Täiesti mõnuga loetav ja normaalsel tasemel seikluslugu. Veidi kirjanduslikum lähenemine võimaldaks isegi kesktasemel põnevusfilmi stsenaariumina vaadelda. Aga kinumaailma kuuluvat on tekstis ehk tõesti rohkem, kui literatuurse oma. Edukalt on suutnud autor valitseda tempot ja rütmi - kõik toimub paraja kiirusega, st. mitte liiga rutates. Pole (väga palju) tühje sõnakõlksutamisi ja olustiku edasiandmisel on tunda tõsist taustatööd. Erinevalt mitmest varasemast sama kirjaniku tekstist, ei tulnud end lugema sundida... isegi Dan Simmonsi romaani lugemisse olin eneselegi üllatuseks sunnitud pausi tegema, et teada saada, kuidas lugu siis lõppeb.

Nii et suht põnev oli. Huvitavaid mõistatusi on piisavalt ja kahju vaid, et neid kõiki ei lahendata. Loomulikult tuleb ka lugeja fantaasiale tööd anda, ent nii võib süveneda ka kahtlus, et kas autoril endalgi ikka toimunust selgem ettekujutus oli. See selleks. Berg suutis pidevalt üllatada ja jutu käiku uusi nõkse sisse tuua. Põnevate ideede vaeguse all “Tempel selvas” küll ei kannata.

Muidugi, on norida ka küllaga. Detailidesse (siinkohal) laskumata markeerin mõned häirivad momendid. Esiteks meenutab loo-ekspeditsiooni logistiline ja organisatoorne külg - hoolimata kõrgtehnoloogia kasutamisest - sajanditaguseid seikluslugusid. Ega ikka ei korralda sellist relvastatud ekspeditsiooni ilma Brasiilia võimude loata. Siis näiteks USA mereväeluure eesmärk ja käpardlik tegutsemine... Et kui taheti ekspedistioon nurjata, saanuks selle ju eos ja administratiivsete vahenditega lämmatada. Kolmadaks, Willardi kamp ehk küll, aga teadlased vast ikka ei kaabiks hukkunud tiimikaaslasele lihtsalt mulda peale, et siis kohe edasi kolistada. Surmajuhtumi korral (skolopenderi rünnakust on jutt) tuleb teavitada lahkunu lähedasi, Brasiilia ja kodakondsusejärgseid konsulaarvõime... no ja nii edasi. On ka naljakana mõjuvaid episoode - näiteks, miks peavad kogenud palgasõdurid luukerede silmamisel ärevalt automaadi järgi haarama?

Willardi kuju ise joonistub nüüd selgepiirilisemalt välja, kuigi ka teda saanuks rikastada. Kohati tundub ta üleliia pingutatult räme ja räige; valmis esimesel võimalusel ärplema ja sõimlema. No ja haneks tõmmati ju temagi - pean silmas salka pugenud salaagendi poolt. Soovitusena tuleks võtta, et mõni naistegelane lisanuks loole täiendavat vürtsi ja portugali ning hispaania erinevusi võinuks veel uurida.

Kokkuvõtteks aga, et asi sundis end ühe raksuga läbi lugema ja selle alla läinud uneajast pole teps mitte kahju. Selgelt tunda, et tööd on tehtud. Igaljuhul tegu saavutusega nii Bergi enda loomingus kui Eesti seiklusulmes üldisena. Hindan “viiega”, kuigi loodan, et saavutatud on tase, kust edasiminekuks on potentsiaali veel küllaga.

Teksti loeti eesti keeles

juhan

25.09.2001, kell 22:54

Täiesti loetav ja huvitav jutt. Ümberjutustamisega ei taha aega raisata.Mõned tähelepanekud ainult, ehk on sellest kellelgi edaspidi kasu. Raadioside jutu seesekspeditsiooni ja peakorteri vahel oli nagu väga halb filmitõlge. Eesti keeles on ka raadioside terminid täitsa olemas nii lennunduses kui ka sõjaväes. Kindlasti pole seal selliseid laene (tõlkeid) over-üle ja out-välja. Samuti mina poleks eriti pingutanud sõna ranger eestistamisega, see on pigem segadusse ajav. Ranger on ranger ja kõik.Autorile minu poolt jõudu ja ostan kindlasti tema järgmise raamatu.

Teksti loeti eesti keeles

Maniakkide Tänav

18.11.2001, kell 19:41

Ei ütleks, et ma "Templi" lugemisse pause ei teinud, ja asi mida minu arust liialt näidati, oli palgasõdurlusega poosetamine. Ainsad tegelased, kes hakkasid mulle meeldima, need olid Kotkasulg, sest temas oli säilinud ka inimlikkust ja Torres, sest üllatuseks ei olnudki ta selline salatseja ja kaheotsamees nagu karta võinuks.

Teksti loeti eesti keeles

Laur Salundi

19.03.2002, kell 19:25

Tuleb herr Golikoviga nõustuda ja lugu heaks tunnistada. Isiklikud kogemused ütlevad, et kui LRB paneb Willardi-poisi kuskile metsa möllama, siis sealt ikka midagi leiab. Tükk umbes samal tasemel, mis Bergile Stalkeri andnud Vaimudejõe viirastused. Mis aga puutub Willardi ärplemisse ja sõimlemisse, siis... eks igas tegelases ole ka midagi autorist;)

Teksti loeti eesti keeles

Enn Hunt

31.10.2002, kell 11:57

Arvo Laarmann

5.03.2003, kell 01:07

Seiklusjutu kohta oli tõesti päris hea. Templit oli väga hästi kirjeldatud. Siiski jäid häirima kuidagi tuimad tegelased, ja lahendamata mõistatused. Oleks teada tahtnud, mis pärast need nooled ära haihtusid. Kotkasulg oli tõesti kõige meeldivam tegelane. Willardist jääb aga selline mulje, et ta püsib elus ainult tänu sellele, et teda mitte kunagi esimesena ei rünnata.

Teksti loeti eesti keeles

Johannes Koit

6.03.2003, kell 18:18

Lühiromaan, millel iseenesest pole suurt midagi viga, kuid esines liiga palju häirivaid pisiasju. Tempel selvas mõjus kohati nagu keskmise tasemega Hollywoodi actionfilm. neli pika miinusega!

Teksti loeti eesti keeles

Tauno Laarmann

29.03.2003, kell 12:03

Tarts

10.04.2003, kell 14:50

Puht subjektiivne hinne. Ei ole tegevusulme suur s6ber ja ega ei saa vist kah kunagi. Loetav ja isegi kohati hea, aga m6ningaid pisiasju tooks kyll välja. Andestamatu viga - mitmes kohas oli mainitud puumasid, keda teps mitte L-Ameerikas ei ela. Elavad jaaguarid ja üsna priskelt, aga puumadega on pehmelt öeldes nappus käes. Hiidskolopendri HAMMUSTUS on myrgine ja harva ka surmav, kuid tema ylejalutamine ei ole seda mitte, isegi parima tahtmise juures. Ebameeldiv jah, tappev ei. Tegelased käitusid nagu kretiinid, kelle ellujäämine oli p6hjustatud ebanormaalselt suurest 6nnekontsentratsioonist nende peanuppude kohal. Seda siis negatiivse poole pealt. 6nneks oli selles lyhiromaanis igavene hulk positiivset. Parim minu jaoks oli see, et Berg suutis endale selgeks teha, mida ta sellest loost tahab ja mis sellega teha. Ei olnud sellist ebameeldivalt 6hku rippuma jäävat l6ppu. Ega Berg kyll midagi eriti seletada kah ei pyya, aga asi on siiski viidud loogilise l6puni ja selle eest kiitus. Tagasihoidlik arvamus, et "Templiga" pole Berg sugugi kehvemal tasemel kui keskmised tegusulme kirjutajad teispool Maarjamaa piire.

Teksti loeti eesti keeles

Lauri Heinsalu

28.02.2004, kell 00:36

Okih, alustuseks ütlen, et pärast "Tants tulle" lugemist tundus "Tempel selvas" Bergilt taevakingitusena. Aga loo arenedes arvamus nati muutus. Kuigi mulle see meeldis. Tundub, et Willardist kirjutades tulevad tal paremad lood, kui teistest kirjutades. Aga see on vaid minu isiklik arvamus.

Willard tundub üldiselt võttes olevat huvitav kuju. Kuigi vahel muutub imelikuks ja tuleb vastuseise tema isikus/omadustes. Aga "Tempel selvas" seda ei juhtunud. Nii et see siia ei puutu. ;)

See käis tekstis ajudele, et kohe alguses oli arusaada, et reetur on Richards! Kes muu? Kõiki teisi Willard ju usaldas ja nemad ei oleks saanud teda reeta. Aga mis seal salata - tekst oli hästi kirjutatud ja viit väärt! :D

Teksti loeti eesti keeles

Avo Nappo

17.08.2004, kell 16:20

Puhtalt seiklusjutuna oli asi tasemel aga seda on siin enne mind juba korduvalt öeldud. See et tegelased puisevõitu - tore on, sellise laip per lehekylg tempoga tekstist kaduvad -sympaatsed- tegelased, teate, see oleks juba nagu Vershininil :) Mis minuarust kõige rohkem asja rikkus oli fantastilise elemendi vanaaegsus. Selline salapärase tsivilisatsiooni poolt pystitatud self-destructing arhitektuurimälestis kujunes klisheeks juba vanal Rider Haggardil, yle sajandi tagasi. Selleks et tänapäeval sellisesse asja elu sisse puhuda, et fantastilised "mittepeegeldavad peeglid" jms. joonistuksid sama filmilikult välja kui muu action seal ymber ja ei jääks hägusaks ning kunstlikult mõjuvaks.. selleks on vist vaja Michael Crichtoni kaliibris jutuvestjat ja sinna on Bergil veel natuke maad minna.

Teksti loeti eesti keeles