Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Maniakkide Tänav ·

Surmakarva

(romaan aastast 2009)

eesti keeles: Tallinn «Varrak» 2009

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
3
5
2
0
0
Keskmine hinne
4.1
Arvustused (10)

Romaani peategelaseks on Vilivalla nooremand Ora, Rammulohu kuningriigist, kelle vapiks on Kolm Viljapead ning kes sõidab Linnumetsa ülikkonda, maaisand Raudkäsna juurde mäejahti. Teel Raudkäsna juurde ründas Ora ja ta kaaskonda miski kooljate rühm ning metsikust tapatalgust pääses peale Ora vaid üks sõjasulane.

Niisama värvikalt ja detailselt ning samuti ka hoogsalt romaan jätkub. Tuleb veel märkida, et iga uue tegelase ilmumisel pole kuigi kindel, et kas too püsib elus kaks või kakskümmend lehekülge... enam kui paarkümmend lehekülge eluspüsivad tegelased on antud romaani mõõtkavas juba vägagi pikaealised. Selline (isegi oluliste) tegelaste suremus lisab romaanile samuti meeleolukat pinget.

Raamatus pole küll mainitud, aga on tunda, et Maniakkide Tänavat on antud romaani kirjutamisel inspireerinud ta enda loodud larbimaailm Iidmaa. Tõsi, nendel larpidel osalemine või lähem tutvus Iidmaa elu-oluga pole romaani lugemise seisukohalt absoluutselt vajalik. Tegu on siiski kahe täiesti erineva asjaga. Lihtsalt, et kui tead mõlemat, siis saad aru, et kuskohast mõni asi on tulnud.

Romaan mõnus ja hoogne lugemine ning mina ohverdasin sellele küll oma mitu tundi vajalikku uneaega, aga see oli väärt ohverdus.

On rõõm näha, et Maniakkide Tänav on hoolega endaga tööd teinud ning antud romaanis puudub see mõningane rabedus ja konarlikkus, mis teinekord ta varasemaid teoseid iseloomustas. Hästi komponeeritud ja väga kompaktne romaan ning minuarust üks paremaid, mis Eesti ulmekirjandusel ette on näidata. Originaalsusest ja läbimõeldusest ma parem ei räägi, sest sellega on samuti kõik kõige paremas korras.

Võimalik, et kellegile tundub, et ma liialt kiidan, aga mulle see romaan tõesti meeldis ja ma olen tõesti sellest vaimustuses.

Äh, lugege parem ise! See paarsada lehekülge läheb kui lennates ning pärast veel tänate, et ma teile head asja soovitasin.

Teksti loeti eesti keeles

Ilmselt Jyrka arvustuse mõjul otsustasin raamatule samuti maksimumhinde panna, ehkki varem mõtlesin pigem "nelja" peale.

Fantasy ja õuduse seguks liigituva romaani tegevus toimub samas maailmas, kus "Täheajas" ilmunud lühijutu "Elu kaja" oma... osalt need tekstis isegi kattuvad. Tegelikult on see Kaja liin romaani kompositsiooni veidi sobimatu, katkedes suvalises kohas ja ühtlustumata väga ülejäänud tegevusega.

Autori debüütromaan jättis (ilmselt oma kaasaja Eestis toimuva tegevuse tõttu) veidi mõjuvama mulje, ent ka "Surmakarva" on igati korralik raamat. Zombisplätter ühendatud feodaalse, ent kentsakalt emantsipeerunud fantaasiamaailmaga, kus tegutsevad surnumanajad ja lendmäed, on piisavalt meeldejääv kombinatsioon. Lisaks veel tegelaste eestipärased, ent naljakavõitu nimed, mis justkui annaksid mõista, et autor ei võta kõike kirjutatut väga tõsiselt. Pluss hunnik vahvaid uudissõnu nagu "haudkond".

Teksti loeti eesti keeles

Kui see raamat eksisteeris alles käsikirja kujul (ja oli teise pealkirjaga), palus kirjastaja, et ma kirjutaksin selle kohta soovituse kultuurkapitali jaoks. Igaks juhuks kirjutasin neid kaks tükki. Ma ei ole päris kindel, kumma kirjastaja ära saatis, igatahes tõi see kaasa soovitud tagajärje. Nagu ma nüüd näen, on kirjastaja teose tutvustuses kasutatud katkeid mõlemast. Aga olgu siis vähemalt üks neist siin arvustusena kirjas.

Eesti kirjanduses on seniajani ebaproportsionaalselt vähe zombisid ehk siis ebasurnuid, kes kas osavate surnumanajate tahtel või mingite salapäraste loodusnähtuste mõjul hauast välja ronivad ning elusaid inimesi sööma hakkavad. Igas korralikus kirjanduses on oma osa õuduskirjandusel ja õuduskirjanduses omakorda on kindel roll zombidel. Kuna nende tegevus on tavaloogikale hoomamatu, siis ei eelda zombiromaan algust, lõppu ega mõtestatud tegevust, küll aga on vältimatud kirjeldused sellest, kuidas just zombide puhul elusate (ja vahel eksikombel omasuguste) söömine käib ning kuidas toimub zombide suhteliselt mädanenud kehade järkjärguline lagunemine. Nendest žanrisisestest reeglitest on Maniakkide Tänav suhteliselt hästi kinni pidanud, lähtudes lisaks veel rollimängude butafooriast ja loogikast.
Kuna kultuurkapitali pädevuses on ümber jaotada alkoholi-, nikotiini- ja hasartmängusõltlastelt nende haigust ära kasutades ebaõiglaselt ära võetud raha, on raske ette kujutada paremat otstarvet selle raha kasutamiseks kui rõõmustada umbes kolmesadat väärastunud maitsega lugejat Maniakkide Tänava romaani üllitamisega.

Hinne on antud juhul ümardatud ülespoole ja seda nostalgilistel kaalutlustel – mulle tundub endiselt, et "Taadeldus" oli üks parimaid lühijutte Eesti eelmise sajandi ulmes.

Teksti loeti eesti keeles

Maniakkide Tänava groteskses rüütliromaanis leidub peale ohtra soolikapildumise ka õpetlik iva - ei tasu nooremandatel liiga agaralt kavalere koguda. Kui Vilivalla rüütlitar Ora tekitab endale juba kolmanda austaja, ei ole olukorrast enam loota muud kui häda ja mäda. Kõik nimetatud saabubki rohkes inim- ja looma(mäe)vere joas ning tulekeelte möllus. Armu ei anta ei kõrval- ega peategelastele ning kõik saavad oma hukatuse. Kas tunda kaasa või mitte, on juba lugeja otsustada.

Teost on tunduvalt mõjutanud Iidmaa-nimeline larpisari ning ei hakka salgama, et minu meelest ka paljude Eesti larpide sisu, milles nagu romaaniski saab kõik alguse laiemast kogunemisest, olgu selle ajendiks siis lohe- või nugisejaht või pulmad ja matused. Järgneb tegelaste pidev vassimine ja üksteisele puru silma loopimine, oma tähtsaid asju ajav eliitseltskond ning alamate tegelaste suvaline mahanottimine - mis siis, niikuinii ju keegi päriselt surma ei saa ning kõik see elutu, aga tegudealdis biomass ajab jälle kargud alla, ronib järjekordsest puugisest võsast lagedale ning komberdab mängujuhi, autori – surnumanaja käsul edasi või vastavalt vajadusele tagasi. Eraldi väärib äramärkimist Kütke linnuse kehv väravavalve. Ilmselgelt polnud linnuse väravavahtide puhul tegu ühe Eesti larpiilma kohta uskumatult karmi distsipliini ning paindumatuse poolest tuntud grupeeringuga. Nii et tegu on ehtsa larpiromaaniga, kus märke lõbusast ajaviitest kohtab soovi korral igal lehel. Larpikauge lugeja võib aga nautida Surmakarva kui ehtsat soomeugri tumedat fantasyt.

Raamatu tegevus sai põnevama hoo sisse alles teises pooles, eelnev tundus mulle oma ausõneluste ning heraldikaga veidi jääjatulelaululik, tekitas vähem kaasaelamist, seevastu ülejäänud osa sundis juba huviga lehti keerama. Kaja tegevusliin jäi kahjuks poolikuks - nekroõrnus küll vastandus meelikõditavalt ümbritsevale räigusele, kuid oleks oodanud midagi veel, mingit etteastet lõpukatarsises, ootamatut põgenemist, peategelase ärasöömist....sinna auku jäämine tundus eriti õnnetu ja kuulsusetu lõpp. Püss nagu laval oli, aga korralikku pauku ei teinudki. Ja kui see emakeel veel lobedamalt jookseks ning lugemine ka keeleliselt nauditavam oleks, siis võiks juba viielegi ümardada.

Teksti loeti eesti keeles

Romaani põhiteema on vägi ja selle kuritarvitamine. Ei olnud ju Vilivalla emanda suurim viga mitte see, et ta endale mõtlematult aina kaetatud kavalere juurde muretses, vaid see, et ta nende valitsemist endale korralikult selgeks polnud teinud. Eks jõud ongi tihti lihtsam lahendus ja kui su ainus tööriist on haamer, siis teadagi mis.

Emand satub elavmägede vere (millel on ihaldatud tervistav toime) ja altarihõbeda (milles on kohutavalt palju võluväge talletatud ja mida elavmäed väga tagasi tahavad saada) pärast kemplevate meeste võimuvõitluse sekka. See, kes hõbeda leidis, tuleb oma osa nõudma. Aga ega elavmäed ka hõbedast loobuda ei taha.

Ilmselt ei öelda asjata, et kes ise kirjutada ei suuda, sellest saab kriitik. Minu jaoks on see raamat siiras kolm. Kahtlemata paremini kirjutatud kui “Mu aknad..” aga ei saa öelda, et kõik läbi oleks mõeldud. Raamatu teine pool läks kergemini, ehk oli asi rohkemates võitluskirjeldustes, mis olid päris head. Keelevaimu tuleb küll kiita – elavmäed, kõigused, kääpjalad, isiku- ja kohanimed , jms. annavad loole hea maigu. Aga ma ei saa lahti tundest, et seda oleks saanud paremini teha, kui oleks vaid toimetamisega vaeva nähtud.

Minu jaoks, nagu ikka, ei hakanud maailma loogika täielikult tööle. Mäeverd laskvate sulaste suud on kinni seotud, et nad piiskagi ei saaks, aga nülgijad, tükeldajad ja muidusebijad – nemad võisid end ilmselt silmini verega kokku määrida? Kogu verine lihakeha jäetakse lihtsalt vedelema ja metsloomadele närida? Et surnud kisuvad ohvreid aina ahnelt tükkideks, söövad veel surmaagoonias vaevlja sisikonda, kuid ohvrid näivad kõik vaikides surevat? Et oli varemgi kokkupõrkeid olnud kooljavägedega, aga nende vastu polnud relvi varutud ega olnud lahingustrateegiat? Kuidas said elavmäed teada, et hõbe on just seal lossis, kui nad inimestega ei suhelnud, hõbe leiti juhuslikult ning mäed hõbeda kohaolu ka mingi kuuenda meelega ei tunnetanud (va saba ju alles mingi hetk märkas hõbedat, mitte ei tungelnud kohe selle poole)? On tavaline, et preestrid kedagi riituse tarbeks veristavad, aga nõid ja arbumine verega on selline haruldane nähtus, et keegi selle vastu amulette ei kanna ja keegi nõidumist ka tähele ei pane? Kõigus jaksab vaevu oma väge liikumas hoida, aga kui ta vangis hinge vaagub, siis kääpjalad on päikse käes(!) aukudes päris reipalt tegusad.

Mind häiris väga ka see, et olin “Elu kaja” juba lugenud ja sealtki oli teravalt kriipima jäänud nende ebasurnute ebaloogika. Kord peab Kaja Väitsa käest vastastele hirmu saatmise ideed linnu hinnaga ostma, kord jagab Väits seda õpetust meestele tasuta, kuna kõiguski ekstra koledate mälestuste tarbeks vange piinab. Ka see, kui palju on ebasurnutel oma teotahet ja algatust ja kui palju on neil kõiguse käsule allutatust ei ole päris üheselt selge. Väitsal on igatahes päris palju eneseteadvust ja tahet. “Elu kaja” osa väljajätmise all ei oleks romaan küll kannatanud. Selle raamatusse panemine andis autorile vaid võimaluse läbi kirjutada seda, kuidas ta seda ebasurnute asja seal maailmas ette kujutab, aga see oleks võinud jääda eraldi jutuks.

Teksti loeti eesti keeles

Eelöeldust pooldan kõige rohekm Liisa seisukohta. Lisaksin veel veidike virinat. Kõigepealt Iidmaa nimi - sellised omadussõnalised nimed (Novgorod jt.) lähevad kasutusse võrdluses mingi teise kohaga. Ei ole selge, millise maaga võrreldes peaks Iidmaa olema iidne - kui jutustaja omaga, siis tuleks kirjeldada ka jutustaja seost selle iidsema maailmaga. Väljend "rüütlitar" tundub keeleliselt äpardunud ja "kõu" käändub eesti keeles vältevahelduslikult kõu, kõue, kõue, mitte nii nagu autoril kirjas. Jabur on mõte teha linnuse joogivee reservuaarist sauna bassein - ükski isand ei saa kunagi kindel olla, et ei pea ise sellest ammutama hakkama ja strateegilised varud peaksid üldse olema parema valve all. Samuti ei ole loogiline, et pidevalt asjatute tapluste pärast õigusega muretsev maaisand oma lossiülema järsku elu ja surma peale kahevõitlusele lubab. Üks korralik mõõk ei lähe vastu kivi lüües kildudeks. Lausropendamine lk. 130-131 võib küll olla tegelasetruu, kuid on ka samavõrra tüütu.
Teksti loeti eesti keeles

Maniakkide Tänav on kirjutanud terve hulga tekste, mis paistavad silma unikaalse stiili ning omapärase teemakäsitluse poolest. "Surmakarva" pole selles suhtes mingi erand. Tegu on autorile omaselt isikupärase lähenemisega juba üsna ära kulunud zombidega seotud mütoloogiale. Peategelaseks mingisugune naissõdalane, kes on võõrale maale õnne otsima tulnud. Vindi keerab asjale peale asjale see, et kangelane pole just suurem kangelane, vaid üsna omakasupüüdlik lurjusehakatis. Meeldivalt nihestatud vaatenurk igatahes. Romaan algab jõuliselt. Kooljad tulevad, näevad ja võidavad. Üsna masendav, kuid huvitav lugemine. Siis nihkub fookus rohkem peategelasele ning tema tegemistele. Mõlemad osad on huvitavad, kuid meeldejäävam oli siiski esimene. Teine oli küll naljakas ja üsna pöörane, kuid jättis siiski suhteliselt sihitu siiberdamise mulje. Lõppkokkuvõttes üsna hea raamat. Ebaloogilisusi küll jagus ning kõik ei paistnud päris lõpuni läbi mõeldud olevat, kuid mind see väga ei häirinud. Tugev neli
Teksti loeti eesti keeles

Igati hoogne lugu. Vahepeal läks tekst küll pisut tüütuks pideva veristamise tõttu, aga kokkuvõttes oli "Surmakarva" päris mõnus lugemine.
Teksti loeti eesti keeles

Ma arvan, et „neli“ on sellele romaanile igati paras ja õiglane hinne. Romaan oleks saanud olla parem, aga on ka sellisena loetav. Peaks nurisema tagakaane teksti kallal, sest tegemist ei ole zombiriomaaniga… ja ka mitte horrori vaid pigem dark-fantasyga. Lugu jaguneb kolme vaatusesse, millest esimesega on, arvan ma, kõik korras, aga teises läks mul sündmustiku jälgimine pisut keeruliseks. Omajagu aitas kaasa ka see, et tegelaste nimedest ei saa järeldada nende sugu. Loo põhiline pluss on see, et kangelanna muutub tasapisi vastikumaks, sedapidi, kuidas tema agenda selgub. Tervikuna oleks aga loole kasuks tulnud pisut sujuvam jutustamislaad ja rohkem emotsiooni… kirge või suuri tundeid.

Ma kahtlustan, et keeletoimetaja on teinud tööd liiga vähe või liiga palju. Mulle jäi näiteks silma, et liiga tihti ja tarbetult kordub sellise ehitusega lause, et „Jõudnud kindlusevallile ja…“ või „Astunud veinikeldrisse…“ ja järgneb kolm-neli eraldi tegevust või kirjeldust, mis lause algusega üldse seotud ei ole. Mõnes kohas tundus mulle, et autor alustas stseeni liiga vara, pani end olukorda, kus tegelased peavad vahetama formaalsusi: teretavad, küsivad käekäigu järele jne. Öeldavasti on sellistes kohtades ära tuntud larbistsenaariumitele omast teksti ja situatsioone. Aga kahtlemata on lugu ja maailm inspireeriv.

Teksti loeti eesti keeles

Viimasel ajal olen rohkem ulme lainel olnud, "Surmakarva" on ka midagi sellest vallast. Selles raamatus kõnnivad ringi ebasurnud ehk ingliskeeli zombid. Tegevus ei toimu tänapäeval ning tegu pole ei valitsuse vandenõu või seagri... st zombigripiga - pigem on tegu Tolkieni Keskmaa ning Kivirähu ussisõnade seguga.

Tegelasteks on inimesed, vampiirid, koolnud, libardid, lendmäed ja muud toredad elukad. Tegevus toimub kusagil siinsamas lähedal - kasvõi tegelaste nimed on mõnusalt maavillased - Kõu, Ora, Laine, Pull, Kaja, Väits. Vilivalla nooremand, Laibalõhe haudkond, Savilöövi isand, Loitsusaar, Kiviveere - uhh, õhkkond on tuttavlik. Mõõgad tärisevad, nooled lendavad ning pole ühtegi rahulikku hetke kuna kähisev koolnu roomab ligi, et su liha kallal maiustada.

Läbivaks jooneks on Vilivalla nooremanda Ora seiklused vihma käest räästa alla ning tee on sillutatud uute tegelaste laipadega. Ehk siis verd voolab ojadena ning pole kunagi kindel, kaua järjekordne tegelane suudab elus püsida. Aga pole hullu, miski pole siin ilmas lõplik ning surnutel on tähtis roll.

Kusjuures tegelikult ei ole "Surmakarva" üldsegi mitte pelgalt "õudukas" - raamatut saab mitme nurga alt lugeda. Kes tahab, leiab gore`t, minu jaoks on tegu hoopis Andruse ussisõnade kõrvale hästi passiva teosega. Ehk siis sealt kus "Mees, kes teadis ussisõnu" lõpupoole kõva vimka sisse viskab, haarab Maniakkide Tänav sõnasabast kinni ning jätkab jutuvestmist.

Alustasin raamatu lugemist esimest korda aastake tagasi aga siis kuidagi ei rääkinud "Surmakarva" minuga. Peale hiljutist Maniakkide Tänava kirjandusõhtut võtsin läksin teisele katsele ning ei kahetse põrmugi. Tõeliselt hea rockmuusika on väidetavalt selline, mis esimesel korral ei meeldi ja paneb õlgu kehitama. Teisel korral aga jääd kuulama ja kolmandal korral... "Surmakarva" on mu jaoks nagu hea rokiplaat.
Teksti loeti eesti keeles
x
AM Ilumäe
21.11.1983
Kasutaja rollid
Viimased 4 arvustused:

Algus meeldis väga. Pole oluline, mida autor mõtles ja/või missugust olematut agraareestit ette kujutas või naeruvääristas, minu jaoks on tegu vaimuka satiiriga ning minu meelest võib autor sellisel lainel veel jätkata, eeldusel, et suudab alustatu ilusti lõpule viia. Antud juhul rikkus kiirustav ja mannetu lõpp jutu alguses loodetava elamuse.
Teksti loeti eesti keeles

Tapper viirus laastab maailma ning Eestit. Et siis selline kodumaine maailmalõpuromaan, mille esimese osa argipäevastseenides on kujutatud ligihiilivat apokalüpsist nagu parimates Ameerika filmides. Põhirõhk on siiski “linnast maale” miljööl ja füüsilise töö rabamisel ning tegelaste omavahelisel läbisaamisel, mis on peamiselt edasi antud läbi dialoogide. Ometigi on välja jäetud nii mõnigi draamatiline suheteklaarimine, mis oleks tegelasi paremini avanud ning lähemale toonud (kogu Kristjani ja Greta afäär jäi üpris hämaraks). Teatud tegelased kuulusid vist autori lemmikute hulka, sest neid on märkimisväärse sümpaatiaga kujutatud, samas kui mõne teise hingepiinu ainult põgusalt mainitakse. Naised on kõik töökad ja tarmukad, mõni küll veidi kiuslik, mehed aga poole kohaga alkohoolikud, suhtlemispuudega või muidu arad lorud - vähegi normaalsematest saadakse poole pealt lahti. Kahtlasi seiku on eelmised arvustajad juba välja toonud. Omalt poolt jäi arusaamatuks, kes valvab karantiinis linnu; lõpus tõenäoliselt mitte keegi, miks on teed siis nii tühjad? Miks otsustab muidu justkui ühehoidva küla iga seltskond eraldi Hiiumaale sõita – üheskoos oleks ju nagu kindlam? Aga olgu, raamat oli siiski ladusalt kirjutatud ning mõnuga loetav, tegevus enamvähem usutav, inimesed inimlikud ning lõpp lootustandev. Igasugustele miks nii ja mitte teistmoodi etteheidetele võib bettialverlikult vastata “Kõike võib tahta, karta ja loota. Seda, mis tuleb — mitte keegi ei oota.” Ega keegi meist tea, mis meil siin kriisisituatsioonis toimuma hakkab. M.Järve versioonis pole olukord kõige hullem. Aus neli.
Teksti loeti eesti keeles

Hoogne boevik, mille klišeerohkus häirivaks teeb. Arvutimängu ja actionfilmide sõpradele kohane süžee kulg, kus kõiketeadev, aga salatsev tähtis isik paneb kokku grupi, mis läbib punktid A, B, C, lööb mättasse igasugused nõmedad vastased ja ületab kõik lõksud, et kohtuda lõpus peapaha ning tema enesekindlate, kuid rumalavõitu sõpradega. Tavaline lugu, mis pääseb mõjule sõltuvalt esitamise efektiivsusest.

Antud teose puhul teebki kogu loo vähenauditavaks tegelaste täielik lamedus. Kohustuslikud tola, reetur ja üleliigne, keda saab õiges kohas kõrvaldada. Ülbe maailmavallutamise plaanidega paha tegelane. Missiooni raskusastme tõstmiseks on kaasa pandud ka irratsionaalne naisteadlane. Viimase teadus ei huvita ühes tõelises seiklusromaanis kedagi, kuid see-eest saab teda edukalt kasutada jamade kaela tõmbamiseks. Printsesse Tsoonis ei ela, kuid päästmiseks kõlbab ka mõni nõrk tarkur.

Tundub, et autorile anti ülesandeks kirjutada midagi põnevat S.T.A.L.K.E.R-i maailmas, millega ta ka hakkama sai, kuid kuidagi elutult. Ei kiskunud kaasa ega pannud see raamat mind tegelastele eriti kaasa elama, kuid ajaviiteks kõlbab lugeda küll. Boonuseks ka mõned huvitavad militaardetailid.

Teksti loeti vene keeles

Maniakkide Tänava groteskses rüütliromaanis leidub peale ohtra soolikapildumise ka õpetlik iva - ei tasu nooremandatel liiga agaralt kavalere koguda. Kui Vilivalla rüütlitar Ora tekitab endale juba kolmanda austaja, ei ole olukorrast enam loota muud kui häda ja mäda. Kõik nimetatud saabubki rohkes inim- ja looma(mäe)vere joas ning tulekeelte möllus. Armu ei anta ei kõrval- ega peategelastele ning kõik saavad oma hukatuse. Kas tunda kaasa või mitte, on juba lugeja otsustada.

Teost on tunduvalt mõjutanud Iidmaa-nimeline larpisari ning ei hakka salgama, et minu meelest ka paljude Eesti larpide sisu, milles nagu romaaniski saab kõik alguse laiemast kogunemisest, olgu selle ajendiks siis lohe- või nugisejaht või pulmad ja matused. Järgneb tegelaste pidev vassimine ja üksteisele puru silma loopimine, oma tähtsaid asju ajav eliitseltskond ning alamate tegelaste suvaline mahanottimine - mis siis, niikuinii ju keegi päriselt surma ei saa ning kõik see elutu, aga tegudealdis biomass ajab jälle kargud alla, ronib järjekordsest puugisest võsast lagedale ning komberdab mängujuhi, autori – surnumanaja käsul edasi või vastavalt vajadusele tagasi. Eraldi väärib äramärkimist Kütke linnuse kehv väravavalve. Ilmselgelt polnud linnuse väravavahtide puhul tegu ühe Eesti larpiilma kohta uskumatult karmi distsipliini ning paindumatuse poolest tuntud grupeeringuga. Nii et tegu on ehtsa larpiromaaniga, kus märke lõbusast ajaviitest kohtab soovi korral igal lehel. Larpikauge lugeja võib aga nautida Surmakarva kui ehtsat soomeugri tumedat fantasyt.

Raamatu tegevus sai põnevama hoo sisse alles teises pooles, eelnev tundus mulle oma ausõneluste ning heraldikaga veidi jääjatulelaululik, tekitas vähem kaasaelamist, seevastu ülejäänud osa sundis juba huviga lehti keerama. Kaja tegevusliin jäi kahjuks poolikuks - nekroõrnus küll vastandus meelikõditavalt ümbritsevale räigusele, kuid oleks oodanud midagi veel, mingit etteastet lõpukatarsises, ootamatut põgenemist, peategelase ärasöömist....sinna auku jäämine tundus eriti õnnetu ja kuulsusetu lõpp. Püss nagu laval oli, aga korralikku pauku ei teinudki. Ja kui see emakeel veel lobedamalt jookseks ning lugemine ka keeleliselt nauditavam oleks, siis võiks juba viielegi ümardada.

Teksti loeti eesti keeles