Romaani lugedes oli esmamuljeks tegevuspaiga skemaatilisus. Dick on joonistanud mõne joonega kindlate mängureeglitega maailma, kuhu on oma tegelased liikuma pannud, vaevamata ennast erilises koguses taustainfo väljamõtlemisega või detailide usutavusega. Ning see maailm meenutab laevavrakki, millest tormid on üle tuisanud – see on hall, sõjasträsitud maailm, maailm, milles kõik metsad on hävinud, milles juba väga ammu kukkus naljaka suliskerana alla viimane öökull, keda radioaktiivse tolmu pilved olid seni säästnud, maailm, mille viirastuslike linnade legunevate ehitiste vahel liiguvad vaid need, kellel ei lähe korda sealt lahkuda. Ning nende linnade elanikel on kirg, mis on asendanud mängukire ja kunstiarmastuse ja spordifanatismi ja sada muud inimlikku nõrkust – kirg lemmikloomade järele. Ning asudes kõigi väljasurnud hulluste asemele, on see muutunud maaniaks. See on üks kahest olulisest Dicki maailma tegelasi iseloomustavast joonest. Teine neist on mertserism – müstiline religioon, mis ühendab tehnikasaavutuste abil inimkonda, annab sellele tagasi ühtekluuluvustunde, mida lõhuvad kosmilised vahemaad (suurem osa inimestest on emigreerunud Marsile) ning karmid reeglid. Need kaks moodustavad tegelaste mõttemaailma kaks poolust, mille vahelistes jõujoontes nende muud mõtted liiguvad. Emotsioonid ei pruugi enam suurt rolli mängida selles maailmalõpuhõnglises maailmas, sest nende tarvis on tujuorelid – erandiks on eelpool mainitud kahest poolusest lähtuvad tunded.Inimkonnalt on võetud loomulik keskkond, on võetud võimalus elada pideva hirmuta selle ees, mida võib tuua homne päev, võetud kõik peale müstika ning haiglase kiindumuse lemmikloomadesse. Mida on inimkond vastu saanud? Vastutasuks on tehnika, tehnika on see, mis peaks korvama kõik ülejäänud puudujäägid ja vähemalt osaliselt see ka nii läheb – empaatiakastidest saab suuremale osale inimkonnast emotsionaalse tasakaalu päästerõngaks. Tehnikaga üritatakse rahuldada ka teist kirge – kirge lemmikloomade järele. Ka see õnnestub osaliselt – need, kellel ei ole võimalust soetada endale ehtsat looma maailmas, kus juba ämblike hinnad algavad sajast dollarist, võivad kümneid kordi odavamalt muretseda endale tehislooma, mida pole võimalik hoolika vaatluseta tõelisest eristada ning võivad vähemalt kurjade keeltega naabrite pärast rahul olla. Kuid seal alles asi algab – omaette tööstusharuks on kujunenud ka inimesekujuliste robotite, androidide tootmine. Kõigepealt on see oluliseks präänikuks, millega valitsusel on võimalik Maale jäänud inimesi Marsile emigreeruma meelitada – nimelt saab iga emigrant endale tasuta oma isikliku androidi. Androidide tootmine muidugi on võrreldamatult kõrgemal tasemel kui kunstloomade tootmine ning on jõudnud nii kaugele, et inimest androidist eristada on võimalik ainult keeruliste testide abil. Nende eristamine aga võib olla elu ja surma küsimus, sest järjest täiuslikumaks muutuvad androidid avastavad aeg-ajalt samuti selle, et kusagil on oplemas suur ja vaba maailm ning põgenevad Marsilt Maale, kus neid asuvad jälitama politseijõudude palgal olevad pearahakütid. Romaani peategelaseks ongi üks selline pearahakütt, kes peab leidma ja tapma kuus seninägematult täiuslikku androidi, mis on Maale põgenenud ning peituvad tema piirkonnas. Tal õnnestub see tänu androidide psühholoogilistele nõrkustele võrreldes inimestega – tabamisel ei osutanud need tõelist vastupanu, vandusid otsustaval hetkel alla ning jäid ootama päästvat kuuli, neid ei kannustanud enesealalhoiuinstinkt. Muuhulgas sisaldub romaanis ka torge massiga manipuleeriva meedia aadressil, mille “staarid” osutuvad samuti androidideks.
Seda romaani on raske hinnata. Maailm, millesse Dick on pannud oma tegelased liikuma, on üldistusena ebausutav ning skemaatiline. Üldiselt olen nähtavasti vanamoelisel seisukohal, et kirjanik peaks oma lugu jutustades lüüdma seda teha nõnda, et kõike ülejäänut ei allutata põhimotiividele, nii et põhi- ja kõrvalliinid toetaksid teineteist ja moodustaksid harmoonilise terviku, mitte nii, et kõik ülejäänu on olemas ainult dekoratsiooniks põhilisele. Maailm, milles mahajäetud linnas leidub terve kvartali peale vaid ruutjalg rohtu, paneb õlgu kehitama igaüht, kes on näinud mõnd mahajäetud linnakut. Kirjeldades tontlikku kõrbe, millesse ta oma tegelased elama paneb, püstitades dekoratsioone oma loo jaoks, ei hooli Dick mingitest tuntud loogikaseadustest. Kuid teisest küljest peab märkima, et käesoleva romaani puhul teenib selline lähenemine kindlat eesmärki, nimelt muudab äärmuseni reljeefseks ühe romaani põhimotiividest – tuumasõjajärgsesse kõrbesse sattunud inimestel, keda iga päev ähvardab oht jääda ilma tervisest või halvemal juhul elust, arenevad äärmuseni just need jooned, mida tänapäeval peetakse “inimlikkuse” ning heasüdamlikkuse sümptomiteks – ühtekuuluvustunne liigikaaslastega ning austus kõige vastu, mis elab ja hingab (animaalse schovinismi ilminguna ei laiene see siiski taimedele). Elektrielukate tootmine on groteski piiril balansseeriv näide iga kire äärmuslike vormidega kaasnevate väärnähtustega. Sellise põhimotiivi olemasolu lähendab romaani mõnevõrra 20. sajandi düstoopiatele, mille autorid oma sotsiaalpoliitilise sõnumi edastamiseks olid sunnitud hülgama hulga pooltoone ning muud sellist, mis ei sobinud nende programmiga, kuid mis oleks võinud teha teose kirjanduslikult tugevamaks. “Inimlike” joonte käsitlus tipneb Dickil androididega, kellele on võõras kõik see, mis iseloomustab romaani peategelast – omamiskirg, fanaatiline loomaarmastus, mertserismi müstika, valmisolek viimse veretilgani võidelda. Androidid ei unista iialgi elektrilammastest, kuid see on ka nende hävingu põhjus, sellepärast ei suuda nad iialgi saavutada vabadust.
Tegemist on igal juhul huvitava ning mitmekihilise teosega, mis on üsna kaugel traditsioonilisest ning klassikaliseks peetavast jutustuslaadist. Tegevus on unenäotaoline, tegelased astuvad lavale ja kaovad otsekui udust äkki ilmudes (vene politseinikuks maskeerunud android), korra satub ka peategelane justnagu oma ajast ja ruumist välja, talle heiastub linna teises otsas, kus peitub mitu androidi, kes on moodustanud oma väikese maailma, millel pole mingit ühendust välismaailmaga, mille kommunikatsioonid algavad ja lõppevad samas majas, kus androidid püüdes kõiges jäljendada inimest, on takerdunud inimlike toimetuste ringkäiku, moodustanud politseijaoskonna ning ... palganud pearahaküti, sest ühes korralikus politseijaoskonnas peab ju olema pearahakütt, kes otsiks põgenenud androide! Mind isiklikult häiriski mõnevõrra see fooni ja dekoratsioonide kolmandajärgulisus, samas suudan ma sellele romaani pealiini jälgides ka põhjenduse leida – nimelt muutub Maa, kust inimesed lahkuvad otsima uut kodu teistel planeetidel, mis pole nende jaoks loodud, kuid mida nad tohutute ohvrite hinnaga siiski loodavad muuta endale sobivaks, viirastuslikuks, tõepoolest unenäoliseks maailmaks, pikkamisi legendistuvaks müütiliseks algkoduks, mis on elamiskõlbulik ja –sobilik vaid neile, kes elavad inimlike tunnete spekrist väljaspool, keda tiivustab vaid mingi ebamäärane ja hämar vabaduseiha – neile, kes ei unista elektrilammastest.
