On aasta 1438 ja Euroopa õitseb sultan Abdülhamid III targa valitsuse all. Aeg-ajalt tumendavad helget taevast küll terroristide vandenõud, aga tänu telefoni- ja arvutivõrkude pidevale jälgimisele avastatakse need kiirelt ning puhvpükstes ja tikitud kaftanites korravalvurid toimetavad kurjategijad kohtu ette.
Kamal Arslan Agha, üks sultani salapolitsei agentidest Pariisis, usub kaljukindlalt oma pühasse missiooni, kuni ühel ööl astub Seine’i kaldapealsel tühjast õhust välja alasti mees ja kägistab omale riiete hankimiseks juhusliku mööduja. Mõrva uurimine viib ta mitmete saladuste jälile, mille hulgas on teadmine, et kõik terroristid on tegelikult valitseva totalitaarse režiimi poolt süüdi lavastatud, kõigest ebaoluline detail.
Alasti mõrvar, kes leitakse viimaks ühest Pariisi haiglast, kus ta peale südameoperatsiooni voodis lamab, osutub meie maailma Iraagist pärit Ayman Rasheediks, kes avastas Süürias ISISe ridades võideldes iidse loitsu, mille abil saab ajas rännata. Olles selle pähe õppinud ja kindluse mõttes ka oma kehale tätoveerinud, suundub ta minevikku, et parajasti Austrias sõdivale sultan Mehmed IV’le tarku nõuandeid jagada. Viin vallutataksegi ning sealt alates kulgeb ajalugu hoopis teist rada pidi. Romaani tänapäevas kuulub praktiliselt kogu Euroopa islamistliku impeeriumi alla ja ainsaks arvestatavaks kristlikuks jõuks maailmas on USA. (Seal käib parajasti rohepööre, et vabaneda vajadusest moslemitelt naftat osta. Äkki õnnestuks see põhjendus meiegi konservatiividele maha müüa?) Põhjuseks, miks Rasheed minevikust tagasi tuli, on vanas eas ilmnenud tõsine südamerike, mida 18. sajandi meditsiin ravida ei suuda. Soov elada kauem, kui taevaisa talle aastaid andnud, saab lõppkokkuvõttes saatuslikuks nii talle kui tema loodud maailmale.
Ma hakkasin seda lugema mahlaka õhustiku lootuses, aga midagi sellist siin paraku pole. Muidugi ei oodanud ma haaremeid, oopiumisuitsu ja kõverate mõõkadega dervišeid (või mis nad seal Oriendis kõik on), aga kui pealkirjas sisalduv osmanite saladus pisut ümber teha, võiks tegevus vabalt toimuda lähituleviku Türgis või Prantsusmaal. Pigem on see tavapärane põnevik, kus ajaloo alternatiivsus on kõigest taustaks, mitte tugevamaitseliseks põhikomponendiks. Alternatiivajalugu on muidugi nõudlik žanr ja kaugeltki mitte iga kirjanik pole teadlik sellest, mida suvalise väikeriigi suvaline ulmefänn lugeda ihkab, aga ma pettusin siiski. Praktiliselt kogu keskkond on tuttav: mustad džiibid, automaatpüstolid, internetiühendusega arvutid ja nutitelefonid… Ainsaks üllatavaks hetkeks oli see, kui ajas sajandi tagasi hüpanud peategelastel ebaõnnestub auto varastamine, sest nad ei oska nii vana ja veidra konstruktsiooniga masinat käima panna.
Kõige suuremaks probleemiks romaani puhul on siiski süžee. Elu eest põgenema sunnitud Kamal ja tema vennanaine Nisreen hakkavad sooritama täiesti absurdseid jõu- ja ilunumbreid. Et nad võtavad põgenemisel kasutusele Rasheedi käest kuuldud ajarännuloitsu, on arusaadav (kuhu sa mujale ikka pääsed, kui absoluutselt kogu riik on pideva jälgimise all), aga täiesti andestamatu on see, et nad otsustavad ise ajalugu muutma hakata. Nisreen, kelle abikaasa Rasheedi opereerimisel osales, võtab ajaränduri poolteadvusetut sonimist kuuldes millegipärast pähe, et meie ajaliini näol oli tegu paradiisiga, mis tuleb iga hinna eest taastada. Ja ma ei usu, ei usu, ei usu, et ta võiks midagi sellist järeldada, sest Rasheedil jätkub oma sünnimaailma jaoks ainult rõvedat sõimu. Muudkui saatanakummardamine ja hooratöö — ükskõik kui palju Nisreen ei tahaks režiimi käest pääseda ja sellele kätte maksta, ei ole tal vähimatki alust eeldada, et meie maailmas oleksid naised kuidagi vabamad või et demokraatia oleks kuidagi etem kui autokraatia. Kamal on Nisreeni eesmärgi suhtes skeptilisem, aga lohiseb sellegipoolest temaga kaasa, hoolitsedes oma suuremate musklite ja võitlusoskuse abil jälitajate ärakoristamise eest. Õigupoolest peaksid nad ajas rännates päris mitu korda surma või kasvõi vigastadagi saama, aga autoril on kindel tahtmine nad ikkagi õnnelikku lõppu välja vedada.
Ma peaksin autorist rohkem lugu, kui ta oleks rõhunud pigem sündmuste ennustamatusele ja peategelased oleksid põgenemise käigus täiesti kogemata loonud hoopis kolmanda ajaliini. Oma sõnumi annab ta muidugi edukalt edasi, aga kas eurooplastel on tingimata vaja veel üht romaani, mille kohaselt islam on saatanast ja tuleb maa pealt hävitada?