(romaan aastast 1965)
eesti keeles: «Esmaspäev algab laupäeval»
Tartu «Fantaasia» 2015 (Orpheuse Raamatukogu 2/2015)
Raamatu tegevuspaigaks on VÕMATUI (Võlukunsti ja Maagia Teaduslik Uurimisinstituut), tegelasteks instituudi töötajad.
Tegelaste seltskond on ääretult kirju.
On seda 60ndate entusiastliku noorust (kelledele kuulub autorite ilmne poolehoid).
On kuulsaid ja vähem kuulsaid maage ja soolapuhujaid: Merlin, Christobal Hosjaevitsh Hunta jne.
On igat masti bürokraate ning muid halle kujusid.
On igasugu muid kaake Naina Kiievna, H. M. Vii, loomulikult ka see havi, kelle käsul...
Asjale paneb krooni pähe instituudi direktor Janus Poluektovitsh.
Tegelikult on sellel romaanil eelkäija olemas: «Meister ja Margarita». Kuid ma ei tahaks siin selliseid paraleele vedada. Sest mulle meeldib see hoog ja nauding millega vennastepaar segab kokku asju mis esmapilgul ei segune. Tulemuseks on metsik süntees, mis oma pöörasuses on ometigi loomulik.
Romaanis oli mitmeid kohti kus mu vats ähvardas naerust rebeneda. Iseäranis muidugi see Võbegallo aretatud geniaalne tarbija. Mahedamat huumorit ja tigedamat paroodiat oli aga tunda peatükkides, mis H. G. Wellsi «Ajamasinale» austust avaldasid.
Nii nagu Heinleini varased jutud, nii annab ka «Esmaspäev...» sihukese tõetruu pildi oma kirjutamisajast, millist ükski nn. realistlik raamat pole võimeline esile manama.
Kes vähegi vene keeles lugeda suudab lugegu. Romaan on muidugi ka inglise keeles ilmunud, kuid ma pole neid tõlkeid näinud ning ei oska seega ka miskit nende taseme kohta öelda.
Võimalikust eesti keeles ilmumisest? Ma loodan, et ükski sodikäpp seda enne mind ette võta... muidu on hea raamat lörtsitud!!!
Film «Võlurid» (Tsharodei) on tõesti selle romaani ainetel tehtud. Aga see on ka kõik, mis selle kohta võib öelda. Peale VÕMATUI, pole sinna rohkem Strugatskeid alles jäänud. Tõsi, vennakesed kirjutasid selle stsenaariumi. Aga sel ajal – 70ndate alguses – olid nad totaalselt keelatud autorid ning nad kasutasid igat vähegi väärikat võimalust, et tsensuuri barjäärist läbi murda. Filmi kohta võikski öelda muusikaline uusaastafantaasia Strugatskite teemadel. Ning sellisena on ta isegi vaadatav. Filmis on üsna ägedaid kilde ja tegelasi...
Aga LUGEGE parem raamatut!
Nagu ütlevad autoridki, on see muinasjutt noorematele teadustöötajatele. Juba siin on sõnademäng viitega üheaegselt nii ametikohale kui ka vanusele ja staatusele teadusemaailmas. Ja sellele rahvale läkski ta vast kõige paremini peale. Igatahes nendes ringkondades oli raske leida hästi vene keelt valdavat inimest, kes seda lugenud (ja korduvalt) poleks.
Võlukunsti ja maagia uurimine teadusasutuses (nagu ta 60.datel Nõukogude Liidus välja nägi) on iseenest leid. Ja nagu autorid näitavad, sobivad need asjad suurepäraselt kokku. Tegelaskujusid on palju ja nende valik on väga kirju, nagu reaalseteski teadusasutustes.
Sündmused hakkavad keerlema kohe algusest, ja sinna on segatud kõike, mitte ainult teadust ja maagiat. Siin on huumorit, satiiri, paroodiat, detektiivi... Ühesõnaga kõike, ja tulemus on ääretult hea.Keelekasutus on lausa fantastiline. Ma ei kujuta üldse ette, kuidas on võimalik seda raamatut tõlkida.
Filmi kohta olen täiesti nõus Jyrkaga - muusikaline uusaastafantaasia Strugatskite teemadel, midagi muud ühist raamatul ja filmil ei ole. Film ongi vast väärt koolipoisi hinnet, aga enim (üle)loetud raamatul ei saa olla muud hinnet kui 5.
Tegelikult Strugatskid avaldasid 1990.a. ka samanimelise stsenaariumi, mis on üsna raamatu järgi (põhiliselt Võbegallo "ideaalsest tarbijast"). Siiralt kahju, et filmi hoopis selle stsenaariumijärgi ei tehtud.
Eelarvustajad on nimetanud romaani kohutavalt naljakaks. Ma ei tea, võib-olla tuleb sellest arusaamiseks lugeda venekeelset originaali või on mul lihtsalt teistsugune huumorimeel... Lugedes tuli küll mõnel korral (näiteks Võbegallo eksperimentide puhul) muie suule, ent väga naljakaks ma seda raamatut ei pea.
Peamiseks põhjuseks, mis hinde "4" peale tõmbab, on tegelikult asjaolu, et suur osa satiirist 1960. aastate Nõukogude Liidu eluolu ja teaduslike asutuste tegevuse kohta on oma aega kinni jäänud ning paneb praegu lugedes pigem õlgu kehitama. Vihjed mingi marksistliku dogma või mingi tarbekauba olemasolu või puudumise kohta ei ütle minuvanusele lugejale 2015. aasta Eestis suurt midagi. Sisuliselt tegelesid autorid praeguseks minevikuhõlma vajunud süsteemi peedistamisega, ent seda piisavalt pehmel moel, et romaan ikkagi trükis ilmuda saaks. Lugejaid, kel vanust alla viiekümne, paneb suur osa romaani satiirilisest poolest ilmselt lihtsalt õlgu kehitama. Eks tõlkijagi on sellest aru saanud ja suure osa tekstis olevaid vihjeid joonealuste märkustega lahti seletanud, aga see pole ikka see...
Lõpetuseks võiks öelda, et "Esmaspäeval" on mõningaid sarnasusi teiste Vendade Nõukogude süsteemi ja bürokraatiat arvustavate teostega, nagu "Tigu nõlvakul" ning "Hääbuv linn", ent neist on see kahtlemata žanriulmelisem. Võrreldes "Keskpäeva"-maailma teostega, mis on keskendunud inimkonna tulevikusaatusele ja muudele ajatutele probleemidele, mõjuvad need Vendade raamatud siiski märksa rohkem ajale jalgujäänutena. Aga "Esmaspäeva" maagilis-fantastiline tulevärk on kohati päris nauditav ja meeldejääv selle tõsiasja kiuste.
Praegu lugedes tekivad kohe paralleelid. Pratchettiga, kes oskas sisutut absurdi suvalisel teemal märksa naljakamalt arendada. Valvekord uusaastaööl toob meelde Strossi Laundry-sarja. Sõit ajamasinaga ühest raamatust teise ei tundu ka enam eriti värskena. Nii et mis seal siis on? Esimese osa ülevaade vene muinasjututegelastest ja skleroosiga Peemotist - no tore, kohati naljakas, eriti kui teada, kui tähtsad need inventarinumbrid olid. Teine osa - pisut palju sai neid uurimissuundi instituudi jaoks. Aga et millise jamaga nõuka ajal teaduse nime all tegeleti, sellele on muidugi teraselt vihjatud. Ja millised "korüfeed" neid suundi juhatasid. Kuid jälle - Lukjanenko Vahtkondade igivanad bossid on värvikamad. Kolmas osa - mulle ei meeldinud juba Wellsi ajamasin, veel vähem Baxteri hommage sellele ning ei jätnud muljet ka see variant. Ja arutlus ajas edasi-tagasi lendavast papagoist oli umbes kaheksa korda pikem kui vaja. Nii et praeguse aja lugeja jaoks on esmatutvus "Esmaspäevaga" kolmevääriline.
Tõlgitavusega on muidugi probleeme ja vene keele oskus tuleb abiks ka eestikeelset teksti lugedes - eeskätt tegelaste nimede puhul. Olgu või need kaks tagaplaanil töllerdavat ajakirjanikku. Nii palju kui võimalik, on tõlkija siiski ära teinud. Paar näpuviga võib igaühel juhtuda, lk 45 peaks lühendis AN asemel olema TA (Teaduste Akadeemia, mitte Akademija Nauk, eks ole) ja paar pisikest ebajärjekindlust oli veel. Nimetan seda vaid rõhutamaks, et millegi suurema kallal norida ei ole. Siis need joonealused märkused. Mõned on kahtlemata vajalikud. Ning vahe tegemine teaduslikuna näivate ja ka tegelikult kasutatavate mõistete vahel polnud ilmselt lihtne. Siiski, wikist võetud lause Banachi ruumist kui normeeritud ruumi erijuhust ei aita küll kedagi - kõik, kes teavad, mis on normeeritud ruum, teavad ka seda, mis on Banachi ruum.
Ah, noh, olgu siis ajaloolise väärtuse eest neli punkti.
Võrdlus "Meistri ja Margariitaga" on minu arvates ekslik. Kui Vendadel tõesti selline kavatsus oli (äkki oligi, mina ei tea), siis ei tulnud see eriti välja. Aga ei peagi tulema, et hea raamatu saaks (ääremärkusena, võrdlus võiks paljudel põhjustel hoopis kohasem olla "Hääbuva linna" puhul). Pigem olen nõus Musta Kassiga, kellele meenus Pratchett ja nii võiks Vendi ka ses osas omast ajast ees autoriteks pidada.
Tõlge on üldiselt sujuv, kuid odavkirjastuses ilmumine oma jälje siiski jättis. Teos on täis viiteid vene ja muu maailma kirjandusele ning hädasti oleks vaja läinud tubli tõlkija kõrvale niisama tublit ja laia silmaringiga keeletoimetajat (kaks pead on ikka kaks pead). Siis oleks võinud ära jääda näiteks "keiserlik vürst Romodanovski" (lk. 88, originaalis "князю-кесарю"), mida on ainuõige tõlkida "vürst-tseesar" (vt. Aleksei Tolstoi "Peeter Esimene" Fr. Tukla tõlkes) või näpukas "G. H. Wells" (lk. 179). Kommentaaridega on ka nii nagu on: st. kuidagi hajusalt. Täielikud kommentaarid, mis seletaks ära iga vihje, mida nõukogude tegelikkusega mitte kokku puutunud ja vene keelt mittevaldavad isikud ei mõista, peaks olema mahukamad (nii näiteks võinuks ju ka teised tähendusega nimed peale Homi ja Kamnojedovi ära tõlkida). Teiselt poolt on natuke liiale mindud. Ei usu näiteks mina, et algustäheortograafia reegel (mitte komme), et asutuste ametlikud nimed kirjutatakse läbiva suurtähega, on nende tähtsuse rõhutamiseks, nagu väidetakse lk. 129. Pigem on lihtsalt aeg-ajalt oluline vahet teha, kas tegu on ametliku nime või kõnekeelse nimetusega ja Nõukogude bürokraatide komme eriti pikki nimesid (ALMAVÜ jt) genereerida ise teema. Kokkuvõttes siiski, ma arvan, ei ole romaani originaalkeeles lugenud arvustajate kartus täitunud - tõlge on üle Eesti keskmise. Kommentaarid jäävad aga järjekindluse ja süstemaatilisuse poolest alla "Hääbuva linna" omadele ja praegusel kujul on nende otstarbekus kaheldav.
Selles mõttes ikkagi positiivne kogemus ju, et sain taaskord kinnitust, et Strugatskid pole minu "tassike teed". Kui ikka mitukümmend lehekülge juba loetud ja tekst ei olegi midagi enamat kui nõukaaja nostalgia hõnguline seosetu absurd, siis milleks enam oma aega ja emotsiooni sellisele jamale raisata...?
Ilmselgelt ma lihtsalt ei suuda mõista Strugatskite fenomeni. Umbes nii nagu ei saa ma ka aru inimestest, kes õhkavad nostalgiliselt selle väärastunud ühiskonna ja ajajärgu üle, mis N-Liit endast kujutas.
Noh, stseen kaevul koos haviga, kelle käsul asjad juhtuvad oli iseenesest ju päris tore. Päris selle kõige madalama hinde reserveerin tekstidele, mis tõesti täiesti vastuvõetamatud ja eemaletõukavad on. See siin paneb õlgu kehitama.
Ärkab keegi kuskil ja alustuseks ei jaga ööd-ega-mütsi, kes ta on, kus ta on, miks ta on jne. Ta on veidras labori-laadses ruumis, kus robotkäed tema eest hoolitsevad, kaaslasteks kaks mumifitseerunud laipa ja kõik näeb vägisi sedamoodi välja, et ta on osaline eksperimendis, mis on õõvastavalt valesti läinud. Tasapisi tuleb mälu tagasi ja selgub, et tegelane on keegi dr Rayland Grace ja ta on kosmoselaeval, mis on äsja jõudnud Tau Ceti süsteemi. Ja et tema ülesanne on päästa inimkond väljasuremisest.
Pealkirja tõlge on kindlasti tulevikus tõlkijatele paras pähkel. Mu meelest ei annaks nt "Projekt Ave Maria" sugugi edasi seda meeleheitlikku, viimase lootuse külge klammerdumise tunnetust. Miks mitte nt "Projekt Viimane Õlekõrs" :) Igatahes on see sureva Maa viimane lootus.
Tahtmata väga sisu reeta, ütlen siiski, et mitut moodi on mängus tähtedevaheline elu (see selgub tegelikult juba esimestes peatükkides, nii et väga kellegi lugemisrõõmu ei riku) ja nagu Weiri puhul varasematest raamatutest tuttav, siis tegemist on küllaltki detailirohke, pigem sellise tehno-thrilleri-laadse, lähitulevikku käsitleva seikuslooga. See, mis inimkonda ähvardab ei ole siis ei "tuleb suur asteroid" ega "tulnukad ründavad, sest meil on palju vett [või-mis-iganes-ressurssi]" ega "džunglist/igikeltsast/Pahast Valitsuse Laborist või terroristide käest välja ilmunud viirus". Mingis mõttes on tegemist looduskatastroofi, mingis mõttes justkui evolutsiooni keskmise sõrme näitamisega. Ja paradoksaalsel kombel on probleemi juurikas peidus ka võimalused selle lahendamiseks.
Paralleelselt käsilolevate probleemide lahendamisega, avaneb tagasivaadetena ka loo taust ning on võimalik dr Grace'i paremini tundma õppida. Peategelased ei sammu uljalt võidult võidule, vaid tuleb ette tagasilööke, kuid lõpuks pressitakse end siiski kõigest läbi. Ma ei ütleks, et lõpp on just päris klassikaliselt õnnelik, kuid huvitav kindlasti.
Hindeks "4", sest päris sellist tugevat head taset ei ületa. Eks ilmselt ikka see probleem ka, et "Marslase" mõõdupuu on ees ja kui ootaks midagi üllatavat, siis justkui jääb natuke puudu. Samas võrreldes "Artemise" probleemide nö väiksusega, siis mastaabivähesuse üle siin kurta ei saa. Ja samas on suur osa romaanist koondunud väga väikesesse punkti: tilluke kosmoselaev ja paar tegelast.
"Rise of the Jain" triloogia kolmas osa.
Võimalik, et siinkohal tuleks midagi öelda ka terve sarja kohta – Sõdur, sõjalaev, inimene… Miskipärast kõlab ’lahingulaev’ mu silmis uhkemalt ja poeetilisemalt kui ’sõjalaev’… A’ jäägu see tõlkijate inimeste otsustada. Ilmselt nagu ikka kipub selliste telliste puhul küsimus tõstatuma, on see, kas tegemist on ühe romaani kolme osaga või kolme eraldi seisva romaaniga? Järjed võtavad täiesti katkestuseta sündmuste kirjeldused üles samast kohast, kus eelmine osa lõpetas. Seega on minu silmis lihtsalt üks pikk romaan.
Heakene küll – mingid väga selged erinevused on kolme osa vahel olemas: kui esimene keskendub peamiselt tegelastele Cog, Trike, Angel ja Klient. Natuke mõni veel. Siis teises osas tõusevad keskmesse Trike ja Orlandine, lisaks näikse oluline olevat prador-kapten Orlik ja kolmas osa on juba suhteliselt konkreetselt Trike’i show, Klient, Orlandine ja teised on lihtsalt vajalikud dekoratsioonid. Kui esimene osa oli valdavalt kirjeldav, hästi dialoogivaene, siis teises osas tekkis dialoogi juurde ja kolmandas osas olid tegelased juba suhteliselt jutukad. Samamoodi areneb triloogias see esimese osa puhul küllalt teravalt vajaka jäänud inimlikkuse aspekt. Kuigi tuleb tõdeda, et paradoksaalsel kombel arenes Trike inimlikkusest ikka väga kaugele ja sama kehtib ka Orlandine’i kohta.
Nii et jah… Üldplaanis on „Rise of the Jain“ triloogia kolmas osa üks tõsiselt massiivne ja minu jaoks kurnav lahingukirjeldus. Relsskahurite, plasmakahurite, mateerialagundajate, energiakilpide, induktsioonrelvade, virtuaal- ja küberrünnakute, bio-, fusioon- ja muude reaktorite sähvimise-särina-kärina ja kõikmõeldavate eriefektide kaskaad on hingemattev. Hämmastav mastaap ja lehekülgedele laiali laotatuna lõpuks äärmiselt tüütu. (Välja arvatud muidugi juhul kui lugeja just midagi taolist otsibki.) Ühtegi tegelikult uut ideed siin raamatus polnud. Kogu see ulmebutafooria on juba varasematest osadest loetud-nähtud.
Minu jaoks personaalselt on oluline see, mis selgub Jaini ja Kliendi mineviku kohta. Mida ma saan teada Spatterjay viirusest ja huvitav on jälgida Trike’i ja Kliendi tegutsemist olukorras. Kokkuvõttes jäi mulle tunne, et 2/3 teosest on lihtsalt ballast ja kuna keerasin ikka vahepeal julmalt lehti edasi, libistades silmi diagonaalis üle teksti, siis eks ilmselt mõndagi olulist jäi ka märkamata... Süvenedes võiks siit ilmselt leida väärt viiteid Polity ja Pradorite kuningriigi poliitilistele suhetele, sest suhteliselt palju lehekülgi on pühendatud nii Pradorite kuningale kui EC’le, mis on Polity valitsev tehismõistus. Kahju on sellest, et Dragon’i nimeline tulnukas kaob vaateväljast, samuti Obsidian Blade’i nimeline erioperatsioonide sõjalaev, mille abil alistati teises osas sülem-intelligents Clade, mis palju hävingut külvas.
Kuri saab lõpuks tappa ja nagu asjakohane, siis võibolla ei saa ikkagi kah. (Natuke jäävad otsad lahti.) Aga vähemalt lühikeses perspektiivis on inimkond päästetud.
Ehk siis justkui oleks täitsa hea raamat (nagu kogu triloogiagi), kuid nimetatud vead ei võimalda mu meelest maksimumhinnet.
Ats on sisukokkuvõttes olulisema ära öelnud: Bob-1 läheb otsima ammukadunud Benderit, kes lahkus Boviverse’ist enne FTL-side leiutamist ja kellega kontakt on kadunud. Tal kulub mitukümmend aastat, et jälg üles võtta ja seejärel jõuda sinna huvitavasse kohta, kuhu ilmselt Bendergi kadus. Pole ka eriline spoiler, et ta leiab eest megastruktuuri, mis tekitab kõikvõimalikke seoseid eelmises kahes raamatus teemaks olnud Teistega, kes oma Dysoni sfääri tarbeks materjali hankides hävitasid ka terveid maailmasid koos sealse eluga. Eriti soovitav oli kui selle elu hulgas leidus ka mõistuslikke tegelasi. Vaidleks küll vastu hinnangule, et maailm on rahulik. Olgu – vähemalt esialgu ei toimu mingit niivõrd dramaatilist madinat nagu oli sõdimine eri riikide replikantidega, sureva Maa päästmine või sõda Teistega. Samas on suhteliselt teose alguses teema püsti selle Tähelaevastiku fraktsiooni ja teistega (Starfleet, Skippies, Gamers), kes kloonimise käigus toimuvate isiksuse muudatuste tulemusel aina ebabobilikumaks muutuvad. Õhus on konflikt.
Suurem osa teosest on siis seotud sellega, kuidas mõned Bobid ja üks Bridget (mitte-bob-inimreplikant) üritavad seal megastruktuuris Benderit otsida. See on justkui Jules Verne’i seiklusromaan 19.saj. loodus- ja kultuurivaadetega. Sekka on pillatud SF temaatikad ja natuke Bobverse’is toimuvat sisekonflikti, sest see Tähelaevastiku fraktsioon tahab ikkagi jõustada oma põhidirektiivi st välistada Bobide (ja tundub, et üldse replikantide) kontaktid bioloogiliste teadvuslike eluvormidega. Konflikt realiseerub.
Minu probleemiks selle raamatuga on, et autor on laiali valgunud. Benderi otsimine on muidugi selline leebe ja tore ja kohati põnev quest. Aga… sarnaselt kapten Granti laste rännakute kirjeldamisega jääb kohati ikka täiega venima. Kummalisel kombel saan tõmmata paralleele McDevitti „Omegaga“, kus tegelased seiklevad võõrtsivilisatsiooni keskel ja kuskil taustal terendavad mingid muud kriitilised probleemid. McDevitt siiski suutis need muud probleemid oluliseks kirjutada ja ka konkreetset tsivilisatsiooni ähvardas hukku. Ehk siis kriis oli olemas. Bobiverse’i neljas osa on mu meelest jätnud kriisi loomata.
Aga suht tore lugemine oli siiski.
