Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Arkadi Strugatski · Boriss Strugatski ·

Piknik na obotšine

(romaan aastast 1980)

ajakirjapublikatsioon: «Avrora» 1972; nr 7 – nr 10
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Väljasõit rohelisse»
Arkadi Strugatski - Boriss Strugatski «Miljard aastat enne maailmalõppu» 1987

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
48
6
2
0
0
Keskmine hinne
4.821
Arvustused (56)
Tundmatu Arvustaja

Kindlasti autorite üks tuntumaid ja tugevaimaid raamatuid. Lugu kontaktist - Külastusest. Mõjub juba rutiinseks muutunud tulnuka - ufolugude seas värskendavalt. Mitmes piirkonnas meie planeedil juhtub MIDAGI. Mis täpselt, ei tea keegi. Ootamatus, katastroof, purustused, paanika... ja Tsoon. Sümpaatne on minimaalne antropotsentrism: NEMAD ei deklareeri MEILE midagi, ei soovita, ei dikteeri,... aga võib-olla nad isegi ei märganud meid? Või märkasid, kuid me ei paku neile lihtsalt huvi? Aga äkki on see sissetung? Vaikne, roomav, kurikaval agressioon? Raamatu esimene teemana võiks mainida: Inimene silmitsi Saladusega. Indiviid vaenulikus ja arusaamatus keskkonnas. Teine teema on Ühiskond ja Ime. Keelatud Hüved, mida Ime võib anda ja kahju mida need võivad kaasa tuua. Kolmandaks Soovide Masin. KUI oleks koht, kus täituks su SUURIM soov, see kõige salajasem ja ihatuim, see mida südamepõhjas ihkad, kas julgeksid soovida? Kirjutamisaastaks on märgitud 1971. Ilmus 1972 aastal ajakirjas "Avrora" 7-10 ja 1980 Moskvas, kogumikus "Nenaznacennõje vstreci". Hiljem on trükitud mitmes kogumikus. Eesti keeles ilmunud "Mirabilias", koos jutustusega "Miljard aastat enne Maailma lõppu", pealkirja: "Väljasõit rohelisse" all. Hea lugu, kus mängivad nii esimene, tagumine kui ka kõik ülejäänud plaanid. Ka butafooriat peaks piisama. Kindel "viis".
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Andri Riid

Strugatskite looming näib minu jaoks vajavat regulaarset ülelugemist sel lihtsal põhjusel, et romaanide/jutustuste sisu ununema kipub. Seega on ka retsensiooni tekst siin rohkem seks puhuks kirja pandud, et aasta-paari pärast ka midagi meelde tuleks. "Väljasõit rohelisse" on kahtlemata omapärane ning vihane raamat, teda on huvitav lugeda, kuid võrdlemisi raske omaks võtta.

Niisiis on maakeral müstilise Külastuse mälestuseks viis Tsooni, mis paiknevad nn. Pielmanni radiandil. Maha on jäänud hulk vidinaid, mis inimestele loomulikult huvi pakuvad. Tsooni külastamine on äärmiselt ohtlik kuid lisaks ametlikule kanalile tegutsevad aardekütid ehk nn. stalkerid.Teos koosneb neljast eri osast, millest kolmes näeme maailma stalkeri Redrick Shoeharti silme läbi; esimene neist on kirja pandud esimeses, ülejäänud kolmandas isikus.Stalkerid on tegudeinimesed - Tsoon on nende jaoks ennekõike mehisuse proov, tagajärgedele ei mõelda, südametunnistusepiinad uputatakse pudelisse.Romaani väärtusteks pean stalkeri õnnetu ning inimvihkajaliku loomuse avamist (metsloom puuris) ning Dick Noohani peatükis esinevat filosofeerimist Külastuse iseloomu üle. Huvitav moment on lõpuosas (romaani tegevus hõlmab kaheksat aastat) avatav tendents stalkerluse degradeerumisele küberstalkerite kasutuselevõtu läbi - kõrvalseisjal on seda raske tõsiselt võtta.Veel - ühes järgnevas arvustuses on viidatud slaavi hinge suurele osavõtlikkusele - mina lugesin tekstist välja peamiselt halvakspanu ja vihkamist. Vihatakse kõike mis liigub, vähegi tüsedamaid inimesi nimetatakse paksmagudeks, lapsed on vinguvad kakerdised jne. jne. Ma ise olen sitt ja kõik muu on ka sitt... paralleele võib tõmmata kasvõi Zelaznyga. Mõtlemapanev raamat kindlasti.
Teksti loeti eesti keeles
Pronto

Üks väheseid raamatuid, mis on mul karbi lahti võtnud ja mida ma olen peaaegu regulaarselt üle ja üle lugenud. Täiesti uus moment ufolugudele ning raamatu nimigi on väga tabav - raamat ise seletab selle iseloomu. Nimelt kui inimesed lävad "rohelisse" siis nad istuvad, söövad-joovad pilluvad prahti laiali ja lasevad siis jalga. Pärast väljuvad oma urgastest pisiputukad ja hakkavad tsekkima vedelema jäänud stuffi (millest osa võib vabalt olla ohtlik). Antud juhul on inimestel täita sipelga roll ning meie rassi eneseuhkus on seetõttu raske hoobi osaliseks saanud. Ühesõnaga, masendavalt hea raamat.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

Taas üks raamat, kus inimkond kenasti paika pannakse. Lugu sellest, kus inimesed põrkavad kokku millegagi, mis neist ikka TÄIELIKULT üle on ja millest kohe MITTE MIDAGI aru ei saa - motiivid meenutavad natuke 'Rendezvous with Ramat' seetõttu. Ja nii võtabki inimene kätte ja hakkab enda jaoks mugandama kogu enesele arusaamatut. Ta nimetab võõrastest olenditest mahajäänud kolu vastavalt oma intelligentsile kas 'sääsekiilakateks', 'pulludeks', 'tulivillaks' ja 'nõiasüldiks' või siis 'gravikontsentraatideks' ja 'kolloidgaasiks', aga see ei muuda mingilgi määral asjaolu, et tegelikult saadakse neist ikka sama palju aru, nagu sipelgas saab aru õlilaigust või autokummist. Kõige selle keskel sehkendavad ringi omalaadse mõtteviisiga aardekütid, keda stalkeriteks kutsutakse. Just seesama eripärane mõtteviis ongi üks suuremaid pärle selles raamatus - inimesed teavad, et enamik nende kaaslasi on Tsoonis surma saanud, nad teavad, et läbi aastate pole nende poolt äratoodud asjade uurimine mingit olulist efekti andnud, nad teavad, et Tsoonis on suur hulk tuntud ja lugematu hulk tundmatuid õudusi, kuid nad lähevad sinna tagasi - ikka ja jälle, sest nad on stalkerid. Väga omapäraselt on raamatu viimases osas ootamatult esile tõstetud humanistlik noot - tuuakse esile inimlikud väärtused, mis seni tagaplaanil olnud. Raamat lõpeb kuldsete sõnadega: ÕNNE KÕIGILE, TASUTA, JA ÄRGU KELLELEGI TEHTAGU LIIGA!
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

SF klassika. Tsoon on hea, stalkerid on head, "väljasõidu" idee ise on hea. Samuti kirjutatud lobedas keeles ja stiilis, igati nauditav raamat. Hea näide teosest, millesse on autoril õnnestunud kokku kuhjata kõik ulmezhanris menu tõotavad tunnused -- sellises veidi vähem filosoofilises ja rohkem aktsioonilises zhanris täiuslik. Kui aga filosoofiat ja absurdikäike väärtustada, siis tegelikult on mitte nii väga lihvitud, kuid kuidagi ürgjõulisem "Gadkije Lebedi" parem. See on muidugi absoluutselt subjektiivne arvamus ning vahe on ainult hindekümnendikkudes -- tegelikult kuuluvad need mõlemad nii Strugatskite kui ka ulmezhanri tervikuna tippteoste hulka.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Üks äraütlemata mõnus lugu. Muidugi mitte nii hea kui Ajastu ahistavad asjad või Inetud luiged, aga üle prahi igal juhul. Minu meelest üks paremaid võõraste eluvormide lugusid Stanislaw Lemi Solarise kõrval. Igatahes tasub lugeda. Too vennakeste stsenaariumi järgi tehtud Stalkeri-nimeline film oli ka klass omaette, kuigi ta just seda raamatut suurt ei järginud.
Teksti loeti eesti keeles
Sven Vabar

Vene kirjanikud on ühe asja poolest oma Lääne ametivendadest paremad: nende teostes on märksa suuremal hulgal inimlikkust, loomulikkust, armastust ja kaastunnet; ma nüüd ei teagi, millise ühise mõistega kõik need taolised sõnad kokku võtta. Eks see ole mingi slaavi vaim, millest paadunud Läänlased ehk kunagi päriselt aru ei saa. Simak on ka väga inimlik, kuid sellisel humanistlikul tasemel kui Strugatskid ei oleks ta kunagi suutnud kirjeldada stalker Redricku nooruslikku isepäist madistamist, tema hoolitsust oma naise ja pärdikust järeltulija eest, morni saatusega leppimist ja kõige viimastel lehekülgedel kõike kuradile saatvat inimlikkust.
Teksti loeti eesti keeles
kuits

Mulle meenutas see ka "Ramat" (või tegelikult vastupidi, lugesin "Väljasõitu " enne). Selline mõnusalt inimest paikapanev raamat. Parim, mis ma Strugatskitelt(siiamaani) lugenud olen. Ja Tarkovski film on ka väga hea.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Laur

See raamat lihtsalt sunnib ennast üle ja üle lugema. Strugatskid võivad ikka kuradi head olla... ohjaa. Meistriteos.
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Hargla

Hooti tekkis tunne, et tegu asjaga, mis on küll hea aga mitte päris minu maitse. Lihtsalt oli momente, kus ma Redrickiga sugugi nõus ei olnud. Romaan on viit väärt, kuigi ma ise oleks mõneti teistsugust sündmuste käiku eelistanud. "Viie" kasuks tegid lõpliku otsuse Noonani peatükk ja lõpustseenid. Eetiline konflikt on köitev, kirjutamisstiil parajalt põnev, ehkki vahest kipub ikkagi liiga venepärasesse. Kärpeid ja erinevusi venekeelse autoriversiooni ja tõlkega on aga mitte olulisi. Mõned näited. Noonani heietustest on välja kärbitud kohad, kus too fantaseerib, miks Venemaal asuvas tsoonis stalkereid ja turiste pole. On ka mõningaid täiesti arusaamatuid kärpeid - näiteks autoriversioonis küsib Red Archie käest enne põõsa taha minekut, ega too taha end kergendada jne. Huvitav ja arusaamatu on see, et eestikeelses tõlkes on kohti, mida autoriversioonis pole. Ilmselt siin tegu siis autorite enda kärbetega. Nii näiteks puuduvad aut. versioonis viited Elusatele Surnutele kui mulaazhidele ja üldse nendega seonduv on eesti keeles rohkem avatud. Muide, stseen, kus Red kuuleb Tsoonis võigast saladuslikku karjet ja meenutab, et tema tütargi samasuguseid hääli tegi... Vene keeles tuleb Redile veel meelde, et tema surnud isa vastas sellele karjele. Üldse on tõlge kohati veidi rabe, sujuv küll, aga on kohti, kus originaalis tuleb mõte paremini välja.
Teksti loeti eesti ja vene keeles
Urmas Muinasmaa

Väga hea ulmejutt, igas plaanis. Ma ei tea kuidas need asjandused vene keeles kõlavad, võib-olla on tegu otsetõlkega eesti keelde, vasted on igatahes väga hästi õnnestunud: sääsekiilakas, nõiasült, pullu, tulivill, mustad pisarad, jne. Need tekitavad asja ümer väga salapärase õhkkonna. Ning kogu selle värgi kirjeldus päris veenev ning manab pildi silme ette küll. Lisaks veel tsooni"kõrvaltoimed": surnute ülestõusmine, geneetilised mutatsioonid, "külastuse" üle elanud emigrantide hukatuslik mõju jne. Sellele väga õnnestunud tegevuspaiga ja objektide loomisele lisandub teosele sama hästi õnnestunud inimlik ning filosoofiline külg. Kindlasti üks parimaid ulmekaid, mis eesti keeles ilmunud.
Teksti loeti eesti keeles
Taivo Rist

15 arvustust keskmise hindega 5,0. Mis teeb ulmeraamatust $edöövri, nii et kõik selle viie annavad?
Peab olema põnev sündmustik, et seda saaks ainult seikluste pärast lugeda. Peab olema filosoofia, mida nautida võiks. Tingimata peab olema sees inimkonna tühisus. Kuid samas peab üldtoon olema positiivne, humanistlik. Eelistatud on SF erilise huumorita.Originaalne peab olema. Kuid kõige tähtsam on vist oskus kirjutada head romaani.
Teksti loeti eesti keeles
Valentin Abramov

Kõige lihtsam selle raamatu arvustamise juures on panna hinnet. Viis paljude plussidega. Palju raskem on seletada, miks.

Juba katkendist, mis oli kuskil seitsmekümnendate keskel avaldatud ühes ulmeantoloogias, piisas arusaamiseks, et seda ramatut peab lugema. Ometigi oli seal avaldatud ainult romaani algus, põhitegevus oli alles ees. Igatahes, kui ma kogu romaani olin esimest korda läbi lugenud, alustasin kohe otsat peale. Ja romaani on peidetud nii palju, et iga lugemisega avastan ikka midagi uut.

Romaaniga seoses võib arutada väga mitut plaani. Jah, inimkond pannakse paika - meid isegi ei märgata, kui tee ääres rohelises piknikut peetakse. Juba sellest piisanuks, et hea raamat olla. Aga siin on veel palju muud. Kuldne kuul, mis soove täidab - kah piisanuks heaks raamatuks. Aga minu arvates, põhiline on ikkagi Inimene. Just Inimest otsivad Strugatskid oma loomingus. Ja mida Sa hing oskad veel soovida, kui "Stchastja vsem. Darom. I pust ni odin ne ujdet obizhennõi..."

Film "Stalker" on lihtsalt hoopis teine lugu. Ja ka Stalker on tene. See pole "Pikniku" elujõuline Redrik, vaid paistab esmapilgul lausa äpuna. Aga võib olla peaks just tema ise sinna soove täitvasse ruumi minema, igatahes on ta peajagu üle kõigist neist Kirjanikest ja Teadlastest. Aga ta ei lähe, sest tal on vastutustunne. Ja ta ei karda mitte vastutust, vaid seda, et ta salasoovid ei ole kõige õigemad, et ta pole seda väärt, ja otsibki "väärikamaid", kes aga temale endale igati alla jäävad. Väga raske ja traagiline olukord. Ja mis võiks olla selle lahendus?

Filmi vaadates olin ma alguses lausa pettunud - raamatuga polegi midagi ühist. Kuid ega film halvem pole, see on lihtsalt hoopis teine lugu hoopis teises zhanris ja ka tegija on teine. Ühist vaid Tsoon, Stalkeri nimetus ja Strugatskite nimed stsenaariumi autoritena. Ja põhiline - kokku olid saanud suured Inimese otsijad Strugatskid ja Tarkovski.
Teksti loeti vene keeles
Adrifted

Eelmistele retsensioonidele on raske veel midagi lisada. Tegu on väga hea romaaniga. Sündmustik parajalt põnev, keskkond õudusttekitav, tegelased inimlikud. Raamat riivab hinge--terve maailm paistab teistsugune pärast selle läbilugemist.
Teksti loeti eesti keeles
Dragofor

See hinne on AINUS, mis sellisele teosele kõlbab, ta on omapärane, haarav, lummav, krdi hästi kirjutatud, intellektuaalne, kuid samas ka lihtsamale lugejale arusaadav... Nii palju head ühes raamatud koos? Kuid see on nii! Strugatskite üks suurimaid meistriteoseid minu meelest.
Teksti loeti eesti keeles
nore

Ega vist midagi eelkirjutajate kommentaaridele lisada olegi...Mõnusalt mitmetasandiline, nagu juba kirjutanud Strugatskitele kohane, pole veel liigseks sotsiaal utoopiaks pööranud("Inetud luiged" , mis siiski oli väga hea).Tubli viis
Teksti loeti eesti keeles
Jüri Kallas

Nõndaks, 1000ndas arvustus!!!

Loomulikult sai kaua kaalutud, et milline tekst sellist au siis väärt on. Kandidaate oli mitmeid, aga elu tegi omad korrektiivid ning mingil hetkel sai mulle selgeks, et personaalne 1000 saab vaid mõni vendade Strugatskite teksti arvustus olla. Eneselegi ootamatult leidsin, et selleks võiks olla romaan «Piknik teepervel»? Romaan pole kindlasti minu lemmiklugu vendade loomingust, pigem selline oluline, mis ikka ja jälle minu jaoks aktuaalseks on muutunud ning millega ma ikka ja jälle olen tegelenud. Olen seda korduvates väljaannetes lugenud. Ning nagu Valjagi alustasin ka mina kõigepealt sellest «Antologijas» ilmunud katkest, tõsi märksa hiljem, sest 1973. aastal polnud minust veel vene keeles lugejat (ma ei osanud siis veel isegi eesti kirjatähti lugeda), hiljem tuli juba see 1980. aasta kogu «Nenaznatshonnõje vstretshi», pärastpoole (juba ülikoolis) see märksa täielikuma tekstiversiooniga 1984. aasta kogu «Za milliard let do kontsa sveta». Seda viimatinimetatut kasutasin ka ülikooli esimesel kursusel vene keele lektüüriks... meil oli ühikatoas permanentne raamatukogu eksemplar, mida siis me järgemööda laenasime ning mille alusel me siis igasuguseid töid (lektüür, esseed jne.) teostasime. Kusagile 80ndate keskpaika jäävad ka minu esimesed katsed Strugatskeid tõlkida... nooruse kõrkuses sai muidugi kohe alguses nende kõige rängemate tekstide kallale mindud... ka romaanist «Piknik teepervel» peaks proloog ja esimene peatükk kusagil sahtlipõhjas alles olema, mis õnneks pole oma kümmekond aastat silma alla sattunud – hea on!

Isiklikult edeneb mul alati selle romaani lugemine üsna vaevaliselt, aga kui lõpetan, siis on taas selline tunne, et kurat küll oli ikka hea tükk. Romaan on otsekui tasakaalu kirik keset Strugatskite loomingu küla. Siin on lennukaid fantastilisi hüpoteese ja rohket ulmebutafooriat, mis on omane just sellele Strugatskite loomingu varasemale, paremale ja populaarsemale osale. Samas on kirjutamislaadilt teos pigem sinna sotsiaalkriitilise ulmehõngulise proosa kanti, mis iseloomustab Strugatskite hilisemat ja raskepärasemat loomingut. Esiplaanil toimuv lugu on ju selline üsna tavapärane linnaelu kloaagi kirjeldus, aga see ulmeline tagumine plaan, mis ajuti vaid jumet annab ning siis jällegi kõik enda alla matab. No on geniaalne teos!!! Viie paneks juba ainuüksi selle stseeni eest, kus Redil on surnud isa koju tulnud ning siis küllatulnud Dick Noonaniga napsu võetakse ja siis Pärdik (siiski Pärdik, mitte Kiisu!) zombi juurde läheb ning end tema vastu nühib. Selles stseenis on ängi rohkem kui kümnetes õudusromaanides, rääkimata juba stseenist, mil Pärdik ja Redi surnud isa omavahel öösel kõnelevad...

Filmist «Stalker» ei taha ma siinkohal rääkida, sest romaani ja filmi seostamine oleks ilmne liialdus ning hoolimata Andrei Arsenjevitshi ilmsest geniaalsusest jääb film romaanile rängalt alla. Ka igasugused võrdlused «Ramaga» on kohatud, rääkimata tasemete vahest, ütleks vaid seda, et Strugatskite romaan ilmus lihtsalt aasta varem!

Romaani tee lugejateni oli ränk. Ajakirja «Avrora» toimetus riskis romaani avaldades paljuga, sest Strugatskite avaldamine oli üsna ebasoovitav tegevus. Kohemaid saatis aga organitesse teele kirja ülivalvas Aleksandr Kazantsev, kelle üks leebemaid etteheiteid oli see, et külalised kosmosest on kujutatud Maad reostavate lurjustena ning külastuse ala nimetakse Tsooniks (mis Venemaal tähendab teadupoolest vangilaagrit). Valvsa fantasti näpunäiteid pandi tähele, nojah ning ka teised seltsimehed püüdsid hoolega ja juhtuski nõnda, et autorikogul «Nenaznatshonnõje vstretshi» kulus kaheksa aastat, et lugejateni jõuda. Seda, mida läks autoritele ja nende tervisele maksma see lõputu ametnike ja lurjuste kadalipp, seda ei ole ilmselt ükski maapealne instants võimeline kokku arvama. Tragikoomiline on see, et VAAP (Üleliiduline Autoriõiguste Agentuur) ei häbenenud NII ebasoovitava romaani avaldamisõigust müümast. 1977. aastal ilmus romaan inglise keeles (sai kaks auhinda), 1978. aastal rootsi keeles (jälle auhind), 1980. aastal prantsuse keeles (loomulikult auhind). 1979. aastaks jõuti isegi kaks korda valmis filmida «Stalker», aga romaani kaante vahele jõudmist ükski eelloetud fakt küll ei kiirendanud.

Lõpetuseks ka paar sõna eesti tõlkest. Kui inimene loeb ainult eesti keeles, siis pole Maiga Variku tõlkel väga vigagi. Kui aga võtta kõrvale originaal, siis tekkib teatav rahulolematuse tunne, asi pole maitses, vaid tõesti on tõlkija mitmetes kohtdes lubanud enesele liigseid vabadusi, mis antud romaani puhul seisnevad põhiliselt üldmeeleolu silumises. Strugatskid on rohmakamad ja rämedamad, kui seda eesti tõlge arvata lubab. Ning küsimus pole üldsegi erinevates romaani variantides: olen lugenud korduvalt ka just sedasama väljaannet kust eesti tõlge tehti...

Romaan ise on igaljuhul geniaalne. Kel lugemata, see lugegu! Teistel jääb vaid uute kihistuste avastamisõhin.
Teksti loeti vene ja eesti keeles
Kalevipoeg

Mida oskangi o"elda? Et lugesin ko~rvuti "Needuste Alleega?" Et ma ei suutnud tajuda selle maailma salaloogikat? Et.. Ja veel kord et... On sel mo~tet? Teos ja"i lihtsalt vo~o~raks. Mis ei ta"henda muidugi, et tegemist oleks halva asjaga. Oh ei, seda mitte. Ehk ongi asi lihtsalt to~lke rabeduses... Ei ole lihtsalt nii suur vene keele asjatundja, et originaali nautida vo~iks, et seda jahtima la"heks. Oh, ja siis on ju veel ka selle raamatuga seostuv "Stalker", yx lisapo~hjus hinnet alandada, sest muidu oleks ehk ju viis tulnud. See pole ju muidugi autorite syy, aga noh... Kuidas nyyd o"elda... lihtsalt ei ole pa"ris SEE.
Teksti loeti eesti keeles
benomus

Ausalt öeldes oli see esimene BS teos, mille kätte võtsin. Olin rabatud. Täpselt minu maitse järgi.
Teksti loeti eesti keeles
Elläi Tuulepäälse

Algul mõtlesin niisama hinnata, ilma teksti kribamata... Aga hakkas pinda käima see väide (Jyrka sulest), et film kehvem kui raamat. Ja kuna on metatekstide teooriaga natuke tegeldud, siis vast maksab ikka suu täis võtta ja välja pasundada.

Filoloogitsejate ja muude skribantide "levelil" on praeguseks enam-vähem omaks võetud fakt, et raamatut ja selle põhjal tehtud filmi üheaegselt võitlusareenile ei lasta. Mispärast siis? Sest mõlemal on oma eesmärk ja mõlemal just selle eesmärgi nimel valitud vahendid (erinevad kaliibrid nagu). Juhul, kui on tegu otseselt raamatu reklaami või nostalgia või paremaks tegemisega, siis ehk võib mööndusi teha, kuid väärtfilmi tööstuses sedapsi ei lähe.

Tarkovski "Stalker" võtab Vendadelt vaid stalkeri motiivi ja arendab seda omal taustal edasi: retk, otsing, surm, ajutine väljaastumine talumatust reaalsusest. Seda filmi võib vaadata taustaks Carlos Castaneda raamatutele (või vastupidi, C.C-d taustaks võttes). Küsimus on autorsuses. Muidugi peaks tänapäeval vist iga näpatud motiivi eest kõva raha autoritasudesse plekkima... Aga antud juhul need summad suurt astronoomilisteks ei küüniks.

"Väljasõit..." teenib muud eesmärki (mitmeid muid eesmärke). Konfliktid on teised, taustad, lugeja/tarbija konksu otsa saamise vahendid on teised. Ja muidugi parimast klassist - hindamisel probleeme ei tekitanud.
Teksti loeti eesti keeles
Erkki Lindpere

Üks asi, mida võiks ette heita oli see, et Redricku karakter nagu muutus kuskil vahepeal ja lõpus oli jälle rohkem algsega sarnane. Ei tundud olevat selline muutus, mis tegelikult Redrickuga aset leidis vaid tema valesti kujutamine. Võimalik, et tõlke viga, venekeelset pole lugenud.

Teine asi, mis ei meeldinud oli see, et midagi eriti ei seletatud. Palju jäeti lugejale endale mõtlemiseks. See on küll tegelikult maitse küsimus, aga mulle meeldib selline stiil vähem. Sellepärast mulle vahepeal lugemise ajal tundus, et ei lähe eriti peale see lugu - kaalusin isegi kolme panemist -, aga lõpus tagasi vaadates on ikka kuradi hea.

Raamatu head omadused on juba kõik (või vähemalt enamus) mainitud...
Teksti loeti eesti keeles
Enn Veevo

Lugesin peale eesti keeles ilmumist, ennastki huvitab, mis mind selle loo külge niivõrd köitis, et seda ikka ja jälle uuesti üle lugesin. Mingi hingus siin sees on, mis kütkestab, isegi ei oska ühtegi teist ulmekat siia kõrvale panna, mis mulle nii oleks mõjunud (varases nooruses ehk mõned Verne asjad, eriti "Saladuslik saar")ja ka siin varemmärgitud "Needuste Allee"
Teksti loeti eesti keeles
Jako Bergson

Kordi ja kordi loetud ja kui mitte parim, siis mõjuvaim Strugatskite raamat küll. Mäletan, et esimese lugemise ajal kippus hingamine ununema põnevuse ja haaravuse tõttu. Isiklikult tundus just lõpp nõrgim ja vähemusutav osa olevat. Veider, et keegi pole nii võimsast ideest _head_ filmi teinud - Tarkovski soigumine oli masendav - vähemalt mu ootused olid teised. Püüan kunagi selle siiski läbi vaadata, aga vaevalt ühe väga meeldinud raamatu motiividel absoluutselt teise sisuga ja teises võtmes tehtud film meeldida saab.
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Sepp

42. arvustajana panen esimese "kolme". Tegelikult võiks panna ka "kahe". Olen jätkuvalt seisukohal, et Strugatskid kirjanikena on tohutult ülehinnatud, võimalik et tolleaegsete olude kohta neil lihtsalt puudus konkurents, või kui see konkurents ka oli, siis avaldamisvõimalusi jälle polnud.

Raamat on lihtsalt tüütu. Läbi välismaise butafooria imbub venelikkuse (nõukogudelikkuse?) hõngu nagu kantud sokkide haisu pulmalauas. No kui juhtivad ulmekirjanikud ei suutnud kapitalistlikku maailmagi usutavalt kujutada, mis siis veel muudest visioonidest rääkidagi. Lõpuparool ÕNNE KÕIGILE, TASUTA JA ET KELLELEGI EI TEHTAKS LIIGA kõlab muidugi võimsalt, aga see venelaste pidev õnneigatsus muutub pikapeale iseenda paroodiaks. Ma olen kindel, et kui seda müütilist õnneigatsust natukenegi analüüsida, selgub, et venelasel polegi õnneks muud vaja, kui võimalus ilma tööd tegemata raha saada, odav alkohol ja siniseks värvitud saja juurdeehitusega laudadest putka kuskil seenemetsade keskel.

Klassika küll, aga nõuab ilmselt täie rinnaga nautimiseks spetsiaalselt soolikat, mis mul tundub täiega puuduvat. Mage.
Teksti loeti eesti keeles
Lauri Heinsalu

Strugatskeid olen suhteliselt vähe lugenud, kuid hetkel on kindlasti käesolev jutuke nende lemmikteoseks. Strugatskite teostest võrdleks põnevuse poolest esimesega, mida neilt lugesin, teised tundusid liiga igavad, kuid olin neid lugedes ka liiga noor, nii et ei maksa imestada (esimest lugedes olin küll veelgi noorem, kuid see oli siis vast lihtsalt põnevamalt kirjutatud :P ). Millest ka tuleb praegune küsimus enesele - kas olen lihtsalt nõnda edasi arenenud, et mõistan strugatskeid paremini või sisaldab "väljasõit rohelisse" kõigi oma uurimuste ja teooriate taga lihtsalt rohkem põnevust ja kommertslike omadusi, mis tavalugejale rohkem peale lähevad kui enam filosofeerivad teosed? Võib olla oli tõesti vennakeste lähenemine see kord põnevam, kui loo pakutud küsimused ja teooriad olid ka üksinda kaasatõmbavad ning mõtlemad panevad. Eriti toredaks oli muidugi inimese väiksuse üle arutamine, mis on vägagi meeldivaks vahelduseks kogu inimliku egoismi taustal. See võime olla üle sellest inimese egoismist ja pidada ka seda "toiduahela tippu" vaid väikseks osaks selle keskel, täis nõrkusi ja rumalust, on üks põhjustest, miks väärt ilukirjandust igapäeva elu "ülevuse" juurest enda arutlevasse ja silma piiri suurendavasse kaissu tõmbab.

Lukas arvustas enesekindlalt viimase lause juures venelaste õnne otsimist, kuid mulle, kellele see "venelaste õnneigatsus" nõnda tuttav pole, tundus selles rohkem väljenduvat Redi hinge, mis oli küll olnud aastaid stalkeriks ja just saatnud oma eesmärgi nimel noore poisi surma, kuid oli siiski Redrick mitte Raisakull, kes hoolimatult kõik oma teel surma saatis oma eesmärgi nimel, nii et nõnda olid lõpuks soovipallikese juures Redil keelel vaid hukkunud poisi isetu soov. Aga noh, seegi on vaid üks võimalik tõlgendusviis, myb liiga banaalne isegi, kuid tõlgendus siiski.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Üks kahest ulmeteosest (teine oli Bradbury "Marsi kroonikad"), mis mind esmakordsel lugemisel teismeliseeas sügavalt vapustas ja võib-olla tänu millele olen jäänudki ulmet ja sarnast lugema. Absoluutselt vapustav teos. Nüüd taas oma kunagise lemmikteose läbi lugenud (ma loen teist korda ainult neid "kõige-kõigemaid") pettumust ei tundnud. Ei, kaugel sellest, põnev ja müstiline värk ka aastakümneid hiljem. Kõik need tundmatud vidinad ja nähtused, stalkerid ja elavad surnud. Samas, juba küpsemas eas, paneb tugevnenud kriitikameel ka tähele asju, mis esmakordsest lugemisest ei meenu.Näiteks see, et tegevus on sobitatud anonüümsesse roiskuvalt kapitalistlikku riiki (mis viidete põhjal tundub olevat USA), sest selliseid pahasid asju ja nii palju pahasid inimesi ju Nõukogude Liidus olla ei saanud (tsensuur oleks rasvase kriipsu kogu teosele peale tõmmanud). Suur osa tegelastest on tõesti pahad, võiks öelda, et suisa kaabakad. Mitte ainult stalkerid, vaid ka paljud need, kes stalkereid jahivad. Ka peategelane Red on tegelikult pätt ja mölakas (agressiivne, vägivaldne, ülbe, ahne, laisk, labane, silmakirjalik, suure egoga ja mida kõik veel), seetõttu oli minul raske talle kaasa tunda või tema poolt olla. On tal ka ju häid omadusi, aga minu jaoks jäid negatiivsed jooned selgelt peale. Tänapäeval on isegi pist koomiline lugeda Strugatskite kirjeldust "kap-maast" ja selle ühiskonna toimimisest. Aga kuskohast pidigi tolleaegne nõukogude inimene/kirjanik ammutama adekvaatset informatsiooni raudse eesriide taga olevast? Selles osas on Strugatskid veel isegi üllatavalt usutavad oma vähemintelligentsemate kaasmaalaste kõrval või ka näiteks kaasaja mõnede ameerika "menukite" autorite kõrval, kelle küündimatud arusaamad Euroopa ja muu maailma toimimisest ja oludest panevad kõkutama või kulmu kortsutama. ÜRO vägesid on Strugatskid kujutatud kui segu nõukogude miilitsa eriüksusest ja vene sõjaväe ehituspataljonist. Ma muigasin nendes ÜRO-kohtades päris isuga. Samuti on igal pool rõhutatud kaubamärke (see on nii ka teistel vene kirjanikel, kes kirjutavad "lääne" ühiskonnast), omal ajal oli see kõva pluss ja süvendas lugejas tunnet, et asi toimub "läänes". Tänapäeval ei anna info, et mees istus "Peugeot`sse" mingit lisaväärtust, küll aga oli see oluline detail omas ajas (ei olnud "Sigull" ega "Mosse"!).Üks asi, mis häiris, oli see, et Strugatskid kirjeldavad Tsooni nii ohtlikuna (on vindi vähe üle keeranud), et selle põhjal jääb mõistmatuks, kuidas sealt üldse keegi elusana tagasi tulla sai. Samuti see, et Tsoon nii vähe deformeerunud on (hooned püsti, autod terved jms) kui seal Tsoonis selline kammajaa käib. Ainuüksi "sääsekiilakad", mis on tavalised ja mis liiguvad ringi, oleks pidanud aastakümnetega tsoonist lageda platsi tegema. Üldiselt mulle meeldib, et Strugatskid ei suru lugejale mingit kindlat arvamust või teooriat peale, vaid pakuvad mitmeid erinevaid variante ja las lugeja ise mõtleb.
Teksti loeti eesti keeles
Olev Toom

Eelkommenteerijad on loo juba piisavalt lahti rääkinud, aitab.  Minu jaoks Vendade tippu kuuluv teos. 
Ja palun ärge hakake siin Tarkovskist rääkima. 
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Indrek Rüütel

Meeldis idee. Ei meeldinud see, mida ma nimetaksin "vene vaibiks"... Vendade USA pole muud kui ristand Petrogradi agulist ja Moskva suvilarajoonist. Aga vot see idee! Ehk siis kokkuvõttes jättis vastuokslikud tunded, mis väljenduvad hindes. 
Teksti loeti eesti keeles
Mart Pechter

Roadside Picnic on ulmelugu kerge kriminaalse tooniga. Mingil hetkel on tulnukad külastanud Maad kuues erinevas kohas, mille tulemusena on tekkinud kuus umbes paarikilomeetrise raadiusega Tsooni. Need kohad on nüüd koduks veidrale tulnukatehnoloogiale ja seletamatutele fenomenidele - sisuliselt on need kullaaugud, kuid sealjuures eluohtlikud.
 
Loo tegevus toimub vihjete järgi üsna selgelt Kanadas paikneva Tsooni juures. Peategelane Redrick "Red" Schuhart on "stalker", ebaseaduslikult Tsoonist tulnukatehnoloogiat korjav ja müüv lindprii. Tal on pidevad kokkupõrked teiste mustal turul osalejatega, aga ka politseiga. Kuid kõigist osalistest kõrgemal on Tsoon ise ning selle inimmõistusega haaramatud aarded ja ohud...
 
Olen lugenud seda teost maakeeles kindlasti rohkem kui paaril korral - nii Mirabilia sarja versiooni kui viimati ka kirjastuse Tänapäev uuendatud versiooni. Selles mõttes oli huvitav lugeda Olena Bormashenko uuemat ingliskeelset tõlget, mis lähtub eelkõige teksti mõttest (heaks peetakse ka varasemat Antonina W. Bouis' tõlget, mis on minu teada natuke originaalitruum).
 
Antud juhul on Bormashenko lähenemine tekstile ehk isegi parem - lugedes oli mul tunne, et vennad Strugatskid on teose õhkkonna ja tegelaste jaoks natuke mõtteid laenanud Ameerika klassikaliselt krimikirjanduselt. Nõnda ongi teksti ja tõlke ühtseks tulemuseks selline versioon, mis sobiks hästi ka neile, kes muidu Vene ulme eripärasid ei armasta.
 
Vene mõjusid tekstis, nagu borš, viin ja praetud kala, saab lihtsalt seletada asjaoluga, et Kanada on koduks ühele maailma suurimatest Ukraina kogukondadest. Tsooni ümber toimuv on jällegi võrreldav jacklondonlike kullapalaviku-lugudega - metsiku kapitalismi ja üksiküritajate algus, millele järgneb suurfirmade poolne ülevõtt.
 
Red on tegelasena samuti jacklondonlik - ülim individualist, kes tegutseb väljaspool seadust seetõttu, et ta vihkab igasugust süsteemi ja korda, millele ta muidu alluma peaks. Ta on küll lindprii, aga oma autunde ja kuldse südamega. Viimasele missioonile minnes on muidugi üsna selge, et selliste stalkerite aeg on lõplikult läbi saamas.
 
Ma tahaks natuke kritiseerida raamatu struktuuri. Kolm osa, mis kujutavad Redi kolme eluetappi on praktiliselt täiuslik triptühhon, kuid seda vähem meeldib mulle vahepealne osa, kus jutustajaks on Richard Noonan. Seal on küll väga võimsaid stseene (professor Valentine'i teooriad või stseen Redi isa ja tütrega), aga see rikub lihtsalt tasakaalu ära. Vahest oleks esimese neist stseenidest saanud liita eessõnaga, teise nihutada kolmanda osa algusesse ja ülejäänud osa üldse välja jätta?
 
Siiski on tegemist väga tugeva teosega. Tsoon on natuke kui meie maailma erinevad kaevandused, kust tulevad koobalt, nikkel ja molübdeen, kuid kust imbub ümbruskonda ka mürki. Loomulikult on võimas teose kuulus lõpp, mis kergitab ainult ühe lühikese lõiguga kogu teost vähemalt kraadi võrra. Seega, kuigi mingi osa teose tuntusest saab ehk panna selle lihtsama eksporditavuse arvele, on see oma kuulsuse siiski ausalt ära teeninud.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles
Triinu Meres

Mis mõttes ma ei olnud seda lugenud? Kõik on ju!
Olgu, võibolla vanas, kohitsetud ja tapetud variandis "Mirabilia" sarjas, nii et raamat algas "Miljard aastat enne maailmalõppu"-ga, aga no lugenud ikka on?
Nojah, aga vat see "Miljard aastat ..." võttiski mult võimaluse. Sest alustasin seda teismelisena mitu korda ja see oli nii kohutavalt igav. Mingi köögis istumine, mingi nõudekapp või midagi sellist, mingi tee keetmine ...
Ega ma täpselt mäleta, mis seal just oli, põhiliselt ainult seda, et ma ei suutnud seda lugeda ka siis, kui teadsin, et see on mingi klassika ja tarkade inimeste kirjandus ja värki.

Olen siis loll, mõtlesin, nina kujutlustes püsti ja kirtsus korraga.

Ent kuna hulk (näiteks kolm) inimesi ütles, et "Miljard aastat..." ongi igav, loe "Väljasõitu rohelisse", see on kiire ja märul väikese mõttega, sain selle viimaks kätte ja loetud ka.

Mis mõttes kiire ja VÄIKESE mõttega?!?!
Lugesin kuu aega (mis on nii õhukese raamatu puhul ikka väga kaua mu jaoks) ja mõtlesin ja mõtlesin vahele. Milline siis tegelikult oli Kiisu? Mismoodi Dina mõtleb? Kuidas Guta elab ja mida tunneb? Nii palju arutlemist, nii palju tarku ütlematajätmisi - öeldud on täpselt nii palju, kui vaja, just õigeid asju. Kõik muu ONGI mulle endale kondiks, mida pureda ning järada.

Jah, meestegalste üle ma sedasi mõtteid ei veeretanud, nad olid kuidagi selgemad - või lihtsalt ei haaranud mu aju sedavõrd.
Rääkimata sellest, et kaks nime mul alailma segi kippusid minema ning ma tegin neile igasuguseid mnemoonikuid juurde, et Blackingil ja Barbridge'il vahet teha. Kui teist neist Raisakulliks nimetati, sai kohe selgeks, aga ainult need B-dega nimed - ja ma olin segaduses.
Aga kenad vahemõtted, tekstis hästi orgaaniliselt sees, et mis siis ikkagi on mõistus või mis meid motiveerib, inimesi kui selliseid - need olid ühelt poolt nii toredad (teisisõnu: ma olin enamikuga nõus) ja teisalt samuti mõtlemavõtvad.

Et oli märul ka, või noh, pingelised Tsoonis käimised, viimane muidugi kõige hullem, oleks pidanud raamatu kiireks ja lihtsaks tegema?
Võibolla ma loen kuidagi teistmoodi. Aga mulle küll ei teinud.

Oh, kuid Arthur oli nii ilus tegelane - tema ja Dina ka omamoodi paralleelid ja paar, nii palju mõtteid sellegi pihta ...
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

Minu jaoks väga oluline jutustus. Kui kristlastele on oluline mäejutlus. siis mind puudutab selle loo viimane lehekülg isegi enam, kuigi viimase leheni jõudmiseks tuleks ka eelnevad läbi lugeda  Soovin ka kaaslugejatele: Õnne kõigile, tasuta, ja ärgu keegi tundku end ilmajäetuna.  
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
x
Indrek Rüütel
1978
Kasutaja rollid edit_authors
edit_tags
edit_books
Viimased 25 arvustused:
5.2023
Indrek Rüütel

2022 Dragon Award - nomineeritud; 2022 Locus Award - nomineeritud. Et siis sihuke raamat...
 
Miks "4" ja mitte "5" või madalam hinne. Ilmselt jääb siit puudu peaasjalikult draamat ja nö suurt asja. Väikesel, personaalsel tasemel on aktsiooni, on huvitavaid tegelasi, on täitsa vahva maailm välja mõeldud. Aga väheks nagu jääb. Tahaks enamat. 
 
Sündmused toimuvad Tuntud Universumis. Nagu võib loo taustast aru saada, siis see muidugi kogu aeg laieneb. Üldiselt on täitsa SF-värk, kuid siin-seal viskab sisse mõtteavaldusi, et maagia ka eksisteerib. Et näiteks Püha Tarumõistus (Holy Hive Mind) loodi maagia abil ja keegi kuskil kasutab lahingumaage (battle mages), kaks tegelast osutuvad libalõvideks (werelions) jne. Samas nähtuse kohta, mida nimetatakse vaimudeks (ghosts), on täiesti ratsionaalne teaduslik selgitus...
 
Endine kapten Nikolette (Niko) Larsen on suutnud end Püha Tarumõistuse sunnisteenistusest välja nihverdada koos oma viimase üksuse riismetega. Ja nad on avanud ühe eksklusiivse restorani kosmosejaamas Topeltkauge (Twicefar) ja nimetanud selle Viimaseks Võimaluseks. Restoran on küll kogunud tuntust, kuid pole veel kasumisse jõudnud.
 
Raamat algab sealt, et Niko & Co on saanud teada, et neile saabub sööma ja restorani hindama üle Tuntud Universumi teada-tuntud kriitik, kelle võimuses on neile soovi korral anda Nikkelin Orb (a'la selle maailma Michelini tärn), mis oleks oluline samm kasumlikuks muutumiseks. Ja kasumlikuks on vaja muutuda, sest restoran pole tegelikult Niko rahulik pensionisammas, vaid kõigest üks oluline samm ühe teise eesmärgi suunas.
 
Kriitik tulebki. Aga tuleb ka üks elumehest ülirikkur, kes saabub Topeltkaugele überlaheda biloogilise kosmoselaevaga You Sexy Thing. Üllatus-üllatus - kuulus kriitik kutsub ta oma lauda koos sööma. 
 
Samal päeval on Niko saanud veidra saadetise: krüokonteineri, mis sisaldab selles säilitatavat pealtnäha teismelist tüdrukut. Ja et veidrusi veel vähe pole, siis Niko kambas olev ennustaja toob kuuldavale prohveteeringu, et ees ootab häving ja katsumused, pimedus ja mis kõik veel. Nad kõnnivad Saatuse Spiraalil...
 
Ja parasjagu siis kui peaks toimuma õhtusöögi serveerimine, läheb mölluks. Ei puudu selles veider kosmiline superjõud, naaberimpeeriumis (vist toimuv???) paleepööre, ninatark biolaev You Sexy Thing, mis on täitsa omaette tegelase mõõduga, vanglaplaneet, piraatide turvasadam, sadislik piraadipealik jmt. 
 
Tegelastel on oma ajalugu, mis tasahilju saab selgemaks. Kusjuures suur osa neist on igasugu veidrad tulnukad (enamvähem humanoidsetest kuni upliftitud šimpansi ning kõigiga kogu aeg seksida sooviva kaheksajala-taolise olevuseni). Saab nalja, on tõsisemaid hetki. 
 
Ameerikamaal (ja mujalgi) teemaks tõstatunud sooidentiteediküsimused ja asesõnade kaasaegne käsitlus on siin teksti sisse põimitud. Seda lugedes ajab vägisi muigama mõte, et inglisekeelne maailm püüab kõigest hingest jõuda sinna, kus meie kodune ugrimugri keel on ammu loomuomaselt olnud: meie keelekasutus on sooneutraalne. 
 
Jah - see on ka esimene osa järjekordsest sarjast. Teine on välja kuulutatud 2023.a sügiseks.
Teksti loeti inglise keeles
Indrek Rüütel

Järg 2019.a ilmunud teosele "Outland". Mis ilmtingimata poleks ju järge vajanud, aga kuna taolise maailmalõpu loo puhul jääb ju ikka õhku võimalus kujutluseks, mis edasi sai, siis "Earthside" on antud loo teine osa. Meeldetuletuseks, et peotäis tudengeid on leiutanud viisi, kuidas liikuda paralleeluniversumite vahel ja niimoodi loonud ettekavatsematult, kuid tänuväärselt võimaluse pääseda pakku Yellowstone'i supervulkaani superpurske mõjude eest. Sarja alapealkirjaks on ilmunud Kvantmaa (Quantum Earth), mis on siis vihje sellele, et paraleelmaailmad ja nende vahet liikumise tehnoloogia on seotud kvantolekute ja temporaaltõenäosuste jmt. 
 
Rivendelli koloonia, mis esimeses osas loodi on end enamvähem sisse töötanud. Selles elab ja valmistub esimeseks talveks mõnisada inimest, kes on peamiselt nooremad kui 40 (suur osa üliõpilased) ja paljud on mingi ala spetsialistid. Tegeletakse varude täiendamisega Vanalt Maalt (Earthside) ja jõudu mööda proovitakse otsida teisi eksisteerivaid paralleelmaailmasid, mida ka leitakse. Eesmärk, et võibolla on kuskil toimiv tsivilisatsioon, mis võiks abi pakkuda. 
 
Kõrvalepõigetena visandab autor pildikesi mujal maailmas toimuvast, mis tegelikult pealiini(de)ga eriti ei seondu, annab üksnes natuke tausta juurde. Koloonia arendamiseks on vaja ehitada juurde suuremaid kvantväravaid, kuid juppe pole enam. Juppide jaoks vaja minna ekspeditsioonile Omahasse. Selle käigus leitakse üks ellujäänute grupp, kes siis tulevad ka Outlandi Rivendelli. 
 
Kuna inimeste hulk on juba suureks kasvanud, siis tekkib vajadus luua toimiv valitsus ja üleüldse - kaua "väravahoidjad" kogu seda showd majandavad? 
 
Igas vähegi suuremas inimpuntras on kindlasi sekka ka mõni psühh ja loomulikult kui hakatakse poliitikat tegema, siis kipub ratsionaalne mõtlemine tahaplaanile jääma (ja autoril on võimalus päevakajalisteks kommentaarideks ilukirjanduslikus formaadis). 
 
On aktsiooni, on kirjeldusi, dialooge, arutelusid jne; mõni väiksem üllatus ja peamurdmist, kes on mõrvar jagub ka natuke. Kuna kaks osa on nüüd olemas, siis üsna õigustatult tekkib tunne, et ju vist ikka on kolmandaks (ja nt ka neljandaks) otsad lahti. Jätkuvalt on siin natuke sellist tähevärava ja pikkmaa vaibi. Samas Pratchett/Baxter saagaga võrreldes tundub, et vaatamata lõõpivale toonile on proovinud Taylor jääda mingi tema jaoks tõsiseltvõetavuse piiridesse. Eks ta ikka üks selline ajaviitekirjandus ikka ole.  
Teksti loeti inglise keeles
Indrek Rüütel

Kolmas lühiromaan The Dispatcher sarjast. Eelmisest kahest osast tuttav Tony Valdez töötab Chicagos haiglas valve-ärasaatjana. Tegemist pole just kõige meeldivama tööotsaga, sest parasjagu möllab koroonapandeemia ja alatasa tuleb tal tegeleda intensiivraviosakonnas hingamisaparaatide alla pandud patsientide lähedastega, kellel on millegi pärast ettekujutus, et kui nende lähedane surmatakse, siis materialiseerub ta kodus (või mõnes teises kohas, kus end turvaliselt tunneb) ja temaga on kõik jälle hästi. Tegelikkuses muidugi mitte, sest reeglina on need inimesed juba mõnda aega väga halvas seisus olnud ja see veider tapmise järel haihtumine ning tagasi koju materialiseerumine taastab inimese seisundis, milles ta oli ca 24h enne tapmist... Seega on Tony suhteliselt masendunud oma sunnitud ebameeldivast tööst, millesse ta pandeemia tõttu on osariigi valitsuse poolt sunnitud. (Keeldumisega kaasneks ärasaatja-litsentsi tühistamine.)
 
Ja siis laekub haiglasse väga raskes seisus Mason Schilling - rohkem/vähem sõber, kes on läbi käinud ka eelmisest kahest osast. Mason on kahtlaste otstega tegelev ärasaatja. Sedapuhku on ta aga millegi tõttu hüpanud välja kiirteel sõitvast autost ja saanud löögi teiselt autolt ja väga raskes seisus. Mis peamine - ta ütleb Tonyle, et tal on suur probleem - ta ei tunne end kusagil turvaliselt. Seega, mismoodi ta saaks surmamise järgselt uuesti materialiseeruda? 
 
Tony kistakse siin vastu oma tahtmist mahhinatsioonidesse, millesse on segatud selle ilma vägevad miljardärid, krüptoraha, äpid jne. Üks miljardär on miskipärast enesetapu sooritanud. Teine "põgeneb püssikuuli" abil USAst tagasi koju Prantsusmaale kui politsei teda küsitleda tahab. Mason jääb ellu, kuid põgeneb nii politsei kui FBI eest. Mismoodi kõigest sellest ühes tükis välja tulla ja üleüldse - mis toimub? Järjekordne krimilugu maailmas, milles 999/1000 tõenäosusega mõrvatud inimene ei jää surnuks, vaid tuleb tagasi. Ja kõik, mis selle veidrusega kaasneb meie (või noh - USA) tänases niigi veidras ühiskonnas.
 
Kaks ääremärkust - audioversioon avaldati tegelikult 2022.aastal. Kuid märkisin siia avaldamisaastaks 2023, mis on nii Amazonis kui Goodreadsis paber ja e-raamatu ilmumise aasta. Teine teema on asjaolu, et raamatus on rohkem kui 40 tuh sõna ja konkurentsitult pikim lugu sarjas: 163 lk. Samas nimetavad nii Amazon kui Goodreads seda lühiromaaniks (või siis jutustuseks - novella). Et olgu siis pikk lühiromaan, sest tõsi ta on - lihtsa, sirgjoonelise struktuuriga lugu. Aga igati mõnus meelelahutus kindlapeale. Koos paraja annuse ühiskonnakriitikaga.
Teksti loeti inglise keeles
Indrek Rüütel

Meeldis tegelikult rohkemgi kui Jennifer Morgue. Detailina oli eriti lõbus muidugi see, kuidas selgitati iPhone'i ebanormaalset edukust kui neljanda (või oli see viienda?) astme lummust (meeldivusloits ehk glamuur, mille kohta Stross pruugibki nii toredasti sõna glamour). Ja üle kogu teose on laotatud tekina tunne, et miskit kurja on vääramatult tulekul...
Teksti loeti inglise keeles
Indrek Rüütel

Olgu selle Bondi ja Lovecraftiga, kuidas on... Mis muidugi on mulle alati Bondi puhul huvitav tundunud, on asjaolu, et spioonipõnevik pole üles ehitatud tüüpilisele USA-Venemaa või Ida-Lääne või kes-iganes Saksamaa vastu jne. Ühel poole võib ju olla Briti valitsus (olgu siis Bond ja MI6 või Bob Howard ja Laundry), kuid teisel pool on tüüpiliselt mingi erahuvi - korporatsioonid, salaorganisatsioonid ja sellised. Ja Lovecrafti tunnustan mitte autorina, vaid pigem imetlen siiani tema laialdast inspireerivat mõju teadusliku fantastika ja õudusmaastikul.
 
Siingi on peapahalaseks üks rikkur. Tegevustikus nagu eelarvustajad on juba sedastanud on vihjeid Bondile mitte lusika, vaid pigem kapaga. Mitte et mind oleks häirinud.
 
Niisiis minnakse Kariibide sügavikust üht artefakti üles tirima. Nagu ikka on kuskil õhkõrna piiri taga deemonite maailm, mis tahtmise ja võimaluse kokku sobitumise korral neelaks inimkonna paari ampsuga. Selgub, et me pole Maal sugugi üksi ja Bobi jaoks muutuvad asjad pingeilsemaks kui talle meeldiks.
 
Laundry sarjas on Stross jätkuvalt seganud paraja annuse jaburat komöödiat kõige õõvastavamate kontseptsioonide ja ideedega. Lobeda jutu, huumori ja seikluse taga luurab midagi õige koledat.
 
Meeldis vägagi.
Teksti loeti inglise keeles
Indrek Rüütel

Alex Benedicti seeria 9. raamat. Seerias on mõned mu vaieldamatud lemmikud (nt A Talent for War, Seeker, Devil's Eye, Firebird) ja mõned pigem sellised mehh-raamatud (nt Polaris, Octavia Gone). Siiski olen järjepanu siiani jõudnud, mis võib ju olla lihtsalt tunnistus põikpäisusest ühe lemmikautori loomingu tarbimisel, kuid teisalt - kirjutada McDevitt siiski mõistab. Kirjutab selliselt, et maailm hakkab elama. Isegi kui tema stiil on kohati puine (ilmselge armastus lihtlausete vastu) ja koormatud tohutu koguse triviaalsete detailidega.
 
Seekord tõmbab loo käima uurimislaev Columbia, mis sattub kauges tähesüsteemis elukõlblikul planeedil tulnukate küla peale. Jätkumissioon aga ei leia sealt midagi - küla ise ja tulnukad oleksid justkui haihtunud. Samal ajal jõuab inimkonnani ühe teise tulnukarassi kosmoselaev ja kõik on elevil kontakti tõttu, sest teadagi - universum on üks kõle ja üksildane paik, kus mõistusega olendeid, kellega maha istuda, koos teed juua, malet mängida, raamatutest, teatrist, filosoofiast ja religioonist lobiseda on näruselt vähe. Ja need vähesedki (Mutes) küllalt õõvastavad. Noh - ega need uuedki pole teab, mis kenakesed oma väljanägemiselt, kuid eelpool nimetatud tegevused näikse neile meeldivat küll.
 
Aga mis sai sellest külast, mis seal kaugel planeedil haihtus? Vaatamata keeldudele organiseerib Alex Benedict uue missiooni. Neil on lootus leida asitõendeid, võibolla isegi saada mõistatuse jälile. Kui mitte muud, siis vähemalt mingigi tulnukatest maha jäänud ese võiks olla piisavalt väärt, et kulud kaetuks saaksid... 
 
Minnakse, tuhnitakse ringi ja tulemused on... Huvitavad.
 
Miks siis hindeks "3". Sest kuidagi jätab see "rahvarohkemaks" muutuv universum mind veidi rahulolematuks. Otsekui kipuks autor revideerima oma seni iseloomulikku tunnetust universumi olemusest. Kuidagi mõjub see teos natuke väsinult ja on natuke laialivalguv. Mitte nagu enam "päris see". Aga kui McDevitt meeldib, siis muidugi on see vaat' et kohustuslik kirjandus. Hakkama pandud raha ja aega ei pea maha visatuks.
Teksti loeti inglise keeles
Indrek Rüütel

Jack Kernigan on 20. eluaastates äsja natuke segastel asjaoludel MIT'st kinga saanud tegelane, kes on seetõttu maandunud tagasi vanematekoju Ohios, kus ta isa "kapakohilas" poodnikuametit peab ja Jack kohusetundlikult kaasa aitab, et mitte päris vanemate kulul seni oleskleda, kuniks isikliku elu uuesti joonele saab. Ühel päeval toimetab ta kliendile tellimust ja ajab midagi auto alla. See midagi on nähtamatu.
 
Natukese sehkendamise järel selgub, et see midagi on nähtamatu tulnukas. Noh - kus on nähtamatu tulnukas, seal võiks ju olla ka tema laev. Ja kui on nähtamatu kosmoselaev, siis tekkib paratamatult küsimus, misasja teeb nähtamatu tulnukas nähtamatu kosmoselaevaga ühes täiesti nähtamatus (st väheolulises) Ohio linnakeses... Mõistetavatl peab Jack koos kahe sõbra ja kosmoselaeva tehisaru abiga päästma inimkonna kindlast hukust, mida sepitsevad salakavalad tulnukad, kes nagu selgub on mingi suurema tähtedevahelise konföderatsiooni "pahad poisid".
 
"Roadkill" oli meeldiv nädalavahetuselugemine. Sarnaselt Taylory teiste Bobiverse'i väliste romaanidega on see lobeda dialoogi ja kiirelt areneva sündmustikuga seikluslugu, kus peatükk-peatüki järel panuseid üha suuremaks krutitakse. Ilmselt 15-aastane mina oleks seda lugedes vaimustusest ülesalla hüpanud ja seosetuid hääli kuuldavale toonud. Aga nagu öeldud - igati meeldiv lugemine. 
 
Kui midagii kritiseerida, siis ilmselt oleks selleks just seesama "tegemist on kvaliteetse kiirtoidukoha burgeriga", mis iseloomustab ka raamatuid "Singularity Trap" ja "Outland". Raamat ilmselgelt väga ei sihigi mingeid suuremaid ja sügavamaid eesmärke kui olla kvaliteetne kiire meelelahutus. Seetõttu ei tule ka maksimumhinnet.
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Rüütel

Seesinane on üks veider raamat. Selles tähenduses, et kõik nö igapäevane Bob Howardi elus, alustades raamatu avalehekülgedel kirjeldatud varitsusest (põõsas vihma ja külma käes kükitamine, et akna kaudu kuhugi kontorisse sisse murda eesmärgiga sealt midagi varastada) ja jätkates kogu selle salateenistuse sise-elu korralduse ning olgu siis või Bobi korterikaaslaste tegemistega, on selline mõnus-jabur irooniline kommentaar Briti (või minu poolest mistahes) valitsusasutuse iseennast ülearu tõsiselt võtva bürokraatia aadressil. Kasvõi juba nimetus Laundry räägib iseenda eest. Satiir oma eheduses.
 
Aga samal ajal on juba sealtsamast avalehekülgede varitsusest selge, et midagi kummalist on teoksil. Et noh - kui inimesed jõuavad matemaatikaga kaugemale põhikoolist, keskkoolist ja tavapärasest kõrgkooli kõrgemast matemaatikast, sinna kuhugi tõeliste probleemide lahendamiseni, siis ületatakse aegruumi piire ja avatakse väravaid teistesse universumitesse, kus luuravad kohutavad mõistused, mis otsivad kontakti ja võimalusel sissepääsu meie maailma. Ja veel kuskil esimese kolmandiku juures on kõigel jätkuvalt selline satiiri mekk küljes.
 
Raamatu tonaalsus aga muutub tasahilju. Ja vaatamata satiiri säilimisele teatud osades, on kokkuvõttes tegemist hirmuäratava pildiga, milles Stross maalib küllaltki detailselt lugejale kõikvõimalikku õõva läbi okultsete relvastusprogrammide ja nende vastase võitluse.
 
Teose pealkirjaks olev 'atrocity' saab sootuks sügavama tähenduse kui lihtsalt 'julmus' või 'metsikus'.
Teksti loeti inglise keeles
Indrek Rüütel

Kaiju Kaitsmise Ühing (KKÜ) on organisatsioon, mis nagu nimigi ütleb, tegeleb hiiglaslike, koletislike elukate kaitsmisega. See on mittetulundusorganisatsioon (ingl.k NGO ehk siis non-governmental organization), mis samas siiski saab oma rahastuse paljudelt salajase paktiga liitunud valitsustelt, loomulikult energia- ja relvatööstuse gigantidelt ja muidu asjasse puutuvatelt miljardäridelt. Suht-koht õnnestunult on nad suutnud endid eemal hoida suuremast tähelepanust, sest KKÜ töötajatele ja teistele asjaosalistele kehtib reegel: KKÜst ja selle tegemistest ei räägita väljaspool KKÜd ja selle tööpõldu.
 
Peategelane Jamie Gray saab COVID19 (ja-jah...) pandeemia avapäevadel töö juurest kinga (et see on esimese mõne lehekülje teema, siis antagu väike spoiler andeks), töötab natuke aega toidukullerina ja sattub juhuslikult tööle KKÜsse. Kaiju'sid kaitsma. Sest need on loomullikult päriselt olemas. Ja kaitset vajavad nii need elukad kui muidugi inimkond. Kuidas täpsemalt tuleb siis lugeda huvilisel endal. 
 
Ma olen rahulolematu selle raamatuga mitmel põhjusel. Muidugi on see lihtne, lobe, meelelahutuslik lugemine, enamvähem sama ajuvaba ja vaata et vaimuvaene nagu keskmine hollivuudi seiklus-aktsioon. See koosneb peamiselt klišeedest ja (mitte ainult) Scalzile iseloomulikust lõõpivast, iroonilisest, sarkastilisest dialoogist. Natuke midagi toimub ka. See tähendab, et peategelane kaotab töö, saab tööle, läheb kuhugi, jõuab kohale, kohtub inimestega, nad teevad üht-teist, toimub esimene väiksem aktsioon, siis toimub väike vahepealne sündmuste areng, ilmub peapahalane, tekitatakse kriis, mida siis tegelased lahendavad, asjad lähevad veel hullemaks, leitakse lahendused, imeline pääsemine, õnnelik lõpp (mitte kõigi jaoks), epiloog. 
 
Lugedes oli tunne, et see on filmisüžee. Sirvisin netiavaruses arvustusi (jättes kõrvale vaimustusest rõkkavad 5-tärni fanfaarid ja porisevad 1-2-tärni vinguviiulid) ning nägin, et suht-koht minu moodi arvajaid (filmi ja/või seriaali käsikirja märkajad; nii-õhuke-ongi-imestajad) oli päris mitmeid. Tegelasi eriti ei arendata, kõik on mustvalgelt selge, kes on hea, kes paha. Näpuotsaga poliitkorrektsust, irisemist president Trumpi üle (muidugi nimesid nimetamata) ja täiesti ilma seksita (st sobib ka ilmselt 14-16 aastastele, kuigi saaks ilmselt R-reitingu), õilsad loomakaitsjad, idufirmade nüppel ja suur-paha-korporatsioon. Kõik justkui oleks olemas.
 
Paralleelid võivad tekkida ka "Jurassic Parkiga", kuid selles võrdluses jääb Scalzi "Kaiju" igast asendist alla. Niipaljukest teadsin ma enne lugema asumist, et võrdlusi võiks vedada veel ka nt "Pikkmaaga" või Dennis E. Taylori "Outland'iga" - ja ausaltöelda on "Pikkmaa" esimene osa kõvasti parem vaatamata sellele, et "Kaiju" oleks justkui tublisti rohkem SF. "Outland" on suht-koht ehe young adult katastroofi-lugu ja tegelikult meeldis mulle ka rohkem. "Kaiju" on umbes täpselt sama väikese ambitsiooniga raamat nagu Scalzin "Fuzzy Nation". Autor ise ütleb järelsõnas, et see pole mingi ülev rokkoopus, vaid (kvaliteetne) pop-lugu. Noh - ütleme, et see paistab välja. Mõnigi pop-lugu on hea. See siin jääb ootustele alla. (Kummalisel kombel oli autori järelsõna vaat' et sama huvitav kui teos ise...)
 
Päris pettumusega võiks "2" ka ju hindeks panna. Natuke aga rehabiliteerib raamatut kõik see, mis puutub kaiju'desse endisse. Näpuotsaga biotehnoloogiat ja ökoloogiat ja... ausaltöeldes on tulemuseks väga lahedad elukad. Nii et nende pärast tasus lugemine ära.
Teksti loeti inglise keeles
Indrek Rüütel

Lihtne ladus lugemine, mis võiks sümpatiseerida krimisõpradele, kes ei põlga ära väikest üleloomulikku vahepala. Aga ega siit midagi enamat kui meelelahutus ka leida (ja vbl et otsidagi) ole. Mitte et ilmtingimata peakski. Lõbus oli (kohati), jutt jooksis (algusest lõpuni), tegevuspaik Chicago (miskipärast läheb automaatselt plusspunktina kirja), pole jõhkralt küüniline (nagu nt Kadrey Sandman Slimi lood), ei püüdle sellise mastaabi poole, et hakkame aga kohe pihta lapsepõlvest ja läbi kooliaastate jne (ei tee nt Rothfussi), vaid ikka kohe aktsiooni keskele, gaas põhja ja lahendame probleeme, milleks on siis võlujõudu mõrvamiseks ja narkootikumide tootmiseks ja peategelase rajalt maha võtmiseks kasutava kurikaela paljastamine ja peatamine. Et täitsa tore vaheldus.
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Rüütel

Ärkab keegi kuskil ja alustuseks ei jaga ööd-ega-mütsi, kes ta on, kus ta on, miks ta on jne. Ta on veidras labori-laadses ruumis, kus robotkäed tema eest hoolitsevad, kaaslasteks kaks mumifitseerunud laipa ja kõik näeb vägisi sedamoodi välja, et ta on osaline eksperimendis, mis on õõvastavalt valesti läinud. Tasapisi tuleb mälu tagasi ja selgub, et tegelane on keegi dr Rayland Grace ja ta on kosmoselaeval, mis on äsja jõudnud Tau Ceti süsteemi. Ja et tema ülesanne on päästa inimkond väljasuremisest. 

Pealkirja tõlge on kindlasti tulevikus tõlkijatele paras pähkel. Mu meelest ei annaks nt "Projekt Ave Maria" sugugi edasi seda meeleheitlikku, viimase lootuse külge klammerdumise tunnetust. Miks mitte nt "Projekt Viimane Õlekõrs" :) Igatahes on see sureva Maa viimane lootus.

Tahtmata väga sisu reeta, ütlen siiski, et mitut moodi on mängus tähtedevaheline elu (see selgub tegelikult juba esimestes peatükkides, nii et väga kellegi lugemisrõõmu ei riku) ja nagu Weiri puhul varasematest raamatutest tuttav, siis tegemist on küllaltki detailirohke, pigem sellise tehno-thrilleri-laadse, lähitulevikku käsitleva seikuslooga. See, mis inimkonda ähvardab ei ole siis ei "tuleb suur asteroid" ega "tulnukad ründavad, sest meil on palju vett [või-mis-iganes-ressurssi]" ega "džunglist/igikeltsast/Pahast Valitsuse Laborist või terroristide käest välja ilmunud viirus". Mingis mõttes on tegemist looduskatastroofi, mingis mõttes justkui evolutsiooni keskmise sõrme näitamisega. Ja paradoksaalsel kombel on probleemi juurikas peidus ka võimalused selle lahendamiseks.

Paralleelselt käsilolevate probleemide lahendamisega, avaneb tagasivaadetena ka loo taust ning on võimalik dr Grace'i paremini tundma õppida. Peategelased ei sammu uljalt võidult võidule, vaid tuleb ette tagasilööke, kuid lõpuks pressitakse end siiski kõigest läbi. Ma ei ütleks, et lõpp on just päris klassikaliselt õnnelik, kuid huvitav kindlasti.
Hindeks "4", sest päris sellist tugevat head taset ei ületa. Eks ilmselt ikka see probleem ka, et "Marslase" mõõdupuu on ees ja kui ootaks midagi üllatavat, siis justkui jääb natuke puudu. Samas võrreldes "Artemise" probleemide nö väiksusega, siis mastaabivähesuse üle siin kurta ei saa. Ja samas on suur osa romaanist koondunud väga väikesesse punkti: tilluke kosmoselaev ja paar tegelast.
Teksti loeti inglise keeles
Indrek Rüütel

The Dispatcher episood 2... (Et siis krimilugu maailmas, kus mõrvaohvrid haihtuvad mõned sekundid pärast surma ja materialiseeruvad kas oma kodus või mõnes muus kohas, kus tunnevad endid turvaliset. Ja seetõttu on inimeste tapmine keeruline ja seetõttu eksisteerib säherdune amet nagu ärasaatja, kes on siis litsenseeritud halastusmõrvar, kes aitab õnnetusse sattunud inimesi või neid, kes peavad läbi tegema väga riskantseid meditsiinilisi protseduure või näiteks neid, kes soovivad teada, mismoodi võiks tunduda veetornist alla kukkumine või nt vanamoodsa duelli pidamine või muu selline asi. Need viimased on siis näited ebaseaduslikest tegevustest, millesse ärasaatjad on segatud.)
 
Antud juhul siis saab lugu alguse kui esimesest osast tuttav minajutustaja Tony Valdez saab mitte nii väga seadusliku tööpakkumise Chicago advokaadibüroolt sisuga saata üks hiina ärimees tagasi Pekingisse. Nüüd ja kohe. Kuul pähe ja phuuhhh - läin'd ongi hr Peng. 
 
Teenitud raha pangaarvele andes (jah, see USA, kus ilmselt peab minema telleri juurde, et sularaha arvele panna või siis lihtsalt armastab tegelanee inimestega suhelda), sattub Valdez aga pangaröövi keskele. Ja sealt edasi hakkavad asjad viltu kiskuma, sest vastupidiselt tervele mõistusele näib, et keegi tõesti mõrvab edukat inimesi tema ümber. Ja tema on kahtlusalune ja samal ajal ka sihtmärk.
 
Ühest küljest tüüpiline Sclazi: lihtsasti loetav ja küllaltki mõnus tekst. Teisalt on see lihtsalt krimka väikse ulmekastme törtsuga. Esimene Dispatcher tundus uus ja värske. Siin ei suuda Scalzi seatud latti kõrgemale tõsta. Seepärast ka hindeks kolm. Sihuke keskmiselt hää sooritus. Meelelahutuseks täitsa omal kohal. 
Teksti loeti inglise keeles
Indrek Rüütel

"Rise of the Jain" triloogia kolmas osa.

Võimalik, et siinkohal tuleks midagi öelda ka terve sarja kohta – Sõdur, sõjalaev, inimene… Miskipärast kõlab ’lahingulaev’ mu silmis uhkemalt ja poeetilisemalt kui ’sõjalaev’… A’ jäägu see tõlkijate inimeste otsustada. Ilmselt nagu ikka kipub selliste telliste puhul küsimus tõstatuma, on see, kas tegemist on ühe romaani kolme osaga või kolme eraldi seisva romaaniga? Järjed võtavad täiesti katkestuseta sündmuste kirjeldused üles samast kohast, kus eelmine osa lõpetas. Seega on minu silmis lihtsalt üks pikk romaan.

Heakene küll – mingid väga selged erinevused on kolme osa vahel olemas: kui esimene keskendub peamiselt tegelastele Cog, Trike, Angel ja Klient. Natuke mõni veel. Siis teises osas tõusevad keskmesse Trike ja Orlandine, lisaks näikse oluline olevat prador-kapten Orlik ja kolmas osa on juba suhteliselt konkreetselt Trike’i show, Klient, Orlandine ja teised on lihtsalt vajalikud dekoratsioonid. Kui esimene osa oli valdavalt kirjeldav, hästi dialoogivaene, siis teises osas tekkis dialoogi juurde ja kolmandas osas olid tegelased juba suhteliselt jutukad. Samamoodi areneb triloogias see esimese osa puhul küllalt teravalt vajaka jäänud inimlikkuse aspekt. Kuigi tuleb tõdeda, et paradoksaalsel kombel arenes Trike inimlikkusest ikka väga kaugele ja sama kehtib ka Orlandine’i kohta.

Nii et jah… Üldplaanis on „Rise of the Jain“ triloogia kolmas osa üks tõsiselt massiivne ja minu jaoks kurnav lahingukirjeldus. Relsskahurite, plasmakahurite, mateerialagundajate, energiakilpide, induktsioonrelvade, virtuaal- ja küberrünnakute, bio-, fusioon- ja muude reaktorite sähvimise-särina-kärina ja kõikmõeldavate eriefektide kaskaad on hingemattev. Hämmastav mastaap ja lehekülgedele laiali laotatuna lõpuks äärmiselt tüütu. (Välja arvatud muidugi juhul kui lugeja just midagi taolist otsibki.) Ühtegi tegelikult uut ideed siin raamatus polnud. Kogu see ulmebutafooria on juba varasematest osadest loetud-nähtud.

Minu jaoks personaalselt on oluline see, mis selgub Jaini ja Kliendi mineviku kohta. Mida ma saan teada Spatterjay viirusest ja huvitav on jälgida Trike’i ja Kliendi tegutsemist olukorras. Kokkuvõttes jäi mulle tunne, et 2/3 teosest on lihtsalt ballast ja kuna keerasin ikka vahepeal julmalt lehti edasi, libistades silmi diagonaalis üle teksti, siis eks ilmselt mõndagi olulist jäi ka märkamata... Süvenedes võiks siit ilmselt leida väärt viiteid Polity ja Pradorite kuningriigi poliitilistele suhetele, sest suhteliselt palju lehekülgi on pühendatud nii Pradorite kuningale kui EC’le, mis on Polity valitsev tehismõistus. Kahju on sellest, et Dragon’i nimeline tulnukas kaob vaateväljast, samuti Obsidian Blade’i nimeline erioperatsioonide sõjalaev, mille abil alistati teises osas sülem-intelligents Clade, mis palju hävingut külvas.

Kuri saab lõpuks tappa ja nagu asjakohane, siis võibolla ei saa ikkagi kah. (Natuke jäävad otsad lahti.) Aga vähemalt lühikeses perspektiivis on inimkond päästetud.

Ehk siis justkui oleks täitsa hea raamat (nagu kogu triloogiagi), kuid nimetatud vead ei võimalda mu meelest maksimumhinnet.
Teksti loeti inglise keeles
Indrek Rüütel

"Rise of the Jain" triloogia teine osa võtab järje üle sealt, kus esimene osa pooleli jäi. Tegelased selles Prador/Pollity universumi loos on tuttavad esimesest osast. Vahest ehk värskemana mõjub kohtumine Pradorite kuningaga, aga see on niivõrd episoodiline, et väga pole nagu tahtmist teda tegelasena arvessegi võtta.
 
Eelmises osas ("The Soldier") olid siis haiman Orlandine'i relvaplatvormid ametis Jaskori sõltumatu maailma naabruses oleva tolmupilve valvamisega, sest seal oli 5 miljonit aastat tagasi areenilt kadunud supertsivilisatsiooni Jaini tehnoloogia jäänukid, mis olid äärmiselt ohtlikud ja omasid potentsiaali hävitada kõik, millega kokku puutuvad. Näis, et siiski mingid Jaini AI-d olid hüperruumis alles ja saatsid ühe kurja tehismõistuse (Wheel) seal tolmupilve keskel olevat prototähte lõhkama, mis oleks siis selle Jaini tehnoloogia saaste mööda ilmaruumi laiali lennutanud. Orlandine teisaldas aga sinna tolmupilve väikse musta augu ja korraks tundus justkui oleks kõik päris hästi.
 
Teise osa alguses, kui on äsja jagu saadud Jaini supersõdurist, kelle Wheel saatis relvaplatvorme ründma ja prototähte õhkima, on eelmisest osas tuttav Klient saanud teada, et ta põlvneb tegelikult neist samadest Jainidest, aga on siiski erinev - pole nii ksenofoobne kui soovite. Nad vahetavad infot Dragoniga ja saavad mõlemad targemaks.
 
Samal ajal selgub, et hullunud tarumõistus Clade, kes toimetab ringi tuhandete droonide kujul on infiltreerunud nii Jaskori süsteemi, kui pradorite laevadele, kui (pealtnäha) hävitanud salajase ründelaeva Obsidian Blade'i, mis teda jahtis. Clade ründab Orlandine'i ja esmapilgul tundub, et tapab ta. 
 
Ja siis tuleb välja, et tegelikult on kogu aktsiooni siiani olnud üksnes varjuteater ja Wheel'i tegelik eesmärk oli hoopis vabaks päästa prototähe gravitatsioonilõksu suletud hüperruumi mullis kinni olev Jaini supersõjalaev. Koos sellega on seal lõksus ka Kliendi tsivilisatsiooni viimased säilinud liikmed omaenda supersõjalaevaga. 
 
Sellest kohast edasi on terve romaan juba üks peatumatu pidurdamatu tulevärk ja aktsioon, kus droonid, androidid, pradorid, inimesed, sõjalaevad, Clalde, Klient ja hulk tegelasi veel peavad oma suuremaid ja vähemaid võitlusi, mis on kõik osaks aina hullemaks pööravast kriisist.
 
Kogu selle tohuvapohu keskel on ehk veidi inimlikumat mõõdet pakkuv kõrvalliin eelmisest osas tuttava Spatterjay laevakapteni Trike'i lugu. Näib, et hullus haarab ta endasse ja viirus mis seni on vaevaliselt olnud kontrolli all, muudab ta pealtnäha monstrumiks. Kuid nagu selgub, on tal täita oluline roll.
 
Asherile kohaselt - palju raju möllu, bioloogia ja tehnoloogia on lahutamatult üksteisega läbi põimunud. Pealtnäha bioloogiline keha võib sisaldada ometi erineviad tehnoloogiaid (peamiselt muidugi kõikvõimalikku relvastust) ja masinad meenutavad tihtipeale hoopis elusorganisme. Sarnaselt esimesele osale ei ole siin väga palju ruumi dialoogidele (kuigi kohati tundub neid olevat rohkem), palju on kirjeldusi, vähe nö ühe inimese vaatenurgast sündmusi - ikka mastaapset suurt pilti. Ja seda mastaapi on ikka kõige raha eest.
 
Ja kui siis keerad viimase lehekülje, jätab Asher lugeja täpselt sellesse kohta, et pole parata - tuleb kolmanda osa juurde edasi minna, sest kogu maailma saatus on kaalul.
Teksti loeti inglise keeles
Indrek Rüütel

Ats on sisukokkuvõttes olulisema ära öelnud: Bob-1 läheb otsima ammukadunud Benderit, kes lahkus Boviverse’ist enne FTL-side leiutamist ja kellega kontakt on kadunud. Tal kulub mitukümmend aastat, et jälg üles võtta ja seejärel jõuda sinna huvitavasse kohta, kuhu ilmselt Bendergi kadus. Pole ka eriline spoiler, et ta leiab eest megastruktuuri, mis tekitab kõikvõimalikke seoseid eelmises kahes raamatus teemaks olnud Teistega, kes oma Dysoni sfääri tarbeks materjali hankides hävitasid ka terveid maailmasid koos sealse eluga. Eriti soovitav oli kui selle elu hulgas leidus ka mõistuslikke tegelasi. Vaidleks küll vastu hinnangule, et maailm on rahulik. Olgu – vähemalt esialgu ei toimu mingit niivõrd dramaatilist madinat nagu oli sõdimine eri riikide replikantidega, sureva Maa päästmine või sõda Teistega. Samas on suhteliselt teose alguses teema püsti selle Tähelaevastiku fraktsiooni ja teistega (Starfleet, Skippies, Gamers), kes kloonimise käigus toimuvate isiksuse muudatuste tulemusel aina ebabobilikumaks muutuvad. Õhus on konflikt.

Suurem osa teosest on siis seotud sellega, kuidas mõned Bobid ja üks Bridget (mitte-bob-inimreplikant) üritavad seal megastruktuuris Benderit otsida. See on justkui Jules Verne’i seiklusromaan 19.saj. loodus- ja kultuurivaadetega. Sekka on pillatud SF temaatikad ja natuke Bobverse’is toimuvat sisekonflikti, sest see Tähelaevastiku fraktsioon tahab ikkagi jõustada oma põhidirektiivi st välistada Bobide (ja tundub, et üldse replikantide) kontaktid bioloogiliste teadvuslike eluvormidega. Konflikt realiseerub.

Minu probleemiks selle raamatuga on, et autor on laiali valgunud. Benderi otsimine on muidugi selline leebe ja tore ja kohati põnev quest. Aga… sarnaselt kapten Granti laste rännakute kirjeldamisega jääb kohati ikka täiega venima. Kummalisel kombel saan tõmmata paralleele McDevitti „Omegaga“, kus tegelased seiklevad võõrtsivilisatsiooni keskel ja kuskil taustal terendavad mingid muud kriitilised probleemid. McDevitt siiski suutis need muud probleemid oluliseks kirjutada ja ka konkreetset tsivilisatsiooni ähvardas hukku. Ehk siis kriis oli olemas. Bobiverse’i neljas osa on mu meelest jätnud kriisi loomata.

Aga suht tore lugemine oli siiski.
Teksti loeti inglise keeles
Indrek Rüütel

Meeldis idee. Ei meeldinud see, mida ma nimetaksin "vene vaibiks"... Vendade USA pole muud kui ristand Petrogradi agulist ja Moskva suvilarajoonist. Aga vot see idee! Ehk siis kokkuvõttes jättis vastuokslikud tunded, mis väljenduvad hindes. 
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Rüütel

Selle küllaltki õhukese teose näol on siis tegemist otsese järjega romaanile "The Forever War". Võiks panna alapealkirjaks 20 aastat hiljem, kuigi nagu on sarja avateosest selge, siis tulenevalt relativistlikel kiirustel kosmoses kihutamisele ja ussiurgete kaudu kuskil Linnutee pärapõrgus ja teinekord kaugemalgi lahingute löömisele on ajal siin lehekülgedel figureeritvate tegelaste jaoks sootuks teine tähendus kui muidu inimestel.
 
Igavene sõda on läbi ja paljude veteranide meelehärmiks on inimkond muutunud millekski veidraks - tarumõistuse-laadseks tooteks. Justnimelt laadseks, sest päris kollektiivne see teadvus siiski pole. Aga rohkem või vähem on indiviidid oma isiksustest siiski loobunud. Selliselt on nad muutunud igipõlise vaenlase tauralaste sarnaseks, kellega on rahu tehtud ja nüüd koos eksisteeritakse. 
 
Sõjast naasnud veteranidele pakutakse võimalus Inimeseks saada või siis kolida võrdlemisi arhailise elukorraldusega kehva kliimaga hõredalt asustatud maailma, millele on antud nimeks Keskmine Sõrm. Noh - enam-vähem sedasi lõppes "The Forever War." Ja käesolev teos teeb selle teene, et tuletab need asjaolud kenasti meelde.
 
Et siis 20 aastat hiljem. William Mandella ja Marygay Mandella toimetavad Keskmisel Sõrmel kolkakülas oma elu elada - William on lisaks kalamehe ametile kohalikus koolis füüsika õppejõud. Neil on kaks last ja pealtnäha pole elul justkui vigagi. Aga... Tunne on selline nagu oleks nad vabakäiguvangid. Hakkavad siis koos teiste rahulolematute veteranidega hauduma plaani, kuidas saada oma käsutusse tähelaev ja mõnede vabatahtlikega (täpsemalt ca 150 inimesega) panna täiel aurul (vabandust - antiainemootori toel) ajama kuhugi sadade valgusaastate kaugusele. Ei mingit konktreetset sihtkohta. Pigem on jällegi küsimus ajas: nad tahaksid mõne laeva-aasta jooksul üldist aega edasi kerida 40 tuhat aastat. Ja naasta lootuses, et see suur Inimeseks olemise kollektiivse teadvuse eksperiment on selleks ajaks ilusasti ümber saanud ja neil õnnestub jälle kenasti vanamoodne 20.saj. USA-laadne tsivilisatsioon üles ehitada. (Jah - mitte päris nii naiivne ja lihtne, aga enam-vähem sellise üldistuse võib teha.)
 
Loomulikult ei ela ükski lahinguplaan üle esimest kontakti vastastega ja kui kõigi takistuste kiuste nende seltskond tähelaevaga teele asub, siis tuleb välja, et nad sekkusid oma tegevusega sootuks vägevamate ja veidramate jõudude plaanidesse.
 
Raamatu teine pool on siis paras segu apokalüptilisest düstoopiast, ellujäämisest katastroofis, seiklustest tundmatutel radadel ja kohtumisest (mitme) võõraga. Kui romaani algus ja keskpaik olid sellised suhteliselt tavalised, mõnusalt loetavad (ja pidevalt Heinleinile ja Scalzile mõtlema panevad - kuidagi hästi sarnane mingi mõttes), siis lõpp läks heas mõttes veidraks kätte ära. Nelja saab raamat selle pärast, et algus oli liiga tavaline ja lõpp natuke kiirustav. Oleks tahtnud ehk veidi keerulisemat ja põhjalikumat. Aga muidu täitsa tipp-topp.
Teksti loeti inglise keeles
Indrek Rüütel

Coop on varas, kelle eelis (supervõime, kui soovite) selles maagiat täis maailmas seisneb asjaolus, et needused (ja tundub, et üldse must maagia) tema peal ei toimi. Ise ta rohkemat võluda ei oska, nii et peab ikka vaeva nägema ja oskaja olema. Noh, alati kõik ei õnnestu. Coop sattub vangi ja kui ta sealt välja saab, siis palkab üks rikas tegelane ta varastama maagilist karbikest, mille õnnetu ingel Qapphsiel oli 4000 aasta eest kaotanud ja mida ta siiani taga ajab ja mille avamisel saabuks maailma lõpp.
 
Veidra Teaduse Osakond (ingl.k on raamatus kasutusel lühend DOPS, nii et vbl VTO polekski paha variant) tahab samuti seda karpi endale. Ja samamoodi tahavad seda saada endale esinevad pooletoobised deemoneid kummardavad sektid. Ja siis veel... Noh - nagu raamatu tutvustus ütleb: korraga tahavad kõik seda karbikest. Ja Coop oma sõprade-kolleegidega peab selle keskel ellu jääma.
 
Täitsa võimalik, et ma olen leidnud endale uue lemmiku... Ma ei suutnud jätta ingel Qaphsieli juures imetlemata teatavat sarnasust "Head ended" tegelaskujudega (iga kord kui see välja ilmus, oli tal minu jaoks Michael Sheeni nägu ees) ja loomulikult juba eelarvustaja poolt nimetatud vaimukad dialoogid ja maailmasüsteem, milles maagia eksisteerib tänapäevas kõrvuti meie argiolmega.
 
Aga... Ma päris viit ei pane, sest tõsi ta on, et tagantjärgi (ilmselt ülekohtuselt) tundub, et 80% raamatust ongi vaimukas lõõp. Olgu, hästi tehtud lõõp. Siiski tahtnuks rohkem tegevust, rohkem maailma, rohkem - teagi, võibolla tõsist sisu...? Siiski on tegu hea raamatuga, mida julgen soovitada kõigile, kes ei kohku tagasi fantasy ees, mis ei ürita iseennast liialt tõsiselt võtta ja kes tahaksid natuke nalja ja aktsiooni saada. 
Teksti loeti inglise keeles
Indrek Rüütel

Viit väärib see teos juba kasvõi selle tõttu, et suutis lüüa suure suitseva augu minu vahepeal küllalt sügavuti juurdunud eelarvamusse fantasy suhtes. Aga õnneks puuduvad siit nii päkapikud-haldjad-lohed (mitte et need iseenesest oleksid vastunäidustatud) kui misiganes-keskaegne seting. Täitsa igapäevane 21.sajandi LA ja autod ja püssid ja Department of Homeland Security ja nutitelefonid ja arvutid ja zombid ja inglid ja deemonid ja taevas ja põrgu ja Lucifer ja veel terve maailmatäis igasugust tavalist ja võlu-värki.
 
Lugu on lihtne tõepoolest: peategelane, kes soovib järjekindlalt, et teda Starkiks kutsutaks, sattub teiste maagide reeturlikkuse tulemusena põrgusse ja peab seal kuidagi toime tulema. Vähe sellest, teose antagonist Mason mõrvab Starki armastatud naise Alice'i. 11 aastat möödub: Starkist saab tasapisi põrgus palgamõrtsukas, kes lisaks areenil gladiaatorina võitlemisele rakendab oma oskusi Luciferi konkurentide kõrvaldamiseks. Ja siis tuleb ta tagasi Maa peale ja hakkab oma kättemaksu ellu viima.
 
Maailm on nüansirohke, avaneb tasa ja targu sündmuste arenedes. On lahedaid kõrvaltegelasi (nt 200-aastane prantslasest alkeemik, kes muutus kogemata, mingi pekki läinud eksperimendi tulemusena surematuks), on vaimukat dialoogi, tervmeelseid tähelepanekuid elust-olust jne. Kirja on see kõik pandud parasjagu sihukese mõnusa küünilisusega. Lugedes leian end seda paratamatult võrdlemas Deadpool'iga. Ja kuidagi õnnestub Kadreyl ka siiski öelda tõsiseid asju elust ja inimestest ja surmast ja armastusest. 
Teksti loeti inglise keeles
Indrek Rüütel

Ilmselt pälvis Marko Kloos mu tähelepanu tulenevalt kunagisest militaar-SF'i teemalisest vestlusest Mandiga ja siis jäi nimi veel silma ka animatsiooniantoloogiast "Love, Death & Robots", kus tema lühilugude ainetel on (kui mälu ei peta) kaks pala ("Lucky Thirteen" sealjuures näikse toimuvat kas samas või siis väga sarnases maailmas kui käesolev sari), mis minu silmis esindavad viidatud animatsioonide paremikku.
 
Ja üllatus missugune - BAASis polegi ühelegi teosele arvustust tehtud...  Autorist niipaljukest siis, et tegemist on USAs elava sakslasega. (Lisalugemist leiab siit: https://en.wikipedia.org/wiki/Marko_Kloos) "Terms of Enlistment" on Viable Paradise'i kirjanikekursuse läbimise tulemiks.
 
Raamatu sündmused toimuvad sajakonna aasta pärast. Põhja-Ameerikas laiub tänase USA ja Kanada asemel Northen American Commonwealth (NAC), mida iseloomustab küllalt räige sotisaalne kihistumine: megapolistes on riigi poolt ülalpeetavad getod, milles elab kümneid ja kümneid miljoneid inimesi minimaalse sünteetilise kaloraaži najal, lokkab kuritegevus ning taas ja taas puhkevad mässud.
 
Peategelane Andrew Grayson igatseb sellest viletsusest välja rabeleda küllaltki fantaasiavaesel viisil: ta kandideerib sõjaväkke. Kuna NACis inimestest puudust pole, siis peabki tõesti kandideerima. Noh, poleks teda vastu võetud, poleks ka antud romaani sellisel kujul. Kui ta ei saaks baaskursusel hakkama, poleks antud romaani sellisel kujul. Kui tal teenistuses probleeme ei tekkiks, poleks... Ja nii edasi.
 
Minu hinnangul ei ole mõtet siit romaanist midagi eriliselt hiilgavat ja teravmeelset otsida. Põhimõtteliselt on olemas kõik kohustuslikud sõjaromaani elemendid: peategelase taustalugu, sõjaväkke astumine, baaskursus, sõpruse ja armastuse teemad (mitte ülearu mesised), on eetilisi konflikte, on lollakaid bürokraate, ebainimlikku poliitikat (õnneks ei ole siiski poliitikutest tegelasi, kellele oleks mingit kandvat (kõrval)rolligi antud), on raskusi, mida tuleb ületada, peategelane pole mingi übervend. Lõpupoole kandub tegevus kosmosesse ja tuuakse tulnukad ka mängu.
 
Ausalt öeldes on võibolla kõige üllatavam selle raamatu juures asjaolu, et vaatamata teatavale puisusele ja igavusele ja etteaimatavusele, ei väsinud ma sellest siiski ära. Võimalik, et hetkel ongi lihtsalt selline momend, et sihuke mõtlemist mitte nõudev, rahulikult kulgev militaarteemaline lookene on sobilik meelelahutus... Seega neli on hindeks teatava avansiga. Näis, kas järgmine osa annab põhjust Kloosiga tutvumisele joon alla tõmmata või läheb asi tõsisemaks.
Teksti loeti inglise keeles