Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Indrek Hargla ·

Excelsuse konkistadoorid

(lühiromaan aastast 1999)

eesti keeles: antoloogia «Mardus 3/99» 1999
Indrek Hargla «Nad tulevad täna öösel!» 2000
antoloogia «Eesti ulme antoloogia» 2002

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • Mardus
  • Stalker
Hinne
Hindajaid
18
4
1
1
0
Keskmine hinne
4.625
Arvustused (24)

Ma pole päris kindel, kas tegu on lühiromaani või jutuga, pakun välja et "Marduses" ilmuvad siiski jutud. Kui teadjamad mehed teisiti arvavad, siis sorry, parandage ära.

No nii, Herr Hargla esimene lugu, mille eest pidin ka pappi välja laduma (ostsin oma elu esimese "Marduse" just selle loo pärast). Ning ega ma ei kahetse seda just kah, aitasid seal teisedki jutud õhtut mööda saata.

Keeruslise nimega "Excelsuse konkistadoorid" on seotud "Gondvana lastega", kuid mitte selle jätk. Lugu toimub jäises ja lumises maailmas, kus mõistatuslikud mõistuslikud olendid "ningod" inimesi kangesti nottida tahavad (ja seda ka jõudumööda teevad).

Lugu on hea, kuid jääb Hargla parimatele tükkidele alla süzhee ja lõpplahenduse poolest, seepärast 4, ladusalt kirjutamise kunsti valdab aga autor suurepäraselt.

Teksti loeti eesti keeles

Nonii, esimene viiteväärt SF tekst Indrek Hargla sulest!

Kuulub sellesse autori ulatuslikku tulevikuajalukku, mis sai alguse jutust «Gondvana lapsed» ning mille alla kuulub ka ühismaailm Fabulus. «Excelsuse konkistadoorid» näib alustavat uut ja huvitavat alamsarja, mida näib siduvat Bent vris Zeman.

Antud loos saabub ülalnimetatud aadlimees planeedile Excelsus, kus teadaoleva universumi üks jõukamaid isikuid rajab gigantset jääskulptuuride galeriid. Mingil hetkel on planeedilt avastatud elu ning see elu (nn. ningod) on üsna vaenulik... on juba üsna palju hukkunuid. Jäägalerii loojate surmad ongi põhjus, miks vris Zeman planeedile saabub... ta peab otsustama, et kas ningod on mõistuslikud või mitte.

Hargla on ikka hullult hea kirjanik. Alguses tundub lugu justkui pisut venivat, aga see kõik on edaspidise jaoks vägagi vajalik. Jäämaailm ning sellega seonduv ja eelnev on kõik suurepäraselt läbi mõeldud... juba ainuüksi jääprillide eest annaks viie.

Võrratu tekst, mis purustas täielikult minus juba vaikselt maad võtva veendumuse, et Indrek Hargla on vaid eelkõige õuduskirjanik... kuigi, Hargla puhul on zhanrilisest purismist rääkimine liigne luksus... mees segab ulme eri liike sellise mõnu ja veendumusega, et jääb üle vaid kähinal «Braavo!» röökida!

Olen viimastel kuudel olude sunnil kogu 1999. aastal ilmunud eesti ulme läbi lugenud ning üldiste perspektiivide ähmastumise vältimiseks ka hulgaliselt viimaste aastate välisulmet. Vaat «Excelsuse konkistadoorid» tekitasid lugemisel sellise mõtte, et see tekst võiks vabalt ilmuda suvalises maailma juhtivas ulmeajakirjas ning ilmselt see ei jääks ajakirjanumbri nõrgemaks looks!

PS: Parandasin teksti zhanri (vt. eelmine arvustus) siiski lühiromaaniks, sest kui minu arvutused on õiged, siis peaks antud lugu pikkuselt napilt ületama lühiromaani künnise.

Teksti loeti eesti keeles

Lahe lugu jah. Visioon valguses säravatest jääkujudest teeb autori fantaasiale ainult au. Muidu oli ka huvitav ja tore, sellise kunstinautijate planeedi idee oli võluv. Samuti igati mõnusad olid need karvastele hyljestele sarnanevad kuriloomad, sellised tigedad mõmmikud ;) Sõber-robot oli tore. Ainult yhele piziasjale ei saanud päriselt pihta - musta ja triibulise värvi põhjendatusele. Yhest kyljest oli musta värviga tegu nagu kohaliku planeedi allmaakihtides tekkinud mutatsiooniga, teises kohas aga mainis mingil varasemal planeedil juba esinenud musti isendeid. Vabalt võis mu enda tähelepanu alt vedada, et kuskil oli sellele ka selgitus kirjas, aga ju ma siis ei märganud.
Teksti loeti eesti keeles

Kahtlemata oli tegu eelmise aasta Mardustes ilmunud juttude või lühiromaanide seast parima teosega, isegi siis, kui siia arvestada välismaised kirjanikud. Minu meelest oli see ka ainuke lühiromaan mis selles ajakirjas ilmus. Mehel on suurepärane fantaasia ja hea kirjeldusoskus, tema tegelaskujud mõjuvad sageli usutavamalt kui mõne maailmakuulsa ulmekirjaniku omad. Aga juhiks tähelepanu ningodele, minu isikliku hinnangu kohaselt peaks jää- ja lumemaailm soodustama üleni valget mutatsiooni, mitte musta-valge triibulist, aga see on juba pisiasi.
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei lugenud seda siis, kui ta ilmus. Alles tänavu talvel. Õues sadas paksu valget laia lund, maas oli lumi nagu vatt ja mina lugesin Excelsuse karvaloomadest. See oli fantastiline elamus.

Ma arvan, et inimkond saaks ningodega rahu sõlmida küll. Inimesed peaksid veel mõne kuju tegema. Kui ningod näevad, mida inimesed suudavad, siis nad taipavad, et inimesed pole vähemalt viimseni halvad.

Teksti loeti eesti keeles

Enne viimaste lõikude lugemist olin kindel hindes, mida panna tahtsin. See hinne oli 4. Paraku polnud võimalik pärast terve loo läbilugemist seda hinnet säilitada. See lugu saab kolme. Kahjuks.

Nimelt kannatab see jutt sama puuduse all, mis mind "Erschoti kraatri" juures kõige rohkem häiris -- täiesti põhjendamatud ja absoluutselt ebatõnäolised kokkusattumused. Arvata võib, et ningod olid sellel planeedil elanud juba sajandeid kui mitte aastatuhandeid -- vähemalt loost jääb selline mulje ning autor ei tee midagi, et seda ümber lükata. Ilmselt pidi Võõras Rass tegutsema tunduvalt enne seda, kui inimesed piirkonda jõudsid, vastasel juhul oleks neist rohkem jälgi avastatud. Ka mutatsioonide tekkimiseks (kuigi ika siin on loogikaviga, kuna emaplaneeil olid jutu järgi tõesti must-valged loomad juba olemas), populatsiooni kasvuks Excelsusel, jääaja tekkimiseks ruumilaeva katastroofil jne. läks ilmselt palju aega vaja. Ja kogu selle aja jooksul ningodest "konkistadooride" esimesed retked Pealmaailma langesid ühte MÕNEKÜMNE AASTA pikkuse inimeste viibimisega planeedil! Vabandage, aga seda on võimatu tõsiselt võtta ning see lammutab kogu autori poolt nii hoolega ehitatud loogilise konstruktsiooni. Kui seletada ningode väljailmumist mingisuguse inimtegevusega kaasaskäiva vibratsiooni vms.-ga, mis nad uudishimulikuks muutus, siis oleks nad pidanud välja ilmuma varsti pärast selle faktori tekkimist -- see on aga mitukümmend aastat enne loo toimumist. Kui tüdruk oli esimese planeedil elanud inimesena võimeline produtseerima ningodele vastuvõetavaid mõttelaineid ning nad äkki "kuulsid" midagi sealt, kust nad varem midagi "kuulnud" polnud -- ülalt, siis võiks nende ilmumist seletada küll. Aga praegu ei sisalda tekst vähimatki vihjet sellisele võimalusele, karvase rinnaga ülegalaktiline tarkur libiseb küsimusest lihtsalt üle.

Hargla kiretu stiil on tiba kuiv minu jaoks, mulle meeldib rohkem selline tuklalik ja todelik lähenemine asjale, aga see on nüüd tõesti maitseküsimus. Kross näiteks on kah selline kuivavõitu vend, kuigi suurepärane kirjanik.

Kokkuvõttes, teos on läbi mõtlemata ning vajab süzhee osas olulist kohendamist.

Teksti loeti eesti keeles

Ei oska hästi hinnete "4" ja "5" vahel valida. Endale jäid samuti silma Kristjan Sanderi poolt käsitletud vead, kuid lugu ise oli ladusalt jutustatud. Võibolla teinekord muudan hinnet...
Teksti loeti eesti keeles

Hea ja väärib tõesti Stalkerit.

Kui sellel planeedil just mingisuguseid mutageene ei leidunud, siis ei peaks seal elavad olevused oma värvi muutma. Ka loodusliku valikuga ei saanud seal tegu olla, sest ei olnud ju teisi loomi, kes nende eksistentsi ohustaks.

Teksti loeti eesti keeles

Indrek Hargla üks kõige õnnestumaid tekste üldse!

Juba esimesel leheküljel olin kindel, et lühiromaan on viie vääriline. Pikka aega pole midagi nii head lugenud - kõik see planeedi kirjeldus, tegelaskujude loomine, probleemide tõstatamine jne. See oli jutt, kus lugeja sai olla ja tunda end autori loodud keskkonnas. See oli lühiromaan, milles lugeja nägi tegelasi inimliku pilguga, reaalselt nagu me oleme harjunud. Eriti meeldis kunsti ja ilu temaatika tõstatamine ning kõige loodu ja loojate teema kätkemine. "Excelsuse konkistadoorid" on lühiromaan, mis on niisama hea ja ilus nagu Excelsuse planeet ise.

PS. Alguses jäi mulje nagu planeet Excelsus oleks omaette olend või olemus. Ka seda oleks võinud veidi lahti mõtestada.

Teksti loeti eesti keeles

Kuigi mainitud loogika vead häirisid mindki,tuleb öelda, et väga hea lugu.Isiklik arvamus on, et sci-fi Hargla on horrori Harglast sümpaatsem.
Teksti loeti eesti keeles

Jäi mulje, et viimistlemisega ei ole eriti vaeva nähtud - siit ka ehk seletus logisevale loogikale. Tegelikult tuleb Indrekul siiski poolmytoloogilised ja mitte nii k6va loogilist järgnevust n6udvad lood tuntavalt paremini välja, kuid see ei tähenda, et "Excelsus ..." halb oleks. Ei ole, on teine selline peris hea kohe.
Teksti loeti eesti keeles

Esimest korda lugesin seda lühiromaani paar aastat tagasi kogumikust "Nad tulevad täna öösel!" ja sellest ajast oli jäänud mälestus, et tegu ei ole eriti hea looga. Lõpus sai küll kõik selgeks, aga lugemise käigus tundus sündmustik millegipärast hirmus segane.

Nüüd sai ta "Eesti ulme antoloogiast" uuesti üle loetud. Ja peale seda lugemist valdas mind arusaamatus et kuidas sai see lugu mulle esimesel korral mitte meeldida. Võibolla aitas kaasa see, et seekord oli lugedes lõpp algusest peale ette teada ja selle asemel et üritada aru saada, mida see kõik tähendab, võisin keskenduda lihtsalt lugemise nautimisele. Pärast esimest lugemist oleksin võibolla isegi nelja panemisel kõhelnud, nüüd aga viie panemisel ei kõhkle.

Teksti loeti eesti keeles

Täitsa pandav jutt :) Meelitab algusest peale lugema; OK setting; OK karakterid; käib-kah idee; oma sisu kohta üsna paraja pikkusega. I.H. oskab ladusalt kirjutada, mis on üks .ee domeenis äraütlemata haruldlane oskus.
Miinuseid on muidugi kah, lõpp venib (mina küll ei viitsinud autori püüdlike konstruktsioonidega kaasa minna) ja mis kõik veel.
Absoluutskaalas tuleks hinne kuhugi kolme kanti, aga kohalikes oludes on see viit väärt saavutus :)
Teksti loeti eesti keeles

Esimesel lugemisel võttis see tekst mind lausa hingetuks. Midagi sellist poleks Eesti autorilt eales oodanud. Teisel lugemisel oli osa särast juba natuke kadunud, kuid muljet avaldas jutt endiselt. Kolmandal lugemisel ma väga enam oma esialgsest vaimustusest aru ei saanud, kuid suures plaanis ei tähenda see midagi. Vähe on tekste, mida ma viitsin üle ühe korra kätte võtta. "Excelsuse konkistadoorid" on läbinud kolm lugemist ja see tähendab midagi. Tegemist on väga hea looga, mis võlub eelkõige kummaliselt kauni maailmaga. Salamisi loodan, et Hargla viitsib sellele kunagi ka ühe korraliku järje kirjutada... Viis
Teksti loeti eesti keeles

Hargla korduvalt äraproovitud kvaliteet ei vaja erilist tõestamist ja selle jutu aastanumber näitab, et tal olid võtted selged juba 10+ aastat tagasi. Hea lugu, mõnes mõttes on kahju et tänapäevane Indrek Hargla on ulmekirjandusest natukene kaugenenud ja meinstriimile sellevõrra jälle lähenenud, ning taolisi jääplaneedil toimuvaid kosmoseseiklusi tema sulest oodata on üsna väike lootus.

Eelmisele kommentaatorile täienduseks, Hargla juba on sellele lool ejärje kirjutanud, nimelt "Capaneuse Harta" nimelise lühiromaani (mille ise kohe plaanin ka taaskord ette võtta).

Teksti loeti eesti keeles

"Excelsuse konkistadoorid" on igati meeldiv avastus :) Ilmselt jah ningode sattumine ühest maailmast teise on selle loo juures nõrgaks kohaks. Aga kogu loodud jäämaailm ja õhustik ja mõistatus on väga lahedad. Natuke rahulolematust lõpu osas ilmutan kah.
Teksti loeti eesti keeles
x
Oskar Nassar
28.05.1987
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Eesti ESIMENE etnohorror romaan läbi loetud ("Rehepappi" ei saa ju ikka horroriks pidada)ja sellist magnetismi suudab ainult Hargla pakkuda. Hommikul kätte võetud raamatut ei suutnud enne käest panna kui kell pool kolm öösel ja viimane lehekülg loetud.PS: Pole sarja vaadanud ja arvan, et see aitas lugemiselamusele tugevalt kaasa.
Teksti loeti eesti keeles

Võtsin selle raamatu ette kuna see oli selle aasat Stalkeri eesti romaanide nimekirjas, eelnevad teadmised autori ja romaani kohta puudusid täiesti. Arvustusi peale ülevalkirjutatu ja ühe blogi postituse ka internetist ei leidnud. Juba esimesest leheküljest haaras romaan mind endasse täielikult. Tõesti hea stiili ja kasvava pingega kirjutatud romaan. Pani mõtlema nii mõnegi küsimuse üle ja sobiks suurpäraselt arutamiseks mõnes ülikooli kirjandust ja elu vahekorda puudutavas loengus. Erilise kiituse saab Helsingi kujutamine. Ise korduvalt Helsingit külastatuna tundsin tõesti, et kõnnin koos romaani tegelastega mööda suvise rohelusse mattuva kesklinna tänavaid. Kahju, et paljud sellised romaanid jäävad eesti avalikusel ja kriitikutel kahe silma vahele ja ei ületa uudiskünnist ja sellest tulenevalt ei jõua paljude potentsiaalsete lugejateni (eks see oluneb ka kirjastuse poolsest viitsimisest/viitsimatusest teost promoda meedias). Kui kokkuvõttes, kui tõesti on tegemist Kristjan Looritsa debüütromaan siis suur kummardus autorile ja jään edaspidisi trükisi ootama.
Teksti loeti eesti keeles

simene gootiromaan mis kätte sattunud. Huvitavad uued teemad eesti ulmekirjanduses , kuid teos kokkuvõtvalt tekitas kahetisi tundeid. Leila Tael-Mikešini romaan koosneb kahest osast, mille esimene pool oli ikkagi tunduvalt tugevam kui teine (mis tõigi pandud hinde alla 3-le). Esimesel poolel oli eesmärgi pärasem faabula ja tegelaste eesmärgid/motiivid selgemini esile toodud. Teine pool vajus kuidagi ära ja jäi pingutatuks ning tekkis liigne kordumise moment. Kiidaks eriti esimeses osas loodud suhtevõrgustikku ja head iroonilist huumorit, millega tegelased üksteist torkisid. Kokkuvõtvatlt jäi midagi ikkagi puudu. Mingi süzeelik pööre, mis oleks viinud näiteks tegelaskonna kuhugi teise keskkonda või toonud sisse uusi tkaraktereid (mitte samu tegelasi uuestisõndinud kehades).
Teksti loeti eesti keeles

Olles lugenud paar esimest peatükki Kent Raju romaanist, tekib koheselt küsimus: mis vanusegrupile on romaan suunatud? Kas on tegemist noorteromaaniga või ikkagi täiskasvanuile suunatud teosega? Mina liigitaksin selle ikkagi noorteromaani alla (vanusele 10-16) ja hindaks seda ka vastavast vaatepunktist. Lugu on lihtne, mõistatusliku Maa otsimine Universumi sügavustest, pikitud kohati täitsa meeldiva ja puhta (noortele lugejaskonnale suunatud) huumoriga. Lugedes tekib kergesti paralleel kultussarjaga "Futurama" (Merf - Fry, Piilips - Bender, Aurora - Leela, Adam - Professor, Zergio - Zoidberg, Pegasuse pardaarvuti - Planet Expressi süstiku autopiloot, kosmomaffia - robomaffia) ning ka kummalisel kombel Priit Pärna animtsiooniga "Porgandite öö" (Riici valitsushoone - hotell PGI). Kosmoserändudega seotud noortekirjandust meil eestis muidgi ei tea kui palju ei ilmu, ehk on erledaimaks näiteks selles vallas Henno Käo "Oliüks", mis on isegi teatavas mõttes kultusteos. Kuid "Oliühele" sarnast helget ja kaasahaaravat maailma "Tuntud Universum: kadunud Maad" lugedesi ei teki. Tõesti oleks vaja olnud toimetaja tugevamat kärpivat kätt, mis oleks romaani küll lühendanud kuid samas tummisemaks muutnud. Sama kehtib ka keele kasutuse osas, kohati tundus et osad naljad oli mõeldud lugemiseks inglise keeles või need oleks lihtsalt inglise keeles palju paremini töötanud.Kuid lõpetuseks võib öelda, et kui peaks ilmuma teine osa AS Otsigumootori sõpruskonna tegemistest Tuntud Universumis, siis võtaks selle lugemiseks küll ette. Hindeks jääb hetkel 3, sest usun et autor on võimeline palju tugevamat teost kirjutama ning siis on järgmine kord ka kuhugi tõusta.
Teksti loeti eesti keeles

Maniakkide Tänava viimase romaani lugemine läks lennates. Kindlasti on tegemist autori seni parima ja läbimõelduma teosega, mis võttab tegelikult kokku ühe mõttelise osa Maniakkide Tänava eelnevast loomingust. Eriti kiidan teravaid ja hästi sihitud torkeid praegu Eestis olevate väärnähtuste suunas (erakonnad, Riigikogu, poliitbroilerid). Tundub, et isegi tuumakatastroof ei muuda olematuks ühiskonnas olevaid kasvajaid.
Teksti loeti eesti keeles

Võtsin raamatu ette kuna leidsin selle Stalkeri järgmise aasta nimekirjast. Pole ammu ühtegi klassikalist fantasy`t lugenudki ning eriti eesti autori oma. Eelnev arvustaja on juba üldiselt kõik olulise välja toonud, mis raamatut puudutab ja temaga tuleb suures joones nõustuda. Tahan esile tõsta seda, et tegemist autori debüütromaaniga ja seetõttu ka hinne 5. Oleks meil tihedamini nii mahukaid ja läbikomponeeritud esikteoseid. PS: Ainus asi, mis mind kohati häiris oli toidukordade ja söömise väga detailne ning tihti ette tulev kirjeldused. Lugedes läks lihtsalt kõht alatasa tühjaks.
Teksti loeti eesti keeles

Kassarit ja seal leiduvaid kivisid, mis seonduvad tulnukate ja muu müstilisega, on ennegi eesti lastekirjanduses kujutatud. Nimelt Henno Käo jutustuses "Suure kivi lood", mis sisaldas palju rohkem ulmelisi elemente, kui Reinausi romaan. Võrreldes esimese osaga on ulmelisi elemente vähemaks jäänud. Kui raamatus "Mõistatus lossivaremetes" liikusid ringi kummitused, siis nüüd on ainsad ebaharilikud momendid hüpnoos ja ravivõimed. "Kivid, tulnukad ja sekt" on sellegipoolest kaasakiskuvam ja seiklusrikkam lugemine, kui esimene raamat ning kindalsti väga mõnus suvelugemine noortele. PS: Ka minus tekitab tegelaste vanus kummastust, kohati nagu oleks gümnaasiumi vanustega tegemist, siis aga jälle pigem kujutatud 13-14 aastased hingeelu.
Teksti loeti eesti keeles

Eelmine arvustaja on kõik olulisema juba välja toonud, nii et polegi suurt lisada. Aga eks "Okultismiklubi" hinnates tuleb kõige pealt arvestada ikka seda kellele see on kirjutatud. Lugejaskonnaks on põhikoolis käivad noorukid (12-16 aastased) ning seda arvestades on tegemist igati korraliku noorsoo seiklusjutuga. Raamatus on olemas kõik see, mis kutsub tänapäeva noort lugema - müstikaelement, noortesuhted ning seiklused. Ning kuna tegemist noortega nö. naabervallast, leiab kindlasti iga koolinoor loost tegelase kellega ise samastuda. Kindlasti võiks selline teos kuuluda ka koolis loetavate raamatute valikusse (Vana-Kuustes kindlasti ka kuulub). Raamatu populaarsusest annab ka tunnistust see, et just ilmus ka järg.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat sattus lihtsalt kätte raamatukogus riiulite vahel tiireldes. Ikka kõvasti on vett merre voolanud ja eesti ulmekirjandus edasi läinud sellest ajast, kui Seppo "Hüatsinsõrmus" ilmus. Praegu lugedes tundus ikka äärmiselt amatöörlik kogumik olevat (võrreldes näiteks Matt Barkeri tekstidega). Kõigis novellides ammu tuntud ja ära leierdatud faabulad (sõnajalaõis, loss veekogu põhjas, filosoofide kivi), millele polnud midagi uut juurde lisatud. Lugedes ei jäänud muljet, et tegemist on õudusnovellidega (nagu tutvustus raamatu kaanel seisab), vaid muinasjuttudega algkooli õpilastele (Kreutzwaldi või Eiseni töötlused). Palju oli ka ebaloogilisusi ja lihtsalt kergema tee minemist tekstides. Aga mis kõige "hirmsam", lugedes ei olnud kordagi hirmus, isegi mitte kõhe ja sel juhul on õudusjutt kindlasti läbi kukkunud. Hinde 3 panin puhtalt seetõttu, et kirjanik oli neid lugusid kirjutades 17-21 aastane ja seetõttu vähe leebem hindamisel.
Teksti loeti eesti keeles

Seikluslik detektiivilugu, mille lõppu on lisatud ka tilgake ulmet (ajaränd tulevikku ja saadud teadmistega sündmuste mõjutamine olevikus). Lugu mõneti võrreldav samal ajal perioodikas ilmunud Lew R. Bergi järjejuttudega. Kuid Tarlapi stiil on lihvitum ja peakangelane pole nii macho kui Bergil. Ilmselt Bergi puhul oleks Traven kandnud mantli all automaati ja paari granaati. Puudustel on eelnevad arvustajad juba peatunud.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu sellest kuidas ühe inimese uskumatuna näiv sugereerimisjõud suudab hävitada kogu inimkonna. Kirjutamisstiilile ei saa midagi ette heita, sulg jookseb hästi. Kuid samas oli osasid nüansse a loogikavigu, mida eelnevad arvustaad samuti välja tõid - kas ikka hakkad esimesena ennast sööma? Üritaks ikka enne midagi kinni püüda merest.
Teksti loeti eesti keeles