ei tundu elusad. 

Kirjatehnika on täitsa hea, kirjeldused piisavalt poeetilised, samas piisavalt reaalsed ja ikka on tore näha, et kellegi arust eestlased, kelle nimi on Jakub Kubeba ja kes on silmahakkavalt tumedanahlised, on kauni rituaalses regivärsis rääkiva tuleviku osa. 

Aga see ei ole isegi päris raamat, kuigi kaante vahel, täitsa korralikult toimetatud ja kaaneillustratsiooniga.  See on protoversioon, kus sees kõik "autor peab teadma, kuidas see käis, aga lugeja jaoks kokkkuvõetav poole lausega"-osised ning tegelastele pole samas eriti tähelepanu pööratud. 

Hakkasin toidupoes, kui olin lugemisega kuskil 100 lk kandis, mõtlema, mis oli peategelase nimi - ja ei tulnud üldse ette. Oli mingi naine, jagas suppi, tal oli Sonora-nimeline kallim, aga mis ta nimi oli ...?
Ei mõelnudki välja. 

Kodus vaatasin raamatust järele, et Tikuta. 

Teksti loeti eesti keeles

Alguses rändab suurest Soomest pärit naine põhja, et seal aasta aega õpetajana töötada. Tööd on vaja, töötus kõrge ja kodused jamad tahavad mahajätmist.

 

Üldiselt ei ole töö algklasside õpetajana (põhikooli algus võib ka olla - lapsed ei ole suured, aga kui väikesed just, jääb lugeja tunde määrata) halb, aga ümburkond kõle, lakkamatult vaikne ja lapsed muudkui küsivad oma eelmise õpetaja järgi, kelle jälgedes tegutseda tundub pidevalt kehvem, igatahes mitte-nii-hea olla. 

Raske välja kannatada. Ta on siin aasta ära ja siis päris Soome tagasi - saami keel on võõras ja saamikeelsed lapsed ei tahagi ju teda. 

Ja päris akna all on vahel suured karu jäljed, laste kirjanditest kukub eelmise õpetajaga koos läbielatust huvitavaid mõtteid, mida ta algul fantaasiaks, siis aga samm-sammult teatud moel ka päriseluks peab ning viimaks jõuab mõistatuseni, mille lahendamine tundub väga oluline just laste ja noorurite vaimset ja füüsilist tervist silmas pidades. 

Kuradi pedofiilid!

Aga kui lugeja noore õpetajannaga kaasa loeb ja elab, on talle juba silma hakanud, et oht ei ähvarda mitte ainult lapsi, vaid õpetajat ennastki.

Ümberjutustus, ah? Vahel võib ka niimoodi, eks =) Ja ma ei riku omateada lugemisrõõmu ära, kui ütlen veel, et saamid ja nende hõimud (ei ole ühtset "saami rahvast"!) on armastuse ja austusega käsitletud. 

Teksti loeti eesti keeles

Alguses ootad klassikalist muinasjututöötlust. Kõik see vana Hispaania-Ladina-Ameerka olekuga naine ja lapsele justamine. Mis seal muud.
Aga selle loo muinasjutjas joon on ainult näiline, võibolla natukene sees - ent mitte palju.

 

Lugu kulgeb hoopis omamoodi. Loodi minu jaoks täiesti piisava usutavusega tulevikumaailm, kus nett põhitöökoht, kuid et elektrit ja toitu on napilt, on see kättesaadav kas rikastele või kurjategijatele. Head inimsuhtelised detailid.  Et ema ei küsi, kust raha tuleb, et eutanaasia on põhiõigus ja ei tekita kelleski küsimusi, et liha on liha.  Väidetavalt parem kui putukad, kuigi selles julgen kahelda. Ma usun putukaproteiini üsna kirglikult. 

Ja et kolme põrsakese loos on mainimata jäänud neljas põrsas - noh, see ei ole ju klassikaline muinasjutt enam, eks?

On põnev ja lõpunüke ettearvamatu.  Minu jaoks rahuldavalt põhjendatud ja nauditav. 

Teksti loeti eesti keeles

Väga head lood.
Esimesed kaks võibolla teravamad ja empaatilisemad, viimased kolm veidi rohkem õnneliku lõpu poole kaldu.
Ent kõik väga head. Jah, KÕIK. Lihtsalt mõni oli imeliste tegelastega, ent veidi kipaka süžeega, mõni imeliselt jutustatud ja oivalise keskkonna, ent veidi skemaatiliste tegelastega - kõigis peale kõige esimese oli terake puudu.
See kõige esimene oli imeline =)
Teksti loeti eesti keeles

Neli miinusega siiski - minu jaoks natu liiga ...tavaline? Aga siiski hea lugu. 
Algas väga klassikalise fantaasialoona, ent korjas arenedes kihte juurde. Tüdruk jookseb kodust minema, poisiriietes, ja ühineb rändnäitlejatega. Hea küll, ühe üksiku rändnäitlejaga ja maailm on ka meie omaga mitte väga sarnane.
Tõsiselt läks lugu käima, kui selgus, et rändnäitleja kasutavad maskid pole päris tavalised. Kas see on lugemisrõõmu rikkumine, kui ütlen, et igal maskil on oma isiksus ja kui õigesti kuulata, nad endastavad möödunud kandjate elamusi?  Vist ei ole. Nii palju sellest loost on mitte maskide saladuse avastamine, vaid sellest mida nad täpselt näitavad. Mis saladuse paljastavad.
Lisaks korjab ärajooksnud tüdruk agentsust, ta ei ole enam pelk kuulaja ja jälgija, õppur ning avastaja. Tal on omaenda kavad, otsused ja valik. Sellega muutub ta kõvasti sümpaatsemaks ning lugemine huvitavamas.
Ja lõpus õpib Meister mõningaid asju, nii et lugemine lõppeb positiivse emotsiooniga.
Hea lugu, rahuldab ära, aga mitte hiilgav, eks ole. 
Teksti loeti eesti keeles

Mida tonti, ma polegi veel siia kirjutanud? No ... ok, tuleb.
Üks hirmus hea lugu - "Hõimu toitja".
Kaks väga head lugu.
Üks lugu - "Must vend", mille kohta ma ei suuda otsustada, kas see meeldib mulle või ei meeldi teps mitte - vastuoluline.
Miks ei ole mu üldhinnang mitte "väga hea" vaid "hea"?
Lõppude pärast. Kõigi lugude lõpud olid kraad lahjemad kui lugu üldiselt. Ja ma ei saa päris taevani kiita kogumikku, kus iga loo juures on "aga kui see ka veel nüüd heaks teha, oleks veel parem!"  
Aga sitaks hea ikkagi. Neli tärni ei tule minu käest lihtsalt.
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei saa sellest loost kirjutada. Liiga kurb, liiga ilus.  Aga Angelika on mu lemmiktegelane kõigi loetud tegelaste hulgast.  Muidu oleksin neljaga hinnanud (hea lugu igatahes), aga Angelika! Saab viie.
***
Värskelt loo lübi lugenud, mõtlesin, et sellest ei kirjuta- Liiga ilus, liiga valus, hoolisin tegelastest liiga palju ja Angelika on vist parim tegelane, kellest ma üldse lugenud olen.
Ei, ta ei ole sündmustikus oluline, ta lihtsalt on peategelase sõber. Aga uksainlanna, vägistatud, pekstud, puruks lõigatud ja pärast seda hirmsaks, kartmatuks ning uskumatult otsusekindlaks saanud, nii et tema raev hirmutab ka kaks korda suuremaid mehi - jaa! "Mida hullemat saab minuga juhtuda?"-suhtumine kiirgab temast, nagu vaataksin päikesesse, ja olgugi ta vaid kirjandusteose tegelane, ta on Kõige Lahedam tegelane üldse.

Otsustasin ikkagi kirjutada. Lugu pole enam nii valusere mu mälus ning ta on kindlasti reklaami väärt. Räägib Eliasest, kes tunnetab emotsioone ja suudab neid teistes elusolendites esile kutsuda.  Sellest tulenevalt on ta teatud moel sunnitud ja teatud moel valinud elu, mille oluline osa on hädasid likvideerida. Kuhu ja kuidas see ta viib, kas vana arm siis roostetab või mitte ning kas eksida võib või on sellel hukatuslik mõju, on loo tasapisi väljakooruv ja -rulluv sisu.

Üks avalikult arvustaja leidis, et ses loos on ulme tegelikult ebaoluline lisand, ei mängi süžees erilist rolli. Mina arvan, et just see ulmeline osa tegi Eliasest Eliase, teistmoodi oleks sellise inimese eksistents kahtlane.

Teksti loeti eesti keeles

Mõtlesin, et see on tore lahe lugu, mõnus lugeda. Hooldustöötajate rõlge argipäev koos (lugejale üsna varsti üsna selgelt) mitteinimesest töötajaga, kes on piisavalt tugev, et tema pärast mitte karta. Omajagu lesbilist iha, aga hästi kirjutatud - seksisteenid, milles tehakse sissejuhatus, kellegi jalad vajuvad laiali, ja siis on juba pärast ja saame teada niipalju, et tehti igasuguseid asju, on mu lemmikud.
Ehk rahulik tore lugu, meeldivat kibestumust ja karmi hoolt täis - ja siis korraga läks põnevaks. Nii põnevaks, et nooremana ma oleks raamatusse haardunud,  nüüd panin ta kõrvale, sest appi. 
Ma ei ole niimoodi enam tundma harjunud. 
Oot, kas see on hirm või?
 
Niimoodi kaasa elama pole ükski kirjatükk mind tükk aega pannud. 
Siis läks pisut rahulikumaks, ent ootamatu tundehüpe värvis kõike.
Ja moraal, kui seda võib nõnda nimetada, on imeline. 
Muide, teatud tükid, panin enne lõpplahendust enne ka kokku. Just parasjagu, et lugu magusam oleks. 
Teksti loeti eesti keeles

 "Hundid kütivad öösel" on hea sellises mõttes nagu on hea "Kääbik" või Poirot-lood. Ehk sujuv, takerdumisteta, tore ajaviide, mis ei nõua lugejalt muud kui tema aega, ja annab võimaluse see aeg meeldivalt täita. 

Siiski on toredad detailid toredad. 
Väga mehine mees on see peategelane. Elukutselt sõdur, igasugu ilmanurkades tapelnud, kõikvõimalikke jubedusi näinud ja küllap mõndagi teinud. Ja me näeme teda tegelemas oma soengu ja kammidega. Oo, kammid on nii toredad.
Seksisteen küllusikult paksu naisega, tema imeliste kehavoltide naudisklev kirjeldamine. Väga meeldis, erutus on kirjeldustes, taju tuleb koos nendega, oo. 
Günaasiumi olemasolu. Maadlejaõlgadega naine. Vann on nii mõnus. Et preester tunneb kuufaase ja teab, millal millisest aknast kuu sisse paistab. 
Et hundikuningas otsustab, kas kellegiga rääkida tasub, temaga võideldes. 
Huntide lõhnataju ja sellega mängimine.
Ja noh - lahendus oli üsna armas. Mitte läbipaistev, ent ausalt eelnevalt mängu toodud fakte ja mängijaid arvestav. Ma natuke rohkem kui teisi kahtlustasingi seda, kes Pahaks osutus, aga peamisel seepärast, et ta tundus liiga süütu.
Ehk noh - ma olen ennegi krimkasid lugenud, ma tean, kuidas need töötavad.
Nagu Poirot-lugu, noh =)

Lõpuosa - huntide jaht ja jääkaravan, segadus, kus siis Igenak ja mägilased asusid, vibulasu või suudluse kaugusel - loost oli mitte-nii-viimistletud ja hea kui eelnev. 
Ma ei tunne, et peaksin Mahkrat õpetama kui pädevam autor. Et teeksin ise palju paremini vms.
Aga vanema ja kogenuma kirjutajana, võin öelda, et MINA olen just seda õppinud karmidest kogemustest: mul on aega vaja. See, mis esmases eufoorias tundub valmis loona, vajab tegelikult veel viimistlemist. Ja jääb silma kõigi nelja loo puhul ses kogumikus, et juttude peaaegu lõpud ja veidi ka lõpud ise on iga loo üldtasemest nõrgemad. 
Vbla on Mahkral ka aega vaja, aga ta ei tea seda ise veel?

Kokku ikkagi: nauding. Nii hea kerge lugemine. Ning mulle meeldib see maailm, mille Mahkra annab.

Teksti loeti eesti keeles

 
See on veel parem lugu kui "Matilda".
Esimest korda - isegi Matildas" ei tundnud ma seda veel - on Mahkra kirjutanud tegelaste siseellu süüviva, inimeste erinevaid motiive ja elukogemusi mitte ainult arvestava, vaid nendesse sügavamalt vaatava jutu. Loen ja imestan. Nii läbinägelik! Nii elus! Keegi pole "paha", keegi pole "hea". 
AWWW!
 
Peategelase sisemine rännak, see, kuidas tema veendumused ja põhimõtted vaikselt läbi kogu loo ikka ja jälle kokku varisevad, sest tunded kisuvad teisele teele, on väga hästi, usutavalt ja samas empaatiliselt kirjeldatud.
Igal tähtsamal kõrvaltegelasel on rohkem kui üks tahk, enamasti ka rohkem kui kaks.
Inimgruppide dünaamikad ja samas siirad tunded, mõlemad on jutus olemas. 
Loen ja naudin. 
Vägivalda, lurtsatavaid silmamunasid ja soolikate väljakukkumist on ikka ka, aga ausalt - mu jaoks need on pisiasjad, pisiasjad. Jah, elu on elu, siia kuuluvad igasugused asjad, nii kirglikud suudlused kui lömatastatud kolbad, nii šokis aju kummalised mõtteuperpallid kui adrenaliini abil tehtud kangelasteod. Ja mäda ja hais ja poolekshammustaud kehad.
 
Hästi kirjutatud tugevaid jahi- tapa- ja võitlussteene on omajagu ja alles päris lõpus (posti külge seotud vangiga) stseenis mõtlesin, et palju saab. Seda ei olnud lukku vaja. 
Halb see stseen ka ei olnud. Lihtsalt lugu on nii hea, et mõttetu liigliha, kui hästi kirjutatud tahes, oleks võinud üle parda heita.
 
Veidi sama kehtis ka loo päris lõpu kohta - esiteks oli stseen veidi liiga pikk ja teiseks naatukene ebaloogiline. Aga ikkagi hea. 
Lihtsalt kui lugu on VÄGA hea, siis ainult headus lõpus on veidi visinal väljasuremise moodi. 
Mis ei ole kriitika, tegelt. 
Või no on ka, aga lugu on nii kohutavalt hea, et seal sees ei jäänud mind härima ei arusaamatus, kui palju siis odaga ikka türannosaurusele viga teha saab (üks plaan on ta kahe odaga ära tappa? tõesti?), kas ajarändudega väga suurel määral muudetud tulevik üldse on miski, mida tsivilisatsioon tahta võiks ega kas ajarändude rtulemusel tekkivad erinevad universumid on või ei ole teema. 
Rääkimata pisikesest ebaloogikatest selle või teise võitlus- või jahistseeni sees ja juures. 
Olen kindel, et Mahkral olid kõik need stseenid peas täiuslikult selged ja nähtavad, kuid vahel on vähem rohkem. Kõike ei pea hästi täpselt ära kirjeldama, sest siis tekibki minu sorti lugejal "oot! Aaaaga siin ta ütleb nii, ent siin teeb nii! VASTUOLU!!!" 
Mõnikord (ütlen kui kirjanik kirjanikule) peab kirjutatud täpse punkt-punktilt seletuse, kuidas ja millest varjualune püstitati, võtma oma pähe; mhmh, ma ise nüüd tean, kuidas nad seda tegid, ja kirjutama: "Õhtul tegid nad omaette ropendades nahkadest ja vitstest hädapärase vihma-ja tuulekaitse ja heitsid teineteise kaissu, et kehasoojust hoida."
See selleks. Tegelt: kes olen mina, et õpetama hakata?
Lihtsalt minu arvamus.
 
Loos on inimesed JA dinosaurused mõlemad. Saurused on nunnult sulelised nagu viimastel aastatel teadlastele selgunud on, ja kuidas saavad inimesed ja aurused korraga tegutseda, on juba Mahkra teema. Mina rohkem ära ei seleta.
Tahtke seda lugu lugeda.
Nii hea, et võtab ohkama.
 
Teksti loeti eesti keeles

 
 
Mahkra on taas kirjutanud nii kõva loo, et ma ei oska sellest spoilerdamata kirjutada.
Lugu räägib Aafrika elanikest ja rohkem ma ei saa enne hoiatamist öelda.
Kes ei ole lugenud - tasub lugeda! - aga avastamisrõõmu rikkuda ei taha: ÄRGE LUGEGE ARVUSTUST EDASI!
Nii, jäänud ainult huvilised, kes teavad, millega edasi lugedes riskivad. Hästi. 
Hakkan kiitma. 
On imeliseks sissejuhatuseks, kuidas alguses kirjeldatakse asju ja sündmusi nii nagu Kari neid nägi. Seletamata, täpsustamata, aga pädevalt.
Kuidas Karjas tegutsevatel tegelastel on nimed ja isiksused, kuidas vaevalt leheküljega tekib mingi tunnetus millestki täiesti võõrast ja samas natuke arusaadavast, ulmeloos kohane, mis ja kes ...
 
... ja siis viiakse lugeja korraga tagasi normaalsusse. Vaatepunktitegelaseks saab Henrik Pärn, kes on reisinud pika maa tolmuses viletslennukis, et saada šimpansiuurija Elise Shcmidti assistendiks. 
 
Kõik kirjeldused tunduvad vahetud, elusad, usutavad. Ma ei tea, kui palju kasutas Mahkra kujutlusvõimet, dokumentaalfilme või kirjandust, aga TUNDUB elus, TUNDUB, nagu tunneks ta šimpansiuurimist, šimpanse ja Kilali (mis võib olla väljamõeldud koht, aga võib ka mitte olla) piirkonda sama hästi kui nt Tartut. Kogu lugu elab moel ja määral, mis üldjuhul eeldab, et inimene teab, millest jutustab. Tunneb asja. 
Pisikesesd tabavad detailid.
Tegelased, kes ei ole klišeed, aga samas pole ka püüdlikud mitteklišeed, vaid tunduvad elus kõigi oma vooruste ja puuduste, jaburarusaamade ja pimetähnidega. 
 
Noh, ja šimpansid. 
Sissejuhatuse Kari oli šimpansikari, selgub edasi lugedes ning infot juurde saades. Ja see on imeliselt kirjutatud. Säärase sisseelamise ja samas neutraalse rahuga, nagu võiks olla ideaalsel šimpansiuurijal - aga kui ideaalsed või mitteideaalsed on dr Shcmidt või Pärn ... lugege ise. 
Kõike ka spoilerdama ei hakka. 
Ent Kari ja karjaliikmed on nii hästi kirjutatud, et elasin neile rohkem kaasa kui ühelegi inimtegelasele. 
Oivaline töö.
 
Kusjuures kogu aeg, sissejuhatusest saati, on tegelaste hulgas ka Matilda. 
Saab kõvasti mõelda, kes või mis on Matilda ja kui see siis ära selgitatakse - koos päris hirmuäratava pildiga inimeste julmusest - ja lukku tuleb otseselt maagiline jõud, tundub seegi usutav ja tõeline. 
Matilda on sama usutav kui teda ümbritsev keskkond.
 
Loo lõpuosa näib natuke kiirustatud. Asjad ei ole enam nii briljantselt loogilised ja osa body-horroritki näib lihtsalt seepärast juurdelisatuna, et Mahkrale meeldib body-horror, aga ikkagi väga kõva töö. Natuke "kas see ikka päris nii pidi olema" kannatan välja, sest lugu ise oli NII hea ja suuri ebaloogilisusi silma riivama ei tükkinud. 
 
Au ja kiitus.
Teksti loeti eesti keeles

ARVUSTUS SISALDAB SPOILEREDI! See juhtus jälle!
Mahkrat lugedes olen korduvalt kogenud, kuidas loo algus tundub igav ja tavapärane - ent siis keerab ta alguses öeldule vinte peale ja sisse, annab rohkem ja rohkem detaile ning korraga on igava tavapärasuse asemel lugejal ees kui mitte ennenägematu, siis vähemalt väga harva nähtav imeline pildike. 
Olin selleks "Musta venda" lugema hakates valmis, meenutasin endale, et kui algus ei meeldi, oota veidi ... aga seekord meeldis algus mulle hirmsasti. Esimene lehekülg ja ma olin väga konksu otsas, et mis toimub, kuidas, kes ... ja siis tuli pettumus. 
Tagaigatsetud Turesta pole mitte vana õpetaja või sõber või isegi valitseja, see on naine?! Kallim-naine?! Oh taevas, milline tüütu klišee ... 

 

Ja 25 lk hiljem olin muidugi täiesti haaratud. Sest klišeel on nii palju nukke, mitteinimesed on nii lahedalt tehtud - selle kahehingeliste rassi eest võiks auhinna anda, - nii palju on teistmoodi, kui "tavalises" raamatus, et ka tuttava klišeega mängimine on põnev ja kaasakiskuv. 

Isegi Turesta inimesena hakkas meeldima ... ja siis tegi Mahkra veel korra Mahkrat. 

Lugu läks natu rabedaks. Olid intensiivsed stseenid, mis samas päris nii intensiivsetena välja ei tulnud, kui vist pidanuks, ja veel kahe tosina lehekülje järel pöörati kõik tõed mitte ainult tagurpidi, vaid ka pahupidi. 

S.t. ma pidanuksin ju selleks valmis olema olnud. Mahkra ju. See on tema tüüpiline loostruktuur, et protagonist osutub pahaks.
Vist.
Ma tegelikult ei ole teda nii palju lugenud, et kindel olla. Lihtsalt nende asjade põhjal, mida olen, on "tüüpiline."

Seekord osutus peategelane hulluks. Kõige hullemaks?  Ja ma ei olnud valmis. Mahkra üllatas mind taas. Kas selle väljakirjutamine on teiste lugemisrõõmu rikkumine?

Samas ma ei saa sellest loost teistmoodi kirjutada. Sest just see struktuur, et mida ja kuidas peategelasest näidatakse, on kandev.  Ma isegi ei tea, kas see lugu meeldib mulle või ei. Hinne on "kõige keskmisem võimalik", aga tavaline see lugu küll pole, ärge saage valesti aru.

Väga Mahkra igatahes. 

Teksti loeti eesti keeles