Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Vjatšeslav Šalõgin ·

S.T.A.L.K.E.R.: Trinadtsatõi sektor

(romaan aastast 2008)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
0
1
1
0
0
Keskmine hinne
3.5
Arvustused (2)

See raamat on siis osa seeriast, mille tegevus toimub S.T.A.L.K.E.R-i nimelise arvutimänguga samas maailmas.

Peale teist Tšernobõli tuumajaama avariid on tekkinud ümber selle salapärane Tsoon, mis on täis mutante ja anomaaliaid ja artefakte, mida need anomaaliad toodavad. Ja Tsoonis retklevad artefaktide otsinguil stalkerid, nii üksikult kui grupiviisiliselt ja bandiite, kes stalkeritelt nende ohtliku tööga teenitud vara röövivad ja ümber Tsooni on Rahvusvahelised isolatsiooniväed loonud puhvertsooni mis kaitseb maailma Tsooni eest ja vastupidi. Seal käib ka elav artefaktiäri.

Mitmes osa see konkreetne teos seerias on, mina ei tea aga paaril korral vihjatakse mingitele eelnevatele operatsioonidele, mis on varemalt toimunud. Kuna nimetatakse kahte operatsiooni ja selles siin lüüakse peapaha maha, siis võib eeldada triloogiat. Kuid eelmiste osade lugemine ei ole kohustuslik, raamat on loetav ka täiesti iseseisvalt.

Mis siin salata, tegevus ise kubiseb klišeedest ja kui nüüd jämedalt väljenduda, siis on tegemist Strugatskite stalkeriga, mis on pandud Harrisoni Surmailma ja lõpp on vürtsitatud tugeva perumovlusega :) Aga kõigest klišeedest hoolimata on asi päris huvitavalt kirja pandud ja lugesin seetõttu üpriski huviga. Aga konkreetsemalt raamatu sisust:

Vene isolatsioonivägede vastuluure kindral Ostapenko korjab stalkeritest kokku kirju grupi ja saadab nad uurima kõige anomaalsemat anomaaliat Tsoonis. Kolmeteistkümnendat sektorit. Anomaalseks teeb asja see, et Tsoonis on tegelikult vaid 12 sektorit. Neil on veel üks, peamine ülesanne, kuid seda kindral neile ei avalikusta, sest kardab, et mutantidest telepaadid võivad Tsoonis neilt äkki kindrali saadetava grupi tegeliku eesmärgi välja peilida. See, mida nad tegelikult tegema peavad, tuleb salgal ise välja nuputada, kui nad kohale on jõudnud.

Peamine tegevus ongi Tsooni läbimine, et kohale jõuda ja siis lõpuaction. Aga polnud sugugi paha. Pädevalt kirjutatud. Loen sellest seeriast ilmselt veel midagi. Näiteks eelnevaid osi :D

Teksti loeti vene keeles

Hoogne boevik, mille klišeerohkus häirivaks teeb. Arvutimängu ja actionfilmide sõpradele kohane süžee kulg, kus kõiketeadev, aga salatsev tähtis isik paneb kokku grupi, mis läbib punktid A, B, C, lööb mättasse igasugused nõmedad vastased ja ületab kõik lõksud, et kohtuda lõpus peapaha ning tema enesekindlate, kuid rumalavõitu sõpradega. Tavaline lugu, mis pääseb mõjule sõltuvalt esitamise efektiivsusest.

Antud teose puhul teebki kogu loo vähenauditavaks tegelaste täielik lamedus. Kohustuslikud tola, reetur ja üleliigne, keda saab õiges kohas kõrvaldada. Ülbe maailmavallutamise plaanidega paha tegelane. Missiooni raskusastme tõstmiseks on kaasa pandud ka irratsionaalne naisteadlane. Viimase teadus ei huvita ühes tõelises seiklusromaanis kedagi, kuid see-eest saab teda edukalt kasutada jamade kaela tõmbamiseks. Printsesse Tsoonis ei ela, kuid päästmiseks kõlbab ka mõni nõrk tarkur.

Tundub, et autorile anti ülesandeks kirjutada midagi põnevat S.T.A.L.K.E.R-i maailmas, millega ta ka hakkama sai, kuid kuidagi elutult. Ei kiskunud kaasa ega pannud see raamat mind tegelastele eriti kaasa elama, kuid ajaviiteks kõlbab lugeda küll. Boonuseks ka mõned huvitavad militaardetailid.

Teksti loeti vene keeles
x
AM Ilumäe
21.11.1983
Kasutaja rollid
Viimased 4 arvustused:

Algus meeldis väga. Pole oluline, mida autor mõtles ja/või missugust olematut agraareestit ette kujutas või naeruvääristas, minu jaoks on tegu vaimuka satiiriga ning minu meelest võib autor sellisel lainel veel jätkata, eeldusel, et suudab alustatu ilusti lõpule viia. Antud juhul rikkus kiirustav ja mannetu lõpp jutu alguses loodetava elamuse.
Teksti loeti eesti keeles

Tapper viirus laastab maailma ning Eestit. Et siis selline kodumaine maailmalõpuromaan, mille esimese osa argipäevastseenides on kujutatud ligihiilivat apokalüpsist nagu parimates Ameerika filmides. Põhirõhk on siiski “linnast maale” miljööl ja füüsilise töö rabamisel ning tegelaste omavahelisel läbisaamisel, mis on peamiselt edasi antud läbi dialoogide. Ometigi on välja jäetud nii mõnigi draamatiline suheteklaarimine, mis oleks tegelasi paremini avanud ning lähemale toonud (kogu Kristjani ja Greta afäär jäi üpris hämaraks). Teatud tegelased kuulusid vist autori lemmikute hulka, sest neid on märkimisväärse sümpaatiaga kujutatud, samas kui mõne teise hingepiinu ainult põgusalt mainitakse. Naised on kõik töökad ja tarmukad, mõni küll veidi kiuslik, mehed aga poole kohaga alkohoolikud, suhtlemispuudega või muidu arad lorud - vähegi normaalsematest saadakse poole pealt lahti. Kahtlasi seiku on eelmised arvustajad juba välja toonud. Omalt poolt jäi arusaamatuks, kes valvab karantiinis linnu; lõpus tõenäoliselt mitte keegi, miks on teed siis nii tühjad? Miks otsustab muidu justkui ühehoidva küla iga seltskond eraldi Hiiumaale sõita – üheskoos oleks ju nagu kindlam? Aga olgu, raamat oli siiski ladusalt kirjutatud ning mõnuga loetav, tegevus enamvähem usutav, inimesed inimlikud ning lõpp lootustandev. Igasugustele miks nii ja mitte teistmoodi etteheidetele võib bettialverlikult vastata “Kõike võib tahta, karta ja loota. Seda, mis tuleb — mitte keegi ei oota.” Ega keegi meist tea, mis meil siin kriisisituatsioonis toimuma hakkab. M.Järve versioonis pole olukord kõige hullem. Aus neli.
Teksti loeti eesti keeles

Hoogne boevik, mille klišeerohkus häirivaks teeb. Arvutimängu ja actionfilmide sõpradele kohane süžee kulg, kus kõiketeadev, aga salatsev tähtis isik paneb kokku grupi, mis läbib punktid A, B, C, lööb mättasse igasugused nõmedad vastased ja ületab kõik lõksud, et kohtuda lõpus peapaha ning tema enesekindlate, kuid rumalavõitu sõpradega. Tavaline lugu, mis pääseb mõjule sõltuvalt esitamise efektiivsusest.

Antud teose puhul teebki kogu loo vähenauditavaks tegelaste täielik lamedus. Kohustuslikud tola, reetur ja üleliigne, keda saab õiges kohas kõrvaldada. Ülbe maailmavallutamise plaanidega paha tegelane. Missiooni raskusastme tõstmiseks on kaasa pandud ka irratsionaalne naisteadlane. Viimase teadus ei huvita ühes tõelises seiklusromaanis kedagi, kuid see-eest saab teda edukalt kasutada jamade kaela tõmbamiseks. Printsesse Tsoonis ei ela, kuid päästmiseks kõlbab ka mõni nõrk tarkur.

Tundub, et autorile anti ülesandeks kirjutada midagi põnevat S.T.A.L.K.E.R-i maailmas, millega ta ka hakkama sai, kuid kuidagi elutult. Ei kiskunud kaasa ega pannud see raamat mind tegelastele eriti kaasa elama, kuid ajaviiteks kõlbab lugeda küll. Boonuseks ka mõned huvitavad militaardetailid.

Teksti loeti vene keeles

Maniakkide Tänava groteskses rüütliromaanis leidub peale ohtra soolikapildumise ka õpetlik iva - ei tasu nooremandatel liiga agaralt kavalere koguda. Kui Vilivalla rüütlitar Ora tekitab endale juba kolmanda austaja, ei ole olukorrast enam loota muud kui häda ja mäda. Kõik nimetatud saabubki rohkes inim- ja looma(mäe)vere joas ning tulekeelte möllus. Armu ei anta ei kõrval- ega peategelastele ning kõik saavad oma hukatuse. Kas tunda kaasa või mitte, on juba lugeja otsustada.

Teost on tunduvalt mõjutanud Iidmaa-nimeline larpisari ning ei hakka salgama, et minu meelest ka paljude Eesti larpide sisu, milles nagu romaaniski saab kõik alguse laiemast kogunemisest, olgu selle ajendiks siis lohe- või nugisejaht või pulmad ja matused. Järgneb tegelaste pidev vassimine ja üksteisele puru silma loopimine, oma tähtsaid asju ajav eliitseltskond ning alamate tegelaste suvaline mahanottimine - mis siis, niikuinii ju keegi päriselt surma ei saa ning kõik see elutu, aga tegudealdis biomass ajab jälle kargud alla, ronib järjekordsest puugisest võsast lagedale ning komberdab mängujuhi, autori – surnumanaja käsul edasi või vastavalt vajadusele tagasi. Eraldi väärib äramärkimist Kütke linnuse kehv väravavalve. Ilmselgelt polnud linnuse väravavahtide puhul tegu ühe Eesti larpiilma kohta uskumatult karmi distsipliini ning paindumatuse poolest tuntud grupeeringuga. Nii et tegu on ehtsa larpiromaaniga, kus märke lõbusast ajaviitest kohtab soovi korral igal lehel. Larpikauge lugeja võib aga nautida Surmakarva kui ehtsat soomeugri tumedat fantasyt.

Raamatu tegevus sai põnevama hoo sisse alles teises pooles, eelnev tundus mulle oma ausõneluste ning heraldikaga veidi jääjatulelaululik, tekitas vähem kaasaelamist, seevastu ülejäänud osa sundis juba huviga lehti keerama. Kaja tegevusliin jäi kahjuks poolikuks - nekroõrnus küll vastandus meelikõditavalt ümbritsevale räigusele, kuid oleks oodanud midagi veel, mingit etteastet lõpukatarsises, ootamatut põgenemist, peategelase ärasöömist....sinna auku jäämine tundus eriti õnnetu ja kuulsusetu lõpp. Püss nagu laval oli, aga korralikku pauku ei teinudki. Ja kui see emakeel veel lobedamalt jookseks ning lugemine ka keeleliselt nauditavam oleks, siis võiks juba viielegi ümardada.

Teksti loeti eesti keeles