Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Stephen King ·

Cell

(romaan aastast 2006)

eesti keeles: «Mobla»
Tallinn «Pegasus» 2008

Hinne
Hindajaid
1
0
3
2
0
Keskmine hinne
3.0
Arvustused (6)

„Cell” on pühendatud Richard Mathesonile ja George Romerole, ja pole raske näha miks. Seosed Mathesoni kuulsa romaan „I Am Legend” ja Romero Dead-filmide tsükliga on ilmsed ja paljastust, mis liiki looga tegemist on ei pea kaua ootama. Juba proloogist ja avalehekülgedel saab selgeks, et maailma (mobiiltelefoni omanikke) tabab ühel hetkel ja korraga hulluks tegev viirus. Kõik inimesed saavad kõne või sõnumi, mis neid esmalt zombi-taolisteks, hullunud ja mõistuseta elajateks muudab. Nad sööstavad õgima ja tapma neid, keda viirus veel tabanud ei ole. Peategelasel, koomiksikunstnik Clayton Riddell mobiili ei ole ja romaani algusosa kirjeldab tema ellujäämist Bostoni linnadzhunglis, kust tal koos veel paari pääsenuga õnnestub põgeneda. Nad põgenevad äärelinna ja täheldavad hullunute seas kummalisi fenomene. Elajalik tapmissoov oli ainult esimene viiruse sümptom, edaspidi tapatöö raugeb ja hullunud hakkavad parvedesse kogunema. Claytoni olukorra muudab meeleheitlikuks see, et ta tahab jõuda oma naise ja poja juurde. Mõistagi on maailma aga juba tabanud täielik kaos ja anarhia, kommunikatsioone ei ole nagu ka lootust inimkonna säilimisele.

Romaani edasine süzhee järgibki Clay, tema sõbra Tomi ja teismelise tüdruku Alice’i rännakut läbi Maine’i ja New Hampshire’, mille käigus nad kogevad hullunutega toimuvaid progresseeruvaid muutusi. Pöördelise käigu võtavad sündmused siis, kui seltskond jõuab ühte akadeemiasse, kus nendega liituvad veel kaks tegelast, üks neist, keegi poisijõmpsikas Jordan, arvuti-geek tuleb välja ka huvitava teooriaga, mis siis hullunutega õieti lahti on. Selleks ajaks nad enam aga nii hullud ei näigi. Kuna romaan on aga rangelt süzhee-põhine, siis oleks sündmustiku edasine kirjeldamine siinkohal selge spoilerdamine.

Ma söandaksin pidada seda Kingi viimaste aastate üheks õnnestunumaks romaaniks nende seast, mida ma lugenud olen. Siin on rõhk tugevalt süzheearengul ja on tunduvalt vähem nö. pingutatud psühholoogiat ja meenutustes-kujutelmades tammumist kui näiteks romaanides „Bag of Bones” ja „Dreamcatcher”. King õnnestub igati Romero ja Mathesoni-laadse apokalüptilise lootusetuse õudusõhkkonna kirjeldamisel. Tegevus on hoogne, pole pikemaid mõttepause ega venitamisi. Dialoogid on täpsed ja teravad, romaan lausa karjub enda filmikstegemise järele. Nagu Kingile kombeks on ka siin mitmeid viiteid ja seoseid tema eelmistele tekstidele, eelkõige kajastuvad need Maine’i geograafias, mainitakse vist seda kooli, kus õppis Carrie ja hullumaja, kus viibis „It’i” tegelane. Samas puutus mulle silma, et üht teatavat nõksu on King juba varem kasutanud, nimelt ka tema stsenaariumis „Storm of the Century” näevad saareelanikud kõik ühte ja sama (õudus)unenägu… õigupoolest polegi see unenägu vaid nagu transleeritud telesaade.

Kokkuvõtteks võib öelda, et „Cell” pagana põnevalt kirjutatud, täpselt toniseeritud ja kalkuleeritud romaan tõelise meistri sulest. Jah, muidugi kuulub see ulme vanimasse, austamisväärsemasse ja mõjuvõimsamasse alamzhanri, nimelt õudusesse. Huviline saab inglise paperbacki soetada Tallina Apollost 130 EEK eest, USA hardbacki eest tuleb letti laduda 200 EEK, kes aga kindlasti Kingi tõlgituna peab lugema, on sunnitud end kergendama 290-325 EEK ulatuses.

Teksti loeti inglise keeles

Tabasin end juba üsna alguses tõmbamas paralleele Wyndhami "Trifiidide päevaga". Ja mida edasi, seda enam hakkasid nad üksteisega sarnanema. No mis vahet seal on, kas tänavail jõlguvad lihasööjad taimed või hullunult kaaskodanikke purevad inimesed... Ühed klabistavad ja teised panevad kollektiivset telepaatiat... tulemus ei erine ju üldsegi. Ah jaa, Kingil on juhtkurjam ka, muidu ei saaks ju klassikalist Hollywoodilikku personifitseeritud hea-halva vastasseisu ja arveteklaarimist kujutada... Mage värk. Kui ohtrate vägivallatunnustega laibahunnikute ja -tükkide ning vereojade kirjeldused ära võtta, siis ei jäägi nagu mitte midagi mainimisväärset meelde. Hindeks e(=2,7182), ümardatult 3.
Teksti loeti eesti keeles

Seda raamatut ma ei soovita lugeda. Võib-olla ehk ainult mõnele tõelisele Stephen Kingi fännile, kes muudmoodi ei saa, kui peab ennast selle mehe kirjasõnaga nuumama. Kõige rohkem segas, et raamat on justkui välja karanud “Kuidas kirjutada põnevikke” õpetusest. Söödame alguses sündmuse sisse ja siis saadame inimesed rännakule, soovitavalt mingi missiooniga. Ähvardus õhku (hirm poja pärast) ja siis hakime ja pakime. Traagelniidid paistavad igal sammul välja. Justkui ta ei oleks viitsinud teist korda põhjalikult läbi kirjutada, kuigi ma tean, et ta seda teeb (olen lugenud tema eluloolist raamatut On Writing).
Teksti loeti eesti keeles

Jumal tänatud et ma seda raamatut enne ei ostnud kui ta poes kolmekordselt alla hinnata jõuti. Kingi paremate teoste tasemest jääb see kaugele-kaugele maha. Tegu on tuima ja ebaoriginaalse remixiga mitmesugustest zombifilmidest ja -sarjadest, mida viimastel aastatel palju bittorrentisse on jõudnud.

Umbes teose viimases kolmandikus tõi King küll lagedale paar ideed zombikarjade telepaatilisest olemusest, mis tekitasid tunde et asi võib huvitavaks minna, kuid see tunne möödus kiirelt ja loo lõpp vajus jällegi trafarettide sohu. Autori katsed inimeste ümberprogrammeerimisest rääkides "küberpunki panna" kukuvad samuti läbi, sest ei mõju kaugeltki sama veenvalt kui kasvõi näiteks Neal Stephenson.

Ma ei mäleta kahjuks, kelle arvustust ja millise teose kohta ma BAASist hiljuti lugesin kus järeldati et ameeriklaste jaoks tähendab maailmalõpp seda et ei ole enam supermarketeid. Kingi maailmalõpp on ka umbes sama mage. Kogu aeg võib kuskilt leida mõnusat peavarju (pahalased tubadesse ei tiku!) ja toidutagavaradega täidetud sahvreid. Ainult mobiiliga helistada ei saa.

Mind igatahes küll sellise jutuga mobiilile vastamisest ei võõruta (just helises).

Teksti loeti eesti keeles

Selle raamatu lugemine läheb kategooriasse "üllas püüdlus lugeda läbi kõik eesti keeles ilmunud ulme ja selle eest peaks piima ja varem pensionile saama". Teate, see lugu on täielik saast.

Või noh... loomulikult oskab autor juttu vesta. Hea lahe on teda lugeda ka. Aga raskused hakkavad sel hetkel, kui sa mõtlema hakkad, et mida sa õieti loed. Selle raamatu pahad asjad on moblad. Mingit teaduslikkust pole selles kontseptsioonis rohkem, kui mingites viirustes või kosmosest langenud tolmus, sama hästi oleks võinud kirjutada, et moodi läksid hõbesõled, millele kuri nõid needuse peale pani. Lihtsalt praegu on popp kirjutada "mobla" ja need teised sõnad, nagu "tarkvara" ja "restart", kuid SK jaoks ongi need vaid sisutud sõnad, mis ei tähenda rohkem "kurjast needusest" või "saatana kõnetorust", nagu ta tekstis korra ise kirjutab. Ehk siis kindlasti ei ole tegemist teadusliku fantastika või scifi`ga, lugu on nii masendavalt ajutu, et paremal juhul võib see kuuluda "ulme vanima ja väärikaima" haru alla. Ühesõnaga, tegu on tavalise zombikaga. Ja kui ekraanilt võib neid ebasurnuid ehk nii kord aastas vaadata, siis ma ei oska ette kujutada midagi nürimat, kui sellest lugeda. Neid "suure õnnetuse" lugusid ei suuda vist keegi enam kokku lugeda, tõepooles kirjutati kõik põhipunktid juba näiteks "Trifidite päevas" ära ja edasi on ainult vormistamise küsimus. Ja see, et zombidel paravõimed tekkisid, on vajalik ja "loogiline" ainult sellest vaatenurgast, et muidu oleks lugu liiga kiiresti otsa saanud.

Lõppkokkuvõttes on tegu sellise lugeja petmisega. Kõik juhtumised tunduvad loo arenedes küll enam-vähem ok, aga tagantjärele vaadates on need konstrueeritud ainult selleks, et lugu edasi läheks. Teisiti öelduna puudub sündmustel sisemine loogika, tegu on dekoratsioonide jadaga, millel kotiriie ja traagelniidid igalt poolt välja vahivad.

Kui SK-d 90-ndate algul eestindama hakati, lugesin ma tead päris hea meelega -- sellise kirjandusega olin varem väga vähe kokku puutunud. Et no päris lahe, kuigi lähemalt vaadates on kogu lugu ilma liigsete epiteetideta lihtsalt idiootlik... Ühesõnaga, SK raamatu kaanele tuleks trükkida hoiatus: "Võib kolmekohalise IQ-ga inimesed välja vihastada!"

Teksti loeti eesti keeles

Plussid: aktsioon, pinge. Lugu ei veni, tegemist pole "tellisega". Idee kui niisugune, et "viirus" levib telefonide kaudu - miks ka mitte? Jällegi on äärmuseni viidud üks meie ühiskonna tahk: mobiiltelefonid, mis (olgem ausad) on ju tegelikult maailma palet muutnud küll.

Miinused: jah tõesti jälle zombid; et nagu küllastus on sellest...
Teksti loeti eesti keeles
x
Taavi Kangur
11.07.1974
Kasutaja rollid
Viimased 9 arvustused:

Võibolla peaks sellest raamatust rääkimisel alustama ideest, mis pealkirjastki välja tuleb: Harry August sünnib uuesti ja elab oma elu muudkui otsast peale, säilitades teadmised eelmistest eludest. Jah, see pole uus idee, aga mina olen ammu loobunud otsimast uusi ideid, sest sisuliselt neid pole – alati on mõne vana asja uues võtmes kordamine. Ma ei ole küll nii äärmuslik, et ütleks, et kõike on juba öeldud ja kirjutatud – säilitan lootuse, et ka meie aeg sünnitab uusi ideid, mida ajas edaspidi muudkui korratakse. Seega ma arvan, et kõik oleneb, kuidas idee välja mängitakse ja millise meisterlikkusega kirjutatakse.

Raamat köidab esimesest silmapilgust ja veab võimsalt lõpuni. Minul ilmnesid klassikalised hea-raamatu-lugemise sümptomid: neelasin lehekülgede kaupa, siis kahetsesin pöörast raiskamist ja püüdsin siis võimalikult vähe ja korralikult lugeda, et jätkuks kauemaks. See on kuidagi väga personaalne ja lähedane lugu. Väga siiras ja läheb hinge. Meisterlikult kirjutatud. Ma leidsin ennast palju kordi kurbust tundmas, et ma ise veel nii kirjutada ei mõista.

Struktuuri mõttes jaotaksin raamatu kahte osasse – esimene pool on Harry Augusti lugu ja tema hakkamasaamine oma korduvate eludega ja siis on autor mõistnud, et tuleb sisse kirjutada kurikael ja võitlus hea ning paha vahel. Võibolla autor kirjutas esimese hooga poole peale välja ilma süžeeta jäi siis kinni ning kirjutas hiljem maailmapäästmise loo sisse. Nii mulle tundus. Kuid see pisiasi ei häirinud mind karvavõrdki. Mõlemad osad on väga hästi kirjutad, kuigi veidi tajutavalt erinevad. Lugu on emotsionaalne ja võimas.

Olen ikka veel raamatu mõju all. Ma ei ole midagi nii põrutavalt head tükk aega lugenud.

Teksti loeti eesti keeles

Kui esimene Ernest Cline’i raamat mõjus värskendavalt ja lahedalt – kõik viited erinevatele ajastu sümbolitele tundusid viimasepeal, siis Armadas oli kahjuks kõik vastupidi. Tegemist on justkui haleda koopiaga Enderi mängust ja Kosmose Odüsseia raamatutest. Mängudele ja sarjadele viitamine on parimal juhul tüütu. Liigselt püüdlik poliitkorrektsus on lääge ja kõrvalepõiked armastuslugudesse on kohutavad.
Teksti loeti inglise keeles

Kui meeldib 80’ popkultuur. Tekstipõhised rollimängud, iidsed arvutid, internet ja veidi uuemad graafilised rollimängud ja igasugused tolle aja mängud: “Dungeons and Dragons”, “Pac-Man”. Muidugi veel tolle aja filmid nt “Blade Runner" ja kindlasti ka “Back to the Future”. Sarjadest “Star Wars” ja autona muidugi DeLorean, muusikana võiks kõrvus kõlada ACDC. Romaanina näiteks “The Hitchhiker`s Guide to the Galaxy”. Samuti peab jaguma sümpaatiat nohikutest häkkeritele. Raamat on kõige ülaltoodu austajatele.

Romaan algab trööstitu maailma kirjeldamisega - kõik meie halvad ootused on täide minemas ja nafta otsa saamas (2044.a.). Tavaline elu on kehvavõitu ja paljude inimeste ainuke pelgupaik reaalsuse eest on mängumaailm “Oasis”. Oasise asutaja ja omanik programmeerib enne surma virtuaalsesse reaalsusesse ühe erilise mängu, mille võitja saab tema järglaseks. Algab armutu jaht peaauhinnale. Suures mängus on nii üksiküritajad, liitunud mängurite grupid kui ka agressiivne korporatsioon, kes tahab Oasise oma kontrolli alla saada. Peaauhinna kättesaamiseks peab leidma kolm võtit, mis avavad kolm väravat (uuh klassika).

Muidugi mainitakse ära “suur punane nupp”, millele vajutada ei tasu.

Üle pika aja raamat, mille ma ühe valuga läbi lugesin. Alguse kirjelduste osad veidi tüütasid, aga maailma olemust peab kuidagi selgitama. Mina enda jaoks paigutan teose viimase aja paremikku selles žanris. Absoluutne kõigutamatu viis.

Teksti loeti inglise keeles

Seda raamatut ma ei soovita lugeda. Võib-olla ehk ainult mõnele tõelisele Stephen Kingi fännile, kes muudmoodi ei saa, kui peab ennast selle mehe kirjasõnaga nuumama. Kõige rohkem segas, et raamat on justkui välja karanud “Kuidas kirjutada põnevikke” õpetusest. Söödame alguses sündmuse sisse ja siis saadame inimesed rännakule, soovitavalt mingi missiooniga. Ähvardus õhku (hirm poja pärast) ja siis hakime ja pakime. Traagelniidid paistavad igal sammul välja. Justkui ta ei oleks viitsinud teist korda põhjalikult läbi kirjutada, kuigi ma tean, et ta seda teeb (olen lugenud tema eluloolist raamatut On Writing).
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin “Öise Vahtkonna” ühe ampsuga läbi. Põnev oli. Stiil oli huvitav. Peategelane ja kogu lugu. Ülesehitus. Taust ja Moskva kirjeldused. Videviku maailm ja seal kõrgemal olevad maailmad tundusid eriti huvitavatena. Häiris loo kolmeks jaotamine ja see, et peategelane süsteemiga võideldes alati kaotajaks jäi ja mitte kordagi pointi läbi ei närinud. Eks ta oli kõigest tagasihoidlike võimetega mees kah.

Tundub, et Eestis see raamat väga peale läinud. Pärast ilmumist oli juba mõne kuu pärast odavmüügis ja on seda siiani. Ilmselt seob ostja romaani Eestis leviva organisatsiooniga. Pidi see nende jaoks ju piibel olema, et nad taolise nime valisid. Poliitilise loo teeb naljakaks see, et mõlemad vahtkonnad on ju sisuliselt halvad. Öine vahtkond kasutab tuntud filosoofiat “Eesmärk pühitseb abinõusid”, mis on maailmas palju pahandust teinud.

Aga need arad ulmehuvilised, kes on raamatu nime pärast lettidele jätnud, kahetsege! ja tõtake ostma.

Teksti loeti eesti keeles

Raamatu alguses tekkis ootuse tunne ja korraks ka vau efekt. Kohe-kohe läheb märuliks, mõtlesin. Sama mõte oli ka pärast sadat lehekülge ja jätkus ka peale kahesajandat.Mulle meeldisid vestlused ühiskonna ja riigikorralduse teemadel. Olid mõned eredamad sähvatused ja tänapäeval aktuaalse ja propageeritava säästlikuma eluviisi poole püüdlemine – ärme kuluta rohkem ressursse kui on, muidu sureme välja. Sõnum käis küll Kuul elava koloonia pihta, aga on täna 1:1 Maale laiendatav.Autor oli armutu Maa ja Kuu valitsemise, bürokraatia ning ühiskonnakorralduse suhtes.Ei meeldinud, et kogu romaan oli ülevaatlikust vaatenurgast üles ehitatud. Lähiülesvõtteid ja sündmuste keskele sukeldumisi oli liiga vähe. Autor pühendus ideaalse revolutsiooni plaanide kirjeldamisele ülaltvaates ja ajanihetega.Suur iseseisvalt mõtlev masin paksu betoonikihi all oli vist tol ajal, kui raamat kirjutati, kuum teema. Hetkel tundus tüütu.Hea lugemine. Soovitan.
Teksti loeti eesti keeles

Lõpetasin raamatu eile õhtul. Talitsesin ennast ja ei tõtanud kohe arvustama. Magasin öö ära ja mõtlesin, et ehk esimene emotsioon lahtub. Enne raamatu soetamist lugesin ulmemehe lubadust, et tegemist on nn “mehise tekstiga”. Läksin lõksu veel seepärast, et käesolev teos pidi olema ulmesarja avapauguks ja oletasin, et siis pingutatakse kolmekordselt ning ilmunud raamat saab olla vaid hetke absoluutne tipp. Kuna keegi mulle veel soovitas, et vaata hea raamat, siis loobusin tavapärasest sisu tudeerimisest ja stiilinäidete lehitsemisest, mida ma tavapäraselt teen.Sarnaselt eelkommenteerijatega pigistasin kehva kujunduse ja kahtlase pealkirja ees silma kinni ja rõõmustasin kvaliteetse paberi üle.Ülejäänud osas kattub minu arvamus peaaegu 1:1 Andres Septeri omaga. Esimene osa oli vilets puine järamine. Kui tähelaevade koduplaneet õhku lendas ja nad äsja avastatud planeedi poole liikuma hakkasid olin juba täiesti kindel, kuidas lugu edasi hargnema hakkab. Üks kulunud idee teise otsa. Peale selle tundus kirjanikul tohutult kiire olema. Järske üleminekuid oli palju. Dialoogid olid puised ja ebaloomulikud. Ka mulle meeldis teine osa kõige rohkem, aga see meenutas pigem mingit ammu loetud Strugatskite romaani, kus kommunistlik noor oli jäetud korraldama feodaalse riigikese arenemist õige maailmakorra poole.Kolmanda ja neljanda osa kohta ei oska midagi asjalikku lisada. Mulle tegid ka pööraselt nalja koopainimeste eetilised ja moraalsed mõtisklused. Neljandas osas tekkis mingi tunne, kui kirikupealik sisemisi monolooge pidas. Need olid kohati päris hästi välja kukkunud.Kokkuvõtteks tundus mulle, et kirjanik oli valmis kirjutanud neli raamatu alget ja siis tekkis tal saatanlik plaan need kõik ühte kimpu põimida ja lugejaskonnale järada visata. Kusjuures ta ei hakanud nende kokkusulatamisega liigselt vaeva nägema.Kahju, et sari sai kurva alguse. Kindlasti uurin järgmist eksemplari väga tähelepanelikult, enne kui oma riiulisse tõstan.
Teksti loeti eesti keeles