Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Isaac Asimov ·

Foundation

(romaan aastast 1951)

eesti keeles: «Asum»
Tallinn «Eesti Raamat» 1985 (Mirabilia)

Sarjad:
Sisukord:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
58
14
1
3
0
Keskmine hinne
4.671
Arvustused (76)

Raamat, millest sai alguse Asimovi ülituntud Foundation-saaga. See "romaan" koosneb tegelikult viiest novellist, milles kajastatakse psühhoajaloolase Seldoni poolt Galaktikaimpeeriumi allakäigu pehmendamiseks asutatud Asumiplaneedi seisukohast tähtsaid momente. Lemmikuks on esimene jutt, kuid ega teistel ka viga pole. Oma osa kõrges hindes on kindlasti nostalgial, arvatavasti on tegu esimese raamatuga, mida ma teadlikult ulmekirjandusena lugesin, kuid ka objektiivselt võttes on "Asum" üsna hea raamat. Psühhoajalugu iseenesest on Igaviku kõrval Asimovi kõige eredamaid ideid. Kui muidugi neid talle mingi ajakirja toimetaja pähe ei pannud.
Teksti loeti eesti keeles

Asimovi üks parimaid raamatuid kindlasti. Ka Asumi-sarja parimaid. Eriti kiidaks sellist fragmentaarset vormi, millest Good Doc hiljem kahjuks loobus. Kõik lood peale esimese ilmusid Astoundingis 1942-44, esimene sai hiljem raamatuversiooni tarvis juurde kirjutatud. Kuigi teos pretendeerib teatavale dokumentaalsusele, on kõige kiuste Asimovil õnnestunud sinna a sense of wonder sisse kirjutada. Aga selle tabamiseks peab olema erilises meeleolus. Olge siis!
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Tugev lugu. Inimesele olevat kaks korda elus antud aimata tõde: nooruses, kui ta vaatab kõike värske pilguga, ja vanurina, kui elukogemus aitab teri sõklatest eristada. Võib-olla selle raamatu jõud värskuses ja lihtsuses peitubki? Väidetavasti kirjutavat iga kirjanik kogu elu tegelikult ühte ja sama raamatut. Kui nii, siis "Asum" on Asimovi omas kindlasti kauneim peatükk. Lugesin hiljuti "Asumi-saaga" uuesti üle. Lugesin ja mõtlesin: kellega mul assotsioneerub Hea Doktor? Kummaline küll... paljude analoogiate seas ujus esile ka Nikolai Shpanov... Kui nad pole nagu üldsegi mitte sarnased! Ja siiski... KAS see oli just Vana-Rooma ja Varakeskaja ajalugu, mis IA kirjutuslaua taha istuma virgutas? Räägitakse isegi, et talle olla ideed ette söödetud. Võimalik. On see oluline? Sisuliselt mitte. Hea Doktor püüdles pidevalt "vaateni kõrgelt", kas maksab siis üle tähtsustada seda, kes talle vaatetorni teed juhatas? Peamine on muus. Kaheldamatult on Hea Doktor väga tark inimene. Nii tark, et saab rääkida keerulistest asjadest väga lihtsalt. Nii lihtsalt, et pooled lugejad sellest isegi aru ei saa (mis aga ei takista neid lugemise ajal õndsa naeratusega pilvedes hõljumast) millest jutt käib. Kas Hea Doktor taotles mõistetavust? Mõistmisega on meil kehvad lood (nagu küsib Andrei "Ettemääratud linnas": "Aga mida selle mõistmisega pihta hakkata?") ilmselt taotles IA rohkem loetavust. Edeva inimesena armastab IA demonstreerida oma intellektuaalset üleolekut (maakeeli: lugejat lollitada, lastes tal ARVATA) serveerides üsna õelat ja küünilist (just nimelt KÜÜNILIST!!!) teksti nii, et seda võetakse vastu, kui humanismist nõretavat positivismi. Kuidas ütleski Isaac Bromberg? "Võta targa käest vastu mürk, kuid lolli käest ära võta isegi rohtu!" :-))))
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Pole vist olemas ulmefänni, kes ei teaks, mis on Asum ja kes oli Hari Seldon - ise lugesin seda raamatut esmakordselt pisikese juntsuna ja sellest ajast peale olen oma paarkümmend korda vähemalt seda tervenisti või osakaupa üle lugenud. Kuna seda on tõenäoliselt teinud ka enamus praegu selle teksti lugejaid, poleks teose sisu kirjeldamine siin eriti omal kohal. Siiski väärib märkimist kogu üldine idee ja selle teostus - kõik, mis on vana, võimas ja suurejooneline, ei pruugi üldse mitte sisemiselt hea ja korralik olla enam - mõnes mõttes hea vastukaal LotR-ile ja teistele konservatiivsust propageerivatele üllitistele. Mis isiklikult mulle selles raamatus enim imponeeris, oli võrratu ülemlaul loovale inimmõisutsele ja loomingule üleüldse - täielikult tehti maha vanades ideedes kinniolemine, stagnatsioon ja pime autoriteetide kummardamine - mulle, kui ultraliberaalse ja samas suhteliselt tehnokraatliku maailmavaatega inimesele parim :-) Asimovile on küll ette heidetud liigset omas ajas kinniolemist, kuid see on sellise tehnitsistliku kallakuga teose puhul paratamatu, pealegi pole antud juhul rõhk mitte konkreetselt tehnikal, vaid sellega kaasaskäival ideoloogial ja erinevate ühiskonnatüüpide vastuvõtlikkusel ja suhtumisel sellesse. See, et Asimov rõhu just igasugustele 'aatomiviguritele' on pannud, tuleneb otseselt raamatu kirjutamise ajast ja selle koha pealt autorile midagi ette heita külle ei ole. Seda enam torkab silma see, et tal oli täielikult õigus üleüldist suundumust hinnates, ainult konkreetse valdkonnaga pani natuke mööda. Tsiteerin Hober Mallow'd: "Ja kui mina kinnitasin ühele nende aatomispetsialistile, et kreeka pähkli suurune tinakonteiner sisaldab aatomigeneraatori, pidi ta meelepahast peaaegu lämbuma." Samasugust pahameelt oleks avaldanud viiekümnendate aastate arvutikoll, kui talle oleks öeldud, et paari millimeetri paksusel mikroprotsessoril saab olema tuhandeid kordi rohkem arvutusvõimsust, kui tema majasuurusel mürakal. Moraal, mis sellest kõigest järgneb, on ühene - progressi kui sellist ei tohi ega saa peatada, kui kaob progress, kaob ka kõik muu - käib alla teadus, selle järel kultuur ja inimkonna üldine elujärg.
Teist raamatut läbivat põhijoont pole ma veel maininud - see on Hari Seldoni Projekt. Antud juhul on imetletav eelkõige see inimgeenius, kes on suuteline looma ja haldama sellist projekti, mis haarab kogu inimkonda (mis on mitu suurusjärku suurem praegusest inimkonnast) - tõepoolest imekspandav võimekus. Asimov ja tema loodud tegelased käänavad ja väänavad halle masse, nii et küll saab. Kahjuks pole selline asi tegelikkuses siiski võimalik samadel põhjustel, nagu pole võimalik täpne ilmaennustamine pikaks ajaks ette - elu on mittelineaarne protsess ja tavalistesse võrranditesse seda panna ei saa. See asjaolu aga ei vähenda idee enese suurejoonelisust.
Asumi sarja esimesed kaks osa paistavad üldse silma praeguses, tänapäevases mõistes inimmõistuse ja loovuse, kui sellise ülistamise poolest - mõtlevale lugejale küllaltki pealeminev asi. Hilisemates osades läheb rõhk kahjuks mujale, Asimov mängib igatpidi oma mentalismi (kuidas selle kohta eesti keeles peaks ütlema?) ideedega ja pole enam nii väga juures seda hard SciFi võlu. Sellegipoolest on (ja ilmselt veel mõneks ajaks ka jääb) Asum maailma ulmekirjanduse absoluutsesse tippu.
Teksti loeti eesti keeles

Asimovi juures häirib, et ta tegelaskujud on ümarad nagu piljardikuulid, mis põrkuvad omavahel, muudavad selle põrkumise tulemusena liikumistrajektoori aga sisemas ei muutu miski.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Tegelaskujude osas on TS-l öigus. Ainus isik, kelle karakter minu teada Asimovil üldse on hästi õnnestunud, on Seldon romaanides "Prelude to Foundation" ja "Forward the Foundation".

Sari ise minu uks lemmikuid SF vallas ning "Asum" koos "Asumi ja Impeeriumiga" on kahtlemata verstapost ka kogu zhanri lõikes. Peale selle on minu arvates Asimovi 4 tippteost "Asum", "Asum ja Impeerium", "Igaviku lõpp" ja "Nemesis".

26.02.2011: Tarmo Õuemaa arvustusele täienduseks, et ka mina kirjutasin Asumi universumist (küll vist siiski järgmisest raamatust) 9. klassi proovikirjandi :)

Teksti loeti eesti keeles

ASUM?!? ASUM on lihtsalt üks parimaid ulmeraamatuid mis eales kirjutatud! Nii lihtne see ongi! Soovitan lugeda kõigil, kes oma südames ainsat ja õiget ulmet armastavad ja seda ülejäänud maailma ees kindlana hoiavad. Aga rohelistemehikeste ja lendavatetaldrikute fännid - hoitke aga heaga eemale, see on real scifi mitte mingi kommerts. (Lugeja hoitaus: raamatust võib kaa kergesti sõltuvusse jääda....)
Teksti loeti eesti keeles

Vabandan väga fännide ees, aga kohe kuidagi ei saa üle nelja panna. Ajaviiteks ta muidugi hea, aga samas pole seal ka midagi sellist, millepärast ma hakkaks seda uuesti lugema. Kuidagi ümar oli see lugu, ei olnud midagi sellist, mis mind toredalt torkinud oleks. Ta on küll üks Asumisarja paremaid lugusid, kuid mulle see sari millegipärast eriti ei meeldi. Ikkagi pean Asimovi kõige paremaks teoseks "Igaviku lõppu", tee mis tahad. Ega ta ka kõige hullem pole, kuid ka kõige parem mitte. Neli tuleb ära.
Teksti loeti eesti keeles

Mis siin lisada peale eelnevaid ülistuslaule? Eks ikka oma subjektiivse arvamuse: idee on vägev kuid lugeda nagu igavavõitu...
Teksti loeti eesti keeles

Ei kiida kehvaks, ei laida heaks. Mina ei ütleks, et see on parim mida ma lugenud olen. A ta on hea, teine osa on muidugi parem. Lausa sarja parim.
Teksti loeti eesti keeles

Panen viie, kuna tegemist oli tõelise teejuhiga ulmekirjandusse. Raamat mida üha uuesti lugedes sain ma lõpuks selgeks, mida ma tegelikult vajan
Teksti loeti eesti keeles

Nii palju on juba ees öeldud. Kas tulevikus on võimalik matemaatiliselt masside käitumist ette näha? Aga miks mitte. Peavad ju poliitikud seda intuitiivselt ka tänapäeval tegema. see oli minu jaoks "Asumi" põhiidee.
Teksti loeti eesti keeles

Pean esimest osa "Asumi" raamatutest parimaks ning lapsepõlvest peale olen teda üht- ja teistpidi, tervikuna ja osaliselt palju kordi üle lugenud. Kui mu mälu ei peta, siis just tänu "Asumile" avastasin enda jaoks "Mirabilia" sarja ning tugevdasin nõnda oma ulmelembust.

Kummatigi tundub mulle, et ma ei taha "Asumit" enam üle lugeda. Ehkki viimane kord tegin seda aasta-paar tagasi, arvan ma, et olen kõnealust raamatut tarbinud juba täpselt niipalju kui vaja.

Teksti loeti eesti keeles

Mnjah. Sai nyyd ka seda "tuhandete lemmikut" yle _hulga_ aja jälle uuesti yle loetud. Loomulikult on raamat hea. Asimovi yks paremaid. Raamatu ylipopulaarsus on ilmselt seletatav autori võimega keerulisi asju kergestiseeditaval kujul vormistada. Kasvõi seesama psyhhoajalugu. Ilus konstruktsioon ju tegelikult. Mis sest et matemaatilises mõttes nonsens. Õhtulektyyriks way paremini sobiv kui Spengleri "Decline of the West", mis põhimõtteliselt samast asjast räägib. Kokkuvõtteks: viievääriline on see raamat kindlasti, ylivõrrete tarvitamiseks aga pakuvad nii mõnedki kirjanikud/teosed märksa paremaid võimalusi.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Asimov on tark, paganama tark ja ta oskab oma tarkust lihtsaks teha. Tasub meenutada, et Asimov poolenisti kriminullikirjanik oli ja ulmeromaanides ta vist kordagi klassiklaise kriminulli reegleid kasutamata ei jätnud. Ka Asumi (äärmiselt õnnestunud tõlkeleid!) struktuur on kõige ehtsam kriminull.

Autorit huvitab lõpplahendus, ta pillab teepeale lugejale võtmeid, laseb minna valeradu, kuid juhatab lõpuks õigesse sadamasse. Asum on Rooma Impeeriumi allakäigu lugu projetiseeritult tulevikku. Asimovit ei huvita tulevikumaailma looduskeskond, võerad eluvormid, ega suurt inimestevahelised suhtedki - see raamat on globaalsem aga lihtne ja vahest liigagi lihtne.

Asum on vist noore Asimovi läbilöögiteos, ja sellisena väga võimas, ameerikalikult konkreetne, kirjeldusvaba, kuid varjatud emotsionaalse puhanguga. Asimov petab nagu Christie: kes meist ei uskunud näruse humanitaarina, et Seldoni eesmärk oli päästa Impeeriumi teadmised järeltulevatele põlvedele, ja kes meist ei saanud petta, nähes, et hoopis Impeerium tuleb elus hoida. Pehkinud ta oli aga seepärast ta otstest käriseski ja uus tuleb parem, sest pärast kosmosevallutust on inimkonnal vaja uut eesmärki Impeeriiumit koos hoida.

Humaanne teos - pole mingeid peletisi, kõik tegelased tulevikumaailmas on inimesed.
Teksti loeti eesti keeles

"Asumi" triloogia (eesti keeles ilmunud raamatud) on Asimovi parimaid kirjandusteoseid. Väikse miinuse annab viiele juurde see, et need romaanid on minu meelest liiga pealiskaudsed. Mitme asja kohta, mida autor teoses käsitleb tahaks natuke rohkem teada saada, aga muidu pole viga. Teenitud 5.
Teksti loeti eesti keeles

Sarja eeskujuks on Asimovile olnud Edwin Gibboni “Decline and Fall of the Roman Empire” (1776- 88), me näeme Rooma asemel galaktilise impeeriumi mandumist, hävingut ja uut tõusu. Sarja filosoofilise tausta on kirjanik ammutanud Arnold Toynbee teosest “The Study of History” (1934- 54). Asimov oli paljulugenud mees, kes oskas põnevalt kirjutada. Mäletan, et lugesin Asimovi romaani 1985 huviga läbi. Nii hea aga raamat ka ei olnud, et teist korda lugeda. Vast loen ta siiski kunagi läbi. Näiteks “Igaviku lõppu” olen korduvalt lugenud. Seepärast 4.
Teksti loeti eesti keeles

OK. Ei vaidle vastu, Asimovi tegelased on ümarad kui piljardikuulid. Aga idee ise on suurpärane. Sestap "viis" ilma mingi kõhklusetta.
Teksti loeti eesti keeles

Paneks kuue, kui saaks.Minu jaoks on Asimovnagu Isa,Poeg ja Püha Vaim, või kuidas sedaöeldaksegi.Igatahes , kui oleksin ulmekirjanik,tahaksin kirjutada sama hästi kui Asimov.Raamatu enda kohta on kõik enam-vähemöeldud,ütleksin ,et see on tuntud Asimov oma hääduses. Selliseid mõtteid ja tundeid,nagu see triloogia (mis eesti keeles on ilmunud),on minus vähesed ulmeraamatud tekitanud.
Teksti loeti eesti keeles

SF kirjanduse üks säravaimaid ja oluliseimaid teoseid, milles Isaac näitab oma mõttelendu kogu oma hiilguses. Minu puhul oli asi sedasi, et seda tuli mitu korda lugeda, et aru saada, millest see raamat oli. Algul tundus, et inimestest, pärast, et Seldonist ja tema loodud teadusest, ent lõpuks jõudsin jäereldusele, et mitte kummastki... Suurejooneline fantaasia peab olema mehel, kes suutis sellise teose kokku panna!!! Ning ehkki sellele saab ühekomateist ette heita (näiteks on tegelaskujud liiga ühekülgselt kirjeldatud), oli, on ja jääb see raamat paljudele (ka mulle) oluliseks ning tähtsaks verstapostiks ulmemaastikul.
Teksti loeti eesti keeles

Tõeliselt vinge raamat, kus tõesti üksikisikutele, nende pisikestele rõõmudele ja muredele, on üpris vähe tähelepanu pööratud. Tähtis on hoopis Suur Eesmärk, mille poole aastatuhandete jooksul püüeldakse ja mille nimel raskustest võitu saadakse.
Teksti loeti eesti keeles

Kui ma aus olen siis see raamat, vaatamata kõikidele kiitustele, minule ei meeldinud. Põhjendus oli lihtne ja loogiline. tegevust vähe jutustamist ülearu. Raamat oli liiga kirjeldav ja seetõttu jäi mulle igavaks. Kuna tegevuse suhtes oli seal lausa krooniline puudus, siis ma ei viitsinud teda isegi mitte täitsa lõpuni lugeda, vaid u 10 lehekülge jätsin lugemata. Usun, et seda raamatut peetakse Asimovi parimaks raamatuks ja üks tähtis verstapost ulmemaastikul, kuid minule isiklikult selle raamatuga kirjanik muljet ei avaldanud. Asi ei ole mitte selles, et ma otsiks kanget tegevust taga nagu seda küber pungis või splatteris ette tuleb, vaid ma otsin taga müstikat ja sellele baseeruvat tegevust, nagu seda oli jutus "Olend väljaspool meie maailma."
Teksti loeti eesti keeles

"Asum" on minu maailmanägemist vägagi mõjutanud. Psühhoajalugu on minu jaoks reaalsus. Vaatan kogu ajaloole selle pilguga: oli kujunenud olukord, et sõda või revolutsioon oli möödapääsmatu -- nagu oli möödapääsmatu ka see, kumb võitis. Matemaatikutele võib see tunduda nonsens, hea küll, aga majandusteadlastele on see reaalsus. Jah, ma tean, tulevik on matemaatiliselt modelleeritav. Praegu me veel ei oska seda. Asimov ütles, et selleks vajalik inimhulk algab kvadriljonist. Ma ei usu seda, miljonist piisab minu meelest täiesti.
Siia sobivadki piljardikuulisarnased tegelased. Sest psühhoajaloo jaoks nad ongi sellised.
Teksti loeti eesti keeles

Sellega on nüüd selline kurb lugu, et püüdsin mitu korda, tõesti püüdsin, kuid lõpuni ei ole suutnud seda raamatut kunagi lugeda. Tapvalt igav oli see algus. Ehk kunagi võtan uuesti kätte ning ehk muutub mu arvamus ka siis sellest, kuid praegu täielik läbikukkumine. "Igaviku lõpuga" ei anna võrreldagi.
Teksti loeti eesti keeles

Sama probleem mis Adrifted`ilgi. Ka mina pole suutnud seda täielikult läbi lugeda kuigi olen päris mitu korda proovinud. See raamat on minu jaoks liiga igav ja värvitu. Ennem jään magama.
Teksti loeti eesti keeles

Hea, et see raamat nii õhuke oli. Mitte sellepärast, et kehv oleks. Vastupidi, nüüd läks kõigest pool tööpäeva raisku. Enne ei saanud käest panna kui sisukord lõpus vastu tuli. Panna kõik valemitesse ja arvutada, ainult arvutada... no pidi seal ikka kõva statistika olema, millele tuginedes arvutusi teha. Mega värk! Soovitan kõigile.
Teksti loeti eesti keeles

Ok, lood olid ilusad, detektiivijutte meenutava olemusega (Hargla on vist sealt tublisti matti võtnud...), aga tegelasi ei ole. Ainus asi, mis seda meenutab, on Seldoni vaim. Mitte, et Asimov nyyd tegelasi väga yliedukalt kujutada suudaks, aga parem pool muna, kui tyhi koor - ja meeldejäävaid tegelaskujusid tal tõepoolest on.

Ja algus... algus oli võimas. Kolmanda looni oli võimas välja. Väga hea oli - kiidan igati. Siis aga kiskus kuidagi yksluiseks ja igavaks. Noh, et on probleem, siis on... ja siis?

Teksti loeti eesti keeles

Ausaltöeldes mina siit kyll midagi Väga erilist ei leidnud. Hea oli ta kyll, aga nii hirmasti nyyd ka ei meeldinud. Tegevus kipub yha korduma (olen lugenud ka natuke teise osa algusest): tuleb uus Sheldoni kriis, mingi kavalpea lahendab selle osavalt manipuleerides. Tegelikult olid need intriigid kyll päris lahedad. Aga veel: jõuad yhtede tegelastega ära harjuda - juba visatakse järgmised ette. Kuigi jah, ega siin need tegelased väga tähtsad ei olnudki.
Teksti loeti eesti keeles

Oh kauge, kauge noorus... Ma ei saa kuidagi kiitvalt hindamata jätta teost, mis kahtlemata oli minu nooruse yx teedrajavamaid. OK, nyyd olles palju-palju rohkem lugend ei tundu ta enam mitte nii heana, kuid oleksin Hea Doktori ja enda sydametunnistuse vastu äärmiselt ylekohtune, kui paneksin sellele teosele krammigi alla viie.
Teksti loeti eesti keeles

Omal ajal olin sillas, pidades seda raamatut ülivõrdes parimaks. Nüüd tundub ta natuke skemaatiline ja puine, samuti paneb muigama, kuidas IA on võtnud USA 50-ndate seisu ja selle lihtviisiliselt copy-paste`inud kogu Galaktikale. Aga lugu on särav ja julge.
Teksti loeti eesti keeles

Mäletan, mu kirjanduse õpetaja arvas kogu varasema Asimovi kohta - kosmosevesternid. Ma ei nõustu temaga. Lucky Starr - võibolla, ei ole lugenud, Asum - ei. Väga kaasakiskuv raamat, millest ei puudu mõte.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat ise on kahtlemata suurepärane, kuid peab mainima, et kõrge hinde tagab ainuüksi tema tõlgitus eesti keelde seisuga kaheksakümnendate lõpp, kui sai üldse hakatud teadlikult raamatuid lugema. Alles inglise keele omandamisega tekkis võimalus valida mida lugeda ning mida mitu korda lugeda, senini oli iga tõlgitud ulmekas hindamatu väärtus omaette.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks oli ja jäi esimene "asum" parimaks. Asum ja impeerium ei pakkunud mulle kohe üldse midgi. Aga esimesele annan "5" küll.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin nüüd "Asumi" korralikult läbi. Kindlasti peaks iga "õige" ulmeline teadma mis asi on "Asum" ja millest raamat räägib. Aga kui aus olla, siis ootasin rohkem sellest kuulsast sünnitisest. Olen äärmiselt vähe lugenud SF ja ei tea praegust taset. Aga kui kõik Galaktika/Impeeriumi jutud taolised on... siis nõndanimetatud fantastika pole eriti arenenud. Jutt räägib Hari Seldoni kriisidest, mis ta oma psühhoajalooga ette määranud (1000`ndeks aastaks vist). Ja raamat ise on jaotatud 5 "kriisiks". Aga nii palju kui ma neid osasid edasi lugesin, avastasin, et kõik oleksid justkui 5 erinevat lühijuttu. Ainus mis seda "kriiside-ketti" ühendas oli üks ratastoolis holo, mis ilmus Võlvruumis ja andis nö "juhtnööre". Ja juhtnöörideks neid kahjuks nimetada ei saanud. See monoloog mida Seldon ratastoolis andis... ei andnud lugejale midagi juurde. Juba kohe alguses oli arusaadav lõpupoole tehtud avastus: "kui kriisid tulevad, siis lase ajal kulgeda. Kriis laheneb igal juhul, Hari Seldon (kelle sarnast miskipärast polnud terve inimajaloo jooksul tekkinud) on määranud oma arvutustega kenasti kindlaks, et kriisid lahenevad. Olgu see siis kas religioossete, kaubanduse või demagoogia abil."Ja raamat oli tõepoolest nagu üks piljardimäng: karakteri/kuulid põrkusid ükteise vastu, muutsid mängu seisu, aga ühtki kuuli ei analüüsitud. "Asum" oli rohkem huvitav ulmeline sündmusteutoopia kui jutt tulevikust, mille peategelasteks on inimkarakterid. Jutt oli hea, eeskujulik vaevalt ja täiuslik kindlasti mitte. Aga "ulmeinimese" lugemiskohustus kohe kindlasti:)
Teksti loeti eesti keeles

Minu BAASi järgi sajas arvustus on pühendatud Asumile. Natuke puine ja kuiv see oli, aga sisu oli see-eest topelt.
Teksti loeti eesti keeles

Peaaegu sama huvitav kui CIVi mängida. Eks ta veidi sarnane ja sarnastelt ajaloofilosoofilistelt ideedelt tõukuv ka ole. Psühholoogiliselt on aga tegemist ikka väikest viisi asimovitega (termin peaks vist tähendama sellised lineaarseid tüüpe, mina- robot-mehi). Miks peaksid need sootsiumi pööritavad hoovad nii primitiivsed olema, et ainult loogika ja võimutahe. Kui asi tegelikult ka nii oleks, püsiks NSVL siiani. Aga ei püsi ju. Olen järjed ka läbi lugenud, aga pöörast vaimustust see kõik esile ei kutsu. Ei usu ma sellist ajaloo prognoosimist, kui nad ikka tulevikku ei näe (mida neist raamatutest küll välja ei loe), siis lõpetaks Hari Seldon nagu teisedki sotsiaalteadlased-sovetoloogid.
Teksti loeti eesti keeles
RIQ

Asimovi teosed on omamoodi narkomaania. Mida rohkem neid loed, seda suurem äratundmisrõõm järgnevate teoste puhul - vanad tuttavad tegelased ja sündmused. Asum oli ilmselt esimene täispikk Asimovi ulmeteos (või vähemalt esimene, mida mäletan), mida lugesin... ilmselt seetõttu, et oli maakeeli saadaval. Jättis noore inimese ajusse kustumatu mälestuse.
Teksti loeti eesti keeles

Viis, ikka viis, kuidas siis muidu. Sarnaselt paljudele oli tegemist ühega esimestest, mida omal ajal sai ulmevallast loetud, ning mis seal salata: hea meelega loen praegugi aegajalt üle, kui "uuemast" kraamist vahepeal siiber saab.
Teksti loeti eesti keeles

Esimestest ulmekatest, mis omal ajal neelatud sai. Täitsa loetav ka nüüd - ikka ja jälle.

Ainult et ei tule meelde ÜHTEGI nii naistevaest ulmeraamatut... Tõesti ei tule!? Kas kellegi oleks midagi välja pakkuda?

Tegelikult see ei häiri - vägagi huvitav ja loetav on ta ikkagi. Aga huvitav-huvitav... kas keegi tegi samasisulise märkuse Asimovile, et ta seda järgmises osa parandama hakkab...

Teksti loeti eesti keeles

Mida ma saaksin veel lisada oma kommentaariga raamatule, millel on statistika järgi enim arvustusi? Kas pole siis kõik juba öeldud ja ma vaid kordaksin midagi, endale teadmata, kuna ei jaksa kõiki neid arvustusi läbi lugeda? Piirduda vaid hädise kommentaariga "väga meeldis, soovitan, 5+" või üritada midagi välja mõelda? Jah, saab veel lisaks öelda, et 1.-3. "novellikesed" oli huvitavad. Olid tunda, et kuulusid kuhugi. 4. oli huvitav, kuid ei sobinud oma kaaslaste sekka ja 5. oli hoopiski teistsugune. Puudus selline pinge, nagu oli eelmistel "Seldoni kriisidel", kusjuures jättis nõrgema mulje kah, kui eelmised, vastandina Sheldoni soovile. Noh, tegelt võib arvestada, et sõjas oli mõndagi jama asja ja selle idee, kuidas neid võita, välja mõtlemine oli osav, kuid pingetpakkuv? Vaevalt. Kuid - meeldis. Tõepoolest meeldis. Võib lausa öelda, et pole midagi nii huvitavat enam pikka aega lugend, nii et vähema, kui 5ga leppida ei saa. Noh, saigi midagi pikemat öeldud. Nüüd huvitab, et mitukümmend inimest mainis samu punkte, mida mina?
Teksti loeti eesti keeles

Nagu paljud teisedki, pean selle raamatu arvustamist alustama meenutustega lapsepõlvest.
Mäletan, kuidas 12-13 aastasena selle raamatu esimest korda kätte võtsin ja... algusest kaugemale lugeda ei suutnud - liiga keeruline, tegevus kesine ja igav. Paar aastat hiljem, hilisteismelisena, oli teine lugu.
Sellest ajast saadik olen seda raamatut korduvalt üle lugenud ning iga kord midagi uut leidnud. Tõsi, viimasel ülelugemisel leidsin lisaks paljule positiivsele ka ühe tõrvatilga - "vanal heal" nõukogude ajal on tõlkesse lastud täiesti labaseid apsakaid. Markantseim näide on miljardi silmagi pilgutamata biljoniks jätmine.

Sisust nii palju, et nüüd, kus "Edasi, Asum" eesti keeles ilmunud, on esimesest loost saanud siduv tükk sarja kahe osa vahel.
Teisest loost lugesin seekord mõnuga loogikalise sümbolanalüüsi kohta, sest vahepeal sai kõrgkoolis seda teemat "nuusutatud". Väga humoorikas ja samas õpetlik, kuidas osavad poliitikud suudavad viie päeva jooksul "keda kuraditki" ütlemata läbirääkimisi pidada.
Kolmas lugu jätkab sealt, kust teine lõppeb. See jutuke on mind iga kord võlunud oma dramaatilise lõpplahendusega. See kord ei olnud erandiks, sest tegemist on minu isikliku lemmikuga sellest romaanist.
Neljas ja viies lugu näitavad Asumi arenemist võimsaks majandusimpeeriumiks ning on sissejuhatuseks "Asumile ja impeeriumile".

Teksti loeti eesti keeles

Ülimalt mõnus klassika, mida ma olen nüüdseks arvatavasti kümneid kordi lugenud. Mind ei häiri vähimatki eelpool väljatoodud puudused: tegelaskujude äärmine kahvatus ja sarnasus, kogu planeeritud kriisidest kriisidesse tormava ajaloo absurdsus ja liiga suur sõltuvus täiesti juhuslikest teguritest, justkui ülimalt võimsa Galaktikaimpeeriumi primitiivsus ja Galaktikaimpeeriumi mahaviksimine osalt Rooma Impeeriumist, osalt 50ndate USAst jne. See kõik polnud üldse tähtis, lugu oli lihtsalt pretensioonitult lahe klassika. Sellest raamatust või õieti sarjast (lisaks Asumile ka "Asum ja impeerium" ja "Teine Asum") tasuks alustada igal algajal ulmehuvilisel, kusjuures ma soovitaks ülejäänud eel- ja järellood rahule ja lugemata jätta - tõmbavad kõvasti klassikalise triloogia jäetud head muljet alla.
Teksti loeti eesti keeles

Esimene tõeline Sci Fi lugemine. Ütleks, et loo mõte ja käik olid huvitavad. Palju esines kõrgete intellektide dialooge, mis on "vanadele" ulmekatele igati kohane. Ja muidugi südmustik, mis oli rohkem tahaplaanile jäetud. Eelkõige jäi tegelastest meelde Treminuse linnapea Salvor Hardin ja tema ütlus:"Vägivald on asjatundmatutele viimane väljapääs"

Annan hindeks 4, sest ma ei saanud seda süsti, mis vaimustust tekitab.

Teksti loeti eesti keeles

Tunnistan kohe, et ma ei saa Asumit erapooletult hinnata. Tegemist on ilmselt mind kõige rohkem mõjutanud raamatuga koolipõlvest. Raamatuga, mis muutis umbes aastal 1987 mu hiljutitärganud ulmehuvi kireks. Raamatuga, millest ma kirjutasin oma 9. klassi proovi-lõpukirjandi. Raamatuga, millest me sõpradega võisime pritsida tsitaate. Ja mille aastatepikkune järgede ootamine viis mind korduvalt õrnale eale sobimatute obstsöönsuste kasutamiseni. Võimalik, et Asum süvendas ka mu huvi ühiskonnateaduste vastu ja on niiviisi kogu mu hilisemat elu mõjutanud.

Kui keegi tõesti ei tea, siis veidi sisust. Galaktikaimpeeriumis on miljoneid tähesüsteeme ja selle keskus Trantor näib igavene. Ometi on üks Trantori teadlane, psühhoajaloolane Hari Seldon välja rehkendanud, et impeerium juba roiskub, lagunemine on vältimatu ja parim, mida inimkond saab ette võtta, on lühendada barbaarsuseaega 30 000 aastalt 1000 aastale. Selleks olevat vaja kokku panna inimkonna põhjalikuim teadmistekogu, galaktika entsüklopeedia. Seldon on nõus koos 100 000 teadlasega kolima vaesele ja tühisele planeedikesele galaktika serval, et seal oma suure tööga peale hakata. Võimukandjad lubavad seda meelsasti, sest nii saab tüütust hukukuulutajast pealinnas lahti.

See on lühidalt Asumi esimese raamatu sissejuhatav peatükk. Järgmised neli lugu selles romaanis näitavad, kuidas teadlasteasum või lihtsalt Asum liigub Seldoni etterehkendatud kurssi mööda ühest näiliselt ületamatust kriisist järgmisse, kuid tulles neist iga kord tugevamana välja.

Uuesti üle lugedes avastasin, et karakterite tüpaažid käivad närvidele. Head on sihukesed Metsiku Lääne ettevõtlikud uljaspead, võimulolijad on mitte inimesed, vaid lausa karikatuurid. Ja pahad - kroonprints, kellel on kõõrdpilk, kitsehabe ja tõmmu jume...

Kogu mastaapsuse juures tunduvad tegevuspaigad inimtühjad. Kaks-kolm inimest räägivad linnapea kabinetis, siis kaks-kolm inimest kosmoselaevas või teisel planeedil kohas ja lõpuks jälle peategelased pluss surnud Seldoni video.

Need on aga pisikesed etteheited. Kui tahan mingeid lõõmavaid karaktereid, võin ju Dostojevskit lugeda. Asumi sarja võlu on lihtsas ja puhtas vääramatute ajalooprotsesside esilemanamises. Ma kardan, et need, kes naeruvääristavad psühhoajaloo ideed, lihtsalt ei aima, kui lähedal mõnede tollal veel õieti väljakujunemata sotsioloogiaharude kirjeldamisele Asimov oli.

Kindlasti kiidan ka raamatu vormi - lühijuttude või episoodide rida, mis laseb esimese osa jooksul juba mitusada aastat kiirendatult edasi liikuda ja toob raamatusse mitu kõrgpunkti ühe ja viimase asemel. Mida kokkuvõtteks öelda? Vaimustas noorelt ja ei valmistanud pettumust ka praegu üle lugedes. Soovitan, kui BAASis käib tõesti keegi, kes seda veel lugenud ei ole.

Teksti loeti eesti keeles

Pole eelarvustajate kirjutatutele suurt midagi lisada -- või ehk seda, et IA on vähemalt üks kord avalikult tunnistanud, et tema lemmikvõte on ajalugu ümber jutustada ;)
 
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Valdav enamus maailmas (loe: Eestis) leiduvast kiidulaulust selle raamatu osas on seotud tõigaga, et paljud on seda raamatut lugenud lapsena või vähemalt noorena ning nüüd siis meenutavad heldimuspisar silmis, kui uhke ja põhjapanev SF see raamat ikka oli.
Võib-olla oli nii, võib-olla mitte, ent minule ta säärast WOW elamust ei pakkunud nagu näiteks Lemi Solaris (või Eeden).
 
Asum on hea lugemine, mõnus ja loogiliselt üles ehitatud, ent samas on lood selles natuke liiga ühesuguse mustriga. Midagi juhtub, tundub, et kõik veab viltu, kohe-kohe on kõik metsas ja siis äkki saabub positiivne lõpplahendus ning selgub, et peategelane just seda plaaniski ning taustal tegutses hoopis mingi muu agendat ajades. Tuleb järgmine lugu järgmise tegelasega ja muster kordub üks ühele. Siis kolmas jutt ja neljas jutt... Kõike seob kriis, selle saabumine ja selle ületamine.
 
Kui psühhoajaloolase Hari Seldoni kriisid, või õigemini nende saabumise ennustatus on nende Asumi juttude ühendavaks jooneks, siis taustal näeme seal juures ka inimajaloo eksistentsiaalset arengut läbi ühiskondade mõjutamise taktikate. Impeerium kukub kokku ning tundub, et inimkonna arengut saab säilitada vaid läbi teaduse ja teadmiste. Teadusele järgneb religioon, kui mõjutusvahend teaduse propageerimiseks. Teadmised kaovad ja teadussaavutused jäävad. Kui inimkond on tehtud sõltuvaks teaduse saavutustest läbi religioonim hakkab arenema kaubandus. See läheb üle vabakaubanduseks ning lõpptulemuseks saame ühiskonna, mis sõltub tarbimisest, ent kus religioon on muutunud teise- või kolmandajärguliseks.
Asimovi jutust kumasid mitmel korral läbi teatud fookuspunktid, ent kuidagi kummalisel kombel suutis ta järgneva looga neid fookuspunkte nihutada ja nende olemuse muuta vastupidiseks. Näiteks, kui esimese loo fookuseks võiks pidada, et vaid teadmised suudavad inimkonda hoida eksistentsiaalsest kriisist, siis teise loo käigus selgub, et teadmised ei olegi olulised, on vaid teadussaavutused ning religioon, mis laseb teadmistest loodud teadust tarbida kontrollitud tingimustes. Sadakond aastat hiljem selgub aga, et fookuspunkt on edasi liikunud vaba kaubanduse peale, kusjuures religioon on justkui iganenud tabuteema ja teadmisi pole inimkonnal samuti enam olemas. Feodaalkord tundub elavat kauem, kui ajutise nähtusena religioon ning kunagised vereliinid omavad ühiskondlikus plaanis rohkem mõjuvõimu, kui teadmised ja teadussaavutused.
 
Ja viimase asjana peaks rääkima sellest, millest Asumi puhul ei saa ei üle ega ümber - tuumaenergia. Kogu galaktiline impeerium ja hilisem killustatud maailmakaart on otseselt sõltuv tuumaenergiast. Selle abil tehakse kõike - ruumilaevadest ja relvadest ehete ja nipsasjakesteni välja. Kaelakeed tuumareaktoriga, et ehted ikka ilusasti helgiksid, tuumaenergiat kasutavad skalpell-noad, lõikurid, isiklikud kaitsekilbid, lendavad troonid ja aupaisted. Aga kõige selle ulme juures, kus vabalt kasutati hüperruumi ja tähtedevahelist transporti, kirjeldati maailmu, mis vähemalt lugemise ajal kangastusid kui mahajäetud pseudokeskaegsed asulad, kõigi oma feodaalide, krahvide ja lihtrahvaga, kes solgivee tänavale viskab, peldikus tagumikku ei pühi ja iga kolmas tüüfusesse sureb, ent sealiha lõigatakse tuumalõikuriga ning elektrit toodavad hiiglaslikud tuumareaktorid.
Vastuoluline ja kummastav üheaegselt ja mida rohkem tagantjärgi raamatule mõelda, seda kummalisemaks sealne maailm muutub.
Teksti loeti eesti keeles

“Asum” on ajaloolise haarde ja ulatusega ulmeromaan, mille tegevus saab alguse kümme tuhat aastat püsinud Galaktikaimpeeriumi terviklikkuse viimastel aastatel. Sotsioloog ja matemaatik Hari Seldon on välja töötanud psühhoajaloo-teaduse, mis ennustab suurte inimhulkade tõenäolist käitumist tulevikus. Oma mudelite kaudu on ta avastanud, et Galaktikaimpeeriumi hukk läheneb vääramatult - kuid inimkonna parema tuleviku huvides on midagi võimalik siiski ette võtta.

Romaan on kokku pandud viiest eraldiseisvast jutust, mille igaühe vahel on umbes inimpõlve jagu aega (30-50 aastat). Esimene lugu räägib Asumi planeerimisest Galaktika kõige kaugemale äärele, teine Asumi kui üksildase teaduskeskuse jäämisest lähimate mandunud võimukeskuste meelevalda, kolmas Asumi teaduse levitamisest religiooni varju rüütatult ning neljas ja viies Asumi kaubandusvõimsuse tekkimisest ja põlistumisest.

“Asum” ja selle järjed moodustavad tõenäoliselt kõige tuntuma SF-tüüpi ulmeloo Eestis. Oma osa on sellel kindlasti “Mirabilia” sarjas ilmumisel, kuid kahtlemata on Asimov siin tabanud ka mingit väga põnevat teemat. Ma ise olen näiteks kuulnud ka muidu väga ulmekaugeid inimesi suure elevusega psühhoajaloo kontseptsiooni teemal arutamas. Ehk pakub lisaks just siinsele lugejale ka rohkem huvi mõte ühest väikesest kultuurist, mida suuremad ja võimsamad naabrid pidevalt ohustavad.

Lugemisel tuleb muidugi arvestada, et selline juttudest koosnev tervik on paratamatult pisut hüplik ja ebaühtlane. Lisaks ei lase see ka tegelastel eriti esile tõusta, kuna iga uue loo puhul tehakse lava taas tühjaks ja tuuakse välja uus seltskond. Ehk selle pärast ongi minu enda lemmikuteks lood kaks ja kolm (“Entsüklopedistid” ja “Linnapead”). Mõlemas on peategelaseks linnapea Salvor Hardin, kuid kõigepealt noore tulipeana ja hiljem külma närviga vanamehena.

Asimovi osas peaks veel ette teadma, et ta kirjastiil oli kuulus oma lihtsuse ja sirgjoonelisuse poolest. Lugedes võib see meeldida või häirida, kuid ma tooks välja, et lihtsalt kirjutada ei ole sugugi lihtne töö. Selle heaks näiteks on tõlkes saadaval kogumik “Asumi sõbrad”, mis sisaldab muuhulgas teiste tuntud kirjanike kirjutatud lugusid Asimovi teemadel. Paljud neist püüavad ka Asimovi stiili matkida - ja tulemus on nende vaieldamatust võimekusest hoolimata üsna nõrk.

Kuid kõige olulisemaks on siin teoses kahtlemata ideed. Palju on räägitud, kuidas Asimov võttis eeskujuks Rooma impeeriumi languse ja Edward Gibboni selleteemalised kirjutised. Siiski on tema mõtted näiteks religioonist ja kaubandusest, mis siin läbi mängitakse, palju universaalsemad. Ma ise mõtlesin näiteks lugedes korduvalt Arnold Toynbee suurteose “Uurimus ajaloost” peale, kuid ma usun, et erinevaid äratundmis- ja tõlgendamiskohti on selle valdkonna huvilistele väga palju.

Eraldi hea meel on mul lugedes selle üle, et Asimov armastab puänti või ootamatut pööret ning on selle kasutamises väga osav ja mitmekesine. See on kõigis lugudes olemas, kuid kuidagi mõjusam on see siis, kui see saabub enne päris lahendust, nagu lugudes kaks või viis. Samuti on meeldiv, kui temaatiline on siin läbivalt asjaolu, et rumala vägivallaga ei ole võimalik midagi saavutada. Ma sooviks ainult, et kuulus maksiim “Violence is the last refuge of the incompetent” oleks kuidagi paremini tõlgitud.

Üldiselt on see kõik kokku puudustest hoolimata ikka väga hea. Tegemist pole küll vast parima Asumi-romaaniga (minu arvates on selleks “Asum ja impeerium”) või parima romaaniga Asimovilt (minu arvates on selleks “Igaviku lõpp”), kuid väga väärt asi on see ilma igasuguse kahtluseta. Kes vägevaid ideid otsib, peaks seda kindlasti lugema.

Hinnang: 8/10

 
Teksti loeti eesti keeles
x
Indrek Rüütel
1978
Kasutaja rollid edit_authors
edit_tags
edit_books
Viimased 25 arvustused:
5.2023

2022 Dragon Award - nomineeritud; 2022 Locus Award - nomineeritud. Et siis sihuke raamat...
 
Miks "4" ja mitte "5" või madalam hinne. Ilmselt jääb siit puudu peaasjalikult draamat ja nö suurt asja. Väikesel, personaalsel tasemel on aktsiooni, on huvitavaid tegelasi, on täitsa vahva maailm välja mõeldud. Aga väheks nagu jääb. Tahaks enamat. 
 
Sündmused toimuvad Tuntud Universumis. Nagu võib loo taustast aru saada, siis see muidugi kogu aeg laieneb. Üldiselt on täitsa SF-värk, kuid siin-seal viskab sisse mõtteavaldusi, et maagia ka eksisteerib. Et näiteks Püha Tarumõistus (Holy Hive Mind) loodi maagia abil ja keegi kuskil kasutab lahingumaage (battle mages), kaks tegelast osutuvad libalõvideks (werelions) jne. Samas nähtuse kohta, mida nimetatakse vaimudeks (ghosts), on täiesti ratsionaalne teaduslik selgitus...
 
Endine kapten Nikolette (Niko) Larsen on suutnud end Püha Tarumõistuse sunnisteenistusest välja nihverdada koos oma viimase üksuse riismetega. Ja nad on avanud ühe eksklusiivse restorani kosmosejaamas Topeltkauge (Twicefar) ja nimetanud selle Viimaseks Võimaluseks. Restoran on küll kogunud tuntust, kuid pole veel kasumisse jõudnud.
 
Raamat algab sealt, et Niko & Co on saanud teada, et neile saabub sööma ja restorani hindama üle Tuntud Universumi teada-tuntud kriitik, kelle võimuses on neile soovi korral anda Nikkelin Orb (a'la selle maailma Michelini tärn), mis oleks oluline samm kasumlikuks muutumiseks. Ja kasumlikuks on vaja muutuda, sest restoran pole tegelikult Niko rahulik pensionisammas, vaid kõigest üks oluline samm ühe teise eesmärgi suunas.
 
Kriitik tulebki. Aga tuleb ka üks elumehest ülirikkur, kes saabub Topeltkaugele überlaheda biloogilise kosmoselaevaga You Sexy Thing. Üllatus-üllatus - kuulus kriitik kutsub ta oma lauda koos sööma. 
 
Samal päeval on Niko saanud veidra saadetise: krüokonteineri, mis sisaldab selles säilitatavat pealtnäha teismelist tüdrukut. Ja et veidrusi veel vähe pole, siis Niko kambas olev ennustaja toob kuuldavale prohveteeringu, et ees ootab häving ja katsumused, pimedus ja mis kõik veel. Nad kõnnivad Saatuse Spiraalil...
 
Ja parasjagu siis kui peaks toimuma õhtusöögi serveerimine, läheb mölluks. Ei puudu selles veider kosmiline superjõud, naaberimpeeriumis (vist toimuv???) paleepööre, ninatark biolaev You Sexy Thing, mis on täitsa omaette tegelase mõõduga, vanglaplaneet, piraatide turvasadam, sadislik piraadipealik jmt. 
 
Tegelastel on oma ajalugu, mis tasahilju saab selgemaks. Kusjuures suur osa neist on igasugu veidrad tulnukad (enamvähem humanoidsetest kuni upliftitud šimpansi ning kõigiga kogu aeg seksida sooviva kaheksajala-taolise olevuseni). Saab nalja, on tõsisemaid hetki. 
 
Ameerikamaal (ja mujalgi) teemaks tõstatunud sooidentiteediküsimused ja asesõnade kaasaegne käsitlus on siin teksti sisse põimitud. Seda lugedes ajab vägisi muigama mõte, et inglisekeelne maailm püüab kõigest hingest jõuda sinna, kus meie kodune ugrimugri keel on ammu loomuomaselt olnud: meie keelekasutus on sooneutraalne. 
 
Jah - see on ka esimene osa järjekordsest sarjast. Teine on välja kuulutatud 2023.a sügiseks.
Teksti loeti inglise keeles

Järg 2019.a ilmunud teosele "Outland". Mis ilmtingimata poleks ju järge vajanud, aga kuna taolise maailmalõpu loo puhul jääb ju ikka õhku võimalus kujutluseks, mis edasi sai, siis "Earthside" on antud loo teine osa. Meeldetuletuseks, et peotäis tudengeid on leiutanud viisi, kuidas liikuda paralleeluniversumite vahel ja niimoodi loonud ettekavatsematult, kuid tänuväärselt võimaluse pääseda pakku Yellowstone'i supervulkaani superpurske mõjude eest. Sarja alapealkirjaks on ilmunud Kvantmaa (Quantum Earth), mis on siis vihje sellele, et paraleelmaailmad ja nende vahet liikumise tehnoloogia on seotud kvantolekute ja temporaaltõenäosuste jmt. 
 
Rivendelli koloonia, mis esimeses osas loodi on end enamvähem sisse töötanud. Selles elab ja valmistub esimeseks talveks mõnisada inimest, kes on peamiselt nooremad kui 40 (suur osa üliõpilased) ja paljud on mingi ala spetsialistid. Tegeletakse varude täiendamisega Vanalt Maalt (Earthside) ja jõudu mööda proovitakse otsida teisi eksisteerivaid paralleelmaailmasid, mida ka leitakse. Eesmärk, et võibolla on kuskil toimiv tsivilisatsioon, mis võiks abi pakkuda. 
 
Kõrvalepõigetena visandab autor pildikesi mujal maailmas toimuvast, mis tegelikult pealiini(de)ga eriti ei seondu, annab üksnes natuke tausta juurde. Koloonia arendamiseks on vaja ehitada juurde suuremaid kvantväravaid, kuid juppe pole enam. Juppide jaoks vaja minna ekspeditsioonile Omahasse. Selle käigus leitakse üks ellujäänute grupp, kes siis tulevad ka Outlandi Rivendelli. 
 
Kuna inimeste hulk on juba suureks kasvanud, siis tekkib vajadus luua toimiv valitsus ja üleüldse - kaua "väravahoidjad" kogu seda showd majandavad? 
 
Igas vähegi suuremas inimpuntras on kindlasi sekka ka mõni psühh ja loomulikult kui hakatakse poliitikat tegema, siis kipub ratsionaalne mõtlemine tahaplaanile jääma (ja autoril on võimalus päevakajalisteks kommentaarideks ilukirjanduslikus formaadis). 
 
On aktsiooni, on kirjeldusi, dialooge, arutelusid jne; mõni väiksem üllatus ja peamurdmist, kes on mõrvar jagub ka natuke. Kuna kaks osa on nüüd olemas, siis üsna õigustatult tekkib tunne, et ju vist ikka on kolmandaks (ja nt ka neljandaks) otsad lahti. Jätkuvalt on siin natuke sellist tähevärava ja pikkmaa vaibi. Samas Pratchett/Baxter saagaga võrreldes tundub, et vaatamata lõõpivale toonile on proovinud Taylor jääda mingi tema jaoks tõsiseltvõetavuse piiridesse. Eks ta ikka üks selline ajaviitekirjandus ikka ole.  
Teksti loeti inglise keeles

Kolmas lühiromaan The Dispatcher sarjast. Eelmisest kahest osast tuttav Tony Valdez töötab Chicagos haiglas valve-ärasaatjana. Tegemist pole just kõige meeldivama tööotsaga, sest parasjagu möllab koroonapandeemia ja alatasa tuleb tal tegeleda intensiivraviosakonnas hingamisaparaatide alla pandud patsientide lähedastega, kellel on millegi pärast ettekujutus, et kui nende lähedane surmatakse, siis materialiseerub ta kodus (või mõnes teises kohas, kus end turvaliselt tunneb) ja temaga on kõik jälle hästi. Tegelikkuses muidugi mitte, sest reeglina on need inimesed juba mõnda aega väga halvas seisus olnud ja see veider tapmise järel haihtumine ning tagasi koju materialiseerumine taastab inimese seisundis, milles ta oli ca 24h enne tapmist... Seega on Tony suhteliselt masendunud oma sunnitud ebameeldivast tööst, millesse ta pandeemia tõttu on osariigi valitsuse poolt sunnitud. (Keeldumisega kaasneks ärasaatja-litsentsi tühistamine.)
 
Ja siis laekub haiglasse väga raskes seisus Mason Schilling - rohkem/vähem sõber, kes on läbi käinud ka eelmisest kahest osast. Mason on kahtlaste otstega tegelev ärasaatja. Sedapuhku on ta aga millegi tõttu hüpanud välja kiirteel sõitvast autost ja saanud löögi teiselt autolt ja väga raskes seisus. Mis peamine - ta ütleb Tonyle, et tal on suur probleem - ta ei tunne end kusagil turvaliselt. Seega, mismoodi ta saaks surmamise järgselt uuesti materialiseeruda? 
 
Tony kistakse siin vastu oma tahtmist mahhinatsioonidesse, millesse on segatud selle ilma vägevad miljardärid, krüptoraha, äpid jne. Üks miljardär on miskipärast enesetapu sooritanud. Teine "põgeneb püssikuuli" abil USAst tagasi koju Prantsusmaale kui politsei teda küsitleda tahab. Mason jääb ellu, kuid põgeneb nii politsei kui FBI eest. Mismoodi kõigest sellest ühes tükis välja tulla ja üleüldse - mis toimub? Järjekordne krimilugu maailmas, milles 999/1000 tõenäosusega mõrvatud inimene ei jää surnuks, vaid tuleb tagasi. Ja kõik, mis selle veidrusega kaasneb meie (või noh - USA) tänases niigi veidras ühiskonnas.
 
Kaks ääremärkust - audioversioon avaldati tegelikult 2022.aastal. Kuid märkisin siia avaldamisaastaks 2023, mis on nii Amazonis kui Goodreadsis paber ja e-raamatu ilmumise aasta. Teine teema on asjaolu, et raamatus on rohkem kui 40 tuh sõna ja konkurentsitult pikim lugu sarjas: 163 lk. Samas nimetavad nii Amazon kui Goodreads seda lühiromaaniks (või siis jutustuseks - novella). Et olgu siis pikk lühiromaan, sest tõsi ta on - lihtsa, sirgjoonelise struktuuriga lugu. Aga igati mõnus meelelahutus kindlapeale. Koos paraja annuse ühiskonnakriitikaga.
Teksti loeti inglise keeles

Meeldis tegelikult rohkemgi kui Jennifer Morgue. Detailina oli eriti lõbus muidugi see, kuidas selgitati iPhone'i ebanormaalset edukust kui neljanda (või oli see viienda?) astme lummust (meeldivusloits ehk glamuur, mille kohta Stross pruugibki nii toredasti sõna glamour). Ja üle kogu teose on laotatud tekina tunne, et miskit kurja on vääramatult tulekul...
Teksti loeti inglise keeles

Olgu selle Bondi ja Lovecraftiga, kuidas on... Mis muidugi on mulle alati Bondi puhul huvitav tundunud, on asjaolu, et spioonipõnevik pole üles ehitatud tüüpilisele USA-Venemaa või Ida-Lääne või kes-iganes Saksamaa vastu jne. Ühel poole võib ju olla Briti valitsus (olgu siis Bond ja MI6 või Bob Howard ja Laundry), kuid teisel pool on tüüpiliselt mingi erahuvi - korporatsioonid, salaorganisatsioonid ja sellised. Ja Lovecrafti tunnustan mitte autorina, vaid pigem imetlen siiani tema laialdast inspireerivat mõju teadusliku fantastika ja õudusmaastikul.
 
Siingi on peapahalaseks üks rikkur. Tegevustikus nagu eelarvustajad on juba sedastanud on vihjeid Bondile mitte lusika, vaid pigem kapaga. Mitte et mind oleks häirinud.
 
Niisiis minnakse Kariibide sügavikust üht artefakti üles tirima. Nagu ikka on kuskil õhkõrna piiri taga deemonite maailm, mis tahtmise ja võimaluse kokku sobitumise korral neelaks inimkonna paari ampsuga. Selgub, et me pole Maal sugugi üksi ja Bobi jaoks muutuvad asjad pingeilsemaks kui talle meeldiks.
 
Laundry sarjas on Stross jätkuvalt seganud paraja annuse jaburat komöödiat kõige õõvastavamate kontseptsioonide ja ideedega. Lobeda jutu, huumori ja seikluse taga luurab midagi õige koledat.
 
Meeldis vägagi.
Teksti loeti inglise keeles

Alex Benedicti seeria 9. raamat. Seerias on mõned mu vaieldamatud lemmikud (nt A Talent for War, Seeker, Devil's Eye, Firebird) ja mõned pigem sellised mehh-raamatud (nt Polaris, Octavia Gone). Siiski olen järjepanu siiani jõudnud, mis võib ju olla lihtsalt tunnistus põikpäisusest ühe lemmikautori loomingu tarbimisel, kuid teisalt - kirjutada McDevitt siiski mõistab. Kirjutab selliselt, et maailm hakkab elama. Isegi kui tema stiil on kohati puine (ilmselge armastus lihtlausete vastu) ja koormatud tohutu koguse triviaalsete detailidega.
 
Seekord tõmbab loo käima uurimislaev Columbia, mis sattub kauges tähesüsteemis elukõlblikul planeedil tulnukate küla peale. Jätkumissioon aga ei leia sealt midagi - küla ise ja tulnukad oleksid justkui haihtunud. Samal ajal jõuab inimkonnani ühe teise tulnukarassi kosmoselaev ja kõik on elevil kontakti tõttu, sest teadagi - universum on üks kõle ja üksildane paik, kus mõistusega olendeid, kellega maha istuda, koos teed juua, malet mängida, raamatutest, teatrist, filosoofiast ja religioonist lobiseda on näruselt vähe. Ja need vähesedki (Mutes) küllalt õõvastavad. Noh - ega need uuedki pole teab, mis kenakesed oma väljanägemiselt, kuid eelpool nimetatud tegevused näikse neile meeldivat küll.
 
Aga mis sai sellest külast, mis seal kaugel planeedil haihtus? Vaatamata keeldudele organiseerib Alex Benedict uue missiooni. Neil on lootus leida asitõendeid, võibolla isegi saada mõistatuse jälile. Kui mitte muud, siis vähemalt mingigi tulnukatest maha jäänud ese võiks olla piisavalt väärt, et kulud kaetuks saaksid... 
 
Minnakse, tuhnitakse ringi ja tulemused on... Huvitavad.
 
Miks siis hindeks "3". Sest kuidagi jätab see "rahvarohkemaks" muutuv universum mind veidi rahulolematuks. Otsekui kipuks autor revideerima oma seni iseloomulikku tunnetust universumi olemusest. Kuidagi mõjub see teos natuke väsinult ja on natuke laialivalguv. Mitte nagu enam "päris see". Aga kui McDevitt meeldib, siis muidugi on see vaat' et kohustuslik kirjandus. Hakkama pandud raha ja aega ei pea maha visatuks.
Teksti loeti inglise keeles

Jack Kernigan on 20. eluaastates äsja natuke segastel asjaoludel MIT'st kinga saanud tegelane, kes on seetõttu maandunud tagasi vanematekoju Ohios, kus ta isa "kapakohilas" poodnikuametit peab ja Jack kohusetundlikult kaasa aitab, et mitte päris vanemate kulul seni oleskleda, kuniks isikliku elu uuesti joonele saab. Ühel päeval toimetab ta kliendile tellimust ja ajab midagi auto alla. See midagi on nähtamatu.
 
Natukese sehkendamise järel selgub, et see midagi on nähtamatu tulnukas. Noh - kus on nähtamatu tulnukas, seal võiks ju olla ka tema laev. Ja kui on nähtamatu kosmoselaev, siis tekkib paratamatult küsimus, misasja teeb nähtamatu tulnukas nähtamatu kosmoselaevaga ühes täiesti nähtamatus (st väheolulises) Ohio linnakeses... Mõistetavatl peab Jack koos kahe sõbra ja kosmoselaeva tehisaru abiga päästma inimkonna kindlast hukust, mida sepitsevad salakavalad tulnukad, kes nagu selgub on mingi suurema tähtedevahelise konföderatsiooni "pahad poisid".
 
"Roadkill" oli meeldiv nädalavahetuselugemine. Sarnaselt Taylory teiste Bobiverse'i väliste romaanidega on see lobeda dialoogi ja kiirelt areneva sündmustikuga seikluslugu, kus peatükk-peatüki järel panuseid üha suuremaks krutitakse. Ilmselt 15-aastane mina oleks seda lugedes vaimustusest ülesalla hüpanud ja seosetuid hääli kuuldavale toonud. Aga nagu öeldud - igati meeldiv lugemine. 
 
Kui midagii kritiseerida, siis ilmselt oleks selleks just seesama "tegemist on kvaliteetse kiirtoidukoha burgeriga", mis iseloomustab ka raamatuid "Singularity Trap" ja "Outland". Raamat ilmselgelt väga ei sihigi mingeid suuremaid ja sügavamaid eesmärke kui olla kvaliteetne kiire meelelahutus. Seetõttu ei tule ka maksimumhinnet.
Teksti loeti eesti keeles

Seesinane on üks veider raamat. Selles tähenduses, et kõik nö igapäevane Bob Howardi elus, alustades raamatu avalehekülgedel kirjeldatud varitsusest (põõsas vihma ja külma käes kükitamine, et akna kaudu kuhugi kontorisse sisse murda eesmärgiga sealt midagi varastada) ja jätkates kogu selle salateenistuse sise-elu korralduse ning olgu siis või Bobi korterikaaslaste tegemistega, on selline mõnus-jabur irooniline kommentaar Briti (või minu poolest mistahes) valitsusasutuse iseennast ülearu tõsiselt võtva bürokraatia aadressil. Kasvõi juba nimetus Laundry räägib iseenda eest. Satiir oma eheduses.
 
Aga samal ajal on juba sealtsamast avalehekülgede varitsusest selge, et midagi kummalist on teoksil. Et noh - kui inimesed jõuavad matemaatikaga kaugemale põhikoolist, keskkoolist ja tavapärasest kõrgkooli kõrgemast matemaatikast, sinna kuhugi tõeliste probleemide lahendamiseni, siis ületatakse aegruumi piire ja avatakse väravaid teistesse universumitesse, kus luuravad kohutavad mõistused, mis otsivad kontakti ja võimalusel sissepääsu meie maailma. Ja veel kuskil esimese kolmandiku juures on kõigel jätkuvalt selline satiiri mekk küljes.
 
Raamatu tonaalsus aga muutub tasahilju. Ja vaatamata satiiri säilimisele teatud osades, on kokkuvõttes tegemist hirmuäratava pildiga, milles Stross maalib küllaltki detailselt lugejale kõikvõimalikku õõva läbi okultsete relvastusprogrammide ja nende vastase võitluse.
 
Teose pealkirjaks olev 'atrocity' saab sootuks sügavama tähenduse kui lihtsalt 'julmus' või 'metsikus'.
Teksti loeti inglise keeles

Kaiju Kaitsmise Ühing (KKÜ) on organisatsioon, mis nagu nimigi ütleb, tegeleb hiiglaslike, koletislike elukate kaitsmisega. See on mittetulundusorganisatsioon (ingl.k NGO ehk siis non-governmental organization), mis samas siiski saab oma rahastuse paljudelt salajase paktiga liitunud valitsustelt, loomulikult energia- ja relvatööstuse gigantidelt ja muidu asjasse puutuvatelt miljardäridelt. Suht-koht õnnestunult on nad suutnud endid eemal hoida suuremast tähelepanust, sest KKÜ töötajatele ja teistele asjaosalistele kehtib reegel: KKÜst ja selle tegemistest ei räägita väljaspool KKÜd ja selle tööpõldu.
 
Peategelane Jamie Gray saab COVID19 (ja-jah...) pandeemia avapäevadel töö juurest kinga (et see on esimese mõne lehekülje teema, siis antagu väike spoiler andeks), töötab natuke aega toidukullerina ja sattub juhuslikult tööle KKÜsse. Kaiju'sid kaitsma. Sest need on loomullikult päriselt olemas. Ja kaitset vajavad nii need elukad kui muidugi inimkond. Kuidas täpsemalt tuleb siis lugeda huvilisel endal. 
 
Ma olen rahulolematu selle raamatuga mitmel põhjusel. Muidugi on see lihtne, lobe, meelelahutuslik lugemine, enamvähem sama ajuvaba ja vaata et vaimuvaene nagu keskmine hollivuudi seiklus-aktsioon. See koosneb peamiselt klišeedest ja (mitte ainult) Scalzile iseloomulikust lõõpivast, iroonilisest, sarkastilisest dialoogist. Natuke midagi toimub ka. See tähendab, et peategelane kaotab töö, saab tööle, läheb kuhugi, jõuab kohale, kohtub inimestega, nad teevad üht-teist, toimub esimene väiksem aktsioon, siis toimub väike vahepealne sündmuste areng, ilmub peapahalane, tekitatakse kriis, mida siis tegelased lahendavad, asjad lähevad veel hullemaks, leitakse lahendused, imeline pääsemine, õnnelik lõpp (mitte kõigi jaoks), epiloog. 
 
Lugedes oli tunne, et see on filmisüžee. Sirvisin netiavaruses arvustusi (jättes kõrvale vaimustusest rõkkavad 5-tärni fanfaarid ja porisevad 1-2-tärni vinguviiulid) ning nägin, et suht-koht minu moodi arvajaid (filmi ja/või seriaali käsikirja märkajad; nii-õhuke-ongi-imestajad) oli päris mitmeid. Tegelasi eriti ei arendata, kõik on mustvalgelt selge, kes on hea, kes paha. Näpuotsaga poliitkorrektsust, irisemist president Trumpi üle (muidugi nimesid nimetamata) ja täiesti ilma seksita (st sobib ka ilmselt 14-16 aastastele, kuigi saaks ilmselt R-reitingu), õilsad loomakaitsjad, idufirmade nüppel ja suur-paha-korporatsioon. Kõik justkui oleks olemas.
 
Paralleelid võivad tekkida ka "Jurassic Parkiga", kuid selles võrdluses jääb Scalzi "Kaiju" igast asendist alla. Niipaljukest teadsin ma enne lugema asumist, et võrdlusi võiks vedada veel ka nt "Pikkmaaga" või Dennis E. Taylori "Outland'iga" - ja ausaltöelda on "Pikkmaa" esimene osa kõvasti parem vaatamata sellele, et "Kaiju" oleks justkui tublisti rohkem SF. "Outland" on suht-koht ehe young adult katastroofi-lugu ja tegelikult meeldis mulle ka rohkem. "Kaiju" on umbes täpselt sama väikese ambitsiooniga raamat nagu Scalzin "Fuzzy Nation". Autor ise ütleb järelsõnas, et see pole mingi ülev rokkoopus, vaid (kvaliteetne) pop-lugu. Noh - ütleme, et see paistab välja. Mõnigi pop-lugu on hea. See siin jääb ootustele alla. (Kummalisel kombel oli autori järelsõna vaat' et sama huvitav kui teos ise...)
 
Päris pettumusega võiks "2" ka ju hindeks panna. Natuke aga rehabiliteerib raamatut kõik see, mis puutub kaiju'desse endisse. Näpuotsaga biotehnoloogiat ja ökoloogiat ja... ausaltöeldes on tulemuseks väga lahedad elukad. Nii et nende pärast tasus lugemine ära.
Teksti loeti inglise keeles

Lihtne ladus lugemine, mis võiks sümpatiseerida krimisõpradele, kes ei põlga ära väikest üleloomulikku vahepala. Aga ega siit midagi enamat kui meelelahutus ka leida (ja vbl et otsidagi) ole. Mitte et ilmtingimata peakski. Lõbus oli (kohati), jutt jooksis (algusest lõpuni), tegevuspaik Chicago (miskipärast läheb automaatselt plusspunktina kirja), pole jõhkralt küüniline (nagu nt Kadrey Sandman Slimi lood), ei püüdle sellise mastaabi poole, et hakkame aga kohe pihta lapsepõlvest ja läbi kooliaastate jne (ei tee nt Rothfussi), vaid ikka kohe aktsiooni keskele, gaas põhja ja lahendame probleeme, milleks on siis võlujõudu mõrvamiseks ja narkootikumide tootmiseks ja peategelase rajalt maha võtmiseks kasutava kurikaela paljastamine ja peatamine. Et täitsa tore vaheldus.
Teksti loeti eesti keeles

Ärkab keegi kuskil ja alustuseks ei jaga ööd-ega-mütsi, kes ta on, kus ta on, miks ta on jne. Ta on veidras labori-laadses ruumis, kus robotkäed tema eest hoolitsevad, kaaslasteks kaks mumifitseerunud laipa ja kõik näeb vägisi sedamoodi välja, et ta on osaline eksperimendis, mis on õõvastavalt valesti läinud. Tasapisi tuleb mälu tagasi ja selgub, et tegelane on keegi dr Rayland Grace ja ta on kosmoselaeval, mis on äsja jõudnud Tau Ceti süsteemi. Ja et tema ülesanne on päästa inimkond väljasuremisest. 

Pealkirja tõlge on kindlasti tulevikus tõlkijatele paras pähkel. Mu meelest ei annaks nt "Projekt Ave Maria" sugugi edasi seda meeleheitlikku, viimase lootuse külge klammerdumise tunnetust. Miks mitte nt "Projekt Viimane Õlekõrs" :) Igatahes on see sureva Maa viimane lootus.

Tahtmata väga sisu reeta, ütlen siiski, et mitut moodi on mängus tähtedevaheline elu (see selgub tegelikult juba esimestes peatükkides, nii et väga kellegi lugemisrõõmu ei riku) ja nagu Weiri puhul varasematest raamatutest tuttav, siis tegemist on küllaltki detailirohke, pigem sellise tehno-thrilleri-laadse, lähitulevikku käsitleva seikuslooga. See, mis inimkonda ähvardab ei ole siis ei "tuleb suur asteroid" ega "tulnukad ründavad, sest meil on palju vett [või-mis-iganes-ressurssi]" ega "džunglist/igikeltsast/Pahast Valitsuse Laborist või terroristide käest välja ilmunud viirus". Mingis mõttes on tegemist looduskatastroofi, mingis mõttes justkui evolutsiooni keskmise sõrme näitamisega. Ja paradoksaalsel kombel on probleemi juurikas peidus ka võimalused selle lahendamiseks.

Paralleelselt käsilolevate probleemide lahendamisega, avaneb tagasivaadetena ka loo taust ning on võimalik dr Grace'i paremini tundma õppida. Peategelased ei sammu uljalt võidult võidule, vaid tuleb ette tagasilööke, kuid lõpuks pressitakse end siiski kõigest läbi. Ma ei ütleks, et lõpp on just päris klassikaliselt õnnelik, kuid huvitav kindlasti.
Hindeks "4", sest päris sellist tugevat head taset ei ületa. Eks ilmselt ikka see probleem ka, et "Marslase" mõõdupuu on ees ja kui ootaks midagi üllatavat, siis justkui jääb natuke puudu. Samas võrreldes "Artemise" probleemide nö väiksusega, siis mastaabivähesuse üle siin kurta ei saa. Ja samas on suur osa romaanist koondunud väga väikesesse punkti: tilluke kosmoselaev ja paar tegelast.

Teksti loeti inglise keeles

The Dispatcher episood 2... (Et siis krimilugu maailmas, kus mõrvaohvrid haihtuvad mõned sekundid pärast surma ja materialiseeruvad kas oma kodus või mõnes muus kohas, kus tunnevad endid turvaliset. Ja seetõttu on inimeste tapmine keeruline ja seetõttu eksisteerib säherdune amet nagu ärasaatja, kes on siis litsenseeritud halastusmõrvar, kes aitab õnnetusse sattunud inimesi või neid, kes peavad läbi tegema väga riskantseid meditsiinilisi protseduure või näiteks neid, kes soovivad teada, mismoodi võiks tunduda veetornist alla kukkumine või nt vanamoodsa duelli pidamine või muu selline asi. Need viimased on siis näited ebaseaduslikest tegevustest, millesse ärasaatjad on segatud.)
 
Antud juhul siis saab lugu alguse kui esimesest osast tuttav minajutustaja Tony Valdez saab mitte nii väga seadusliku tööpakkumise Chicago advokaadibüroolt sisuga saata üks hiina ärimees tagasi Pekingisse. Nüüd ja kohe. Kuul pähe ja phuuhhh - läin'd ongi hr Peng. 
 
Teenitud raha pangaarvele andes (jah, see USA, kus ilmselt peab minema telleri juurde, et sularaha arvele panna või siis lihtsalt armastab tegelanee inimestega suhelda), sattub Valdez aga pangaröövi keskele. Ja sealt edasi hakkavad asjad viltu kiskuma, sest vastupidiselt tervele mõistusele näib, et keegi tõesti mõrvab edukat inimesi tema ümber. Ja tema on kahtlusalune ja samal ajal ka sihtmärk.
 
Ühest küljest tüüpiline Sclazi: lihtsasti loetav ja küllaltki mõnus tekst. Teisalt on see lihtsalt krimka väikse ulmekastme törtsuga. Esimene Dispatcher tundus uus ja värske. Siin ei suuda Scalzi seatud latti kõrgemale tõsta. Seepärast ka hindeks kolm. Sihuke keskmiselt hää sooritus. Meelelahutuseks täitsa omal kohal. 
Teksti loeti inglise keeles

"Rise of the Jain" triloogia kolmas osa.

Võimalik, et siinkohal tuleks midagi öelda ka terve sarja kohta – Sõdur, sõjalaev, inimene… Miskipärast kõlab ’lahingulaev’ mu silmis uhkemalt ja poeetilisemalt kui ’sõjalaev’… A’ jäägu see tõlkijate inimeste otsustada. Ilmselt nagu ikka kipub selliste telliste puhul küsimus tõstatuma, on see, kas tegemist on ühe romaani kolme osaga või kolme eraldi seisva romaaniga? Järjed võtavad täiesti katkestuseta sündmuste kirjeldused üles samast kohast, kus eelmine osa lõpetas. Seega on minu silmis lihtsalt üks pikk romaan.

Heakene küll – mingid väga selged erinevused on kolme osa vahel olemas: kui esimene keskendub peamiselt tegelastele Cog, Trike, Angel ja Klient. Natuke mõni veel. Siis teises osas tõusevad keskmesse Trike ja Orlandine, lisaks näikse oluline olevat prador-kapten Orlik ja kolmas osa on juba suhteliselt konkreetselt Trike’i show, Klient, Orlandine ja teised on lihtsalt vajalikud dekoratsioonid. Kui esimene osa oli valdavalt kirjeldav, hästi dialoogivaene, siis teises osas tekkis dialoogi juurde ja kolmandas osas olid tegelased juba suhteliselt jutukad. Samamoodi areneb triloogias see esimese osa puhul küllalt teravalt vajaka jäänud inimlikkuse aspekt. Kuigi tuleb tõdeda, et paradoksaalsel kombel arenes Trike inimlikkusest ikka väga kaugele ja sama kehtib ka Orlandine’i kohta.

Nii et jah… Üldplaanis on „Rise of the Jain“ triloogia kolmas osa üks tõsiselt massiivne ja minu jaoks kurnav lahingukirjeldus. Relsskahurite, plasmakahurite, mateerialagundajate, energiakilpide, induktsioonrelvade, virtuaal- ja küberrünnakute, bio-, fusioon- ja muude reaktorite sähvimise-särina-kärina ja kõikmõeldavate eriefektide kaskaad on hingemattev. Hämmastav mastaap ja lehekülgedele laiali laotatuna lõpuks äärmiselt tüütu. (Välja arvatud muidugi juhul kui lugeja just midagi taolist otsibki.) Ühtegi tegelikult uut ideed siin raamatus polnud. Kogu see ulmebutafooria on juba varasematest osadest loetud-nähtud.

Minu jaoks personaalselt on oluline see, mis selgub Jaini ja Kliendi mineviku kohta. Mida ma saan teada Spatterjay viirusest ja huvitav on jälgida Trike’i ja Kliendi tegutsemist olukorras. Kokkuvõttes jäi mulle tunne, et 2/3 teosest on lihtsalt ballast ja kuna keerasin ikka vahepeal julmalt lehti edasi, libistades silmi diagonaalis üle teksti, siis eks ilmselt mõndagi olulist jäi ka märkamata... Süvenedes võiks siit ilmselt leida väärt viiteid Polity ja Pradorite kuningriigi poliitilistele suhetele, sest suhteliselt palju lehekülgi on pühendatud nii Pradorite kuningale kui EC’le, mis on Polity valitsev tehismõistus. Kahju on sellest, et Dragon’i nimeline tulnukas kaob vaateväljast, samuti Obsidian Blade’i nimeline erioperatsioonide sõjalaev, mille abil alistati teises osas sülem-intelligents Clade, mis palju hävingut külvas.

Kuri saab lõpuks tappa ja nagu asjakohane, siis võibolla ei saa ikkagi kah. (Natuke jäävad otsad lahti.) Aga vähemalt lühikeses perspektiivis on inimkond päästetud.

Ehk siis justkui oleks täitsa hea raamat (nagu kogu triloogiagi), kuid nimetatud vead ei võimalda mu meelest maksimumhinnet.

Teksti loeti inglise keeles

"Rise of the Jain" triloogia teine osa võtab järje üle sealt, kus esimene osa pooleli jäi. Tegelased selles Prador/Pollity universumi loos on tuttavad esimesest osast. Vahest ehk värskemana mõjub kohtumine Pradorite kuningaga, aga see on niivõrd episoodiline, et väga pole nagu tahtmist teda tegelasena arvessegi võtta.
 
Eelmises osas ("The Soldier") olid siis haiman Orlandine'i relvaplatvormid ametis Jaskori sõltumatu maailma naabruses oleva tolmupilve valvamisega, sest seal oli 5 miljonit aastat tagasi areenilt kadunud supertsivilisatsiooni Jaini tehnoloogia jäänukid, mis olid äärmiselt ohtlikud ja omasid potentsiaali hävitada kõik, millega kokku puutuvad. Näis, et siiski mingid Jaini AI-d olid hüperruumis alles ja saatsid ühe kurja tehismõistuse (Wheel) seal tolmupilve keskel olevat prototähte lõhkama, mis oleks siis selle Jaini tehnoloogia saaste mööda ilmaruumi laiali lennutanud. Orlandine teisaldas aga sinna tolmupilve väikse musta augu ja korraks tundus justkui oleks kõik päris hästi.
 
Teise osa alguses, kui on äsja jagu saadud Jaini supersõdurist, kelle Wheel saatis relvaplatvorme ründma ja prototähte õhkima, on eelmisest osas tuttav Klient saanud teada, et ta põlvneb tegelikult neist samadest Jainidest, aga on siiski erinev - pole nii ksenofoobne kui soovite. Nad vahetavad infot Dragoniga ja saavad mõlemad targemaks.
 
Samal ajal selgub, et hullunud tarumõistus Clade, kes toimetab ringi tuhandete droonide kujul on infiltreerunud nii Jaskori süsteemi, kui pradorite laevadele, kui (pealtnäha) hävitanud salajase ründelaeva Obsidian Blade'i, mis teda jahtis. Clade ründab Orlandine'i ja esmapilgul tundub, et tapab ta. 
 
Ja siis tuleb välja, et tegelikult on kogu aktsiooni siiani olnud üksnes varjuteater ja Wheel'i tegelik eesmärk oli hoopis vabaks päästa prototähe gravitatsioonilõksu suletud hüperruumi mullis kinni olev Jaini supersõjalaev. Koos sellega on seal lõksus ka Kliendi tsivilisatsiooni viimased säilinud liikmed omaenda supersõjalaevaga. 
 
Sellest kohast edasi on terve romaan juba üks peatumatu pidurdamatu tulevärk ja aktsioon, kus droonid, androidid, pradorid, inimesed, sõjalaevad, Clalde, Klient ja hulk tegelasi veel peavad oma suuremaid ja vähemaid võitlusi, mis on kõik osaks aina hullemaks pööravast kriisist.
 
Kogu selle tohuvapohu keskel on ehk veidi inimlikumat mõõdet pakkuv kõrvalliin eelmisest osas tuttava Spatterjay laevakapteni Trike'i lugu. Näib, et hullus haarab ta endasse ja viirus mis seni on vaevaliselt olnud kontrolli all, muudab ta pealtnäha monstrumiks. Kuid nagu selgub, on tal täita oluline roll.
 
Asherile kohaselt - palju raju möllu, bioloogia ja tehnoloogia on lahutamatult üksteisega läbi põimunud. Pealtnäha bioloogiline keha võib sisaldada ometi erineviad tehnoloogiaid (peamiselt muidugi kõikvõimalikku relvastust) ja masinad meenutavad tihtipeale hoopis elusorganisme. Sarnaselt esimesele osale ei ole siin väga palju ruumi dialoogidele (kuigi kohati tundub neid olevat rohkem), palju on kirjeldusi, vähe nö ühe inimese vaatenurgast sündmusi - ikka mastaapset suurt pilti. Ja seda mastaapi on ikka kõige raha eest.
 
Ja kui siis keerad viimase lehekülje, jätab Asher lugeja täpselt sellesse kohta, et pole parata - tuleb kolmanda osa juurde edasi minna, sest kogu maailma saatus on kaalul.
Teksti loeti inglise keeles

Ats on sisukokkuvõttes olulisema ära öelnud: Bob-1 läheb otsima ammukadunud Benderit, kes lahkus Boviverse’ist enne FTL-side leiutamist ja kellega kontakt on kadunud. Tal kulub mitukümmend aastat, et jälg üles võtta ja seejärel jõuda sinna huvitavasse kohta, kuhu ilmselt Bendergi kadus. Pole ka eriline spoiler, et ta leiab eest megastruktuuri, mis tekitab kõikvõimalikke seoseid eelmises kahes raamatus teemaks olnud Teistega, kes oma Dysoni sfääri tarbeks materjali hankides hävitasid ka terveid maailmasid koos sealse eluga. Eriti soovitav oli kui selle elu hulgas leidus ka mõistuslikke tegelasi. Vaidleks küll vastu hinnangule, et maailm on rahulik. Olgu – vähemalt esialgu ei toimu mingit niivõrd dramaatilist madinat nagu oli sõdimine eri riikide replikantidega, sureva Maa päästmine või sõda Teistega. Samas on suhteliselt teose alguses teema püsti selle Tähelaevastiku fraktsiooni ja teistega (Starfleet, Skippies, Gamers), kes kloonimise käigus toimuvate isiksuse muudatuste tulemusel aina ebabobilikumaks muutuvad. Õhus on konflikt.

Suurem osa teosest on siis seotud sellega, kuidas mõned Bobid ja üks Bridget (mitte-bob-inimreplikant) üritavad seal megastruktuuris Benderit otsida. See on justkui Jules Verne’i seiklusromaan 19.saj. loodus- ja kultuurivaadetega. Sekka on pillatud SF temaatikad ja natuke Bobverse’is toimuvat sisekonflikti, sest see Tähelaevastiku fraktsioon tahab ikkagi jõustada oma põhidirektiivi st välistada Bobide (ja tundub, et üldse replikantide) kontaktid bioloogiliste teadvuslike eluvormidega. Konflikt realiseerub.

Minu probleemiks selle raamatuga on, et autor on laiali valgunud. Benderi otsimine on muidugi selline leebe ja tore ja kohati põnev quest. Aga… sarnaselt kapten Granti laste rännakute kirjeldamisega jääb kohati ikka täiega venima. Kummalisel kombel saan tõmmata paralleele McDevitti „Omegaga“, kus tegelased seiklevad võõrtsivilisatsiooni keskel ja kuskil taustal terendavad mingid muud kriitilised probleemid. McDevitt siiski suutis need muud probleemid oluliseks kirjutada ja ka konkreetset tsivilisatsiooni ähvardas hukku. Ehk siis kriis oli olemas. Bobiverse’i neljas osa on mu meelest jätnud kriisi loomata.

Aga suht tore lugemine oli siiski.

Teksti loeti inglise keeles

Meeldis idee. Ei meeldinud see, mida ma nimetaksin "vene vaibiks"... Vendade USA pole muud kui ristand Petrogradi agulist ja Moskva suvilarajoonist. Aga vot see idee! Ehk siis kokkuvõttes jättis vastuokslikud tunded, mis väljenduvad hindes. 
Teksti loeti eesti keeles

Selle küllaltki õhukese teose näol on siis tegemist otsese järjega romaanile "The Forever War". Võiks panna alapealkirjaks 20 aastat hiljem, kuigi nagu on sarja avateosest selge, siis tulenevalt relativistlikel kiirustel kosmoses kihutamisele ja ussiurgete kaudu kuskil Linnutee pärapõrgus ja teinekord kaugemalgi lahingute löömisele on ajal siin lehekülgedel figureeritvate tegelaste jaoks sootuks teine tähendus kui muidu inimestel.
 
Igavene sõda on läbi ja paljude veteranide meelehärmiks on inimkond muutunud millekski veidraks - tarumõistuse-laadseks tooteks. Justnimelt laadseks, sest päris kollektiivne see teadvus siiski pole. Aga rohkem või vähem on indiviidid oma isiksustest siiski loobunud. Selliselt on nad muutunud igipõlise vaenlase tauralaste sarnaseks, kellega on rahu tehtud ja nüüd koos eksisteeritakse. 
 
Sõjast naasnud veteranidele pakutakse võimalus Inimeseks saada või siis kolida võrdlemisi arhailise elukorraldusega kehva kliimaga hõredalt asustatud maailma, millele on antud nimeks Keskmine Sõrm. Noh - enam-vähem sedasi lõppes "The Forever War." Ja käesolev teos teeb selle teene, et tuletab need asjaolud kenasti meelde.
 
Et siis 20 aastat hiljem. William Mandella ja Marygay Mandella toimetavad Keskmisel Sõrmel kolkakülas oma elu elada - William on lisaks kalamehe ametile kohalikus koolis füüsika õppejõud. Neil on kaks last ja pealtnäha pole elul justkui vigagi. Aga... Tunne on selline nagu oleks nad vabakäiguvangid. Hakkavad siis koos teiste rahulolematute veteranidega hauduma plaani, kuidas saada oma käsutusse tähelaev ja mõnede vabatahtlikega (täpsemalt ca 150 inimesega) panna täiel aurul (vabandust - antiainemootori toel) ajama kuhugi sadade valgusaastate kaugusele. Ei mingit konktreetset sihtkohta. Pigem on jällegi küsimus ajas: nad tahaksid mõne laeva-aasta jooksul üldist aega edasi kerida 40 tuhat aastat. Ja naasta lootuses, et see suur Inimeseks olemise kollektiivse teadvuse eksperiment on selleks ajaks ilusasti ümber saanud ja neil õnnestub jälle kenasti vanamoodne 20.saj. USA-laadne tsivilisatsioon üles ehitada. (Jah - mitte päris nii naiivne ja lihtne, aga enam-vähem sellise üldistuse võib teha.)
 
Loomulikult ei ela ükski lahinguplaan üle esimest kontakti vastastega ja kui kõigi takistuste kiuste nende seltskond tähelaevaga teele asub, siis tuleb välja, et nad sekkusid oma tegevusega sootuks vägevamate ja veidramate jõudude plaanidesse.
 
Raamatu teine pool on siis paras segu apokalüptilisest düstoopiast, ellujäämisest katastroofis, seiklustest tundmatutel radadel ja kohtumisest (mitme) võõraga. Kui romaani algus ja keskpaik olid sellised suhteliselt tavalised, mõnusalt loetavad (ja pidevalt Heinleinile ja Scalzile mõtlema panevad - kuidagi hästi sarnane mingi mõttes), siis lõpp läks heas mõttes veidraks kätte ära. Nelja saab raamat selle pärast, et algus oli liiga tavaline ja lõpp natuke kiirustav. Oleks tahtnud ehk veidi keerulisemat ja põhjalikumat. Aga muidu täitsa tipp-topp.
Teksti loeti inglise keeles

Coop on varas, kelle eelis (supervõime, kui soovite) selles maagiat täis maailmas seisneb asjaolus, et needused (ja tundub, et üldse must maagia) tema peal ei toimi. Ise ta rohkemat võluda ei oska, nii et peab ikka vaeva nägema ja oskaja olema. Noh, alati kõik ei õnnestu. Coop sattub vangi ja kui ta sealt välja saab, siis palkab üks rikas tegelane ta varastama maagilist karbikest, mille õnnetu ingel Qapphsiel oli 4000 aasta eest kaotanud ja mida ta siiani taga ajab ja mille avamisel saabuks maailma lõpp.
 
Veidra Teaduse Osakond (ingl.k on raamatus kasutusel lühend DOPS, nii et vbl VTO polekski paha variant) tahab samuti seda karpi endale. Ja samamoodi tahavad seda saada endale esinevad pooletoobised deemoneid kummardavad sektid. Ja siis veel... Noh - nagu raamatu tutvustus ütleb: korraga tahavad kõik seda karbikest. Ja Coop oma sõprade-kolleegidega peab selle keskel ellu jääma.
 
Täitsa võimalik, et ma olen leidnud endale uue lemmiku... Ma ei suutnud jätta ingel Qaphsieli juures imetlemata teatavat sarnasust "Head ended" tegelaskujudega (iga kord kui see välja ilmus, oli tal minu jaoks Michael Sheeni nägu ees) ja loomulikult juba eelarvustaja poolt nimetatud vaimukad dialoogid ja maailmasüsteem, milles maagia eksisteerib tänapäevas kõrvuti meie argiolmega.
 
Aga... Ma päris viit ei pane, sest tõsi ta on, et tagantjärgi (ilmselt ülekohtuselt) tundub, et 80% raamatust ongi vaimukas lõõp. Olgu, hästi tehtud lõõp. Siiski tahtnuks rohkem tegevust, rohkem maailma, rohkem - teagi, võibolla tõsist sisu...? Siiski on tegu hea raamatuga, mida julgen soovitada kõigile, kes ei kohku tagasi fantasy ees, mis ei ürita iseennast liialt tõsiselt võtta ja kes tahaksid natuke nalja ja aktsiooni saada. 
Teksti loeti inglise keeles

Viit väärib see teos juba kasvõi selle tõttu, et suutis lüüa suure suitseva augu minu vahepeal küllalt sügavuti juurdunud eelarvamusse fantasy suhtes. Aga õnneks puuduvad siit nii päkapikud-haldjad-lohed (mitte et need iseenesest oleksid vastunäidustatud) kui misiganes-keskaegne seting. Täitsa igapäevane 21.sajandi LA ja autod ja püssid ja Department of Homeland Security ja nutitelefonid ja arvutid ja zombid ja inglid ja deemonid ja taevas ja põrgu ja Lucifer ja veel terve maailmatäis igasugust tavalist ja võlu-värki.
 
Lugu on lihtne tõepoolest: peategelane, kes soovib järjekindlalt, et teda Starkiks kutsutaks, sattub teiste maagide reeturlikkuse tulemusena põrgusse ja peab seal kuidagi toime tulema. Vähe sellest, teose antagonist Mason mõrvab Starki armastatud naise Alice'i. 11 aastat möödub: Starkist saab tasapisi põrgus palgamõrtsukas, kes lisaks areenil gladiaatorina võitlemisele rakendab oma oskusi Luciferi konkurentide kõrvaldamiseks. Ja siis tuleb ta tagasi Maa peale ja hakkab oma kättemaksu ellu viima.
 
Maailm on nüansirohke, avaneb tasa ja targu sündmuste arenedes. On lahedaid kõrvaltegelasi (nt 200-aastane prantslasest alkeemik, kes muutus kogemata, mingi pekki läinud eksperimendi tulemusena surematuks), on vaimukat dialoogi, tervmeelseid tähelepanekuid elust-olust jne. Kirja on see kõik pandud parasjagu sihukese mõnusa küünilisusega. Lugedes leian end seda paratamatult võrdlemas Deadpool'iga. Ja kuidagi õnnestub Kadreyl ka siiski öelda tõsiseid asju elust ja inimestest ja surmast ja armastusest. 
Teksti loeti inglise keeles

Ilmselt pälvis Marko Kloos mu tähelepanu tulenevalt kunagisest militaar-SF'i teemalisest vestlusest Mandiga ja siis jäi nimi veel silma ka animatsiooniantoloogiast "Love, Death & Robots", kus tema lühilugude ainetel on (kui mälu ei peta) kaks pala ("Lucky Thirteen" sealjuures näikse toimuvat kas samas või siis väga sarnases maailmas kui käesolev sari), mis minu silmis esindavad viidatud animatsioonide paremikku.
 
Ja üllatus missugune - BAASis polegi ühelegi teosele arvustust tehtud...  Autorist niipaljukest siis, et tegemist on USAs elava sakslasega. (Lisalugemist leiab siit: https://en.wikipedia.org/wiki/Marko_Kloos) "Terms of Enlistment" on Viable Paradise'i kirjanikekursuse läbimise tulemiks.
 
Raamatu sündmused toimuvad sajakonna aasta pärast. Põhja-Ameerikas laiub tänase USA ja Kanada asemel Northen American Commonwealth (NAC), mida iseloomustab küllalt räige sotisaalne kihistumine: megapolistes on riigi poolt ülalpeetavad getod, milles elab kümneid ja kümneid miljoneid inimesi minimaalse sünteetilise kaloraaži najal, lokkab kuritegevus ning taas ja taas puhkevad mässud.
 
Peategelane Andrew Grayson igatseb sellest viletsusest välja rabeleda küllaltki fantaasiavaesel viisil: ta kandideerib sõjaväkke. Kuna NACis inimestest puudust pole, siis peabki tõesti kandideerima. Noh, poleks teda vastu võetud, poleks ka antud romaani sellisel kujul. Kui ta ei saaks baaskursusel hakkama, poleks antud romaani sellisel kujul. Kui tal teenistuses probleeme ei tekkiks, poleks... Ja nii edasi.
 
Minu hinnangul ei ole mõtet siit romaanist midagi eriliselt hiilgavat ja teravmeelset otsida. Põhimõtteliselt on olemas kõik kohustuslikud sõjaromaani elemendid: peategelase taustalugu, sõjaväkke astumine, baaskursus, sõpruse ja armastuse teemad (mitte ülearu mesised), on eetilisi konflikte, on lollakaid bürokraate, ebainimlikku poliitikat (õnneks ei ole siiski poliitikutest tegelasi, kellele oleks mingit kandvat (kõrval)rolligi antud), on raskusi, mida tuleb ületada, peategelane pole mingi übervend. Lõpupoole kandub tegevus kosmosesse ja tuuakse tulnukad ka mängu.
 
Ausalt öeldes on võibolla kõige üllatavam selle raamatu juures asjaolu, et vaatamata teatavale puisusele ja igavusele ja etteaimatavusele, ei väsinud ma sellest siiski ära. Võimalik, et hetkel ongi lihtsalt selline momend, et sihuke mõtlemist mitte nõudev, rahulikult kulgev militaarteemaline lookene on sobilik meelelahutus... Seega neli on hindeks teatava avansiga. Näis, kas järgmine osa annab põhjust Kloosiga tutvumisele joon alla tõmmata või läheb asi tõsisemaks.
Teksti loeti inglise keeles