Kätlin Koidu "Nõidsõdalane" on nagu Asimovi Asumi-seeria, ainult selle vahega, et Muula ei ole ja Hari Seldoni kriisidest me ei räägi. Võib tunduda, et mis siis järgi jääb? Esmapilgul järgi mõeldes ei jäägi nagu midagi. Esmapilgul küll, kuid Muula ja kriiside asemel on „Nõidsõdalases“ midagi muud. Seal on......armastust. Peategelane kotub raamatu algul tegelasega, keda ta jubedalt vihkab. Nagu Cartlandi-fännid juba teavad, siis loomulikult on see mees romaani lõpuks meie kangelanna suurim armastus. Aga ahaa – siinkohal on autor osanud seda igivana klišeed esitada säärases variatsioonis, mis minule isiklikult oli päris söödav.
...maailmapäästmist. Siinkohal küll sellist mõnusat maailmapäästmise variatsiooni ei olnud. Tegelased olid üsna veendunud, et kui nüüd see lõpp kätte jõuab, siis on kõik otsas ja maailmal kriips peal. Mulle isiklikult meeldis Asimovi versioon rohkem, et kaos ja barbaarsus on lihtsalt suur madalseis ja kunagi läheb elu jälle ülesmäge.
...ettenägelikkust üle 50 000 aasta. See mulle meeldis, selline mastaapne lähenemine. Tegevus üle aastatuhandete. Kahjuks jäi see siiski veidi nõrgaks. Mõlemad maailmad, niiöelda aasta null ja aasta 50 000 olid üsna hägused ja udused ning tundus, et kaunikesti läbi mõtlemata. Veidi oleks tahtnud rohkem detaile. Minevikuajast ei saa me üldse mitte midagi teada, peale selle, et seal kasutati maagiat. Tulevikuajast jääb mulje, et see on üsna üks-ühele tänapäevase maailma sarnane, selle vahega, et autodena kasutatakse hõljukeid. Ja kasutavad neid ainult peategelased, sest eriti ei meenu, et oma lõpututel jalgsirännakutel oleks tegelased kunagi maininud et teedel või taevas mingit liiklust oleks.
...mastaapsust. Lõpus toimusid suured kataklüsmid - üleujutused, maavärinad, tohutud tulekahjud. Ainult et need toimusid peaaegu alati „kusagil mujal“. Kahel korral võitles peategelane nendega oma varjatud külas, kuid mingeid hilisemaid tagajärgi need ei toonud. Väidetavalt toimus sääraseid asju väljaspool kaitstud ala pidevalt, kuid me ei näe neid kunagi. Mitte ainsatki põlenud puutüügast ega varemeis maja või õnnetut, omakseid leinavat inimest. Kõik tundus suht rõõmus ja roosa kuni peategelane oma võitluste käigus just ise mõnd linna maha ei põletanud. Selles suhtes meenutas see üsnagi Reaktoris varem arvustatud teist naisautori debüütromaani „Esimene aasta“, kus samuti toimusid kohutavad sündmused, kuid nende sündmuste tagajärgi me siiski praktiliselt ei näe.
...inimsuhteid. Eh..ei näinud. Tegelasi oli üsna palju, kuid nad olid enamuses siiski üsna pealiskaudsed. Iga tegelane täitis üht missiooni või siis aitas teistel missiooni täita, kuid mingeid isiklikke ambitsioone ei olnud eriti kellelgi. Vaid kaks tegelast olid veidi rohkem välja joonistunud kogu galeriist. Tiivuline hunt ja paha sarimõrvar-inimkonnapäästja. Nende eest annaksin autorile plusspunktid, kuid kõik ülejäänud tegelased oleksid tahtnud ehk veidi enam süvenemist saada.
...tegelase arengut. Jah, seda oli, ning toimus see peamiselt budistliku enesessesüüvimise ja mälestustes sobramise tagajärjel. Mulle see isegi meeldis. Tegelikult ma ei oodanud, et see ongi romaani põhiline süzeeliin ja peamine tegevus. Romaani edenedes olin selle üle vahepeal ka üsna hämmingus. Enamuse romaanist meie kangelanne ju tegelikult ei tee suurt midagi peale meenutamise. Nii toimus tegevus paraleelselt minevikus ja tulevikus, mis pakkus vaheldust ja pean tunnistama, oli üsna õnnetunud võte, mis kaalus üles kõik muud puudused.
Mis jäi puudu?
Minu jaoks jäi puudu vahepealsed 50 000 aastat ja Seldoni kriisid. Ma oleksin väga tahtnud teada, milliste raskustega põrkasid kokku ja maadlesid need 50 000 aastat nood ülejäänud tüübid. Kuidas neil õnnestus selle aja jooksul jääda nii muutumatuks. Kas neil tõesti ei olnud vahepeal mingeid erilisi muresid, Seldoni kriise või varjasid nad seda kangelanna eest, et too ei peaks eriti muretsema? Enda jaoks ma valisingi ma selle viimase seletuse, nad salatsesid Kaarna ees ju niikuinii kogu aeg :)
Mis jäi üle?
Paaris kohas tundsin lugedes, et autor on kasutanud ingliskeelset stamplauset, mille ta on üsna üks-ühele eesti keelde tõlkinud. See on pähh.
Wolverling – mulle jäi arusaamatuks selle sõna algupära. Tundub nagu ingliskeelne sõna. Kes selle siis kasutusele võttis? Kas kutsusid hundilaadsed ise endid nii? Andis selle nime neile Kaarna rahvas? Termin kõlab ingliisiaustajatele ehk lahedalt, kuid minu jaoks oli see nagu võõrkeha. Olgem eurooplased aga jäägem siiski eestlasteks. Kui kõik muu sai maakeelde tõlgitud, siis see väike pingutus oleks olnud töö lõpule viimine.
