Eepilise suurtriloogia esimene osa, Marsi koloniseerimise algus. 2026 läheb Marsile Esimene sadakond (the First Hundred), peamiselt ameeriklastest ja venelastest koosnev eelrühm. Nende seast valitud kangelaste käekäiku jälgitakse ca 30 aasta jooksul, mille jooksul Marss muudetakse punasest kõrbest roheliseks. Esimene sadakond pole kuigi homogeenne, ideoloogilised vastuolud ilmnevad juba reisil Marsile. Romaani teine osa “The Voyage Out” on ka minu meelest üks õnnestunumaid. Robinsoni proosastiil ja jutustamislaad on üldiselt üsna meisterlikud, ta ei dramatiseeri üle, kirjutab rahulikult ja sujuvalt, ja põnevaid ideid tal jätkub. Näiteks kosmoselaevas vahelduvad aastaajad, et inimesed elaksid harjunud biloogilises rütmis. Aga juba proloogis tehakse selgeks, et eelõige on see humanitaarne romaan, mitte niivõrd teadus-tehniline.
Juba kosmoselaevas tekivad erinavad rühmitused, üks leiab, et Marssi ei tohiks üldse terraformeerida; teine leiab, et terraformeerimine peab algama juba inimesest enesest - ja see ongi romaani üks kandvamaid ideid. Marsile ei tohi üle kanda Maa ühiskonda, uus planeet vajab täiesti uut sotsiaalset-ökoloogilist-poliitilist lähenemist inimühiskonnale. See kolonisatsioon pole võrreldav ühegi Maa ajaloo käigus toimunud koloniseerimisega.
Marsil eraldub üks grupp ja hakkab terraformeerimist saboteerima. Esimese sadakonna järel saabuvad kolonisaatrorite ja tööliste rühmad toovad kaasa aina uusi vastuolusid. Maa poliitiline kliima halveneb pidevalt; võimu võtavad maailmas transnatsionaalsed korporatsioonid, kes tahavad Marssi kasutada pelgalt Maa resursiallikana. See tohuvahapohu lõppeb loomulikult revolutsiooniga, mille transnatsionaalide erarühmad verre uputavad. Vähesed ellujäänud asuvad romaani lõpus otsima Marsile ja inimühiskonna ajaloole uut algust.
Romaani head ja halvad küljed on mõlemad seotud mastaapsusega, mis esitab lugeja absorbeerimisvõimele väga suuri nõudeid. Anname au kirjaniku kujutlus- ja kirjeldamisoskustele; ilmselt on loo kogu teaduslik taust pädev, nagu on seda ka psühholoogiline. Üheks romaani läbivaks teljeks on kolonisaatorite juhtide Franki, Maija ja Johni vaheline armukolmnurk. Intriige ja vastuolusid, isegi mõrvu, jätkub. Väga huvitavad on kirjeldused erinevate rahvusgruppide taotlustest Marsil (beduiinid, shveitslased). Oma mõtisklusi araabia kultuuri ja ühiskonna üle jätkab Robinson muide romaanis “Riisi ja soola aastad”. Aga ikkagi on “Punane Marss” liialt mahukas ja tihe, süzheed, kirjeldusi, avastusi, teadus-tehnilisi lahendusi, kõike on niivõrd palju, et umbes kolmveerand romaani peal tõstsin mina käpad üles ja andsin alla. Lõpuni lugeda suutsin poole aasta pärast ja sedagi osalt jõumeetodiga.
Oma auhinnad ja klassikalise ulmeromaani staatuse on “Red Mars” kindlasti ära teeninud. Puhttehniliselt on tegu ikkagi ülivõimsa tööga, mis nagu ka “Riisi ja soola aastad” on täiesti loetav ka ulmekaugele publikule. See on kindlasti tark ja intelligentne raamat, aga nagu öeldud ühtlasi ka liialt tihe, mahukas ja mastaapne.
