Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Claire North ·

The First Fifteen Lives of Harry August

(romaan aastast 2014)

eesti keeles: «Harry Augusti esimesed viisteist elu»
Tallinn «Varrak» 2015

Hinne
Hindajaid
4
0
1
0
0
Keskmine hinne
4.6
Arvustused (5)
Taavi Kangur

Võibolla peaks sellest raamatust rääkimisel alustama ideest, mis pealkirjastki välja tuleb: Harry August sünnib uuesti ja elab oma elu muudkui otsast peale, säilitades teadmised eelmistest eludest. Jah, see pole uus idee, aga mina olen ammu loobunud otsimast uusi ideid, sest sisuliselt neid pole – alati on mõne vana asja uues võtmes kordamine. Ma ei ole küll nii äärmuslik, et ütleks, et kõike on juba öeldud ja kirjutatud – säilitan lootuse, et ka meie aeg sünnitab uusi ideid, mida ajas edaspidi muudkui korratakse. Seega ma arvan, et kõik oleneb, kuidas idee välja mängitakse ja millise meisterlikkusega kirjutatakse.

Raamat köidab esimesest silmapilgust ja veab võimsalt lõpuni. Minul ilmnesid klassikalised hea-raamatu-lugemise sümptomid: neelasin lehekülgede kaupa, siis kahetsesin pöörast raiskamist ja püüdsin siis võimalikult vähe ja korralikult lugeda, et jätkuks kauemaks. See on kuidagi väga personaalne ja lähedane lugu. Väga siiras ja läheb hinge. Meisterlikult kirjutatud. Ma leidsin ennast palju kordi kurbust tundmas, et ma ise veel nii kirjutada ei mõista.

Struktuuri mõttes jaotaksin raamatu kahte osasse – esimene pool on Harry Augusti lugu ja tema hakkamasaamine oma korduvate eludega ja siis on autor mõistnud, et tuleb sisse kirjutada kurikael ja võitlus hea ning paha vahel. Võibolla autor kirjutas esimese hooga poole peale välja ilma süžeeta jäi siis kinni ning kirjutas hiljem maailmapäästmise loo sisse. Nii mulle tundus. Kuid see pisiasi ei häirinud mind karvavõrdki. Mõlemad osad on väga hästi kirjutad, kuigi veidi tajutavalt erinevad. Lugu on emotsionaalne ja võimas.

Olen ikka veel raamatu mõju all. Ma ei ole midagi nii põrutavalt head tükk aega lugenud.
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Rüütel

"Harry Augusti esimesed 15 elu" on ajarännuraamat. Selline teistsugune ajarännuraamat, milles pole ajamasinat, pole Igavikku, iseenda kohtumist või oma vanemate elu kogemata mõjutamist või muid sääraseid asju, mis esimesena mõttesse tulevad. On hoopis mingi osa inimesi, kes elavad korduvalt. Ja mitte selles tähenduses korduvalt nagu oleme harjunud lihtsustatud reinkarnatsiooniteooriast mõeldes. Need inimesed sünnivad korduvalt omaenda elusse, ühte ja samasse aega, kohta, kehasse, võttes aga kaasa eelmis(te) elu(de) mälestused ja teadmised.

Sellelt pinnalt siis hakkab teema arenema. Loomulikult on olemas salajane organisatsioon, mis neid inimesi ühendab - Chronose klubi, mis abistab korduvalt sündivaid inimesi ja natuke kontrollib seda, mis need tegelased korda saadavad (peamise eesmärgiga maailma asjade käiku mitte liiga pööraselt sekkuda) ja loomulikult suheldes omavahel üle ajastute nii minevikku kui tulevikku. Miks on valdavalt levinud arvamus, et maailma asjadesse väga ei tohiks sekkuda, seegi on raamatus lahti räägitud.

Aga mitte kõik Harry saatusekaaslased ei ole seda meelt, et maailma asjadesse ei tohiks sekkuda. Harry saab sõnumi tulevikust, et maailma lõpp läheneb kiiremini kui oleks normaalne.

Kuidas selle teadmisega toime tullakse, mismoodi käib Harry, Chronose klubi ja inimkonna käsi, selles globaalses ajaumbsõlmes, see on tõesti põnev lugemine.

Lugu ise on kirja pandud Harry mälestustena. Selliselt on tekst kohati vastikult hüplik, jutustades läbisegi erinevates eludes juhtunud asjadest, nii nagu need justkui käigu pealt lugu rääkides meelde tulevad - arvukad kõrvalepõiked ja siis peamise liini juurde tagasi tuleks. Teisalt leidsin end korduvalt mõtlemas, et tegelikult sarnaneb see nimelt antud jutustamisviisi tõttu nö päris loo rääkimisega. Ise oma lugusid jutustades me pigem siiski pole nii süstemaatilised ja struktureeritud kui seda on kirjapandud tekstid. Nii et see miinus läheb siiski mingis mõttes kirja plussina.

Igatahes pole jupp aega midagi nõnda head lugema juhtunud.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Ruumet

Väga hea raamat.Suur kiusatus on aga tõmmata hinne eesti keelse tõlke puhul number või paar allapoole: nimelt on lk 271. alt teise rea peal jäme tõlke/toimetamise viga, mis minu jaoks rikkus ülejäänud raamatu osas lugemiselamuse. Asi selles, et peategelane kasutas dialoogis justkui kogemata üht nime, mida ta poleks tohtinud teada. Igaks juhuks vaatasin peale lugemist inglise keelset versiooni ja nägin, et seal oli dialoog korrektne.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Mulle soovitati seda raamatut sõnadega: kui Ben Eltoni "Tagasi minevikku" meeldis, siis loe Claire Northi "Harry Augusti esimest viitteist elu", see on sarnane, aga parem. Paraku pean pärast Northi romaani läbilugemist ütlema, et Eltoni romaan meeldis mulle siiski kõvasti rohkem.

Hoolimata läbinisti fantastilisest ideest on "Harry Augusti viieteistkümnes elus" ulmelist elementi tegelikult üsna vähe... peamine tähelepanu on minategelase sisekaemustel, inimsuhetel ja kõikvõimalike reiside ning kohtade kirjeldustel. Viimased on ka raamatu tugevaimaks küljeks-North suudab elavalt ja realistlikult kirjeldada nii sõdadevahelist Inglismaad, viiekümnendate aastate Nõukogude Liitu, Kultuurirevolutsiooni-eelset Puna-Hiinat kui ka teisi kohti. Paraku on autori jutustamislaad tüütult hakitud, romaani sündmustik kipub kuidagi venima ja lõppmulje romaanist on üsna keskpärane. Minu maitsele kuidagi liiga psühholoogitsev ja literatuurne.
Teksti loeti eesti keeles
Toomas Aas

Ka mina sattusin seda raamatut lugema vahetult pärast Ben Eltoni "Tagasi minevikku" nii et võrdlusmoment tahes-tahtmata tekkis. Kuidas neid kaht teost siis võrrelda? Üks võimalus mis mulle pähe torkas on nii-öelda filmianaloogia. On üsna lihtne ette kujutada et Eltoni "Tagas tulevikku" põhjal saaks teha päris ägeda põnevusfilmi. Harry Augusti loo põhjal tehtud kinohitti ma kuigi hästi ette ei kujuta. Samas raamatu kujul hindan Northi teost isegi paremaks, kuigi mitte mäekõrguselt. Tegu on pigem psühholoogilise põneviku kui ulmemäruliga. Ja määratlust "psühholoogiline" ei pea mõistma nii et see on mingi "eesti filmi" tüüpi sisutühi targutamine ja venimine.

Kristjan Rätsep mainis eelnevas arvutuses et ulmelist elementi on teoses üsna vähe. Ma sõnastaksin selle pisut teisiti. Ulmeline element on teoses vägagi kesksel kohal, aga autori jaoks on see pigem vahend kui eesmärk. Ei keskenduta mitte sellele et teaduslik-fantastilisest seisukohast selgitada taassünnifenomeni olemust, rääkimata juba sellest et püüda anda mingisugustki füüsikalist sisu kuulsale "kvantpeeglile". Pigem on autori jaoks oluline kirjeldada taassünnifenomeni mõju inimesele ja ühiskonnale, ja sellest aspektist on tegu ulmekirjandusega tema parimal tasemel.
Teksti loeti inglise keeles
x
Taavi Kangur
11.07.1974
Kasutaja rollid
Viimased 9 arvustused:
Taavi Kangur

Võibolla peaks sellest raamatust rääkimisel alustama ideest, mis pealkirjastki välja tuleb: Harry August sünnib uuesti ja elab oma elu muudkui otsast peale, säilitades teadmised eelmistest eludest. Jah, see pole uus idee, aga mina olen ammu loobunud otsimast uusi ideid, sest sisuliselt neid pole – alati on mõne vana asja uues võtmes kordamine. Ma ei ole küll nii äärmuslik, et ütleks, et kõike on juba öeldud ja kirjutatud – säilitan lootuse, et ka meie aeg sünnitab uusi ideid, mida ajas edaspidi muudkui korratakse. Seega ma arvan, et kõik oleneb, kuidas idee välja mängitakse ja millise meisterlikkusega kirjutatakse.

Raamat köidab esimesest silmapilgust ja veab võimsalt lõpuni. Minul ilmnesid klassikalised hea-raamatu-lugemise sümptomid: neelasin lehekülgede kaupa, siis kahetsesin pöörast raiskamist ja püüdsin siis võimalikult vähe ja korralikult lugeda, et jätkuks kauemaks. See on kuidagi väga personaalne ja lähedane lugu. Väga siiras ja läheb hinge. Meisterlikult kirjutatud. Ma leidsin ennast palju kordi kurbust tundmas, et ma ise veel nii kirjutada ei mõista.

Struktuuri mõttes jaotaksin raamatu kahte osasse – esimene pool on Harry Augusti lugu ja tema hakkamasaamine oma korduvate eludega ja siis on autor mõistnud, et tuleb sisse kirjutada kurikael ja võitlus hea ning paha vahel. Võibolla autor kirjutas esimese hooga poole peale välja ilma süžeeta jäi siis kinni ning kirjutas hiljem maailmapäästmise loo sisse. Nii mulle tundus. Kuid see pisiasi ei häirinud mind karvavõrdki. Mõlemad osad on väga hästi kirjutad, kuigi veidi tajutavalt erinevad. Lugu on emotsionaalne ja võimas.

Olen ikka veel raamatu mõju all. Ma ei ole midagi nii põrutavalt head tükk aega lugenud.
Teksti loeti eesti keeles
Taavi Kangur

Kui esimene Ernest Cline’i raamat mõjus värskendavalt ja lahedalt – kõik viited erinevatele ajastu sümbolitele tundusid viimasepeal, siis Armadas oli kahjuks kõik vastupidi. Tegemist on justkui haleda koopiaga Enderi mängust ja Kosmose Odüsseia raamatutest. Mängudele ja sarjadele viitamine on parimal juhul tüütu. Liigselt püüdlik poliitkorrektsus on lääge ja kõrvalepõiked armastuslugudesse on kohutavad.
Teksti loeti inglise keeles
Taavi Kangur

Kui meeldib 80’ popkultuur. Tekstipõhised rollimängud, iidsed arvutid, internet ja veidi uuemad graafilised rollimängud ja igasugused tolle aja mängud: “Dungeons and Dragons”, “Pac-Man”. Muidugi veel tolle aja filmid nt “Blade Runner" ja kindlasti ka “Back to the Future”. Sarjadest “Star Wars” ja autona muidugi DeLorean, muusikana võiks kõrvus kõlada ACDC. Romaanina näiteks “The Hitchhiker`s Guide to the Galaxy”. Samuti peab jaguma sümpaatiat nohikutest häkkeritele. Raamat on kõige ülaltoodu austajatele.

Romaan algab trööstitu maailma kirjeldamisega - kõik meie halvad ootused on täide minemas ja nafta otsa saamas (2044.a.). Tavaline elu on kehvavõitu ja paljude inimeste ainuke pelgupaik reaalsuse eest on mängumaailm “Oasis”. Oasise asutaja ja omanik programmeerib enne surma virtuaalsesse reaalsusesse ühe erilise mängu, mille võitja saab tema järglaseks. Algab armutu jaht peaauhinnale. Suures mängus on nii üksiküritajad, liitunud mängurite grupid kui ka agressiivne korporatsioon, kes tahab Oasise oma kontrolli alla saada. Peaauhinna kättesaamiseks peab leidma kolm võtit, mis avavad kolm väravat (uuh klassika).

Muidugi mainitakse ära “suur punane nupp”, millele vajutada ei tasu.

Üle pika aja raamat, mille ma ühe valuga läbi lugesin. Alguse kirjelduste osad veidi tüütasid, aga maailma olemust peab kuidagi selgitama. Mina enda jaoks paigutan teose viimase aja paremikku selles žanris. Absoluutne kõigutamatu viis.
Teksti loeti inglise keeles
Taavi Kangur

Seda raamatut ma ei soovita lugeda. Võib-olla ehk ainult mõnele tõelisele Stephen Kingi fännile, kes muudmoodi ei saa, kui peab ennast selle mehe kirjasõnaga nuumama. Kõige rohkem segas, et raamat on justkui välja karanud “Kuidas kirjutada põnevikke” õpetusest. Söödame alguses sündmuse sisse ja siis saadame inimesed rännakule, soovitavalt mingi missiooniga. Ähvardus õhku (hirm poja pärast) ja siis hakime ja pakime. Traagelniidid paistavad igal sammul välja. Justkui ta ei oleks viitsinud teist korda põhjalikult läbi kirjutada, kuigi ma tean, et ta seda teeb (olen lugenud tema eluloolist raamatut On Writing).
Teksti loeti eesti keeles
Taavi Kangur

Lugesin “Öise Vahtkonna” ühe ampsuga läbi. Põnev oli. Stiil oli huvitav. Peategelane ja kogu lugu. Ülesehitus. Taust ja Moskva kirjeldused. Videviku maailm ja seal kõrgemal olevad maailmad tundusid eriti huvitavatena. Häiris loo kolmeks jaotamine ja see, et peategelane süsteemiga võideldes alati kaotajaks jäi ja mitte kordagi pointi läbi ei närinud. Eks ta oli kõigest tagasihoidlike võimetega mees kah.

Tundub, et Eestis see raamat väga peale läinud. Pärast ilmumist oli juba mõne kuu pärast odavmüügis ja on seda siiani. Ilmselt seob ostja romaani Eestis leviva organisatsiooniga. Pidi see nende jaoks ju piibel olema, et nad taolise nime valisid. Poliitilise loo teeb naljakaks see, et mõlemad vahtkonnad on ju sisuliselt halvad. Öine vahtkond kasutab tuntud filosoofiat “Eesmärk pühitseb abinõusid”, mis on maailmas palju pahandust teinud.

Aga need arad ulmehuvilised, kes on raamatu nime pärast lettidele jätnud, kahetsege! ja tõtake ostma.
Teksti loeti eesti keeles
Taavi Kangur

Raamatu alguses tekkis ootuse tunne ja korraks ka vau efekt. Kohe-kohe läheb märuliks, mõtlesin. Sama mõte oli ka pärast sadat lehekülge ja jätkus ka peale kahesajandat.Mulle meeldisid vestlused ühiskonna ja riigikorralduse teemadel. Olid mõned eredamad sähvatused ja tänapäeval aktuaalse ja propageeritava säästlikuma eluviisi poole püüdlemine – ärme kuluta rohkem ressursse kui on, muidu sureme välja. Sõnum käis küll Kuul elava koloonia pihta, aga on täna 1:1 Maale laiendatav.Autor oli armutu Maa ja Kuu valitsemise, bürokraatia ning ühiskonnakorralduse suhtes.Ei meeldinud, et kogu romaan oli ülevaatlikust vaatenurgast üles ehitatud. Lähiülesvõtteid ja sündmuste keskele sukeldumisi oli liiga vähe. Autor pühendus ideaalse revolutsiooni plaanide kirjeldamisele ülaltvaates ja ajanihetega.Suur iseseisvalt mõtlev masin paksu betoonikihi all oli vist tol ajal, kui raamat kirjutati, kuum teema. Hetkel tundus tüütu.Hea lugemine. Soovitan.
Teksti loeti eesti keeles
Taavi Kangur

Lõpetasin raamatu eile õhtul. Talitsesin ennast ja ei tõtanud kohe arvustama. Magasin öö ära ja mõtlesin, et ehk esimene emotsioon lahtub. Enne raamatu soetamist lugesin ulmemehe lubadust, et tegemist on nn “mehise tekstiga”. Läksin lõksu veel seepärast, et käesolev teos pidi olema ulmesarja avapauguks ja oletasin, et siis pingutatakse kolmekordselt ning ilmunud raamat saab olla vaid hetke absoluutne tipp. Kuna keegi mulle veel soovitas, et vaata hea raamat, siis loobusin tavapärasest sisu tudeerimisest ja stiilinäidete lehitsemisest, mida ma tavapäraselt teen.Sarnaselt eelkommenteerijatega pigistasin kehva kujunduse ja kahtlase pealkirja ees silma kinni ja rõõmustasin kvaliteetse paberi üle.Ülejäänud osas kattub minu arvamus peaaegu 1:1 Andres Septeri omaga. Esimene osa oli vilets puine järamine. Kui tähelaevade koduplaneet õhku lendas ja nad äsja avastatud planeedi poole liikuma hakkasid olin juba täiesti kindel, kuidas lugu edasi hargnema hakkab. Üks kulunud idee teise otsa. Peale selle tundus kirjanikul tohutult kiire olema. Järske üleminekuid oli palju. Dialoogid olid puised ja ebaloomulikud. Ka mulle meeldis teine osa kõige rohkem, aga see meenutas pigem mingit ammu loetud Strugatskite romaani, kus kommunistlik noor oli jäetud korraldama feodaalse riigikese arenemist õige maailmakorra poole.Kolmanda ja neljanda osa kohta ei oska midagi asjalikku lisada. Mulle tegid ka pööraselt nalja koopainimeste eetilised ja moraalsed mõtisklused. Neljandas osas tekkis mingi tunne, kui kirikupealik sisemisi monolooge pidas. Need olid kohati päris hästi välja kukkunud.Kokkuvõtteks tundus mulle, et kirjanik oli valmis kirjutanud neli raamatu alget ja siis tekkis tal saatanlik plaan need kõik ühte kimpu põimida ja lugejaskonnale järada visata. Kusjuures ta ei hakanud nende kokkusulatamisega liigselt vaeva nägema.Kahju, et sari sai kurva alguse. Kindlasti uurin järgmist eksemplari väga tähelepanelikult, enne kui oma riiulisse tõstan.
Teksti loeti eesti keeles