Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Lew R. Berg ·

Tempel selvas

(lühiromaan aastast 2001)

eesti keeles: autorikogu «Tempel selvas» 2001
autorikogu «Üle piiri» 2014

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
5
5
4
0
0
Keskmine hinne
4.071
Arvustused (14)

Täiesti mõnuga loetav ja normaalsel tasemel seikluslugu. Veidi kirjanduslikum lähenemine võimaldaks isegi kesktasemel põnevusfilmi stsenaariumina vaadelda. Aga kinumaailma kuuluvat on tekstis ehk tõesti rohkem, kui literatuurse oma. Edukalt on suutnud autor valitseda tempot ja rütmi - kõik toimub paraja kiirusega, st. mitte liiga rutates. Pole (väga palju) tühje sõnakõlksutamisi ja olustiku edasiandmisel on tunda tõsist taustatööd. Erinevalt mitmest varasemast sama kirjaniku tekstist, ei tulnud end lugema sundida... isegi Dan Simmonsi romaani lugemisse olin eneselegi üllatuseks sunnitud pausi tegema, et teada saada, kuidas lugu siis lõppeb.

Nii et suht põnev oli. Huvitavaid mõistatusi on piisavalt ja kahju vaid, et neid kõiki ei lahendata. Loomulikult tuleb ka lugeja fantaasiale tööd anda, ent nii võib süveneda ka kahtlus, et kas autoril endalgi ikka toimunust selgem ettekujutus oli. See selleks. Berg suutis pidevalt üllatada ja jutu käiku uusi nõkse sisse tuua. Põnevate ideede vaeguse all “Tempel selvas” küll ei kannata.

Muidugi, on norida ka küllaga. Detailidesse (siinkohal) laskumata markeerin mõned häirivad momendid. Esiteks meenutab loo-ekspeditsiooni logistiline ja organisatoorne külg - hoolimata kõrgtehnoloogia kasutamisest - sajanditaguseid seikluslugusid. Ega ikka ei korralda sellist relvastatud ekspeditsiooni ilma Brasiilia võimude loata. Siis näiteks USA mereväeluure eesmärk ja käpardlik tegutsemine... Et kui taheti ekspedistioon nurjata, saanuks selle ju eos ja administratiivsete vahenditega lämmatada. Kolmadaks, Willardi kamp ehk küll, aga teadlased vast ikka ei kaabiks hukkunud tiimikaaslasele lihtsalt mulda peale, et siis kohe edasi kolistada. Surmajuhtumi korral (skolopenderi rünnakust on jutt) tuleb teavitada lahkunu lähedasi, Brasiilia ja kodakondsusejärgseid konsulaarvõime... no ja nii edasi. On ka naljakana mõjuvaid episoode - näiteks, miks peavad kogenud palgasõdurid luukerede silmamisel ärevalt automaadi järgi haarama?

Willardi kuju ise joonistub nüüd selgepiirilisemalt välja, kuigi ka teda saanuks rikastada. Kohati tundub ta üleliia pingutatult räme ja räige; valmis esimesel võimalusel ärplema ja sõimlema. No ja haneks tõmmati ju temagi - pean silmas salka pugenud salaagendi poolt. Soovitusena tuleks võtta, et mõni naistegelane lisanuks loole täiendavat vürtsi ja portugali ning hispaania erinevusi võinuks veel uurida.

Kokkuvõtteks aga, et asi sundis end ühe raksuga läbi lugema ja selle alla läinud uneajast pole teps mitte kahju. Selgelt tunda, et tööd on tehtud. Igaljuhul tegu saavutusega nii Bergi enda loomingus kui Eesti seiklusulmes üldisena. Hindan “viiega”, kuigi loodan, et saavutatud on tase, kust edasiminekuks on potentsiaali veel küllaga.

Teksti loeti eesti keeles

Täiesti loetav ja huvitav jutt. Ümberjutustamisega ei taha aega raisata.Mõned tähelepanekud ainult, ehk on sellest kellelgi edaspidi kasu. Raadioside jutu seesekspeditsiooni ja peakorteri vahel oli nagu väga halb filmitõlge. Eesti keeles on ka raadioside terminid täitsa olemas nii lennunduses kui ka sõjaväes. Kindlasti pole seal selliseid laene (tõlkeid) over-üle ja out-välja. Samuti mina poleks eriti pingutanud sõna ranger eestistamisega, see on pigem segadusse ajav. Ranger on ranger ja kõik.Autorile minu poolt jõudu ja ostan kindlasti tema järgmise raamatu.
Teksti loeti eesti keeles

Ei ütleks, et ma "Templi" lugemisse pause ei teinud, ja asi mida minu arust liialt näidati, oli palgasõdurlusega poosetamine. Ainsad tegelased, kes hakkasid mulle meeldima, need olid Kotkasulg, sest temas oli säilinud ka inimlikkust ja Torres, sest üllatuseks ei olnudki ta selline salatseja ja kaheotsamees nagu karta võinuks.
Teksti loeti eesti keeles

Tuleb herr Golikoviga nõustuda ja lugu heaks tunnistada. Isiklikud kogemused ütlevad, et kui LRB paneb Willardi-poisi kuskile metsa möllama, siis sealt ikka midagi leiab. Tükk umbes samal tasemel, mis Bergile Stalkeri andnud Vaimudejõe viirastused. Mis aga puutub Willardi ärplemisse ja sõimlemisse, siis... eks igas tegelases ole ka midagi autorist;)
Teksti loeti eesti keeles

Seiklusjutu kohta oli tõesti päris hea. Templit oli väga hästi kirjeldatud. Siiski jäid häirima kuidagi tuimad tegelased, ja lahendamata mõistatused. Oleks teada tahtnud, mis pärast need nooled ära haihtusid. Kotkasulg oli tõesti kõige meeldivam tegelane. Willardist jääb aga selline mulje, et ta püsib elus ainult tänu sellele, et teda mitte kunagi esimesena ei rünnata.
Teksti loeti eesti keeles

Lühiromaan, millel iseenesest pole suurt midagi viga, kuid esines liiga palju häirivaid pisiasju. Tempel selvas mõjus kohati nagu keskmise tasemega Hollywoodi actionfilm. neli pika miinusega!
Teksti loeti eesti keeles

Puht subjektiivne hinne. Ei ole tegevusulme suur s6ber ja ega ei saa vist kah kunagi. Loetav ja isegi kohati hea, aga m6ningaid pisiasju tooks kyll välja. Andestamatu viga - mitmes kohas oli mainitud puumasid, keda teps mitte L-Ameerikas ei ela. Elavad jaaguarid ja üsna priskelt, aga puumadega on pehmelt öeldes nappus käes. Hiidskolopendri HAMMUSTUS on myrgine ja harva ka surmav, kuid tema ylejalutamine ei ole seda mitte, isegi parima tahtmise juures. Ebameeldiv jah, tappev ei. Tegelased käitusid nagu kretiinid, kelle ellujäämine oli p6hjustatud ebanormaalselt suurest 6nnekontsentratsioonist nende peanuppude kohal. Seda siis negatiivse poole pealt. 6nneks oli selles lyhiromaanis igavene hulk positiivset. Parim minu jaoks oli see, et Berg suutis endale selgeks teha, mida ta sellest loost tahab ja mis sellega teha. Ei olnud sellist ebameeldivalt 6hku rippuma jäävat l6ppu. Ega Berg kyll midagi eriti seletada kah ei pyya, aga asi on siiski viidud loogilise l6puni ja selle eest kiitus. Tagasihoidlik arvamus, et "Templiga" pole Berg sugugi kehvemal tasemel kui keskmised tegusulme kirjutajad teispool Maarjamaa piire.
Teksti loeti eesti keeles

Okih, alustuseks ütlen, et pärast "Tants tulle" lugemist tundus "Tempel selvas" Bergilt taevakingitusena. Aga loo arenedes arvamus nati muutus. Kuigi mulle see meeldis. Tundub, et Willardist kirjutades tulevad tal paremad lood, kui teistest kirjutades. Aga see on vaid minu isiklik arvamus.

Willard tundub üldiselt võttes olevat huvitav kuju. Kuigi vahel muutub imelikuks ja tuleb vastuseise tema isikus/omadustes. Aga "Tempel selvas" seda ei juhtunud. Nii et see siia ei puutu. ;)

See käis tekstis ajudele, et kohe alguses oli arusaada, et reetur on Richards! Kes muu? Kõiki teisi Willard ju usaldas ja nemad ei oleks saanud teda reeta. Aga mis seal salata - tekst oli hästi kirjutatud ja viit väärt! :D

Teksti loeti eesti keeles

Puhtalt seiklusjutuna oli asi tasemel aga seda on siin enne mind juba korduvalt öeldud. See et tegelased puisevõitu - tore on, sellise laip per lehekylg tempoga tekstist kaduvad -sympaatsed- tegelased, teate, see oleks juba nagu Vershininil :) Mis minuarust kõige rohkem asja rikkus oli fantastilise elemendi vanaaegsus. Selline salapärase tsivilisatsiooni poolt pystitatud self-destructing arhitektuurimälestis kujunes klisheeks juba vanal Rider Haggardil, yle sajandi tagasi. Selleks et tänapäeval sellisesse asja elu sisse puhuda, et fantastilised "mittepeegeldavad peeglid" jms. joonistuksid sama filmilikult välja kui muu action seal ymber ja ei jääks hägusaks ning kunstlikult mõjuvaks.. selleks on vist vaja Michael Crichtoni kaliibris jutuvestjat ja sinna on Bergil veel natuke maad minna.
Teksti loeti eesti keeles

Willardi lugudest pikim ja ka parim, mis Gergi sulest ilmunud. Kui võtta kogu Bergi loomingu taustal, siis ilmselt üks tema top 3 lugudest üldse. Suurepäraselt loodud keskkond ning tegelased.
Teksti loeti eesti keeles
x
Oskar Nassar
28.05.1987
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Eesti ESIMENE etnohorror romaan läbi loetud ("Rehepappi" ei saa ju ikka horroriks pidada)ja sellist magnetismi suudab ainult Hargla pakkuda. Hommikul kätte võetud raamatut ei suutnud enne käest panna kui kell pool kolm öösel ja viimane lehekülg loetud.PS: Pole sarja vaadanud ja arvan, et see aitas lugemiselamusele tugevalt kaasa.
Teksti loeti eesti keeles

Võtsin selle raamatu ette kuna see oli selle aasat Stalkeri eesti romaanide nimekirjas, eelnevad teadmised autori ja romaani kohta puudusid täiesti. Arvustusi peale ülevalkirjutatu ja ühe blogi postituse ka internetist ei leidnud. Juba esimesest leheküljest haaras romaan mind endasse täielikult. Tõesti hea stiili ja kasvava pingega kirjutatud romaan. Pani mõtlema nii mõnegi küsimuse üle ja sobiks suurpäraselt arutamiseks mõnes ülikooli kirjandust ja elu vahekorda puudutavas loengus. Erilise kiituse saab Helsingi kujutamine. Ise korduvalt Helsingit külastatuna tundsin tõesti, et kõnnin koos romaani tegelastega mööda suvise rohelusse mattuva kesklinna tänavaid. Kahju, et paljud sellised romaanid jäävad eesti avalikusel ja kriitikutel kahe silma vahele ja ei ületa uudiskünnist ja sellest tulenevalt ei jõua paljude potentsiaalsete lugejateni (eks see oluneb ka kirjastuse poolsest viitsimisest/viitsimatusest teost promoda meedias). Kui kokkuvõttes, kui tõesti on tegemist Kristjan Looritsa debüütromaan siis suur kummardus autorile ja jään edaspidisi trükisi ootama.
Teksti loeti eesti keeles

simene gootiromaan mis kätte sattunud. Huvitavad uued teemad eesti ulmekirjanduses , kuid teos kokkuvõtvalt tekitas kahetisi tundeid. Leila Tael-Mikešini romaan koosneb kahest osast, mille esimene pool oli ikkagi tunduvalt tugevam kui teine (mis tõigi pandud hinde alla 3-le). Esimesel poolel oli eesmärgi pärasem faabula ja tegelaste eesmärgid/motiivid selgemini esile toodud. Teine pool vajus kuidagi ära ja jäi pingutatuks ning tekkis liigne kordumise moment. Kiidaks eriti esimeses osas loodud suhtevõrgustikku ja head iroonilist huumorit, millega tegelased üksteist torkisid. Kokkuvõtvatlt jäi midagi ikkagi puudu. Mingi süzeelik pööre, mis oleks viinud näiteks tegelaskonna kuhugi teise keskkonda või toonud sisse uusi tkaraktereid (mitte samu tegelasi uuestisõndinud kehades).
Teksti loeti eesti keeles

Olles lugenud paar esimest peatükki Kent Raju romaanist, tekib koheselt küsimus: mis vanusegrupile on romaan suunatud? Kas on tegemist noorteromaaniga või ikkagi täiskasvanuile suunatud teosega? Mina liigitaksin selle ikkagi noorteromaani alla (vanusele 10-16) ja hindaks seda ka vastavast vaatepunktist. Lugu on lihtne, mõistatusliku Maa otsimine Universumi sügavustest, pikitud kohati täitsa meeldiva ja puhta (noortele lugejaskonnale suunatud) huumoriga. Lugedes tekib kergesti paralleel kultussarjaga "Futurama" (Merf - Fry, Piilips - Bender, Aurora - Leela, Adam - Professor, Zergio - Zoidberg, Pegasuse pardaarvuti - Planet Expressi süstiku autopiloot, kosmomaffia - robomaffia) ning ka kummalisel kombel Priit Pärna animtsiooniga "Porgandite öö" (Riici valitsushoone - hotell PGI). Kosmoserändudega seotud noortekirjandust meil eestis muidgi ei tea kui palju ei ilmu, ehk on erledaimaks näiteks selles vallas Henno Käo "Oliüks", mis on isegi teatavas mõttes kultusteos. Kuid "Oliühele" sarnast helget ja kaasahaaravat maailma "Tuntud Universum: kadunud Maad" lugedesi ei teki. Tõesti oleks vaja olnud toimetaja tugevamat kärpivat kätt, mis oleks romaani küll lühendanud kuid samas tummisemaks muutnud. Sama kehtib ka keele kasutuse osas, kohati tundus et osad naljad oli mõeldud lugemiseks inglise keeles või need oleks lihtsalt inglise keeles palju paremini töötanud.Kuid lõpetuseks võib öelda, et kui peaks ilmuma teine osa AS Otsigumootori sõpruskonna tegemistest Tuntud Universumis, siis võtaks selle lugemiseks küll ette. Hindeks jääb hetkel 3, sest usun et autor on võimeline palju tugevamat teost kirjutama ning siis on järgmine kord ka kuhugi tõusta.
Teksti loeti eesti keeles

Maniakkide Tänava viimase romaani lugemine läks lennates. Kindlasti on tegemist autori seni parima ja läbimõelduma teosega, mis võttab tegelikult kokku ühe mõttelise osa Maniakkide Tänava eelnevast loomingust. Eriti kiidan teravaid ja hästi sihitud torkeid praegu Eestis olevate väärnähtuste suunas (erakonnad, Riigikogu, poliitbroilerid). Tundub, et isegi tuumakatastroof ei muuda olematuks ühiskonnas olevaid kasvajaid.
Teksti loeti eesti keeles

Võtsin raamatu ette kuna leidsin selle Stalkeri järgmise aasta nimekirjast. Pole ammu ühtegi klassikalist fantasy`t lugenudki ning eriti eesti autori oma. Eelnev arvustaja on juba üldiselt kõik olulise välja toonud, mis raamatut puudutab ja temaga tuleb suures joones nõustuda. Tahan esile tõsta seda, et tegemist autori debüütromaaniga ja seetõttu ka hinne 5. Oleks meil tihedamini nii mahukaid ja läbikomponeeritud esikteoseid. PS: Ainus asi, mis mind kohati häiris oli toidukordade ja söömise väga detailne ning tihti ette tulev kirjeldused. Lugedes läks lihtsalt kõht alatasa tühjaks.
Teksti loeti eesti keeles

Kassarit ja seal leiduvaid kivisid, mis seonduvad tulnukate ja muu müstilisega, on ennegi eesti lastekirjanduses kujutatud. Nimelt Henno Käo jutustuses "Suure kivi lood", mis sisaldas palju rohkem ulmelisi elemente, kui Reinausi romaan. Võrreldes esimese osaga on ulmelisi elemente vähemaks jäänud. Kui raamatus "Mõistatus lossivaremetes" liikusid ringi kummitused, siis nüüd on ainsad ebaharilikud momendid hüpnoos ja ravivõimed. "Kivid, tulnukad ja sekt" on sellegipoolest kaasakiskuvam ja seiklusrikkam lugemine, kui esimene raamat ning kindalsti väga mõnus suvelugemine noortele. PS: Ka minus tekitab tegelaste vanus kummastust, kohati nagu oleks gümnaasiumi vanustega tegemist, siis aga jälle pigem kujutatud 13-14 aastased hingeelu.
Teksti loeti eesti keeles

Eelmine arvustaja on kõik olulisema juba välja toonud, nii et polegi suurt lisada. Aga eks "Okultismiklubi" hinnates tuleb kõige pealt arvestada ikka seda kellele see on kirjutatud. Lugejaskonnaks on põhikoolis käivad noorukid (12-16 aastased) ning seda arvestades on tegemist igati korraliku noorsoo seiklusjutuga. Raamatus on olemas kõik see, mis kutsub tänapäeva noort lugema - müstikaelement, noortesuhted ning seiklused. Ning kuna tegemist noortega nö. naabervallast, leiab kindlasti iga koolinoor loost tegelase kellega ise samastuda. Kindlasti võiks selline teos kuuluda ka koolis loetavate raamatute valikusse (Vana-Kuustes kindlasti ka kuulub). Raamatu populaarsusest annab ka tunnistust see, et just ilmus ka järg.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat sattus lihtsalt kätte raamatukogus riiulite vahel tiireldes. Ikka kõvasti on vett merre voolanud ja eesti ulmekirjandus edasi läinud sellest ajast, kui Seppo "Hüatsinsõrmus" ilmus. Praegu lugedes tundus ikka äärmiselt amatöörlik kogumik olevat (võrreldes näiteks Matt Barkeri tekstidega). Kõigis novellides ammu tuntud ja ära leierdatud faabulad (sõnajalaõis, loss veekogu põhjas, filosoofide kivi), millele polnud midagi uut juurde lisatud. Lugedes ei jäänud muljet, et tegemist on õudusnovellidega (nagu tutvustus raamatu kaanel seisab), vaid muinasjuttudega algkooli õpilastele (Kreutzwaldi või Eiseni töötlused). Palju oli ka ebaloogilisusi ja lihtsalt kergema tee minemist tekstides. Aga mis kõige "hirmsam", lugedes ei olnud kordagi hirmus, isegi mitte kõhe ja sel juhul on õudusjutt kindlasti läbi kukkunud. Hinde 3 panin puhtalt seetõttu, et kirjanik oli neid lugusid kirjutades 17-21 aastane ja seetõttu vähe leebem hindamisel.
Teksti loeti eesti keeles

Seikluslik detektiivilugu, mille lõppu on lisatud ka tilgake ulmet (ajaränd tulevikku ja saadud teadmistega sündmuste mõjutamine olevikus). Lugu mõneti võrreldav samal ajal perioodikas ilmunud Lew R. Bergi järjejuttudega. Kuid Tarlapi stiil on lihvitum ja peakangelane pole nii macho kui Bergil. Ilmselt Bergi puhul oleks Traven kandnud mantli all automaati ja paari granaati. Puudustel on eelnevad arvustajad juba peatunud.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu sellest kuidas ühe inimese uskumatuna näiv sugereerimisjõud suudab hävitada kogu inimkonna. Kirjutamisstiilile ei saa midagi ette heita, sulg jookseb hästi. Kuid samas oli osasid nüansse a loogikavigu, mida eelnevad arvustaad samuti välja tõid - kas ikka hakkad esimesena ennast sööma? Üritaks ikka enne midagi kinni püüda merest.
Teksti loeti eesti keeles