Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Terry Pratchett ·

The Colour of Magic

(romaan aastast 1983)

eesti keeles: «Võlukunsti värv»
Tallinn «Varrak» 1997 (F-sari)
Tallinn «Varrak» 2001 (F-sari)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • F-sari
Hinne
Hindajaid
38
17
5
0
0
Keskmine hinne
4.55
Arvustused (60)
Targo Tennisberg

Terry Pratchett, ''The Colour of Magic'', äsja ka eesti keeles ilmunud pealkirja ''Võlukunsti värv'' all. Raamat on täiesti loetav, aga miski deja vu kummitas pidevalt ridade vahelt. Lõpuks taipasin, et kummitab Douglas Adamsi ''The Hitch Hiker's Guide to the Galaxy'', mõlemad autorid on tihti kasutanud võrdlemisi sarnaseid konstruktsioone, erinevuseks vaid, et Adams pruukis oma võtteid SciFi kallal, Pratchett teeb sedasama fantasyga. HHGTTG-d lugenutele on nüüd piisav vihje antud, ülejäänutele nii palju, et raamat on piisavalt jabur, et meeldima hakata (väga kindlapiirilise, maise ja konkreetse mõttelaadiga lugejale muidugi ei meeldi). Maailmas, mille loomisel on kasutatud rohkem kujutlusvõimet kui loogikat ja tehnilist taipu, kus iga nurgatagune on läbi imbunud eri sorti maagiatest, kus Surm ise peategelast pidevalt jälitab, kuid teda veetakse pidevalt ninapidi ja jäetakse hauataguse häälega kiruma, kus jumalad kasutavad maailma lauamänguna ja käivad salaja ateistidel aknaid sisse loopimas, ja mille reeglit(us)ega kohanemine tavainimesel pisut aega võtab, elavad imelikke seiklusi läbi kolm veidrat tegelast - hädavaresest võlur Rincewind, lihtsameelne ja pööraselt uudishimulik turist Kakslill (originaalis Twoflower) ning veider Mõtlevast Pirnipuust tehtud asjandus, millele viidatakse lihtsalt kui Pagasile. Seiklused kerkivad nende ette rohkem küll juhuse kui nende enese tahtel ja neid on eriliselt suurel hulgal, sarnaselt HHGTTG-le, mistõttu kaob ära mõte sellest raamatust mingit väga sügavat ideed otsida (Kui keegi siiski leiab, öelgu mullegi, siis võtan oma sõnad tagasi). Selle ideepuuduse tõttu raamat ''nelja'' saigi (aga tugeva ''nelja''), muidu on täitsa lahe lugemine. Üldse on tegu rohkem vist muu fantasy pilamisega kui tõsiseltvõtmiseks mõeldud kirjutisega, niiviisi asjasse suhtujaile annan garantii, et raamat on ostuhinda väärt.
PS Mõningaid raamatust võetud tsitaate saab lugeda aadressilt http://amok.ast.univie.ac.at/~hoefner/quotes/q_dw1.html, kui huvi peaks olema.
PPS Vastuseks hr. Nappo 2 arvustust hiljem ilmuvale kriitikale - ma ei arva, et raamat oleks sisutühi, sisu on küll ja küll, väidan vaid, et pole head ja kindlat juhtniiti siin raamatus, mille külge kõik muu seotud oleks, on vaid seiklused seikluste endi pärast. Ja satiir kui selline pole ka paraku mitte päris minu maitse - juhtub.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Natuke jabur oli see raamat tõesti, aga see pole just eriti suur miinus, pigem on see pluss. Oleks ju jube igav, kui kõik oleks mingid surmtõsised raamatud ja meelt ei saaks millegi taolisega lahutada. Ja just selleks on see väga hea raamat. Vahelduseks sellised jaburdused mõnusad lugeda.
Teksti loeti eesti keeles
Avo Nappo

Vastuseks hr. Tennsibergi yleskutsele sellest raamatust sygavaid ja surematuid ideid otsida: a)Kas te karikatuurinäituselt ka otsite karakterite sygavust ja maailmavalu? b)Kas sotsiaalne satiir kvalifitseerub ideedeks? Seda viimast leidub Discworldi lugudes minuarust piisavalt et asja mitte "sisutyhjaks" nimetada. Märksa rohkem kui Douglas Adamsi või Tom Holti sarnasemaigulistes teostes. Nelja panen ma sellele raamatule mitte "sisukuse" vähesuse, vaid selle tõttu, et tegemist on kyll esimese kuid kaugelt mitte kõige parema Discworldi looga.
Teksti loeti inglise keeles
Urmas Muinasmaa

Algul meeldis väga, kuid see meeldimine käis raamatu edenedes järjest allamäge. Ilmselt hakksid peategelastega toimuvad eesmärgitud seiklused lihtsalt ära tüütama. Kirjanik pillub üksteise-järel erinevat sorti vaimukusi ja serveerib muinasjutulisi totrusi kohaliku maailma loomulike ja iseenesest mõisetavate asjadena. Eks ta üks fantasy tögamine ole ja millegi tõsisema peale ei pretendeerigi. Igatahes on vaimukas asi, kuid midagi nagu jäi puudu... Võib-olla pärast teistkordest lugemist arvan teisiti, praegu üle nelja välja ei rebi.
Teksti loeti eesti keeles
Veiko Kastanje

Tore ja igati jabur raamat. Kohati kipub käest kaduma piir lõbusa loo ja otsese tögamise vahel, autori fantaasia on aga piisavalt hea, et raamat vastumeelseks ei muutuks. Loodud maailm on kõigist oma veidrustest hoolimata kenasti neljal elevandil tasakaalus. Ja hinde viis teenib ta ära juba üksnes sellise peategelase eest nagu Pagas.
Teksti loeti eesti keeles
Must Kass

Ei saa rohkem punkte anda asjale, mille meeldejäävaim tegelane on (hea küll, et mõtlevast) pirnipuust kirst. Eriti ei istu reisikirjad - ja mida muud see raamat siis ülesehituselt on? Rännatakse sinna-tänna ja püütakse nalja teha. Võimalik, et asi on osalt ka tõlkijas, aga teos ei kutsunud just originaali otsima.
Teksti loeti eesti keeles
Arvi Nikkarev

Olen enne läbi lugenud Pratcetti "Mort"i ja lootsin sama mõnusat lugemisnaudingut. Asjatult.Naljad olid tihti puised ja lau- sed lohisevad.Lugeda tasus,aga teist kor da enam kätte ei võta.Jääb "Kääbikust" mitme valgusaasta kaugusele.Sellepärast hindeks 3.Arvan,et palli võrra mõjus tõl ke kvaliteet.
Teksti loeti eesti keeles
rico

Jabur on ta jah...aga samas ka lahe lugemine mulle meeldis...seiklused olid huvitavad ja minu arust oli see kogu kupatus ka vaimukas võibolla oli ka ta just minu tasemele aga jah viis punkti
Teksti loeti eesti keeles
algis

Igatahes on see täpselt viit pointsi väärt jutt. TP peetakse vist üheks vaimukamaks kirjanikuks, jah. Noh arvatavasti ta seda ongi.
Teksti loeti eesti keeles
Maniakkide Tänav

Lõbus ja fantaasiarikas. Paneks kolaki viie ja vist panengi, hoolimata sellest, et kui teist korda lugema hakkasin siis enam nii hea ei olnud. Ühe korra lugemiseks siiski väga hea. Teist korda ei viitsinudki vist just sellepärast, et põhiliini nagu polegi.
Teksti loeti eesti keeles
Annika Hanson

Kallis rahvas, loen siin mina ja imestan. Kas tõesti on ka kallil eesti kamaral nii levinud see inimkonna suurpahe - kihu ennast iga hinna eest ja väga tõsiselt v õtta. Suhteliselt naiivne on arvata, et nali on Pratchettil eesmärk omaette. Ei ole. Huumor on vahend. Pratchett on kõik inimliku lihtsalt äraspidi pööranud ja ootab üpris õelal muigel lugejate raevunud reaktsioone. Mis, paraku, on just nimelt sellised, nagu ta ette on aimanud. Kahju. Pratchett ei viska nalja mitte Kettamaailma, vaid teie endi üle ja selle üle, et te kõigest hoolimata ennast ära ei taha tunda. Üks ütlemata armas vallatu raamat kui ridade vahelt lugemata jätta. Ja üks neetumalt tõsine kurblugu, kui pisutki süveneda. Viitsige siis ometi! Muud head soovin ka!
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Indrek Hargla

Raamatus pole mitte ühtegi tõsist lauset. Iga lause on mingi pila. TP annab meile võimatu maailmapildi. Minu jaoks on teose väärtus eelkõige tema antireligioossuses - TP pilab mõnuga kõike seda, mida inimesed millegipärast usuvad, loob maailma milles elavad tavaliste inimeste emotsioonidega tegelased. Kena ja muhe raamat, tervameelsem kui nii mõnigi järgmine installatsioon sarja.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Espenberg

Ilgelt hea lugemistükk. Autor on fantastiliselt hea huumorimeele ja fantaasiaga. Igaüks juba ei kujuta ette kosmilist kilpkonna, kelle seljas on Kettamaailma kandvad elevandid, mõtlevast pirnipuust Pagasit, Loitsu, mis pähe hüppab ja nii edasi. Lisaks on igas lauses mingi kild. Pratchett on kõige eelneva tõttu üks mu lemmikuid.
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Noh, pärast maruvenivat Tolkien-i "Kuninga Tagasitulek"-ut on hiiglama mõnus lugeda taolist kerget ja lühidalt kirjutatud teksti - ilma, et raamatu sisu või värvikus selle tõttu kannatanud oleks. Mõned päris head killud käivad läbi ning igatahes on kogu lugu n korda (n > 10) vaimukam kui Douglas Adams-i paljukiidetud teos. Tegevus ei olnudki mingi eriline sigri-migri, nagu ma enne lugemist kartsin, kuigi päris algus tundus väheke konarlik. Viie saab ikka kätte küll.
Teksti loeti eesti keeles
Karl-Kristjan Koit

Raamatus olid olemas paljud fantastikazanri kohustuslikud tegelased - võlurid, kääbused, kangelased, trollid jne. Olid ka mõned ebatavalised tegelased (Pagas). Fantastikaraamatuna jättis soovida, küll aga oli tegu lihtsalt suurepärase absurdihuumori teosena. Kui sajajalgne Pagas mõtlikult tule paistel lesib, kangelane Cohen endale turisti käest proteeshambad muretseb või "pahad" trollipapa suhu lõkke teevad, võib teosele täiesti õigustatult absurdihuumori preemia anda. Selle eest ka 5 punkti. soovitan
Teksti loeti eesti keeles, inglise keeles
nore

Raamat on hea , aga järgmine teos, " The Light Fantastic" on huvitavam.Jagan mõne eelpool kirjutanu arvamust, et selle raamatu tugevaim külg on tegevuse rohkus.Jutt jooksis ilusti ja ühtlaselt, kui läbi sai, oli natuke kahjugi.Siiski, nagu mainitud,kergesisuline ja sellepärast neli.
Teksti loeti eesti keeles
Rauli Rajande

Lühidalt - nõustun kõigi nendega, kes kõrgeima hinde on pannud. Ei nõustu järelkirjutajaga - minu jaoks oli raamat kenasti tasakaalus ja ka absurdsuse aste kasvas kenasti eestpoolt tagantpoole, seega kordused ei tundunud igavana, kuna iga kord saavutasid need uue astme. Enam-vähem hästi kirjutatud raamat.
Teksti loeti eesti keeles
Jüri Kallas

Värdjalik raamat!

Alguses oli lugu üsna lõbus, kuid juba kusagil 20. lehekülje järel oli aru saada, et autor lüpsab iga nalja ja situatsiooni liiga pikalt ning mitu korda.Toon näite: fotokas... alguses oli see luugist välja roniv kaak üsna lustakas, mölises ja praadis liha, aga pesupesemine ajas mul juba kopa ette. Samamoodi käisid ka kõik need muud naljategemised... esimene kord naerad mürinal, teine kord muigad, kolmas kord pomised mõttes, et noh on ikka idoot küll.

Ülalpool kaebas lgp. Annika Hanson, et eesti rahvas püüab ka ikka asja surmtõsiselt võtta... aga vaat ei võta... lihtsalt ei ole naljaks ning üldse pole jalaga persse situatsioonikoomika minu tugevaim külg. Tüütu on lugeda raamatut, mis oma olemuselt on kui ülepaisutatud anekdootide valik.

Põhiline häda ongi süzhee totaalne lodevus... edev vend näib see Pratchett kah olevat, nii kui mingi nalja leiab, siis kukub seda kohe ise nautima ja leierdab selle kohe lähima paarikümne lehekülje jooksul ära (paralleel siitmailt on Margo Vaino!).

Okay, tegu on paroodiaga? Ma ei tea mida ta üldiselt on parodeerinud, aga üks osa viitas Anne McCaffrey Perni loheratsurite sarjale... see lohed ja Liessa, vähemasti mulle tundus nii. Mulle McCaffrey meeldib, isegi väga... aga samas on see Perni sari üsna hea paroodiaobjekt... Pratchett on siin suutnud vaid pisut ilkuda ning mõjub sealjuures hästi hambutult.

Vaieldamatult on romaanis häid leide... naersin ka korduvalt, aga raamatu üldine hallus ja keskpärasus kisub lõpliku hinde alla – pärast läbilugemist jäi üsna tühi tunne, ei tekkinud seda fiilingut, et vaat oli lahe lugemine (mis oli vist sellise raamatu kirjutamise eesmärk) ning ajuti pidi end suisa sundima jätkama (järelikult ei olnud ka puht lugemisprotsess lõõgastav).

Pagas oli üsna lahe leid... ning Surm on võrratu tegelane... tagantjärele ainus positiivne moment raamatus.

Pika jutu lühike kokkuvõte: algas vingelt peale, aga vajus õige kähku tühipalja vaimutsemise sohu!!!
Teksti loeti eesti keeles
Chris

Yup, igavesti muhe raamat. Meeldis see, et tögatud oli pea kõike ja kõiki, hinnaalandust ei saanud keegi. Samuti oli kogu raamat täis vihjeid, mida alati vast täielikult ei tabanudki. Naljaga polnud koonerdatud ja "pärleid", mis esimesel lugemisel märkamata jäänud jagus veel teisekski lugemiskorraks. Mis veel? Suurt midagi peale selle, et tegu on 100% ajaviitega, seega unustage hall argipäev ja sukelduge rahuga kettamaailma ja selle elanike värvikatesse tegemistesse...
Teksti loeti eesti keeles
Zurgutt

Lugedes seda raamatut kui anekdoodikogu, on igati viite väärt! Nagu ka anekdoote - teist korda kohe üle lugeda ei tasu. Aasta-paari pärast, kui skleroos oma töö teinud, ehk jälle :-)
Teksti loeti eesti keeles
Antti Asi

Eespool on seda raamatut kyll kiidetud, kyll laidetud. Ise kipun rohekm kiitma, sest lahelugemisena on raamat omal kohal. Kyll aga olen ma n6us sellega, et tegemist pole Kettamaailma lugude sarja parima raamatuga. Fantastiline valgus oli terake parem.
Teksti loeti eesti keeles
Tundmatu Arvustaja

See lugu pidanuks olema tublisti, väga tublisti, lühem. Kui algul polnud vigagi, siis umbes poole peal hakkasin nihelema ja nühelema ning lõpp jooksis juba diagonaalis.
Teksti loeti eesti keeles
Grey

Üks tõeliselt mõnus ajaviide. Minu jaoks ei muutunud asi kordagi tuimaks. Absurd võidutseb jälle, kuid kelle arvel?
Teksti loeti eesti keeles
Dragofor

Satiir kui selline on sageli mõningatel kirjanikel kui asi iseeneses. Pratchettil ei ole. Erinevalt paljudest teistest ei loe mina Kettamaailma lugusid kui lihtsalt mõnusaid pulliasju, vaid pean nõustuma mõningate teiste arvamusavaldajatega, kelle hinnanguga, et tegu ON MEIE ENDIGA, tuleb täiel määral nõustuda. Kui raamatut selles vaatevinklis lugeda, omandab asi sootuks uue dimensiooni.
Teksti loeti eesti keeles
Enn Hunt

seni parim pratchett, mida olen lugenud - täiesti erinev muust fantaasiakirjandusest, sädelevalt humoorikas, meisterliku keelekasutusega jne. hea asi, mida lugema peab!
Teksti loeti eesti keeles
AR

Vahepeal meenutas Tolkieni. Kuskil läks asi jälle nii segaseks, et pidin mitu korda tähelepanelikult lugema, et arus saada. Muidu igati korralik raamat. Muidugi oli siin igasuguseid uusi väljendeid ja sõnu, millest vist ei pidanudki aru saama.
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

See raamat meenutab kõike peale iseenda. Selles on ainult üks hea tegelane (loomulikult pirnipuust kirst) ja uskumatul hulgal jaburat nalja. See raamat ei ole iseenesest midagi väärt, parodeerides valimatult kõike, ka iseennast, ent ometi oli seda lahe lugeda, ja autoril on elav fantaasia ning jutt jookseb. Nüüd, paar aastat peale lugemist, ei mäleta ma praktiliselt üldse, mis seal toimus… noh, mingid jobud rabelesid siia-sinna… aga mäletan, et lugesin aeg-ajalt naeru kõkutades. Ja muidugi on meeles Surm, kes sobival kohal tüübile tuld pakkus: "Aga, ei…" lalises see taibates. "AGA JAA." :-)
Teksti loeti eesti keeles
Avati

Jabur ja mõnus. Lõpupoole hakkas natuke tüütama. Tarbida ühekordselt ja korraga mitte suures annuses.
Teksti loeti eesti keeles
Annaliisa

Mulle väga meeldis.Tögati kõike ja kõiki. See et selliste tegelaste peale tullakse on juba oma ette asi. Sadade jalgadega mõtlevast pir- nipuust kast, kes järgneb sulle kõikjale oli väga originaalne. Ja surma tegelasele ei saa keegi vastu. nt."MA LAENAN SULLE VÄGA KIIRE HOBUSE..."Tubli viis. Hea naerda ja kerge lugeda.
Teksti loeti eesti keeles
Toomas Aas

Pratchett näitab, et tal on päris palju häid ideid, aga millegipärast ei moodusta ta neist terviklikku romaani, nagu paljud eelarvustajad on juba kurtnud. Selle vea parandab autor alles järgmistes Kettamaailma sarja teostes. Mingil määral võib seda romaani ju vaadelda kui esimest osa kaheosalises minisarjas, mille teiseks osaks on The Light Fantastic, aga kui aus olla, siis võiks ka niisugusel juhul see esimene osa vabalt olemata olla.

Selline seosetus meenutab mingil määral Douglas Adamsi "Hitch-hikeri" sarja, kuid sellest erinevalt ei ole Pratchetti teosed vist algselt raadiokuuldemänguks kirjutatud.

Igatahes on Pratchett see mees, kellele olen valmis korraliku siduva süzee puudumise suures osas andeks andma. Sest need üksikud episoodid, millest see raamat koosneb, on iseenesest täitsa head. Olin seda raamatut kunagi ammu, kui ta eesti keeles ilmus, juba lugenud, ja ülelugemisel avastasin, et paljud ideed, mida ma pidasin päris lahedaks (näiteks hüdrofoobide kasutamine hõljukite jõuallikana, Küümägi kui niisugune jm), kuid mille päritolu ma enam ei mäletanud, on pärit just sellest romaanist. Seega ei ole vist tegu üldse nii pealiskaudse asjaga, nagu võiks arvata.
Teksti loeti eesti keeles
Maria Perner

Igati lõbus ajaviide. Muidugi, vaevalt et nädal peale tagakaane sulgemist kellelgi meeles on, millises järjestuses ja kellega kõik need seiklused toimusid... Hea põhjus kunagi üle lugeda. Paroodiline vihje Lessale ja loheratsuritele oli hea... Algul juba mõtlesin, kas emand McCaffrey sai Pratchettist inspiratsiooni, kuid Jyrka arvustus pakkus õnneks tõeseid andmeid. Võta siis näpust, kas parem on fantasy või selle pilamine. Isiklik maitse kaldub viimase poole.
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

Kolm aastat tagasi oleks "Colour.." mult ilma igasuguse kahtluseta täispunnid saanud. Nyyd, kolm aastat ja hulk muid Pratchette hiljem, annan ma asjale neli punni, sest ei ole tegemist k6ige tugevama teosega. Samas: sarja sisse juhtatama oli ta nigu rusikas silmaauku, ei vaevanud pead ja tegi maailma ehituse kanasti selgeks. Väga tugev neli ja ainult selle t6ttu, et Terry oskab veel paremini kirjutada.
Teksti loeti eesti keeles
Lupus

Üks tugevamaid Kettamaailma raamatuid. Eestikeelne tõlge (ettearvatult) nõrk, kuna Pratchetti keel pole lihtne ja palju esineb tõlkimatuid sõnamänge
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Janek H.

Selline keskpärane Pratchett - esimeseks Ketta raamatuks siiski küllalt hea. Kohe oma esimeses raamatus tõi Pratchett sisse oma lemmiktegelase - Rincewind`i. Pagas oli muidugi fantastiline leid.
Teksti loeti eesti keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Täitsa korralik raamat, kui vaadata selles valguses, et esimene ja teedrajav, kuid tegelikult hilisemad raamatud on paremad ja küpsemad. See raamat nagu ei moodustanud ühtset tervikut, ka kildudega on nati üle pingutatud. Aga muidu lugeda ju kõlbab, seega siis selline keskmiselt nõrgemapoolne neli.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Algus oli naljakam, lõpp vajus veidi ära, ent siiski kindel "viis" . Kui ma seda raamatut lugesin, polnud McCaffreyt veel eesti keelde tõlgitud, nii et nii mõnigi nali läks minu jaoks kindlasti kaduma, aga see selleks.
Teksti loeti eesti keeles
Johannes Koit

Igati lahe ja ladus kirjatükk, mis ei pretendeeri tõsidusele. Meeldiv ajaviitekirjandus, mis paneb su kindlasti muigama, vahel isegi lausa naerma.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Esimene Kettamaailma raamat, mille suur võlu oli ilmselt ka asja värskuses, ent ainuüksi selliste surematute tegelaste, nagu Rincewind, Kakslill, Pagas, Cohen ja Surm esmatutvustus väärib kindlasti kõrgeimat hinnet!
Teksti loeti eesti keeles
x
Alari Rajande
1981
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Alari Rajande

Kulunud, kuid üsna õitsev koloonia.

Jack Bohlen on kuldsete kätega hinnatud töömees.
Arnie Kott on kohalik prominent, kes kontollib veevarustust.
Manfred on autistist poiss, kellel on võime...

Ühel päeval, aidates kõrbes veepuuduses pärismaalasi, satub Jack kokku Arniega. Ja sellest hetkest alates kistakse ta skisofreenilise murdumiseni Arnie skeemidesse, et ära kasutada Manfredi võimet.


Seekord polegi maailm nii masendav ja kole paik, vaid maagiline "väikelinna"(väikeplaneedi?)-idüll. Küll raske töö ja paratamatustega, aga täiesti elatav koht. Atmosfäär on perfektselt tabatud, ehkki see pole järjekordne Dicki "narkoraamat", on maailm ise kerget sõltuvust tekitav.

Pea kõigil tegelastel, Arniest Jackini, on küll omad mured, aga sisuliselt kõik olemas, mida mõõduka rahulolu jaoks tarvis. Leppida õigel ajal sellega, mis on olemas, sest alati ei olegi seda nii vähe kui esmapilgul näib.
Teksti loeti inglise keeles
Alari Rajande

Elutingimused Maal järjest halvenevad ja on alustatud meie naaberplaneedi koloniseerimist. Asunikud saadetakse sinna enamasti sunniviisiliselt, kuid on ka vabatahtlikke. Et selles seisvas ja üksluises maailmas rõõmu leida, tarvitavad kolonistid pea iga päev illegaalset narkootilist ainet, mis lühikeseks ajaks viib nad kujutelmas tagasi Maale, kus kogevad pea sama üksluiset, kuid siiski kodust ja päikeselist stsenaariumi.

Ühel päeval tuleb võõrast päikesesüsteemist tagasi magnaat Palmer Eldritch ning laseb turule palju efektiivsema aine, millel võivad olla pöördumatud tagajärjed kogu inimkonna jaoks.


Ometi ei ole raamat narkokogemustest, vaid nagu kipun ka mõnedest teistest Dicki raamatutest välja lugema, otsuste tegemisest, tegemata jätmisest, teiste poolt teha laskmisest, seostest, tagajärgedest, kaotamisest, pöördumatust, mineviku muutmatusest... ükskõik millise illusiooni abil.

Omamoodi ameerikalik Solaris, kus pole intelligentset(?) planeeti, vaid "inimlikumal kujul" Palmer Eldritch.
Teksti loeti inglise keeles
Alari Rajande

Raamat on osa sarjast, aga iseseisva süžeega ja täiesti eraldi loetav.

Ühel ilusal kaasaegsel päeval kaotab tundmatu ülijõud taevast meie armsa Kuu ja asendab selle kogukama Punase Kuuga, mis meenutab pigem Maa-sarnast planeeti, ookeanide, kõrbete, roheluse ja eluga.

Maale aga avatakse lühikeseks ajaks portaal, kust pudenevad välja eelajaloolised inimvormid ja neelab siit mõned juhuslikud inimesed.

Reid Malefant, üsna endassetõmbunud ja enesekeskne vananev astronaut, kes on iseloomu tõttu tunnistatud uutele missioonidele saatmiseks kõlbmatuks, satub juhuslikult sündmuste keskmesse, ja tänu põikpäisele mõtlematusele või kinnisideele, kaotab oma naise tollesse müstilisse portaali, pääsedes ise napilt.

Läbi Maad tabanud kaose raskuste õnnestub korraldada Punasele Kuule 2-liikmeline odavmissioon, mis peab poliitikute poolt näitama rahvale, et midagi tehakse, andma vastuseid ja Reid Malefantile tagasi ta naise.

Punane Kuu on selle asukate jaoks igapäevaselt julm koht, ja Malefanti ja tema ambitsioonika kaaslanna jaoks ei ole missiooni eesmärkide täitmine lihtne... kui see üldse õnnestub.


Raamat meenutas natuke isegi Ahvide Tarzanit, kuid ainult meenutas ja on väga palju mitmetahulisem ja eksistentsiaalsem - kes me oleme, kuhu me läheme või kust me tuleme?

Lugu antakse edasi vahelduvalt nii primaatide, kaasaegsete ja teiste... tegelasvormide pilgu läbi. Vahel kippus kordama, oleks saanud ka lühidamalt, kuid kuni k.a. mõneti nukra lõpuni, oli lugemist väärt.
Teksti loeti inglise keeles
Alari Rajande

Algab üsna aeglaselt, peaaegu igavaltki, vahepeal oli juba kerge pettumus, kuid umbes poole pealt läheb väga heaks ja see lõpp... kokkuvõttes Dickilikult masendavalt hea raamat.

Raamatu järgi on valminud üsna "visuaalselt huvitav" film, kus mitmed kohad on küll välja jäetud või ilma põhjustesse süvenemata üle libisetud, aga ka mõned raamatus lahtiseks jäetud otsad kokku tõmmatud (näit Hank = Donna). Täiesti vaadatav ja raamatu vääriline.
Teksti loeti inglise keeles
Alari Rajande

Terrans are known for their stupidity -- Mali Yojez

Joe Fernwright, Ordinary Joe, potiparandaja, elab absoluutselt rutiinses ja jaburas maailmas oma absoluutselt rutiinset, üksildast, õnnetut ja sisutut elu, millest ei sõltu mitte midagi, ja tänavad on täis teisi temataolisi.

Kuni ühel päeval kutsub kummaline olend ta täiesti sürreaalsele missioonile tundmatule planeedile, et tuua pinnale muistne katedraal. Joe läheb, olenemata oma tahtest.

Pärast katsumusi saab Heldscalla kergitatud, ja ülejäänud otsutavad saada osaks Glimmungist, pooljumalikust olendist, kes neid kutsus. Kuid Joe ei taha jääda, ta astub minema... ja raamat lõpeb.

Oot, mis mõttes nagu?

Tänu katedraali kergitamisele saadud "arutule deliiriuminägemusele" hakkab Joe ise valikuid tegema, ka vigu, ja valib oma tee. Lugu enese leidmisest siis.

"... Work against fate. Try."
Teksti loeti inglise keeles
Alari Rajande

Ma ei oleks nii pessimistlik Gentry Lee kaasautorluse koha pealt, Clarke on kahtlemata visionäär, aga oligi aeg inimlikumalt asjale läheneda (erinevalt näit suure ideega, aga tuimast Lapsepõlve lõpust). Kui see muidugi on üldse Lee teene, Clarke sai ka vahepeal vanemaks.

Tegelased on usutavad. Head inimesed ja lurjusemad, nagu ikka. Miks eeldada, et tuleviku kosmonaut on kindlasti mingi moraalne üliinimene? Eriti et kosmoses reisimine oli selleks ajaks üsna tavaline asi ja Rama ka enam mitte esimene. Muidugi, valitud inimesed olidki erilised, igaüks ei saa kindraliks, ei võida olümpiat, maga kuningaga, ega ole meedia superstaar. Aga nad olid ka inimlikult vildakad.

Praegusel ajal on huvitav kirjeldus tõelisest majanduslangusest. Massimeedia mõju oli hästi sisse toodud. Samas inimeste tausta oleks võinud osavamalt avada, mitte mitmeid kordi eraldi pikkade tüütute tagasivaateliste peatükkidega. Rääkimata Rama "operatsioonisüsteemi häkkimisest". Ja kogu lugupidamises, Shakespearitamist oli vahepeal liiga palju. Lee peaks Harglaga kahasse Palverännu universumisse raamatu kirjutama, Akvitaania Eleanor sobiks sinna paremini :)

Kui esimene raamat oli perfektne, siis see lihtsalt hea. Neli. Kui jääb ette, loen ka järgmist osa.
Teksti loeti inglise keeles
Alari Rajande

* SPOILER ALERT *

Kahjuks rikkusin elamust natuke ära, kuna enne lugemist märkasin ühes juhuslikus arvustuses sõnu Truman Show. Ja seda see ongi. 1959. aasta variant.

Raamat on tõeliselt hea. Kuni Ragle ja Vic ületavad "Vanalinna" piiri. Otsade kokku tõmbamine aga mitte nii väga. Hoolimata "one happy world" sloganist jääb segaseks, kas sõda käib kolonistide ja ainult USA või terve Maa vahel (kirjeldus on USA keskne) ja kuidas paartuhat kolonisti suudavad nii pikka aega terve riigi/Maa miljoneid/miljardeid "hirmu all" hoida. Seda loogikast. Kui see ei ole lihtsalt ettekääne, totalitaarse režiimi poolt otsitud vastane, siis üldse sõja põhjus on liiga ebausutav, idealistlik.

Lihtsam ja vähem ulmelisem lõpetus oleks parem olnud, näit inimesed üle maailma arvanuks iga päev suurtele auhindadele ära Ragle poolt pakutud lahendusi, nagu elav lototron, lihtsalt lõbu pärast. Oleks olnud masendavamgi ja inimlikum.

Tegelikult kahtlustan, et see täiesti sobimatu ja kandiline ja absurdne lõpp oli mingi omamoodi nali Dicki poolt, kas tegelaste või lugeja kulul :)

Kuna peaaegu lõpuni oli raamat nii hea, siis viis pika miinusega.
Teksti loeti inglise keeles
Alari Rajande

Kahtlemata on meeldejäävaim stseen allmaapaadi võiduka meeskonna, ennastsalgavate nõukogude inimeste ülevoolav rõõm võimsasse radioaktiivse kiirguse allikasse sattumisest ja kodumaa rikastamisest uraanimaagi uue võimsa leiukohaga.

Aga... ei olnud ju niii hull midagi :)

Kui raamatu alguses ehk ootaks sõiduvalmis võimsat raketti kosmodroomil, millega kihutatakse kangelastegusid sooritama a la "Purpurpunaste pilvede maa", siis sellest raamatust on kaks kolmandiku eelnev sõiduvahendi, allmaapaadi projekteerimine ja ehitamine instituudis ja luuleõhtud. Kusjuures, puuduvad läbi ja lõhki negatiivsed tegelased, on ainult "teelt eksinud".

Nagu eelnevalt on tabavalt märgitud - "omapärane".
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Raske on hinnata. Raamat ise on põenv, aga tegevustik on kui "Digitaalne kindlus" ja "Inglid ja deemonid" modifitseeritult ja uues rüüs, viimasele oleks nagu lihtsalt uus Pariisi-teemaline skin peale lastud, "nupud" asuvad küll teises kohas ja on teise kujuga... Siiski lugemise ajal ei häirinud, tegu pole üks ühele koopiaga, ning miks mitte proovida sarnaseid asju uuesti ja paremini kirjutada -- kuid kas see ka õnnestus?

Sü˛ee põhipoint ei ole küll Dan Browni enda leiutis, aga ei leia, et juba korra mainitud ainestikul ei tohiks kirjutada rohkem raamatuid, vastasel korral peaks pool ulmekirjandust "plagiaadiks" kuulutama oma lõpmatult kedratud hüperruumi, -ajami, footonpurjede, loheratsanike jms atribuutikaga. Kindlasti palju tõsisem teema on faktide moonutamine või küsitavused.

Mõistatustele lahenduste otsimises laskutakse mõnes kohas liialt "murumängudeni", v-o oleks oodanud midagi suurejoonelisemat. Mis mõtet on tegevust viia Louvre ja Mona Lisa juurde, kui vihje leitakse hoopis pildi tagant sedelilt, mitte pildi pealt. Häirivad veel liigne hollywoodisus (ikka need pääsemised) kohati ja "naljakad" tehnilised detailid pangas jms.

Maksimumhinnet ei saa anda, aga kindlasti ei olnud kokkuvõttes kehv raamat.
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Võluripoiss... või mis võluripoiss enam... noorvõlur Harry kuues aasta. Juba algus üllatab meeldivalt, asutakse kohe asja juurde, mitte ei pea lugema lehekülgi sellest, kuidas ebasõbralikud sugulased Harryt endiselt kapis kinni hoiavad, vaid kohe esimeses peatükis võlukunstiministriga kohtumisel võib end lõbustada Margaret Thatcheri, John Majori või Tony Blairi kujutlemisega mugude peaministrina.

Stseen Snapega on paljutõotav ning Draco Malfoy, klišeeline pahapoiss (mitte et nad reaalses elus enamasti vähem klišeelised oleks), suudab lõpuks ometi reaalselt kurja korda saata ja tutvustab juba Sigatüüka Ekspressis Harryle maagilist koolivägivalda, rääkimata lõpust...

Ohtralt on mitmesuguseid meeldivalt süngevõitu tagasivaateid hr Riddle minevikku, mis on siis segatud tavapärase ja alati mitte ka nii tavapärase koolieluga. Lõpuks surutakse head ühe rohkem nurka ja gaas põhja, lõpplahendus on vinge, kuigi v-o tekib küsimus, miks Musta Isanda teenrid ei rünnanud kohe suurema väega, aga sellele leiab loogilise põhjenduse. Vinge lõpplahenduse all ei pea silmas ainult lõpuvõitlust.

Nõrgim liin on surmasööjate Sigatüükasse pääsemise viis, kapist välja tulemise asemel ootaks suurejoonelisemat kurikurjemat kurikavalust. Siiski kuulub Segavereline prints koos Saladuste kambri ja Tulepeekriga minu jaoks sarja tugevate raamatute hulka.
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Huvitavaimad lood kogumikus on ""Kahetse, Arlekiin!" ütles Tiktakmees", "Rünnak tähtedele", "Mul ei ole suud, aga ma pean karjuma" ja neist parimaiks jutuks"Poiss ja tema koer".

Tegelastena on õnnestunud ka mees-tähelepanu-keskpunktist, kelle elust "toitujaid" kujutatakse otseselt vampiiridena, ja üksik mees, kellele on jäänud 2 nädalat maailma lõpuni. Nende õnnetuseks on nad aga kirjutatud liiga sümbolistlikesse lugudesse ("Proovi nüri noaga", "Hea naise viimane päev"), mis minu jaoks jäävad kuidagi... hambutuks... nagu ülejäänud loodki, mis võivad küll olla head mõnes detailis, näiteks atmosfäär, aga mitte tervikuna.

Positiivne on spetsiaalselt kohalikule lugejale kirjutatud eessõna ning autoritutvustus lõpus. Pealkiri raamatu kaanel ja seljal on aga kaanekujunduse tõttu raskesti loetav.
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Põnevalt kirja pandud ja suurejooneline lugu: Rooma paavst, massid, ajalugu, massikommunikatsioon, ... ja palju muud. Raamatule annab kindlasti plusspunkte, et lisaks tekstis mainimisele on ambigrammid esitatud ka reaalsete illustratsioonidena.

Häris aga peategelase väga hollywoodlik pääsemine stseenis kopteriga ja Roomas oleks oodanud mingisugust sekkumist sündmustesse Itaalia riigi poolt. Ebavajaliku lisana tundus X-33 imelennuk - sellised väga täpsed detailid, mis ei pruugi tegelikkuses siiski realiseeruda, muudavad raamatuid tihti aja möödudes tehniliselt... naiivseteks või lapsikuteks. Aga eks näis.

Raamatus esitatud väidete tõesuse või mittetõesuse kohta on CERN koostanud lausa eraldi lehekülje.
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Harry viies aasta Sigatüüka haridusasutuses. Algus on unine ja kergelt rutiine, tutvustatakse küll uusi tegelasi, aga on ka pikavõitu ja suhteliselt ebaolulised ja ebahuvitavad kirjeldused maja koristamisest, kollide sahtlist välja ajamisest ja lõpuks istutakse jälle köögis laua taga, õige aktsioon hakkab hargnema alles kusagil poole raamatu pealt.

Suur pluss oli professor Snape mineviku avamine, Severus Snape on kahtlemata huvitavaim tegelane sarjas. Lõpuvõitlus oli küll tulede ja viledega, aga ka ainult, sest võimsa isand Voldemorti kõige lähimatelt käsilastelt (fanaatik Bellatrix & sõbrad), väga kurjadelt, väga julmadelt, väga mustadelt maagidelt, kelle vangis püsimise ja püüdmisega Ministeerium püstihädas on, oleks vähemalt koolilaste vastu lahingus täielikku, kiiret ülekaalu oodanud. Piisavalt mõjuvad ega usutavad ei tundunud ka Dumbledore seletused raamatu lõpus.

Mainitud miinuste tõttu (venimine ja ebaloogilisus) kokku hindeks neli.
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

"Arvutiraamat". Juhul kui autori teadmised ajaloost ja infotehnoloogiast on sarnasel tasemel, siis pole Ingleid ja Deemoneid ja Koodi puudutav kriitika imestada. Õnneks ei langetud päris Swordfish-i (vt IMDB) tasemele ja jää jäi ka saagimata. Mõnes detailis suutis autor positiivseltki üllatada, rääkimata sellest, et lugu ise oli igati loetavalt ja põnevalt kirja pandud. Tegelaste jaburimelised pääsemised on aga siin miinuseks (stseen tornis!).

Autori positsiooni NSA nuhkimise suhtes ei loe väga oluliseks, aga tegelaste positsioon paistis algsest ülioptimistlikust lõpuks küll kahtlevamaks muutuvat...
Quis custodiet ipsos custodes?
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Raamatu idee oma lihtsuses on hiilgav. Ja see on ka kõige tähtsam. Teostus võiks veidi parem olla. Kas tegu on ulmega või mitte, see ei ole mulle oluline.

Kui viriseda, siis olukord, kus eelmine peatükk on pühendatud Hirmule ja järgmine peatükk kukub taevast nagu tellitult langevarjur täpselt õige koha peale, õigesse asendisse... oleks võinud sellised "juhused" kuidagi teistmoodi lahendada. Sellepärast ei pane ka maksimumhinnet, mille saaks sarnasel teemal näiteks Robert Merle "Saar".
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Edasiminek sarja esimese osaga on nähtav, kuigi siin on nimetatud seda stiililt vananenuks, rohmakaks ja "21. sajandi lastekirjanduseks". Ei ole nõus. Kui kirjanikul paistab olevat tahe edasi anda ideed ja seda ideed õnneks ka olemas on, siis võibki kirjutada lihtsalt ja arusaadavalt, olgu see tagantjärgi "lastekirjanduslik" või mitte, sisu ei olnud kindlasti must-valge. Edasi tundub näiteks Meremaa sari, mis on hulga minimalistlikum, loogiline areng.

Maailm on huvitav. Kontakt kolonistide ja kohalike vahel on koguaeg olemas, küll ei ole nad sulandunud. Kui aknast välja vaadata, siis ei ole kõrvuti elavad eri rahvad ja religioonid alati sulandunud ka Maal, kuigi aega on olnud rohkemgi. Liiga ideede järgimine ongi kolonistidele omamoodi religioon ja kolonistid on misjonärid ülevalt antud ülesande ja kindla veendumusega, et nad on pärismaalastest paremad. Kõrgema päritolu uskumisele aitavad kaasa ammustest aegadest säilinud "üleloomulikud" tehnoloogilised vahendid. Maal võib selleks piisata paarist kondist, mida kummardada. V-o vahepeal tundub, et sündmuste juhuslikkus soosib liialt häid, aga seda mitte häirivalt palju. Tegelastest sümpaatseim on pärismaalaste Vana Pealik, kogu rahus ja üleolekus.

See selleks. Igaüks võib välja lugeda ja tõlgendada ja arvata, minu meelest antud raamatus on selleks piisavalt erinevaid võimalusi ja "tasandeid". Alates kultuuride konfliktist, keelatud armastus, nõrkus instinktide ees, noored vs vanad ja nii edasi ja lõpetades inimesed vs loodus. Samas ei puudunud ka lihtsamat sorti hakkimine.

Raamatu lõpp, kõikvõimas talv, võib tunduda "odava trikina", kuid ei jätnud otsitud lahenduse muljet. Lõpp oli hästi välja kirjutatud ja sobis. Raamat ei olnud algajalik (v-o on viga siinpool, sest ühendiga "algaja kirjanik" seostuvad kohalikud üllitised, millest ükski loetu ei ole küündinud antud raamatu algaja autori tasemele 40 aastat tagasi), ei olnud igav ja kindlasti ei olnud selle tõlkimine vale samm.
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Lugu ise on lihtne, rännak läbi võõra ja ohte täis maa, millest suurema osa võiks vabalt kanda ka suure algustähega Maale. Eespool arvamustes rõhutatakse, et tegu on kirjaniku esimese romaaniga ja seega ka kõigi kaasnevate miinuste ja kehvade hinnetega.

Minu meelest toob see ka positiivset paremini välja. Kui tegu on kirjaniku esimese romaaniga, siis on igatahes hästi läinud. Pole "suurte ja igavikuliste mõtetega" üle pingutatud, pole esimesena võetud liiga rasket ülesannet. On olemas lugu, piisavalt põnev, et lõpuni jälgida, ja mõistlik lõpp ja lõpp ise on kurb ja ilus sissejuhatus sarjale.

Eraldi tahaks ära märkida tarulinnas elavad lendlevad vereimejatest "haldjaskängurud", kes olid nähtusena nii sürr, et takkajärgi on just see episood peale lõpplahenduse kõige elavamalt meeles, kuigi süzee kohalt jah, nood õnnetud loomad ei muutnud maailma... aga v-o nad ei tahtnudki.
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Kuidas omas ajas, aga tagantjärgi ei ole idee väga originaalne ("Lilled Algernonile", "Koera süda" jne) ja vast aitas läbi lüüa ka omapärane stiil ja šokeerimine. Siiski oli ladusalt kirjutatud ja ei olnud halb raamat, 5-/4+.

Nadsati ehk slängi kasutamise üks põhjus on v-o omamoodi "kodeerimine". Lootus, et keskmine ingliskeelse taustaga löömamees ei viitsi läbi närida ja võimalikud ideed jäävad saamata. Kõigi jäljendamishuviliste õnneks on aga olemas filmikunst.
Teksti loeti eesti keeles