Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Meelis Friedenthal ·

«Üht teistsugust algust»

(jutt aastast 2001)
http://www.obs.ee/cgi-bin/w3-msql/algernon/jutt.html?id=1300

ajakirjapublikatsioon: «Algernon» 2001; september
♦   ♦   ♦

eesti keeles: antoloogia «Stalker 2002: Eesti ulmeauhinna Stalker laureaadid ja nominandid»

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • Algernon
Hinne
Hindajaid
11
3
0
0
0
Keskmine hinne
4.786
Arvustused (14)

Hea jutt on! Üks kõvemaid käesoleval aastal ilmunuist. Kui tahaks norida, siis esiteks pole pealkirja valik minu meelest kõige õnnestunum ning teiseks, oleks võinud vast Dotsentide olemuse salapäraseks jätta? Aga see viimane on nüüd küll puhtalt maitse asi. Igatahes kiidan.
Teksti loeti eesti keeles

Hiigelettevõtte pisiametnik hiilib tema jaoks keelatud tsooni. Seal tulevad talle kallale tulnukasarnased homunkulused ja ta lüüakse uimaseks. Teadvusele tulles leiab ta end operatsioonilaua külge seotuna. Talle siiratakse tiibu.

Kriitika on olnud kahetine. Ühelt poolt väidetakse, et kõik peaks olema palju põhjalikum (kuigi praegugi on see üle 100 kB) ja tegu olla ideede lörtsimisega, teisalt, et ka sellisel kujul on see väga hea saavutus. Jään kusagile sinna kahe vahele. Ma möönan, et täispikk romaan olnuks kohasem, teisalt ei nimeta ma seda ka lörtsimiseks.

Teksti loeti eesti keeles

Kui maailm üles ehitada pärimustele, legendidele, usule(loe:ebausule), siis tulemus võib olla üpris jabur. Aga millelegi tuleb ju ometi toetuda... Kui keskaeg toetus tahes - tahtmata antiigile, siis ei ole midagi imestada, kui kaasaegsed legendid ja uskumused, ka hirmud, pärinevad ajast enne meie (selle, teise ja kolmanda generatsiooni) aega, kui neile omistatakse tähtsus, mida neil sel ajal polnud või paisutatakse see.

Unistus uuest ja ilusast elab ja õilmitseb, iseasi, kuidas ja mil viisil seda teostatakse, kes ja kus seda teeb...

Teksti loeti eesti keeles

Hea jutt. Lõpp jäi nats hõljuma, aga eks see ole see "alguse" värk.

Täna pole norimise tuju, nii et jään oma senise arvamuse juurde, et maru hea jutt, millest oleks saanud/võinud midagi tahkemat ja kobedamat treida, veel teemat edasi aretada jne. Ent ka sellisel kujul viis mis viis. Meelisele jõudu ja edu, ootan järgmisi!

Teksti loeti eesti keeles

Kui MF pole ulmes veel endale nime teinud, siis see jutt annab hea müksu küll. Inteligentne, hea fantaasiaga ja põnev. Järelemõtlemisruumi jääb küllaga. Ei jää midagi muud üle, kui Algernon lahti ja otsima, mis MF veel kirjutanud on. Minu jaoks täiesti uus autor.
Teksti loeti eesti keeles

Väheviljakas ent huvitav autor kohalikul ulmemaastikul. MF on üks noorema põlvkonna paljulubavamaid autoreid ühes Lauri, Trinity ja Sanderiga keda kõiki seob omandatud väljenduslaadi küpsus (Sander küll kõige rabedam). Samuti seob nimetatud autoreid, et enamasti neil üle poole loo välja ei tule. Ja täpselt see asi on ka käesoleva jutu suurim häda. Loo teine läheb kole kiireks seletamiseks (ja liiga palju räägitakse välja) ning on tuntavalt muutunud stiilis, millega suuresti rikutakse eelnevaga loodud suurepärane meeleolu. Rääkimata sellest, et jutt lõpeb poolelt noodilt ja eriti tobeda lausega - "Siis puudutas pea, kopsti, tsementpõrandat ning kõik lahustus."

Mäletan, et juba Friedenthali eelmine lugu (ja oli sellestki pool puudu) äratas tähelepanu. See jutt on küll kõva samm edasi, kuid "Hullumeelsus on unistus" on samas selge tagasiminek.

Teksti loeti eesti keeles

Kogumikus "Stalker 2002" ilmunud juttude hulgast oleksin mina Stalkeri ilma vähimagi kõhkluseta just sellele jutule andnud. Friedenthal on osanud luua peaaegu strugatskilikult painava õhkkonnaga maailma (tõi meelde "Inetud luiged") ja jagab meile selle kohta infot üsnagi napilt, hoides sellega (vähemalt minusugust naiivset) lugejat lõpuni põnevil. Või siis peaaegu lõpuni.
Teksti loeti eesti keeles

Juube. Aga tekst oli hea. Professionaalselt tehtud, segane, hea. Ja mind painab nagu udu, ewt ma olen midagi niisugust kunagi lugenud - kuskil sel alateadvuse tasandil kaugest noorpõlvest, kui sai läbi loetud kogu vene keeles väljastatud lääne ulmekirjandus, millest tänaseks enam mõhkugi ei mäleta... Friedenthalil on mulle yldse selline mõju. Peaks laskma teda psyhhoanalyysida...

P.S. Vaatan siinseid ettepanekuid ja tunnen, et romaani poleks ehk siiski välja kannatanud. Ehkki, mine sa tea kah. Las poiss proovib, siis vaatame.

Teksti loeti eesti keeles

Romaan on nüüd igatahes ilmunud ja ka üsnagi kiitvaid hinnanguid pälvinud. Käesolev Kronose-sarja lugu oli samuti hea. Äärmiselt rõlske, depressiivne ja realistlikuna mõjuv õhustik. Inspireeritud Aardla tänava tööstuspiirkonnast Tartus. Friedenthali austajatel tasub sealkandis jalutada ja ümbrusest käesolevas loos kirjeldatuga paralleele otsida.
Teksti loeti eesti keeles

Võrreldes kõiki jutte (mis võrdlust kannatavad), siis vaieldamatult parim tekst kogumikus "Stalker 2002". Pöörane idee, tajutav õhustik, suurepärane keelekasutus. Natuke viimistlematta, seda nüüd küll, kuid mõjuv. Täiesti Stalkeri-vääriline lugu. Viis
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin jutu kahjuks peale "Kuldset aega", kuigi oleks pidanud toimima teistpidi. See ikkagi romaanile sissejuhatuseks. Kuid väga heaks sissejuhatuseks (kutsub kindlasti romaani lugema). PS: Oleks võinud Kronose sellest jutust veel välja jätta ja alles romaanis sisse tuua. PPS: Loo pealkirjaks oleks võinud midagi muud panna.
Teksti loeti eesti keeles

Phmt hea lugu, hästi kirjutatud ja ilus, aga tegelased on kuidagi jamad. S.t. vbla selles maailmas teisiti ei saakski, ent ikkagi on neist ja nende saatusest suht kama. 
Teksti loeti eesti keeles
x
Oskar Nassar
28.05.1987
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Eesti ESIMENE etnohorror romaan läbi loetud ("Rehepappi" ei saa ju ikka horroriks pidada)ja sellist magnetismi suudab ainult Hargla pakkuda. Hommikul kätte võetud raamatut ei suutnud enne käest panna kui kell pool kolm öösel ja viimane lehekülg loetud.PS: Pole sarja vaadanud ja arvan, et see aitas lugemiselamusele tugevalt kaasa.
Teksti loeti eesti keeles

Võtsin selle raamatu ette kuna see oli selle aasat Stalkeri eesti romaanide nimekirjas, eelnevad teadmised autori ja romaani kohta puudusid täiesti. Arvustusi peale ülevalkirjutatu ja ühe blogi postituse ka internetist ei leidnud. Juba esimesest leheküljest haaras romaan mind endasse täielikult. Tõesti hea stiili ja kasvava pingega kirjutatud romaan. Pani mõtlema nii mõnegi küsimuse üle ja sobiks suurpäraselt arutamiseks mõnes ülikooli kirjandust ja elu vahekorda puudutavas loengus. Erilise kiituse saab Helsingi kujutamine. Ise korduvalt Helsingit külastatuna tundsin tõesti, et kõnnin koos romaani tegelastega mööda suvise rohelusse mattuva kesklinna tänavaid. Kahju, et paljud sellised romaanid jäävad eesti avalikusel ja kriitikutel kahe silma vahele ja ei ületa uudiskünnist ja sellest tulenevalt ei jõua paljude potentsiaalsete lugejateni (eks see oluneb ka kirjastuse poolsest viitsimisest/viitsimatusest teost promoda meedias). Kui kokkuvõttes, kui tõesti on tegemist Kristjan Looritsa debüütromaan siis suur kummardus autorile ja jään edaspidisi trükisi ootama.
Teksti loeti eesti keeles

simene gootiromaan mis kätte sattunud. Huvitavad uued teemad eesti ulmekirjanduses , kuid teos kokkuvõtvalt tekitas kahetisi tundeid. Leila Tael-Mikešini romaan koosneb kahest osast, mille esimene pool oli ikkagi tunduvalt tugevam kui teine (mis tõigi pandud hinde alla 3-le). Esimesel poolel oli eesmärgi pärasem faabula ja tegelaste eesmärgid/motiivid selgemini esile toodud. Teine pool vajus kuidagi ära ja jäi pingutatuks ning tekkis liigne kordumise moment. Kiidaks eriti esimeses osas loodud suhtevõrgustikku ja head iroonilist huumorit, millega tegelased üksteist torkisid. Kokkuvõtvatlt jäi midagi ikkagi puudu. Mingi süzeelik pööre, mis oleks viinud näiteks tegelaskonna kuhugi teise keskkonda või toonud sisse uusi tkaraktereid (mitte samu tegelasi uuestisõndinud kehades).
Teksti loeti eesti keeles

Olles lugenud paar esimest peatükki Kent Raju romaanist, tekib koheselt küsimus: mis vanusegrupile on romaan suunatud? Kas on tegemist noorteromaaniga või ikkagi täiskasvanuile suunatud teosega? Mina liigitaksin selle ikkagi noorteromaani alla (vanusele 10-16) ja hindaks seda ka vastavast vaatepunktist. Lugu on lihtne, mõistatusliku Maa otsimine Universumi sügavustest, pikitud kohati täitsa meeldiva ja puhta (noortele lugejaskonnale suunatud) huumoriga. Lugedes tekib kergesti paralleel kultussarjaga "Futurama" (Merf - Fry, Piilips - Bender, Aurora - Leela, Adam - Professor, Zergio - Zoidberg, Pegasuse pardaarvuti - Planet Expressi süstiku autopiloot, kosmomaffia - robomaffia) ning ka kummalisel kombel Priit Pärna animtsiooniga "Porgandite öö" (Riici valitsushoone - hotell PGI). Kosmoserändudega seotud noortekirjandust meil eestis muidgi ei tea kui palju ei ilmu, ehk on erledaimaks näiteks selles vallas Henno Käo "Oliüks", mis on isegi teatavas mõttes kultusteos. Kuid "Oliühele" sarnast helget ja kaasahaaravat maailma "Tuntud Universum: kadunud Maad" lugedesi ei teki. Tõesti oleks vaja olnud toimetaja tugevamat kärpivat kätt, mis oleks romaani küll lühendanud kuid samas tummisemaks muutnud. Sama kehtib ka keele kasutuse osas, kohati tundus et osad naljad oli mõeldud lugemiseks inglise keeles või need oleks lihtsalt inglise keeles palju paremini töötanud.Kuid lõpetuseks võib öelda, et kui peaks ilmuma teine osa AS Otsigumootori sõpruskonna tegemistest Tuntud Universumis, siis võtaks selle lugemiseks küll ette. Hindeks jääb hetkel 3, sest usun et autor on võimeline palju tugevamat teost kirjutama ning siis on järgmine kord ka kuhugi tõusta.
Teksti loeti eesti keeles

Maniakkide Tänava viimase romaani lugemine läks lennates. Kindlasti on tegemist autori seni parima ja läbimõelduma teosega, mis võttab tegelikult kokku ühe mõttelise osa Maniakkide Tänava eelnevast loomingust. Eriti kiidan teravaid ja hästi sihitud torkeid praegu Eestis olevate väärnähtuste suunas (erakonnad, Riigikogu, poliitbroilerid). Tundub, et isegi tuumakatastroof ei muuda olematuks ühiskonnas olevaid kasvajaid.
Teksti loeti eesti keeles

Võtsin raamatu ette kuna leidsin selle Stalkeri järgmise aasta nimekirjast. Pole ammu ühtegi klassikalist fantasy`t lugenudki ning eriti eesti autori oma. Eelnev arvustaja on juba üldiselt kõik olulise välja toonud, mis raamatut puudutab ja temaga tuleb suures joones nõustuda. Tahan esile tõsta seda, et tegemist autori debüütromaaniga ja seetõttu ka hinne 5. Oleks meil tihedamini nii mahukaid ja läbikomponeeritud esikteoseid. PS: Ainus asi, mis mind kohati häiris oli toidukordade ja söömise väga detailne ning tihti ette tulev kirjeldused. Lugedes läks lihtsalt kõht alatasa tühjaks.
Teksti loeti eesti keeles

Kassarit ja seal leiduvaid kivisid, mis seonduvad tulnukate ja muu müstilisega, on ennegi eesti lastekirjanduses kujutatud. Nimelt Henno Käo jutustuses "Suure kivi lood", mis sisaldas palju rohkem ulmelisi elemente, kui Reinausi romaan. Võrreldes esimese osaga on ulmelisi elemente vähemaks jäänud. Kui raamatus "Mõistatus lossivaremetes" liikusid ringi kummitused, siis nüüd on ainsad ebaharilikud momendid hüpnoos ja ravivõimed. "Kivid, tulnukad ja sekt" on sellegipoolest kaasakiskuvam ja seiklusrikkam lugemine, kui esimene raamat ning kindalsti väga mõnus suvelugemine noortele. PS: Ka minus tekitab tegelaste vanus kummastust, kohati nagu oleks gümnaasiumi vanustega tegemist, siis aga jälle pigem kujutatud 13-14 aastased hingeelu.
Teksti loeti eesti keeles

Eelmine arvustaja on kõik olulisema juba välja toonud, nii et polegi suurt lisada. Aga eks "Okultismiklubi" hinnates tuleb kõige pealt arvestada ikka seda kellele see on kirjutatud. Lugejaskonnaks on põhikoolis käivad noorukid (12-16 aastased) ning seda arvestades on tegemist igati korraliku noorsoo seiklusjutuga. Raamatus on olemas kõik see, mis kutsub tänapäeva noort lugema - müstikaelement, noortesuhted ning seiklused. Ning kuna tegemist noortega nö. naabervallast, leiab kindlasti iga koolinoor loost tegelase kellega ise samastuda. Kindlasti võiks selline teos kuuluda ka koolis loetavate raamatute valikusse (Vana-Kuustes kindlasti ka kuulub). Raamatu populaarsusest annab ka tunnistust see, et just ilmus ka järg.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat sattus lihtsalt kätte raamatukogus riiulite vahel tiireldes. Ikka kõvasti on vett merre voolanud ja eesti ulmekirjandus edasi läinud sellest ajast, kui Seppo "Hüatsinsõrmus" ilmus. Praegu lugedes tundus ikka äärmiselt amatöörlik kogumik olevat (võrreldes näiteks Matt Barkeri tekstidega). Kõigis novellides ammu tuntud ja ära leierdatud faabulad (sõnajalaõis, loss veekogu põhjas, filosoofide kivi), millele polnud midagi uut juurde lisatud. Lugedes ei jäänud muljet, et tegemist on õudusnovellidega (nagu tutvustus raamatu kaanel seisab), vaid muinasjuttudega algkooli õpilastele (Kreutzwaldi või Eiseni töötlused). Palju oli ka ebaloogilisusi ja lihtsalt kergema tee minemist tekstides. Aga mis kõige "hirmsam", lugedes ei olnud kordagi hirmus, isegi mitte kõhe ja sel juhul on õudusjutt kindlasti läbi kukkunud. Hinde 3 panin puhtalt seetõttu, et kirjanik oli neid lugusid kirjutades 17-21 aastane ja seetõttu vähe leebem hindamisel.
Teksti loeti eesti keeles

Seikluslik detektiivilugu, mille lõppu on lisatud ka tilgake ulmet (ajaränd tulevikku ja saadud teadmistega sündmuste mõjutamine olevikus). Lugu mõneti võrreldav samal ajal perioodikas ilmunud Lew R. Bergi järjejuttudega. Kuid Tarlapi stiil on lihvitum ja peakangelane pole nii macho kui Bergil. Ilmselt Bergi puhul oleks Traven kandnud mantli all automaati ja paari granaati. Puudustel on eelnevad arvustajad juba peatunud.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu sellest kuidas ühe inimese uskumatuna näiv sugereerimisjõud suudab hävitada kogu inimkonna. Kirjutamisstiilile ei saa midagi ette heita, sulg jookseb hästi. Kuid samas oli osasid nüansse a loogikavigu, mida eelnevad arvustaad samuti välja tõid - kas ikka hakkad esimesena ennast sööma? Üritaks ikka enne midagi kinni püüda merest.
Teksti loeti eesti keeles