Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Veiko Belials ·

Ashinari kroonikad

(romaan aastast 1997)

eesti keeles: Tallinn «Varrak» 1997 (F-sari)

Sarjad:
Sisukord:
  • F-sari
Hinne
Hindajaid
4
21
6
1
1
Keskmine hinne
3.788
Arvustused (33)

Algus jääb kuidagi nigelaks, kuid mida edasi, seda paremaks läheb. Tegelikult oleks kirjanik võinud oma jutud enne trükki andmist paar korda kriitilise pilguga üle lugeda. Või lasta paar aastat kuskil sahtlis vedeleda ja siis edasi vaadata.
Teksti loeti eesti keeles

Jah. Kõik need neli lugu on vinged, kuid... Et ma pole selline eriline fantasy fänn just, siis niipalju ei meeldinud. Väike tüdimus on peal neist maagidest ja kakelejatest juba. Viimistlemata tundusid need lood olevat jah, aga lugeda aitasid.
Plussid: Lühidus. Ei olnud mingit mõttetut jura nende lugude juures. Kõik kulges kiiresti ja karmilt. Ei veninud, nagu need väljamaised fantasy-lood (teate ju küll neid telliseid, millest müüri laotakse). Selline teismeliste poisikeste kirjandus. Lugege, kui olete nende hulka kuuluv!!
Teksti loeti eesti keeles

Maailm on (isegi mitu), tegelased on, lugu on, kuid midagi sellist, mis paneks sisimas "jess!" ütlema, seda (veel) ei ole. On need samad fantasy lego-klotsid, mis tuttavad läbi teiste lugude, laotuna uueks pildiks. Aga muidu täiesti loetav.
Teksti loeti eesti keeles

Kui ma ei oleks hiljuti väga hoolikalt lugenud Grimmide muinasjutte ja kui ma poleks üldse fantasy lugenut, siis see raamat oleks isegi talutav. Võib olla oleks see raamat parem kui sisu ei oleks nii stereotüüpne ja ... Kui midagi enam teha ei ole ja kui kõik teised head raamatud on ka juba ammu mitu korda läbi loetud siis võib aga väga kiiresti.
Teksti loeti eesti keeles

Algus tundus Tolkieni plagiaadina, aga mida edasi jutt arenes, seda omanäolisemaks ja paremaks ta muutus. Minu arvates parim "fantasy", mis kodumaal valmis vorbitud. Belials on minu arvates üldse Eesti produktiivsemaid ja paremaid ulmekirjanikke. Kui nüüd raamatu juurde tagasi tulla, siis seal olid nii klassikalised "fantasy" elemendid (kääbused, lohed, inimesed jne) kui ka autori enda lisatu (Kantsid, koerakoonlased, miskid verdimevad lendinimesed jne). Et kõik lood olid ühtviisi head, siis nendest ei oskagi nagu ühtegi eelistada/soovitada. Kui raamat käes, oleks mõtekas kõik neli läbi lugeda (pealegi need järgnevad üksteisele). Hindeks tugev "4".
Teksti loeti eesti keeles

Sihuke sa siis oledki, Eesti paksim fäntaziraamat! Lugesin eelnevaid mõtteavaldusi ja näen, et ma pole oma arvamises sugugi mitte üksi - algus on üsnagi klisheelik ja ebalev. tasapisi kogub aga lugu hoogu ja läheb juba ilma suuremate komistamisteta. Mulle isiklikult tekkis tsutike häiriv tundemoment, nagu loeksin mingit filmi ümberjutustust. Nõrgaks jääb just kirjanduslike vahendite kasutamine, võimalus ilma suuremate kaameratrikiteta "näidata" tegeleste sisemist häält (asi, mis ekraanil pea võimatu). Need pidevad assotsiatsioonid videokujunditega teevad jutu igavamaks, kui see tegelikult on, viies mõtted lasteajakirja koomiksitele. Keskel polnud raamatul nii väga vigagi, nagu juba öeldud, kuid lõpp! Ma ei kavatsegi autorile ette näidata, mida ta oma kangelastega tegema peaks, minu pärast uputagu kasvõi ära, kuid... minul isiklikult tekkis tunne, et VB sattus silm silma vastu kas ajalise, või mahulise limiidiga ja surus just sellepärast lapatsi põhja. Mõistan täielikult autori kavatsusi (mis kindlasti olid parimatest parimad) teha hästi intensiivne lõpp, kuid sellele vaatamata jätab asi pealiskaudse mulje. Romaani viimastes sõnades peituv iroonia küll päästab olukorda, kuid ainult pisut. Ometi arvan ma eelpoolsele irisemisele vaatamata, et Veiko Belials suudab ennast lahti kirjutada ja üllitab meile kergevõitu noorsoofäntazide järel ka tõsisemaid teoseid, mille puhul ka paadunuim gurmaan millegi kallal peale garneeringu norida ei oska. Üldkokkuvõttes panen täiesti puhta südametunnistusega "nelja".
Teksti loeti eesti keeles

Kummaline raamat... on ta siis kogumik või romaan. Siin on seda nimetatud eesti kõige paksemaks fantasyraamatuks... usun, et Rein Raua «Ratsanik Melchior» on niisama tüse... lihtsalt Belialsi raamat on sihukeses vaegnägijate kirjas - kahel leheküljel on kokku niisama palju teksti kui normaalköites ühel. Tervikuna pean ma raamatu miinuseks liigset kiirustamist sündmustiku arengus, kesksete tegelaste rohkust ning sellest tulenevat pinnapealsust... ka liigset skemaatilisust. Puuduseks on ka liigne lummatus maailma fantasykirjanduse klisheedest: Tolkien, Moorcock, Howard, Pratt jne. Ma ei arva loomulikult, et autor oleks neid Meistreid teadlikult plagieerinud, aga siiski... Puudus on ka antud juhul lühidus... Looja näeb, et ma pole mingi tellistefänn, aga IMHO oleks «Ashinari kroonikad» märksa parem, kui iga osa oleks niisama paks kui on kõik neli kokku. Ja siiski panen ma sellele volumele ka koondhindeks nelja, sest vaieldamatult on tegu teedrajava üllitisega... sest esimest korda on kohalik autor avaldanud vaieldamatult fantasyraamatu («Ratsanik Melchiori» zhanrikuuluvuse üle võib siiski vaielda). Pluss on ka see, et esmakordselt on suht korraliku raamatuni jõudnud suhteliselt noor ning vaieldamatult zhanriulme tegija... ehe innustus teistele üritajatele. Pluss on ka hoogne tegevus ja autori üsna leidlik fantaasia... see viimane on nüüd puhas autori teene, sest eelmised plussid tulenevad siiski situatsioonist ning järgmise raamatu puhul ei ole need enam plussid. Tõtt-öelda kangastubki Veiko Belialsi puhul mulle kaks võimalikku arengusuunda: 1) VB-st saab tõeline originaalne ja fantaasirikas looja, kes üllatab meid pidevalt ägedate tekstidega. 2) VB-st saab tuim tekstitreial, keda karvavõrdki ei morjenda see, mis ta printerist välja tuleb. Mõlemad variandid on võimalikud, sest autor on vaieldamatult andekas tegija, kes kirjanduslikud algtõed on selgeks saanud. Praegu paistab küll tõenäosem teine arengusuund olevat... ehk paistab ainult mulle ning ehk ainult paistab...?
Teksti loeti eesti keeles

Tundus nagu paljude heade lugude segu ,pluss veel üht- teist.Iseenesest tempokas, kolm oleks väga tugev,plussiga.
Teksti loeti eesti keeles

Selline ta siis on. Eesti esimene suurejoonelisem fantasy... Huvitaval kombel ei äratanud see minus just suuremat vaimustust. Millegipärast oli mul tekkinud tunne, et siit saab midagi eriti head lugeda. Tuli välja, et ei saanud. Pean tunnistama, et minu jaoks oli see liiga kontsentreeritud, liiga tihke. Tekkis niisugune tunne, nagu oleks siirupit ilma lahjendamat söönud. Jube asi iseenesest... Kui Belials oliks viitsinud siia veidi enam kirjeldusi lisada, veidi enam sügavamaid karaktereid, siis poleks sellel midagi viga, oleks olnud igati hüva pühapäeva-lugemine, mil midagi teha ei ole. Ent nüüd... Minu puberteedi-eas vennale meeldiks see kindlasti! Aga üks hea asi selle raamatu juures kahlemata on: luuletused olid toredad. Ehkki seejurres kerkis küsimus, et kuidas need omavahel kokku sobivad (oli ju tegu ühe ja sama pika poeemiga...), sest nad erinesid stiililt üsna kõvasti. Aga noh, see polegi tähtis, neid luuletusi oli tore lugeda ning üldiselt nad sobisid raamatusse nagu rusikas silmaauku.
Teksti loeti eesti keeles

Peale esimest lugemist nimetasin seda väga heaks raamatuks. Kohe arvas mitu inimest, et väga hea ta nüüd küll ei ole. Lugesin just teist korda ja pean nõustuma. Ilmselt tookord oli mul lihtsalt hea meel, et Eestis ka midagi sellist kirjutatakse.Tekstis on minu arvates väga head paikade kirjeldused, aga dialoogid ei ole just kõige paremad, tegevusekirjeldused ka mitte. On ebaloogilisi kohti ja peategelasi on liiga ülistatud. Mõnes kohas oleks nagu midagi vahele jäänud, üldse on palju kiirustamist, eriti lõpu pool. Nelja saab siiski kätte.
Teksti loeti eesti keeles

Küll nüüd on ikka tigedad, mul on juba tunne, et mina olen mingit muud "Ashinari kroonikat" lugenud. Kui selle raamatu kätte võtsin, ega ma midagi head küll nüüd ei lootnud lugeda, aga vaata aga vaata, päris hea. Nüüd vaatakse kohe,et mingi tädi tuli oma ebaprofesonaalset arvamust avaldama. Aga ma loodan et ma pole ainus, kes sellele "5" annab. Mõni kohake jääb ehk võib-olla lahjaks, aga mõte ise juba raamatu juurtes on "5" väärt. Kuulsin, et mõte on nagu laenatud, aga veelkord, minu arus pole sellist asja mille peale keegi juba varem pole tulnud...Mul on selline tunne, et inimesed vaatavad nüüd eesti tegijaid kuidagi teise pilguga kui teisi kirjanikke mujalt, et pole ikka nii ja naa head jne
Teksti loeti eesti keeles

Nujah, nõustun kõigi nendega, kes arvavad, et raamatu algus suurem asi pole - liiga lühike, kiire ja klisheelik . Teine pool seevastu oli märksa huvitavam ja omanäolisem ehk siis kõike seda mida esimene polnud. Konndhindeks tugev neli just selle esimese osa pärast, muidu paneks viie.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea tase ja oleks isegi täiesti viie vääriline, kuid siiski mõned väikesed asjad mille kallal nagu võtta oleks. Üks ja suurim viga mida ma siinkohal küll ei arvesta on raamatu paksus. Oleks võinud pikem olla, samas aga, "hea autor teab millal lõpetada." Teine väike pisiasi mis küll jah seisneb selle, et see teos oli kuidagi liiga pinnapealne, oleks võinud natuke rohkem tegevust ja mõtteainet olla.Kolmandaks. Raamatu kolmanda osa algus (raamat algab sealt kus üks mees kaasajal peab tegelema mingisuguste "pättidega")ajas mind päris segadusse ja ausalt öeldes kadus mul sealmaal lugemise isu ära ja olekski raamatu nurka visanud ning ainult raamatu kaks osa mu mälusse talletund. Õnneks lugesin ma edasi tänu teiste osade suurepärastele ideedele ja sisule. Lühidalt "Kolme Kuninga" kesk- ja lõpposa korvasid ära täielikult selle alguse. Nende pisiasjade pärast ei saa ma kahjuks kuidagi muidu nii heale teosele viit anda vaid nelja plussi.
Teksti loeti eesti keeles

Täiesti korralik raamat. Eks see muidugi kannatab selle all, et seda nii pikka aega kirjutati - on näha ja tunda, et siit-sealt on otste kokkutraageldamiseks tükk vahele lisatud, stiil kõigub, esineb jalustrabavaid apse sündmuste loogikas jne... ent see kõik on norimine. Tubli, Veiko!
Teksti loeti eesti keeles

See on muidu hea, aga nagu mustand - hea materjal, millest uhket raamatut kokku panna; pigem konspekt kui valmis teos. Aga päris head ideed.
Teksti loeti eesti keeles

Vinge kontsentraat äkshnist, milles paraku on tummist m6ttetera raske leida. Tegelt on arusaadav, et kui ühele leheküljele on mahutatud keskmiselt kolm omavahel suht l6dvalt seotud syndmust, siis ei tekigi ruumi migi erilise iva aretuseks. Ja ega ei ole vajagi! Tegemist on ikkagi ajaviitekirjandusega ja selles suhtes ei jää Belials sugugi alla oma kolleegidele teiselt poolt Maarjamaa piire. Mis mulle eriti r66mu valmistab: minu 9-aastane poisiuss luges kah raamatu suure huvi ja nelja päevaga läbi :-).
Teksti loeti eesti keeles

Algus ei tundunudki kõige hullem, oli võetud hulk klisheesid ja need tempokaks teoseks kokku miksitud. Lugedes oli iga hetk tuttavlik tunne, et näed, nüüd võtab siit ja nüüd sealt. Paraku - mida edasi raamat läks, seda hullemaks läks. Laenatud teemad kippusid venima, teos kaotas oma hoogsuse, ja ajas lõpuks lausa ahastuse äärele. Ei suutnud minu vaene pea mõista, milleks seda mitut maailma vaja oli. Erinevatest maailmadest, maailmade vahel rändamisest - köigest sellest on ka enne Belialsi kirjutatud, seda on tehtud ÄÄRMISELT palju, ja äärmiselt palju paremini. Kui algus veel tänu kiirele laenude vaheldumisele mingi oma näo sai, siis lõpp oli vaid võõraste eeskujude matkimine - vähemalt selline mulje asjast jäi.
Teksti loeti eesti keeles

Nelja saab see raamat ainult nostalgia pärast, mis mul seda sirvides tekkis ja teadmisest, et see on VB üks paremaid asju. Raamatu viga on minu arust selles, et tegevus toimub liiga kiiresti ja areneb tiba liiga ebaloogiliselt. Siuh-säuh ja pahad on paari kangelase poolt tükkideks hakitud. Kes seda usub? Orginaalne see ju oli ja suhteliselt hästi kirjutatud ka, kuid midagi jäi nagu puudu.
Teksti loeti eesti keeles

Noh, vot see on üx raamat mille nimel tasub surra;)Väga põnev ja huvitav. seda oelen ma juba teab mitu korda läbi lugenud. minu jaox nagu kula tükkk...
Teksti loeti eesti keeles

Kuna ma ei hinda nii karmilt kui teised ja ma olen alles algaja hindaja siis 5 punkti lendab! minu arust on ta seda väärt. see raamat meenuta Tolkieni "Sõrmuste Isandat" ja Zelazny Amberi kroonikaid. igatahes on see põnev ja ei viida liialt aega ühekoha peal. ühesõnaga-5punkti.
Teksti loeti eesti keeles

Kokkuvõttes kuidagi kõikuva ja ebaühtlase mulje jättis. Kõige parem oli esimene osa ("Kuningas Gorm"), kuigi see meenutas natuke liiga palju "Sõrmuste isandat". Kuid esimene osa oli siiski kõige sisukam ja läbitöötatuim, liinid ja tegelased olid lõpuni viidud.Esimene osa saaks hindeks 5, viimane aga 3, keskmised kroonikad 4. Nii kujuneski keskmiseks hindeks 4.
Teksti loeti eesti keeles

Autor on "Ashinari kroonikatesse" püüdlikult kokku kuhjanud kogu fäntäsi ja suöörd änd soosseri klisheeliku arsenali: nõiad ja võlurid, kääbused ja gnoomid, printsid ja kuningad, lohed, quest´id, tegelaste virrvarri ja muidugi lahingud, lahingud, lahingud. Ei ütleks, et tulemus on mingisugune lugemisnauding. Küllap pole mina ka Luua tuntuima ulmekirjaniku mahuka lasteka eeldatav sihtgrupp ja ega sellelt alamžanrilt ei ole ka palju oodata, aga ikkagi. Sihitu tramburai (kus pidevalt ununeb, mille nimel tegelased selles või teises osas ikkagi võitlevad) jätab üsna külmaks ning pärast paarisada lehekülge muutub see võitluseks lugeja ja teksti vahel - kes jääb peale. Natuke tekitab huvi kaasaegse tegelase Marteni mängutulek (lk 213), aga viimased osad ("Pimeduse ratsanikud" ja "Valge rüütel" jätavad taas mulje, et vaja on vaid lahinguid lahingute pärast. Kui keegi peaks mu käest küsima lugemissoovitust eesti fäntäsist, siis "Ashinarile" ma seda ei anna.
Teksti loeti eesti keeles

Aga mulle päris meeldis sel hetkel kui kunagi ammu loetud sai. Omas kontekstis jättis sellise kuidagimoodi mõnusalt helge tunde, mis kestab siiani. Paralleelmaailmade ja tänase päeva LA`s üles kasvanud tegelase kasutamine oli nähtus omaette; minu tollane fantasy lugemus piirdus tõesti vaid Kääbiku ja Sõrmuste Isandaga...
Teksti loeti eesti keeles

"Ashinari kroonikad" on Eesti oma kõrgfantaasia-romaan. Tegevus toimub peamiselt maailmas, mida tuntakse Kolme Kuningriigi nime all (need kolm on Ashinar, Galeahad ja Uridor) ning kujutab sealset võimuvõitlust - kuid see võitlus on ainult pinnalainetuseks ürgjõudude Pimeduse ja Valguse igavikulises vastasseisus.
 
Romaan on kokku pandud neljast raamatust, millest esimene kujutab Ashinari kuningas Gormi seiklusi, teises on peategelaseks Gormi noorim poeg Asper, kolmandas ja neljandas aga Asperi pojapoeg Marten (kolmanda ja neljanda raamatu tegevuse vahel on siiski möödunud terve põlvkonna jagu aega, mis sobib raamatuosade üldisesse mustrisse).
 
Ma arvan, et lugesin seda romaani esmakordselt üsna kohe pärast selle ilmumist ning noorele minule läks see täitsa hästi peale. Muidugi, just samal ajal oli esmakordselt ilmunud "Sõrmuste isanda" tõlge ning "Meremaa võluri" tõlge oli olemas olnud juba aastat paar, seega konkurents Belialsi versioonile kõrgfantaasiast oli juba siis turul üsna karm.
 
Nüüd, seda üsna pika aja järel üle lugedes, olin ma aga tegelikult täitsa positiivselt üllatunud. Tõsi, Belials ei püüa siin eriti midagi teistsugust teha (v.a Marteni seikluste juures), kuid samal ajal ei ole tegemist ka pelgalt pastiššiga - meenutades, kuidas Terry Brooksi "The Sword of Shannara" sai kunagi J. R. R. Tolkieni jäljendamise eest kõvasti nahutada.
 
Pigem ütleks ma, et siin on näha, kuidas kirjanik teab väga konkreetselt, mida ta teha tahab ja mida žanr nõuab. Maagilised esemed? Olemas. Pikad rännakud kirju seltskonnaga? Olemas. Mõõgad ja maagia? Olemas. Hullud võlurid ja hirmsad koletised? Olemas. Maailma saatust otsustavad lahingud? Olemas. Eelkõige aga on selge, et pahad on pahad ja head on head - ning seda täiesti siiralt.
 
Kui romaani osi järjekorda panna, siis meeldivadki kaks esimest raamatut mulle rohkem ning seda just selle siiruse pärast. Kahte viimast kritiseeriks ma aga mitte Marteni tegelaskuju pisut teistsuguse olemuse tõttu, vaid marktwainiliku "Jänki kuningas Arthuri õukonnas" elemendi tõttu. Kui tegevuse muu maailm on meeldivalt ajatu, siis see asi on kohati isegi häirivalt 90ndatelik.
 
Mulle meenub üks kuulatud intervjuu autoriga, kus "Ashinari kroonikatest" rääkides tundus ta natuke kohmetu ja iseloomustas seda nagu "noore kirjaniku tööd". Selline tagasivaade ei ole midagi ebatavalist, Indrek Hargla räägib üsna tihti sellest, kuidas tema esimesed teosed ei kõlba üldse lugeda ning neid ta kellelegi kunagi ei soovita.
 
Kuid "Ashinari kroonikate" puhul võiks küll sellega seoses korraks järele mõelda. Belialsi stiilipuhas töö on varsti kolmkümmend aastat vana - kui see oli noore kirjaniku katsetus, siis miks Eesti fantaasiakirjandusest pole vahepeal korralikumat kõrgfantaasiat välja kasvanud? Vahest selles žanris kirjutamine polegi nii lihtne ja "Ashinari kroonikad" on seda arvestades... päris korralik?
 
Hinnang: 7/10 (hinde sees on +1 punkt, mis ootab uue ja parema Eesti kõrgfantaasia tulekut)
Teksti loeti eesti keeles
x
Oskar Nassar
28.05.1987
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Eesti ESIMENE etnohorror romaan läbi loetud ("Rehepappi" ei saa ju ikka horroriks pidada)ja sellist magnetismi suudab ainult Hargla pakkuda. Hommikul kätte võetud raamatut ei suutnud enne käest panna kui kell pool kolm öösel ja viimane lehekülg loetud.PS: Pole sarja vaadanud ja arvan, et see aitas lugemiselamusele tugevalt kaasa.
Teksti loeti eesti keeles

Võtsin selle raamatu ette kuna see oli selle aasat Stalkeri eesti romaanide nimekirjas, eelnevad teadmised autori ja romaani kohta puudusid täiesti. Arvustusi peale ülevalkirjutatu ja ühe blogi postituse ka internetist ei leidnud. Juba esimesest leheküljest haaras romaan mind endasse täielikult. Tõesti hea stiili ja kasvava pingega kirjutatud romaan. Pani mõtlema nii mõnegi küsimuse üle ja sobiks suurpäraselt arutamiseks mõnes ülikooli kirjandust ja elu vahekorda puudutavas loengus. Erilise kiituse saab Helsingi kujutamine. Ise korduvalt Helsingit külastatuna tundsin tõesti, et kõnnin koos romaani tegelastega mööda suvise rohelusse mattuva kesklinna tänavaid. Kahju, et paljud sellised romaanid jäävad eesti avalikusel ja kriitikutel kahe silma vahele ja ei ületa uudiskünnist ja sellest tulenevalt ei jõua paljude potentsiaalsete lugejateni (eks see oluneb ka kirjastuse poolsest viitsimisest/viitsimatusest teost promoda meedias). Kui kokkuvõttes, kui tõesti on tegemist Kristjan Looritsa debüütromaan siis suur kummardus autorile ja jään edaspidisi trükisi ootama.
Teksti loeti eesti keeles

simene gootiromaan mis kätte sattunud. Huvitavad uued teemad eesti ulmekirjanduses , kuid teos kokkuvõtvalt tekitas kahetisi tundeid. Leila Tael-Mikešini romaan koosneb kahest osast, mille esimene pool oli ikkagi tunduvalt tugevam kui teine (mis tõigi pandud hinde alla 3-le). Esimesel poolel oli eesmärgi pärasem faabula ja tegelaste eesmärgid/motiivid selgemini esile toodud. Teine pool vajus kuidagi ära ja jäi pingutatuks ning tekkis liigne kordumise moment. Kiidaks eriti esimeses osas loodud suhtevõrgustikku ja head iroonilist huumorit, millega tegelased üksteist torkisid. Kokkuvõtvatlt jäi midagi ikkagi puudu. Mingi süzeelik pööre, mis oleks viinud näiteks tegelaskonna kuhugi teise keskkonda või toonud sisse uusi tkaraktereid (mitte samu tegelasi uuestisõndinud kehades).
Teksti loeti eesti keeles

Olles lugenud paar esimest peatükki Kent Raju romaanist, tekib koheselt küsimus: mis vanusegrupile on romaan suunatud? Kas on tegemist noorteromaaniga või ikkagi täiskasvanuile suunatud teosega? Mina liigitaksin selle ikkagi noorteromaani alla (vanusele 10-16) ja hindaks seda ka vastavast vaatepunktist. Lugu on lihtne, mõistatusliku Maa otsimine Universumi sügavustest, pikitud kohati täitsa meeldiva ja puhta (noortele lugejaskonnale suunatud) huumoriga. Lugedes tekib kergesti paralleel kultussarjaga "Futurama" (Merf - Fry, Piilips - Bender, Aurora - Leela, Adam - Professor, Zergio - Zoidberg, Pegasuse pardaarvuti - Planet Expressi süstiku autopiloot, kosmomaffia - robomaffia) ning ka kummalisel kombel Priit Pärna animtsiooniga "Porgandite öö" (Riici valitsushoone - hotell PGI). Kosmoserändudega seotud noortekirjandust meil eestis muidgi ei tea kui palju ei ilmu, ehk on erledaimaks näiteks selles vallas Henno Käo "Oliüks", mis on isegi teatavas mõttes kultusteos. Kuid "Oliühele" sarnast helget ja kaasahaaravat maailma "Tuntud Universum: kadunud Maad" lugedesi ei teki. Tõesti oleks vaja olnud toimetaja tugevamat kärpivat kätt, mis oleks romaani küll lühendanud kuid samas tummisemaks muutnud. Sama kehtib ka keele kasutuse osas, kohati tundus et osad naljad oli mõeldud lugemiseks inglise keeles või need oleks lihtsalt inglise keeles palju paremini töötanud.Kuid lõpetuseks võib öelda, et kui peaks ilmuma teine osa AS Otsigumootori sõpruskonna tegemistest Tuntud Universumis, siis võtaks selle lugemiseks küll ette. Hindeks jääb hetkel 3, sest usun et autor on võimeline palju tugevamat teost kirjutama ning siis on järgmine kord ka kuhugi tõusta.
Teksti loeti eesti keeles

Maniakkide Tänava viimase romaani lugemine läks lennates. Kindlasti on tegemist autori seni parima ja läbimõelduma teosega, mis võttab tegelikult kokku ühe mõttelise osa Maniakkide Tänava eelnevast loomingust. Eriti kiidan teravaid ja hästi sihitud torkeid praegu Eestis olevate väärnähtuste suunas (erakonnad, Riigikogu, poliitbroilerid). Tundub, et isegi tuumakatastroof ei muuda olematuks ühiskonnas olevaid kasvajaid.
Teksti loeti eesti keeles

Võtsin raamatu ette kuna leidsin selle Stalkeri järgmise aasta nimekirjast. Pole ammu ühtegi klassikalist fantasy`t lugenudki ning eriti eesti autori oma. Eelnev arvustaja on juba üldiselt kõik olulise välja toonud, mis raamatut puudutab ja temaga tuleb suures joones nõustuda. Tahan esile tõsta seda, et tegemist autori debüütromaaniga ja seetõttu ka hinne 5. Oleks meil tihedamini nii mahukaid ja läbikomponeeritud esikteoseid. PS: Ainus asi, mis mind kohati häiris oli toidukordade ja söömise väga detailne ning tihti ette tulev kirjeldused. Lugedes läks lihtsalt kõht alatasa tühjaks.
Teksti loeti eesti keeles

Kassarit ja seal leiduvaid kivisid, mis seonduvad tulnukate ja muu müstilisega, on ennegi eesti lastekirjanduses kujutatud. Nimelt Henno Käo jutustuses "Suure kivi lood", mis sisaldas palju rohkem ulmelisi elemente, kui Reinausi romaan. Võrreldes esimese osaga on ulmelisi elemente vähemaks jäänud. Kui raamatus "Mõistatus lossivaremetes" liikusid ringi kummitused, siis nüüd on ainsad ebaharilikud momendid hüpnoos ja ravivõimed. "Kivid, tulnukad ja sekt" on sellegipoolest kaasakiskuvam ja seiklusrikkam lugemine, kui esimene raamat ning kindalsti väga mõnus suvelugemine noortele. PS: Ka minus tekitab tegelaste vanus kummastust, kohati nagu oleks gümnaasiumi vanustega tegemist, siis aga jälle pigem kujutatud 13-14 aastased hingeelu.
Teksti loeti eesti keeles

Eelmine arvustaja on kõik olulisema juba välja toonud, nii et polegi suurt lisada. Aga eks "Okultismiklubi" hinnates tuleb kõige pealt arvestada ikka seda kellele see on kirjutatud. Lugejaskonnaks on põhikoolis käivad noorukid (12-16 aastased) ning seda arvestades on tegemist igati korraliku noorsoo seiklusjutuga. Raamatus on olemas kõik see, mis kutsub tänapäeva noort lugema - müstikaelement, noortesuhted ning seiklused. Ning kuna tegemist noortega nö. naabervallast, leiab kindlasti iga koolinoor loost tegelase kellega ise samastuda. Kindlasti võiks selline teos kuuluda ka koolis loetavate raamatute valikusse (Vana-Kuustes kindlasti ka kuulub). Raamatu populaarsusest annab ka tunnistust see, et just ilmus ka järg.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat sattus lihtsalt kätte raamatukogus riiulite vahel tiireldes. Ikka kõvasti on vett merre voolanud ja eesti ulmekirjandus edasi läinud sellest ajast, kui Seppo "Hüatsinsõrmus" ilmus. Praegu lugedes tundus ikka äärmiselt amatöörlik kogumik olevat (võrreldes näiteks Matt Barkeri tekstidega). Kõigis novellides ammu tuntud ja ära leierdatud faabulad (sõnajalaõis, loss veekogu põhjas, filosoofide kivi), millele polnud midagi uut juurde lisatud. Lugedes ei jäänud muljet, et tegemist on õudusnovellidega (nagu tutvustus raamatu kaanel seisab), vaid muinasjuttudega algkooli õpilastele (Kreutzwaldi või Eiseni töötlused). Palju oli ka ebaloogilisusi ja lihtsalt kergema tee minemist tekstides. Aga mis kõige "hirmsam", lugedes ei olnud kordagi hirmus, isegi mitte kõhe ja sel juhul on õudusjutt kindlasti läbi kukkunud. Hinde 3 panin puhtalt seetõttu, et kirjanik oli neid lugusid kirjutades 17-21 aastane ja seetõttu vähe leebem hindamisel.
Teksti loeti eesti keeles

Seikluslik detektiivilugu, mille lõppu on lisatud ka tilgake ulmet (ajaränd tulevikku ja saadud teadmistega sündmuste mõjutamine olevikus). Lugu mõneti võrreldav samal ajal perioodikas ilmunud Lew R. Bergi järjejuttudega. Kuid Tarlapi stiil on lihvitum ja peakangelane pole nii macho kui Bergil. Ilmselt Bergi puhul oleks Traven kandnud mantli all automaati ja paari granaati. Puudustel on eelnevad arvustajad juba peatunud.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu sellest kuidas ühe inimese uskumatuna näiv sugereerimisjõud suudab hävitada kogu inimkonna. Kirjutamisstiilile ei saa midagi ette heita, sulg jookseb hästi. Kuid samas oli osasid nüansse a loogikavigu, mida eelnevad arvustaad samuti välja tõid - kas ikka hakkad esimesena ennast sööma? Üritaks ikka enne midagi kinni püüda merest.
Teksti loeti eesti keeles