Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Indrek Hargla ·

Frenchi ja Koulu reisid

(romaan aastast 2009)

eesti keeles: Tallinn «Varrak» 2009

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
0
6
2
0
0
Keskmine hinne
3.75
Arvustused (8)

Kolmas osa Frenchi märkmetest lisab eelmistele seletuse maagia olemasolu, päritolu ja hääbumise kohta. See on muidugi oluline – aga mitte väga, sest French ise maagiat ei kasuta. Muu maailma üldise olemuse kohta midagi uut ei avaldu, ainult mõned geograafilised kohad joonistuvad selgelt välja. Mis on ka muidugi hea. Ma ei tea, kuidas sellega tegelikult on, aga mulle jäi vähemalt mulje, et autor on kirjeldatavad kohad ise üle vaadanud. See väärib kiitust, sest mõnegi kuulsa meistri puhul on mulle tundunud, et eksootilised paigad on kirja pandud internetist lahkumata.

Mitte nüüd kogu aeg, aga vähemalt kohati suudab autor lugeja huvi toimuva vastu üleval hoida. Peab tunnistama, et mind meelitas edasi lugema küll pigem kirjeldatud maailm kui tahtmine teada saada, mis edasi saab. Põhjus ehk osalt selles, et on ju teada – nagunii saab French asjadest valesti aru ja keegi, tõenäoliselt Koulu, peab talle ära seletama, mis tegelikult juhtus.

Nagu varasemateski osades, kippus mind pisut häirima Frenchi komme lüpsta iga nalja kolm kuni viis korda kauem, kui see naljakas oleks. Näiteks et Tunne-Väldo on naljakas nimi küll, aga kas nüüd nii naljakas. Samas, Luhaäärest Kihusääre tegemine oli tore ja selle kordamisega ei pingutatud üle. Frenchi inimesekäsitlus on pisut heitlik ja oleneb sellest, kas inimene on Frenchile parajasti kasulik või mitte. Eriti selgelt väljendub see Frenchi suhtumises Imbisse, aga lahendamata jääb ka Koulu fenomen. No et mis see siis ikkagi on, mille pärast arukad inimesed Koulut hindavad, kui French näeb peamiselt tema koomilisi külgi.

Mitmeosaliste romaanide puhul on hea võte alustada mõneleheküljelise kokkuvõttega eelmistest sündmustest. Paraku järgneb sellele sadakond lehekülge, mille jooksul lisandub sarja sündmustikule üks kiri. Kõik muu on ühel või teisel kujul juba olnud. See on nüüd autori poolt pisut riskantne võte. Lugeja, kes ootab, et midagi juhtuma hakkaks, võib enne sündmusteni jõudmist ära tüdineda. Aga nagu juba öeldud, on kirjeldatud maailm sümpaatne ka siis, kui seal peale Frenchi kiusliku lõõpimise midagi ei juhtu.

Hinnet mõjutab kontekst. Kui see teos oleks tulnud vastu inglise keeleruumis, kaanel Kevin Andersoni blurb, oleksin kolme pannud.

Teksti loeti eesti keeles

Otsustasin panna sama hinde, mis eelmisele osale, sest mõlemad nad on umbes samal tasemel, kuid veidi nõrgemad, kui kõige esimene raamat.

Midagi üllatavat raamatus ette ei tulnud. Häirivat aga küll: liialt palju hakati sisse tooma moodsat tehnikakola või kaasaegse kultuuri nähtuseid
Teksti loeti eesti keeles

Hämmastavalt labaseks kirjutatud raamat. Ilma lõputa seejuures.

Frenchi ja Koulu seikluste kolmandat osa kätte võttes avastasin üllatusega, et see on Hargla seni mahukaim romaan - üle kuuesaja lehekülje! See mulje osutus osaliselt siiski petlikuks, sest teose esimese saja lehekülje jooksul ei juhtu absoluutselt mitte midagi. French, Koulu ja Nell on Koulu maakodus, teevad heina, käivad jões ujumas ja õhtul saunas. Kõik. Romaani seisukohalt mingit arengut ei toimu. Need sada lehekülge võib põhimõtteliselt maha lahutada ja saame standardmõõtu Hargla romaani.

Tegelikult peaks alustama kaugemalt - 2005. aasta kevadest, kui ilmus kolmest lühiromaanist koosnev jutukogu «French ja Koulu». Arvustasin toona raamatut Eesti Päevalehes ettevaatlikult positiivses toonis, kiites mõnusat aurupungilikku maailma. Kuigi juba siis tundus, et see ehitis logiseb igast nurgast - keskmiselt naljavaeseid nalju korrati veidi liiga palju ning stereotüüpide puhul oli vint nii põhja keeratud, et igasugune usutavus oli algusest peale kadunud. Eettevaatlikuks tegevalt palju oli sellist «jõuka mehe Pratchetti» tunnet. Aga üldiselt oli esimene köide siiski uudne ja värskendav ning keskmiselt humoorikas lähenemine Eestile ja eestlastele 1920. aastate alternatiivajaloolises ja aurupungilikus soustis.

Edasi läks hullemaks. 2007. aasta lõpus ilmunud kolmest lühiromaanist koosneva jutukogu «French ja Koulu Tarbatus» sisust ja tonaalsusest võis saada aimu, kui mõned kuud varem oli Eesti Päevalehes järjejutuna ilmunud kogumiku keskmine lugu «Sekeldused semiootikutega». Ilmnes, et kõik esimeses köites pealispinna all ähvardanud ohud on ilmsiks tulnud ja teoks saanud - kõiki kohati üsna halva maitse piiril balansseerinud «nalju» korratakse sõna otseses mõttes lõpmatult, kuni lugejat ähvardab tüdimussurma suremine.

Ja kui hakkad tagantjärgi vaatama, siis nagu mitte midagi ei toimunudki - lihtsalt mitusada lehekülge täiesti sihitut ja mõttelagedat ühest ruumist teise jooksmist ja igast võimalikust valestimõistmisest viimase ja sellele lisaks veel kolme pangetäie väljapigistamine.

Tuleb tunnistada, et võrdlused on Frenchil (Harglal) üldiselt läbi kõigi kolme köite üsna leidlikud ja jätkuvalt naermaajavad. Ohu märke andis aga teine köide veelgi - lisaks neile, millest kohe kolmandale köitele keskendudes pikemalt juttu tuleb, veel need üsna opakana mõjuvad «mis on varem toimunud?» sissejuhatused, mida pole kellelegi 21. sajandi kirjanduses tarvis, pealegi võiks ju eeldada, et järgi ostavad need, kellele vaevalt paari aasta eest ilmunud eelmine köide meeldis, ning siis muidugi see, et 1920. aastate aurupungi elemente täis maailm oli muutunud üsna pastelseks-värvituks.

Sai selgeks, et autor ei kavatsegi seda põnevat maailma (dirižaablid, Euroopa poliitiline kaart, ajalugu) edasi avastada, vaid teda huvitab vaid ühe apla ja ebameeldiva ning kõigest valesti aru saava ülbe kehkadivei ümber toimuv äravahetamiste ja eksituste farss, mis on üle valatud labaste naljade mõõdutundetu üleekspluateerimise ning stereotüüpide absurdistamisega.

Kolmas köide on teisest vaid seepärast grammikese parem, et Hargla on üritanud esimest korda Frenchi ja Koulu sekeldustest romaani kirjutada, miks «üritanud», sellest allpool. Rõhutame vaid üle, et esimese kahe köite romaaniks nimetajad ei tunne kas kirjandusteaduslikke termineid või tegelevad magusa enesepettusega - tegu on selgelt jutukogudega. Romaanile viitavad tunnused üldiselt puuduvad.

Alles kolmanda köite puhul adusin ma isegi asja, millele juhib oma arvustuses tähelepanu Juhan Habicht. Et Frenchi silmade läbi näidatakse meile ju maailma valesti, vildakalt. Ja seda läbivalt. See jahmatas mind kui lugejat päris kõvasti, sest äkki sain aru, et on tekkinud vajadus kõik tegelased peale Frenchi ümber hinnata. Et French kuvab oma isandat Koulut kogu aeg kui keskmiselt saamatut eputist ja hädavarest, Eesti ja Euroopa peavad teda aga mitmel-setmel alal väga tunnustatud tegijaks, siis järelikult French näitab meile mingit oma vildakat maailmanägemist.

Ja korraga ei tunne ma lugejana enam mingit õigust irvitada koos Frenchiga kõigi nende tikkude, aapude, pärakuvalude, mõmmmägede, imbide ja teiste üle, sest Frenchi tahtel näitab kirjanik neid kõiki meile valesti. Ilmselt ei olegi nad nii opakad ja saamatud hädapätakad ning hoopis Frenchi mania grandiosa ületab suuresti piire, mida tema sisemonoloogide põhjal niigi arvata võis.

Frenchi, Koulu, Nelli ja Imbi roadtrip läbi Poola, Austria ja Ungari Itaaliasse, Hispaaniasse ja Lõuna-Prantsusmaale paneb aga karastunud lugejagi tõsise katsumuse ette.

Teise köite kõige halvemad elemendid jälitavad meid kogu selle reisi jooksul ning sunnivad lugejat mitmeid kordi tüdimusest ja jõuetusest peaaegu kaevu hüppama. Hohhoo! Kas te lootsite, et nende labaste ja tüdimuseni korrutatud «pedenaljadega» on ühel pool? Kus sa sellega. Lisa tuleb! Aga ei miskit uudset, kõik vana ja mis sellest et auklikuks kulunud võetakse uuesti kasutusele! Ikka kuni räbalad taga... Te mõtlete nagu minagi, et no mitu korda saab French oma peremehe mingist fraasist valesti aru saada ja teda tõsimeeli homoseksuaaliks pidama hakkab? Oi, saab ja veel mitu-mitu korda!

Koulu teine eesnimi Väldo, mida French ja teised tegelased esmalt tema peenise vulgaarhellitusnimeks peavad... noh, neid «nalju» saate kümneid ja kümneid kordi. Jõuetuse ja oksendamiseni. (Kahju on lausa Tunne Kelamist, kes juhtumisi kuulub parteisse, mida kirjanik peab peasüüdlaseks kõigis Eesti hädades...) Uuesti kraamitakse välja Koulu erektsiooniprobleemid. Kas sõna instruktsioon saab telefonis valesti kuulda? Aga muidugi! Oh, heitke armu...

Ma ei mõista tõesti, miks kirjanik on valinud huumori-tegemise aineseks teemad ja «ühiskonna valupunktid», mis seda lihtsalt ei ole. Või pole juba mitukümmend aastat. Nagu need tüütult labased pedenaljad, nii on ka ajakirjanduse üle irvitamine, kuidagi nii kohutavalt «tule üleeile meile». Hargla jaoks oleks justkui aastal 2010 ikka aktuaalsed ja problemaatilised teemad ja hädad, millest muu maailm on mitukümmend või mitusada aastat teadlik olnud, neid piisavalt hekseldanud ja aktuaalsuse kaotanutena kõrvale heitnud ning haigused läbipõetuks ja patsiendid tervenenuks kuulutanud. Aga vot ei, Hargla jaoks ei ole nii! Samasooliste suhted, bulvariajakirjanduse olemus, eestlaste toitumisharjumused jpm on justkui põhilised teemad, mille ümber maailm keerleb.

Ilmselt ei tooks ma seda pila olgu siis «ühiskonna valupunktide» või eestlaste käitumise ja harjumuste ja kõige muu kohta üldsegi teemana välja, kui see kohati nii veidralt kiuslik, kitsarinnaline ja kompleksides siplev poleks. Ja see kõik on nii tüütu-tüütu, kuna tungib alati kõige ootamatumas ja meeldivamas kohas esile.

Meeldivaid kohti on tegelikult vähe, kuna kui Capri saare maaliline loodus ja miljöö välja arvata, siis Hargla kohta täiesti üllatuslikult ei õnnestu selles romaanis see «pildi sisse mineku» efekt. Prantsuse ja Hispaania Vahemere-rannik, kus toimub suur osa tegevusest, ei ole nagu päris, vaid meenutavad omaaegset nõukogude poliitilist põnevikku tegevuskohaga «kusagil Läänes».

Romaani Capri-leheküljed ehk siis 176-359 ongi vast selle köite paremini õnnestunud ning üldse on Vitalia-liin, tema minevik ja seiklused Capril romaani enim õnnestunud tegevusliin. Ja tõeliselt nauditav ning leidlik tundus siinkirjutajale vahest Frenchi ja Koulu pila vabavärsilise luule kohta ning üks selles laadis sooritus lk 370-371. Kogu ülejäänud romaan aga... noh, loed ja keerad lehekülgi, et mis saab edasi, ja tänad jumalat iga sulle antud lehekülje ees, kus ei korrata mingit juba lõpmatuseni ära leierdatud labasevõitu «huumorit».

Ja nüüd siis see lõpp. Seda ei ole, teate! Romaani lõpp on puudu. Ma ei tea, mulle on vist sattunud poest selline köide, mille kaante vahele kirjastuse või trükikoja apsaka tõttu on viimane poogen koos lõpupeatükkidega köitmata jäänud. Ma olin ikka odavalt tige, sest ma lugesin viimaseid paarisadat lehekülge öösel vastu hommikut, nii kella kuueni, järgmise päeva arvelt ja sain täiega petta. Traagiline ja dünaamiline lõpustseen jääb lahenduseta, jääb sõna otseses mõttes pooleli. Üks põhilisi pahasid kaob justkui ja üks põhilisi positiivseid tegelasi hukkub justkui. Ja kõik. Romaani lõpp. Kohe järgmisel leheküljel.

Ma vist nii juhmi näoga pole ammu olnud, kui tol hommikul kell kuus raamatu tagakaant jõllitades. Aga nüüd tuleb oluline osa! Neljandat osa, kus selguks kahe peategelase saatus ja üldse süžee lõpule viidaks või edasi areneks, ei ole otseselt mingis hoomatavas lähiaja plaanis! «Romaani» lõpp on stiilipuhas cliffhanger, peategelaste saatus jääb sisuliselt õhku rippuma, ja selle peale Hargla vastus küsimusele, «kas neljas «French ja Koulu» ka tuleb?» intervjuust ajakirjale Lugu:

«See on väga huvitav küsimus. Ma mõtlesin, et ei tule, aga nüüd, kui kolmas valmis, avastasin, et tegelased on ju alles noored inimesed. Nende elus juhtub veel nii mõndagi ja tundub natuke ebaõiglane seda mitte kajastada. Nii et ma ei välista, et kirjutan paari aasta pärast edasi. Aga siis ehk natuke teise nurga alt.»

Halloo?! Asume me ikka samas reaalsuses või?

Lõpetuseks tuleb tõdeda, et mulle jääb sügavalt hoomamatuks, miks kirjanik selle keskpärase sarja arendamise ette võttis, esikraamat oli ju keskmiselt hea, aga sellega võinuks ka piirduda. Edasi on toimunud vaid piinlik tippimine mööda allakäigutreppi. Ja Hargla ise on samal ajal jätkanud ka suurepäraste tekstide kirjutamist, ainult et kui ma mõtlen, kui palju potentsiaalset kirjutamisaega on kulunud selle odava farsi ketramise peale... Miks?

Tjah, ma olen aru saanud, et «French ja Koulu» olla läbimüügi poolest Hargla populaarsemaid asju. Tõesti. Iga rahvas väärib oma kirjanikke. Ja vastupidi.

Nii kõrget hinnet oskan ma seletada vaid sellega, et teistpidi võttes oli ju põnevavõitu ning lobe lugemine ja läbi sain ma ta kiiresti...

Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt ma alguses, lugemise ajal, plaanisin "nelja" panna. Paar päeva peale lugemise lõppu ja veidikest settimist on aga hinne langenud "kolme" peale. Miks?

Noh, eelpool on juba enamus ära öeldud. Raamatul pole lõppu. 600 tublit lehekülge ja siis selline lõpp, või õieti "lõpp", nagu oleks Varraku peatoimetaja seisnud relv käes autori selja taga ja sundinud kähku midagi paberile kritseldama, et saaks juba valmis. Mingi segane rabelemine, kõik jääbki segaseks, kiirustades ja ülejala lastud, sulepeast välja imetud hale lõpu paroodia.

Ja no see "Väldo". See ei ole naljakas, ausõna ei ole. Kusjuures seosest miski poliitikuga sain ma teada alles eelmisest arvustusest. Oluliselt võikam nimi on seesama "Koulu", mis mulle algusest peale on erakordselt vastik tundunud. Aga nende lõputute Väldo-teemaliste mitte kordagi naermaajavate "naljade" eest läheb pall maha küll. Kaua võib, tõesti. Pealegi, jällegi nagu eespool mainitud, kõik need Mõmmmäed ja Pärakuvalud ei olnud ka just teab mis andekad, aga selle õnnetu Väldo ilmselge üleekspluateerimine oli liig mis liig.

Muidu polnud väga vigagi, kui nii võib öelda ilma lõputa raamatu kohta. Lugeda oli huvitav ja 600 lehekülge möödusid üsna kiiresti, kuni ühekorraga saabusid tagakaas ja "mis see siis nüüd oli?"-tunne.

Ma ainult loodan veel, et ülalmainitud intervjuu autoriga, kus mainitakse võimalikku neljandat osa ainult uitmõtteks jääbki. Koulu-Väldo & co on oma aja täiesti ära elanud ja end lõpuni ammendanud. Veidike kahju ainult, et see finaal nii kehvakene välja kukkus.

Teksti loeti eesti keeles

Sai ka siis lõpule jõutud. Ei tea, kas eelnevate arvustuste lugemine enne raamatu kättevõtmist oli paha või mitte, igatahes nende arvustuste valguses üllatusin positiivselt. Ei olnud neid esimese osa tüütuid voolikurullistiilis nalju, samuti ka teisele osale omast ohtrat situatsiooni- ja vääritimõistmiskoomikat. Seda küll oli, aga mitte nii tapvalt palju, et see äktšionit lämmatama oleks kippunud.Väldonaljade koha pealt tuleb mulle meelde, et mul omal on üks kolleeg, kes on üksjagu Frenchi moodi – kaval ja libe, samas kamraade kaitseb ja hoiab. Ja samal ajal on ta ka üks kohalikke juhtivaid lõuapoolikuid. Kui keegi näiteks õllelauas kogemata kiitleb, et temal on depoo pikim riist, siis paar nädalat kuuleb töö juures neid riistanalju, täpselt samamoodi, nagu kõnealuses teoses see väldotamine kestis. Ehk siis tegu oli mu meelest lihtsalt seltskondliku omavahelise ilkumise ja lõõpimisega, mis ei taotlenudki olla naljakas, lisas lihtsalt Frenchi olemusele natuke värvi. Ja kui juba French on selline, siis temast kirjutades polegi vist võimalik sellistest labasuse piiril ilkumistest hoiduda. Ta lihtsalt muutuks kellekski teiseks.Lõppu ma ka väheke kartsin, samas olen sarnaseid “ilma lõputa” raamatuid varemgi lugenud. Õieti üks soome-rootsi kirjanik tegi mulle ja paljudele teistele selgeks, et igaüks võiks teatud hetkest ise edasi jutustada, kas Ilusa Sabaga Orav jäi ikka ellu ja kas Nuuskmõmmik tuli koos kevadpäikesega tagasi. Samuti võib igaüks edasi fantaseerida, kas Nell kasvatas pärast mõõduka näopeksu abil Frenchist tema labased väldo- ja muud naljad välja või mitte ja mitu libahundikutsikat tulemas on. Algus, sisu ja lõpp olid raamatul siiski täiesti olemas, parimal juhul võinuks lõpp võimsam, põhjalikum ja põnevam olla. Praegu jäi see vahepealse ületrumpamiste, pügamiste ja petmiste möllu varju, põnevus ja pinge langesid lõpus kuidagi ära.Muidu see seltskond on lahe küll ja maailmgi üsna huvitav, kui aga kirjanikul hea idee tuleb, lasku aga käia. Mina küll loeksin nende seiklusi edasi.
Teksti loeti eesti keeles

Kolmas Frenchi ja Koulu raamat. Seekord siis reisikirjelduslik seiklus läbi Euroopa, sekka natuke nalja ja näpuotsaga vandenõuteooriaid. Üldiselt mul erilist usku sellesse teosesse ei olnud. Ellmine osa oli küll täiesti loetav ja aitas mõnusasti aega viita, kuid kõige paremat muljet see just ei jätnud. Olin suhteliselt kindel, et "Reisid" on veel hullem, aga võta näpust. Peale esimest paarisada lehekülge, mille jooksul praktiliselt midagi ei toimunud, läks lugu lõpuks käima ning põnevus püsis peaaegu kuni lõpuni. Miks peaaegu? Sest "Lõvisüdame" vandenõu, kui see oli lahti harutatud, jättis suhteliselt mannetu mulje. Ootasin midagi säravamat, võimsamat, mastaapsemat. Viga võis olla ka Lõvisüdames endas, selline natuke kahvatu tegelane oli. Tugevad kangelased nõuavad veel tugevamaid vastaseid. Või vähemalt natuke värvikamaid, mida Lõvisüda kindlasti kohe ei olnud. Lõpu puudumine mind otseselt ei häirinud. Muidugi oleks võinud olla veel üks peatükk, kus otsad kenasti kokku tõmmatakse, kuid ilmselt ei pidanud autor seda vajalikuks. Ei pea ka mina. Küll järgmine osa seletab! Neli
Teksti loeti eesti keeles

Parem kui teine osa, aga lõpu puudumine ärritas küll, mistõttu neljas köide justkui hädavajalik näib olevat, ehkki väga kahtlane, kas see ikka kunagi ilmub. Frenchi vildakas maailmavaade sai küll juba esimesest raamatust selgeks, päris ilmselgelt aga teisest, nii et üllatuda polnud milleski: Koulu on tegelikult tark ja French on äärmiselt egotsentriline ülbik, ehkki kindlasti mitte ilma meeldivate joonteta.
Naljad olid tõesti kohati liialt labased, aga üldiselt loeks siiski sarnast, ehkki vähe paremini tempereeritud raamatut küll.
Teksti loeti eesti keeles
x
Oskar Nassar
28.05.1987
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Eesti ESIMENE etnohorror romaan läbi loetud ("Rehepappi" ei saa ju ikka horroriks pidada)ja sellist magnetismi suudab ainult Hargla pakkuda. Hommikul kätte võetud raamatut ei suutnud enne käest panna kui kell pool kolm öösel ja viimane lehekülg loetud.PS: Pole sarja vaadanud ja arvan, et see aitas lugemiselamusele tugevalt kaasa.
Teksti loeti eesti keeles

Võtsin selle raamatu ette kuna see oli selle aasat Stalkeri eesti romaanide nimekirjas, eelnevad teadmised autori ja romaani kohta puudusid täiesti. Arvustusi peale ülevalkirjutatu ja ühe blogi postituse ka internetist ei leidnud. Juba esimesest leheküljest haaras romaan mind endasse täielikult. Tõesti hea stiili ja kasvava pingega kirjutatud romaan. Pani mõtlema nii mõnegi küsimuse üle ja sobiks suurpäraselt arutamiseks mõnes ülikooli kirjandust ja elu vahekorda puudutavas loengus. Erilise kiituse saab Helsingi kujutamine. Ise korduvalt Helsingit külastatuna tundsin tõesti, et kõnnin koos romaani tegelastega mööda suvise rohelusse mattuva kesklinna tänavaid. Kahju, et paljud sellised romaanid jäävad eesti avalikusel ja kriitikutel kahe silma vahele ja ei ületa uudiskünnist ja sellest tulenevalt ei jõua paljude potentsiaalsete lugejateni (eks see oluneb ka kirjastuse poolsest viitsimisest/viitsimatusest teost promoda meedias). Kui kokkuvõttes, kui tõesti on tegemist Kristjan Looritsa debüütromaan siis suur kummardus autorile ja jään edaspidisi trükisi ootama.
Teksti loeti eesti keeles

simene gootiromaan mis kätte sattunud. Huvitavad uued teemad eesti ulmekirjanduses , kuid teos kokkuvõtvalt tekitas kahetisi tundeid. Leila Tael-Mikešini romaan koosneb kahest osast, mille esimene pool oli ikkagi tunduvalt tugevam kui teine (mis tõigi pandud hinde alla 3-le). Esimesel poolel oli eesmärgi pärasem faabula ja tegelaste eesmärgid/motiivid selgemini esile toodud. Teine pool vajus kuidagi ära ja jäi pingutatuks ning tekkis liigne kordumise moment. Kiidaks eriti esimeses osas loodud suhtevõrgustikku ja head iroonilist huumorit, millega tegelased üksteist torkisid. Kokkuvõtvatlt jäi midagi ikkagi puudu. Mingi süzeelik pööre, mis oleks viinud näiteks tegelaskonna kuhugi teise keskkonda või toonud sisse uusi tkaraktereid (mitte samu tegelasi uuestisõndinud kehades).
Teksti loeti eesti keeles

Olles lugenud paar esimest peatükki Kent Raju romaanist, tekib koheselt küsimus: mis vanusegrupile on romaan suunatud? Kas on tegemist noorteromaaniga või ikkagi täiskasvanuile suunatud teosega? Mina liigitaksin selle ikkagi noorteromaani alla (vanusele 10-16) ja hindaks seda ka vastavast vaatepunktist. Lugu on lihtne, mõistatusliku Maa otsimine Universumi sügavustest, pikitud kohati täitsa meeldiva ja puhta (noortele lugejaskonnale suunatud) huumoriga. Lugedes tekib kergesti paralleel kultussarjaga "Futurama" (Merf - Fry, Piilips - Bender, Aurora - Leela, Adam - Professor, Zergio - Zoidberg, Pegasuse pardaarvuti - Planet Expressi süstiku autopiloot, kosmomaffia - robomaffia) ning ka kummalisel kombel Priit Pärna animtsiooniga "Porgandite öö" (Riici valitsushoone - hotell PGI). Kosmoserändudega seotud noortekirjandust meil eestis muidgi ei tea kui palju ei ilmu, ehk on erledaimaks näiteks selles vallas Henno Käo "Oliüks", mis on isegi teatavas mõttes kultusteos. Kuid "Oliühele" sarnast helget ja kaasahaaravat maailma "Tuntud Universum: kadunud Maad" lugedesi ei teki. Tõesti oleks vaja olnud toimetaja tugevamat kärpivat kätt, mis oleks romaani küll lühendanud kuid samas tummisemaks muutnud. Sama kehtib ka keele kasutuse osas, kohati tundus et osad naljad oli mõeldud lugemiseks inglise keeles või need oleks lihtsalt inglise keeles palju paremini töötanud.Kuid lõpetuseks võib öelda, et kui peaks ilmuma teine osa AS Otsigumootori sõpruskonna tegemistest Tuntud Universumis, siis võtaks selle lugemiseks küll ette. Hindeks jääb hetkel 3, sest usun et autor on võimeline palju tugevamat teost kirjutama ning siis on järgmine kord ka kuhugi tõusta.
Teksti loeti eesti keeles

Maniakkide Tänava viimase romaani lugemine läks lennates. Kindlasti on tegemist autori seni parima ja läbimõelduma teosega, mis võttab tegelikult kokku ühe mõttelise osa Maniakkide Tänava eelnevast loomingust. Eriti kiidan teravaid ja hästi sihitud torkeid praegu Eestis olevate väärnähtuste suunas (erakonnad, Riigikogu, poliitbroilerid). Tundub, et isegi tuumakatastroof ei muuda olematuks ühiskonnas olevaid kasvajaid.
Teksti loeti eesti keeles

Võtsin raamatu ette kuna leidsin selle Stalkeri järgmise aasta nimekirjast. Pole ammu ühtegi klassikalist fantasy`t lugenudki ning eriti eesti autori oma. Eelnev arvustaja on juba üldiselt kõik olulise välja toonud, mis raamatut puudutab ja temaga tuleb suures joones nõustuda. Tahan esile tõsta seda, et tegemist autori debüütromaaniga ja seetõttu ka hinne 5. Oleks meil tihedamini nii mahukaid ja läbikomponeeritud esikteoseid. PS: Ainus asi, mis mind kohati häiris oli toidukordade ja söömise väga detailne ning tihti ette tulev kirjeldused. Lugedes läks lihtsalt kõht alatasa tühjaks.
Teksti loeti eesti keeles

Kassarit ja seal leiduvaid kivisid, mis seonduvad tulnukate ja muu müstilisega, on ennegi eesti lastekirjanduses kujutatud. Nimelt Henno Käo jutustuses "Suure kivi lood", mis sisaldas palju rohkem ulmelisi elemente, kui Reinausi romaan. Võrreldes esimese osaga on ulmelisi elemente vähemaks jäänud. Kui raamatus "Mõistatus lossivaremetes" liikusid ringi kummitused, siis nüüd on ainsad ebaharilikud momendid hüpnoos ja ravivõimed. "Kivid, tulnukad ja sekt" on sellegipoolest kaasakiskuvam ja seiklusrikkam lugemine, kui esimene raamat ning kindalsti väga mõnus suvelugemine noortele. PS: Ka minus tekitab tegelaste vanus kummastust, kohati nagu oleks gümnaasiumi vanustega tegemist, siis aga jälle pigem kujutatud 13-14 aastased hingeelu.
Teksti loeti eesti keeles

Eelmine arvustaja on kõik olulisema juba välja toonud, nii et polegi suurt lisada. Aga eks "Okultismiklubi" hinnates tuleb kõige pealt arvestada ikka seda kellele see on kirjutatud. Lugejaskonnaks on põhikoolis käivad noorukid (12-16 aastased) ning seda arvestades on tegemist igati korraliku noorsoo seiklusjutuga. Raamatus on olemas kõik see, mis kutsub tänapäeva noort lugema - müstikaelement, noortesuhted ning seiklused. Ning kuna tegemist noortega nö. naabervallast, leiab kindlasti iga koolinoor loost tegelase kellega ise samastuda. Kindlasti võiks selline teos kuuluda ka koolis loetavate raamatute valikusse (Vana-Kuustes kindlasti ka kuulub). Raamatu populaarsusest annab ka tunnistust see, et just ilmus ka järg.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat sattus lihtsalt kätte raamatukogus riiulite vahel tiireldes. Ikka kõvasti on vett merre voolanud ja eesti ulmekirjandus edasi läinud sellest ajast, kui Seppo "Hüatsinsõrmus" ilmus. Praegu lugedes tundus ikka äärmiselt amatöörlik kogumik olevat (võrreldes näiteks Matt Barkeri tekstidega). Kõigis novellides ammu tuntud ja ära leierdatud faabulad (sõnajalaõis, loss veekogu põhjas, filosoofide kivi), millele polnud midagi uut juurde lisatud. Lugedes ei jäänud muljet, et tegemist on õudusnovellidega (nagu tutvustus raamatu kaanel seisab), vaid muinasjuttudega algkooli õpilastele (Kreutzwaldi või Eiseni töötlused). Palju oli ka ebaloogilisusi ja lihtsalt kergema tee minemist tekstides. Aga mis kõige "hirmsam", lugedes ei olnud kordagi hirmus, isegi mitte kõhe ja sel juhul on õudusjutt kindlasti läbi kukkunud. Hinde 3 panin puhtalt seetõttu, et kirjanik oli neid lugusid kirjutades 17-21 aastane ja seetõttu vähe leebem hindamisel.
Teksti loeti eesti keeles

Seikluslik detektiivilugu, mille lõppu on lisatud ka tilgake ulmet (ajaränd tulevikku ja saadud teadmistega sündmuste mõjutamine olevikus). Lugu mõneti võrreldav samal ajal perioodikas ilmunud Lew R. Bergi järjejuttudega. Kuid Tarlapi stiil on lihvitum ja peakangelane pole nii macho kui Bergil. Ilmselt Bergi puhul oleks Traven kandnud mantli all automaati ja paari granaati. Puudustel on eelnevad arvustajad juba peatunud.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu sellest kuidas ühe inimese uskumatuna näiv sugereerimisjõud suudab hävitada kogu inimkonna. Kirjutamisstiilile ei saa midagi ette heita, sulg jookseb hästi. Kuid samas oli osasid nüansse a loogikavigu, mida eelnevad arvustaad samuti välja tõid - kas ikka hakkad esimesena ennast sööma? Üritaks ikka enne midagi kinni püüda merest.
Teksti loeti eesti keeles