Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Terry Pratchett ·

Equal Rites

(romaan aastast 1987)

eesti keeles: «Võluv võrdsus»
Tallinn «Varrak» 1999 (F-sari)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • F-sari
Hinne
Hindajaid
24
11
4
1
0
Keskmine hinne
4.45
Arvustused (40)

Olles ostnud nimetatud raamatu ei suutnud ma kuidagi oodata kuni koju jõuan ja hakkasin juba teel lugema. Esimene lehekylg võttis mõnusalt muhelema. Esimesed kymme olid rahuldavad. Järgmise kümne lõpul vaatasin, kas autor on ikka Pratchett. Siis tekkis mul tunne, et loen LeGuini mingit Earthsea avaldamata ja kaunikesti nadit lugu. Sai esimene veerand läbi ja ma avastasin, et tegu on siiski Pratcehttiga. Kui ikka keegi on sama tundeerk, kui kuullaager, siis on asi kuidagi Pratchettiga seotud. Mida edasi, seda rohkema Prachettiga tegu oli. Ja nii läkski, et sain öösel magada tubli kolm tundi.Aga asja juurde. Nagu Discworldis kenaks kombeks, on kõik väheke jaburad. Kasvõi see, et kaheksanda poja kaheksas poeg igati vinge posija (loe: võlur) on kõlab kuidagi kenasti. Na a mis saab siis, kui kaheksandal pojal kaheksanda poja asemel hoopis tytar synnib? Ja kui yks hingevaakuv võlur sellele tytrekesele enne surma oma võlusaua kätte surub? Nagu arvatagi, ei saa sellest syndmustes osalejale midagi teab mis meeldivat sündida, kyll aga on seda huvitav kõrvalt jälgida. Mis ma siis oskan veel selle loo peale kosta. Tegelt on ta sama tasemel kui Color of Magic ja Light Fantastic, aga esimene veerand kisub hinde alla. Mitte sellepärast, et ta hirmus nõrk oleks vaid lihtsalt selle pärast, et ta pole Pratchett. See, et meestel ja naistel juuste all pisut erinevalt asjad käivad, pole minu meelest ammu mingi uudis ja selle kallal 60 lehekülge targutada on suht tulutu tegevus. On kirjanikke, kellele selline targutamine sobib, aga antud juhul oli see minu jaoks suht mahavistaud aeg. Kogu esimese veeraqndi oleks saanud kokku võtta oma kaks kolmandikku lühemalt ilma et asi midagi kaotanud oleks. Hää kyll, mis ma ikka virisen. Lõppkokkuvõttes oli raamat ju ikkagi hea, kuigi ei vastanud päris ootustele. Neli on VÄGA tugev neli ja teos sobib kaunistama igat raamaturiiulit.P.S. See, et kaanaekujundus on Hillar Metsalt on väga teretulnud ja minu loodan siiralt, et nii see jääbki.
Teksti loeti eesti keeles

olen lugenud seda juba 3 korda , mõnusust ei kaota . Parem ku vaibarahvas kuid nati kehvem kui fantastiline valgus ja võlukunsti värv . 5 ikkagi sest Pratchettit muud moodi hinnata ei ole võimalik
Teksti loeti eesti keeles

Lahja tundus - eriti Fantastilise Valguse kõrval. Paar head stseeni tõepoolest oli - nagu see, kuidas tydruk oma võlurisauaga (mis ulatus yle kõrtsileti nagu periskoop) kõrtsmiku käest piima nõudis. Siis oli palju head keskmist Pratchetit ja natuke päris lahjat Pratchetit. Mina panen kyll sydamerahuga nelja ja leian, et arvestades kirjaniku enda kõrgeleseatud latiga on seegi päris hästi pandud. Teiste kirjutajate neljadest on Pratcheti neli aga vähe kobedam kyll - lihtsalt hea mõnusa stiili pärast.
Teksti loeti eesti keeles

Keskpärane. Tegelikult oli mul väga suuri raskusi sellest raamatust läbinärimisega, kogu aeg oli tunne nagu kuulaks vana anekdooti ja viisakusest venitad endal suunurga kõveraks. Tunnistan, et hakkan sellistest vahvatest naljameestest, nagu Adams või Pratchett, väsima. Oma osa mängib ka see, et nagu juhtud kellelegi suvalisele mainima oma kiindumust ulmekirjandusse, kukub see kohe tagant kiitma, et jah, vanasti ei pidanud lugu, aga vot Hitchhiker ja Kettamaailm on maailmakirjanduse kullafond. Kolm ei tulnud siiski mitte selle pärast, vaid Pratchetti enda ja teiste kirjanike taset võrreldes — Equal Rites on Pratchetti kohta keskpärane, aga üle suurest osast maailmas raamatukaante vahele pressitavast saastast.
Teksti loeti eesti keeles

Kahtlemata tore raamat, ehkki osad naljad juba varem kuuldud-nähtud. aga Pratchett on nad nii toredasti uude konteksti pannud, et seda nagu tähelegi ei pane. Tõsiasi on, et see teos ei küündi kahe eelmise raamatuga saavutatuni. Need olid kahtlemata tase omaette. Ja ehkki ühestki nendest raamatutest ei maksa otsida mingit sügavamat sisu (ehkki hea tahtmise korral selle kindlasti leiaks), on tegu siiski hea meelelahutusega, mida on eriti tore lugeda peale JRRT-d, mille tõttu viimane nüüd hoopis teises valguses paistab...
Teksti loeti eesti keeles

Mina pole veel teisi Prachetti raamatuid lugenud ja sellepärast ei kisu hinnet alla ka see, et mõned nendest võivad paremad olla. Mulle istus see stiil päris hästi, kuigi lõpp tundus natuke jama.
Teksti loeti eesti keeles

Algus on hea, vist viitsis esimese paarikümne lehekülje kallal autor tööd teha, edasi aga ladus tuimalt texti. Jah, needsamad kohad, mis mullegi LeGuini meenutasid. Edasi...polnud päris quest, oli lihtsalt mingi jahmerdamine, mida vaid mõned head naljad loetavaks muutsid.

Näiteks see Spielbergi kopirait; muusikatööstus, kui ilma tööta rahateenimine; eks iga autoomanik tundis midagi tuttavat ka Vanaema töökojas käiku lugedes... Muide sellest kääbuste töökojast.

Mu meelest tähendab kääbus eesti keeles haiglaselt väikest kasvu inimest, mitte mägedes elutsevat maagiavõimetega kaevurit. Ka näiteks gnoom oleks vist rohkem sobinud. Või härjapõlvlane.

Osaliselt oli text üsna lovkräftlik. Kas siis paroodiana või tõsiselt, sellest ma ei saanudki aru. Igatahes mulje samasugune, kui Orlau päkapikundust lugedes... Et iga kingsepp jne.

Olgu peale - Vanaema oli sümpaatne tegelane, kuid Pratchettil jäi siin just sellisest tegelasest puudu, kelle najal omad head võimed välja elada. Rincewind jäi puudu!

Pealkirja tõlge oli küll super! Ise poleks selle peale küll tulnud. Inglise `rite` ja eesti `riitus` on vist üks sõna küll - kuid selle etümoloogia uurimine vaevalt lahendust oleks andnud. Ja sõna `võluv` tuleb vist pealkirjas mõista rohkem otseses, kuid levinumas kaudses tähenduses.

Ja lõpetuseks paar sõna võrdõiguslikkusest. Pratchett pilab siin üsna mitut asja. Inglismaa ongi üks väheseid maid, kus on sellised kinnised meeste klubud, kuhu naisi ei lasta. Golfi ja kriketi ja dzhentelmenide jms klubid... Ni pole seal naistel midagi teha! Asutagu oma klubid, kes neid keelab. Feminist-aktivistid käivad neid piketeerimas... Naljakas on. Aga inglaste jaoks tõsine teema, no ja pilabki TP seda. Eestisse on võrdõiguslikkus sotsiaalse teemanda imporditud ja tähendust ei oma. Võõras asi. Ja selle romaani iva oli ju ikka selles, et igasugused nõuded võrdsuse jms järele tulenavad naiste soovist meeste maailma pääseda. Ju seal on siis huvitavam...
Teksti loeti eesti keeles

Kaalusin pikalt, kas panna 4 või 5...Aga eks ta tiba lahjem tundu, kui "Fantastiline valgus". Sellegipoolest hea raamat, nõustun eelpool mainituga, et kaanekujundus igati paslik ja tasemel.
Teksti loeti eesti keeles

Imho ei ole "Võluv võrdsus" esimesest kahest sama sarja raamatust kehvem, lihtsalt erinev. Niisama mööda maailma ringi sebimisele ja killu loopimisele on lisandunud rohkem süzeed, mida oli küll ka esimestes osades, kuid tuli üsna kehvasti / vähe välja.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle tundus see raamat tsipa kehvem TP muudest kirjatükkidest, kuid siiski ka seda teost oli täiesti võimalik nautida. Mis ma siin ikka jahun, kõik juba eespool öeldud.
Teksti loeti eesti keeles

Minu meelest isegi mõnevõrra etem kui esimesed eestikeelsed Pratchettid. Mõned naljad hakkasid küll vanu kordama, kuid sisu oli rohkem kui esimeste osade suhteliselt mõttetul sebimisel. Üldiselt on Kettailmaga nagu Asterixi koomiksigagi, käib samasugune trall, tegelased ja tegevuspaik vahel pisut muutuvad, aga muidu selline hea turvaline juba nähtud värk. Ajaviiteks just paras.
Teksti loeti eesti keeles

Hmmmmm. Ometi kord võlurimaailmas meestele koht kätte näidatud. Muidu ikka ainult pikahabemelised võlurid ja taimerohupoti kohal koogutavad nõiaeidekesed. Kellele ei meeldinud, siis neile teadmiseks niipalju, et kitsede tähelepanu äratamiseks pole tõesti palju vaja. Saage siis aru nii nagu meeldib.
Teksti loeti eesti keeles

Kas meestele koha kättenäitamine Pratchettil eesmärgiks oli seatud.. on mõnevõrra kysitav. See selleks. Neile kes raamatust erilisse vaimustusse ei sattunud: ärge kaotage lootust. See sari läheb edaspidi paremaks. Ausalt.
Teksti loeti inglise keeles

kõige lahjem kettamaailma raamat, mida olen siiani lugenud! võimalik, et siin on midagi tegemist ka tõlkimisega (iga raamat on erineva tõlkija poolt tehtud)? oli üksikuid häid kohti, mida ikka ja jälle üle lugesin ja endamisi itsitasin, aga üldmulje... lugeda siiski kannatab.
Teksti loeti eesti keeles

Pean ütlema, et see on esimene Terry Pratchetti raamat, mille lugemisest ma ka teatava naudingu sain... ei valetan, üsna muhelema võttis.

Paljud räägivad, et oli kehv ning peavad halva hinde, nelja panema... Oh sa püha pask, kas neli on halb hinne? Et kas Terry Pratchetti puhul tohib vaid kahte hinnet kasutada? Minuarust on tegu üsnagi tugeva raamatuga, kui selliseid muidugi hulgi tuleb, siis nii kindlat nelja Terry Pratchett minu käest enam ei saa... see neli siin markeerib teatvat üllatust, et Terry Pratchett saab mingigi elementaarselt loetava raamatuga hakkama. Ausaltöelda olin suisa üllatunud!

Lugedes keerles mul muide kogu aeg peas selline lause, et vaese inimese Astrid Lindgren. Minuarust on see tabav määratlus, sest Astrid Lindgren saaks sama tasemega raamatu eest vedela kolme, kui isegi mitte kahe... aga liiga on ju erinev!

Romaanis oli olemas asi, mis sarja kahes esimeses raamatus üsna täielikult puudus – süzhee!

Ausaltöelda ei saa ma aru, et mida paljud selle feminismi ja võrdõiguslikkuse koha pealt virisevad? Peategelane oli ju plikatirts, kes sai mehe ameti... selge, et konflikt eeldas vastandumist... ning ega neid naisi ju kah eriti heas valguses näidatud, ühed hädad olid need mõlemad sood... Pratchett rõhus ju üsna normaalsetele väärtustele ning kui see raamat on feministlik, siis olen mina küll Multiversumi maahärra... sm. Golikovile märgiks veel eraldi, et võrdõiguslikkus pole mingi importprobleem... siinsamas Eestis on sel teemal piisavalt palju probleeme, loomulikult mitte sedavõrd nõmedal ja banaalsel tasemel nagu kohalike ajalehtede valvefeministid seda näevad...

Laialivalguva jutu kokkuvõtteks ütlen, et kui «Mort» vähemasti sedasama taset hoida suudab, siis ma jätkan Terry Pratchetti lugemist!

Teksti loeti eesti keeles

Esimene Terry raamat mul.Päris lahe oli. Tegelased olid originaalsed.Jah piima küsimise koht oli raamatus vaieldamatult üks paremaid.Vanaema oli väga lahe tegelane.Ja surm jättis ka hea mulje.Nii et jätkaku samas vaimus
Teksti loeti eesti keeles

Ka minul esimene Pratchetti raamat. Igatepidi mõnusalt jaburad tegelased ja maailm. Algul, enne lugemist, arvasin, et autor võib selle jaburusega üle pingutada, aga Pratchett oskab hästi igasugu tobedusi naljakalt kirja panna.
Teksti loeti eesti keeles

Ma otsisin seda teost millegipärast nimealt "Victor Collancz"?, ei saa aru, igaljuhul teos on hea ja ma ei julge siin öelda ühtegi paha sõna hoolimata kulunud naljadest ja siin vahepeal kuidagi labaseks muutuvast sisust aga see kõik oli siiski kokku päris loetav ja julgen siiski panna 5, sest 4 oleks juba raamat mida ma poleks sellise huviga lugenud ja oodanud
Teksti loeti eesti keeles

Mõnes mõttes parem, kui esimesed kettamaailma lood, sest juba hakkas aimuma ka mingit ideenatukest... mille autor siis rõõmuga kohe ise sorinal vasakule laseb. Kui esimeses pooles kogu aeg nagu juba midagi lõi, siis edasi läks TP-le tüüpiline ajuvaba hookuspookus, kus ka parimad leiud üldisesse totrusse surevad. Võtame kasvõi lõigu kus ta selgitab, et ükskõik, mis värvi värvitakse mõne ülikoolivõi muu säärase asutuse seinad, välja tuleb ikka neli kohutavalt ilget värvi, ja need ruumid haisevad alati keedetud kapsa järele - sellised leiud on rohkem, kui mõnel teisel terves raamatus, aga neid ei hoia miski koos.
Teksti loeti eesti keeles

Igav, oh kui igav!

Olen varem lugenud Pratchetti "Võlukunsti värvi", too raamat vedeles mul ka seekordse üllitise lugemise ajal käeulatuses. Võtsin selle aegajalt lahti, et meelde tuletada ja võrrelda.

"Võlukunsti Värv" suutis ikka üllatada oma ootamatute pööretega, absurdihuumorit, mida hindan, oli palju enam. See, mis mulle Pratchetti juures üldse meeldis, kui teda esmakordselt lugesin, oli (kohati üsna tervameelne) huumor, ei miski muu.

"Võluv Võrdsus" on teistsugune raamat, see on kohe algusest peale tajutav. Tegevus kulgeb mööda kindlat liini: avalugu, sündmuste areng ja lõpuks kulminatsioon.Ent siin peitub ka nõrkus - kui raamatul on juba kord selline kindel süzhee, siis ootaks, et see oleks tõesti kandev kogu muu tegevuse suhtes, mitte lihtsalt plaanikohane kuidagi-lõpuni-väljavenitamine. Kuni sinnamaani, kus Esk koos oma vanaemaga kodust rändama läheb, sujub kõik kenasti, sealpeale aga muutub asi ebakindlaks, tegevus kulgeb ühest juhuslikust sündmusest teise, tundub nii, et kui autoril jälle mingi omaarust hea nalja idee tuli, siis pani ta selle kohe ka kirja, suunates ja kohandades teksti nii, et kõik ikka üldise tegevustiku raamidesse mahuks. St. etteheide seisneb selles, et raamat lubab alguses olla midagi muud, siis aga petab seda lubadust ja läheb Pratchettile omast naljategemise teed. Selles poleks veel midagi halba, kuid seekord pole naljad kuigi naljakad ...

Naljad on ühetaolised, ettearvatavad, ei üllata millegiga.Jah, mõned üksikud head kohad on, nagu näiteks see luua joostes käivitamine, kuid neid on väga vähe ja need vähesedki on üleekspluateeritud. (Need üksikud naljad on ka ainus põhjus, miks ma kõige halvemat hinnet ei pane).

Ei suutnudki lõpuni lugeda, panin enne käest ära.

Teksti loeti eesti keeles

Jah, see raamat on teistsugune kui kaks esimest Kettamaailma lugu. Ei, ei ole halvem. Hoopis parem on. Eriti tajub seda teistkordsel lugemisel. Esimesel korral võib lugejat, kes ootab Color Of Magic`u sarnast muretut janditamist, tabada tõesti teatav hämming, mis sunnib raamatut halvemaks pidama kui eelmised osad. Aga kui kord sellest üle saada, siis mõistad, et halvemaks ei ole asi kohe päris kindlasti läinud.
Teksti loeti eesti keeles

Eelmistest Kettamaailma üllitistest eristab seda tugevalt läbiv idee (võrdõiguslikkus), mis lõpus ka väljateenitud võidu saavutab. St et seelikukandjad ikka võivad võlurisaua taotleda ega pea ainult nõiakübaraga piirduma. Meeldivate tegelastena kerkisid esile praktiline Vanaema (praktikumile tulevad võlukunstitudengid kitselauta küürima:)) ning juba "Fantastilisest valgusest" tuttav banaanimaias raamatukoguhoidja. Esk ise jäi kuidagi verevaeseks - plika müttas küll vapralt ringi, aga n-ö juuste alla ei õnnestunud talle siiski piiluda. Või on seda ühe nelja jala pikkuse võlurihakatise puhul liiga palju nõuda... Kokkuvõtteks võib öelda, et lahmivad naljad kolmandat raamatut järjest väsitavad vist lugeja ära. Siis võib-olla mitte, kui lugeda tempoga üks raamat kvartalis (et kraam väheke settida jõuaks). Kärsitu mina nii kaua ei oodanud. Mnjah, kes nüüd aasta pärast mäletakski, millises Kettamaailma osas see või teine kild maha hõigati...
Teksti loeti eesti keeles

Peale võlurite on Kettamaailmas ka nõiad. Võlurid on rangelt mehed ja nõiad naised. Nüüd saab ühe nõia lapselaps võluriks. Loomulikult tuleb sellest jama. Eriti, kuna Vanaema ei taha võluritest kuuldagi. Pratchett on kirjutanud esimesest kahest Kettamaailma raamatust täiesti erineva ja IMHO tunduvalt parema raamatu.
Teksti loeti eesti keeles

Esimene raamat `Kettamaailma` nö. `Nõidade`-seeriast. Kindlasti tugevaim. Pratchett näitab ennast minu jaoks täiesti uuest küljest (seda näitab ka see, et minu ema küsis peale raamatu lõpetamist `kas autor on naine`). Huumor ei olenii pingutatud (loe: peale pressitud), kui järgnevates Kettamaailma raamatutes. Üks kolmest parimast.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Algus oli üks parimaid Pratchetti omadest üldse (see, kuidas kogu segadus nõidade-võlurite ümber alguse sai).
Minu arvates ka polnud Võluv võrdsus halvem eelmistest. Vähemalt pole Pratchett kogu seda võrdõiguslikkuse värki liiga tõsiselt võtnud, nagu tänapäeval kombeks on, ta on sellele huumoriga lähenenud ja see võiks olla eeskujuks paljudele kirjanikele.
Vanaema on igati õnnestunud tegelane.
Teksti loeti eesti keeles

Saatuse vingerpussina saab võluriks tüdruk - asi, mida kunagi varem pole juhtunud. Aga tüdruku vanaema on nõid, kes otsustab tüdrukule ka ühtteist oma kunstidest õpetada. Hiljem ongi plika sügavas identiteedikriisis: kumb ta siis õigupoolest on?

Üldiselt: jäi lahjaks. Tegevuse rõhk kandub üldse lõpus tüdrukult üle tema vanaemale. Kas plika jõuab endas selgusele või mitte, jääb vastuseta.

Teksti loeti eesti keeles

Alguses otsustasin raamatule hindeks panna viie, aga romaani lõpupoole muutus tekst kohati tüütavaks ja sellest tuleb ka neli. Kõige rohkem ajas naerma kettamaailma ainus käimajoostav luud.
Teksti loeti eesti keeles

Ma tutvusin siin esimest korda pahase vanaema Weatherwaxiga ja ta jättis kohe sügava mulje! Pratchetti jutud on mulle kõik meeldinud ja seegi ei erine teistest. Lahe lugeda ja imetlus, kui seisab su raamaturiiulis! Mul kahjuks mitte, sest olen sunnitud raamatukogust laenutama...Aga raamat oli lahe!
Teksti loeti eesti keeles

5 miinusega. Üks Pratchetti paremate teoste hulka kuuluv, aga mitte minu lemmik. Huumor ei ole enam nii kõikehõlmav kui varasemates Kettamaailma teostes, see-eest on tugevam süžee. Kokkuvõttes vägagi loetav, annab hea meeleolu tükiks ajaks.
Teksti loeti eesti keeles
x
Alari Rajande
1981
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Kulunud, kuid üsna õitsev koloonia.

Jack Bohlen on kuldsete kätega hinnatud töömees.
Arnie Kott on kohalik prominent, kes kontollib veevarustust.
Manfred on autistist poiss, kellel on võime...

Ühel päeval, aidates kõrbes veepuuduses pärismaalasi, satub Jack kokku Arniega. Ja sellest hetkest alates kistakse ta skisofreenilise murdumiseni Arnie skeemidesse, et ära kasutada Manfredi võimet.


Seekord polegi maailm nii masendav ja kole paik, vaid maagiline "väikelinna"(väikeplaneedi?)-idüll. Küll raske töö ja paratamatustega, aga täiesti elatav koht. Atmosfäär on perfektselt tabatud, ehkki see pole järjekordne Dicki "narkoraamat", on maailm ise kerget sõltuvust tekitav.

Pea kõigil tegelastel, Arniest Jackini, on küll omad mured, aga sisuliselt kõik olemas, mida mõõduka rahulolu jaoks tarvis. Leppida õigel ajal sellega, mis on olemas, sest alati ei olegi seda nii vähe kui esmapilgul näib.
Teksti loeti inglise keeles

Elutingimused Maal järjest halvenevad ja on alustatud meie naaberplaneedi koloniseerimist. Asunikud saadetakse sinna enamasti sunniviisiliselt, kuid on ka vabatahtlikke. Et selles seisvas ja üksluises maailmas rõõmu leida, tarvitavad kolonistid pea iga päev illegaalset narkootilist ainet, mis lühikeseks ajaks viib nad kujutelmas tagasi Maale, kus kogevad pea sama üksluiset, kuid siiski kodust ja päikeselist stsenaariumi.

Ühel päeval tuleb võõrast päikesesüsteemist tagasi magnaat Palmer Eldritch ning laseb turule palju efektiivsema aine, millel võivad olla pöördumatud tagajärjed kogu inimkonna jaoks.


Ometi ei ole raamat narkokogemustest, vaid nagu kipun ka mõnedest teistest Dicki raamatutest välja lugema, otsuste tegemisest, tegemata jätmisest, teiste poolt teha laskmisest, seostest, tagajärgedest, kaotamisest, pöördumatust, mineviku muutmatusest... ükskõik millise illusiooni abil.

Omamoodi ameerikalik Solaris, kus pole intelligentset(?) planeeti, vaid "inimlikumal kujul" Palmer Eldritch.
Teksti loeti inglise keeles

Raamat on osa sarjast, aga iseseisva süžeega ja täiesti eraldi loetav.

Ühel ilusal kaasaegsel päeval kaotab tundmatu ülijõud taevast meie armsa Kuu ja asendab selle kogukama Punase Kuuga, mis meenutab pigem Maa-sarnast planeeti, ookeanide, kõrbete, roheluse ja eluga.

Maale aga avatakse lühikeseks ajaks portaal, kust pudenevad välja eelajaloolised inimvormid ja neelab siit mõned juhuslikud inimesed.

Reid Malefant, üsna endassetõmbunud ja enesekeskne vananev astronaut, kes on iseloomu tõttu tunnistatud uutele missioonidele saatmiseks kõlbmatuks, satub juhuslikult sündmuste keskmesse, ja tänu põikpäisele mõtlematusele või kinnisideele, kaotab oma naise tollesse müstilisse portaali, pääsedes ise napilt.

Läbi Maad tabanud kaose raskuste õnnestub korraldada Punasele Kuule 2-liikmeline odavmissioon, mis peab poliitikute poolt näitama rahvale, et midagi tehakse, andma vastuseid ja Reid Malefantile tagasi ta naise.

Punane Kuu on selle asukate jaoks igapäevaselt julm koht, ja Malefanti ja tema ambitsioonika kaaslanna jaoks ei ole missiooni eesmärkide täitmine lihtne... kui see üldse õnnestub.


Raamat meenutas natuke isegi Ahvide Tarzanit, kuid ainult meenutas ja on väga palju mitmetahulisem ja eksistentsiaalsem - kes me oleme, kuhu me läheme või kust me tuleme?

Lugu antakse edasi vahelduvalt nii primaatide, kaasaegsete ja teiste... tegelasvormide pilgu läbi. Vahel kippus kordama, oleks saanud ka lühidamalt, kuid kuni k.a. mõneti nukra lõpuni, oli lugemist väärt.
Teksti loeti inglise keeles

Algab üsna aeglaselt, peaaegu igavaltki, vahepeal oli juba kerge pettumus, kuid umbes poole pealt läheb väga heaks ja see lõpp... kokkuvõttes Dickilikult masendavalt hea raamat.

Raamatu järgi on valminud üsna "visuaalselt huvitav" film, kus mitmed kohad on küll välja jäetud või ilma põhjustesse süvenemata üle libisetud, aga ka mõned raamatus lahtiseks jäetud otsad kokku tõmmatud (näit Hank = Donna). Täiesti vaadatav ja raamatu vääriline.
Teksti loeti inglise keeles

Terrans are known for their stupidity -- Mali Yojez

Joe Fernwright, Ordinary Joe, potiparandaja, elab absoluutselt rutiinses ja jaburas maailmas oma absoluutselt rutiinset, üksildast, õnnetut ja sisutut elu, millest ei sõltu mitte midagi, ja tänavad on täis teisi temataolisi.

Kuni ühel päeval kutsub kummaline olend ta täiesti sürreaalsele missioonile tundmatule planeedile, et tuua pinnale muistne katedraal. Joe läheb, olenemata oma tahtest.

Pärast katsumusi saab Heldscalla kergitatud, ja ülejäänud otsutavad saada osaks Glimmungist, pooljumalikust olendist, kes neid kutsus. Kuid Joe ei taha jääda, ta astub minema... ja raamat lõpeb.

Oot, mis mõttes nagu?

Tänu katedraali kergitamisele saadud "arutule deliiriuminägemusele" hakkab Joe ise valikuid tegema, ka vigu, ja valib oma tee. Lugu enese leidmisest siis.

"... Work against fate. Try."
Teksti loeti inglise keeles

Ma ei oleks nii pessimistlik Gentry Lee kaasautorluse koha pealt, Clarke on kahtlemata visionäär, aga oligi aeg inimlikumalt asjale läheneda (erinevalt näit suure ideega, aga tuimast Lapsepõlve lõpust). Kui see muidugi on üldse Lee teene, Clarke sai ka vahepeal vanemaks.

Tegelased on usutavad. Head inimesed ja lurjusemad, nagu ikka. Miks eeldada, et tuleviku kosmonaut on kindlasti mingi moraalne üliinimene? Eriti et kosmoses reisimine oli selleks ajaks üsna tavaline asi ja Rama ka enam mitte esimene. Muidugi, valitud inimesed olidki erilised, igaüks ei saa kindraliks, ei võida olümpiat, maga kuningaga, ega ole meedia superstaar. Aga nad olid ka inimlikult vildakad.

Praegusel ajal on huvitav kirjeldus tõelisest majanduslangusest. Massimeedia mõju oli hästi sisse toodud. Samas inimeste tausta oleks võinud osavamalt avada, mitte mitmeid kordi eraldi pikkade tüütute tagasivaateliste peatükkidega. Rääkimata Rama "operatsioonisüsteemi häkkimisest". Ja kogu lugupidamises, Shakespearitamist oli vahepeal liiga palju. Lee peaks Harglaga kahasse Palverännu universumisse raamatu kirjutama, Akvitaania Eleanor sobiks sinna paremini :)

Kui esimene raamat oli perfektne, siis see lihtsalt hea. Neli. Kui jääb ette, loen ka järgmist osa.
Teksti loeti inglise keeles

* SPOILER ALERT *

Kahjuks rikkusin elamust natuke ära, kuna enne lugemist märkasin ühes juhuslikus arvustuses sõnu Truman Show. Ja seda see ongi. 1959. aasta variant.

Raamat on tõeliselt hea. Kuni Ragle ja Vic ületavad "Vanalinna" piiri. Otsade kokku tõmbamine aga mitte nii väga. Hoolimata "one happy world" sloganist jääb segaseks, kas sõda käib kolonistide ja ainult USA või terve Maa vahel (kirjeldus on USA keskne) ja kuidas paartuhat kolonisti suudavad nii pikka aega terve riigi/Maa miljoneid/miljardeid "hirmu all" hoida. Seda loogikast. Kui see ei ole lihtsalt ettekääne, totalitaarse režiimi poolt otsitud vastane, siis üldse sõja põhjus on liiga ebausutav, idealistlik.

Lihtsam ja vähem ulmelisem lõpetus oleks parem olnud, näit inimesed üle maailma arvanuks iga päev suurtele auhindadele ära Ragle poolt pakutud lahendusi, nagu elav lototron, lihtsalt lõbu pärast. Oleks olnud masendavamgi ja inimlikum.

Tegelikult kahtlustan, et see täiesti sobimatu ja kandiline ja absurdne lõpp oli mingi omamoodi nali Dicki poolt, kas tegelaste või lugeja kulul :)

Kuna peaaegu lõpuni oli raamat nii hea, siis viis pika miinusega.
Teksti loeti inglise keeles

Kahtlemata on meeldejäävaim stseen allmaapaadi võiduka meeskonna, ennastsalgavate nõukogude inimeste ülevoolav rõõm võimsasse radioaktiivse kiirguse allikasse sattumisest ja kodumaa rikastamisest uraanimaagi uue võimsa leiukohaga.

Aga... ei olnud ju niii hull midagi :)

Kui raamatu alguses ehk ootaks sõiduvalmis võimsat raketti kosmodroomil, millega kihutatakse kangelastegusid sooritama a la "Purpurpunaste pilvede maa", siis sellest raamatust on kaks kolmandiku eelnev sõiduvahendi, allmaapaadi projekteerimine ja ehitamine instituudis ja luuleõhtud. Kusjuures, puuduvad läbi ja lõhki negatiivsed tegelased, on ainult "teelt eksinud".

Nagu eelnevalt on tabavalt märgitud - "omapärane".
Teksti loeti eesti keeles

Raske on hinnata. Raamat ise on põenv, aga tegevustik on kui "Digitaalne kindlus" ja "Inglid ja deemonid" modifitseeritult ja uues rüüs, viimasele oleks nagu lihtsalt uus Pariisi-teemaline skin peale lastud, "nupud" asuvad küll teises kohas ja on teise kujuga... Siiski lugemise ajal ei häirinud, tegu pole üks ühele koopiaga, ning miks mitte proovida sarnaseid asju uuesti ja paremini kirjutada -- kuid kas see ka õnnestus?

Sü˛ee põhipoint ei ole küll Dan Browni enda leiutis, aga ei leia, et juba korra mainitud ainestikul ei tohiks kirjutada rohkem raamatuid, vastasel korral peaks pool ulmekirjandust "plagiaadiks" kuulutama oma lõpmatult kedratud hüperruumi, -ajami, footonpurjede, loheratsanike jms atribuutikaga. Kindlasti palju tõsisem teema on faktide moonutamine või küsitavused.

Mõistatustele lahenduste otsimises laskutakse mõnes kohas liialt "murumängudeni", v-o oleks oodanud midagi suurejoonelisemat. Mis mõtet on tegevust viia Louvre ja Mona Lisa juurde, kui vihje leitakse hoopis pildi tagant sedelilt, mitte pildi pealt. Häirivad veel liigne hollywoodisus (ikka need pääsemised) kohati ja "naljakad" tehnilised detailid pangas jms.

Maksimumhinnet ei saa anda, aga kindlasti ei olnud kokkuvõttes kehv raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Võluripoiss... või mis võluripoiss enam... noorvõlur Harry kuues aasta. Juba algus üllatab meeldivalt, asutakse kohe asja juurde, mitte ei pea lugema lehekülgi sellest, kuidas ebasõbralikud sugulased Harryt endiselt kapis kinni hoiavad, vaid kohe esimeses peatükis võlukunstiministriga kohtumisel võib end lõbustada Margaret Thatcheri, John Majori või Tony Blairi kujutlemisega mugude peaministrina.

Stseen Snapega on paljutõotav ning Draco Malfoy, klišeeline pahapoiss (mitte et nad reaalses elus enamasti vähem klišeelised oleks), suudab lõpuks ometi reaalselt kurja korda saata ja tutvustab juba Sigatüüka Ekspressis Harryle maagilist koolivägivalda, rääkimata lõpust...

Ohtralt on mitmesuguseid meeldivalt süngevõitu tagasivaateid hr Riddle minevikku, mis on siis segatud tavapärase ja alati mitte ka nii tavapärase koolieluga. Lõpuks surutakse head ühe rohkem nurka ja gaas põhja, lõpplahendus on vinge, kuigi v-o tekib küsimus, miks Musta Isanda teenrid ei rünnanud kohe suurema väega, aga sellele leiab loogilise põhjenduse. Vinge lõpplahenduse all ei pea silmas ainult lõpuvõitlust.

Nõrgim liin on surmasööjate Sigatüükasse pääsemise viis, kapist välja tulemise asemel ootaks suurejoonelisemat kurikurjemat kurikavalust. Siiski kuulub Segavereline prints koos Saladuste kambri ja Tulepeekriga minu jaoks sarja tugevate raamatute hulka.
Teksti loeti eesti keeles

Huvitavaimad lood kogumikus on ""Kahetse, Arlekiin!" ütles Tiktakmees", "Rünnak tähtedele", "Mul ei ole suud, aga ma pean karjuma" ja neist parimaiks jutuks"Poiss ja tema koer".

Tegelastena on õnnestunud ka mees-tähelepanu-keskpunktist, kelle elust "toitujaid" kujutatakse otseselt vampiiridena, ja üksik mees, kellele on jäänud 2 nädalat maailma lõpuni. Nende õnnetuseks on nad aga kirjutatud liiga sümbolistlikesse lugudesse ("Proovi nüri noaga", "Hea naise viimane päev"), mis minu jaoks jäävad kuidagi... hambutuks... nagu ülejäänud loodki, mis võivad küll olla head mõnes detailis, näiteks atmosfäär, aga mitte tervikuna.

Positiivne on spetsiaalselt kohalikule lugejale kirjutatud eessõna ning autoritutvustus lõpus. Pealkiri raamatu kaanel ja seljal on aga kaanekujunduse tõttu raskesti loetav.
Teksti loeti eesti keeles

Põnevalt kirja pandud ja suurejooneline lugu: Rooma paavst, massid, ajalugu, massikommunikatsioon, ... ja palju muud. Raamatule annab kindlasti plusspunkte, et lisaks tekstis mainimisele on ambigrammid esitatud ka reaalsete illustratsioonidena.

Häris aga peategelase väga hollywoodlik pääsemine stseenis kopteriga ja Roomas oleks oodanud mingisugust sekkumist sündmustesse Itaalia riigi poolt. Ebavajaliku lisana tundus X-33 imelennuk - sellised väga täpsed detailid, mis ei pruugi tegelikkuses siiski realiseeruda, muudavad raamatuid tihti aja möödudes tehniliselt... naiivseteks või lapsikuteks. Aga eks näis.

Raamatus esitatud väidete tõesuse või mittetõesuse kohta on CERN koostanud lausa eraldi lehekülje.
Teksti loeti eesti keeles

Harry viies aasta Sigatüüka haridusasutuses. Algus on unine ja kergelt rutiine, tutvustatakse küll uusi tegelasi, aga on ka pikavõitu ja suhteliselt ebaolulised ja ebahuvitavad kirjeldused maja koristamisest, kollide sahtlist välja ajamisest ja lõpuks istutakse jälle köögis laua taga, õige aktsioon hakkab hargnema alles kusagil poole raamatu pealt.

Suur pluss oli professor Snape mineviku avamine, Severus Snape on kahtlemata huvitavaim tegelane sarjas. Lõpuvõitlus oli küll tulede ja viledega, aga ka ainult, sest võimsa isand Voldemorti kõige lähimatelt käsilastelt (fanaatik Bellatrix & sõbrad), väga kurjadelt, väga julmadelt, väga mustadelt maagidelt, kelle vangis püsimise ja püüdmisega Ministeerium püstihädas on, oleks vähemalt koolilaste vastu lahingus täielikku, kiiret ülekaalu oodanud. Piisavalt mõjuvad ega usutavad ei tundunud ka Dumbledore seletused raamatu lõpus.

Mainitud miinuste tõttu (venimine ja ebaloogilisus) kokku hindeks neli.
Teksti loeti eesti keeles

"Arvutiraamat". Juhul kui autori teadmised ajaloost ja infotehnoloogiast on sarnasel tasemel, siis pole Ingleid ja Deemoneid ja Koodi puudutav kriitika imestada. Õnneks ei langetud päris Swordfish-i (vt IMDB) tasemele ja jää jäi ka saagimata. Mõnes detailis suutis autor positiivseltki üllatada, rääkimata sellest, et lugu ise oli igati loetavalt ja põnevalt kirja pandud. Tegelaste jaburimelised pääsemised on aga siin miinuseks (stseen tornis!).

Autori positsiooni NSA nuhkimise suhtes ei loe väga oluliseks, aga tegelaste positsioon paistis algsest ülioptimistlikust lõpuks küll kahtlevamaks muutuvat...
Quis custodiet ipsos custodes?
Teksti loeti eesti keeles

Raamatu idee oma lihtsuses on hiilgav. Ja see on ka kõige tähtsam. Teostus võiks veidi parem olla. Kas tegu on ulmega või mitte, see ei ole mulle oluline.

Kui viriseda, siis olukord, kus eelmine peatükk on pühendatud Hirmule ja järgmine peatükk kukub taevast nagu tellitult langevarjur täpselt õige koha peale, õigesse asendisse... oleks võinud sellised "juhused" kuidagi teistmoodi lahendada. Sellepärast ei pane ka maksimumhinnet, mille saaks sarnasel teemal näiteks Robert Merle "Saar".
Teksti loeti eesti keeles

Edasiminek sarja esimese osaga on nähtav, kuigi siin on nimetatud seda stiililt vananenuks, rohmakaks ja "21. sajandi lastekirjanduseks". Ei ole nõus. Kui kirjanikul paistab olevat tahe edasi anda ideed ja seda ideed õnneks ka olemas on, siis võibki kirjutada lihtsalt ja arusaadavalt, olgu see tagantjärgi "lastekirjanduslik" või mitte, sisu ei olnud kindlasti must-valge. Edasi tundub näiteks Meremaa sari, mis on hulga minimalistlikum, loogiline areng.

Maailm on huvitav. Kontakt kolonistide ja kohalike vahel on koguaeg olemas, küll ei ole nad sulandunud. Kui aknast välja vaadata, siis ei ole kõrvuti elavad eri rahvad ja religioonid alati sulandunud ka Maal, kuigi aega on olnud rohkemgi. Liiga ideede järgimine ongi kolonistidele omamoodi religioon ja kolonistid on misjonärid ülevalt antud ülesande ja kindla veendumusega, et nad on pärismaalastest paremad. Kõrgema päritolu uskumisele aitavad kaasa ammustest aegadest säilinud "üleloomulikud" tehnoloogilised vahendid. Maal võib selleks piisata paarist kondist, mida kummardada. V-o vahepeal tundub, et sündmuste juhuslikkus soosib liialt häid, aga seda mitte häirivalt palju. Tegelastest sümpaatseim on pärismaalaste Vana Pealik, kogu rahus ja üleolekus.

See selleks. Igaüks võib välja lugeda ja tõlgendada ja arvata, minu meelest antud raamatus on selleks piisavalt erinevaid võimalusi ja "tasandeid". Alates kultuuride konfliktist, keelatud armastus, nõrkus instinktide ees, noored vs vanad ja nii edasi ja lõpetades inimesed vs loodus. Samas ei puudunud ka lihtsamat sorti hakkimine.

Raamatu lõpp, kõikvõimas talv, võib tunduda "odava trikina", kuid ei jätnud otsitud lahenduse muljet. Lõpp oli hästi välja kirjutatud ja sobis. Raamat ei olnud algajalik (v-o on viga siinpool, sest ühendiga "algaja kirjanik" seostuvad kohalikud üllitised, millest ükski loetu ei ole küündinud antud raamatu algaja autori tasemele 40 aastat tagasi), ei olnud igav ja kindlasti ei olnud selle tõlkimine vale samm.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu ise on lihtne, rännak läbi võõra ja ohte täis maa, millest suurema osa võiks vabalt kanda ka suure algustähega Maale. Eespool arvamustes rõhutatakse, et tegu on kirjaniku esimese romaaniga ja seega ka kõigi kaasnevate miinuste ja kehvade hinnetega.

Minu meelest toob see ka positiivset paremini välja. Kui tegu on kirjaniku esimese romaaniga, siis on igatahes hästi läinud. Pole "suurte ja igavikuliste mõtetega" üle pingutatud, pole esimesena võetud liiga rasket ülesannet. On olemas lugu, piisavalt põnev, et lõpuni jälgida, ja mõistlik lõpp ja lõpp ise on kurb ja ilus sissejuhatus sarjale.

Eraldi tahaks ära märkida tarulinnas elavad lendlevad vereimejatest "haldjaskängurud", kes olid nähtusena nii sürr, et takkajärgi on just see episood peale lõpplahenduse kõige elavamalt meeles, kuigi süzee kohalt jah, nood õnnetud loomad ei muutnud maailma... aga v-o nad ei tahtnudki.
Teksti loeti eesti keeles

Kuidas omas ajas, aga tagantjärgi ei ole idee väga originaalne ("Lilled Algernonile", "Koera süda" jne) ja vast aitas läbi lüüa ka omapärane stiil ja šokeerimine. Siiski oli ladusalt kirjutatud ja ei olnud halb raamat, 5-/4+.

Nadsati ehk slängi kasutamise üks põhjus on v-o omamoodi "kodeerimine". Lootus, et keskmine ingliskeelse taustaga löömamees ei viitsi läbi närida ja võimalikud ideed jäävad saamata. Kõigi jäljendamishuviliste õnneks on aga olemas filmikunst.
Teksti loeti eesti keeles