Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Leo Kunnas ·

Gort Ashryn: II osa. Sõda

(romaan aastast 2009)

eesti keeles: Tallinn «Eesti Päevaleht» 2009

  • Stalker
Hinne
Hindajaid
8
2
0
1
0
Keskmine hinne
4.545
Arvustused (11)

Pikk sissejuhatus on lõpuks läbi ja lugu algab.

Kavandatava triloogia teise köite alguses algab Maa Föderatsiooni sissetung Gort Ashryni planeedile. Kõrge tehnilise arengutasemega kohalikel on veidral kombel monarhistlik ühiskond ja nagu mingi aja pärast selgub, on sõjal ka muid põhjusi, kui Föderatsiooni presidendi soov kogu inimkond oma võimu alla saada. Gort Ashryni ja Galad Faeli elanikke kujutatakse äärmiselt vapratena ning nende poolel on nii autori, lugeja, kui ka Anton Irv VIII sümpaatia... kes siiski ei taha poolt vahetades oma sõjaväge reeta. Suur osa romaanist koosnebki lahingukirjeldustest, mis on kohati suhteliselt verised ja masendavad. Maa Föderatsiooni ühiskonna sisemine määndumine on selgelt näha, nagu ka föderaalsete relvajõudude terroriga loodud "lojaalsuse" õõnsus. (On näha, et kloonsõdureid suudab nende ebainimliku eluga leppima panna vaid teadmine, et nad kaitsevad kogu inimkonda, ja kaasinimeste vastu sõdimise fakt muudab olukorra nende jaoks talumatuks). Ühes episoodis antakse üsna selgelt mõista, et ka tehismõistuslikul tankil on rohkem iseseisvat mõtlemist kui föderaalarmee sõduril. Kõige paremini iseloomustab autori suhtumist konkreetne katkend:

"Uue seaduse järgi ei tohi bioroboteid enam keegi omada. Võib-olla tähendab see tõesti välibordellide lõppu? Abraham Lincoln vabastas orjad. Rajiv Singh järgis tema eeskuju. Ta vabastas inimesesarnased masinad," vastasin talle.
"Siis ei ole peale föderaalarmee sõdurite enam kedagi vabastada jäänud," irvitas selle peale vana ülemveebel.

Millegipärast meenus teksti lugedes mulle kohati Dan Simmonsi "Hyperioni langus"... ehk just sel põhjusel, et kirjeldab inimeste tähtedevahelise impeeriumi mitte-just-väga-edukat sõda umbes tuhande aasta pärast ja sisaldab hulgaliselt viiteid ka varasemetele, meie jaoks küll tulevastele sõdadele. Tean, et Kunnas on ka Simmonsi tulevikusõja kirjeldusi kiitnud, mainides seejuures, et need on tsivilistist kirjaniku kohta head. Huvitaval kombel kirjeldavad paljud eesti militaarulme teosed sõda vallutaja seisukohast nähtuna, lisaks Tarlapi "Kurjuse tunnile" ja Bergi "Mustale kaardiväele" ka käesolev triloogia.

Hoogne, põnev ja nukravõitu romaan, mis lisaks sõjakirjeldustele sisaldab ka suuri mõistatusi aja ja ruumi kohta nagu hea teaduslik fantastika ikka. Kindel "5" ja võib juba aimata, kes suvel parima algupärase raamatu "Stalkeri" saab.

Teksti loeti eesti keeles

Hinne praeguseks "4", sest mul on hetkel tõsiseid kahtluseid selles, kas kirjanik ikka oskab järgnevas osas välja rabeleda käesoleva osa lõpuks kokku keerutatatud keerulisest olukorrast.
Teksti loeti eesti keeles

Mu tagasihoidliku arvamuse järgi on selle triloogia näol - kui see ikka triloogiaks lõpuni valmis kirjutatakse (aga hetkel pole küll ühtegi märki näha, miks ei peaks kirjutatama)- tegu eesti ulmekirjanduse absoluutse tipuga, maamärgiga tulevaste põlvede jaoks ja tähisega, mille järgi hakatakse tulevikus eesti ulmekirjandust jagama (enne Kunnase "Gort Ashryni" ja pärast). Tegu on võimsa, põhjalikult läbimõeldud ja ilmselgelt oma asja tundva kirjaniku kirjutatud hard sf-romaanisarjaga, usun et siinkohal pole vaja pikemalt peatuda ei käesoleva raamatu sisul ega triloogial üleüldse - 2009. võidetud Stalker peaks selle raamatusarja "kohustuslikuks" olema teinud igale inimesele, kes algupärasest eesti ulmest üldse midagi teada tahab. Mis puutub eelmisesse arvustusse, siis mina küll ei näinud mingit kokkukeerutatud keerulist olukorda ega pole mul ka kahtlusi Kunnase võimes lõpuosa ajarännust stiilselt välja tulla. Ilmselge eeskuju Dan Simmons keerutab oma Hyperioni-saagas lõppude lõpuks asjad ikka hoopis hullemini kokku.

Keskmine osa nagu keskmine osa ikka, ootan kannatamatult ja ootusärevalt võimast finaali. Viis, plussidega,

Teksti loeti eesti keeles

Lugedes nii esimest kui teist osa Kunnase raamatust hämmastab mind kõige enam selle teose mastaapsus. Seni loetud Eesti ulmest siia midagi samalaadset leida ei oskagi. Ja sealjuures ei pea ma silmas mitte üksnes mahtu, vaid pigem just põhjalikkust, millega Kunnas on oma teose maailma loonud.

Süžee poolest on võimalik tõmmata ilmseid paralleele Vietnami sõjaga, milles USA väed ei kaotanud ühtegi lahingut, kuid lõpuks ometi kaotasid sõja.

Lugedes tundub, et raamat keerleb kahe asja ümber - esiteks sõda. Sõda on justkui omaette tegelane selles loos. Selliselt on ilmne, et sõjaväelasena tunneb Kunnas asja. Teiseks on küsimus inimlikkusest. Kuidas selles jamas jääda inimlikuks? Just - mitte kas, vaid kuidas, sest autor näib eeldavat, et siiski on see võimalik.

Tugev viis, sest nagu öeldud, Eesti ulmes silmapaistev teos. Ei peaks midagi häbenema ka suurmeistrite kõrval :)

Teksti loeti eesti keeles

Kuna parajasti vormindasin USB 1.0 otsas rippuvat terabaidist kõvaketast, eelistasin oma arvutiromu võimalikult vähe torkida ja lugesin siis esimese osa järel ka käepärast olnud teise läbi. Teises osas läheb pisut huvitavamaks, ehkki sisu on selle viiesaja lehekülje peale ikkagi häbematult vähe. Vähemalt pole tekst väga keeruline, muidu küll lõpuni poleks kannatanud… Kui nii edasi läheb, võib viimasele köitele juba rahuldava panna.

Sõda, jah: kujutame nüüd ette, kuidas raudrüütlite hiilgeajal oleks keegi võinud tänapäevast sõda kujutada. Et noh, alguses lasevad vibukütid penikoorma või paari kauguselt lendu tiheda nooltepilve, millede tekitatav vihin kõlab pigem kõuemürinana; seejärel tulevad kolmetonnistel hobustel kümnemeetriste piikidega rüütlid, kes on sünnist saadik turvist kandnud ja sellega sõna otseses mõttes ühte kasvanud… Hullult realistlik, eks, isegi kui me jätame arvestamata, et tegelikkuses pisut teisiti läks? Probleem on selles, et tekst ei tekita vähimatki tunnet, et loetav on miskitpidi tõeline. Tõeline mitte tulevikuennustamise mõttes, vaid iseeneses, kirjandusena. Tegelikult täpselt üks koht on, mis heas mõttes meelde jäi: see, kuidas mehed parajasti tankiga möla ajavad ja see teatab, et omadel on tuletoetust vaja. Veereb natuke kaugemale, teeb sekundi murdosa jooksul pooltosin lasku horisondil paistvate mägede suunas ja siis tuleb tagasi. Ei olnud lihtsalt kirjeldus, vaid midagi enamat; oleks sellist stiili rohkem, oleks juba suur samm loetava teksti poole.

(Pesin just pesu, ja sealjuures meenus kellegi kunagi Marduses ilmunud “Lihasööjad püksid”. Ei saanud autor lõpus elegantselt mainida, kuidas kuskil urkas vedelesid verest korpas püksid, mille kokkuvajunud säärtest kolletuvad luud välja ulatusid, ikka pidi sõnaselgelt ütlema, et “need olid lihasööjad püksid”. Ja ma hakkasin natuke mõtlema, et miks siis ikkagi niimoodi kaude ütlemine hea on. Me ei ole ju mingid hiina jobud aastast 1000, kes arvavad, et midagi väärt on ainult need asjad, millest enne eluaegset õppimist aru ei saa?

Ja selle läbi sain mina sõnastama Kuldse Reegli: teadmine ei tähenda mõistmist. Ämbrite kaupa kirjeldusi sellest, kuidas mehed omal päid otsast lasevad, ei too meid üldse lähemale arusaamisele, miks kuradi pärast nad niimoodi teevad. Hea kirjandus läheb mööda sellest, millest näiteks kooliõpikud kubisevad, ja annab sulle mulje, nii et sa kuidagi asjast aru saad. Kiuslik küsimus: kas reservkolonelleitnant Leo Kunnas õppis kohusetunnet, au ja julgust kooliraamatust, või äkki ikkagi kuidagi kaudsemalt, eeskuju järgi näiteks?

Siin peitubki põhjus, miks “Sõdurjumala teener” on hea kirjandus, Gort Ashryn aga mitte.)

Selles köites realiseerub lõpuks ka võimalus, et mõni tegelastest vastaspoolele üle jookseb ja, khm, sellele tagajärjed järgnevad. Tõsi, fakt, et reeturi kogu üksus hukatakse, ei mõjuta mitte kuidagi sõdurite käitumist. Ma ei viitsi arutleda teemal, kuidas ja miks selline sunnivahend määrustikku viidi ning kes ja mismoodi arvas, et see mingitpidi tõhus võiks olla (reeturil on peaaegu et definitsiooni kohaselt sügavalt savi, mis tema kaaslastest saab) — probleem on selles, et vähegi inimlike sõdurite keskel tekitaks see väga paranoilise õhkkonna, mis lahingutegevuse eskaleerudes üha süveneks. Ja Gort Ashryni maailma sõdurid on piisavalt inimlikud, et suht möödaminnes rängalt ja korduvalt määrustikku rikkuda (Jaak Jaagu kloon Jaak MDCLVIII, ma räägin sinuga!). Et raamatus, mis isegi iga väljatulistatud granaadi aintiainelise olemuse ja täpse laengu ära märgib, ei ole sellise ebaloogilisuse selgitamisele tähelepanu pööratud (geneetiline manipulatsioon? mingid põnevad tulevikunarkootikumid? lahinguarvuti poolne pidev ajupesu?), tuleb järeldada, et Kunnas ei pannud seda tähelegi. Et noh, kirjeldame mingeid hästi drastilisi sunnivahendeid, et sõjaväeelu ebainimlikkus ikka selge oleks, ja siis ongi hea ja piisav. (Siinkohal peab kuulutama, et enne Kunnase Algernoni-intervjuu lugemist uskusin ma jumala tõsiselt, et ta peabki siinset sõjaväekorraldust ilgelt heaks. Veel üks kivi autori kapsaaeda kuhjuvasse kangrusse.)

Lahe on, kuidas miljonite inimajude võimsusega arvutid on lihtsalt arvutid, aga pane jupp maad lahjemale arvutile inimkujuline kest ümber ja voilá! valmis on elukas, kes võib inimest igati asendada, ka emotsionaalselt (kuni inimese väljatõrjumiseni). Ja kes teise osa alguses kodanikuõigused said. Okei, see oli poliitiline otsus, ja ega tsivilistid hüperintelligentsete militaarmõistuste olemasolust muhvigi ei tea, ja nood on ühiskonnast isoleeritud ka, blahh blahh, aga potentsiaalset probleemi ei mainita poole sõnagagi. Muide, kui ma õieti mäletan, siis peategelase uus silmarõõm kasutab ajuna umbes samade parameetritega arvutit, kui nood naeruväärselt juhmid ja abitud isepaljunevad robotid… Näe, mida kõike femtoorgaaniline naiseihu võimaldab!

…Oot misasja? Femtoorgaaniline? Ei-ei-ei, kvantmaailm on natuke nagu fundamentaalselt erinev meile igapäevaselt tuttavast makromaailmast. Ei saa nii, et paneme elementaarosakesed ritta ja siis ütleme, et need prootonid on orgaanilised, need aga mitte — see on umbes sama mõttekas kui nende värvist või tekstuurist rääkida. Või sellesinase veideraine põlemisel tekkivast kärsahaisust. Ühesõnaga täpselt sama jama, mis esimeses osas, kogu arenenud tehnoloogia piirdub mõtlematult lisatud futuristlike eesliidetega.

Ei tea ja ei tahagi teada, kuidas peaks käima jumala normaalsete inimeste automaatne konvertimine hoopis teise keele ja kultuuriga isikuteks — määdzhik noh, tulevik, nagu eelmise osa arvustuses juba ütlesin… Põeb autor väga seda isiksuse ainulaadsuse (ja seega siis puutumatuse) asja ja tahab näidata, kui hullult ebainimlik ikka toimuv on. “Redivivusele” teeb iga kell ära…

Lahedalt toimub romaani lõpus salajasele ülesandele minek. Teeme nüüd kõik näo, et usume: meil on pikka aega ette plaanitud ülisalajane operatsioon (seesinane Manhattan Manhattani kloon Manhattan XII), mis määrab maailma saatuse. Selle teostamise lõppfaasis läheb mingi kolonel teisele planeedile, võtab sealt ühe üksuse, väidab, et peab täitma ülisalajase ülesande ja teatab kohalikule ülemjuhatajale, et nüüd vajab ta meeletut energiakogust, mille kokkukraapimiseks tuleb sisuliselt kogu väekontingent kaitseta jätta. Selle põhjendamiseks, pange tähele, pole tal midagi ette näidata. Olgu kuidas on marssali pitsatiga kullast ürikuga, millele too käsud omaenese verega kirjutanud on, tal ei ole isegi SMSi-pikkust sõnumikest (paar terabaiti vms). Ta lihtsalt ütleb, et kui seda energiat ei saa, laseb ta kindrali maha. Ilmselgelt eeldades, et kindral isegi ei ürita sellise sitapea takistamiseks midagi teha. Noh, jah, okei, kolonel lubab lisaks kindrali tapmisele seppuku sooritada (et oma subordinatsiooni rikkumist heastada), aga see on neil niikuinii umbes sama tavaline kui hammaste pesemine. Ehk on see mõeldud bürokraatia ebainimlikkust kujutama ja et näe, kui hästi peategelane ikka väljapääsmatust olukorrast välja pääses, aga paraku muudab selle ebatõenäoliseks asjaolu, et Jaak Jaagu kloon Jaak MDCLVIII ei tee kogu selle jama peale teist nägugi. Poohui need potentsiaalsed hingepiinad, ta ei pomise isegi “litsid mehed need peastaabi mehed” või midagi sellist.

Ajaränd on teadupärast imerohi, mis ravib kõike soovimatust rasedusest ülegalaktilise katastroofini, nii et kõik lahtised otsad peaks järgmises osas kõvasti umbsõlme saama.

Nüüd on siis sarja mõlemal osal Stalker olemas. Häbi on kuuluda teie hulka, vennad ja õed teaduslikus fantastikas. Häbi on. Tõesti ei taha millelegi hinnaalandust teha puhtalt sellepärast, et see eesti oma on. Ega ma eesti ulmega seksuaalsuhtes pole, et selle miinuseid plussideks peaksin… Kardan, et nüüd on jälle üks ulme etalon tavainimese jaoks juures — “noh ma lugesin selle taevani kiidetud GOST Arseenikumi läbi ja ausalt, ulme on ikka üks lapsik iba küll”.

Teksti loeti eesti keeles

Ega pole muud öelda, kui härra Kunnasele kiitust laulda. Minu arvates kõige parem kosmoseooper, mis eesti ulmekirjanik kunagi loonud. Esimese osaga võrreldes ikka täiesti teine tase. Eks muidugi põhjuseks otsene kaasahaarav tegevus sõjaväljadel ja maa-alustes käikudes (mitte mälestustes viibimine ega ajaloo lahtiseletamine, nagu I osas). Tegelased ja tegevuskohad jooksid kogu lugemise aeg värviliste piltidena silme ees. Lõpus oli kohe kahju, et kolmandat osa pole veel ilmunud ja praeguseks pidi lugemise pooleli jätma.
Teksti loeti eesti keeles

Kuna laias laastus oli lugemisnauding umbes sama suur, kui esimese osa puhul, sai viie kätte.
Noh, eriti kuna kodumaises ulmes midagi samaväärset tõesti võrdluseks võtta ei ole.

Ent paraku, erinevalt esimesest osast, kus jätsin vahele ainult paar lehekülge tankiteemalist ettekannet, lugesin teises osas ikka väga mitmes kohas: "1,2 kilomeetri sügavusel keerdus tunnel 30-kraadise nurga..." ja hoplaa, ma vaatan juba järgmist lehekülge, sest mulle ei ütle see kirjeldus midagi - s.t. ma tean, mida tähendab kilomeeter ja mis on 30-kraadine nurk, aga panna see info mu aju blenderisse koos tundmatu planeediga, mis on oluliselt suurem, kui maa, tundmatute ehitustehnikate, mulle segaseks jäävate turvisevastupidavuste, võimaliku liikumiskiiruse ja sellega, et lisaks on mängus ka pettused, lõksud, vastased ja kahepoolne luureandmete ebakindlus, ning ma lihtsalt ei suuda endale mingit asjalikku pilti sündmustest nagunii luua. Võin ju lugeda sõnu, mis mulle midagi ei ütle, aga milleks? Parem oli kedrata edasi sinna, kus sellejaselle Rooma numbri pea plahvatas, kuna kaitseväli ei pidanud, aga suurte kaotuste hinnaga rühkis peakangelane ja tema ellujäänute rühm edasi. Ja kõik on selge, kõik on öeldud. Vähem möla, pikem samm.

Samuti oli mul teatud probleem raamatus puhkenud suure armastusega. S.t. mulle tundub täiesti tõenäoline, et mehes, kes on üldse elus ainult ühte naist tundnud, siuke armastus leekima võib hakata, samuti tundus, et naise põhjused temast omakorda sisse võetuda olid päris head. Aga toimuva kirjeldus oli kuidagi eriti lame. V-o eluaegse sõduri tundmused ongi nii lapikuks taotud, et kirg, iha ja hoolimine väljenduvad tema puhul ainult mõttes "ma andnuks tema eest oma elu" ja seksi kohta suudab mõelda "siis ma ei mõelnud enam midagi, ja tahtsin, et see nii jääkski", aga mina kui lugeja olen ikka suht hädas, kui mulle serveeritakse tulist, kiirelt abieluni kulgenud armumist nii kasinate repliikidega. Mu jaoks ei hakanud see suhe lihtsalt tööle ja rõõmustasin nagu lumekuningas, kui naine pildilt kadus ja kuskile teisele planeedile kaksikuid ootama asus.

Aga - olles nüüd tükk aega ebamugavusi kirunud, tõden, et panin ma raamatule ju ikkagi väga hea hinde. Panin maailma eest, moraalsete konfliktide eest ja selle eest, et MINA küll sain aru, miks need inimesed end terve brigaadina maha lasid. Mulle väga meeldib Kunnase ettekujutus sellest, milline võiks olla maailm ühe puhtakujulise sõduri pea sees. Mulle meeldib tema usk, et inimesed on siiski olemuselt ilusad ja head ja vaimne kõnts on anomaalia. Ja raamatu lõpetamine ajarännu kohal oli samuti üleni tore ja põnev.

(Seda, kui nõmeda venimisega algab kolmas raamat, teise raamatu hindesse ei arvesta =P)
Teksti loeti eesti keeles
x
Oskar Nassar
28.05.1987
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Eesti ESIMENE etnohorror romaan läbi loetud ("Rehepappi" ei saa ju ikka horroriks pidada)ja sellist magnetismi suudab ainult Hargla pakkuda. Hommikul kätte võetud raamatut ei suutnud enne käest panna kui kell pool kolm öösel ja viimane lehekülg loetud.PS: Pole sarja vaadanud ja arvan, et see aitas lugemiselamusele tugevalt kaasa.
Teksti loeti eesti keeles

Võtsin selle raamatu ette kuna see oli selle aasat Stalkeri eesti romaanide nimekirjas, eelnevad teadmised autori ja romaani kohta puudusid täiesti. Arvustusi peale ülevalkirjutatu ja ühe blogi postituse ka internetist ei leidnud. Juba esimesest leheküljest haaras romaan mind endasse täielikult. Tõesti hea stiili ja kasvava pingega kirjutatud romaan. Pani mõtlema nii mõnegi küsimuse üle ja sobiks suurpäraselt arutamiseks mõnes ülikooli kirjandust ja elu vahekorda puudutavas loengus. Erilise kiituse saab Helsingi kujutamine. Ise korduvalt Helsingit külastatuna tundsin tõesti, et kõnnin koos romaani tegelastega mööda suvise rohelusse mattuva kesklinna tänavaid. Kahju, et paljud sellised romaanid jäävad eesti avalikusel ja kriitikutel kahe silma vahele ja ei ületa uudiskünnist ja sellest tulenevalt ei jõua paljude potentsiaalsete lugejateni (eks see oluneb ka kirjastuse poolsest viitsimisest/viitsimatusest teost promoda meedias). Kui kokkuvõttes, kui tõesti on tegemist Kristjan Looritsa debüütromaan siis suur kummardus autorile ja jään edaspidisi trükisi ootama.
Teksti loeti eesti keeles

simene gootiromaan mis kätte sattunud. Huvitavad uued teemad eesti ulmekirjanduses , kuid teos kokkuvõtvalt tekitas kahetisi tundeid. Leila Tael-Mikešini romaan koosneb kahest osast, mille esimene pool oli ikkagi tunduvalt tugevam kui teine (mis tõigi pandud hinde alla 3-le). Esimesel poolel oli eesmärgi pärasem faabula ja tegelaste eesmärgid/motiivid selgemini esile toodud. Teine pool vajus kuidagi ära ja jäi pingutatuks ning tekkis liigne kordumise moment. Kiidaks eriti esimeses osas loodud suhtevõrgustikku ja head iroonilist huumorit, millega tegelased üksteist torkisid. Kokkuvõtvatlt jäi midagi ikkagi puudu. Mingi süzeelik pööre, mis oleks viinud näiteks tegelaskonna kuhugi teise keskkonda või toonud sisse uusi tkaraktereid (mitte samu tegelasi uuestisõndinud kehades).
Teksti loeti eesti keeles

Olles lugenud paar esimest peatükki Kent Raju romaanist, tekib koheselt küsimus: mis vanusegrupile on romaan suunatud? Kas on tegemist noorteromaaniga või ikkagi täiskasvanuile suunatud teosega? Mina liigitaksin selle ikkagi noorteromaani alla (vanusele 10-16) ja hindaks seda ka vastavast vaatepunktist. Lugu on lihtne, mõistatusliku Maa otsimine Universumi sügavustest, pikitud kohati täitsa meeldiva ja puhta (noortele lugejaskonnale suunatud) huumoriga. Lugedes tekib kergesti paralleel kultussarjaga "Futurama" (Merf - Fry, Piilips - Bender, Aurora - Leela, Adam - Professor, Zergio - Zoidberg, Pegasuse pardaarvuti - Planet Expressi süstiku autopiloot, kosmomaffia - robomaffia) ning ka kummalisel kombel Priit Pärna animtsiooniga "Porgandite öö" (Riici valitsushoone - hotell PGI). Kosmoserändudega seotud noortekirjandust meil eestis muidgi ei tea kui palju ei ilmu, ehk on erledaimaks näiteks selles vallas Henno Käo "Oliüks", mis on isegi teatavas mõttes kultusteos. Kuid "Oliühele" sarnast helget ja kaasahaaravat maailma "Tuntud Universum: kadunud Maad" lugedesi ei teki. Tõesti oleks vaja olnud toimetaja tugevamat kärpivat kätt, mis oleks romaani küll lühendanud kuid samas tummisemaks muutnud. Sama kehtib ka keele kasutuse osas, kohati tundus et osad naljad oli mõeldud lugemiseks inglise keeles või need oleks lihtsalt inglise keeles palju paremini töötanud.Kuid lõpetuseks võib öelda, et kui peaks ilmuma teine osa AS Otsigumootori sõpruskonna tegemistest Tuntud Universumis, siis võtaks selle lugemiseks küll ette. Hindeks jääb hetkel 3, sest usun et autor on võimeline palju tugevamat teost kirjutama ning siis on järgmine kord ka kuhugi tõusta.
Teksti loeti eesti keeles

Maniakkide Tänava viimase romaani lugemine läks lennates. Kindlasti on tegemist autori seni parima ja läbimõelduma teosega, mis võttab tegelikult kokku ühe mõttelise osa Maniakkide Tänava eelnevast loomingust. Eriti kiidan teravaid ja hästi sihitud torkeid praegu Eestis olevate väärnähtuste suunas (erakonnad, Riigikogu, poliitbroilerid). Tundub, et isegi tuumakatastroof ei muuda olematuks ühiskonnas olevaid kasvajaid.
Teksti loeti eesti keeles

Võtsin raamatu ette kuna leidsin selle Stalkeri järgmise aasta nimekirjast. Pole ammu ühtegi klassikalist fantasy`t lugenudki ning eriti eesti autori oma. Eelnev arvustaja on juba üldiselt kõik olulise välja toonud, mis raamatut puudutab ja temaga tuleb suures joones nõustuda. Tahan esile tõsta seda, et tegemist autori debüütromaaniga ja seetõttu ka hinne 5. Oleks meil tihedamini nii mahukaid ja läbikomponeeritud esikteoseid. PS: Ainus asi, mis mind kohati häiris oli toidukordade ja söömise väga detailne ning tihti ette tulev kirjeldused. Lugedes läks lihtsalt kõht alatasa tühjaks.
Teksti loeti eesti keeles

Kassarit ja seal leiduvaid kivisid, mis seonduvad tulnukate ja muu müstilisega, on ennegi eesti lastekirjanduses kujutatud. Nimelt Henno Käo jutustuses "Suure kivi lood", mis sisaldas palju rohkem ulmelisi elemente, kui Reinausi romaan. Võrreldes esimese osaga on ulmelisi elemente vähemaks jäänud. Kui raamatus "Mõistatus lossivaremetes" liikusid ringi kummitused, siis nüüd on ainsad ebaharilikud momendid hüpnoos ja ravivõimed. "Kivid, tulnukad ja sekt" on sellegipoolest kaasakiskuvam ja seiklusrikkam lugemine, kui esimene raamat ning kindalsti väga mõnus suvelugemine noortele. PS: Ka minus tekitab tegelaste vanus kummastust, kohati nagu oleks gümnaasiumi vanustega tegemist, siis aga jälle pigem kujutatud 13-14 aastased hingeelu.
Teksti loeti eesti keeles

Eelmine arvustaja on kõik olulisema juba välja toonud, nii et polegi suurt lisada. Aga eks "Okultismiklubi" hinnates tuleb kõige pealt arvestada ikka seda kellele see on kirjutatud. Lugejaskonnaks on põhikoolis käivad noorukid (12-16 aastased) ning seda arvestades on tegemist igati korraliku noorsoo seiklusjutuga. Raamatus on olemas kõik see, mis kutsub tänapäeva noort lugema - müstikaelement, noortesuhted ning seiklused. Ning kuna tegemist noortega nö. naabervallast, leiab kindlasti iga koolinoor loost tegelase kellega ise samastuda. Kindlasti võiks selline teos kuuluda ka koolis loetavate raamatute valikusse (Vana-Kuustes kindlasti ka kuulub). Raamatu populaarsusest annab ka tunnistust see, et just ilmus ka järg.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat sattus lihtsalt kätte raamatukogus riiulite vahel tiireldes. Ikka kõvasti on vett merre voolanud ja eesti ulmekirjandus edasi läinud sellest ajast, kui Seppo "Hüatsinsõrmus" ilmus. Praegu lugedes tundus ikka äärmiselt amatöörlik kogumik olevat (võrreldes näiteks Matt Barkeri tekstidega). Kõigis novellides ammu tuntud ja ära leierdatud faabulad (sõnajalaõis, loss veekogu põhjas, filosoofide kivi), millele polnud midagi uut juurde lisatud. Lugedes ei jäänud muljet, et tegemist on õudusnovellidega (nagu tutvustus raamatu kaanel seisab), vaid muinasjuttudega algkooli õpilastele (Kreutzwaldi või Eiseni töötlused). Palju oli ka ebaloogilisusi ja lihtsalt kergema tee minemist tekstides. Aga mis kõige "hirmsam", lugedes ei olnud kordagi hirmus, isegi mitte kõhe ja sel juhul on õudusjutt kindlasti läbi kukkunud. Hinde 3 panin puhtalt seetõttu, et kirjanik oli neid lugusid kirjutades 17-21 aastane ja seetõttu vähe leebem hindamisel.
Teksti loeti eesti keeles

Seikluslik detektiivilugu, mille lõppu on lisatud ka tilgake ulmet (ajaränd tulevikku ja saadud teadmistega sündmuste mõjutamine olevikus). Lugu mõneti võrreldav samal ajal perioodikas ilmunud Lew R. Bergi järjejuttudega. Kuid Tarlapi stiil on lihvitum ja peakangelane pole nii macho kui Bergil. Ilmselt Bergi puhul oleks Traven kandnud mantli all automaati ja paari granaati. Puudustel on eelnevad arvustajad juba peatunud.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu sellest kuidas ühe inimese uskumatuna näiv sugereerimisjõud suudab hävitada kogu inimkonna. Kirjutamisstiilile ei saa midagi ette heita, sulg jookseb hästi. Kuid samas oli osasid nüansse a loogikavigu, mida eelnevad arvustaad samuti välja tõid - kas ikka hakkad esimesena ennast sööma? Üritaks ikka enne midagi kinni püüda merest.
Teksti loeti eesti keeles