(romaan aastast 1986)
eesti keeles: «Sõduri õpilane»
Tallinn «Varrak» 2010 (F-sari)
Bujoldi põhiviga – mida on oma arvustustes tema teistele teostele märganud ka Andri Riid – on see, et oma kirjutamisstiililt meenutab ta algajat autojuhti oma pidevate gaasiandmiste ja piduripedaali surumiste vaheldumisega. No ja muidugi on kaugele ära näha, et kirjanik on naine. Kõva militaarse kallakuga kosmosepaugutamises ei tohiks selliseid lapsikusi ikka esineda. Mõnes mõttes on Bujoldi raamatud justkui Robin Hobb kosmoses.
Niipalju kui mina olen lugenud, armastavad kosmoses käivast kõmmutamisest kirjutavad autorid tavaliselt romaani vormi valada oma märjad unenäod ideaalsest maailmakorrast. Selles mõttes oli isegi natuke naljakas, et üdini macholikku Barrayari nimelist planeeti polnudki näidatud teab mis halvas valguses ja Beta Colony nimelisele ideaalsele arenenud demokraatia, tehnoloogia ja seksuaalse vabadusega planeedile oli küllalt vähe ruumi pühendatud. Barrayari oli põhimõtteliselt kujutatud kui planeedisuurust sõjaväeosa, kuid tekstist autori sümpaatiad küll kuidagi välja ei tulnud.
Hindeks “neli”, sest kuigi kogu raamatu lugemise vältel oli kindel veendumus annetada “kolm”, avastasin peale lõpetamist, et kogu see rakettidega ühest kohast teise kihutamine, plasmapüssidega kärtsutamine, lapsgeenius Milesi veidrad hingepiinad tärkava seksuaalsuse avastamisel ja väga hale poliitiline intriig lõpus olid tegelikult piisavalt naljakad. Samuti ei jäänd suhu paha maiku ja Vorkosigan-Naismithi seiklustest võib edaspidigi lugeda kui tekib vajadus ajuvaba, kergelt humoristliku, feministliku kallakuga poistekirjanduse järele.
Erinevalt Laurist ei saa mina sellele jutule üle kolme panna. Tunnistan ausalt, et kui ma poleks sellest sarjast paari muud juttu enne lugenud, siis oleks see jäänud viimaselt Bujoldi üllitiseks päris pikaks ajaks.
Miles Vorkosigan on omamoodi kehastunud kirjanduslik klišee: ihult kääbus, aga vaimult hiiglane. See Napoleoni natuur on tõepoolest juba liigselt ära käiatud ja tekitab tahtmist kedagi lüüa; erindina on siin loomulikult George R.R. Martini Tyrion, kuid seda peamiselt muudel põhjustel. Proua Bujold on siin aga asja viinud kohati lausa banaalseks -- ta soovib, et peategelasele tuntaks kaasa ja teda soositaks juba puhtalt tema puuete pärast. Ma kujutan ette, et päris Miles häbeneks selle pärast silmad peast.
Banaalsus banaalsuseks, kuid see polnud veel kõige suurem patt, mille vastu kirjanik eksis: kõige hullem oli karakterite kahemõõtmelisus. Kuidagi uskumatu on see, et Cordelia, kes on pea kaks aastakümmet ainsa beetalasena Barrayaril elanud ja nende kombeid läbi ja lõhki tunneb, pole õppinud neid mõistma. Tavaliselt unustab enamus inimesi selleks ajaks isegi oma emakeele. Kontrastina suudavad kõik need pahad barrayaraanid suurepäraselt mõista aga kerge vaevaga kõiki teisi võõrplaneetlasi.
Koomiline on üksjagu ka see, et naiskirjanik soovib kramplikult juttu sisse süstida militaarset võrdõiguslikkust. Ta kirjeldab Barrayari üdini maskuliinset sõjaväge kui masendavat igandit ning veab näitena kogu raamatu ulatuses kaasa Elenat, kes kõikidele pahalastele silmapilkselt korraliku kitli annab. Kogu selle poindi teeb naeruväärseks ja isegi piinlikuks aga asjaolu, et iga kord kui mõni naistegelane midagi ütleb või teeb lendab kogu ettevõtmine vastu taevast: sellal kui Miles peaks tegelema kogu oma väerühmaga, hoolitseb tema, et Elenal läheks hästi ja seab sellega kogu oma armee ohtu. Taoliseid kohti on kogu raamatu jooksul umbes kümme, kusjuures üks neist päädib seersant Bothari surmaga (millest üle libisemine toimus täiesti naeruväärselt). Kogu selline kunstlik üldistamine lihtsalt naeruvääristab naistegelasi ulmekirjanduses. Bujold pole muidugi selles laagris üksinda -- see on eriti just vana kooli kirjanike nagu näiteks Heinleini üks põhilistest pangedest.
Okei, oleme nüüd kõige halvemad asjad hingelt ära rääkinud. Asume nüüd paremate asjade juurde. Oma olemuselt meenutab kogu lugu väga Harry Harrisoni Terasroti jutte. Kuigi Rott oli terve nagu purikas ei olnud tema põhirelvaks ei pringil biitsepsid, ega mingid muud kehaosad, vaid siiski see, mis tal kõrvade vahel oli. Sarnaselt Rotile on Milesi tähtsuselt teiseks relvaks tema meeltu vedamine: selles raamatus lihtsalt ei saa teisiti kui nii, et peategelase sai kukub iga kord võiga ülespidi. Juba poole tunniga pärast Beetale saabumist suudab ta omale nihverdada prahilaeva ja võtab vastu ülesande murda läbi blokaadi ja nihverdada üks koorem relvi vaestele peksasaajatele. Üks sündmus viib teiseni ja enne kui Miles arugi saab on ta juba väikese armee eesotsas, mis omakorda viib asja järgmiste probleemideni. Aga mis edasi saab, seda lugege juba ise.
Ärkab keegi kuskil ja alustuseks ei jaga ööd-ega-mütsi, kes ta on, kus ta on, miks ta on jne. Ta on veidras labori-laadses ruumis, kus robotkäed tema eest hoolitsevad, kaaslasteks kaks mumifitseerunud laipa ja kõik näeb vägisi sedamoodi välja, et ta on osaline eksperimendis, mis on õõvastavalt valesti läinud. Tasapisi tuleb mälu tagasi ja selgub, et tegelane on keegi dr Rayland Grace ja ta on kosmoselaeval, mis on äsja jõudnud Tau Ceti süsteemi. Ja et tema ülesanne on päästa inimkond väljasuremisest.
Pealkirja tõlge on kindlasti tulevikus tõlkijatele paras pähkel. Mu meelest ei annaks nt "Projekt Ave Maria" sugugi edasi seda meeleheitlikku, viimase lootuse külge klammerdumise tunnetust. Miks mitte nt "Projekt Viimane Õlekõrs" :) Igatahes on see sureva Maa viimane lootus.
Tahtmata väga sisu reeta, ütlen siiski, et mitut moodi on mängus tähtedevaheline elu (see selgub tegelikult juba esimestes peatükkides, nii et väga kellegi lugemisrõõmu ei riku) ja nagu Weiri puhul varasematest raamatutest tuttav, siis tegemist on küllaltki detailirohke, pigem sellise tehno-thrilleri-laadse, lähitulevikku käsitleva seikuslooga. See, mis inimkonda ähvardab ei ole siis ei "tuleb suur asteroid" ega "tulnukad ründavad, sest meil on palju vett [või-mis-iganes-ressurssi]" ega "džunglist/igikeltsast/Pahast Valitsuse Laborist või terroristide käest välja ilmunud viirus". Mingis mõttes on tegemist looduskatastroofi, mingis mõttes justkui evolutsiooni keskmise sõrme näitamisega. Ja paradoksaalsel kombel on probleemi juurikas peidus ka võimalused selle lahendamiseks.
Paralleelselt käsilolevate probleemide lahendamisega, avaneb tagasivaadetena ka loo taust ning on võimalik dr Grace'i paremini tundma õppida. Peategelased ei sammu uljalt võidult võidule, vaid tuleb ette tagasilööke, kuid lõpuks pressitakse end siiski kõigest läbi. Ma ei ütleks, et lõpp on just päris klassikaliselt õnnelik, kuid huvitav kindlasti.
Hindeks "4", sest päris sellist tugevat head taset ei ületa. Eks ilmselt ikka see probleem ka, et "Marslase" mõõdupuu on ees ja kui ootaks midagi üllatavat, siis justkui jääb natuke puudu. Samas võrreldes "Artemise" probleemide nö väiksusega, siis mastaabivähesuse üle siin kurta ei saa. Ja samas on suur osa romaanist koondunud väga väikesesse punkti: tilluke kosmoselaev ja paar tegelast.
"Rise of the Jain" triloogia kolmas osa.
Võimalik, et siinkohal tuleks midagi öelda ka terve sarja kohta – Sõdur, sõjalaev, inimene… Miskipärast kõlab ’lahingulaev’ mu silmis uhkemalt ja poeetilisemalt kui ’sõjalaev’… A’ jäägu see tõlkijate inimeste otsustada. Ilmselt nagu ikka kipub selliste telliste puhul küsimus tõstatuma, on see, kas tegemist on ühe romaani kolme osaga või kolme eraldi seisva romaaniga? Järjed võtavad täiesti katkestuseta sündmuste kirjeldused üles samast kohast, kus eelmine osa lõpetas. Seega on minu silmis lihtsalt üks pikk romaan.
Heakene küll – mingid väga selged erinevused on kolme osa vahel olemas: kui esimene keskendub peamiselt tegelastele Cog, Trike, Angel ja Klient. Natuke mõni veel. Siis teises osas tõusevad keskmesse Trike ja Orlandine, lisaks näikse oluline olevat prador-kapten Orlik ja kolmas osa on juba suhteliselt konkreetselt Trike’i show, Klient, Orlandine ja teised on lihtsalt vajalikud dekoratsioonid. Kui esimene osa oli valdavalt kirjeldav, hästi dialoogivaene, siis teises osas tekkis dialoogi juurde ja kolmandas osas olid tegelased juba suhteliselt jutukad. Samamoodi areneb triloogias see esimese osa puhul küllalt teravalt vajaka jäänud inimlikkuse aspekt. Kuigi tuleb tõdeda, et paradoksaalsel kombel arenes Trike inimlikkusest ikka väga kaugele ja sama kehtib ka Orlandine’i kohta.
Nii et jah… Üldplaanis on „Rise of the Jain“ triloogia kolmas osa üks tõsiselt massiivne ja minu jaoks kurnav lahingukirjeldus. Relsskahurite, plasmakahurite, mateerialagundajate, energiakilpide, induktsioonrelvade, virtuaal- ja küberrünnakute, bio-, fusioon- ja muude reaktorite sähvimise-särina-kärina ja kõikmõeldavate eriefektide kaskaad on hingemattev. Hämmastav mastaap ja lehekülgedele laiali laotatuna lõpuks äärmiselt tüütu. (Välja arvatud muidugi juhul kui lugeja just midagi taolist otsibki.) Ühtegi tegelikult uut ideed siin raamatus polnud. Kogu see ulmebutafooria on juba varasematest osadest loetud-nähtud.
Minu jaoks personaalselt on oluline see, mis selgub Jaini ja Kliendi mineviku kohta. Mida ma saan teada Spatterjay viirusest ja huvitav on jälgida Trike’i ja Kliendi tegutsemist olukorras. Kokkuvõttes jäi mulle tunne, et 2/3 teosest on lihtsalt ballast ja kuna keerasin ikka vahepeal julmalt lehti edasi, libistades silmi diagonaalis üle teksti, siis eks ilmselt mõndagi olulist jäi ka märkamata... Süvenedes võiks siit ilmselt leida väärt viiteid Polity ja Pradorite kuningriigi poliitilistele suhetele, sest suhteliselt palju lehekülgi on pühendatud nii Pradorite kuningale kui EC’le, mis on Polity valitsev tehismõistus. Kahju on sellest, et Dragon’i nimeline tulnukas kaob vaateväljast, samuti Obsidian Blade’i nimeline erioperatsioonide sõjalaev, mille abil alistati teises osas sülem-intelligents Clade, mis palju hävingut külvas.
Kuri saab lõpuks tappa ja nagu asjakohane, siis võibolla ei saa ikkagi kah. (Natuke jäävad otsad lahti.) Aga vähemalt lühikeses perspektiivis on inimkond päästetud.
Ehk siis justkui oleks täitsa hea raamat (nagu kogu triloogiagi), kuid nimetatud vead ei võimalda mu meelest maksimumhinnet.
Ats on sisukokkuvõttes olulisema ära öelnud: Bob-1 läheb otsima ammukadunud Benderit, kes lahkus Boviverse’ist enne FTL-side leiutamist ja kellega kontakt on kadunud. Tal kulub mitukümmend aastat, et jälg üles võtta ja seejärel jõuda sinna huvitavasse kohta, kuhu ilmselt Bendergi kadus. Pole ka eriline spoiler, et ta leiab eest megastruktuuri, mis tekitab kõikvõimalikke seoseid eelmises kahes raamatus teemaks olnud Teistega, kes oma Dysoni sfääri tarbeks materjali hankides hävitasid ka terveid maailmasid koos sealse eluga. Eriti soovitav oli kui selle elu hulgas leidus ka mõistuslikke tegelasi. Vaidleks küll vastu hinnangule, et maailm on rahulik. Olgu – vähemalt esialgu ei toimu mingit niivõrd dramaatilist madinat nagu oli sõdimine eri riikide replikantidega, sureva Maa päästmine või sõda Teistega. Samas on suhteliselt teose alguses teema püsti selle Tähelaevastiku fraktsiooni ja teistega (Starfleet, Skippies, Gamers), kes kloonimise käigus toimuvate isiksuse muudatuste tulemusel aina ebabobilikumaks muutuvad. Õhus on konflikt.
Suurem osa teosest on siis seotud sellega, kuidas mõned Bobid ja üks Bridget (mitte-bob-inimreplikant) üritavad seal megastruktuuris Benderit otsida. See on justkui Jules Verne’i seiklusromaan 19.saj. loodus- ja kultuurivaadetega. Sekka on pillatud SF temaatikad ja natuke Bobverse’is toimuvat sisekonflikti, sest see Tähelaevastiku fraktsioon tahab ikkagi jõustada oma põhidirektiivi st välistada Bobide (ja tundub, et üldse replikantide) kontaktid bioloogiliste teadvuslike eluvormidega. Konflikt realiseerub.
Minu probleemiks selle raamatuga on, et autor on laiali valgunud. Benderi otsimine on muidugi selline leebe ja tore ja kohati põnev quest. Aga… sarnaselt kapten Granti laste rännakute kirjeldamisega jääb kohati ikka täiega venima. Kummalisel kombel saan tõmmata paralleele McDevitti „Omegaga“, kus tegelased seiklevad võõrtsivilisatsiooni keskel ja kuskil taustal terendavad mingid muud kriitilised probleemid. McDevitt siiski suutis need muud probleemid oluliseks kirjutada ja ka konkreetset tsivilisatsiooni ähvardas hukku. Ehk siis kriis oli olemas. Bobiverse’i neljas osa on mu meelest jätnud kriisi loomata.
Aga suht tore lugemine oli siiski.