Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· George R. R. Martin ·

A Game of Thrones

(romaan aastast 1996)

eesti keeles: «Troonide mäng»
Tallinn «Varrak» 2006 (F-sari) [1. köide]
Tallinn «Varrak» 2007 (F-sari) [2. köide]

Sarjad:
  • F-sari
  • Stalker
Hinne
Hindajaid
19
6
4
0
0
Keskmine hinne
4.517
Arvustused (29)

Kahju, et ilmselt andekas autor on nii kehva raamatu kirjutanud. Autori andekus paistab kõikjalt läbi: kirjeldused on värvikad ja rikkalikud, maailm detailne ja isegi usutav, süzhee on hästi läbi mõeldud ja osalt tõeliselt kaasakiskuv. Miks siis kolm?Raamatul on kolm tõsist viga.

Esiteks, see eepiline lugu antakse meile tükkidena, kus igas peatükis kuuleme erinevast peategelasest. Pidin end kammitsema, et mitte pidevalt lehti keerata, et näha, mis selles või teises loo liinis edasi sai. Aga kui on nii palju peategelasi (7-8), siis selline kirjutamisstiil võtab loolt ära tema jõu ja ilu. Jääb järele mingi kimp vinjette, pretentsioonikaid ja mitte midagi ütlevaid.

Teiseks, tegelaskujud on väga ebaoriginaalsed. Mul oli lugedes tunne, et olin iga ühte varem kuskil kirjanduses kohanud. Lisaks oli osa neist ebausutavad ja stereotüüpsed, näiteks üks barbar, kes on Conani ja armastusromaani lääge kangelase segu. Isegi kõigest sellest hoolimata oleksin autorile nelja pannud, ent kahjuks ei suutnud ta oma massiivset (700lk) teost ära lõpetada. Oodata on lõppematuid järgi, mis minu silmis teose väärtust kahandab, kuigi annab lootust, et ehk järgmised raamatud on paremad. Tugev kolm.

Teksti loeti inglise keeles

Tõesti-tõesti, vähem kannatliku lugejana tunnen, teos, mis ületab 600 lk, peaks olema terviklik, mitte millegi osa.

Kirjutatud on hästi. Ilmselt autori osavusest tulenevalt ei ole ette aimata, kui kaugel lugu omadega on, kuhupoole lõpp tüürib ning kes võidab.

Nii paljude vaatenurkade kirjeldamine viitab vist autori soovile sündmusi võimalikult põhjalikult valgustada; kõik tegelased on kogu aeg lugeja silma all ning keegi ei ilmu järsku otsustaval hetkel võsast tundmatuna. Või vähemalt näib see mulle ainsa õigustusena.

Loo sisu? Võimul on kuningas Robert ja kuninganna Cersei. Robert palub oma vana sõpra Ned Starki hakata oma paremaks käeks. Taustal näib toimuvat mingid vandenõud, ning Stark jääbki nõusse. Teine liin, mis hargnema hakkab, on seotud Starki sohipoja Jon Snow`ga, kes siirdub Müürile, mis kaitseb Seitset Kuningriiki põhjas elutsevate pahade ja Teiste eest. Kolmas liin on Roberti poolt kukutatud eelmise kuninga lapsed, kes elavad põgenikena teisel kontinendil.

Olulised tegelased raamatus on Starki lapsed ning nende direwulf`id, kes näivad neid halva eest kaitsvat.

Selle raamatu lugemine aitas mind hulga sõjalise strateegia mõistmisel ning kinnitas tunnet, et kuningliku perekonna liige olla ma ei tahaks.

Teksti loeti inglise keeles

Sigahea fantasy. Usutav ning fantastiliselt laiahaardeline. Inimlikult kaasahaaravad tegelaskujud, ehe ja elav keskkond ning lugu ise ütlemata põnev. Proloog jooksis minul kyll mööda kylgi maha, kuigi oli vist mõeldud just haakijana, kuid esimesest peatykist haaras lugu tõsiselt kaasa.

Autor ei tee allahindlust: kui põhimõttekindel ja aus mees läheb õukonda, mis kubiseb intrigantidest, siis on IRL tõenäoline, et tal läheb fataalselt halvasti. Ka raamatus ei päästa meest karmist saatusest tema peategelasestaatus, nii et autor maksab usutavusele ja elulisusele lõivu ka oma peategelaste hulgast, kui see peaks vajalikuks osutuma.

Minu arvates ei ole tegelased märkimisväärselt stereotyypsed, nad on inimlikud ja üksjagu mitmekylgsed. Kui tegemist on stereotyypidega, võib väita, et sellisel juhul ongi inimesed yldse stereotyypsed, yksikute eranditega (kes siis esindavad mingit erandi stereotyypi), ning seetõttu on ilmselt ylalarvustajal, kes GT tegelasi stereotyypsuses syydistab, selles mõttes õigus. Kuigi on natuke raske ette kujutada, milline stereotyyp see täpselt on, mis Conanit lääge armastusromaaniga yhendab ;) Mulle endale tundus armastuslugu hordipealiku ja draakoniprintsessi vahel kyll väga lakoonilise ja kargena, kuid just sellisena oli see väga mõjuv.

Igatahes. Tegemist oli väga lugemistvääriva raamatuga. Mitmete erinevate tegelaste lugude põimimine, mis ylalarvustajatele ei meeldinud, mulle jällegi sobis. Tyrion tasakaalustas pagana hästi idealistist Eddartit, naiivikust Sansa Aryat, andes yhest ja samast loost väga erinevaid pilte. Mis mõjus lisaboonusena.

Teksti loeti inglise keeles

Seda raamatut soovitati mulle tungivalt peale seda, kui olin öelnud suhteliselt halvasti Jordani "The Eye of the World"-i peale. Kui ma olin kolm neljandikku raamatust läbi lugenud, oleksin mõttes alustanud seda arvustust parafraseerides raamatu esmaarvustaja - Milady - kirjutatut Vinge "A Fire Upon the Deep" kohta, nimelt: "See raamat taastas mu kadunud usu fantasy`sse". (Miladyl oli "SF-i"). Nüüd... njah. Ei ole ma kunagi sallinud, kui autor tahab raamatu lõppedes iga hinna eest üllatada - minu arust rikub see terviku ja üllatuse asemel muudab suure osa eelnenust mõttetuks ja elutuks (iseasi on üllatusele rajatud jutud, aga see on hoopis teine žanr). Samuti kui asi jäi nii suvaliselt pooleli, et sel saab olla ainult üks õigustus - autor tahab sel teemal veel palju-palju kirjutada.

Järgi mõeldes tahaks vastu vaielda kõigile kolmele daamile, kes enne mind on vaevaks võtnud seda teost arvustada ja sellega seoses meenub Varley "Steel Beach", kus oli üks väga hea võitleja, aga Maalt pärit ja ei tahtnud naisi lüüa. Paljud teised võitlejad vahetasid sugu, et temaga mitte kokku minna ;-)

Raamatus on, nagu öeldud, kolm liini, ja kui kaks nendest jäävad küll lahenduseta, kuid on suhteliselt mõistlikult teostatud, siis kolmandaga olin ma rahul kuni viimaste teemaarendusteni. Niisiis - kukutatud kuninga lapsed, õde ja vend eksiilis. Haakus väga mitmete dokumentaalsete jutustustega kodumaalt välja aetud aadlikest, eriti meenusid kirjeldused Vene aadlist 1920-ndate Pariisis. "Kerjuskuningas"! Neile ei ole midagi jäänud peale piiritu kibestumise ja mitte iial täituvate ambitsioonide. Turgutatakse end illusioonidega - mitte keegi ei oota neid tagasi - toidetakse oma rumalat halenaljakat uhkust, ehitatakse õhulosse ja püüdes eemale lükata igalt poolt ligihiilivat vaesust, müüakse lõpuks maha kõik, kaasa arvatud aated ja traditsioonid. Kuigi tolles kuningasuguvõsas on olnud kombeks venna-õe abielud vere puhtuse nimel, müüb vend oma õe rändhõimupealikule lubaduse eest anda armee. Selle asemel saab ta hoopis võrdlemisi õudse lõpu. Õel läheb ka täpselt nii, nagu minema peab. Sellist rampmasendavat hobuse perse otsas kõikumist on muide eestlastest Valton päris hästi kirjeldanud oma raamatus "Tee lõpmatuse teise otsa". "Armastuseks" ei suuda ma ka nende tegelaste suhet nimetada - huvitav, millise olulise kriteeriumi poolest erines tolle hõimupealiku kopuleerimine tema hobuse omast? No ja siis, kui kõik näib lõppevat loogiliselt, tulevad mängu kolm lohepoega... kurat, sihukesed asjad tekitavad kõhulahtisust.

Kaks teist liini on tunduvalt paremad. Mulle tõsiselt meeldis raamatu haare - maailm oli elus oma suure hulga trooninõudlejate ja nendevaheliste suhetega. Meeldis, et ei olnud väga mustvalgeid kujusid, väga palju oli ruumi pooltoonidele ja iseseisvale mõtlemisele. Kui kusagil keskel hakkas tegevuse tempo tõusma, muutus muidugi tõesti pisut tüütavaks jälgida suhteliselt kõrvalise tegelase toimetamisi, kuid autori stiil on hea, lugeda oli lahe ja kannatlikkus on asi, mida teleka-arvutiajastu inimesed peaksid harjutama - et ei oleks õigus klippide tegijatel, kes väidavad, et inimene ei suuda üle viie sekundi sama pilti vaadata. Kuldkala mälu pidi muide seitse sekundit olema (siis unustab eelmise kogemuse ja tuleb jälle ninaga mütaki vastu klaasi)... Mis võib nende tegelaste juures häirida - nende puhtus. Tegelased ei ole stereotüüpsed (või kui väga laialt läheneda, siis muidugi, aga sel juhul kuuluvad kõik inimesed mingisse tüüpi). Nende mõtlemine ja ajendite ruum on ilma nõrkuste ja suuremate kõrvalekalleteta - seda küll (mis ei tähenda, et nad ei areneks või ei kõhkleks - need on iseasjad). Ent kannaksin selle pigem plusspoolele. Neil läheb kord hästi kord halvasti - ka see mõjub loomulikult.

Kokkuvõtteks on tegemist väga hea raamatuga, kui välja arvata kirjanduse kui sellise üldisem viga - väljamõeldud loos on nii tegelased kui maailm autori hüpiknukud, ja kui autoril on kusagilt mõni ühendus lahti (või ta arvab, et vigaselt toimiv maailm aitab teda paremini müüa), pead lugedes endale kogu aeg meelde tuletama, et ära katsu sealt midagi endale filosoofiliselt kasulikku otsida, tegu on meelelahutusega...

Teksti loeti inglise keeles

Tegemist on igal juhul imetlusväärse teosega. Tehnilise poole pealt on Martin muidugi kokku võtnud kogu fantasy essentsi – mütoloogilised elajad, kangelased, feodaalintriigid, seks, vägivald jms, ent imetlusväärne on see uus tunnetus, millega asi on kirja pandud, sisutihedus, haaravus, tasakaalustatus ja usutavus. Kui mõelda teiste kirjanike umbes sama mahukatele fantasy-tellistele (ja ühe parimana meenub kohe Robin Hobbi “Salamõrtsuka”-sari), siis tuleb märkida, et Martin on prii enamikest teiste puudustest. Hobb on näiteks iga romaani umbes paarisaja lehekülje võrra üle kirjutanud. Sisu ja tegevust on tal tunduvalt vähem kui lehekülgi; Martini puhul on aga vastupidi. Martin täidab aga lehekülje harukordse kontsentreeritusega.

Tegelasi on palju, tegevuskohti veel rohkem, intriigid on võimsad, sest kaalul on seitsme kuningriigi saatus, võidelakse trooni pärast. Kogu see poliitika on tegelikult palju huvitavamgi, kui veidi kunstlikult sisse pigistatud draakonid, ent selge on ka see, et Martin tahtis välja minna täispangale, ja kindlustada võimalikult laia lugejaskonna. Hoolimata aga pikast tegelastegaleriist ja mitmest tegevusliinist pole lugejal üldse raske neis orienteeruda. Ka see on omapärane anne.

Romaan läheb järjest süngemaks ja vägivaldsemaks. Kaheksast tegevusliinist on suurim rõhk kuninga peaministril Eddardil ja tema tütarde saatusel... Eddardi kaudu näitab autor, kuidas kuri kasutab ära inimeste kõige üllamad motiivid. Samas pole sugugi lihtne öelda, et mis on romaani peamised plussid – tegelikult on siin kõik hea. Martin on ilmselt kaasaegse fantasy kuningas... lööb võimsalt ka minu ühte senist lemmikut Sapkowskit.

Eddardi kõrval on romaani vaieldamatu superstaar aga kääbus Tyrion, kelle naljade kõrval mõjub Pratchett nagu Maie ja Valdur “Men Behaving Badly” kõrval.

Teksti loeti inglise keeles

Ilmselt ei ole hea fantasy-žanriga tutvumist sellest romaanist alustada. Sellise ulatusega kuningriiklik poliitiline põnevik võib algaja lugeja oma laiahaardelisusega eemalegi peletada. Aga inimesele, kes on juba suutnud ennast näiteks suurest hulgast Jordani "Wheel of Time`ist" läbi närida, võib paperback-väljaande kaanele kantud autori kolleegide õhkamine, et küll see maailm on ikka suur ja lai, isegi kergelt ülepakutud tunduda.

Aga ega raamatu headust ei saagi hinnata selle järgi, kui mitmeid sajandeid ja ruutmiile tema tegevustik katab. Baasi korüfeed on oma eelnevates arvustustes kõik plussid juba nii hästi esile toonud, et mul ei ole mõtet hakata neid uuesti loetlema.

Teksti loeti inglise keeles

Tegemist on Robin Hobbi kõrval teise minu TOP 2-te kuuluva fantasyteosega/sarjaga. Arvatavasti ületabki eelnimetatut, kuid kuna lugemus fantasy vallas just kõige suurem pole, siis kaugemale ulatuvaid järeldusi ei tee.

Kui nüüd natuke viriseda, siis minu jaoks kippus raamat liiga pikaks venima, ka oli algul raskusi nii paljude peategelaste toimingute jälgimisega. Martin on tõesti üritanud küllaltki nappide vahenditega ülisuurt infohulka edastada. Lugejale jääb palju kohti ise kaasa mõtlemiseks, vastasel juhul oleks see teos veel poole võrra paksem. Seega vaatamata oma mahukusele on story edasi antud üpriski nappide vahenditega.

Raamatu poolepeale aga olin juba sellesse ilusti sisse elanud ning ka omad lemmikud peategelaste hordist kujundanud. Selle raamatu üks plusse on see, et tegelased ei ole ei üdini halvad, ega ka head. Nad on nii parajalt nii ühte kui ka teist, nagu ka päris elus ollakse. Samuti võivad peategelased poole teose (sarja) pealt oma vaateid/käitumist muuta, mis lisab oluliselt vürtsi juurde.

Nii et kokkuvõttes kindel viis.

Teksti loeti inglise keeles

Olles lugenud läbi tuhandeid raamatuid, tekkis mul kunagi mõte, et ideaalse fantasy jutu saaks kokku nii, et võtta Stephen King ja paluda tal kirjutada ümber Robert Jordani Wheel of Time sari. Kui ma ütleksin, et Martini "Troonimäng" on nii hea, siis ma liialdaksin, aga ainult väga natuke. Martin on maha saanud vaieldamatult parima selle žarni jutuga, mida ma seniajani lugenud olen.

Ma ennist kirjutasin Hobbi Farseeri sarja kohta, et tore teemarendus, üsna ettearvamatu süžeeliin ja intrigeerivad käigud aga astub ikka traditsiooniliste fantaasiaraamatute pange, kirjutades seda juttu nii nagu see oleks mõeldud koolieelikutele. Kõik on selline ninnu-nännu ja puhasvalge. Martinil seda viga ei ole.

Martin on saanud hakkama peaaegu võimatuga ja suutnud hakkama saada uskumatuna näiva ülesandega: sellel raamatul pole ühtegi fataalset viga. Süžee on LOOGILINE, ükski lahendus ei näi otsituna. Kui tähtis tegelane peab stoori seisukohalt surema, siis ta sureb, mingeid deus ex machinaid pole kasutatud. Ükski tegelastest ei ole mustvalge, kusjuures kumbagi äärmusesse kalduvatel (liiga head või halvad) on nagu igasugune loogika ütleb, kalduvus hukka saada.

Kriitikat on olnud ka selle kohta, et raamat on hakitud ... mina nii ei väidaks ... raamat pigem on hästi põimitud, erinevad teemaarendused, mis toimuvad ja mis teineteist toetavad ei ole nii ajaliselt, kui lugemiselt liiga lahus teineteisest. Lisaks aitab selline teatav hekseldamine paremini mõista erinevaid karaktere, kui asja näidatakse just nende pilgu läbi.

Raamatu vahest ainukeseks arvestatavaks probleemiks on tegelaste dimensionaalsus, mis mõneti vihjab ette, milline tegelane elab pikalt ja kelle karjäär jäbi selles sarjas suhteliselt lühikeseks. Osapooled, kes tõenäoliselt kiiresti surma saavad kipuvad olema suhteliselt lakoonilised ja nende mõttemaailma ei lahata eriti. Nende roll on teha oma etteaste ja lahkuda. Ma ilmselt teen nüüd tõsise spoileri, ärge edasi lugege, kes ei soovi midagi enne teada saada, aga näiteks Eddardi liini puhul oli näha kohe, et see mees kaua ei ela ja tema roll on omamoodi "kaameramehe" roll. Ka tema poeg Robb ilmselt lõpetab oluliselt varem, ku sari läbi saab.
Teksti loeti inglise keeles

Suurepärane raamat!

Autori jutustamisstiil ja sõnavara on suhteliselt erinev võrreldes teiste tuntud fantay autoritega:
Hobb: Ei keerutata kuigi pikalt tegelaste motiivide ümber. Oleks Hobb seda lugu kirjutanud, kõhkleks Eddard veel praegugi selle üle, et kas hakata asevalitsejaks või mitte
Jordan: Samuti on tegevus palju hoogsam. Jordan oleks sisse toonud palju pikemad ja vaheseiklustega pikitud rännakulood.
Guin: Vähem maagiat, rohkem verd

Lisaks märkasin veel, et võrreldes eelpoolnimetatud autoritega ja veel mõnede teistega (Tolkien, McAffrey jne) jaotuvad lollpead raamatus suhteliselt võrdselt nii "heade", kui ka "pahade" hulgas. Mitte ükski teine fantasy-kirjanik poleks söandanud "heade"(?) poolele tuua "loll lesk julma lapsega" tegelaskujusid. Enamikel fantasy autoritel kipub ilmnema liiga suur hoog "pahade" poolele halbade iseloomuomaduste väljamõtlemisel.

Loo tegelaste vahel tükeldamine ei häiri ilmselt mitte kedagi, kes on näiteks Jordani raamatuid lugenud. Vaatepunkti vaheldumist ma veaks ei pea ja ma ei saa aru Miladyst, kes (hindele "3" hinnatud raamatu puhul) muutus lugedes liialt kärsituks...
Teksti loeti inglise keeles

Kõva 5 punni kaua aega pole midagi nii head lugend. Tõsi teoses on väga palju erinevaid peategelasi mis mõnele vastu kuid mulle meeldis. Maailm kus kogu tegevus toimub tundub väga tõene ja värvikas. Raamat sai läbi 3 päevaga tõeline fänn olen!
Teksti loeti inglise keeles

Tõepoolest väga kaasakiskuv ja huvitav fantaasiaromaan. Raamatus toimuv tegevus mõjub väga tõetruult ja tänu peategelaste suurele arvule avaneb samale süzheeliinile hulk erinevaid perspektiive. Kuigi ma pole just väga suur "tellistena" presenteeritavate lugude sõber, nendin, et praktiliselt kordagi ei hakanud igav. Hoopis vastupidi - mida rohkem loetud sai, seda põnevamaks läks. Samas hoiduksin "Troonide mängu" mingile kõrgeimale pjedestaaliastmele paigutamisest. Nimelt on suurepäraseid fantaasiajutte siiski nõnda palju, et vähemalt mina ei tüki nende seast maailmameistrit valima. Igaüks neist on silmapaistev omal moel. Sestap ei näe ma ka suuremat põhjust näiteks Tolkieni alavääristamiseks Martini taustal. Mulle on nad mõlemad meeltmööda.

Martini raamatule seega hindeks ilma igasuguste kõhklusteta "viis" ning on aeg asuda hankima lugulaulu järgmisi osasid.

Teksti loeti inglise keeles

Mitmed targad inimesed on sellest raamatust enne mind rääkinud, ent siiski ei tahaks vaid hindega piirduda. Raamat on tõesti hea ja juba aastaid kuuldud kiidusõnad pole bluff. Eriti tuleb kiita tegelaskujusid-ja ei ütleks, et nad oleksid stereotüüpsed. Näiteks Drogot Conaniga võrrelda küll ei saa, khaal on tegelikult julm türann, ent Daenerys lepib selle faktiga ja armastab teda sellest hoolimata. Ja ma tõesti ei saa aru, kuidas on see võimalik, et hakitud stiil kellelegi tüütu tundub. See võimaldab ju karaktereid paremini avada.

Karakteritest üks huvitavamaid oli kahtlemata Tyrion Lannister-ettevõtlik kääbus, kes enamikust ohtlikest olukordadest terve nahaga välja tuleb. Tegelikult on ta ka ainus sümpaatne tegelane Lannisteride kojas. Eks neid meeldejäävaid karaktereid ole muidugi veel-must-valgelt vastanduvad ettevõtlik Arya (kelle saatus jäigi käesolevas romaanis selgusetuks) ja naiivne snoob Sansa, lõppkokkuvõttes üldsegi mitte ebasümpaatne hedonistist kuningas Robert, samuti enese hukatuseks aumehena käituv Eddard Stark jne. Kõige ebameeldivam tegelaskuju minu jaoks polnudki kusjuures kuninganna Cersei ega armetu lollpea Viserys, vaid idioodist Lysa Arryn. Pani lausa soovima, et Lannisterid Kotkapesa maatasa teeksid. No ja ser Alliser oli muidugi ka suhteliselt vastik.

Erinevalt eelarvustajast pean Martinit Tolkienist paremaks. Martin on usutavam. "Sõrmuste Isanda" ülesehitus meenutab ikkagi mõnevõrra muinasjuttu, kus hea võidutseb kurja üle, Martini kirjeldatud maailmas on asjad aga märksa keerulisemad-nagu reaalsuseski.

Tõlke üle ei nuriseks, ehkki pole originaali lugenud. Fraas "Öine Vahtkond" on päevapoliitika tõttu omandanud eesti lugeja jaoks küll veidi spetsiifilise varjundi ja teatud fraasides ("Öine Vahtkond on õilis kutsumus") võib see lugedes tõsiselt nalja teha, ent teatavasti pole see tõlkija süü, kuna ta alustas romaani tõlkimist enne teatud sündmuste algust.

Teksti loeti eesti keeles

Kuueteistkymnenda kommenteerijana on tõesti raske midagi muud öelda kui et romaan (ja kogu sari) on yks ytlemata yleshaibitud asi.. mis kummalisel kombel tegelikult ongi päris nii hea kui inimesed räägivad :)

Kui fantasy seriaalide seast väärilist vastast otsida siis ainuke konkurent oleks ilmselt Sapkowski Wiedzmin. Kusjuures Song of Ice And Fire juures on oluliseks plussiks veel see et autor on kogu (seni ilmunud) sarja vältel suutnud asju koralikult ohjes hoida - mis sedasorti kirjanduse puhul tundub et on esimene registreeritud juhtum, kus asi hiljemalt neljandas köites sogaseks kätte ei lähe.

Teksti loeti inglise keeles
6.2007

Ilmselt ei ole väga palju neid, keda on jätnud pärast lugemist külmaks Georg R. R. Martini „Troonide mäng“. Ja samamoodi ei ole ka neid väga palju, kes teavad, et enne „Troonide mängu“ on eesti keeles ilmunud samalt autorilt paar teost. Üks neist antoloogias „Retk hämarusse“ (2003) – „Liivakuningad“ (Sandkings, 1979) – ja teine antoloogias „Aphra“ (2005): „Lohe ja risti tee“ (The Way Gross and Dragon, 1979). Ja ilmselt ei ole ka palju selliseid üleshaibitud teoseid, mis kummalisel kombel ongi sama head nagu räägitakse. Juba see viimane asjaolu on piisavalt kõnekas, mainimata eelmisi, kas pole?

Omamoodi kurioosumina aga mõjub raamatu esimese ja teise osa eraldi köitena kirjastamine. Raamat, mis ilusti oleks mahtunud ka ühtede kaante vahele, on eesti keeles millegipärast kahtede vahel. Argumenteerida trükikoja piiratud võimalustega on mõttetu, sest ilusa ja korraliku näitana seisab lugejate ees paksu tellisena Harry Potteri 5. osa. Kirjastuse „surnumere-äärne kavalus“ paistab läbi ja on sisuliselt sülitamine nende peale, kes nii ehk naa ostaksid selle Martini teose. Eriti siis, kui raamatu esimese ja teise osa ilmumise vahel on oma pool aastat vahet. Mööndustega, antagu siis pealegi kahe köitena välja, aga ärgu manipuleerigu teose potensiaalse ostjaga. Ja ka see väide mu meelest ei toimi, et parem nii, kui üldse mitte. Sest Varrak ei ole enam ammu ainus kirjastus Eestis, mis tegeleb ulmekirjanduse eestindamisega.

Jüri Kallast tsiteerides: „1990. aastate alguses /.../ kangastus kirjaniku silme ette üks stseen, millest hiljem sai romaani „Troonide mäng“ („A Game of Thrones“, 1996) esimene peatükk. /.../ „Troonide mängust“ sai hiljem Martini suure saaga „Jää ja tule laul“ („A Song of Ice and Fire“) esimene raamat.“ (Muusa, märts 2007)

Siinkohal seaks kahtluse alla väited, nagu ühendaks Martini „Troonide mängu“ midagi olulist ja põhjapanevat Tolkieni „Sõrmuste Isandaga“. Ainus ühendav joon mu meelest on teoste eepilisus, mastaapsus ja tugev kalle fantaasiale. Tõsi, „Troonide mängu“ puhul ei saa rääkida hardcore-fantasy’st, kuid siiski lisavad just fantastilised elukad ja maagia olulise tausta teosele. Ühiseid jooni Tolkieni ja Martini nn tähtteoste vahel saab vedada vaid see, kes on vaid põgusalt tuttav ulmekirjandusega. Suurem osa fantasy-t on eepiline ja ühel või teisel moel seostatav „Sõrmuste Isandaga“, ja mitte vaid ja ainult sellepärast, et Tolkien on suur isakene. Põhjus on eelkõige ikka selles, et Tolkien oli kirjanik, kes esimesena sisuliselt riisus maailma mütoloogia aineselt koorekihi. See, kui mõni hilisem autor, rääkimata varesemast, kasutab samalaadseid motiive, ei tähenda tingimata Tolkieni jäljendamist.

Tagantjärele on raske öelda, mida ma täpselt teoselt „Troonide mäng“ ootasin ja mis olid emotsioonid pärast proloogi ja esimese peatüki lugemist. Küllap olin natuke pettunud. Haip haibiks (paraku mõjutab igasugune kiitus või laitus isiklikku suhtestumist teosesse), aga need Martini tekstid, mille olin eelnevalt läbi lugenud, et lasknud aimata kindlasti „Troonide mängu“ üldtonaalsust. Martini „Liivakuningad“ on näiteks teos, mida ma kõhklematult soovitaksin kõigile, nii igasugustele intlitele kui lihtsalt hääst kirjandusest lugupidajaile kahel käel, see on sedavõrd intensiivne ja hea stiili, mõtte ja sõnastusega jutt. „Troonide mäng“ sobib aga eelkõige neile, kellele meeldib lugeda nii pseudoajaloolisi fantaasia kallakuga eepilisi tekste kui alternatiivset ajalugu. Või teisele ja omamoodi olulisele inimgrupile: rollimängijatele. George R. R. Martin on muidugi oma ala meister, see aga omakorda tähendab seda, et hetkelisest pettumusest ülesaanuna siiski lugesin naudinguga kogu teose loetud õhtutundide vältel läbi. Järjest, muidugi. Ei ole just raske aru saada, miks Martin riskis 1979. aastal vabakutselise kirjaniku karjääriga. Ta suudab oma tegelased kirjutada nii elusateks ja jõulisteks, nii intensiivseteks oma pahede ja heade omadustega, et nad ronivad naha alla elama ja seavad ennast mõnusalt sisse silmade taga. Ei ole ühtegi karakterit, kes oleks üdini kuri, ja kui on (kuninganna Cersei näiteks), siis on nad siiski luust ja lihast inimesed, kes võitlevad oma aadete nimel. Kasvõi üldiselt pahedeks peetud rahaahnus või võimujanu on niivõrd usutavalt ja näiliselt objektiivselt edasi antud, et see tundub ja ongi orgaaniliselt selle, kirjeldatava isiksuse osa. Kirjanik ei mõista kedagi hukka ja vastupidi, ei soosi. Ta laseb rahulikult maha kooleda ühel peategelasel, sest kõikide loogika ja maailma seaduste järgi pidi minema just niiviisi. Ideelisel, headest ja üllastest motiividest lähtuval Eddardil ei saanudki minna paremini kõrilõikajate ja intrigaanide seas.

Romaanil „Troonide mäng“ on mu meelest neli hõlpsalt jälgitavat põhiliini. Üks neist keskendub pealinna sõitnud Kuninga Käeks (esimene nõunik) palutud Eddardi, tema naise ja arvukate laste tegemistele, teine räägib eksiili pagendatud endise kuninga laste saatusest, kolmas tegeleb kuningas Eddardi sohilapse Jon Snow’ga ja neljas kääbuse, kuninganna Cersei „äbarikust“ vennaga. See, kuidas teos on üles ehitatud, on tekitanud vastakaid arvamusi. Et kas nn hakitud lähenemine ühest peategelasest lähtuvalt on õigustatud või mitte. Näiteks: tegevus antakse edasi läbi ühe peamise karakteri silme. Järgmine peatükis on aga tegevuse edasiandjaks valitud mõni muu peategelane, ja nii läbi kogu romaani. On arutletud selle üle, kas taoline näiline hüplikus segab lugemist või mitte. Mu meelest on see pigem arukas kui segav. Sest niimoodi sain ülevaate parasjagu fookuses oleva tegelase emotsionaalsest taustast, tegutsema sundinud ajendeist ja sellest, miks just see peategelane on valitud antud hetkel keskmesse. Et miks ta on oluline romaani arenguks ja mis roll on temal selles intriigidest pulbitsevas maailmas.

„Troonide mängu“ plussiks või miinuseks saab märkida asjaolu, et tegu on siiski sarja proloogiga ja sellisena ei ole ta päriselt iseseisvana võetav romaan. Nii mõningi ots jäi sõlmimata, kuid samas, mõned liinid arendati lõpuni välja. Kuid siiski on saaga tegelased ennast niivõrd silmade taha söönud, et lugejail tekib küsimus: aga mis edasi?

Teksti loeti eesti keeles

Olen juba aru saanud, et fantasy ei ole minu rida. Sellest hoolimata sai teos ostetud, kuna müüja kinnitas särasilmi kuidas terve nende pere oli raamatu õhinaga läbi lugenud ja kõik muudkui kiidavad. Oleksin pidanud endale kindlaks jääma... Ei oska mina hinnata metsas luusivaid müstilisi elukaid, õukonnaintriige ja kogu seda gemüüset, mida üks õige fantasy kirjatükk lihtsalt peab sisaldama. Sügavad emotsioonid jäävad tekkimata ka värvikatest kirjeldustest, välisest võõbast, milega eelnimetatut kaetakse. Lihtsalt igav... Ja ilmselt selle pärast raamat mul pooleli jäigi. Lihtsalt ei suutnud leida endas seda lõpuponnistuseks vajalikku meelekindlust. Pärlid sigade ees? Võibolla... Kuid kui keegi küsib, siis lugemisoovitust ma sellele kirjatükile anna.
Teksti loeti eesti keeles

Võiks ju küsida, et kas peale nii mitmeid eelarvustajaid on üdlse selle eesti (ja arvatavasti ka üle maailmse) ulmefändomi pea krestomaatilise raamatu kohta midagi öelda. On küll, hää asja kohta on alati öelda. Isegi juhul, kui kedagi eelmist juba korratakse.

Teos on mastaapne, hästi kirjutatud, suurepäraselt liigendatud ja läbi mõeldud. Jah, raamat on seda, ent maailm, kus tegevus toimub vist mitte. ˇEhk tuleb see jutuks järgnevates osades, aga mind hirmsasti segas asjaolu, et mitte sõnagi ei olnud tegelikult juttu ei paigapealse planeedi kosmogooniast ega ka tegelikult selle maailma ajaloost. Need kröömikesed, mida puistati, ei anna tegelikult mitte mingit aimu sellest, miks asjad on täpselt nii nagu nad on ja miks kogu tegelaskond koosneb suuremalt osalt lollidest, persevestidest või mõlemast korraga. Ausalt öelda oli nii mõnigi äärmiselt ebameeldiv tegelane samas ka nii loll, et lausa imetlusväärne, kuidas ta sellesse kombinatsiooni lämbunud ei olnud. Teistpidi oli ka hää ja õilis niiii kuradime naiivne, et ausalt öeldes oli mul sügavalt hää meel, kui tal radikaalselt juukseid lõigati pea kehast eemaldamise teel. Tjah, tegelikult kogu padikonast tegelastest võis leida ehk kolm-neli sellist, kelle surmast oleks pisutki kahju olnud. Ja hulgaliselt selliseid tegelasi, kelle ellujäämine tekitas sügavat nukrust ja masendust. Lühidalt öeldes - kõige halastavam oleks kogu see sletskond punti siduda ja allavett lasta.

Ometigi on see üks haaravamaid ja loetavamaid teoseid üldse, mis on kunagi ette jäänud. No pole erilist mõttesügavust, mis siis. Mõtlemist annab igapäine oleleminegi kapakaupa, kui ainult tahta. Ja mis salata - teinekord pole see sugugi reaalsus vähem vastik, kui "Troonides" kirjeldatu. Otsest vägivalda ehk pisut vähem, ent lolluse ja alatuse kontsentratrioon mitte oluliselt lahjem. Niisiis ei ole tegemist puhtakujulise eskapismiga, seda enam, et sellises sopas võib meilgi püherdada ja mitte ronida sinna, kus on klimaatilised olud kaunikesti ettearvamatud ja elanikkond endast vähemal või suuremal määral tõpraid kujutab.

Vägivald, seks ja söök. Need kõik on esindatud. Kui kaks esimest tavaliselt ei kutsu minus esile pöörast vaimustust, siis siin olid nad üsna õiges proportsioonis ja kolmas on asi, mida reeglina pisut ka fännan. Ja nii mõnedki pea naturalistlikud stseenid andsid omamoodi veel vürtsi juurde.

Sõnaga- tõesti hää raamat. Ent mitte ülihea. Ei välista hilisemat hinde tõstmist, oleneb järgedest. Igaljuhul on see esimene teos, mille lõpetamisel võtsin kätte ja ostsin e-bay`st ka kõik järjed :D.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

"Troonide mäng" on tõepoolest eepilne fantaasia, mis kajastab üsna realistlikult ühe maailma elu-olu. Alguses oli Martinil plaanis kirjutada ainult triloogia, kui tänu esimeste raamatute suurele populaarsusele on ta selle plaani hüljanud. Järgesid tuleb loomulikult veel juurde ning praeguse seisuga ei tea keegi (tõenäoliselt ka autor mitte), kus ja millal see sari lõppeb. Kuna tegu on suhteiselt keerulise sündmustikuga raamatuga, mida on praktiliselt võimatu kinolinale tuua, otsustas Ameerika kaabeltelevisiooni kanal HBO teha asjast miniseriaali. Igatahes on see teos seda väärt. Mulle isiklikult hakkas see hakitus ja tegelaste rohkus natuke vastu, kuid ilmselt on selline ülesehitus vajalik suure loo lugejateni toomiseks. Hea raamat, tugev neli. P.S. - tahaks eriti kiita seda head kirjastust, kes otsustas selle teose kahes osas avaldada. Ideel on ju jumet, võib-olla peaks järgmisena kaaluma näiteks uue "Harry Potteri" paarikümne lehekülje paksuste köidete trükkimist. Ma usun, et kõik oleks ilgelt rahul ja rõõmu jaguks kauemaks.
Teksti loeti eesti keeles

Kusagil 2000-ndate algupoolel formeerus Tallinna ulmehuviliste igakuistel kogunemistel fraktsioon (you know who you are ja see arvustus ongi teile pühendatud ), kes pajatas omakeskis ja kõigile neile kes viitsisid kuulata, äraseletatul ilmel 80ndatel esilekerkinud väheviljaka autori ning sedavõrd viljakama toimetaja George R.R. Martini uuest fantaasiasaagast, laual liikusid ringi ka Amazoni või Krisostomuse kaudu hangitud juba kapsastuma kippuvad eksemplarid. Sünkroonis sellega võis lugeda siitsamast BAASist ja mujalt üle neti vaimustunud hõiskeid romaanisarjast kui täiesti uue kvaliteedist ussitama kippuvas žanris ning Martinist kui fantaasiakirjanduse päästjast.

Ma ei mäleta millal ma seda, romaanisarja esimest köidet lugesin, ilmselt umbes aasta tagasi. Tõtt-öelda ei mäleta ma ka sisust palju enamat kui et raamatus tegutses mitu kuningakoda lugematu arvu võsudega, kes mingil väljamõeldud mandril omavahel maad ja võimu jagasid. Mäletan veel seda, et tekkisid paralleelid Indrek Hargla romaaniga "Vabaduse kõrgeim määr", seda nii üldise tonaalsuse pärast kui seetõttu, et kui loo alguses oli mängu toodud veid maagiat, siis sündmuste arenedes jäi see tahaplaanile ning arveid õiendasid lihast ja verest tegelased vaid käterammu ning vaimujõu/intrigeerimise abiga. Kes kelle pealt maha kirjutas, eks ole... Selle mittemeeldejäävuse tõttu on ka täiesti kindel, et ma sarja järgnevaid köiteid, mis kuulu järgi lähevad "veel paremaks" kunagi ei loe. Kui mingi asi ikka eriti ei sütita, siis milleks ennast vaevata, olgu ta siis "absoluutselt oluline" või mitte. Raamatu lugemine edenes kiiresti, aga teravam huvi vaibus juba esimese köite keskpaigas.

Tegelik selle arvustuse põhjus seisneb järgmises: ma ei saa absoluutselt aru, miks on vaja välja mõelda mingi maanurk, asustada see elanike ning varustada ajalooga, kui see mida kirjeldatakse erineb puhtparameetriliselt vähe kõigest sellest, mida inimeste senisest ajaloost leida võib, seda enam et halle laike on tuntud ajaloos küll ja veel ning niikuinii teab keskmine inimene ajaloost nii vähe, et puhthariduslikuski mõttes oleks tulutoovam konkreetse koha ja ajaga seotud ajalooline romaan/romaanisari. Võib-olla ongi küsimus selles, et ühel juhul tuleb teha kõvasti uurimistööd ja teisel juhul oluliselt vähem.

Kindlasti lülin ma ka aktiivselt viimasteil kümnendeil bestsellereis vaat et ainuvaldavaks muutunud panoraamtehnikat (palju tegelasi ja nende enam-vähem sõltumatult kulgevad liinid). Kui seda raamatut kõrvutada nt. paljudelt parameetritelt sarnase Robin Hobbi Salamõrtsuka sarjaga, siis viimase ilmseks eeliseks ongi nimetatud tehnika ekspluateerimisest hoidumine. Kuulu järgi on Martin selle tehnikaga sarja hilisemates köidetes juba absurdini välja jõudnud.

Võib ka olla, et nn. orirahva esindajana (selle määratlusega teen ma kindlasti rõõmu tervele plejaadile, mõne isikuga ka ulmeringkondades esindatud masohhistidele, kes kasutavad iga vaba võimalust osutada 700-aastasele orjapõlvele ning sellega eestlastesse juurdunud põlastusväärsetele iseloomuomadustele) jätavad mind üpris külmaks sinivereliste elulised probleemid, millele ja ainult millele sellessinatses saagas keskendutakse; raske juhtum, ei saa ju ka erutuda nn. ajaloovõltsimise katsete pärast kui vanaisa ja vanaonu pole Luki all tankis põlenud. Mis puutub aga Jää ja tule saaga seninägematusse kargusse ja elulähedusse, siis sellealased illusioonid aurustusid niipea kui üks tornist allavisatud lapstegelane kõigi füüsikaseaduste ja tõenäosuste kiuste ellu jäi ja väga tõenäoliselt kohtame teda ka loo finaalis kui sinna kunagi välja peaks jõutama.

Eksiarvamuste vältimiseks - selle arvustusega ei taha ma kindlasti öelda, et ma end millegi poolest neist paremaks peaksin, kes seda mammutteost täiega naudivad.

Teksti loeti eesti keeles

Kohe esimene arvustaja on kõik olulise välja öelnud ning jääb vaid nõustuda. Kuidas seda nüüd viisakalt öelda – ei kõnetanud see teos mind, pole midagi parata. Seoses autori Tallinna-visiidiga otsustasin teha kolmanda katse umbes kolmekümnendast leheküljest kaugemale jõuda. Suure tahtepingutusega see ka õnnestus, kuigi vahele jäi päevi ja nädalaid, mil kõik muud tegevused tundusid huvitavamad. Kusjuures on küll hästi kirjutatud, näiteks teab autor, erinevalt paljudest kolleegidest, et iga peatükk peaks moodustama omaette novelli.

Ma püüdsin elu enda jaoks lihtsamaks teha sellega, et ei hakanud välja kirjutama tegelaste nimesid ja sugupuid ega jätnud neid ka meelde. Mis mõtet on teadmisel, kellega ser Türnüffel on ema poolt suguluses või kellele ta vanaisa truudust vandus, kui on üsna kindel, et õige pea lüüakse sinane Türnüffel miskis lahingus maha ja tema nimetamise ainus eesmärk ongi algusest peale olnud ohvrite nimekirja pikendamine.

Lisaks liinidele, mida on huvitav jälgida, st tegelastele, kellel on võimalik teha valikuid, on liine, mis kulgevad oma läbinähtava lõpu poole niisama nüri järjekindlusega nagu nõuka-aegsed tööstusromaanid (ja ulmet on kah samasuguses koguses). Hea küll, on planeeritud suur sari keerulise maailmaga, esimene osa ongi nuppude lauale paigutamine ja ettevalmistus selleks, mis tegelikult juhtuma hakkab. Teisisõnu: tegemist on autori ettevalmistustööga, märkmetega, mida poleks pidanud tingimata avaldama.

Niisiis, autoril oli vaja allakäinud, vastuoludest lõhestatud maailma. Selleni jõudmine on olnud aga nii neetult klišeelik. Ajaloos ikka ja jälle nähtud. Otsustavad kaks vana hipit (sry, noort rüütlit ikka), Bob ja Ned, vana kuninga võimult kõrvaldada. Tehtud – mõeldud. Või ei, mõtlemiseni nad ei jõuagi. Bobil puudub igasugune ettekujutus riigivalitsemisega seonduvast. Ned tuleb piirkondliku asevalitsejana enam-vähem toime, ainult et Väga Tähtis Müür, mille korrashoid peaks olema tema peamine ülesanne, on kolmekordselt alamehitatud ja ka vastavalt lagunenud. Nii, siis lohistab Bob sõber Nedi kõrvupidi juba täielikule ebakompetentsuse tasandile ja allakäik on garanteeritud. (No ei sobi riigikukutajad reeglina valitsejaks. Üksikuid erandeid muidugi on – Fidel Castro oli siiski nii hea ettevalmistusega, et suutis 50 aastat kuningana valitseda. Tavalisem on tema sõbra Ernesto “Idioot” Guevara saatus, kes tormas oma segaseid mõtteid jutlustama ja sai teenitud palga.) Suurema osa romaani viimasest kolmandikust oleks võinud rahulikult asendada nimekirjaga neist, kes esialgu veel ellu jäid, paarisaja lehekülje jagu paberit oleks õnnestunud kokku hoida.

Lugesin kordamööda eesti ja inglise keeles ning jäin lõpuks siiski originaali juurde. Eks ma ju näen, millised dilemmad on Mario ees seisnud ja kuidas ta neid on lahendanud. Pole põhjust nuriseda, kuigi oleksin ise mõne asja ehk teisiti teinud. Üks märkus siiski: "seitsminna" on ikka tõeliselt totter sõna "septa" kõrval, mille oleks võinud jätta eestindamata.

Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Parim fantasy mida kunagi lugenud olen. Ilmselt just ka selle üleloomuliku osa minimaalsuse pärast. Tõlge super. Tükati (näit sõna "ebalased") isegi originaalist parem.Ja teleseriaal oli ka sama heal tasemel.
Teksti loeti eesti keeles

Enne lugema asumist olin selle sarja kohta väga vastakaid arvamusi kuulnud ja seega natuke häirivalt eelarvamuste küüsis. Pika hoovõtmise peale sundis pealetulev TV-sari siiski raamatu haarama (ma kohe üldse ei salli, kui mingi ekraan mu võimaliku lugemiselamuse rikub). Sisseelamine läkski raskelt ja ettevaatlikult (püüdes näiteks tekstiga alateadlikku distantsi hoides jooksvalt välja nuputada, milline sümpaatne peategelane kohe esimeses raamatus ära tapetakse – ühe mu sõbra jaoks oli see pöördepunktiks, miks ta sarja edasisest lugemisest loobus). Kuid mingil hetkel haaras raamat mind kaasa. Mulle meeldis just autori stiil sündmusi peatükkide kaupa erinevate silmade läbi näidata, see avas tegelasi paremini ja esitas väljakutse narratiivipusle kokkupanekuks.

Ei saa öelda, et ma just ahvivaimustuses oleksin, aga edasist lugemist vääriv kirjatükk on see küll. Loodetavasti ei jää kirjaniku võimed ta plaanidele alla. Ma natuke pelgan kõiksugu lõputuid megasarju, sest mingil hetkel tüütavad need ära, aga sa oled ennast nii sisse lugenud, et pooleli jätta ka enam ei saa.
Maksimumhinnet ei saa panna seetõttu, et kõigest heast hoolimata pole maailm, kuhu lugejat minema sunnitakse, mulle tegelikult väga mokkamööda – kõike seal kirjeldatut näeb pahatihti ka siis, kui silmad raamatult tõsta.

Teksti loeti eesti keeles

Keegi ei kahtle kirjaniku osavuses. Lugu on massiivne, väga kaasahaarav ning kiirelt edasi liikuv. Kui üldse midagi pahaks panna Martin`le, siis seda, et ta kirjutas nii arusaadava loo, et lugejapoolne kaasatöötamine on viidud miinimumini. On see halb? Kusagil 400-500 lehekülgede vahel mõtlesin, et jah - seda võib tõlgendada kui miinust. Miks ma loen, kui kõik on lihtsalt ja arusaadavalt kirjas? See muutub igavaks... Kuid mu hoiak muutus, lugu muutus salapärasemaks ning lugejalt nõuti intensiivset kaastööd, mis seisnes selles, et ei kaotataks järge selles suures loos, kus on palju väikseid lugusid ning tegelasi. Hinne on 5. Raamat, mida võiks lugeda lastele enne magama minekut (lood on parajalt lühikesed. Mis puutub vägivalda ja seksi, siis need on olnud juba vanades muinasjuttudes. Seega ei tohiks probleem olla ).
Teksti loeti inglise keeles
x
Bernheim
1992
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
12.2013

Mõttega teha järg oma kuulsale romaanile „Hiilgus“ (1971) tuli Stephen King (sünd. 1947) välja 2009. aasta detsembrikuus, kui ta küsis oma kodulehekülje kaudu, millist teost tema püsilugejad kõige enam ootaksid: kas veel üht „Tume torn“ raamatut või järge „Hiilguse“ Danny Torrance’i tegemistele. Kuna kummagi projekti vastu tunti samaväärselt suurt huvi, otsustas King mõlemad kirjutada.

„Hiilguse“ fännide poolt päädis suur ootus 2013. aasta septembrikuuga, kui „Unedoktor“ (“Doctor Sleep“) jõudis uhkelt poelettidele. Ja mida siis arvata sellest raamatust, mida aulik raugalik kirjanik promob praegu Euroopas ringi reisides? Ma ei leia, et siin on põhjust rõõmustamiseks: suured ootused said üsnagi halastamatult purustatud. Teos ei vasta olemuslikul, tunnetuslikul tasandil kaugeltki „Hiilgusele“. „Unedoktori“ ja „Hiilguse“ ühendavaks lüliks on natuke arusaamatu ja hale informatsioonilik kopeeri-kleebi suhe. Paratamatult tekib palju miks-küsimusi, millest nii mõnelegi näen hüpoteetiliselt vastust, aga see on kõike muud, mida ma püsilugejana kuulda tahaksin.

Lühidalt loost endast. Mõned aastakümned on möödunud kurikuulsa Overlooki hotelli katastroofist ja Daniel (Danny) Anthony Torrance püüab vaikselt ja rahulikult oma elu elada. Püüab, sest hotelliaegsed deemonid pole teda unustanud. Pigem võib öelda, et deemoneid on juurde tulnud. Danny, olles Jack Torrance’i poeg, jagab möödapääsmatult oma isa geneetilist koodi, millesse on sisse kirjutatud alkoholism, temperamentsus, agressiivsus ja sellega kaasnev vägivallatsemine. Kuigi need iseloomujooned on samasugused – nagu isa, nii ka poeg –, on nende avaldumisvormide põhjused võrreldes Jackiga erinevad. Jacki probleemid said alguse tema paljulubavast eluteest, mis hakkas ühel hetkel iga sammuga aina kitsamaks ja pimedamaks muutuma. Luhtunud õpetajakarjäär, perekonna probleemid ja puntrasse jooksev näitemängu kirjutamine olid eeldused sisedeemonite väljapaiskumiseks. Nähes end eluheidikuna, haaras Jack viimasest õlekõrrest ja võttis tööotsa Overlooki hotelli hooldajana, lootuses sedaviisi tabada kaks kärbest ühe hoobiga: siluda perekonna läbisaamist ja lõpetada oma draamatükk. Mäletamist mööda läks aga kõik oodatust vastupidises suunas.

Danny probleemid on põhjustatud Overlookist. Elanud väikese lapsena kogu juhtunu üle, ei jäta nähtu, mis põhjustatud hiilgamisest (see tähendab telepaatiaannet ja ebatäiuslikku mineviku ning tuleviku nägemisvõimet) teda maha, vaid käib temaga kaasas. Kummitused elavad Danny peas jätkuvalt edasi, kuigi Overlook kui kõige allikas on täiesti maatasa. Siin tuleb Dannyle appi Dick Hallorann, Overlooki peakokk, kes omab samuti võimet hiilata. Ta täidab Danny juures mentorlikku funktsiooni ja õpetab talle oma annet kontrollima, lukustades kummitusi vaimsel tasandil metallkarpidesse. Huvitaval kombel on neid „Hiilgusest“ nähtusi, mis luku taha panemist väärivad kõigest kaks: Missis Massey (hotellitoast 217) ja Horace Derwent (salapärane California miljonär, kes oli Overlooki omanik). Vaieldamatult on liiga väheseid privilegeeritud kastisüsteemiga.

Kuid metallkarpidest jääb Dannyle väheseks. Hiilgamist on vaja veelgi teadvustamatusesse suruda, et Overlooki koledused ähmastuksid või sootuks kaoksid. Üks viis selle saavutamiseks on juua ja kui see mugav tee on kord juba avastatud, on raske sellelt maha astuda. Süütust ja vaprast väikesest Dannyst kasvab sarnaselt oma isale samuti eluheidik, kes hollywoodlikus võtmes peab ühel hetkel vanale ja kahjulikule eluviisile selja keerama, fööniksina tuhast tõusma ning andma ühiskonnale seda, mis Dick kunagi talle andis – abi. Abra Stone on see noor neiu, kes vajab Danny abi, mõistmaks nii enda hiilgamisvõimet, mis ületab mitmekordselt Danny oma ja kaitsta ennast Tõe Sõlme (True Knot) nimelise grupeeringu eest. Tõe Sõlm on vampiiriliku kalduvusega usurühm, mis otsib lapsi, kes omavad võimet hiilata. Sellised lapsed on nende jaoks toit, kelle kehadest tuleb hiilgamise olemuslik essents kätte saada. Reeglina tähendab see ka lapse surma. Jõude ühendades astuvad Danny ja Abra vastu Tõe Sõlme tegevusele ning võitlus hea ja kurja vahel võib tüüpiliselt Kingile jälle alata.

Tõe Sõlme liikmed on sarnaselt „Tasujatele“ (Avangers) justnagu mingisugused superkangelased, kellel igaühel on oma eriline üleloomulikanne. Töötades koos ühise hüvangu nimel – Abra kättesaamine –, peaksid nad olema võitmatu jõud. Kuid nii see loomulikult pole. Vaatamata suurele ja võimsaks puhutud nimele, leiavad Tõe Sõlme liikmed enda otsa üsna naiivsel viisil, suutmata pakkuda Dannyle ja Abrale erilist vastupanu.

Juba siit ilmnevad esimesed kontseptsioonilised valearvestused, mis ei sobitu põhimõtteliselt „Hiilguse“ universumiga. Raamatut lugedes tekib tahtmatult võõrastumistunne: maailm on fantaasialik, ei ole reaalsust kuhu oleks võimalik lõppkokkuvõttes tagasi pöörduda, eristada paranormaalsust normaalsusest. „Unedoktoris“ valitseb kogu ulatuses groteskne ulme, mis üritab ennast sedaviisi justnagu „Hiilgusest“ eraldada.

King räägib oma populaarteaduslikus raamatus „Danse Macabre“ (1981) ulmest läbi erinevate meediumite. Siin mainib King ka kahte õudustehnika tasandit: vastikus ja tants. Vastikuse tasand tähistab üldiselt ebameeldivuse tunnet: lugejale/vaatajale näidatakse üheselt mõistetavalt rõvedusi, mis tekitab eemaletõukavust. Tantsutasand on aga midagi palju peenemat. Siin üritatakse lugejasse/vaatajasse läbi rütmi (samm sammu haaval) sisse pugeda, leida temas neid survekohti, mis tekitavad foobiat. Kingi esmane eesmärk kirjutamise juures on proovida ja hiilida läbi tantsutasandi lugeja intiimsetesse sfääridesse ja tekitada seal kollide abil paanikat. Kui ta selleks võimeline ei ole, siis tuleb valida teine tee. Kui peaks nii minema, siis uhkust King ei tunne, aga töö saab tehtud. (King 2012: 17–18; 40)

Läbi nende kahe tasandi ma vastandaksingi neid kahte raamatut. „Hiilgus“ on ehtne näide sellest, milleks on õudusžanr oma kõrgeimail tasandil on võimeline. Raamat suudab pakkuda esteetilist naudingut inetuse, õuduse kategoorias. „Unedoktor“ seevastu tähistab suuresti ainult vastikuse tasandit. Mul on raske näha, kuidas see suudaks muud moodi kõnetada Kingi püsilugejaid.

Ja Kingi püsilugejana ei tunne ma uhkust, et olen seda raamatut lugenud. Ma ei suhtuks sellesse nii negatiivselt, kui lugu oleks eraldiseisev. Aga seda ta pole. See on ametlik "järg" „Hiilgusele“! Standard oli seatud, see jäi liiga kõrgeks ning King valis teise tee. „Hiilgus“ on peamiselt reklaam, jutt on ümberkaudselt sellega seotud.

Üks selle tee haru on viis, kuidas neid raamatuid püütakse ühendada – puhtalt kirurgiliselt. „Hiilgusest“ on võetud tekstilõike, mis on siirdatud (originaalilähedaselt) „Unedoktorisse“. See ei aita patsienti, sest ta on määratud surema. Aus diagnoos oleks, et siirdamised on surma pikendamise asemel seda hoopis kiirendanud.

Seega leiab siit väga vähe uut informatsiooni ja tõlgendusi „Hiilgusele“, peamiselt pakutakse neid märksõnade tasandil. Siiski on siit võtta üks mainimisväärt tõlgendus „Hiilgusele“. Nimelt see, et Jackil oli oma õpetajakarjääri ajal afäär ühe õpilasega. Ma isiklikult ei seostaks Jacki petmisega, sest „Hiilguses“ on väga tugevalt kujutatud pereväärtusi, mille ainsaks lõhkuvaks jõuks võib (esialgu) olla joomine. Huvitavamal kombel saab siit näha hoopis Kingi lepitust Stanley Kubrickuga ja tema adaptsiooniga Kingi raamatust, mis kirjanikule esialgu üldse ei meeldinud. Kubricku 1980. aasta filmis antakse mõista Jacki tüdimusest oma abikaasast ja huvist teiste naiste vastu.

Mis on siit aga anda Eesti kirjakultuurile? Vastus on, et ei olegi midagi anda. Loo seisukohalt on tegu läbipõrumisega: liiga palju on olukordi „miks ei söönud hunt punamütsikest esimesel kohtumisel ära?“ (ratsionaalselt on teod valed, aga vajalikud loo edasiminemiseks) ja liiga uskumatult omandavad rahulikud pereinimesed action-mehe rolle. Kuid aususe huvides tuleb siiski mainida, et Kingil on üks külg, mis ei näi oma kvaliteeti kaotavat. See külg on tema kirjutamistehnika. Võib-olla on see vanadus, pigem siiski märk sellest, et muusa ei kõnele enam nii tugevalt kui aastakümneid tagasi, aga King suudab ka kõige ebaõnnestunuma temaatika valiku juures lugejaid siiski hoida enda tekstidel. „Unedoktor“ on selles võtmes hea näide.

Teksti loeti inglise keeles

Ma olen pikalt edasi lükanud viimase osa lugemist. Tegelikult on mul suur paus tulnud pärast IV osa lugemist. See oli liiga hea. Ma vist ei julgenud edasi lugeda. Pärast kahe aastast pausi, tegin ma sarjaga uuesti algust. Värskendada oma mälu. Pärast kuuendat osa tuli jälle poole aastane paus. See juba selle pärast, et ma olin nördinud. Ma ei suutnud uskuda, mis on looga juhtunud. Kuues osa oli minu jaoks piinavalt igav ja isegi arusaamatu, kõlagu see pealgi tobedalt. Ma arvatavasti võtan selle raamatu kunagi uuesti kätte, lootes oma arvamust korrigeerida.

VII osa ma seega kartsin (mis siis kui see on sama igav?). Algus oli küll üsna krobeline, kuid pärast esimest sadat lehekülge leiab raamat rütmi ja edasi läheb kõik ladusalt. Tulihingelise King’i lugejana ei ole ma antud raamatus pettunud. Ma olen sellega rahul. Mulle meeldis lõpp, mida pakuti: pool lahtine, samas ammendav. Tume Torn on suurem kui ükskõik mis. Seda ei saa täielikult ammendada. Seda ei saa hävitada, vallutada või selle tegevust häirida. Ja sama kehtib Rolandi kohta. Tume Torn on suurem kui tema. Ma tõesti muhelesin, kui Roland viimase ukse avas. Lõputu retk. Antud juhul on see tõesti hästi välja mängitud.

Samas jääb mind isiklikult häirima see, et ei ammendatud Rolandi vana ka-teti seiklusi, mis minu silmis on palju põnevamad, võrreldes uutematega. Mõni küsimus jäi veel õhku rippuma, aga see selleks.

Raamat on korralik, mitmeid unetuid öid ja põnevaid seiklusi see pakub.

Teksti loeti inglise keeles

Raamat on loetud natuke üle kuu aja tagasi ja tuleb tunnistada, et seiku, mis oleks mällu kinnitunud, on väga vähe. Eelnevates romaanidess leidub neid kindlasti rohkem.

Siin ei toimu mitte midagi põhjapanevat, kui jätta välja raamatu lõpp, mis lõppeb sarnaselt „Ahermaadega“ äkitselt, jättes õhku rippuma (suure) põnevuse. Uus ka-tet on ennast ammendanud, seda on juba eelnevates romaanides tunda. Ja siin ei värskenda seda ka uue liikme lisandume (kes ilmus tegelikult juba eelmises osas), pigem vastupidi: muudab olemasoleva grupi veelgi igavamaks. Tegelased on mahladest tühjaks pigistatud, vaid Rolandi tumedaid varje omav minevik on veel lahti harutamata.

King üritab romaani ergutada mitmete võtetega, millest kõige silmapaistvam on tema enda ilmumine tegelasena Rolandi ja Eddie ette. Ühelt poolt on see väga meeldiv käik, selle läbi saame sarja kohta teada natuke ajaloolist tausta, kuid samas tekitab omaette huvitavaid küsimusi: kuidas seda seika – King kui autor; kui tegelane – võiks tõlgendada?

On väga selge, et King kasutab väga palju ära sellest, mida ta ise on lugenud ja näinud (filmid/sarjad...). Antud romaani põhiidee – võib leiduda ka teisi arvamusi – pärineb „Rosemary lapsest“. Minu mäletamist mööda väljendab King üsna selgesõnaliselt seda, kust ta mõte pärineb. Kui mõelda varasemate romaanide peale, siis ka seal vaatavad meile otsa erinevad, kuid vägaga/üsnagi tuntud allikad. Tuletame meelde, kust pärineb ainuüksi mõte Tumedast tornist endast!

Osas vigu iseenesest ei ole, kuid rahule jääda ka ei saa. Raamatu hind (üle 20 euro) pole väärt selle sisu.

Teksti loeti eesti keeles

Kogu see Ameerika ja NY mainimine, müstifitseerimine, selle õhustiku ja välimuse välja joonistama, ajab tõtt-öelda juba südame pahaks. Ma olen Kingi kaitsnud, kuid selle teosega ma seda ei tee. Ma ei taha ega suudagi, sest ma ei leia sõnu ega põhjust, miks seda peaks tegema. Olen vist eelnevalt öelnud, et mulle pakub rohkem huvi Rolandi vana ka-tet. Uus näib nii paradoksaalne, vastukäiv teineteise suhtes. See häirib mind alatasa, ei ole seda harmoonita, mis valitses Rolandi vanas ka-tetis nagu võis lugeda seda eelmises osas. Kõige rohkem ei suuda ma kaitsa Kingi venitamise taktikat. Mul on sellest niigi kahju, et ma neid emakeeles loen, mis põhjustab piisavalt raskusi, mõistmaks, mida täpselt öelda tahetakse. Aga see venitamine selles osas on lihtsalt hullumeelne. Ma ei ole vist oma elu jooksul veel lugenud nii paksu raamatut, ma ei teagi, ehk on täpsem öelda, et nii õhukest raamatut, sest seda, mida tõesti oli lugeda, mida oli vaja lugeda!, oli nii vähe. Uskumatult palju tühjasid lehti, uskumatult.

„..., aga minu arvates peaksin ma nüüd oma loole tempot juurde panema või muidu istumie siin hommikuni.“ Callahan. Ma ütleks, et see tsitaat iseloomustab hästi raamatut. Ja ma ütleks veel, et me istume siis tegelikult veel järmgise päeva õhtuni! Oh, jah...

Lõpp on raamatul hea, kuid sellele vaatamata ei taha ma seda teost otsast lõpuni uuesti lugeda. Arvatavasti jätaks suuri osasid vahele. Miks? Sest ma ei näe neil kohta suures pildis. Callahani lugu oli üks suuremaid pettumusi.

Ja torn on lähemal. Kas jumal tänatud?

Teksti loeti eesti keeles

Igal inimesel on kaks poolt: hea ja kuri. Antud romaanis eksisteerivad need pooled samaaegselt, olles erinevad isikud (subjektid) ja samas ka mitte. Kuid selline olukord, kus mõlemad pooled eksisteerivad, ei saa kaua kesta. Vaid üks neist pooltes saab jääda elama, teine peab surema (romaanis anti mõista, et kaotanud pool võib kunagi tagasi tulla).

Lugejad, kes on kokkupuutunud Kingi suurtemate romaanidega nagu Misery, Cujo (rütm) jne leivad siinsest raamatust teatavaid sarnasusi. Tegu ei ole mitte mingisuguse erilise romaaniga. Loo mõte, et pseudonüümist kasvab välja inimene, näib huvitavam, kui King suudab seda meieni tuua. Siinses romaanis on kirjaniku – Thadi – roll jäätud tahaplaanile ja selle asemel keskendutakse millele? Ma ei oskagi öelda.... Oli üks suur laine, kus tapeti palju inimesi, mis kokkuvõttes oli täiesti mõttetu, oli üks suur istumine, kus vesteldi väga palju, aga väga vähe ütlevatel teemadel ning siis tuli kiire lõpp, mis iseenesest oli okei, kui sulle meeldivad (ilusa lõpuga) tavapärased Hollywoodi filmid.

Kritiseerin väga selles romaanis olevat dialoogi! Noo, kohe üldse ei olnud veenev. See oli nii võlts, ebaloomulik, et hoia või peast kinni (ma ise langetasin pettunult pea ja ohkasin: „Miks King... Miks küll...“). Peale selle tundus mulle, et kõik tegelased on väga avatud ja familiaarsed, mis jällegi ei ole väga levinud suhtevorm Võõraste inimeste vahel.

Kõige naljakam romaani ja üldse Kingi juures on see, et sa ikkagi loed teda. Sa loed ta läbi, sest sa tõesti tahad seda. Kõigele vaatamata oli lugu põnev, ta tõesti oli ja ma ei saa aru kuidas. Jokes on me.

Üle 3 ei ole võimalik romaanile anda. Alla selle oleks jällegi liig. Ootused olid kõvasti suuremad. Need on alati kõrged, kui kuuled nime Stephen King.

Teksti loeti inglise keeles

Ei olnud kohe üldse hea lugu. Algus venis ja lõpp oli väga kiire, nii et õieti ei saanudki aru, mis täpselt juhtus. Ega ei tahagi teada, kui ausalt öelda... Mitmed motiivid ja tegelaste käitumised korduvad, st neid võib kohata Kingi suurtemates raamatutes. Kordab ennast ja seda oli seetõttu - kergelt öeldes - piin lugeda. Ootasin, et lugu tiirleb rohkem raamatukogupolitseiniku ümber, aga see jäi rohkem kõrvalharuks. Kokkuvõtvalt võin öelda, et tegu nõrga looga - ma ei usu, et originaalkeeles lugemine väga palju päästaks. King on kirjutan palju head, aga samas palju s****. See kuulub viimase hulka. Üksikud positiivsed seigad olid, aga tervet lugu nad kaugeltki ei päästa.
Teksti loeti eesti keeles

Keegi ei kahtle kirjaniku osavuses. Lugu on massiivne, väga kaasahaarav ning kiirelt edasi liikuv. Kui üldse midagi pahaks panna Martin`le, siis seda, et ta kirjutas nii arusaadava loo, et lugejapoolne kaasatöötamine on viidud miinimumini. On see halb? Kusagil 400-500 lehekülgede vahel mõtlesin, et jah - seda võib tõlgendada kui miinust. Miks ma loen, kui kõik on lihtsalt ja arusaadavalt kirjas? See muutub igavaks... Kuid mu hoiak muutus, lugu muutus salapärasemaks ning lugejalt nõuti intensiivset kaastööd, mis seisnes selles, et ei kaotataks järge selles suures loos, kus on palju väikseid lugusid ning tegelasi. Hinne on 5. Raamat, mida võiks lugeda lastele enne magama minekut (lood on parajalt lühikesed. Mis puutub vägivalda ja seksi, siis need on olnud juba vanades muinasjuttudes. Seega ei tohiks probleem olla ).
Teksti loeti inglise keeles

Jah, lool pole erilist lummust, mis peaks õigustama tema tutvustamist eesti lugejatele. Samas ma ei ütle, et lugu kehv oli, pigem tüüpiline tondijutt.
Teksti loeti eesti keeles

Antud jutu puhul ei tuleks hinnata selle varast ilmumist, vaid selle lihtsust ja kuidas läbi selle lihtsuse suudetakse haarata lugeja. Kuigi me kohtame vaimu ilma mingisuguse erilise efektita, suudab see kohtumine siiski tekitada lgejas seda painajalikku, ent samas kõditavat tunnet, mis hästi kirjutatud õuduslugudega kaasas käib. Defoe poolt tubli tükk; on tunda hea kirjaniku kätt.
Teksti loeti eesti keeles

“Come her sweetheart, I want to talk to you up close,“ Norman Daniels.

Austan ja loen meeleldi Kingi teoseid, kuid “Rose Madderi“ puhul on asjalood teistsugused. Autor ise iseloomustab teost “stiff, trying-too-hard novel“. See iseloomustus on sobilik, sest see annab aimu, et tegu pole Kingi parima tükiga, aga jätab poodidele siiski veel võimaluse trükist maha müüa.

Naiivsusel pole loos piire, hetkest mil Rose jõuab suurde linna, saab ta uskumatu õnne osaliseks ning see koos pildi sisse astumisega tekitavad küsimuse, kas tegu on reaalse maailma kujutamisega või on see kõik üks suur uni? Mida autor taotleb? Kas feministlik liikumine on Kingi niivõrd palju liigutanud, et ta tahab näidata, et Jah naised on suutelised ise hakkama saama? Et naised on targemad, kui nad kunagi olid? – sest mida täpselt tähendab stseen, kus Rose on ihualasti puu alla, mille vilju ta ei tohtinud puudutada, maitsmisest rääkimata? Ameerikas on erinev pilt traditsioonilisest naisest kui Eestis ja sellise naisega me kohtumegi – Rose McClendon Daniels – kelle maailmapilti iseloomustab kõige paremini tema enda sõnad, simple pleasures and word is good.

Teos, mis taotleb ja tahab näidata naiselikku pilku maailmast ei õnnestu. Maskuliinsust on küll üritatud juurida stiilist välja, aga see pole täiesti õnnestunud. Kulunud väljendid ja kommertslikud vihjed uputavad teost. Stiil on lihtne ja oleks väga jooksev, kui poleks pidevat mõtte kordamist ja jutustaja enda arvamuse avaldmist.

Normani tegelaskuju oli algul värskendav ja huvitav, kuid saades ülevaate tema haigusest, kadus huvi tema edasiste tegemiste vastu.

Tahan öelda, et loo mõte on väga õilis, kuid mõttest üksi ei piisa, et seda heaks looks tituleerida.

Teksti loeti inglise keeles

Suur suur aplaus Märt K.`le!

Lugeda võib lehekülgi 128-132, James Lowryi dialoog. Ilus kokkuvõte loo kesksest teemast.

Jah,jah, raamat oli pettumus. Tõesti, kas Bradbury ja King on ikka nii vaimustunud raamatust, kui tagakaanelt lugeda võib? Või jääb asi tõlkimise taha?? - Ei taha kohe hästi uskuda... Aga jahm, üldjoontes ei ole väärt lugemist, unenägu unenäo otsa, kordus korduse otsa, naiivne mõtlemine ja enesele - st Lowry - küsimuste esitamine.. Tüütu, tüütu ja tüütu. Hea meel, et raamat kallis polnud.

Teksti loeti eesti keeles

Jahm, tunnistan, et raamatus oli kuldseid hetki vähe võitu. Lehekülgi oli liialt palju kirjutatud. Kuid lugu suutis oma miinuste juures säilitada seda maagiat, mis mind edasi kutsub lugema. Seda maagiat, mis ka teid kutusb edasi lugema, ma isegi ei kahtle selles. Kiruge te "Võlurit ja Klaasi" nii kuidas oskate, miski kisub teid selle sarja juurde ikka tagasi. Varem või hiljem...

Minule Rolandi ja tema noorusaja lood meeldivad. Isegi rohkem, kui tema uue ka-tet`i lood. Nendes on vb seda westernlikust, mis mulle väga meeldib... või... see, et vanadest kaaslastest on jäetud salapärane mulje, mis jägnevate raamatute selgeks muutub. Annan tugeva nelja! Kõikidest senistest Parim!

Ja Torn on lähemal...

Teksti loeti eesti keeles

Jahm, algus on lool tõesti hiilgav. See hiilgus kestab nii umbes pool raamatut. Sealt alates hakkavad esimesed niiöelda vead ja kliśeed ilmuma. Ja see muidugi oli suur pettumus...

Tegelased olid minu silmis täiesti OK. Ei mingeid etteheiteid selles valdkonnas, kuid mõndade tegelaste käigud jätsid mõningal määral soovida, rõhutan siin eriti Hapu Billy käitumist ja seda, kuidas ta kerge manipulatsiooni peale kohe Damonilt küsima läks oma saatuse kohta. Suur suur stiili viga... ja muidugi Karvase Mike surm...

Märkimata ei saa ka jätta jõe olustiku kirjeldust, mis andis raamatule oma tõelise jõu.

Aga tuleb tõdeda, et loodetud 5 ei saa loole panna. Isegi neli näib liiga tugev hinne olevat. Raamatu lõpp kiskus, võrreldes algusega, niivõrd palju kõrvale, et jube jube kohe. Lool hakkas oma võlu kaduma. Ja lõpp oli.... ma ei teagi mis oleks õige sõna... lihtne? ootuspärane? igav?...

Kuid siiski meeldis raamat, oma miinustele vaatamata. Fevre Unelm saab ilusa koha minu raamaturiiulil. Hindeks 3.

Teksti loeti eesti keeles

Seda, mida ei mõisteta, ei sallita kunagi. Beatty

On tulevik, ühiskond on muudetud sõltuvaks eeskirjadest. Inimesed ei oska enam küsida miks? ega suuda mäletada seiku, mis eelnevatel päevadel aset leidsid. Guy Montag on samasugune tuim tükk, kes teeb oma igapäeva tööd; põletades inimkonna suurimaid vaenlasi - raamatuid. Montagi mõttemaailm elustub, kui ta tutvub naabriplika Clarissega.

Minule jutt väga meeldis. Tõesti, kuhu poole on liikumas meie praegune ühiskond? Aga okei, see selleks. Annan hindeks 5, sest lugu oma stiilist on omapärane ja loo mõte peaks muljelt avaldama igale vähegi haritud inimesele.

Inimesed on tõrvikud, mis leegitsevad niikua, kuniks nad kustuvad.

Teksti loeti eesti keeles

Loo mõte muidugi, tuleb tunnistada, on väga hea. Nimelt siis, et inimesel on kaks loomust: hea ja halb, kord valitseb üks kord teine. Jutt oli häiriv ning mõjus väga tõetruult. Kuid erilist kiindumust ei tekitanud. Pigem näen lugu kui Kalevipoja eepost, mida kõik teavad, ent erilist entusiasmi ei tekita. Seega päris viit ei pane.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu ilmunud araabia ööde esimeses volüümis ning pajatab siis Böömimaa printsist Florizel´ist, õilis aristokraat, ja tema truu tallmeistri kolonel Geraldinest, kes maskeerituna Londoni ööeluga tutuvuvad. kord kohtavad nad meest, kes jagab kreemikooke ning sellest sündmusest liigub lugu edasi enesetapijate klubisse. miks ja mis see täpselt on jäägu lugeja avastada.

Võrreldes seda Dr.Jekylli ja Mr. Hyde looga, tõden et rohkem meeldis prints Florizeli lugu. Eelkõige, et tekst polnud niivõrd kuiv ega aeglane, pigem värvikas ja hoogne. Peale selle meeldis kuidas kõik lood algasid: lähtudes algul uutest tegelastsest ja salapärasest süžeest, ning jõudes lõpuks taas loo tuumani.

kokkuvõttes, korralikult koostatud ja ülesehitatud lugu. Annan tugeva 4.

Teksti loeti eesti keeles

just, nagu öeldud Johannes Koidu poolt, et lugu ei paista millegi erilisega silma ning ununeb kiiresti. Kuid lugemist igati väärt.
Teksti loeti eesti keeles

ei nõustu enamus arvustajate arvamustega. Lugu oli õudne ning leida nii klassikalist hõngu eesti kirjanikust, see on tõesti imeline. J. Vaika tuleks propageerida rohkem, eriti selle looga, võttes koolides kasvõi võrdluseks E. A. Poega. Kindel viis, mitte mingit küsimust.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu oli tugev, hoidis lugejat endas, vähemalt niikaua kuniks järgi jõudis viimase stseenini. Kahju sellesmõttes, et midagi nii head võib nii kohutavalt ära rikkuda. Küsimus, et kas kirjanikul tekkis writers block lõpus? Kas lahtine lõpp oleks ehk parem lahendus olnud? Jutt saab kolme, ent väärib paremat.
Teksti loeti eesti keeles

Tunnistan, et inglise keele tase pole päris see, mis ta võiks ja peaks olema, kuid antud loo juures pole see isegi vabanduseks. Lugu on kuskil kümme lehte pikk ning sisaldab peamiselt olustiku ja tegelase (Philip) emotiooni kirjeldusi, mis on enamasti hallika, musta tooniga. Üldiselt jääb jutt arusaamatuks ja kehvaks, ei mäleta isegi milline ja kas lool oli point. Mainin seda juttu ainult sellepärast, et lugesin seda "Mammoth book of Best New HORROR". If this is the best, then i´m stunned with disappointment. Sattunusin reklaami ohvriks: raamatu pealkiri. kuid eks näha ole, ehk leidub ikkagi midagi head ka.
Teksti loeti inglise keeles

monoloog oli päris hea, aga jutt vajus ära. Ei leia, et autoril oleks õnnestunud kahekõne kuradi ja peategelasega.
Teksti loeti eesti keeles