Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· André Trinity ·

Unenägude jumal

(jutt aastast 2000)
https://algernon.ee/unen2gude_jumal

ajakirjapublikatsioon: «Algernon» 2000; detsember
♦   ♦   ♦

eesti keeles: Andre Trinity «Unenägude jumal» 2002

Tekst leidub kogumikes:
  • Algernon
Hinne
Hindajaid
11
2
0
0
0
Keskmine hinne
4.846
Arvustused (13)
Eilish

See teos on suurepärane vaade inimeste hingedesse ja mõtetesse. Lugu räägib mehest, kes suudab mõtteid lugeda. Lugu ennast ja minu mõtteid selle kohta saab lugeda aasressil: http://www.obs.ee/cgi-bin/w3-msql/algernon/jutt.html?id=963
Teksti loeti eesti keeles
Orcus K.

Trinity ei taha lugejale sugugi seda õnne kinkida, et viimane ta lugudest esimese korraga kohe aru saaks. Hea nõks ja arvatavasti teab ta seda isegi. Tema lugudel on vist alati kaks tasandit: pealmine kiht ja sügavam mõte. Lugesin kaks korda ja teisel korral hakkas tema “metafüüsiline idee” avanema.

Tegelikult on päris raske Trinity lugude kohta midagi ütelda. Ei tea kunagi, kas olen õigesti aru saanud. (võta seda kui komplimenti)

“Unenägude jumala” mõttetihedus ilmnes alles loo lõpus. Esmapilgul tundus, et autor kavatseb kirjutada ainult M. tähega naistest ning kõiksugustest skisofreenilistest fantaasiatest. Kokkuvõttes nii see oligi, aga lugude vahel jooksvad paralleeltekstid andsid jutule uue tasandi. Algul ei taibanud hoobilt ära, miks need seal üldse on. Teistkordsel lugemisel väändus minategelase nimi (Trinity) juba metafüüsiliseks kolmainsuseks ja unenäo-jeesuseks, kelle objektitu nartsitsism rahuldab oma armastuse vajadust enda loodud maailmas. Ehk Kolmainsusliku Jumala üks osa (N: Jeesus) veedab aega maapeal ja on hädas naiste ja enda olemusest tulenevate ebaharilike kogemustega. Ainuke viide jumalikule päritolule seisneb müstilises võimes teiste mõtteid lugeda ja unenägudes ringi kolada. Minategelase identiteedikriis oli edasi antud mõnusalt vildakate sisemonoloogidena.

See oli vaid üks märgatav tasand. Lugu oli sedavõrd võimalusterikas, et sealt võis välja lugeda veel igasuguseid erinevaid variante. Näiteks, miks on pealkiri “Unenägude jumal”? Tabasin jutu ühes paralleeltekstis mõtte, et Jumalal on igavikus igav ja seetõttupõgeneb ta unenägudesse pakku. Ja maailm polegi midagi muud, kui Jumala unenägu. Võibolla sain valesti aru? Vói peabki nii aru saama, kuidas parasjagu saadakse! Seda ei saagi vist muudmoodi teada, kui tuleb autorilt küsida.

Teine huvitav moment oli selles, et Trinity sunnib selle looga lugema tema varajasemaid tekste. Loost jooksis läbi nii “Meeleparandaja” kui ka “Mina ja Teine”. Mõlemad hakkasid tagant järele uues kontekstis uut moodi paistma. “Mina ja Teise” tegelase Saddor Romero mystiline raamat "Teise Manifest" andis kahe loo vahele mõningat mõtteruumi. “Meeleparandajale” oli ka pisike vihje.

“Mina ja Teine” eraldi jutuna polnud teab mis hea lugu, aga käesoleva loo kontekstis muutus see päris loetavaks. Oluliseks sai hoopis kummaline atmosfäär, mida autori erinevad lood tekitavad.

Stiili osas tahaks veidi nuriseda. Jutustav-pihtimuslik stiil iseenesest oli suurepärane, kuid vahepeal vajus see kuidagi ära. Jutt algas mõnusalt ja köitvalt, kuid loo keskel lõi stiil kõikuma. Hakkas natuke igav. Loo lõpus tuli hea fiiling tagasi. Muidugi väikeste arusaamatustega. Näiteks, miks kasutas autor vahepeal oleviku stiili? Jäi mulje, et minategelane peatas nädalaks aja. Ei-noh, äkki peataski!

Kokkuvõttes oli lugu tervikuna VÄGA HEA. Kaasaegne ja piisavalt uudne lähenemine ulmele. Kui Trinity plaanib tulevikus sama mõttetihedaid jutte kirjutada ja psühholoogilis-realistliku ulme juurde jääda, siis soovin vaid edu! Minu, kui tänuliku lugejaga võid arvestada! Jään ootama…
Teksti loeti eesti keeles
Taivo Rist

Minategelane suudab lugeda inimeste mõtteid. Sellest hoolimata on ta pidevas jamas naistega. Võib-olla tuleb see sellest, et ta tunnistab ainult neid naisi, kelle eesnimi M-iga algab.
Ükskord kohtab minategelane teist sama võimega naist. Kui mees katsub oma annet ainult heal eesmärgil kasutada, siis naine tunneb rõõmu kurja tegemisest. Ilmselt on Trinity Beljajevi "Nähtamatut valitsejat" lugenud.

Praktikas poleks võimalik selle ande salajas hoidmine, kui see avaldus juba lapseeas, nagu autor ütleb. Laps peaks selle võime olemasolu loomulikuks kõigil inimestel ja räägiks sellest oma vanematele. Autori väide, et minategelane seda ei teinud, pole usutav.
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

Väga omapärane ja -näoline lugu. Mul isiklikult on tunne, et selle jutu näol ei ole meil tegu niiv6rd ULMEkirjandusga kuiv6rd kirjandusega yldse ja, mis siin salata, ysna tugevapoolse kirjandusega. Ega ei olegi muud kui tuleb aga kirjutajale j6udu ja jaksu soovida
Teksti loeti eesti keeles
Heili Kase

Mulle meeldib väga. Üldist pilti eesti ulmes vaadates on lugu ikka väga omanäoline - lugedes ei ole sellist konventsionaalsustesse kaldumise, eeskuju järgimise tunnet. Kuigivõrd meenutab maagilist realismi. Samas, tegelased käituvad kuidagi ebareaalselt.
Teksti loeti eesti keeles
Jan Tepo

Väga värskendav lugemine, mis oma sisu keerukuselt jäi tükiks ajaks painama. Religioosne ja filosoofiline alltekst pulseerub kohati liigagi pealetükkivalt ja hävitab tüüpilisele ulmejutule omase lihtsakoelisuse. Kuid just nimelt see lisabki loole värskust. Müstilised M-tähega naiskujud, hea ja kurja lahustumine, jumalaks ja inimeseks olemine... kõik need sisse poetatud ideed loovad mõnusalt painava keskkonna, rääkimata jutu sügavast ideest. Lugesin ja küsisin endalt, et kas tõesti on tegemist kodumaise autoriga. Kui ei teaks, poleks iial arvanud!
Teksti loeti eesti keeles
Andri Riid

Andre Trinity tõenäoliselt parim jutt, omamoodi võimete manifest. Võin küll viriseda, et milleks oli vaja minategelase ebasurma loo alguses (peale selle, et nii sai autor lahti Marcelle`ist) või et venna võime mõtteid lugeda ja unenägusid mõjutada ilmneb situatsiooni käigus nagu välk selgest taevast (teise M.-iga kohtudes [tegelikult vihjatakse sellele isegi varem, ühe esimese M. prantslasest armukese juures, aga esimesel lugemisel jääb see lihtsalt kahe silma vahele] ja nähtust põhjendav tagasivaade lapsepõlve tuleb tükk aega hiljem

Need n.-ö. kompositsioonilised etteheited kaotavad suuresti oma mõtte teksti teist korda lugedes. Siis on kõik täiesti paigas. Nii et tõeliseks küsimuseks, mida antud tekst tõstatab, on järgmine - kas autori poolt jutustatav lugu peab olema täielikult mõistetav esimesel lugemisel? Kas autorist pole ülbe eeldada, et keegi tema teksti ka kaks (või enam) korda lugeda tahab.

Hea küsimus. Asja võib vaadelda ka teisest vaatepunktist. Mulle on alati meeldinud lood, mis midagi varju, ebaselgeks jätavad (sõgedate kirjanike sõgedad lood). Kõik ei pea olema üksipulgi lahti harutatud (ehkki enesestmõistetavalt on kusagil piir, millest alates muutub tekst seosetuks mõminaks) ja hea autori puhul on see pigem boonus kui puudus.

See eeldab siiski teksti üldist köitvust. "Unenägude jumala" puhul on see tingimus täidetud, hoolimata mõnedest segadusseajavatest momentidest esmalugemisel, ei teki hetkeksi igavustunnet ja eri soost tegelaste keerulised suhted on nii või teisiti alati olnud maiuspalaks.

Ja lõpuks pole üldse eriti oluline, et jutu teosoofiline aspekt mul julgelt üle pea käib (lõppkokkuvõttes - kas autor isegi kõike selge ja teadvustatud plaani alusel kokku kirjutas?).
Teksti loeti eesti keeles
Mart K.

Kindlasti paremaid Eesti ulmejutte, milleni olen jõudnud (kahjuks pole neid palju), minu jaoks eriliselt tähendusrikas seetõttu, et olen metafüüsilise, religioonifilosoofilise ja metatekstuaalse ulme enda jaoks alles äsja avastanud. Veel aasta-paari eest oleksin “Unenägude jumala” kohta arvatavasti öelnud, et erudiidi ekshibitsionism ja akadeemiliselt pretensioonikas soga, aga praegu kõneleb teos minuga väga valjusti — seda nii komposiidina kui ohtrate müstiliste detailide kaudu, tekitades küll ka küsimusi, mille üle juurdlemine, vastuste otsimine lootuseta neid leida on aga taas huvitav ja rahuldustpakkuv mõttemäng. Igatahes — seitse-kaheksa aastat pärast avaldamist on jutul resoneerivat pinda (vähemalt minu jaoks) endiselt väga palju. Ajatu lugu, jah!

Juba alguses meenutas teemapüstitus ja nabapõrnitsev stiil üht hunnitut vanameistrit (PKD). Peaaegu oleksin nõus panema viie ja tituleerima Trinity Borgese kehastuseks... Peaaegu, aga praegu pean siiski piirduma nelja palliga ning lisama tiitlile ette selle oo-nii-ahistava “Eesti”. Ei, mitte kompulsiivse heietamise või (oletatavasti) stream-of-consciousness-writing- interluudiumite pärast; need on kirsid tordil (näiteks tekkis küsimus, millist Abbat peetakse silmas — kas semiidikeelset sõnatüve “isa” — mis lisaks jutule omakorda huvitava metakillu, eriti arvestades seda, kuidas autor end ise sisse kirjutanud on —, Rootsi popansamblit — mis eksperimendina vaba assotsiatiivsuse vallas poleks samuti halb võte — või hoopis midagi muud?). Ent miks on vaja lugejat alahinnata? “Armastus on painaja, kas teie ei teadnudki seda? Elu on unenägu ja armastus on painaja!” — see lõik tirib jalgupidi maa peale tagasi, annab mõista, et autor on endal vabatahtlikult tiivad kärpinud, hakanud lihtsalt igaks juhuks oma uba üle seletama seal, kus seda kõige vähem vaja on — kus selle puudumine annaks maksimaalse efekti.

Lõpetuseks — loodan väga, et viieaastane paus peagi lõppeb ja Trinity taas ulmikusule haarab, sest mina küll ootan huviga.
Teksti loeti eesti keeles
x
Oskar Nassar
28.05.1987
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Oskar Nassar

Eesti ESIMENE etnohorror romaan läbi loetud ("Rehepappi" ei saa ju ikka horroriks pidada)ja sellist magnetismi suudab ainult Hargla pakkuda. Hommikul kätte võetud raamatut ei suutnud enne käest panna kui kell pool kolm öösel ja viimane lehekülg loetud.PS: Pole sarja vaadanud ja arvan, et see aitas lugemiselamusele tugevalt kaasa.
Teksti loeti eesti keeles
Oskar Nassar

Võtsin selle raamatu ette kuna see oli selle aasat Stalkeri eesti romaanide nimekirjas, eelnevad teadmised autori ja romaani kohta puudusid täiesti. Arvustusi peale ülevalkirjutatu ja ühe blogi postituse ka internetist ei leidnud. Juba esimesest leheküljest haaras romaan mind endasse täielikult. Tõesti hea stiili ja kasvava pingega kirjutatud romaan. Pani mõtlema nii mõnegi küsimuse üle ja sobiks suurpäraselt arutamiseks mõnes ülikooli kirjandust ja elu vahekorda puudutavas loengus. Erilise kiituse saab Helsingi kujutamine. Ise korduvalt Helsingit külastatuna tundsin tõesti, et kõnnin koos romaani tegelastega mööda suvise rohelusse mattuva kesklinna tänavaid. Kahju, et paljud sellised romaanid jäävad eesti avalikusel ja kriitikutel kahe silma vahele ja ei ületa uudiskünnist ja sellest tulenevalt ei jõua paljude potentsiaalsete lugejateni (eks see oluneb ka kirjastuse poolsest viitsimisest/viitsimatusest teost promoda meedias). Kui kokkuvõttes, kui tõesti on tegemist Kristjan Looritsa debüütromaan siis suur kummardus autorile ja jään edaspidisi trükisi ootama.
Teksti loeti eesti keeles
Oskar Nassar

simene gootiromaan mis kätte sattunud. Huvitavad uued teemad eesti ulmekirjanduses , kuid teos kokkuvõtvalt tekitas kahetisi tundeid. Leila Tael-Mikešini romaan koosneb kahest osast, mille esimene pool oli ikkagi tunduvalt tugevam kui teine (mis tõigi pandud hinde alla 3-le). Esimesel poolel oli eesmärgi pärasem faabula ja tegelaste eesmärgid/motiivid selgemini esile toodud. Teine pool vajus kuidagi ära ja jäi pingutatuks ning tekkis liigne kordumise moment. Kiidaks eriti esimeses osas loodud suhtevõrgustikku ja head iroonilist huumorit, millega tegelased üksteist torkisid. Kokkuvõtvatlt jäi midagi ikkagi puudu. Mingi süzeelik pööre, mis oleks viinud näiteks tegelaskonna kuhugi teise keskkonda või toonud sisse uusi tkaraktereid (mitte samu tegelasi uuestisõndinud kehades).
Teksti loeti eesti keeles
Oskar Nassar

Olles lugenud paar esimest peatükki Kent Raju romaanist, tekib koheselt küsimus: mis vanusegrupile on romaan suunatud? Kas on tegemist noorteromaaniga või ikkagi täiskasvanuile suunatud teosega? Mina liigitaksin selle ikkagi noorteromaani alla (vanusele 10-16) ja hindaks seda ka vastavast vaatepunktist. Lugu on lihtne, mõistatusliku Maa otsimine Universumi sügavustest, pikitud kohati täitsa meeldiva ja puhta (noortele lugejaskonnale suunatud) huumoriga. Lugedes tekib kergesti paralleel kultussarjaga "Futurama" (Merf - Fry, Piilips - Bender, Aurora - Leela, Adam - Professor, Zergio - Zoidberg, Pegasuse pardaarvuti - Planet Expressi süstiku autopiloot, kosmomaffia - robomaffia) ning ka kummalisel kombel Priit Pärna animtsiooniga "Porgandite öö" (Riici valitsushoone - hotell PGI). Kosmoserändudega seotud noortekirjandust meil eestis muidgi ei tea kui palju ei ilmu, ehk on erledaimaks näiteks selles vallas Henno Käo "Oliüks", mis on isegi teatavas mõttes kultusteos. Kuid "Oliühele" sarnast helget ja kaasahaaravat maailma "Tuntud Universum: kadunud Maad" lugedesi ei teki. Tõesti oleks vaja olnud toimetaja tugevamat kärpivat kätt, mis oleks romaani küll lühendanud kuid samas tummisemaks muutnud. Sama kehtib ka keele kasutuse osas, kohati tundus et osad naljad oli mõeldud lugemiseks inglise keeles või need oleks lihtsalt inglise keeles palju paremini töötanud.Kuid lõpetuseks võib öelda, et kui peaks ilmuma teine osa AS Otsigumootori sõpruskonna tegemistest Tuntud Universumis, siis võtaks selle lugemiseks küll ette. Hindeks jääb hetkel 3, sest usun et autor on võimeline palju tugevamat teost kirjutama ning siis on järgmine kord ka kuhugi tõusta.
Teksti loeti eesti keeles
Oskar Nassar

Maniakkide Tänava viimase romaani lugemine läks lennates. Kindlasti on tegemist autori seni parima ja läbimõelduma teosega, mis võttab tegelikult kokku ühe mõttelise osa Maniakkide Tänava eelnevast loomingust. Eriti kiidan teravaid ja hästi sihitud torkeid praegu Eestis olevate väärnähtuste suunas (erakonnad, Riigikogu, poliitbroilerid). Tundub, et isegi tuumakatastroof ei muuda olematuks ühiskonnas olevaid kasvajaid.
Teksti loeti eesti keeles
Oskar Nassar

Võtsin raamatu ette kuna leidsin selle Stalkeri järgmise aasta nimekirjast. Pole ammu ühtegi klassikalist fantasy`t lugenudki ning eriti eesti autori oma. Eelnev arvustaja on juba üldiselt kõik olulise välja toonud, mis raamatut puudutab ja temaga tuleb suures joones nõustuda. Tahan esile tõsta seda, et tegemist autori debüütromaaniga ja seetõttu ka hinne 5. Oleks meil tihedamini nii mahukaid ja läbikomponeeritud esikteoseid. PS: Ainus asi, mis mind kohati häiris oli toidukordade ja söömise väga detailne ning tihti ette tulev kirjeldused. Lugedes läks lihtsalt kõht alatasa tühjaks.
Teksti loeti eesti keeles
Oskar Nassar

Kassarit ja seal leiduvaid kivisid, mis seonduvad tulnukate ja muu müstilisega, on ennegi eesti lastekirjanduses kujutatud. Nimelt Henno Käo jutustuses "Suure kivi lood", mis sisaldas palju rohkem ulmelisi elemente, kui Reinausi romaan. Võrreldes esimese osaga on ulmelisi elemente vähemaks jäänud. Kui raamatus "Mõistatus lossivaremetes" liikusid ringi kummitused, siis nüüd on ainsad ebaharilikud momendid hüpnoos ja ravivõimed. "Kivid, tulnukad ja sekt" on sellegipoolest kaasakiskuvam ja seiklusrikkam lugemine, kui esimene raamat ning kindalsti väga mõnus suvelugemine noortele. PS: Ka minus tekitab tegelaste vanus kummastust, kohati nagu oleks gümnaasiumi vanustega tegemist, siis aga jälle pigem kujutatud 13-14 aastased hingeelu.
Teksti loeti eesti keeles
Oskar Nassar

Eelmine arvustaja on kõik olulisema juba välja toonud, nii et polegi suurt lisada. Aga eks "Okultismiklubi" hinnates tuleb kõige pealt arvestada ikka seda kellele see on kirjutatud. Lugejaskonnaks on põhikoolis käivad noorukid (12-16 aastased) ning seda arvestades on tegemist igati korraliku noorsoo seiklusjutuga. Raamatus on olemas kõik see, mis kutsub tänapäeva noort lugema - müstikaelement, noortesuhted ning seiklused. Ning kuna tegemist noortega nö. naabervallast, leiab kindlasti iga koolinoor loost tegelase kellega ise samastuda. Kindlasti võiks selline teos kuuluda ka koolis loetavate raamatute valikusse (Vana-Kuustes kindlasti ka kuulub). Raamatu populaarsusest annab ka tunnistust see, et just ilmus ka järg.
Teksti loeti eesti keeles
Oskar Nassar

Raamat sattus lihtsalt kätte raamatukogus riiulite vahel tiireldes. Ikka kõvasti on vett merre voolanud ja eesti ulmekirjandus edasi läinud sellest ajast, kui Seppo "Hüatsinsõrmus" ilmus. Praegu lugedes tundus ikka äärmiselt amatöörlik kogumik olevat (võrreldes näiteks Matt Barkeri tekstidega). Kõigis novellides ammu tuntud ja ära leierdatud faabulad (sõnajalaõis, loss veekogu põhjas, filosoofide kivi), millele polnud midagi uut juurde lisatud. Lugedes ei jäänud muljet, et tegemist on õudusnovellidega (nagu tutvustus raamatu kaanel seisab), vaid muinasjuttudega algkooli õpilastele (Kreutzwaldi või Eiseni töötlused). Palju oli ka ebaloogilisusi ja lihtsalt kergema tee minemist tekstides. Aga mis kõige "hirmsam", lugedes ei olnud kordagi hirmus, isegi mitte kõhe ja sel juhul on õudusjutt kindlasti läbi kukkunud. Hinde 3 panin puhtalt seetõttu, et kirjanik oli neid lugusid kirjutades 17-21 aastane ja seetõttu vähe leebem hindamisel.
Teksti loeti eesti keeles
Oskar Nassar

Seikluslik detektiivilugu, mille lõppu on lisatud ka tilgake ulmet (ajaränd tulevikku ja saadud teadmistega sündmuste mõjutamine olevikus). Lugu mõneti võrreldav samal ajal perioodikas ilmunud Lew R. Bergi järjejuttudega. Kuid Tarlapi stiil on lihvitum ja peakangelane pole nii macho kui Bergil. Ilmselt Bergi puhul oleks Traven kandnud mantli all automaati ja paari granaati. Puudustel on eelnevad arvustajad juba peatunud.
Teksti loeti eesti keeles
Oskar Nassar

Lugu sellest kuidas ühe inimese uskumatuna näiv sugereerimisjõud suudab hävitada kogu inimkonna. Kirjutamisstiilile ei saa midagi ette heita, sulg jookseb hästi. Kuid samas oli osasid nüansse a loogikavigu, mida eelnevad arvustaad samuti välja tõid - kas ikka hakkad esimesena ennast sööma? Üritaks ikka enne midagi kinni püüda merest.
Teksti loeti eesti keeles