Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· China Mieville ·

The City & The City

(romaan aastast 2009)

eesti keeles: «Linn ja linn»
Tallinn «Varrak» 2011

Hinne
Hindajaid
2
1
1
1
0
Keskmine hinne
3.8
Arvustused (5)
Ats Miller

Hakkasin teost lugema, sest see oli 2010a Hugo romaanide nimekirjas teine. Well... ei saa öelda, et väga hull raamat, aga kuidagi... hale. Et minust õigesti aru saadaks -- raamat oli päris põnev, aga lõpus oli mul tunne, et ma olen petta saanud. Tähendab, ulme peabki ju tegelema asjadega, mis mitte päris võimalikud ei ole, kuid peaks olema intellektuaalselt hoomatav, et sellest edasi on veel tükk maad ajuvaba jamani. Raamatu algus on päris hea ja see ilmselt panigi mind lõpuni lugema, kuigi mul kogu lugemise aja suunurgad allapoole liikusid.

On kaks linna, Besźel ja Ul Qoma. Asuvad need ruumis kohakuti, aga teineteisega kokku ei puutu. Ühes linnas elades teine ainult vilksatab aeg-ajalt, kuid mõlema elanikud on õppinud teisest mitte välja tegema. Kõlab päris paljulubavalt, eks ole? See vist ei ole spoiler, kui ütlen ära, et mingit maagiat vmt seal ei ole. Linnad ongi koos ja inimesi on tõepoolest lihtsalt õpetatud teist värvi riides ja teistsuguse sümboolikaga hoolikalt tähistatud inimesi/maju/autosid mitte nägema. Loomulikult on siis olemas hm, KõikVõimas Organisatsioon Breach, mis karistab karmilt kõige rängemat kuritegu, breaching`ut, ehk siis teise linna märkamist. Ülesehituselt on tegu krimilooga, mis viib raamatu peategelase, Tyador Borlú, raskete kuritegude osakonna inspektori, kokku mõlema linna ja ka selle Breach`iga. On üks surnud tüdruk, ameerika üliõpilane, kes uuris legende Orcinyst, kolmandast linnast, mis asuvat sealsamas (nii et mõlemad linnad seda ei "näe") ja kus asuvat müstilised valitsejad.

See raamat ei ole mõnes mõttes üldse halb ja ma saan ka aru inimestest, kes selle sinna Hugo nimekirja panid, aga minul süvenes kogu lugemise aja tunne, et midagi on valesti. Et mulle nagu üritatakse õllepudelikorke hõbeda pähe maha müüa. Ma ei teadnud autorist mitte midagi, ent esimeseks hakkasid mulle meenuma mõned naistekad, kus kah üritatakse aluspõhjani mäda maailma kuidagimoodi elusaks kirjutada. Et alul, nagu öeldud, tundus see maailma üsna huvitav, aga sedamööda, kuidas autori mõtted -- täpsemalt nende puudumine -- lahti rullus, oli tahtmine talle kogu see jama teate küll kuhu toppida. Ehk lühidalt -- inimesed nii ei ela, ja miks ma seda siis lugema pean? Teiseks hakkas see mulle meenutama mingeid veneaegseid saastlugusid "läänest", kus olid pahad täissöönud kapitalistid ja õilsad lihtsad inimesed, ja need mõlemad olid masendavalt elutud, sest autoril oli silmaringi asemel vaatepunkt. Ok, nüüd ma muidugi tean, et autor on marksist...

Ma usun, et "2" on minu poolt õiglane hinne, sest krimiloona see ehk on midagi. Lõpuks lugesin ma raamatu ikkagi lõpuni. Samas olen ma harva kohanud ulmes teost, mille maailm ja autori sõnum nii vildakas ja usutamatu on.
Teksti loeti inglise keeles
Johannes Koit

Kaks linna, mis asuvad geograafiliselt ühes punktis, kuid ruumiliselt mitte. Esimene meenutab mingit sotsialistliku p....auku, teine Lähis-ida pseudoparadiisi. Kuigi linnad eksisteerivad koos, ei tohi nende kodanikud üksteist näha. Toimub siis ühes linnas mõrv, mille juured näivad peituvat teises linnas. Üldiselt üsna intrigeeriv idee. Vähemalt alguses. Kuidagi hoomamatu ja salapärane. Kahjuks sellega kogu võlu piirdub, sest autoril polnud ilmselt kunagi kavas seda ideed millekski kombatavamaks ja arusaadavamaks kirjutada. Tema eesmärk oli hägusa butafooria raames üsna lihtsakoeline põnevuslugu. Iseenesest mulle raamat meeldis, kuigi sellest oleks saanud ka märksa suurejoonelisema asja. Neli
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Ruumet

Püüdsin raamatu lugemise jooksul aru saada, et miks selles loos pisike ulmelisand vajalik oli. Ei saanudki aru. Isegi mitte mingisugust allegooriat ei suutnud leida. Sama hästi oleks võinud selle loo kirjutada Valga/Valka kohta, lisades loosse vaid selle, et Eesti/Läti omavahelised suhted on peale III Suurt Kilusõda väga pahurad.
Teksti loeti eesti keeles
Arvi Nikkarev

Hakkasin romaani lugema eelarvamusega – sedavõrd negatiivsed olid BAASi arvustused. Algus venis, kuid – nautisin keelekasutusest, hullumeelsest maailmast (skiso linn/linnad koos selle skisofreeniliste elanikega). Aga et olen krimilugude suur austaja, siis hakkas raamat mind kaasa tõmbama (sünge mõrvalugu, korralik süžee) ja selle väärtus üha tõusis mu silmes. Mõned uitmõtted:
‒ Miéville on eelkõige linnaehitaja ja maailmade looja.
‒ Linn ja linn olevat Miéville’i kõige vähemulmelisem romaan – ja hea sedasi. Veel ulmelisemad (näit. Perdido Street Stationi ja The Scari) jätan heaga vahele. Tean oma vastuvõtuvõimete piire. Aga kui olin selle romaani lavastustega harjunud (umbes pärast sajandat lehekülge), muutus lugemine juba puhtaks naudinguks.
‒ Nagu Gaiman Neverwheres, nii näitab ka Miéville, et inimesed ei taha/ei või mõnikord märgata marginaalseid rühmi: paadialuseid, kerjuseid, mustlasi, joodikuid ja sageli ka haigusataki tõttu tänaval lebavaid isikuid. Me näeme neid, kuid ei reageeri, ei tee nägema. Selles romaanis ei nähta teist poolt linnast ja selle elanikest.
‒ Seletusi, teooriad jne on vähe, dialoogid ja tegevus on esiplaanil. Ehk teisiti: Vahtu on vähe.

Lugeda tasub juba kasvõi romaani unikaalse tausta pärast (See sooovitus on neile, kes keelele tähelepanu ei pööra ja keda krimilood jätavad ükskõikseks) – sellist maailma pole ulmes varem olnud (põgus pilguheit sarnasele on Silverbergi Näha nähtamatut). Soovitan ja hindan viiega.
Teksti loeti soome keeles
x
Taavi Kangur
11.07.1974
Kasutaja rollid
Viimased 9 arvustused:
Taavi Kangur

Võibolla peaks sellest raamatust rääkimisel alustama ideest, mis pealkirjastki välja tuleb: Harry August sünnib uuesti ja elab oma elu muudkui otsast peale, säilitades teadmised eelmistest eludest. Jah, see pole uus idee, aga mina olen ammu loobunud otsimast uusi ideid, sest sisuliselt neid pole – alati on mõne vana asja uues võtmes kordamine. Ma ei ole küll nii äärmuslik, et ütleks, et kõike on juba öeldud ja kirjutatud – säilitan lootuse, et ka meie aeg sünnitab uusi ideid, mida ajas edaspidi muudkui korratakse. Seega ma arvan, et kõik oleneb, kuidas idee välja mängitakse ja millise meisterlikkusega kirjutatakse.

Raamat köidab esimesest silmapilgust ja veab võimsalt lõpuni. Minul ilmnesid klassikalised hea-raamatu-lugemise sümptomid: neelasin lehekülgede kaupa, siis kahetsesin pöörast raiskamist ja püüdsin siis võimalikult vähe ja korralikult lugeda, et jätkuks kauemaks. See on kuidagi väga personaalne ja lähedane lugu. Väga siiras ja läheb hinge. Meisterlikult kirjutatud. Ma leidsin ennast palju kordi kurbust tundmas, et ma ise veel nii kirjutada ei mõista.

Struktuuri mõttes jaotaksin raamatu kahte osasse – esimene pool on Harry Augusti lugu ja tema hakkamasaamine oma korduvate eludega ja siis on autor mõistnud, et tuleb sisse kirjutada kurikael ja võitlus hea ning paha vahel. Võibolla autor kirjutas esimese hooga poole peale välja ilma süžeeta jäi siis kinni ning kirjutas hiljem maailmapäästmise loo sisse. Nii mulle tundus. Kuid see pisiasi ei häirinud mind karvavõrdki. Mõlemad osad on väga hästi kirjutad, kuigi veidi tajutavalt erinevad. Lugu on emotsionaalne ja võimas.

Olen ikka veel raamatu mõju all. Ma ei ole midagi nii põrutavalt head tükk aega lugenud.
Teksti loeti eesti keeles
Taavi Kangur

Kui esimene Ernest Cline’i raamat mõjus värskendavalt ja lahedalt – kõik viited erinevatele ajastu sümbolitele tundusid viimasepeal, siis Armadas oli kahjuks kõik vastupidi. Tegemist on justkui haleda koopiaga Enderi mängust ja Kosmose Odüsseia raamatutest. Mängudele ja sarjadele viitamine on parimal juhul tüütu. Liigselt püüdlik poliitkorrektsus on lääge ja kõrvalepõiked armastuslugudesse on kohutavad.
Teksti loeti inglise keeles
Taavi Kangur

Kui meeldib 80’ popkultuur. Tekstipõhised rollimängud, iidsed arvutid, internet ja veidi uuemad graafilised rollimängud ja igasugused tolle aja mängud: “Dungeons and Dragons”, “Pac-Man”. Muidugi veel tolle aja filmid nt “Blade Runner" ja kindlasti ka “Back to the Future”. Sarjadest “Star Wars” ja autona muidugi DeLorean, muusikana võiks kõrvus kõlada ACDC. Romaanina näiteks “The Hitchhiker`s Guide to the Galaxy”. Samuti peab jaguma sümpaatiat nohikutest häkkeritele. Raamat on kõige ülaltoodu austajatele.

Romaan algab trööstitu maailma kirjeldamisega - kõik meie halvad ootused on täide minemas ja nafta otsa saamas (2044.a.). Tavaline elu on kehvavõitu ja paljude inimeste ainuke pelgupaik reaalsuse eest on mängumaailm “Oasis”. Oasise asutaja ja omanik programmeerib enne surma virtuaalsesse reaalsusesse ühe erilise mängu, mille võitja saab tema järglaseks. Algab armutu jaht peaauhinnale. Suures mängus on nii üksiküritajad, liitunud mängurite grupid kui ka agressiivne korporatsioon, kes tahab Oasise oma kontrolli alla saada. Peaauhinna kättesaamiseks peab leidma kolm võtit, mis avavad kolm väravat (uuh klassika).

Muidugi mainitakse ära “suur punane nupp”, millele vajutada ei tasu.

Üle pika aja raamat, mille ma ühe valuga läbi lugesin. Alguse kirjelduste osad veidi tüütasid, aga maailma olemust peab kuidagi selgitama. Mina enda jaoks paigutan teose viimase aja paremikku selles žanris. Absoluutne kõigutamatu viis.
Teksti loeti inglise keeles
Taavi Kangur

Seda raamatut ma ei soovita lugeda. Võib-olla ehk ainult mõnele tõelisele Stephen Kingi fännile, kes muudmoodi ei saa, kui peab ennast selle mehe kirjasõnaga nuumama. Kõige rohkem segas, et raamat on justkui välja karanud “Kuidas kirjutada põnevikke” õpetusest. Söödame alguses sündmuse sisse ja siis saadame inimesed rännakule, soovitavalt mingi missiooniga. Ähvardus õhku (hirm poja pärast) ja siis hakime ja pakime. Traagelniidid paistavad igal sammul välja. Justkui ta ei oleks viitsinud teist korda põhjalikult läbi kirjutada, kuigi ma tean, et ta seda teeb (olen lugenud tema eluloolist raamatut On Writing).
Teksti loeti eesti keeles
Taavi Kangur

Lugesin “Öise Vahtkonna” ühe ampsuga läbi. Põnev oli. Stiil oli huvitav. Peategelane ja kogu lugu. Ülesehitus. Taust ja Moskva kirjeldused. Videviku maailm ja seal kõrgemal olevad maailmad tundusid eriti huvitavatena. Häiris loo kolmeks jaotamine ja see, et peategelane süsteemiga võideldes alati kaotajaks jäi ja mitte kordagi pointi läbi ei närinud. Eks ta oli kõigest tagasihoidlike võimetega mees kah.

Tundub, et Eestis see raamat väga peale läinud. Pärast ilmumist oli juba mõne kuu pärast odavmüügis ja on seda siiani. Ilmselt seob ostja romaani Eestis leviva organisatsiooniga. Pidi see nende jaoks ju piibel olema, et nad taolise nime valisid. Poliitilise loo teeb naljakaks see, et mõlemad vahtkonnad on ju sisuliselt halvad. Öine vahtkond kasutab tuntud filosoofiat “Eesmärk pühitseb abinõusid”, mis on maailmas palju pahandust teinud.

Aga need arad ulmehuvilised, kes on raamatu nime pärast lettidele jätnud, kahetsege! ja tõtake ostma.
Teksti loeti eesti keeles
Taavi Kangur

Raamatu alguses tekkis ootuse tunne ja korraks ka vau efekt. Kohe-kohe läheb märuliks, mõtlesin. Sama mõte oli ka pärast sadat lehekülge ja jätkus ka peale kahesajandat.Mulle meeldisid vestlused ühiskonna ja riigikorralduse teemadel. Olid mõned eredamad sähvatused ja tänapäeval aktuaalse ja propageeritava säästlikuma eluviisi poole püüdlemine – ärme kuluta rohkem ressursse kui on, muidu sureme välja. Sõnum käis küll Kuul elava koloonia pihta, aga on täna 1:1 Maale laiendatav.Autor oli armutu Maa ja Kuu valitsemise, bürokraatia ning ühiskonnakorralduse suhtes.Ei meeldinud, et kogu romaan oli ülevaatlikust vaatenurgast üles ehitatud. Lähiülesvõtteid ja sündmuste keskele sukeldumisi oli liiga vähe. Autor pühendus ideaalse revolutsiooni plaanide kirjeldamisele ülaltvaates ja ajanihetega.Suur iseseisvalt mõtlev masin paksu betoonikihi all oli vist tol ajal, kui raamat kirjutati, kuum teema. Hetkel tundus tüütu.Hea lugemine. Soovitan.
Teksti loeti eesti keeles
Taavi Kangur

Lõpetasin raamatu eile õhtul. Talitsesin ennast ja ei tõtanud kohe arvustama. Magasin öö ära ja mõtlesin, et ehk esimene emotsioon lahtub. Enne raamatu soetamist lugesin ulmemehe lubadust, et tegemist on nn “mehise tekstiga”. Läksin lõksu veel seepärast, et käesolev teos pidi olema ulmesarja avapauguks ja oletasin, et siis pingutatakse kolmekordselt ning ilmunud raamat saab olla vaid hetke absoluutne tipp. Kuna keegi mulle veel soovitas, et vaata hea raamat, siis loobusin tavapärasest sisu tudeerimisest ja stiilinäidete lehitsemisest, mida ma tavapäraselt teen.Sarnaselt eelkommenteerijatega pigistasin kehva kujunduse ja kahtlase pealkirja ees silma kinni ja rõõmustasin kvaliteetse paberi üle.Ülejäänud osas kattub minu arvamus peaaegu 1:1 Andres Septeri omaga. Esimene osa oli vilets puine järamine. Kui tähelaevade koduplaneet õhku lendas ja nad äsja avastatud planeedi poole liikuma hakkasid olin juba täiesti kindel, kuidas lugu edasi hargnema hakkab. Üks kulunud idee teise otsa. Peale selle tundus kirjanikul tohutult kiire olema. Järske üleminekuid oli palju. Dialoogid olid puised ja ebaloomulikud. Ka mulle meeldis teine osa kõige rohkem, aga see meenutas pigem mingit ammu loetud Strugatskite romaani, kus kommunistlik noor oli jäetud korraldama feodaalse riigikese arenemist õige maailmakorra poole.Kolmanda ja neljanda osa kohta ei oska midagi asjalikku lisada. Mulle tegid ka pööraselt nalja koopainimeste eetilised ja moraalsed mõtisklused. Neljandas osas tekkis mingi tunne, kui kirikupealik sisemisi monolooge pidas. Need olid kohati päris hästi välja kukkunud.Kokkuvõtteks tundus mulle, et kirjanik oli valmis kirjutanud neli raamatu alget ja siis tekkis tal saatanlik plaan need kõik ühte kimpu põimida ja lugejaskonnale järada visata. Kusjuures ta ei hakanud nende kokkusulatamisega liigselt vaeva nägema.Kahju, et sari sai kurva alguse. Kindlasti uurin järgmist eksemplari väga tähelepanelikult, enne kui oma riiulisse tõstan.
Teksti loeti eesti keeles