Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Terry Pratchett ·

The Light Fantastic

(romaan aastast 1986)

eesti keeles: «Fantastiline valgus»
Tallinn «Varrak» 1998 (F-sari)
Tallinn «Varrak» 2005 (F-sari)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • F-sari
Hinne
Hindajaid
27
12
4
1
0
Keskmine hinne
4.477
Arvustused (44)

Mõeldud lugemiseks ennekõike huumorisõpradele, sest milleks muuks ta ikka sobib;). Igapidi samal tasemel, kui esimene osagi ("Võlukunsti värv"), tegelasedki suures osas vanad tuttavad. Sedapuhku siis Rincewindil suure punase tähega tegemist. Muidu kehtib seesama kõik, mis selle "Võlukunsti värvi" puhulgi, st. hullumoodi naljakaid juhtumisi ja igasuguseid huvitavaid kilde. Tõsi küll, vahepeal see hakkas isegi natuke väsitama, kui igas lauses mingi kild oli, aga ikkagi ei vii see hinnet alla. Kindel viis ka sellele osale.
Teksti loeti eesti keeles

Üldiseltmeeldis, ent ma ei oska öelda mis mind siin raamatus väsitama hakkas. Kindlasti lugemistväärt raamat, ent kui ma Võlukunsti Värvile 5 panen siis sellele siin 4. Ausalt öeldes ma võib-olla muudan edaspidi oma arvamust, sest mul on veel u 25% raamatust lugemata.
Teksti loeti eesti keeles

Seda raamatut oli hoopis lõbusam lugeda, kui “Võlukunsti värvi”. Tekst oli sujuvam ning igal leheküljel paar vaimukust. Võrreldes järgmiste romaanidega tundub ka see harjutustööna. Maksimumhinnet ei saa anda, kuna sisu ei köitnud, ootasin vaid kilde. Näiteks “Mort”-is tundsin huvi ka sisu ja tegelaste käekäigu vastu.
Teksti loeti eesti keeles

"Võlukunsti värviga" samal tasemel. Ka igas lauses mingi tüng. Noh, igatahes ilgelt naljakas ja lõbus. Soovitan kõigil lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

igavavõitu reisikiri, aga kui tõesti mõni täiesti tühi tund juhtub olema, siis, noh, hea küll. raamat, mis näitab, et ka hea tõlkija jaoks - ja Krista Kaera oskustes ei pruugi kahelda - leidub ingliskeelseid lauseid, mida adekvaatselt eesti keelde panna ei õnnestu. et tekib miski ponnistus, mis ei ühildu õieti ja ei ole ka naljakas. samas, kui lause inglise keelde tagasi tõsta, siis saab naljast isegi aru. sisu nagu polekski, teravmeelitsemine kui ainus eesmärk. mitte paha eesmärk ju, aga mulle meeldib Adamsi stiil rohkem - kuigi kohati on võrreldavad.
Teksti loeti eesti keeles

TORE raamat! Nojah, "Sõrmuste Isanda" triloogia just mitte , aga naljad olid tasemel. Tegelaste kohta ütleks, et millegi pärast ei ole keegi maininud vanamehest kangelast , kes oli lahe kuju koos oma kolme parima asjaga siin ilmas. Sellised raamatud teevad tuju pikaks ajaks heaks.
Teksti loeti eesti keeles

Kõige naljakam ulmekas, mida ma kunagi lugenud olen. Igas lauses on kild ja ka tegelased on ületamatud.Kuna ma lugesin enne "Fantastilist valgust" ja alles pärast seda eelnevat osa, siis tundus esimene osa jamam, teises tehti samu nalju ja arvatavasti peab sellest järeldama, et need kordusid, kuid raamat on sellest hoolimata super hea.Kõige huvitavamad ja absurdsemad tegelased olid Vana hambutu killuviskaja kangelane ja turist Kakslill, kellest naiivsemat tegelast annab otsida ja fantastiliseim asi oli Pagas. Sellist tahaks ka endale.Kindlasti on see raamat väärt 5 punkti ja korduvat lugemist.
Teksti loeti eesti keeles

Sama stiil, samad naljad, peaaegu samad tegelased, aga siiski hea. Minu jaoks raamat, mille ilmumist ootasin, võibolla isegi liiga. Eelmise osaga ("The Colour of Magic") oli latt kõrgele aetud. Selle ületamisega sai "Fantastiline valgus" hakkama, kuid napilt. Siiski endiselt tasemel ja endiselt naljakas. Ainuüksi Pagas & Co on piisav põhjus viie andmiseks ja ega siin rohkem kommenteerida olegi.
Teksti loeti eesti keeles

Minu meelest tiba vähem naljatihe kui eelmine osa. Ja osad killud kippusid juba liig pikki habemeid kandma.
Teksti loeti eesti keeles

Varrak ja Krista Kaer võiksid oma energiat küll selle autori peale raiskamata jätta. Minu poolest andku seda Discworldi keegi teine välja, kes niikuinii ulmet ei avalda. Hetkel lükkab aga see kommerts nii mõnegi hea ulmeka ilmumise maakeeles ilmselt kaugemasse tulevikku. Hirmus kahju sellest! Ma ei ole ilma huumorimeeleta inimene, kuid ulmekana ma sellest ei vaimustu, ning huumorina ka kahjuks märkimisväärselt mitte. Äkki aitab see raamat aga hoopis F-sarjal elus püsida? Siis muidugi lasku käia...
Teksti loeti eesti keeles

Kui oleks midagi kritiseerida, siis ainult eestikeelse variandi kujundust. Üldiselt on (olen näinud inglise-,vene-, poola- ja soomekeelseid exemplare) Prattcheti teoste originaalkujundus alles jäetud, see on ju piisavalt vaimukas ja detailitäpne. Eesti oma oli jama. Aga raamat ise on pagana vahva. Segu fantasy ja seikluskirjanduse paroodiast, kuhu ka natuke tõsisemaid terasid lokkava huumori kõrval on mahtunud. Loen kindalsti veel...ja ootan järgesid.
Teksti loeti eesti keeles

T6eliselt hea raamat selleks puhuks kui saab villand reaalsest maailmast ja k6igist muudest t6sistest asjadest. Peale raamatu l2bilugemist on hea tuju garanteeritud. Siiski ei maksaks teda lugedes mingit erilist iva v6i m6tet ilmselt otsida. See rikuks lihtsalt 2ra hea raamatu. Terry Pratchett on t6esti yks vaimukamaid kirjanikke, kes siia v2ikese maamuna peale sattunud on.
Teksti loeti eesti keeles

Sama hea kui esimene osa. Hea kui sellistele raamatutele üldse järgesid tehakse. Tavaliselt on kõik sellised lood lühikesed. Autor pumpab ennast liiga kähku tühjaks, aga mitte TP. Temal paistab olevat vaimukust lausa üleliia.
Teksti loeti eesti keeles

Tunnistan, et minu meelest see esimese osa tasemeni ei küündinud. Kahjuks. Edaspidi on aga taas taseme tõusu oodata ja veel paremat kui "Võlukunsti värv" oligi, oodata. Aga ka sellel polnud suurt häda midagi. Kommertsi kohta nii palju, et kõik inimesed ei hooligi klassikutest. Sama hästi heidaks mõni ette, et miks kirjastus mõne suure ulmeklassiku asemel ei avalda mõnd fiosoofi, mis kindlasti Eesti rahavast palju rohkem hariks...
Teksti loeti eesti keeles

jätkab kenasti võlukunsti värvi teemat ja taset! hinne neli vaid sellepärast, et vv oli veel kriipsukese etem. hää asi!
Teksti loeti eesti keeles
AR

Juba parem kui "Võlukunsti värv". Juba toimus selline konkreetsem tegevus, mitte nagu esimeses osas, kus ei olnud sellist keskset sündmustikku. Lõpp oleks võinud olla veel põnevam ja muljetavaldavam.
Teksti loeti eesti keeles

Kõige täpsemalt on romaani iseloomustanud Must Kass, et igavavõitu reisikiri! Nõustun hinnangu suhtes, kuid hinne on Mustal Kassil liiga leebe...

Minul takerdus lugemine esimesel õhtul 33. leheküljel, siis sai jaks otsa ning ma enam ei suutnud seda puist ja igavat teksti mäluda. Selle 33 lehekülje kohta oli vist ka üks naljakas koht!

Järgmine õhtu püüdsin ma jätkata ning – ennäe imet! – kusagil pärast sajandat lehekülge hakkas lugu juba minema. Mitte et kuidagi eriti heaks oleks läinud, aga lugeda juba võis ning paar korda õnnestus veel laginal naerda.

Ausaltöelda oli ainuke vaimukas koht romaanis see, kui Surm ja tema kambajõmmid bridzhi mängima õppisid... ning Surm veel imestas, et inimesed elavad kõigest 85. aastaseks ja saavad nõnda keerulise mängu selgeks? Ja taas olid Surmaga seotud romaani kõige helgemad kohad!

Kui nüüd mõni Terry Pratchetti fänn arvab, et ma siin oma kahega ilgelt originaalitseda püüan... siis eksib ta rängalt. Lugesin raamatu läbi ning pean oma kohuseks näidata, et Terry Pratchetti antud romaani võib ka teistmoodi suhtuda. Tõttöelda mõtlesin ma isegi lugemisjärgselt kolme panna, sest lõpp oli parem, kuid pisut järgi mõeldes leidsin, et raamat, kus esimese poole lugemine sedavõrd suurt pingutust ja sundust nõuab... selline raamat ei tohi küll üle kahe saada! Lugesin ja ei kahetse, sest olen nüüd ühe jama võrra targem.

Usun, et Eestis on teisigi ulmefänne, kel see pratchettlus korda ei lähe, või ei meeldi. Aga nad kas häbenevad, et on seda saasta näppinud ning seetõttu ei arvusta (nagu on teinud mitmed mu tuttavad «Existerioniga»), või siis on juba nad Terry Pratchetti maha kandnud ja käivad ta loomingust kauge kaarega mööda.

Teksti loeti eesti keeles

Jääb ühineda - kui teil on tuju paha ja aeg vaja surnuks lüüa, on TP garanteeritult hea valik. Sisust pole midagi rääkida, polegi seal sellist. On suhteliselt lahe lugemine, mõni koht on ka tõeliselt hea, ent kogumuljes on tegemist vana idee uuesti läbi mälumisega.
Teksti loeti eesti keeles

Meenub, et olen ka seda teost lugenud, ainult et sisu ei tule enam meelde... alles teisi kommentaare lugedes hakkas midagi aimuma. Seda tulekski võtta iseloomulikunaseda sorti kirjandusele - loed, naerad ja unustad. Lugemist ei kahetse.
Teksti loeti eesti keeles

Nagu näha, on Pratchett otsustanud eelmises osas tekkinud kaose käsile võtta ja moodustada sellest teose, millel on olemas algus, keskpaik ja lõpp. Kiiduväärt.

Muud lisaväärtust võrreldes Color Of Magicuga justkui ei tuvastanud. Kildude tihedus lehekülje kohta on pisut langenud, aga see ei tule asjale kahjuks. Kokkuvõttes isegi parem kui eelmine osa. Neli pluss.

Teksti loeti eesti keeles

Nagu juba eespool mainitud, on Fantstilisel Valgusel rohkem selgroogu ja läbivat teemat. Paroodiline kosmoseturismi reisikiri ei luitu , vaid muutub isegi paremaks tänu mõningaile uutele tegelastele (oma õige füüsilise kesta omandanud raamatukoguhoidja ning elukutse kammitsais mõõganaine Herrera). Kulus ära paar aastat tagasi esmakordselt loetud raamatuga taastutvust teha... Mõjus täitsa uudselt tänu mittekummist mälule.
Teksti loeti eesti keeles

Tegelased on viite väärt.(p.s eriti SURM)Killud viivad naeru pärast koomasse!Midagi jäi siiski puudu!Sisust vist.Lugemist ei kahetse oli suurepärane aga tean et tal on paremaid teoseid olemas ja ka sellepärast neli.
Teksti loeti eesti keeles

BAASis ja sf-listis kirjutatu põhjal lootsin "Fantastilist valgust" olevat veelgi parem kui oli seda Pratcheti esimene Kettamaailma raamat, "Võlukunsti värv". Aga osutus, et tegemist on üsna samatasemeliste teostega, kuigi "Fantastiline valgus" oli pisut värvikam ning karaktereid oli käsitletud sügavamalt.Päris viite ma ei paneks, ootan ikka veel seda Pratchetti tippteost, mida ma käest panna kuidagi ei suuda. Seni tuleb leppida viis kahe miinusega :)
Teksti loeti eesti keeles

Olin kunagi pealkirjad segamini ajanud ja lükanud siia "Võlukunsti värvi" arvustuse.Pratchett nagu ikka ... suurejooneline ja ütleks, et varane. Isegi Pratchett on aja jooksul paremaks läinud! ;)Selgusetuks jäi lõpp ... minu arust on Rincewindil loits ka hilisemates raamatutes peas olnud, või kuidas?
Teksti loeti eesti keeles
x
Alari Rajande
1981
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Kulunud, kuid üsna õitsev koloonia.

Jack Bohlen on kuldsete kätega hinnatud töömees.
Arnie Kott on kohalik prominent, kes kontollib veevarustust.
Manfred on autistist poiss, kellel on võime...

Ühel päeval, aidates kõrbes veepuuduses pärismaalasi, satub Jack kokku Arniega. Ja sellest hetkest alates kistakse ta skisofreenilise murdumiseni Arnie skeemidesse, et ära kasutada Manfredi võimet.


Seekord polegi maailm nii masendav ja kole paik, vaid maagiline "väikelinna"(väikeplaneedi?)-idüll. Küll raske töö ja paratamatustega, aga täiesti elatav koht. Atmosfäär on perfektselt tabatud, ehkki see pole järjekordne Dicki "narkoraamat", on maailm ise kerget sõltuvust tekitav.

Pea kõigil tegelastel, Arniest Jackini, on küll omad mured, aga sisuliselt kõik olemas, mida mõõduka rahulolu jaoks tarvis. Leppida õigel ajal sellega, mis on olemas, sest alati ei olegi seda nii vähe kui esmapilgul näib.
Teksti loeti inglise keeles

Elutingimused Maal järjest halvenevad ja on alustatud meie naaberplaneedi koloniseerimist. Asunikud saadetakse sinna enamasti sunniviisiliselt, kuid on ka vabatahtlikke. Et selles seisvas ja üksluises maailmas rõõmu leida, tarvitavad kolonistid pea iga päev illegaalset narkootilist ainet, mis lühikeseks ajaks viib nad kujutelmas tagasi Maale, kus kogevad pea sama üksluiset, kuid siiski kodust ja päikeselist stsenaariumi.

Ühel päeval tuleb võõrast päikesesüsteemist tagasi magnaat Palmer Eldritch ning laseb turule palju efektiivsema aine, millel võivad olla pöördumatud tagajärjed kogu inimkonna jaoks.


Ometi ei ole raamat narkokogemustest, vaid nagu kipun ka mõnedest teistest Dicki raamatutest välja lugema, otsuste tegemisest, tegemata jätmisest, teiste poolt teha laskmisest, seostest, tagajärgedest, kaotamisest, pöördumatust, mineviku muutmatusest... ükskõik millise illusiooni abil.

Omamoodi ameerikalik Solaris, kus pole intelligentset(?) planeeti, vaid "inimlikumal kujul" Palmer Eldritch.
Teksti loeti inglise keeles

Raamat on osa sarjast, aga iseseisva süžeega ja täiesti eraldi loetav.

Ühel ilusal kaasaegsel päeval kaotab tundmatu ülijõud taevast meie armsa Kuu ja asendab selle kogukama Punase Kuuga, mis meenutab pigem Maa-sarnast planeeti, ookeanide, kõrbete, roheluse ja eluga.

Maale aga avatakse lühikeseks ajaks portaal, kust pudenevad välja eelajaloolised inimvormid ja neelab siit mõned juhuslikud inimesed.

Reid Malefant, üsna endassetõmbunud ja enesekeskne vananev astronaut, kes on iseloomu tõttu tunnistatud uutele missioonidele saatmiseks kõlbmatuks, satub juhuslikult sündmuste keskmesse, ja tänu põikpäisele mõtlematusele või kinnisideele, kaotab oma naise tollesse müstilisse portaali, pääsedes ise napilt.

Läbi Maad tabanud kaose raskuste õnnestub korraldada Punasele Kuule 2-liikmeline odavmissioon, mis peab poliitikute poolt näitama rahvale, et midagi tehakse, andma vastuseid ja Reid Malefantile tagasi ta naise.

Punane Kuu on selle asukate jaoks igapäevaselt julm koht, ja Malefanti ja tema ambitsioonika kaaslanna jaoks ei ole missiooni eesmärkide täitmine lihtne... kui see üldse õnnestub.


Raamat meenutas natuke isegi Ahvide Tarzanit, kuid ainult meenutas ja on väga palju mitmetahulisem ja eksistentsiaalsem - kes me oleme, kuhu me läheme või kust me tuleme?

Lugu antakse edasi vahelduvalt nii primaatide, kaasaegsete ja teiste... tegelasvormide pilgu läbi. Vahel kippus kordama, oleks saanud ka lühidamalt, kuid kuni k.a. mõneti nukra lõpuni, oli lugemist väärt.
Teksti loeti inglise keeles

Algab üsna aeglaselt, peaaegu igavaltki, vahepeal oli juba kerge pettumus, kuid umbes poole pealt läheb väga heaks ja see lõpp... kokkuvõttes Dickilikult masendavalt hea raamat.

Raamatu järgi on valminud üsna "visuaalselt huvitav" film, kus mitmed kohad on küll välja jäetud või ilma põhjustesse süvenemata üle libisetud, aga ka mõned raamatus lahtiseks jäetud otsad kokku tõmmatud (näit Hank = Donna). Täiesti vaadatav ja raamatu vääriline.
Teksti loeti inglise keeles

Terrans are known for their stupidity -- Mali Yojez

Joe Fernwright, Ordinary Joe, potiparandaja, elab absoluutselt rutiinses ja jaburas maailmas oma absoluutselt rutiinset, üksildast, õnnetut ja sisutut elu, millest ei sõltu mitte midagi, ja tänavad on täis teisi temataolisi.

Kuni ühel päeval kutsub kummaline olend ta täiesti sürreaalsele missioonile tundmatule planeedile, et tuua pinnale muistne katedraal. Joe läheb, olenemata oma tahtest.

Pärast katsumusi saab Heldscalla kergitatud, ja ülejäänud otsutavad saada osaks Glimmungist, pooljumalikust olendist, kes neid kutsus. Kuid Joe ei taha jääda, ta astub minema... ja raamat lõpeb.

Oot, mis mõttes nagu?

Tänu katedraali kergitamisele saadud "arutule deliiriuminägemusele" hakkab Joe ise valikuid tegema, ka vigu, ja valib oma tee. Lugu enese leidmisest siis.

"... Work against fate. Try."
Teksti loeti inglise keeles

Ma ei oleks nii pessimistlik Gentry Lee kaasautorluse koha pealt, Clarke on kahtlemata visionäär, aga oligi aeg inimlikumalt asjale läheneda (erinevalt näit suure ideega, aga tuimast Lapsepõlve lõpust). Kui see muidugi on üldse Lee teene, Clarke sai ka vahepeal vanemaks.

Tegelased on usutavad. Head inimesed ja lurjusemad, nagu ikka. Miks eeldada, et tuleviku kosmonaut on kindlasti mingi moraalne üliinimene? Eriti et kosmoses reisimine oli selleks ajaks üsna tavaline asi ja Rama ka enam mitte esimene. Muidugi, valitud inimesed olidki erilised, igaüks ei saa kindraliks, ei võida olümpiat, maga kuningaga, ega ole meedia superstaar. Aga nad olid ka inimlikult vildakad.

Praegusel ajal on huvitav kirjeldus tõelisest majanduslangusest. Massimeedia mõju oli hästi sisse toodud. Samas inimeste tausta oleks võinud osavamalt avada, mitte mitmeid kordi eraldi pikkade tüütute tagasivaateliste peatükkidega. Rääkimata Rama "operatsioonisüsteemi häkkimisest". Ja kogu lugupidamises, Shakespearitamist oli vahepeal liiga palju. Lee peaks Harglaga kahasse Palverännu universumisse raamatu kirjutama, Akvitaania Eleanor sobiks sinna paremini :)

Kui esimene raamat oli perfektne, siis see lihtsalt hea. Neli. Kui jääb ette, loen ka järgmist osa.
Teksti loeti inglise keeles

* SPOILER ALERT *

Kahjuks rikkusin elamust natuke ära, kuna enne lugemist märkasin ühes juhuslikus arvustuses sõnu Truman Show. Ja seda see ongi. 1959. aasta variant.

Raamat on tõeliselt hea. Kuni Ragle ja Vic ületavad "Vanalinna" piiri. Otsade kokku tõmbamine aga mitte nii väga. Hoolimata "one happy world" sloganist jääb segaseks, kas sõda käib kolonistide ja ainult USA või terve Maa vahel (kirjeldus on USA keskne) ja kuidas paartuhat kolonisti suudavad nii pikka aega terve riigi/Maa miljoneid/miljardeid "hirmu all" hoida. Seda loogikast. Kui see ei ole lihtsalt ettekääne, totalitaarse režiimi poolt otsitud vastane, siis üldse sõja põhjus on liiga ebausutav, idealistlik.

Lihtsam ja vähem ulmelisem lõpetus oleks parem olnud, näit inimesed üle maailma arvanuks iga päev suurtele auhindadele ära Ragle poolt pakutud lahendusi, nagu elav lototron, lihtsalt lõbu pärast. Oleks olnud masendavamgi ja inimlikum.

Tegelikult kahtlustan, et see täiesti sobimatu ja kandiline ja absurdne lõpp oli mingi omamoodi nali Dicki poolt, kas tegelaste või lugeja kulul :)

Kuna peaaegu lõpuni oli raamat nii hea, siis viis pika miinusega.
Teksti loeti inglise keeles

Kahtlemata on meeldejäävaim stseen allmaapaadi võiduka meeskonna, ennastsalgavate nõukogude inimeste ülevoolav rõõm võimsasse radioaktiivse kiirguse allikasse sattumisest ja kodumaa rikastamisest uraanimaagi uue võimsa leiukohaga.

Aga... ei olnud ju niii hull midagi :)

Kui raamatu alguses ehk ootaks sõiduvalmis võimsat raketti kosmodroomil, millega kihutatakse kangelastegusid sooritama a la "Purpurpunaste pilvede maa", siis sellest raamatust on kaks kolmandiku eelnev sõiduvahendi, allmaapaadi projekteerimine ja ehitamine instituudis ja luuleõhtud. Kusjuures, puuduvad läbi ja lõhki negatiivsed tegelased, on ainult "teelt eksinud".

Nagu eelnevalt on tabavalt märgitud - "omapärane".
Teksti loeti eesti keeles

Raske on hinnata. Raamat ise on põenv, aga tegevustik on kui "Digitaalne kindlus" ja "Inglid ja deemonid" modifitseeritult ja uues rüüs, viimasele oleks nagu lihtsalt uus Pariisi-teemaline skin peale lastud, "nupud" asuvad küll teises kohas ja on teise kujuga... Siiski lugemise ajal ei häirinud, tegu pole üks ühele koopiaga, ning miks mitte proovida sarnaseid asju uuesti ja paremini kirjutada -- kuid kas see ka õnnestus?

Sü˛ee põhipoint ei ole küll Dan Browni enda leiutis, aga ei leia, et juba korra mainitud ainestikul ei tohiks kirjutada rohkem raamatuid, vastasel korral peaks pool ulmekirjandust "plagiaadiks" kuulutama oma lõpmatult kedratud hüperruumi, -ajami, footonpurjede, loheratsanike jms atribuutikaga. Kindlasti palju tõsisem teema on faktide moonutamine või küsitavused.

Mõistatustele lahenduste otsimises laskutakse mõnes kohas liialt "murumängudeni", v-o oleks oodanud midagi suurejoonelisemat. Mis mõtet on tegevust viia Louvre ja Mona Lisa juurde, kui vihje leitakse hoopis pildi tagant sedelilt, mitte pildi pealt. Häirivad veel liigne hollywoodisus (ikka need pääsemised) kohati ja "naljakad" tehnilised detailid pangas jms.

Maksimumhinnet ei saa anda, aga kindlasti ei olnud kokkuvõttes kehv raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Võluripoiss... või mis võluripoiss enam... noorvõlur Harry kuues aasta. Juba algus üllatab meeldivalt, asutakse kohe asja juurde, mitte ei pea lugema lehekülgi sellest, kuidas ebasõbralikud sugulased Harryt endiselt kapis kinni hoiavad, vaid kohe esimeses peatükis võlukunstiministriga kohtumisel võib end lõbustada Margaret Thatcheri, John Majori või Tony Blairi kujutlemisega mugude peaministrina.

Stseen Snapega on paljutõotav ning Draco Malfoy, klišeeline pahapoiss (mitte et nad reaalses elus enamasti vähem klišeelised oleks), suudab lõpuks ometi reaalselt kurja korda saata ja tutvustab juba Sigatüüka Ekspressis Harryle maagilist koolivägivalda, rääkimata lõpust...

Ohtralt on mitmesuguseid meeldivalt süngevõitu tagasivaateid hr Riddle minevikku, mis on siis segatud tavapärase ja alati mitte ka nii tavapärase koolieluga. Lõpuks surutakse head ühe rohkem nurka ja gaas põhja, lõpplahendus on vinge, kuigi v-o tekib küsimus, miks Musta Isanda teenrid ei rünnanud kohe suurema väega, aga sellele leiab loogilise põhjenduse. Vinge lõpplahenduse all ei pea silmas ainult lõpuvõitlust.

Nõrgim liin on surmasööjate Sigatüükasse pääsemise viis, kapist välja tulemise asemel ootaks suurejoonelisemat kurikurjemat kurikavalust. Siiski kuulub Segavereline prints koos Saladuste kambri ja Tulepeekriga minu jaoks sarja tugevate raamatute hulka.
Teksti loeti eesti keeles

Huvitavaimad lood kogumikus on ""Kahetse, Arlekiin!" ütles Tiktakmees", "Rünnak tähtedele", "Mul ei ole suud, aga ma pean karjuma" ja neist parimaiks jutuks"Poiss ja tema koer".

Tegelastena on õnnestunud ka mees-tähelepanu-keskpunktist, kelle elust "toitujaid" kujutatakse otseselt vampiiridena, ja üksik mees, kellele on jäänud 2 nädalat maailma lõpuni. Nende õnnetuseks on nad aga kirjutatud liiga sümbolistlikesse lugudesse ("Proovi nüri noaga", "Hea naise viimane päev"), mis minu jaoks jäävad kuidagi... hambutuks... nagu ülejäänud loodki, mis võivad küll olla head mõnes detailis, näiteks atmosfäär, aga mitte tervikuna.

Positiivne on spetsiaalselt kohalikule lugejale kirjutatud eessõna ning autoritutvustus lõpus. Pealkiri raamatu kaanel ja seljal on aga kaanekujunduse tõttu raskesti loetav.
Teksti loeti eesti keeles

Põnevalt kirja pandud ja suurejooneline lugu: Rooma paavst, massid, ajalugu, massikommunikatsioon, ... ja palju muud. Raamatule annab kindlasti plusspunkte, et lisaks tekstis mainimisele on ambigrammid esitatud ka reaalsete illustratsioonidena.

Häris aga peategelase väga hollywoodlik pääsemine stseenis kopteriga ja Roomas oleks oodanud mingisugust sekkumist sündmustesse Itaalia riigi poolt. Ebavajaliku lisana tundus X-33 imelennuk - sellised väga täpsed detailid, mis ei pruugi tegelikkuses siiski realiseeruda, muudavad raamatuid tihti aja möödudes tehniliselt... naiivseteks või lapsikuteks. Aga eks näis.

Raamatus esitatud väidete tõesuse või mittetõesuse kohta on CERN koostanud lausa eraldi lehekülje.
Teksti loeti eesti keeles

Harry viies aasta Sigatüüka haridusasutuses. Algus on unine ja kergelt rutiine, tutvustatakse küll uusi tegelasi, aga on ka pikavõitu ja suhteliselt ebaolulised ja ebahuvitavad kirjeldused maja koristamisest, kollide sahtlist välja ajamisest ja lõpuks istutakse jälle köögis laua taga, õige aktsioon hakkab hargnema alles kusagil poole raamatu pealt.

Suur pluss oli professor Snape mineviku avamine, Severus Snape on kahtlemata huvitavaim tegelane sarjas. Lõpuvõitlus oli küll tulede ja viledega, aga ka ainult, sest võimsa isand Voldemorti kõige lähimatelt käsilastelt (fanaatik Bellatrix & sõbrad), väga kurjadelt, väga julmadelt, väga mustadelt maagidelt, kelle vangis püsimise ja püüdmisega Ministeerium püstihädas on, oleks vähemalt koolilaste vastu lahingus täielikku, kiiret ülekaalu oodanud. Piisavalt mõjuvad ega usutavad ei tundunud ka Dumbledore seletused raamatu lõpus.

Mainitud miinuste tõttu (venimine ja ebaloogilisus) kokku hindeks neli.
Teksti loeti eesti keeles

"Arvutiraamat". Juhul kui autori teadmised ajaloost ja infotehnoloogiast on sarnasel tasemel, siis pole Ingleid ja Deemoneid ja Koodi puudutav kriitika imestada. Õnneks ei langetud päris Swordfish-i (vt IMDB) tasemele ja jää jäi ka saagimata. Mõnes detailis suutis autor positiivseltki üllatada, rääkimata sellest, et lugu ise oli igati loetavalt ja põnevalt kirja pandud. Tegelaste jaburimelised pääsemised on aga siin miinuseks (stseen tornis!).

Autori positsiooni NSA nuhkimise suhtes ei loe väga oluliseks, aga tegelaste positsioon paistis algsest ülioptimistlikust lõpuks küll kahtlevamaks muutuvat...
Quis custodiet ipsos custodes?
Teksti loeti eesti keeles

Raamatu idee oma lihtsuses on hiilgav. Ja see on ka kõige tähtsam. Teostus võiks veidi parem olla. Kas tegu on ulmega või mitte, see ei ole mulle oluline.

Kui viriseda, siis olukord, kus eelmine peatükk on pühendatud Hirmule ja järgmine peatükk kukub taevast nagu tellitult langevarjur täpselt õige koha peale, õigesse asendisse... oleks võinud sellised "juhused" kuidagi teistmoodi lahendada. Sellepärast ei pane ka maksimumhinnet, mille saaks sarnasel teemal näiteks Robert Merle "Saar".
Teksti loeti eesti keeles

Edasiminek sarja esimese osaga on nähtav, kuigi siin on nimetatud seda stiililt vananenuks, rohmakaks ja "21. sajandi lastekirjanduseks". Ei ole nõus. Kui kirjanikul paistab olevat tahe edasi anda ideed ja seda ideed õnneks ka olemas on, siis võibki kirjutada lihtsalt ja arusaadavalt, olgu see tagantjärgi "lastekirjanduslik" või mitte, sisu ei olnud kindlasti must-valge. Edasi tundub näiteks Meremaa sari, mis on hulga minimalistlikum, loogiline areng.

Maailm on huvitav. Kontakt kolonistide ja kohalike vahel on koguaeg olemas, küll ei ole nad sulandunud. Kui aknast välja vaadata, siis ei ole kõrvuti elavad eri rahvad ja religioonid alati sulandunud ka Maal, kuigi aega on olnud rohkemgi. Liiga ideede järgimine ongi kolonistidele omamoodi religioon ja kolonistid on misjonärid ülevalt antud ülesande ja kindla veendumusega, et nad on pärismaalastest paremad. Kõrgema päritolu uskumisele aitavad kaasa ammustest aegadest säilinud "üleloomulikud" tehnoloogilised vahendid. Maal võib selleks piisata paarist kondist, mida kummardada. V-o vahepeal tundub, et sündmuste juhuslikkus soosib liialt häid, aga seda mitte häirivalt palju. Tegelastest sümpaatseim on pärismaalaste Vana Pealik, kogu rahus ja üleolekus.

See selleks. Igaüks võib välja lugeda ja tõlgendada ja arvata, minu meelest antud raamatus on selleks piisavalt erinevaid võimalusi ja "tasandeid". Alates kultuuride konfliktist, keelatud armastus, nõrkus instinktide ees, noored vs vanad ja nii edasi ja lõpetades inimesed vs loodus. Samas ei puudunud ka lihtsamat sorti hakkimine.

Raamatu lõpp, kõikvõimas talv, võib tunduda "odava trikina", kuid ei jätnud otsitud lahenduse muljet. Lõpp oli hästi välja kirjutatud ja sobis. Raamat ei olnud algajalik (v-o on viga siinpool, sest ühendiga "algaja kirjanik" seostuvad kohalikud üllitised, millest ükski loetu ei ole küündinud antud raamatu algaja autori tasemele 40 aastat tagasi), ei olnud igav ja kindlasti ei olnud selle tõlkimine vale samm.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu ise on lihtne, rännak läbi võõra ja ohte täis maa, millest suurema osa võiks vabalt kanda ka suure algustähega Maale. Eespool arvamustes rõhutatakse, et tegu on kirjaniku esimese romaaniga ja seega ka kõigi kaasnevate miinuste ja kehvade hinnetega.

Minu meelest toob see ka positiivset paremini välja. Kui tegu on kirjaniku esimese romaaniga, siis on igatahes hästi läinud. Pole "suurte ja igavikuliste mõtetega" üle pingutatud, pole esimesena võetud liiga rasket ülesannet. On olemas lugu, piisavalt põnev, et lõpuni jälgida, ja mõistlik lõpp ja lõpp ise on kurb ja ilus sissejuhatus sarjale.

Eraldi tahaks ära märkida tarulinnas elavad lendlevad vereimejatest "haldjaskängurud", kes olid nähtusena nii sürr, et takkajärgi on just see episood peale lõpplahenduse kõige elavamalt meeles, kuigi süzee kohalt jah, nood õnnetud loomad ei muutnud maailma... aga v-o nad ei tahtnudki.
Teksti loeti eesti keeles

Kuidas omas ajas, aga tagantjärgi ei ole idee väga originaalne ("Lilled Algernonile", "Koera süda" jne) ja vast aitas läbi lüüa ka omapärane stiil ja šokeerimine. Siiski oli ladusalt kirjutatud ja ei olnud halb raamat, 5-/4+.

Nadsati ehk slängi kasutamise üks põhjus on v-o omamoodi "kodeerimine". Lootus, et keskmine ingliskeelse taustaga löömamees ei viitsi läbi närida ja võimalikud ideed jäävad saamata. Kõigi jäljendamishuviliste õnneks on aga olemas filmikunst.
Teksti loeti eesti keeles