Taiesti normaalne raamat, pole midagi oelda. Mulle meeldis eriti Kingi humoori- kas stiil.Ka tegevus ei olnud paeris tava- pa"rane. Soovitan soojalt.
(romaan aastast 1990)
eesti keeles: «Raamatukogupolitseinik»
Tallinn «Kupar» 1995
Olen kitsarinnaline - seksiteema läks üle hea maitse piiri.
Jälle üks nendest "ilmselt olen kunagi lugenud" tüüpi raamatutest. Kusagil keskkoolis see ilmselt näppu jäi, mälestused olid... hägusad pehmelt üteldes. Eelmine nädal jäi Haapsalus Samaaria misjonipoes näppu, vaatasin tükk aega ja mõtlesin, et kas tasub kuna seesama hägune mälestus rääkis napakast, lollakast ja lahjast Kingist. Samas 50 senti polnud palju mälu värskendamiseks. Pealegi on ka lurrivõitu King tegelikult täitsa mõnus.
Kusjuures see raamat võiks mõnes mõttes siinsetele raamatukoguhuntidele huvi pakkuda. Endal on küll raamatukogudest erandlikult head mälestused, antud juhul räägib kirjanikuhärra siis ühest väga sadistlikust tegelasest, kes muuhulgas käib ja laenutajaid, eriti lapsi, terroriseerib. Sisu poolest on raamat üsna lihtsake seega väga pikalt ei tahakski sellel peatuda. Üldiselt on see päris lahe maailm, mille King on loonud - jah, visandlik ja napp aga huvitav ikkagi.
Kusjuures raamatu alguses on ka juttu sellest, kuidas ta sellise ideeni jõudis. Päris huvitav oleks kuulata, kuidas oli elu siinkandis raamatukogudes kuue- ja seitsmekümnendatel, kas siin hirmutati lapsi, et nad raamatud alati õigel ajal tagasi tooks? Eks King teeb seda, mida ta hästi oskab - otsib (enda) minevikust välja meeldejäävaid detaile ja keerab mõnuga vinti peale. Aga eks on ka siinkandis nõuka-ajal olnud väga tumedaid toone, kasvõi kui muinasjuttude peale mõtelda.
Lugemist ei kahetse aga on kahtlemata kõige kehvem King, mida lugenud olen. Aga noh, edasi saab ainult paremaks minna.
„Hiilguse“ fännide poolt päädis suur ootus 2013. aasta septembrikuuga, kui „Unedoktor“ (“Doctor Sleep“) jõudis uhkelt poelettidele. Ja mida siis arvata sellest raamatust, mida aulik raugalik kirjanik promob praegu Euroopas ringi reisides? Ma ei leia, et siin on põhjust rõõmustamiseks: suured ootused said üsnagi halastamatult purustatud. Teos ei vasta olemuslikul, tunnetuslikul tasandil kaugeltki „Hiilgusele“. „Unedoktori“ ja „Hiilguse“ ühendavaks lüliks on natuke arusaamatu ja hale informatsioonilik kopeeri-kleebi suhe. Paratamatult tekib palju miks-küsimusi, millest nii mõnelegi näen hüpoteetiliselt vastust, aga see on kõike muud, mida ma püsilugejana kuulda tahaksin.
Lühidalt loost endast. Mõned aastakümned on möödunud kurikuulsa Overlooki hotelli katastroofist ja Daniel (Danny) Anthony Torrance püüab vaikselt ja rahulikult oma elu elada. Püüab, sest hotelliaegsed deemonid pole teda unustanud. Pigem võib öelda, et deemoneid on juurde tulnud. Danny, olles Jack Torrance’i poeg, jagab möödapääsmatult oma isa geneetilist koodi, millesse on sisse kirjutatud alkoholism, temperamentsus, agressiivsus ja sellega kaasnev vägivallatsemine. Kuigi need iseloomujooned on samasugused – nagu isa, nii ka poeg –, on nende avaldumisvormide põhjused võrreldes Jackiga erinevad. Jacki probleemid said alguse tema paljulubavast eluteest, mis hakkas ühel hetkel iga sammuga aina kitsamaks ja pimedamaks muutuma. Luhtunud õpetajakarjäär, perekonna probleemid ja puntrasse jooksev näitemängu kirjutamine olid eeldused sisedeemonite väljapaiskumiseks. Nähes end eluheidikuna, haaras Jack viimasest õlekõrrest ja võttis tööotsa Overlooki hotelli hooldajana, lootuses sedaviisi tabada kaks kärbest ühe hoobiga: siluda perekonna läbisaamist ja lõpetada oma draamatükk. Mäletamist mööda läks aga kõik oodatust vastupidises suunas.
Danny probleemid on põhjustatud Overlookist. Elanud väikese lapsena kogu juhtunu üle, ei jäta nähtu, mis põhjustatud hiilgamisest (see tähendab telepaatiaannet ja ebatäiuslikku mineviku ning tuleviku nägemisvõimet) teda maha, vaid käib temaga kaasas. Kummitused elavad Danny peas jätkuvalt edasi, kuigi Overlook kui kõige allikas on täiesti maatasa. Siin tuleb Dannyle appi Dick Hallorann, Overlooki peakokk, kes omab samuti võimet hiilata. Ta täidab Danny juures mentorlikku funktsiooni ja õpetab talle oma annet kontrollima, lukustades kummitusi vaimsel tasandil metallkarpidesse. Huvitaval kombel on neid „Hiilgusest“ nähtusi, mis luku taha panemist väärivad kõigest kaks: Missis Massey (hotellitoast 217) ja Horace Derwent (salapärane California miljonär, kes oli Overlooki omanik). Vaieldamatult on liiga väheseid privilegeeritud kastisüsteemiga.
Kuid metallkarpidest jääb Dannyle väheseks. Hiilgamist on vaja veelgi teadvustamatusesse suruda, et Overlooki koledused ähmastuksid või sootuks kaoksid. Üks viis selle saavutamiseks on juua ja kui see mugav tee on kord juba avastatud, on raske sellelt maha astuda. Süütust ja vaprast väikesest Dannyst kasvab sarnaselt oma isale samuti eluheidik, kes hollywoodlikus võtmes peab ühel hetkel vanale ja kahjulikule eluviisile selja keerama, fööniksina tuhast tõusma ning andma ühiskonnale seda, mis Dick kunagi talle andis – abi. Abra Stone on see noor neiu, kes vajab Danny abi, mõistmaks nii enda hiilgamisvõimet, mis ületab mitmekordselt Danny oma ja kaitsta ennast Tõe Sõlme (True Knot) nimelise grupeeringu eest. Tõe Sõlm on vampiiriliku kalduvusega usurühm, mis otsib lapsi, kes omavad võimet hiilata. Sellised lapsed on nende jaoks toit, kelle kehadest tuleb hiilgamise olemuslik essents kätte saada. Reeglina tähendab see ka lapse surma. Jõude ühendades astuvad Danny ja Abra vastu Tõe Sõlme tegevusele ning võitlus hea ja kurja vahel võib tüüpiliselt Kingile jälle alata.
Tõe Sõlme liikmed on sarnaselt „Tasujatele“ (Avangers) justnagu mingisugused superkangelased, kellel igaühel on oma eriline üleloomulikanne. Töötades koos ühise hüvangu nimel – Abra kättesaamine –, peaksid nad olema võitmatu jõud. Kuid nii see loomulikult pole. Vaatamata suurele ja võimsaks puhutud nimele, leiavad Tõe Sõlme liikmed enda otsa üsna naiivsel viisil, suutmata pakkuda Dannyle ja Abrale erilist vastupanu.
Juba siit ilmnevad esimesed kontseptsioonilised valearvestused, mis ei sobitu põhimõtteliselt „Hiilguse“ universumiga. Raamatut lugedes tekib tahtmatult võõrastumistunne: maailm on fantaasialik, ei ole reaalsust kuhu oleks võimalik lõppkokkuvõttes tagasi pöörduda, eristada paranormaalsust normaalsusest. „Unedoktoris“ valitseb kogu ulatuses groteskne ulme, mis üritab ennast sedaviisi justnagu „Hiilgusest“ eraldada.
King räägib oma populaarteaduslikus raamatus „Danse Macabre“ (1981) ulmest läbi erinevate meediumite. Siin mainib King ka kahte õudustehnika tasandit: vastikus ja tants. Vastikuse tasand tähistab üldiselt ebameeldivuse tunnet: lugejale/vaatajale näidatakse üheselt mõistetavalt rõvedusi, mis tekitab eemaletõukavust. Tantsutasand on aga midagi palju peenemat. Siin üritatakse lugejasse/vaatajasse läbi rütmi (samm sammu haaval) sisse pugeda, leida temas neid survekohti, mis tekitavad foobiat. Kingi esmane eesmärk kirjutamise juures on proovida ja hiilida läbi tantsutasandi lugeja intiimsetesse sfääridesse ja tekitada seal kollide abil paanikat. Kui ta selleks võimeline ei ole, siis tuleb valida teine tee. Kui peaks nii minema, siis uhkust King ei tunne, aga töö saab tehtud. (King 2012: 17–18; 40)
Läbi nende kahe tasandi ma vastandaksingi neid kahte raamatut. „Hiilgus“ on ehtne näide sellest, milleks on õudusžanr oma kõrgeimail tasandil on võimeline. Raamat suudab pakkuda esteetilist naudingut inetuse, õuduse kategoorias. „Unedoktor“ seevastu tähistab suuresti ainult vastikuse tasandit. Mul on raske näha, kuidas see suudaks muud moodi kõnetada Kingi püsilugejaid.
Ja Kingi püsilugejana ei tunne ma uhkust, et olen seda raamatut lugenud. Ma ei suhtuks sellesse nii negatiivselt, kui lugu oleks eraldiseisev. Aga seda ta pole. See on ametlik "järg" „Hiilgusele“! Standard oli seatud, see jäi liiga kõrgeks ning King valis teise tee. „Hiilgus“ on peamiselt reklaam, jutt on ümberkaudselt sellega seotud.
Üks selle tee haru on viis, kuidas neid raamatuid püütakse ühendada – puhtalt kirurgiliselt. „Hiilgusest“ on võetud tekstilõike, mis on siirdatud (originaalilähedaselt) „Unedoktorisse“. See ei aita patsienti, sest ta on määratud surema. Aus diagnoos oleks, et siirdamised on surma pikendamise asemel seda hoopis kiirendanud.
Seega leiab siit väga vähe uut informatsiooni ja tõlgendusi „Hiilgusele“, peamiselt pakutakse neid märksõnade tasandil. Siiski on siit võtta üks mainimisväärt tõlgendus „Hiilgusele“. Nimelt see, et Jackil oli oma õpetajakarjääri ajal afäär ühe õpilasega. Ma isiklikult ei seostaks Jacki petmisega, sest „Hiilguses“ on väga tugevalt kujutatud pereväärtusi, mille ainsaks lõhkuvaks jõuks võib (esialgu) olla joomine. Huvitavamal kombel saab siit näha hoopis Kingi lepitust Stanley Kubrickuga ja tema adaptsiooniga Kingi raamatust, mis kirjanikule esialgu üldse ei meeldinud. Kubricku 1980. aasta filmis antakse mõista Jacki tüdimusest oma abikaasast ja huvist teiste naiste vastu.
Mis on siit aga anda Eesti kirjakultuurile? Vastus on, et ei olegi midagi anda. Loo seisukohalt on tegu läbipõrumisega: liiga palju on olukordi „miks ei söönud hunt punamütsikest esimesel kohtumisel ära?“ (ratsionaalselt on teod valed, aga vajalikud loo edasiminemiseks) ja liiga uskumatult omandavad rahulikud pereinimesed action-mehe rolle. Kuid aususe huvides tuleb siiski mainida, et Kingil on üks külg, mis ei näi oma kvaliteeti kaotavat. See külg on tema kirjutamistehnika. Võib-olla on see vanadus, pigem siiski märk sellest, et muusa ei kõnele enam nii tugevalt kui aastakümneid tagasi, aga King suudab ka kõige ebaõnnestunuma temaatika valiku juures lugejaid siiski hoida enda tekstidel. „Unedoktor“ on selles võtmes hea näide.
VII osa ma seega kartsin (mis siis kui see on sama igav?). Algus oli küll üsna krobeline, kuid pärast esimest sadat lehekülge leiab raamat rütmi ja edasi läheb kõik ladusalt. Tulihingelise King’i lugejana ei ole ma antud raamatus pettunud. Ma olen sellega rahul. Mulle meeldis lõpp, mida pakuti: pool lahtine, samas ammendav. Tume Torn on suurem kui ükskõik mis. Seda ei saa täielikult ammendada. Seda ei saa hävitada, vallutada või selle tegevust häirida. Ja sama kehtib Rolandi kohta. Tume Torn on suurem kui tema. Ma tõesti muhelesin, kui Roland viimase ukse avas. Lõputu retk. Antud juhul on see tõesti hästi välja mängitud.
Samas jääb mind isiklikult häirima see, et ei ammendatud Rolandi vana ka-teti seiklusi, mis minu silmis on palju põnevamad, võrreldes uutematega. Mõni küsimus jäi veel õhku rippuma, aga see selleks.
Raamat on korralik, mitmeid unetuid öid ja põnevaid seiklusi see pakub.
Siin ei toimu mitte midagi põhjapanevat, kui jätta välja raamatu lõpp, mis lõppeb sarnaselt „Ahermaadega“ äkitselt, jättes õhku rippuma (suure) põnevuse. Uus ka-tet on ennast ammendanud, seda on juba eelnevates romaanides tunda. Ja siin ei värskenda seda ka uue liikme lisandume (kes ilmus tegelikult juba eelmises osas), pigem vastupidi: muudab olemasoleva grupi veelgi igavamaks. Tegelased on mahladest tühjaks pigistatud, vaid Rolandi tumedaid varje omav minevik on veel lahti harutamata.
King üritab romaani ergutada mitmete võtetega, millest kõige silmapaistvam on tema enda ilmumine tegelasena Rolandi ja Eddie ette. Ühelt poolt on see väga meeldiv käik, selle läbi saame sarja kohta teada natuke ajaloolist tausta, kuid samas tekitab omaette huvitavaid küsimusi: kuidas seda seika – King kui autor; kui tegelane – võiks tõlgendada?
On väga selge, et King kasutab väga palju ära sellest, mida ta ise on lugenud ja näinud (filmid/sarjad...). Antud romaani põhiidee – võib leiduda ka teisi arvamusi – pärineb „Rosemary lapsest“. Minu mäletamist mööda väljendab King üsna selgesõnaliselt seda, kust ta mõte pärineb. Kui mõelda varasemate romaanide peale, siis ka seal vaatavad meile otsa erinevad, kuid vägaga/üsnagi tuntud allikad. Tuletame meelde, kust pärineb ainuüksi mõte Tumedast tornist endast!
Osas vigu iseenesest ei ole, kuid rahule jääda ka ei saa. Raamatu hind (üle 20 euro) pole väärt selle sisu.
„..., aga minu arvates peaksin ma nüüd oma loole tempot juurde panema või muidu istumie siin hommikuni.“ Callahan. Ma ütleks, et see tsitaat iseloomustab hästi raamatut. Ja ma ütleks veel, et me istume siis tegelikult veel järmgise päeva õhtuni! Oh, jah...
Lõpp on raamatul hea, kuid sellele vaatamata ei taha ma seda teost otsast lõpuni uuesti lugeda. Arvatavasti jätaks suuri osasid vahele. Miks? Sest ma ei näe neil kohta suures pildis. Callahani lugu oli üks suuremaid pettumusi.
Ja torn on lähemal. Kas jumal tänatud?
Lugejad, kes on kokkupuutunud Kingi suurtemate romaanidega nagu Misery, Cujo (rütm) jne leivad siinsest raamatust teatavaid sarnasusi. Tegu ei ole mitte mingisuguse erilise romaaniga. Loo mõte, et pseudonüümist kasvab välja inimene, näib huvitavam, kui King suudab seda meieni tuua. Siinses romaanis on kirjaniku – Thadi – roll jäätud tahaplaanile ja selle asemel keskendutakse millele? Ma ei oskagi öelda.... Oli üks suur laine, kus tapeti palju inimesi, mis kokkuvõttes oli täiesti mõttetu, oli üks suur istumine, kus vesteldi väga palju, aga väga vähe ütlevatel teemadel ning siis tuli kiire lõpp, mis iseenesest oli okei, kui sulle meeldivad (ilusa lõpuga) tavapärased Hollywoodi filmid.
Kritiseerin väga selles romaanis olevat dialoogi! Noo, kohe üldse ei olnud veenev. See oli nii võlts, ebaloomulik, et hoia või peast kinni (ma ise langetasin pettunult pea ja ohkasin: „Miks King... Miks küll...“). Peale selle tundus mulle, et kõik tegelased on väga avatud ja familiaarsed, mis jällegi ei ole väga levinud suhtevorm Võõraste inimeste vahel.
Kõige naljakam romaani ja üldse Kingi juures on see, et sa ikkagi loed teda. Sa loed ta läbi, sest sa tõesti tahad seda. Kõigele vaatamata oli lugu põnev, ta tõesti oli ja ma ei saa aru kuidas. Jokes on me.
Üle 3 ei ole võimalik romaanile anda. Alla selle oleks jällegi liig. Ootused olid kõvasti suuremad. Need on alati kõrged, kui kuuled nime Stephen King.
Austan ja loen meeleldi Kingi teoseid, kuid “Rose Madderi“ puhul on asjalood teistsugused. Autor ise iseloomustab teost “stiff, trying-too-hard novel“. See iseloomustus on sobilik, sest see annab aimu, et tegu pole Kingi parima tükiga, aga jätab poodidele siiski veel võimaluse trükist maha müüa.
Naiivsusel pole loos piire, hetkest mil Rose jõuab suurde linna, saab ta uskumatu õnne osaliseks ning see koos pildi sisse astumisega tekitavad küsimuse, kas tegu on reaalse maailma kujutamisega või on see kõik üks suur uni? Mida autor taotleb? Kas feministlik liikumine on Kingi niivõrd palju liigutanud, et ta tahab näidata, et Jah naised on suutelised ise hakkama saama? Et naised on targemad, kui nad kunagi olid? – sest mida täpselt tähendab stseen, kus Rose on ihualasti puu alla, mille vilju ta ei tohtinud puudutada, maitsmisest rääkimata? Ameerikas on erinev pilt traditsioonilisest naisest kui Eestis ja sellise naisega me kohtumegi – Rose McClendon Daniels – kelle maailmapilti iseloomustab kõige paremini tema enda sõnad, simple pleasures and word is good.
Teos, mis taotleb ja tahab näidata naiselikku pilku maailmast ei õnnestu. Maskuliinsust on küll üritatud juurida stiilist välja, aga see pole täiesti õnnestunud. Kulunud väljendid ja kommertslikud vihjed uputavad teost. Stiil on lihtne ja oleks väga jooksev, kui poleks pidevat mõtte kordamist ja jutustaja enda arvamuse avaldmist.
Normani tegelaskuju oli algul värskendav ja huvitav, kuid saades ülevaate tema haigusest, kadus huvi tema edasiste tegemiste vastu.
Tahan öelda, et loo mõte on väga õilis, kuid mõttest üksi ei piisa, et seda heaks looks tituleerida.
Lugeda võib lehekülgi 128-132, James Lowryi dialoog. Ilus kokkuvõte loo kesksest teemast.
Jah,jah, raamat oli pettumus. Tõesti, kas Bradbury ja King on ikka nii vaimustunud raamatust, kui tagakaanelt lugeda võib? Või jääb asi tõlkimise taha?? - Ei taha kohe hästi uskuda... Aga jahm, üldjoontes ei ole väärt lugemist, unenägu unenäo otsa, kordus korduse otsa, naiivne mõtlemine ja enesele - st Lowry - küsimuste esitamine.. Tüütu, tüütu ja tüütu. Hea meel, et raamat kallis polnud.
Minule Rolandi ja tema noorusaja lood meeldivad. Isegi rohkem, kui tema uue ka-tet`i lood. Nendes on vb seda westernlikust, mis mulle väga meeldib... või... see, et vanadest kaaslastest on jäetud salapärane mulje, mis jägnevate raamatute selgeks muutub. Annan tugeva nelja! Kõikidest senistest Parim!
Ja Torn on lähemal...
Tegelased olid minu silmis täiesti OK. Ei mingeid etteheiteid selles valdkonnas, kuid mõndade tegelaste käigud jätsid mõningal määral soovida, rõhutan siin eriti Hapu Billy käitumist ja seda, kuidas ta kerge manipulatsiooni peale kohe Damonilt küsima läks oma saatuse kohta. Suur suur stiili viga... ja muidugi Karvase Mike surm...
Märkimata ei saa ka jätta jõe olustiku kirjeldust, mis andis raamatule oma tõelise jõu.
Aga tuleb tõdeda, et loodetud 5 ei saa loole panna. Isegi neli näib liiga tugev hinne olevat. Raamatu lõpp kiskus, võrreldes algusega, niivõrd palju kõrvale, et jube jube kohe. Lool hakkas oma võlu kaduma. Ja lõpp oli.... ma ei teagi mis oleks õige sõna... lihtne? ootuspärane? igav?...
Kuid siiski meeldis raamat, oma miinustele vaatamata. Fevre Unelm saab ilusa koha minu raamaturiiulil. Hindeks 3.
On tulevik, ühiskond on muudetud sõltuvaks eeskirjadest. Inimesed ei oska enam küsida miks? ega suuda mäletada seiku, mis eelnevatel päevadel aset leidsid. Guy Montag on samasugune tuim tükk, kes teeb oma igapäeva tööd; põletades inimkonna suurimaid vaenlasi - raamatuid. Montagi mõttemaailm elustub, kui ta tutvub naabriplika Clarissega.
Minule jutt väga meeldis. Tõesti, kuhu poole on liikumas meie praegune ühiskond? Aga okei, see selleks. Annan hindeks 5, sest lugu oma stiilist on omapärane ja loo mõte peaks muljelt avaldama igale vähegi haritud inimesele.
Inimesed on tõrvikud, mis leegitsevad niikua, kuniks nad kustuvad.
Võrreldes seda Dr.Jekylli ja Mr. Hyde looga, tõden et rohkem meeldis prints Florizeli lugu. Eelkõige, et tekst polnud niivõrd kuiv ega aeglane, pigem värvikas ja hoogne. Peale selle meeldis kuidas kõik lood algasid: lähtudes algul uutest tegelastsest ja salapärasest süžeest, ning jõudes lõpuks taas loo tuumani.
kokkuvõttes, korralikult koostatud ja ülesehitatud lugu. Annan tugeva 4.