Eesti päritoluga inglise salaagendi seiklused toiduainete tootmise masinale rikkiläinud munafaili asemel ühte päris muna toimetades. Päris munasid saab ainult Eestist. Isegi paroodiana üsnagi mannetu käkk, tõsiselt võetuna aga täiesti talumatu möga. Isegi kui puukallistajate uskumusi nagu oleks Eesti maaelu oma "puutumatuse" ja ehedusega midagi maailmas unikaalset (7 või 8 korda suurem ja oluliselt agraarsem Poola unustatakse vahelt sujuvalt ära) tõsiselt võtta, siis ülejäänud loos kirjapandud seigad ekslesid abitu küündimatuse ja absurdsuseni ulatuva loogikavavabaduse vahel.

See pidi vist ikka paroodia olema, ma ei suuda uskuda et keegi selles jutus kirjapandut tõese fantaasiana üritaks esitada. Mis toidutootmismasin? Mis rikkis failid? Mis tõrges, reservaati meenutav ja välismaalastele raha eest lehmalüpsmist müüv Eesti? Sellist jama jagus päris mitmekümneks leheküljeks. Kaks.

2011. aasta ulmejutuvõistluse II koht? Ma päris kardan mõeldagi milline see rivi alumine pool veel olla võib...

Teksti loeti eesti keeles

Kristjan Rätsep

3.10.2011, kell 00:32

Peab eelmise arvustusega nõustuma. Imelik tulevikunägemus, mille puhul on arusaamatu, kas autor mõtles seda tõesti tõsiselt, ja mida ta sellega öelda tahtis. Paroodia muljet ka ei jäta, sest naljakas ei ole. Miks peaks Eesti tulevikus muutuma millekski amišite ühiskonna sarnaseks, on küll raske ette kujutada...

Teksti loeti eesti keeles

Triinu Meres

6.10.2011, kell 12:14

See on väga äge lugu. Ja teda ei tuleks lahterada skaalal paroodia/mitteparoodia.

Pigem on kasutatud Pratchetti lähenemist müütidele - on võetud mõned müüdid-käibearvamused, nende vint üle keeratud ja sedasi süzhee üles ehitatud. Samas jäetakse üle keeratud vindiga keskkonda alles inimloomus, inimlikkus ja humoorilisusest hoolimata elusad detailid, nii et absurdsest keskkonnast hoolimata ei tundu tegelane seal sees pentsiku, tühja ja ebarealistlikuna.

See on lõbus, nutikas ja kerge lugu. Mitte midagi neile, kes kergeks meelelahutuseks iseennast sigaretiga põletavad, aga leebema ellusuhtumisega inimese jaoks igatahes hea lugemine.

Teksti loeti eesti keeles

Johannes Koit

3.11.2011, kell 06:50

Mitte just väga kauges tulevikus on võimalik toitu toota kloonimise teel. Kahjuks pole see just kõige kindlam viis, mida kinnitab ka tõsiasi, et algallika riknemise korral süsteem enam ei toimi. Juhtubki siis ühel päeval selline kole lugu, et munad saavad arenenud maailmas otsa. Vaja on originaali, kuid seda pole võimalik mujalt hankida, kui kinnisest Eestist. Mängu tuleb mingit sorti "riskikuller", kellele tehakse ülesandeks üks muna maarahva tagant pihta panna. Üldiselt pole ideel väga vigagi, täitsa vaimukas teine kohe. Soovida jätab pigem teostus ja seda üsna mitmel põhjusel. Esiteks pole peategelane kõige paremini õnnestunud- paroodia jaoks liiga tark, tõsisema käsitluse puhul jällegi natuke rumal. Teiseks mannetu lõpp, mis jätab väga kiirustatud mulje. Justkui oleks autoril jaks otsa saanud. Kahju, sest algus oli paljulubav. Lugeda kõlbab, kuid see on ka kõik. Kolm

Teksti loeti eesti keeles

Kristjan Ruumet

4.12.2011, kell 01:49

Lool endal polnud väga vigagi. Mõni asi oleks võinud olla paremini läbi mõeldud. Näiteks "vigase faili" osa või siis "Eesti eripära" osa. Samuti häiris kohati lauseehituse ebaühtlus: tundus, nagu antakse teksti edasi lühilausetega, kuigi väliselt nägid laused pikad välja .... (krt, ei oska seda paremini seletada)

Teksti loeti eesti keeles

Indrek Hargla

13.12.2011, kell 17:39

Päris kobe lugu... mõningate stiililiste apsude, lausekonaruste ja kohatise üleseletamisega; aga oli nutikalt ülesehitatud. Jäi mulje, et algusosa oli rohkem tööd ja vaeva saanud, kui lõpp. Eestis toimuvad dialoogid olid nõrgavõitu... Aga muidu ei ole põhjust kurta, oli algusest peale huvitav kuni lõpuni välja, mina jäin üldjoontes rahule. Debüüdi puhul ehk ei maksagi väga diipi kalduda ja tasubki kirjutada midagi arusaadavat. Autorile hoiatuseks, et kui ulmeloogikud seda arvustama satuvad, siis ma juba kuulen sellist urinat, et pole loogiline, kui teleporteerimine on leiutataud aga infokandjad ikka riknevad. Et ei maksa sellist ininat tõsiselt võtta ja järgmiseks proovida ehk midagi, mis ei oleks nii olmelis-satiiriline, sihuke sheckley`lik, vaid nõks karmim ja tõsisem.

Teksti loeti eesti keeles

Must Kass

24.12.2011, kell 04:50

AM Ilumäe

29.02.2012, kell 03:51

Algus meeldis väga. Pole oluline, mida autor mõtles ja/või missugust olematut agraareestit ette kujutas või naeruvääristas, minu jaoks on tegu vaimuka satiiriga ning minu meelest võib autor sellisel lainel veel jätkata, eeldusel, et suudab alustatu ilusti lõpule viia. Antud juhul rikkus kiirustav ja mannetu lõpp jutu alguses loodetava elamuse.

Teksti loeti eesti keeles

Aasa Tamm

30.04.2012, kell 13:06

Loo esmasel lugemisel aasta tagasi ei oleks ma mingi hinna eest nelja pannud. Tollel ajal oli minus naiivne kujutlus, et ulmejutt, lühijutt, peaks ikka mingit mõtet sisaldama.
Hädavajalikuks pidasin selle mõtte suhteliselt uus olemist.
Mida pole, seda pole.
Mõtet on kahe Täheaja peale kokku kahes jutus ja mõlemad kuuluvad ühele autorile. Kiirpilk kaantele ja kahe looga ongi esindatud kaks autorit, Maniakkide Tänav ja Triinu Meres – pole vist mõtet enam täpsustada, keda ma silmas pean.

Nende juttude hulgas, kus taaskord leierdatakse mingit vana meloodiat, on Kadri Pettai oma muidugi oluliselt hea. See tähendab siin – teistest parem.
Tekst voolab, igal leheküljel on veike nali, äratundmisrõõm(uke). Kompa on kah paigas, puänt olemas ja korralikult ootamatu.

Kui ulmevõistluse tööd jätavad mulje isetegevuslaste Tarmo Pihlapile pühendatud lauljate konkursist, siis see „Valgete rooside“ esitus sobiks isegi päris lavale – esituse ja seadega on kõik korras – viis ja rütm ja omanäoline harmoonia...
Aga ... tegemist on ikka samade „Valgete roosidega“.

Kunagi oli mul lühivaidlus korraliku käsitöö eest pandava hinde üle, kas kolm või neli. Ma ei mäleta, mis seisukohal ma siis olin, aga siia panin nelja.
Sinise normsuse eest osaliselt ka.

Teksti loeti eesti keeles

Madis Maasing

11.07.2012, kell 03:27

Mulle täitsa istub selline irooniline-satiiriline-parodeeriv lähenemine. Teostus oleks võinud aga jah parem olla, ideed paremini välja arendatud jne, ent päri hea lugemine ikkagi.

Teksti loeti eesti keeles

Andri Riid

10.12.2012, kell 13:24

Liisa Vesik

26.12.2012, kell 16:26

Õigus on kõigil, kes ütlevad, et selle loo tugev punkt on selle lõpp. Jutustamine on ladus, midagi sealt väga vastu ei hakanud, haakus mu mõtteis hästi Bacigalupi “Windup Girl” maailmaga, ja kui autor tahaks, saaks sealt edasi minna.

Teksti loeti eesti keeles

Astra S.

19.06.2013, kell 03:54

Lugu oli kena: lihtne, ladus lugeda, kodune. Ja siis tuli seesinatne loo lõpp, mis tundus kiirustav, räpakas. Võib ju olla, et see on stiililises kooskõlas sisuliselt toimuvaga, aga see ei paranda asja. Takkatipuks on puändis sees karjuv loogikaviga, mis muidu muheda koha minu jaoks lausa ärritavaks muutis. Või on seesugune jabur keskendumine välisele, unustades (takuse koti) sisu, eheda eestluse sümboliks?

Teksti loeti eesti keeles

AM Ilumäe

21.11.1983

Kasutaja rollid

Viimased 4 arvustused:

Muna (2011) Kadri Pettai

AM Ilumäe

29.02.2012, kell 03:51

Teksti loeti eesti keeles

Esimene aasta (2011) Mari Järve

AM Ilumäe

29.02.2012, kell 03:31

Tapper viirus laastab maailma ning Eestit. Et siis selline kodumaine maailmalõpuromaan, mille esimese osa argipäevastseenides on kujutatud ligihiilivat apokalüpsist nagu parimates Ameerika filmides. Põhirõhk on siiski “linnast maale” miljööl ja füüsilise töö rabamisel ning tegelaste omavahelisel läbisaamisel, mis on peamiselt edasi antud läbi dialoogide. Ometigi on välja jäetud nii mõnigi draamatiline suheteklaarimine, mis oleks tegelasi paremini avanud ning lähemale toonud (kogu Kristjani ja Greta afäär jäi üpris hämaraks). Teatud tegelased kuulusid vist autori lemmikute hulka, sest neid on märkimisväärse sümpaatiaga kujutatud, samas kui mõne teise hingepiinu ainult põgusalt mainitakse. Naised on kõik töökad ja tarmukad, mõni küll veidi kiuslik, mehed aga poole kohaga alkohoolikud, suhtlemispuudega või muidu arad lorud - vähegi normaalsematest saadakse poole pealt lahti. Kahtlasi seiku on eelmised arvustajad juba välja toonud. Omalt poolt jäi arusaamatuks, kes valvab karantiinis linnu; lõpus tõenäoliselt mitte keegi, miks on teed siis nii tühjad? Miks otsustab muidu justkui ühehoidva küla iga seltskond eraldi Hiiumaale sõita – üheskoos oleks ju nagu kindlam? Aga olgu, raamat oli siiski ladusalt kirjutatud ning mõnuga loetav, tegevus enamvähem usutav, inimesed inimlikud ning lõpp lootustandev. Igasugustele miks nii ja mitte teistmoodi etteheidetele võib bettialverlikult vastata “Kõike võib tahta, karta ja loota. Seda, mis tuleb — mitte keegi ei oota.” Ega keegi meist tea, mis meil siin kriisisituatsioonis toimuma hakkab. M.Järve versioonis pole olukord kõige hullem. Aus neli.

Teksti loeti eesti keeles

S.T.A.L.K.E.R.: Trinadtsatõi sektor (2008) Vjatšeslav Šalõgin

AM Ilumäe

28.05.2010, kell 03:38

Hoogne boevik, mille klišeerohkus häirivaks teeb. Arvutimängu ja actionfilmide sõpradele kohane süžee kulg, kus kõiketeadev, aga salatsev tähtis isik paneb kokku grupi, mis läbib punktid A, B, C, lööb mättasse igasugused nõmedad vastased ja ületab kõik lõksud, et kohtuda lõpus peapaha ning tema enesekindlate, kuid rumalavõitu sõpradega. Tavaline lugu, mis pääseb mõjule sõltuvalt esitamise efektiivsusest.

Antud teose puhul teebki kogu loo vähenauditavaks tegelaste täielik lamedus. Kohustuslikud tola, reetur ja üleliigne, keda saab õiges kohas kõrvaldada. Ülbe maailmavallutamise plaanidega paha tegelane. Missiooni raskusastme tõstmiseks on kaasa pandud ka irratsionaalne naisteadlane. Viimase teadus ei huvita ühes tõelises seiklusromaanis kedagi, kuid see-eest saab teda edukalt kasutada jamade kaela tõmbamiseks. Printsesse Tsoonis ei ela, kuid päästmiseks kõlbab ka mõni nõrk tarkur.

Tundub, et autorile anti ülesandeks kirjutada midagi põnevat S.T.A.L.K.E.R-i maailmas, millega ta ka hakkama sai, kuid kuidagi elutult. Ei kiskunud kaasa ega pannud see raamat mind tegelastele eriti kaasa elama, kuid ajaviiteks kõlbab lugeda küll. Boonuseks ka mõned huvitavad militaardetailid.

Teksti loeti vene keeles

Surmakarva (2009) Maniakkide Tänav

AM Ilumäe

31.03.2010, kell 03:05

Maniakkide Tänava groteskses rüütliromaanis leidub peale ohtra soolikapildumise ka õpetlik iva - ei tasu nooremandatel liiga agaralt kavalere koguda. Kui Vilivalla rüütlitar Ora tekitab endale juba kolmanda austaja, ei ole olukorrast enam loota muud kui häda ja mäda. Kõik nimetatud saabubki rohkes inim- ja looma(mäe)vere joas ning tulekeelte möllus. Armu ei anta ei kõrval- ega peategelastele ning kõik saavad oma hukatuse. Kas tunda kaasa või mitte, on juba lugeja otsustada.

Teost on tunduvalt mõjutanud Iidmaa-nimeline larpisari ning ei hakka salgama, et minu meelest ka paljude Eesti larpide sisu, milles nagu romaaniski saab kõik alguse laiemast kogunemisest, olgu selle ajendiks siis lohe- või nugisejaht või pulmad ja matused. Järgneb tegelaste pidev vassimine ja üksteisele puru silma loopimine, oma tähtsaid asju ajav eliitseltskond ning alamate tegelaste suvaline mahanottimine - mis siis, niikuinii ju keegi päriselt surma ei saa ning kõik see elutu, aga tegudealdis biomass ajab jälle kargud alla, ronib järjekordsest puugisest võsast lagedale ning komberdab mängujuhi, autori – surnumanaja käsul edasi või vastavalt vajadusele tagasi. Eraldi väärib äramärkimist Kütke linnuse kehv väravavalve. Ilmselgelt polnud linnuse väravavahtide puhul tegu ühe Eesti larpiilma kohta uskumatult karmi distsipliini ning paindumatuse poolest tuntud grupeeringuga. Nii et tegu on ehtsa larpiromaaniga, kus märke lõbusast ajaviitest kohtab soovi korral igal lehel. Larpikauge lugeja võib aga nautida Surmakarva kui ehtsat soomeugri tumedat fantasyt.

Raamatu tegevus sai põnevama hoo sisse alles teises pooles, eelnev tundus mulle oma ausõneluste ning heraldikaga veidi jääjatulelaululik, tekitas vähem kaasaelamist, seevastu ülejäänud osa sundis juba huviga lehti keerama. Kaja tegevusliin jäi kahjuks poolikuks - nekroõrnus küll vastandus meelikõditavalt ümbritsevale räigusele, kuid oleks oodanud midagi veel, mingit etteastet lõpukatarsises, ootamatut põgenemist, peategelase ärasöömist....sinna auku jäämine tundus eriti õnnetu ja kuulsusetu lõpp. Püss nagu laval oli, aga korralikku pauku ei teinudki. Ja kui see emakeel veel lobedamalt jookseks ning lugemine ka keeleliselt nauditavam oleks, siis võiks juba viielegi ümardada.

Teksti loeti eesti keeles