Kuna parajasti vormindasin USB 1.0 otsas rippuvat terabaidist kõvaketast, eelistasin oma arvutiromu võimalikult vähe torkida ja lugesin siis esimese osa järel ka käepärast olnud teise läbi. Teises osas läheb pisut huvitavamaks, ehkki sisu on selle viiesaja lehekülje peale ikkagi häbematult vähe. Vähemalt pole tekst väga keeruline, muidu küll lõpuni poleks kannatanud… Kui nii edasi läheb, võib viimasele köitele juba rahuldava panna.
Sõda, jah: kujutame nüüd ette, kuidas raudrüütlite hiilgeajal oleks keegi võinud tänapäevast sõda kujutada. Et noh, alguses lasevad vibukütid penikoorma või paari kauguselt lendu tiheda nooltepilve, millede tekitatav vihin kõlab pigem kõuemürinana; seejärel tulevad kolmetonnistel hobustel kümnemeetriste piikidega rüütlid, kes on sünnist saadik turvist kandnud ja sellega sõna otseses mõttes ühte kasvanud… Hullult realistlik, eks, isegi kui me jätame arvestamata, et tegelikkuses pisut teisiti läks? Probleem on selles, et tekst ei tekita vähimatki tunnet, et loetav on miskitpidi tõeline. Tõeline mitte tulevikuennustamise mõttes, vaid iseeneses, kirjandusena. Tegelikult täpselt üks koht on, mis heas mõttes meelde jäi: see, kuidas mehed parajasti tankiga möla ajavad ja see teatab, et omadel on tuletoetust vaja. Veereb natuke kaugemale, teeb sekundi murdosa jooksul pooltosin lasku horisondil paistvate mägede suunas ja siis tuleb tagasi. Ei olnud lihtsalt kirjeldus, vaid midagi enamat; oleks sellist stiili rohkem, oleks juba suur samm loetava teksti poole.
(Pesin just pesu, ja sealjuures meenus kellegi kunagi Marduses ilmunud “Lihasööjad püksid”. Ei saanud autor lõpus elegantselt mainida, kuidas kuskil urkas vedelesid verest korpas püksid, mille kokkuvajunud säärtest kolletuvad luud välja ulatusid, ikka pidi sõnaselgelt ütlema, et “need olid lihasööjad püksid”. Ja ma hakkasin natuke mõtlema, et miks siis ikkagi niimoodi kaude ütlemine hea on. Me ei ole ju mingid hiina jobud aastast 1000, kes arvavad, et midagi väärt on ainult need asjad, millest enne eluaegset õppimist aru ei saa?
Ja selle läbi sain mina sõnastama Kuldse Reegli: teadmine ei tähenda mõistmist. Ämbrite kaupa kirjeldusi sellest, kuidas mehed omal päid otsast lasevad, ei too meid üldse lähemale arusaamisele, miks kuradi pärast nad niimoodi teevad. Hea kirjandus läheb mööda sellest, millest näiteks kooliõpikud kubisevad, ja annab sulle mulje, nii et sa kuidagi asjast aru saad. Kiuslik küsimus: kas reservkolonelleitnant Leo Kunnas õppis kohusetunnet, au ja julgust kooliraamatust, või äkki ikkagi kuidagi kaudsemalt, eeskuju järgi näiteks?
Siin peitubki põhjus, miks “Sõdurjumala teener” on hea kirjandus, Gort Ashryn aga mitte.)
Selles köites realiseerub lõpuks ka võimalus, et mõni tegelastest vastaspoolele üle jookseb ja, khm, sellele tagajärjed järgnevad. Tõsi, fakt, et reeturi kogu üksus hukatakse, ei mõjuta mitte kuidagi sõdurite käitumist. Ma ei viitsi arutleda teemal, kuidas ja miks selline sunnivahend määrustikku viidi ning kes ja mismoodi arvas, et see mingitpidi tõhus võiks olla (reeturil on peaaegu et definitsiooni kohaselt sügavalt savi, mis tema kaaslastest saab) — probleem on selles, et vähegi inimlike sõdurite keskel tekitaks see väga paranoilise õhkkonna, mis lahingutegevuse eskaleerudes üha süveneks. Ja Gort Ashryni maailma sõdurid on piisavalt inimlikud, et suht möödaminnes rängalt ja korduvalt määrustikku rikkuda (Jaak Jaagu kloon Jaak MDCLVIII, ma räägin sinuga!). Et raamatus, mis isegi iga väljatulistatud granaadi aintiainelise olemuse ja täpse laengu ära märgib, ei ole sellise ebaloogilisuse selgitamisele tähelepanu pööratud (geneetiline manipulatsioon? mingid põnevad tulevikunarkootikumid? lahinguarvuti poolne pidev ajupesu?), tuleb järeldada, et Kunnas ei pannud seda tähelegi. Et noh, kirjeldame mingeid hästi drastilisi sunnivahendeid, et sõjaväeelu ebainimlikkus ikka selge oleks, ja siis ongi hea ja piisav. (Siinkohal peab kuulutama, et enne Kunnase Algernoni-intervjuu lugemist uskusin ma jumala tõsiselt, et ta peabki siinset sõjaväekorraldust ilgelt heaks. Veel üks kivi autori kapsaaeda kuhjuvasse kangrusse.)
Lahe on, kuidas miljonite inimajude võimsusega arvutid on lihtsalt arvutid, aga pane jupp maad lahjemale arvutile inimkujuline kest ümber ja voilá! valmis on elukas, kes võib inimest igati asendada, ka emotsionaalselt (kuni inimese väljatõrjumiseni). Ja kes teise osa alguses kodanikuõigused said. Okei, see oli poliitiline otsus, ja ega tsivilistid hüperintelligentsete militaarmõistuste olemasolust muhvigi ei tea, ja nood on ühiskonnast isoleeritud ka, blahh blahh, aga potentsiaalset probleemi ei mainita poole sõnagagi. Muide, kui ma õieti mäletan, siis peategelase uus silmarõõm kasutab ajuna umbes samade parameetritega arvutit, kui nood naeruväärselt juhmid ja abitud isepaljunevad robotid… Näe, mida kõike femtoorgaaniline naiseihu võimaldab!
…Oot misasja? Femtoorgaaniline? Ei-ei-ei, kvantmaailm on natuke nagu fundamentaalselt erinev meile igapäevaselt tuttavast makromaailmast. Ei saa nii, et paneme elementaarosakesed ritta ja siis ütleme, et need prootonid on orgaanilised, need aga mitte — see on umbes sama mõttekas kui nende värvist või tekstuurist rääkida. Või sellesinase veideraine põlemisel tekkivast kärsahaisust. Ühesõnaga täpselt sama jama, mis esimeses osas, kogu arenenud tehnoloogia piirdub mõtlematult lisatud futuristlike eesliidetega.
Ei tea ja ei tahagi teada, kuidas peaks käima jumala normaalsete inimeste automaatne konvertimine hoopis teise keele ja kultuuriga isikuteks — määdzhik noh, tulevik, nagu eelmise osa arvustuses juba ütlesin… Põeb autor väga seda isiksuse ainulaadsuse (ja seega siis puutumatuse) asja ja tahab näidata, kui hullult ebainimlik ikka toimuv on. “Redivivusele” teeb iga kell ära…
Lahedalt toimub romaani lõpus salajasele ülesandele minek. Teeme nüüd kõik näo, et usume: meil on pikka aega ette plaanitud ülisalajane operatsioon (seesinane Manhattan Manhattani kloon Manhattan XII), mis määrab maailma saatuse. Selle teostamise lõppfaasis läheb mingi kolonel teisele planeedile, võtab sealt ühe üksuse, väidab, et peab täitma ülisalajase ülesande ja teatab kohalikule ülemjuhatajale, et nüüd vajab ta meeletut energiakogust, mille kokkukraapimiseks tuleb sisuliselt kogu väekontingent kaitseta jätta. Selle põhjendamiseks, pange tähele, pole tal midagi ette näidata. Olgu kuidas on marssali pitsatiga kullast ürikuga, millele too käsud omaenese verega kirjutanud on, tal ei ole isegi SMSi-pikkust sõnumikest (paar terabaiti vms). Ta lihtsalt ütleb, et kui seda energiat ei saa, laseb ta kindrali maha. Ilmselgelt eeldades, et kindral isegi ei ürita sellise sitapea takistamiseks midagi teha. Noh, jah, okei, kolonel lubab lisaks kindrali tapmisele seppuku sooritada (et oma subordinatsiooni rikkumist heastada), aga see on neil niikuinii umbes sama tavaline kui hammaste pesemine. Ehk on see mõeldud bürokraatia ebainimlikkust kujutama ja et näe, kui hästi peategelane ikka väljapääsmatust olukorrast välja pääses, aga paraku muudab selle ebatõenäoliseks asjaolu, et Jaak Jaagu kloon Jaak MDCLVIII ei tee kogu selle jama peale teist nägugi. Poohui need potentsiaalsed hingepiinad, ta ei pomise isegi “litsid mehed need peastaabi mehed” või midagi sellist.
Ajaränd on teadupärast imerohi, mis ravib kõike soovimatust rasedusest ülegalaktilise katastroofini, nii et kõik lahtised otsad peaks järgmises osas kõvasti umbsõlme saama.
Nüüd on siis sarja mõlemal osal Stalker olemas. Häbi on kuuluda teie hulka, vennad ja õed teaduslikus fantastikas. Häbi on. Tõesti ei taha millelegi hinnaalandust teha puhtalt sellepärast, et see eesti oma on. Ega ma eesti ulmega seksuaalsuhtes pole, et selle miinuseid plussideks peaksin… Kardan, et nüüd on jälle üks ulme etalon tavainimese jaoks juures — “noh ma lugesin selle taevani kiidetud GOST Arseenikumi läbi ja ausalt, ulme on ikka üks lapsik iba küll”.
