Tiit Tarlap

Romaani võiks liigitada soft-alternatiivajalooks... soft selles mõttes, et erinevalt näiteks mõnedest Hargla tekstidest peaks käesolev raamat sobima ka ajaloost mittehuvitatud lugejatele.

Romaani äraspidises tegevusmaailmas on indiaanlased loonud tehnilise tsivilisatsiooni enne eurooplasi ja (vist?) kunagi varakeskajal Euroopasse tunginud. Romaani tegevusajaks on indiaani kolonistide riigid enamiku Euroopast omavahel ära jaganud ning mängivad "esimest viiulit" ka ülejäänud maailmas. Inglismaa kuulub asteekidele, Prantsusmaa mayadele, Venemaa irokeesidele jne. Valged on muudetud alamaks rassiks ja kontrollivad vaid Läänemere-äärseid maid hõlmavat Põhjala Liitu pealinnaga Tarbatus (!). Üldse mängivad eestlased Põhjala Liidu valitsemises suurt rolli. Indiaani riikide arengutase on jõudnud meie mõistes umbes 19. sajandi lõpu tasemele, Põhjala Liit aga jäänud suuresti keskaega pidama (rüütliseisus, külmrelvad ja indiaanlastelt hangitud musketid). Kohati meenutab Põhjala Liidu õhustik mingit veidrat kokteili keskaegsest Euroopast ja Metsikust Läänest.

Indiaani teadlaste hulgas on hüpotees paralleelmaailmade olemasolu kohta juba tükk aega olemas olnud, ja veidraid nägemusi nägeva Põhjala külapoisi Asko olemasolu ainult võimendab seda. Asko näeb nimelt nägemusi viibimisest Pariisi-nimelises suurlinnas, kui on ometi teada, et Pariis oli kõigest pisike küla, kuhu mayadest vallutajad Uus-Copani-nimelise suurlinna rajasid. Asko saatuse vastu hakkavad kiiresti huvi tundma nii teadlaste ja seltgeltnägijate rühmitused kui ka indiaani suurriikide luure. Romaani peategelaseks on indiaani-eesti segapäritolu Kallo, mõnevõrra Clint Eastwoodi filmikangelast meenutav mees, kes aitab dimensioonidevaheliste kontaktide loomise vastu huvi tundvat teadlaste rühmitust, lootes, et traditsiooniliste teadmiste taasväärtustamine aitab ka tehniliselt mahajäänud valgel rassil ellu jääda. Traditsiooniliste seiklusjutu reeglite järgi kõik siiski ei kulge, tegelikult on tegemis parajalt nukra raamatuga. Tarlapi teostest meenutab "Lõhestusjoon" oma meeleolult kõige rohkem "Kromanjoonlasi".

Romaani suurimaks miinuseks on indiaani ühiskonna kirjeldus. Kui jätta välja võõrapärased nimed, astmikpüramiidid ja viited indiaani religioonile, jääb teksti lugedes kohati mulje, nagu toimuks tegevus 19. sajandi Inglismaal või USA-s. Isegi tiitlid (doktor, professor jne) on analoogsed meie maailma omadega. Tehnoloogiline indiaani tsivilisatsioon peaks olema midagi totaalselt võõrast, erinedes läänemaailmast veelgi rohkem kui Hiina või Jaapan. Seda raamatut lugedes ei paista see aga üldse välja, mis langetabki hinde "4" peale. Eriti teravalt paistab see silma ehedate Põhjala Liidu kirjelduste kõrval.

Kui millegi üle kurta, siis peaks ehk mainima et peategelane Kallo tundub kuidagi liiga ideaalne. Otsekui ühendatud James Bond ja Arnold Rüütel, kellel pole ainsatki negatiivset iseloomujoont. Just teose poliitilise põneviku pool oleks ehk midagi võitnud kui see oleks toodud lugejani kuidagi teisiti kui peaaegu "Eesti jumala positsioonilt" asjadele vaatava Kallo järjest traagilisemaks muutuvate sisemõtisklustena.

Aga tagasi indiaaniloo juurde. Algus võib idee poolest ju huvitav tunduda. Hiljem selgub, et ulmeline osa on kistud ja hägune, tüübid aga üsnagi klišeelikud. Nii et kui idee indiaanlaste maailmavalitsemisest on kohale jõudnud, võib lugemise rahuga katki jätta. Märksa huvitavam oleks võtta mõni arvutimäng, mis laseks taolist stsenaariumi ise proovida. Aastat kümme tagasi proovisin näiteks Europa Universalise tollase variandiga Kasahhi khaaniriigist Euroopa suurjõudu kujundada, aga seal oli võimalik ka indiaanlastega alustada. Igatahes tekib toimuvaga vahetum suhe kui Tarlapit lugedes.

Tegu on alternatiivajalooga, kus punane rass on kiiremini arenenud ning Ameerikat avastanud-vallutanud valgete asemel on meil Euroopat anastavad punanahad. Tõsi, mitte need Nahksuka-lugude punanahad, pigem ikka need lõunapoolsemad, kes templeid ehitasid ja ohvritel südameid välja lõikasid. Autor ei seleta lugejale, kuidas asjad said niipidi minna, pigem tundub, et kirjanik keerab kõik lihtsalt pahupidi: hoopis indiaanlased ehitavad raudteid ja neil on paremad püssid.

Praktiliselt ainus indiaanivaba territoorium on Põhjala, sh ka Eesti alad, ning eestlased mängivad indiaanivastases rindes üldse olulist rolli. Eestlasest lugeja hing peaks uhkusest paisuma, sest just meie mehed otsustavad Euroopa (ja maailma) saatust ning eestlane on romaani (peaaegu) kõige olulisem tegija.

Mulle ei meenugi käigupealt, et kas punanahkade Euroopa vallutamisest on ka varem kirjutatud, ilmselt on, aga mingi levinud teema see pole ning Tiit Tarlapi romaan mõjub seetõttu piisavalt värskelt.

Tänapäeval pole eriti popp rääkida ulmest kui ideekirjandusest, aga tõtt-öelda on hea ulme tunnuseks ikka veel ideede värskus. Tiit Tarlapi teostes mõjub ulmeosa tavaliselt üsna otsituna ning sageli tundub, et autor kirjutaks parema meelega hoopis midagi lihtsalt eksootilist ja seikluslikku, aga elu- ja reisikogemuse vähesus justkui sunnib ulmet sisse tooma, et välistada süüdistusi tegevuse või tegevuskoha väheveenvuses.

Eks ka romaan «Lõhestusjoon» kannata selle puuduse käes, sest enamasti on lugejal tunne, et ta loeb kas mingit stiliseeringut Nahksuka-juttude ja muistsete eestlaste vabadusvõitluse teemal (Põhjala peatükid) või siis hoopis euroopalikku seiklusromaani (Pariisi ehk Uus-Copani peatükid). Samas, ilma ulmelise osata seda romaani siiski poleks ja keegi pole ka kusagil väitnud, millise mahu kirjandusteosest peaks moodustama ulme.

Tiit Tarlapi teoste teine suurem puudus on reeglina peategelane ehk siis ülikõva ja -isane mees. Puuduseks pole just peategelase kui sellise valik, vaid pigem see, kuidas ta autoril välja kukub. Ja välja kukub pisut hale ja naeruväärne kuju, kes mõjub kui alfaisase kostüümi selga tõmmanud romantiline lillelaps. Muretu lõõbi ja tapatööga saab hakkama, aga naisi ära ei räägi, murdmisest rääkimata.

«Lõhestusjoon» on sellest patust peaaegu prii. Romaani peategelasel Üksiklasel on regulaarsed naissuhted, ta käitub isaselt ning mõjub täiesti normaalse mehena. Ka on naistegelased selles romaanis rohkem naiste moodi kui Tarlapil varasemalt. Võib-olla tähtsustan ma seda mehe-naise küsimust Tarlapi loomingus üleliia, aga eks selleks ole ka objektiivseid põhjusi.

Tiit Tarlap on eesti uuemas kirjanduses mõneti unikaalne autor. Kui rämedalt üldistada, siis on eesti kirjandus hästi naiselik – ka see, mida kirjutavad need, kel passis sooks märgitud «mees». Väikese vastandina on eesti kirjanduses kogu aeg olnud ka küünilisi sugutäkke, aga need kangelased mõjuvad ikka ja jälle kui emaste meeskirjanike suguelulised soovunelmad. Uuemal ajal on teise äärmusena laineid löönud ka sperma ja relvaõli järele lõhnavad ülimehed, kelle tegemisi veavad paberile jõustruktuuride taustaga keskeakriisis ja muserdatud hingeeluga ülimehed ise. Tarlapi loodud meestegelased on kogu aeg püsinud nende äärmuste vahel ja mõjuksid suisa normaalselt, kui nad poleks nii naeruväärsed. Õnneks paistab romaanis «Lõhestusjoon» see probleem lahenduse leidvat ning tahaks loota, et mitte ainumas kord.

Ühe üldisema etteheitena võib Tiit Tarlapi puhul välja tuua ka seikluskirjanikel sagedase keelekurtuse ja süžee liigse sirgjoonelisuse. Õnneks on tema teostes teatavat arengut siiski märgata ning ma peaksin romaani «Lõhestusjoon» Tiit Tarlapi parimaks. Jah, vajakajäämisi on, aga tunduvalt vähem kui varasemates tekstides.

Paraku on "Lõhestusjoones" esindatud siiski ka mitmed Tarlapi loomingu negatiivsed küljed, millele on samuti ülal juba viidatud: kohati puine keelekasutus ja sellega seltsivad kohmakad kirjeldused või ülelibisemised ning paljusõnalisus ehk asjade liigne lahtiseletamine. Peale selle on lõppude lõpuks ka ulmeelement lõpptulemuse suhtes väherelevantne ning domineerima jääb üdini mustvalge ja negativistlik maailmanägemus. Kas seda kõige viimast nüüd puuduseks pidada, on puhtsubjektiivne, aga lootust kirjeldatud maailma ja eriti kangelase suguseltsi positiivseks tulevikuks on küll vähem kui näpuotsaga.

Lisada tuleks veel ka karakterite suhtelise üheplaanilisuse ja arenematuse (näiteks võinuks ju kangelase "halvast" vennast loo jooksul kujuneda kas "hea" või vähemalt "parem" inimene, ent näib, et kõik karakterid on raamatu alguseks juba täielikult "valmis", kui ehk vaid külapoiss Asko välja arvata) ning ka etteheite, et indiaanlaste maailm tõepoolest 19. sajandi eurooplaste domineeritud maailmast sugugi ei erine.

Ehkki virisemist ja kurtmist sai omajagu, jättis raamat siiski pigem positiivse lugemiselamuse ning sestap võib sellele ikkagi veidi kõhkleva 4 panna.

Vorm – paljud oleks sama asja suutnud kirja panna 445-l leheküljel, mõned ka ainult 288-l ja keegi oleks isegi kõigest 192-ga hakkama saanud ja tõenäoliselt oleksid need lühemad variandid mulle rohkem meeldinud.

Peategelane oli õilis, osav ja tark. Ühel leheküljel kiimas lollpea ja siis jälle tark, õilis, osav. Kõik ülejäänud tegelased olid lõpus täpselt need samad kes alguses (mõned küll surnud needsamad), mitte mingit väärtuste ümberhindamist ega isiksuse muutmist sündmuste mõjul, ei.