Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Lew R. Berg ·

Tants tulle

(romaan aastast 2000)

eesti keeles: Tallinn «Varrak» 2000 (F-sari)

Hinne
Hindajaid
1
6
7
5
1
Keskmine hinne
3.05
Arvustused (20)

Lühemate lugudega siinmail juba (üsnagi mitmesugust) kuulsust kogunud Berg on nüüd lõppude-lõpuks millegi suuremani jõudnud. Kui suur see saavutus nüüd on, see on muidugi igatahes iseküsimus...

Sisu: Üks suur kosmoselaev on vastu taevast lennanud (muidugi mitte sõna otseses mõttes), palju asjast järel pole (kui mitte tükke arvestada), aga tuleb välja et keegi on juhtumisi pääsenud. Lähedal on Gorgonea-nimeline planeet ja ilmselt on päästealused sinna potsatanud. Neid saadetakse otsima grupp seltsimehi eriüksusest. Ülesanne ei ole lihtne, kuna planeedil elutsevad ohtlikud elukad (ämblikteod jms.) ja veel ohtlikumad elanikud (Salajase Tule kummardajad jne.). Läheb mürgliks.

Üldiselt tuleb tunnistada, et midagi eriti omapärast loost ei leia. Vahvad mehed jalutavad ringi, otsivad mida vaja, kõmmutavad kui vaja... üsnagi tüüpiline ajaviitekirjandus. Selleteemalisi raamatuid ja filme on vist rohkem kui taevas tähti (üle kuue;))...

Häiris mõnevõrra ka keelekasutus. Tõsised mehed ohtlikus paigas riskivad elu ja tervisega, aga pea igas lõigus muigavad millegipärast...

Samas ei taha ka väga kehvasti hinnata, olgugi et on tüüpiline, aga Bergi kohta paistab (eriti tema viimaseid X-faile ja kirjeldusekogumeid meenutades) üsnagi hea saavutus olevat... olgugi pisut puine. Käib miinusega neli küll sellele üllitisele.

Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt võttes on esimeses arvustuses kõik ära öeldud. Omalt poolt lisaksin ainult seda,et tore on see, kui kohalikud midagi kirjutavad ja leidub kirjastusi, kes selle ka avaldavad. Kriitikat selle raamatu kohta on tehtud ka ajahlehes (enam ei mäleta, kes ja millises) aga kirjanikule jõudu.Panen hindeks nelja ja jään huviga järgmist raamatut ootama.
Teksti loeti eesti keeles

Selle romaani kohta saab öelda pisut paremini kui tavapärase "Eesti autori kohta päris hea".

Andsin selle lugeda ühele oma sõbrale, kes pole küll eriline ulmefänn, aga raamatuid ikka loeb. Kui pärast küsisin, kas ta teab, et autor on eestlane, tabas tüüpi ikka paras hämming. Minu jaoks on see taseme märk. Tubli!

Teksti loeti eesti keeles

Andrus Laansalu kirjutab «Arteris» selle romaani kohta nõnda:

«Lew R. Bergi põhiline probleem on sügavalt tehniline. Tema lauseehituse skemaatilisus ja kohmakus tapab ära iga tegelase ja iga sündmuse. Kõik, mis meile antakse, on kuhi kriipsujukusid ja nooled, mis näitavad: sõdurid läksid sinnapoole, ilmusid ämblikteod, kaevake siin etc. Selline võiks hädapärast olla romaani algkavand. Kõigil tegelastel on ühesugune iseloom, nad räägivad ühte keelt ja käituvad ühesuguse skeemi kohaselt.

Puuduvad igasugused inimlikud iseärasused. ««Tähekuninganna» kapten oli kogenud astronaut, alluvad usaldasid teda piiritult ja kuuletusid talle igas olukorras.» «/…/Remar suundus meditsiiniosakonda, leides siit eest oma salga arsti, noore saleda leekivpunaste juustega naise. Liibuv kombinesoon rõhutas naise veetlevat figuuri /…/.» Me ju teame neid tegelasi - tahtejõulise lõuaga kapten ja ideaalsete rindadega kaunitar. Nad rändavad raamatust raamatusse ja nende teed tähistab igavus ja nüristav ülekordusefekt.

Oleks hea, kui Berg tabaks selle raamatu pealt ära, et tegelastele tuleb ennekõike anda isikupära ja inimlikke veidrusi, et tööskeemi kirjapanemine annab sama vähe kirjandust kui elektriskeemi visand valgust. Ja et koolikirjandi keeles ei saa romaani kirjutada. Siis võiks järgmine raamat ehk parem saada.»

Ilmselt on see ainus kord, kui ma Andrus Laansaluga nõus olen. Sada protsenti. Samuti tundus, et Bergi kui ulmeautori edasist arengut arvestades on just kõige konstruktiivsem, kui ma seda Laansalu kriitikat lihtsalt levitan ja ise oma emotsionaalse sõnavalinguga välja ei tulegi.Ehk on Berg seda juba lugenud või satub see tekst talle kunagi tulevikus silme ette ja pakub veidi mõtlemisainet.

Halvimast hindest päästis (aimate juba ilmselt isegi, mis) kurb fakt, et on ka hullemat ilmunud...

Teksti loeti eesti keeles

Kui unustaks õige need blasterid ja tähelaevad ja planeedid ja kosmosed ning igasugused tulirelvad? Ja koliks hoopis kuhugi suvalisse fantasy-maailma, kus ei pea kirjeldama igasugu rauast kolu? Berg oskab välja mõelda süzhee aga edasi takerdub ta liialt tehnikasse - willardi lugudes iseäranis - ning hakkab komistama. Rasked kahurid ja muud tuldsülgavad asjad ainult segavad Bergi, planeedid ja täheleaved samuti. Soovitaks, et unustaks selle tarbetu butafooria hoopis ära ja laseks oma lugudel toimuda seal, kus saab keskenduda olulisele.

"Tants tulle" ei ole muud kui harilik fantasy quest, milles isegi üsna eba-sf`likud tulekummardajad ja ämblikteod. Ja ei ole sugugi paha mõte lasta kangelastesalgal vangisattunud printsessi koletiste käest päästa. Ei ole paha mõte. Aga see pidev paugutamine ja plahvatamine seal ümber ja mingid liikuvad aparaadid ja lendavad laevad võinuks hädapärast asendada lendava vaibaga. Ja pauku tulnuks ka vähem teha. Mõõk on palju üllam ja rüütellikum relv.

Ühesõnaga, tehnika segab Bergi. Ja pole oluline kui palju kirjanik seda ise tunneb või sellest huvitub - lugejat huvitab ainult see, et oleks huvitav. Kui saaks elimineerida segavad elemendid, ehk siis oleks tulemus parem? Kaks meest, naine, kaks mõõka ja inimsööjalohe? Mis saab kui pole raadiosidet ega Suure Toruga Kuulipildujat?

Tegelased... Peategelane Remar on korralike ja positiivsete vaadetaga. Ent siiski jääb ta igavaks ja mõttetuks tüübiks. On kasutu lugeda raamatut, kus kangelasel pole ühetgi moraalset probleemi - vähemalt arvestatavat - ta lihtsalt läheb ja annab tuld. Nii et selle romaani puhul ei saa meeldejäävatest tegelastest rääkida.

Bergi meetod on see, et kui ta mõne tekstis esineva asja, elemendi, inimese, suhte või vaate kohta midagi teab, siis paneb ta selle sealsamas kohe ka ilusti kirja. Et oleks asjast selge pilt. Aga ei peaks panema. Kohe mitte üldse ei peaks panema. Näiteks see koht, kus Remar mõtiskles jälestusega poliitikutest. See suhtumine peab lugejani jõudma mitte autoripoolse otselausega vaid tegelase kõnest, teotsemisest, muudest mõtetest. Sama käib ka konflikti kohta loo alguses, et kas minna päästma või mitte... Ja üldse kõik vähegi huvipakkuvad stseenid on niimoodi kastreeritud.

Veelkord - loos on palju põnevaid ja häid kohti; nii tegelaste omavahelises suhestatuses kui seiklustes. Aga nad lahenevad nii, et autor pole neist kogu potentsiaali välja pigistanud. Lugeja peab ise mõtlema, et mis küll kõik võinuks saada või juhtuda. Bergi puudus ka selles, et ta arvab, et pinget saab luua ainult actioni või põmmutamisega. Minu meelest on see suur viga. Lahingu tulemus ei saa olla põnev.

Ma pole ise kunagi ühtegi tulirelva käes hoidnud ega pauku teinud nii et ei tea, mis tunne see täpselt on. Ja Bergi raamatust ka seda teada ei saa. Relva kasutatakse siin umbes hoolimatult ja igapäevaselt nagu taskurätikuid. Et kui see oleks rõhutatult selline autoripoolne suhtumine, siis küll aga praegu tuleneb see rohkem sellest, et pole olukordi korralikult läbitunnetatud.

Ma oleks väga tahtnud seda romaani kõrgemalt hinnata ja rääkida positiivsest. Paraku - romaani hinne on "kaks" - ükskõik millises taustsüsteemis vaadata. Kuidagi ei punnita rohkem välja. Hinne on karm aga minu meelest igati õiglane. On süzhee, on tegelaste prototüübid, on lakkamatu sõdimine. Pole üllatusi...aga elus on igal inimesel mingid varjatud ja salajased kavatsused.

Berg on saavutanud korraliku tehnilise kirjaoskuse - ta suudab pikema süzhee välja kirjutada, hoida tempot ja teab, et romaan peab koosnema sündmusest. Need on väga olulised omadused ja neid tuleb ka kahtlemata edasipidi rakendada. Aga veel väga mitmed kirjanduse olulised elemendid on puudu.

Teksti loeti eesti keeles

See on keskpärast meelelahutust pakkuv raamat. Kuigi see ei ole eriti originaalne, on ta omajagu põnev. Hindeks panen ma 3, kusjuures ei ole nii, et 3 arvestades eestlaste ulmekirjanduse taset või võrreldes Lew R. Bergi varasema loominguga. Koolipoisi hinde panen ma seepärast, et romaan pole ei täielik ebaõnnestumine ega ka õnestumine. Hoolimata oma mõningasest põnevusest jääb tekst tõepoolest ehk liiga puiseks. Samuti on see maailm, kus tegevus toimub natuke liialt plakatlik. Ei teki tunnet, et tegemist on päriselt mingi ohtliku kohaga — selles mõttes võiks autor lugeda ja uurida Harrisoni "Surmailma" lugusid. Seal tehakse lugejale päris üheselt selgeks, et tegevuspaik pole mingi sanatoorium. Umbes taolist mõju oleks võinud ka see raamat avaldada, kui autor oleks selle mõtte potentsiaali rohkem ära kasutanud. Ma loodan tõsimeeli, et Bergi järgmine romaan on tükk maad huvitavam ja köitvam. Tundub, et autor peaks olema selleks võimeline.
Teksti loeti eesti keeles

Säärast raamatut võiks lugeda ladusalt võõrkeeles, kui keelt eriti ei oska. Ei teki tüli, et lugeda niigi raske ja tegelased jahuvad lehekülgede kaupa mingit filosoofiat millest mõhkugi aru ei saa. Kõik on lihtne kärts-põmm ja sõnaraamatust abi ei pea otsima. Emakeelse teose kohta jääb vähe lahjaks, kuid igav ta ei olnud. Paiguti meeldis väga, fantaasiat inimesel on.
Teksti loeti eesti keeles

Bergil tulevad need tapmise ja tagaajamise jutud paremini välja, kui tegevus toimub keskkonnas, mida ta hästi tunneb.
Teksti loeti eesti keeles

tarzan m-klassi planeedil gorgonea! ainus vahe, et superheerost asendab kangelaslik väeüksus. süzhee on primitiivsevõitu. romaanis on selgelt head ja pahad. ja pahad - loomulikult - ei ole inimesed, ei ole valgest rassist, ei ole kristlased, või siis on vähemasti inimsööjad. naised on romaanis põhiliselt selleks, et kangelane (kangelased) neid saaksid pidevalt päästa. keeleliselt jäi - muuhulgas - meelde, et pea reeglipäraselt (ca üle lehekülje) on püüdlikult üritatud varieerida tegusõnu, nagu "märkis", "lausus", "ütles". eks tee seda ju teisedki autorid, aga ei meenu küll, et üheski teises raamatus oleks see nõnda häirivalt mõjunud. lugeda võib (tegevus voolab päris kenasti!), aga minul tekkis küll üsna mitu korda küsimus: milleks ma oma aega raiskan?
Teksti loeti eesti keeles

Väga sirgjooneline ja puine teos. Raamatu tegevus ei pakkunud absoluutselt mingeid üllatusi. Kõik laabub plaanipäraselt - piu-pau-pahh, jookseme sinna, laseme teda. Ka tegelased olid väga skemaatilised, neil puudus liha luudelt. Nad küll üritasid igal võimalikult ja võimatul juhul kildu rebida, aga see kukkus enamasti üsna mannetult välja. Madina kirjutamine kukub küll Bergil hästi välja, aga hea raamatu kirjutamiseks on vaja natuke rohkemat kui paljas madin.
Teksti loeti eesti keeles

Tekst on ladus, sündmustik lineaarne ja vähest tausta omav, kuigi alul käib läbi väike eliidi sõimamine & halvustamine.
"Ooperit" siin pole, liialt otsekohene.
Tõmbasin hinde alla, sest jõudsin Veskimehe "Operatsioon Ogaline Päike" läbitud. Vahepeal tundus, et peaks neid võrdselt hindama, kuid lõpuks otsustasin siiski keerukamat OOP`i tõsisemalt võtta - vaid mõtete, mitte teostuse eest. "Tants tulle" jutustuslik teostus on tegelikult parem.
Lõpp oli väga ootamatult sirgjooneliselt õnnelik. Väga imelik, minu arunatukese järgi.
Teksti loeti eesti keeles

Andsin ka selle raamatu sõbrale lugeda ja pärast saime kõvasti naerda. Kõige hullem see tõesti polnud, kuid palju puudu ei jäänud. Üsna juhm kirjatükk.
Teksti loeti eesti keeles

Minu arust on lahe vahel lugeda mõnda raamatut, kus on märulifilmide põhitunnused, mis juba varem ära mainiti. Tants Tulle pole minu arust mingi ajaraisk. Ja ebaõnnestunud pole see ka, minu arust. Selline on lihtsalt Bergi stiil! Karmid mehed blasteritega päästmas kauneid neidiseid. Kurat küll! Igal kirjanikul on oma stiil ja see on siis Bergi oma. Ja see, et kangelasel pole ühtegi probleemi! Ütlen ausalt, see, et kõigi raamatute juures on kangelasel probleemid, hakkab juba täiega närvidele käima! Minu arust on mõtetu, see kui mingi tegelinski vahib jutus tundide kaupa mingit kivi, jõuab siis endas selgusele ja läheb annab pahadele tappa. Bergi loos on samamoodi aga seal jääb lihtsalt kivi vahtimine ära. Ja mida ta oleks pidanud lisama? Et Remar lõi dessantrühma ülemana mingi ema koos lapsega maha ja nüüd vaevab see tema südant ning lõpuks jõuab ta endas selgusele, pärast mitmeid lehekülgi mõtetut teksti. Vabandust väga, aga mida see jutule juurde annab?

Kuid eks sellelgi ole vigu. Ükski raamat pole vigadeta. Alguses ei ole eriti huvitav, kuid see on õneks vaid mõned leheküljed. Alguses mõtlesin ma üldse, et see on jälle mõni selline lugu, kus kangelane on üks õudselt ennasttäis tüüp, tuleb bossi tuppa, hüppab tema diivanil ja, saanud ülesande kätte, sülgab bossile näkku ja ütleb midagi vaimukat, mille peale kõik naeravad. Ning seda peetakse õigeks, sest tema on ju see bad boyst kangelane, kes päästab jälle maailma ja võib selle tõttu kõike teha. Kuid õnneks nii ei läinud.

Naised olid raamatus tõesti hädised. Ei suutnud midagi ära teha, peale muidugi selle, et lasid meestel end päästa. Nagu mõnes rüütlijutus. Aga millegipärast just see inimestele meeldib. Huvitav küll miks? Viie saab ta kätte.

Teksti loeti eesti keeles

Viit kätte ei saa, aga tugeva nelja küll. Selline hea meelelahutuslik lugemine, kus tegevust järkub ja ei pea ennast vaevama tegelaste lehekülgi kestvate sisekaemuste ja ümbritseva keskkonna, paraku jällegi lehekülgi kestvate, kirjeldustega. Ja plussiks muidugi sf taust. Öökima ajab see täna poelettidel laiutav fantasy rohkus. Mis siiski natuke häiris oli õigekeele kohatine väänamine: igihaljas õieti vs õigesti jms... Eelnevat kokku võttes: kuigi tegu pole erilise šedöövriga, võib lugeda küll.
Teksti loeti eesti keeles

Kuidagi liiga lihtsakoeline ja ettearvatav lugu. Kogu sündmustik voolas nagu muuseas mööda, jätmata mingit jälge ei lugejasse ega tegelaskonda. Paugutamist ja actionit oli küllaga, aga kõik möödus peategelastele nii nagu muuseas. "Sihin, lasen, koll on surnud. Next, please!" Kummalisel kombel, lugematutest ohtudest kubiseval planeedil, ei saanud ükski oluline tegelane surma ega ka haavata. Muidugi Bergi tugevaim külg on maailmade loomine ja sellest tuleb teda ka selle loo puhul kiita (seetõttu ka hinde 3, muidu oleks 2 pannud). Kahju ainult, et ei suutnud seda maailma vähegi huvitavamate karakteritega täita.
Teksti loeti eesti keeles
x
Oskar Nassar
28.05.1987
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Eesti ESIMENE etnohorror romaan läbi loetud ("Rehepappi" ei saa ju ikka horroriks pidada)ja sellist magnetismi suudab ainult Hargla pakkuda. Hommikul kätte võetud raamatut ei suutnud enne käest panna kui kell pool kolm öösel ja viimane lehekülg loetud.PS: Pole sarja vaadanud ja arvan, et see aitas lugemiselamusele tugevalt kaasa.
Teksti loeti eesti keeles

Võtsin selle raamatu ette kuna see oli selle aasat Stalkeri eesti romaanide nimekirjas, eelnevad teadmised autori ja romaani kohta puudusid täiesti. Arvustusi peale ülevalkirjutatu ja ühe blogi postituse ka internetist ei leidnud. Juba esimesest leheküljest haaras romaan mind endasse täielikult. Tõesti hea stiili ja kasvava pingega kirjutatud romaan. Pani mõtlema nii mõnegi küsimuse üle ja sobiks suurpäraselt arutamiseks mõnes ülikooli kirjandust ja elu vahekorda puudutavas loengus. Erilise kiituse saab Helsingi kujutamine. Ise korduvalt Helsingit külastatuna tundsin tõesti, et kõnnin koos romaani tegelastega mööda suvise rohelusse mattuva kesklinna tänavaid. Kahju, et paljud sellised romaanid jäävad eesti avalikusel ja kriitikutel kahe silma vahele ja ei ületa uudiskünnist ja sellest tulenevalt ei jõua paljude potentsiaalsete lugejateni (eks see oluneb ka kirjastuse poolsest viitsimisest/viitsimatusest teost promoda meedias). Kui kokkuvõttes, kui tõesti on tegemist Kristjan Looritsa debüütromaan siis suur kummardus autorile ja jään edaspidisi trükisi ootama.
Teksti loeti eesti keeles

simene gootiromaan mis kätte sattunud. Huvitavad uued teemad eesti ulmekirjanduses , kuid teos kokkuvõtvalt tekitas kahetisi tundeid. Leila Tael-Mikešini romaan koosneb kahest osast, mille esimene pool oli ikkagi tunduvalt tugevam kui teine (mis tõigi pandud hinde alla 3-le). Esimesel poolel oli eesmärgi pärasem faabula ja tegelaste eesmärgid/motiivid selgemini esile toodud. Teine pool vajus kuidagi ära ja jäi pingutatuks ning tekkis liigne kordumise moment. Kiidaks eriti esimeses osas loodud suhtevõrgustikku ja head iroonilist huumorit, millega tegelased üksteist torkisid. Kokkuvõtvatlt jäi midagi ikkagi puudu. Mingi süzeelik pööre, mis oleks viinud näiteks tegelaskonna kuhugi teise keskkonda või toonud sisse uusi tkaraktereid (mitte samu tegelasi uuestisõndinud kehades).
Teksti loeti eesti keeles

Olles lugenud paar esimest peatükki Kent Raju romaanist, tekib koheselt küsimus: mis vanusegrupile on romaan suunatud? Kas on tegemist noorteromaaniga või ikkagi täiskasvanuile suunatud teosega? Mina liigitaksin selle ikkagi noorteromaani alla (vanusele 10-16) ja hindaks seda ka vastavast vaatepunktist. Lugu on lihtne, mõistatusliku Maa otsimine Universumi sügavustest, pikitud kohati täitsa meeldiva ja puhta (noortele lugejaskonnale suunatud) huumoriga. Lugedes tekib kergesti paralleel kultussarjaga "Futurama" (Merf - Fry, Piilips - Bender, Aurora - Leela, Adam - Professor, Zergio - Zoidberg, Pegasuse pardaarvuti - Planet Expressi süstiku autopiloot, kosmomaffia - robomaffia) ning ka kummalisel kombel Priit Pärna animtsiooniga "Porgandite öö" (Riici valitsushoone - hotell PGI). Kosmoserändudega seotud noortekirjandust meil eestis muidgi ei tea kui palju ei ilmu, ehk on erledaimaks näiteks selles vallas Henno Käo "Oliüks", mis on isegi teatavas mõttes kultusteos. Kuid "Oliühele" sarnast helget ja kaasahaaravat maailma "Tuntud Universum: kadunud Maad" lugedesi ei teki. Tõesti oleks vaja olnud toimetaja tugevamat kärpivat kätt, mis oleks romaani küll lühendanud kuid samas tummisemaks muutnud. Sama kehtib ka keele kasutuse osas, kohati tundus et osad naljad oli mõeldud lugemiseks inglise keeles või need oleks lihtsalt inglise keeles palju paremini töötanud.Kuid lõpetuseks võib öelda, et kui peaks ilmuma teine osa AS Otsigumootori sõpruskonna tegemistest Tuntud Universumis, siis võtaks selle lugemiseks küll ette. Hindeks jääb hetkel 3, sest usun et autor on võimeline palju tugevamat teost kirjutama ning siis on järgmine kord ka kuhugi tõusta.
Teksti loeti eesti keeles

Maniakkide Tänava viimase romaani lugemine läks lennates. Kindlasti on tegemist autori seni parima ja läbimõelduma teosega, mis võttab tegelikult kokku ühe mõttelise osa Maniakkide Tänava eelnevast loomingust. Eriti kiidan teravaid ja hästi sihitud torkeid praegu Eestis olevate väärnähtuste suunas (erakonnad, Riigikogu, poliitbroilerid). Tundub, et isegi tuumakatastroof ei muuda olematuks ühiskonnas olevaid kasvajaid.
Teksti loeti eesti keeles

Võtsin raamatu ette kuna leidsin selle Stalkeri järgmise aasta nimekirjast. Pole ammu ühtegi klassikalist fantasy`t lugenudki ning eriti eesti autori oma. Eelnev arvustaja on juba üldiselt kõik olulise välja toonud, mis raamatut puudutab ja temaga tuleb suures joones nõustuda. Tahan esile tõsta seda, et tegemist autori debüütromaaniga ja seetõttu ka hinne 5. Oleks meil tihedamini nii mahukaid ja läbikomponeeritud esikteoseid. PS: Ainus asi, mis mind kohati häiris oli toidukordade ja söömise väga detailne ning tihti ette tulev kirjeldused. Lugedes läks lihtsalt kõht alatasa tühjaks.
Teksti loeti eesti keeles

Kassarit ja seal leiduvaid kivisid, mis seonduvad tulnukate ja muu müstilisega, on ennegi eesti lastekirjanduses kujutatud. Nimelt Henno Käo jutustuses "Suure kivi lood", mis sisaldas palju rohkem ulmelisi elemente, kui Reinausi romaan. Võrreldes esimese osaga on ulmelisi elemente vähemaks jäänud. Kui raamatus "Mõistatus lossivaremetes" liikusid ringi kummitused, siis nüüd on ainsad ebaharilikud momendid hüpnoos ja ravivõimed. "Kivid, tulnukad ja sekt" on sellegipoolest kaasakiskuvam ja seiklusrikkam lugemine, kui esimene raamat ning kindalsti väga mõnus suvelugemine noortele. PS: Ka minus tekitab tegelaste vanus kummastust, kohati nagu oleks gümnaasiumi vanustega tegemist, siis aga jälle pigem kujutatud 13-14 aastased hingeelu.
Teksti loeti eesti keeles

Eelmine arvustaja on kõik olulisema juba välja toonud, nii et polegi suurt lisada. Aga eks "Okultismiklubi" hinnates tuleb kõige pealt arvestada ikka seda kellele see on kirjutatud. Lugejaskonnaks on põhikoolis käivad noorukid (12-16 aastased) ning seda arvestades on tegemist igati korraliku noorsoo seiklusjutuga. Raamatus on olemas kõik see, mis kutsub tänapäeva noort lugema - müstikaelement, noortesuhted ning seiklused. Ning kuna tegemist noortega nö. naabervallast, leiab kindlasti iga koolinoor loost tegelase kellega ise samastuda. Kindlasti võiks selline teos kuuluda ka koolis loetavate raamatute valikusse (Vana-Kuustes kindlasti ka kuulub). Raamatu populaarsusest annab ka tunnistust see, et just ilmus ka järg.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat sattus lihtsalt kätte raamatukogus riiulite vahel tiireldes. Ikka kõvasti on vett merre voolanud ja eesti ulmekirjandus edasi läinud sellest ajast, kui Seppo "Hüatsinsõrmus" ilmus. Praegu lugedes tundus ikka äärmiselt amatöörlik kogumik olevat (võrreldes näiteks Matt Barkeri tekstidega). Kõigis novellides ammu tuntud ja ära leierdatud faabulad (sõnajalaõis, loss veekogu põhjas, filosoofide kivi), millele polnud midagi uut juurde lisatud. Lugedes ei jäänud muljet, et tegemist on õudusnovellidega (nagu tutvustus raamatu kaanel seisab), vaid muinasjuttudega algkooli õpilastele (Kreutzwaldi või Eiseni töötlused). Palju oli ka ebaloogilisusi ja lihtsalt kergema tee minemist tekstides. Aga mis kõige "hirmsam", lugedes ei olnud kordagi hirmus, isegi mitte kõhe ja sel juhul on õudusjutt kindlasti läbi kukkunud. Hinde 3 panin puhtalt seetõttu, et kirjanik oli neid lugusid kirjutades 17-21 aastane ja seetõttu vähe leebem hindamisel.
Teksti loeti eesti keeles

Seikluslik detektiivilugu, mille lõppu on lisatud ka tilgake ulmet (ajaränd tulevikku ja saadud teadmistega sündmuste mõjutamine olevikus). Lugu mõneti võrreldav samal ajal perioodikas ilmunud Lew R. Bergi järjejuttudega. Kuid Tarlapi stiil on lihvitum ja peakangelane pole nii macho kui Bergil. Ilmselt Bergi puhul oleks Traven kandnud mantli all automaati ja paari granaati. Puudustel on eelnevad arvustajad juba peatunud.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu sellest kuidas ühe inimese uskumatuna näiv sugereerimisjõud suudab hävitada kogu inimkonna. Kirjutamisstiilile ei saa midagi ette heita, sulg jookseb hästi. Kuid samas oli osasid nüansse a loogikavigu, mida eelnevad arvustaad samuti välja tõid - kas ikka hakkad esimesena ennast sööma? Üritaks ikka enne midagi kinni püüda merest.
Teksti loeti eesti keeles