Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Michael Crichton ·

The Andromeda Strain

(romaan aastast 1969)

eesti keeles: ««Andromeda»»
Tallinn «Eesti Raamat» 1975 (Mirabilia)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
33
19
2
0
0
Keskmine hinne
4.574
Arvustused (54)

Hea. Omapärane. Haarav. Miski 4-5 korda olen lugenud praeguseks juba. Mõnusalt palju technot ja teadusfilosoofiat (kuigi see viimane on rohkem ridade vahel).
Teksti loeti eesti keeles

""Andromeda"" ilmumise järel sai Crichton tõesti kuulsaks. Raamat on ka asjalik ning kompetentne, nagu kõik, mida ma sellelt autorilt lugenud olen. Et raamat on ka eesti keeles ilmunud, siis pole ehk eriti mõtet siin tast pikemalt rääkidagi. Rääkides sisust, võin ka mõne saladuse välja lobiseda. Nelja saab ta seetõttu, et sealt puuduvad mulle mitmed olulised asjad, mida ma raamatuis hindan: mulle lihtsalt ei meeldi sihukesed dokumentaalsusele pretendeerivad jutud. Samas tegi just see (näiv)dokumentaalsus raamatust bestselleri: esimestel trükkidel (minu teada) polnud isegi kaanel märget, et SF. Pigem võikski selle kohta öelda: scientific thriller (teaduslik põnevusromaan). Ma ei tea kas Crichton on selle suuna leiutaja, igatahes on ta selle suuna usin järgija.
Teksti loeti eesti keeles

Crichtoni puhul on nauditav see, et ta kunagi tehnilise atribuutika kirjeldamise poole pealt ämbrisse ei astu, ei teki tunnet, et kirjanik tahab sind haneks püüda. Ehkki kommertsedu poolest kuulub Crichton justkui Kingiga ühte klassi, et ükspuha, mis ta sõrmede all sünnib, müüb hästi, pole ta (erinevalt Kingist)õnneks kuigi viljakas. Käesolev raamat räägib sellest, kuidas teadlastest grupp uurib maa aluses laboris maakerale kosmosest sattunud mikroorganismi, mis ühe Ameerika väikelinna on inimestest puhtaks teinud. Põnev, tasakaalustatud ja autentne teos.
Teksti loeti eesti keeles

Selline kuiv ja jube puise mekiga dokumentaalse vormiga üllitis, kuid vaatamata kõigele sellele siiski suhteliselt talutav lugeda. Kuid eriti palju sellist värki vist välja ei kannataks ja on kahtlane, kas edaspidi enam lugemisele tuleb. Sisuliselt teine selline pinnapealne ja vähe avastamisrõõmu pakkuv. Täpipealt mingi hollivoodi aktsioonfilmi stsenaarium.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat, mis tekitas huvi SF kirjanduse vastu. Raamatut lugedes ei teadnud ma Crichtonist midagi ja lugema hakkasin üldse sellepärast, et raamatut sirvides sattus silma kahendkoodi selgitus. Vaatasin kirjutamise aastat ja tahtsin näha, mitu korda ta puusse paneb - ei pannud.Meeldis just raamatu dokumentaalsus. Peale raamatu lugemist olin üsna kindel, et kirjeldatud sündmused ka tegelikult aset leidsid.
Teksti loeti eesti keeles

Probleem oli aktuaalseks saanud seoses esimeste kosmoselendudega. Praegu jahitakse elu otsinguil mööda päikesesüsteemi ringi ja üsna edutult. Kuid raamatus kirjeldatud situatsioon avaldab muljet. Meeldib väga tõsiteaduslik suhtumine ning selle serveering. Arvestades teadlaste ääretut skeptilist suhtumist kõigesse (kaasaarvatud mingi asja "teaduslikuks" nimetamisel) võib just see raamat kuuluda auga "teadusliku" fantastika hulka.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu valmis just Kuulendude alguseks ja tabas täpselt märki. Nii täpselt, et hiljuti lugesin mingist paranähtuste ajakirjast, et jänkid tõid Kuu pealt alla mingi hullu haiguse. Selle pärast Kuu peal kondamine lõpetatigi. Edasine sündmuste käik muutus üha tuttavamaks ja kui asi jõudis "poismehehüpoteesi" ja võtmeni, siis olin ma juba täitsa kindel, et tegemist on "Andromeda" ümberjutustusega. Mulle isiklikult Crichtoni pisut dokumentaalne stiil meeldib. Mis puutub tehnikasse ja muusse butafooriasse, siis kuulub see tõesti sinna õndsate 60.ndate lõppu. Ja mis siis? Omas ajas oli see üks parimaid.
Teksti loeti eesti keeles

Iseenesest muidugi huvitav ja üdini crichtonlik. Tema raamatuid lugedes jääb tõesti mulje, et kogu tegevus on päriselt toimunud. Kui see on tõsilugu, et ta kõigi nende vennikestega on konsulteerinud keda ta mainis siis tahaks teada kui kaua ta seda kirjutas. On näha, et mees näeb tõsist vaeva.
Teksti loeti eesti keeles

Igaüks vaatab asja ikka oma mätta otsast (alt). Minu mätta poolt vaadates on see raamat küll kõvasti oma aja (Eesti) elust ees. Olen kindel, et ka 10 aastat hiljem polnud enamus Eesti arste enamusest nendest uuringutest kuulnudki, mida seal kirjeldatakse. On ka vigu, kuigi ma kaldun neid pigem tõlke vigadeks pidama. Sellegipoolest põnev raamat. Peaks iga meditsiinitudengi kohustuslik kirjandus olema.
Teksti loeti eesti keeles

Nagu Verne, eks ju? Või Clarke? Haarav jutustus, enam-vähem realistlik teaduse ja tehnoloogia kirjeldus... isegi praegu hea lugeda. Ei sega ka, et arvutiasjandus on kirjeldatust tükk maad kaugemale läinud.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Tase.Esimene raamat ulmevaldkonnast, mis jättis tõsiselt hea mulje. Muidugi see oli ka yx esimesi mida lugesin, aga see ei teda halvemaks. Techno-thriller nii teda vist kutsuti.Selline enneolnud süzee, kuid omapärane. Ei ytle yht paha sõna!
Teksti loeti eesti keeles
Tea

Jahe ja kompetentne. Näiv dokumentaalsus ühteaegu hoiab lugu koos kui ka lugejast piisavalt kaugel.
Teksti loeti eesti keeles

Jutt, mis on niivõrd veenev, et hakka uskumagi, et midagi sihukest on juhtunud. Mõndadele raamatutele sobib lihtsalt selline dokumentaalsus nagu käesolev raamat ka kujukalt tõestab. Samas on raamat väga põnev, lihtsalt ei saa enne käest panna, kui läbi loetud. Omal ajal oli raamatus kirjeldatud tehnika ilgelt kõva sõna, mis praeguseks küll tuhmunud on, kuid oma mõju on tal ikka. "Andromeda" on minu meelest Crictoni parim raamat (eesti keeles ilmunutest), kui nüüd järgi mõtelda. Nii et "5", võib-olla isegi väikse plussiga.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea romaan, ka minule on äärmiselt vastumeelne SF ilma S-ta ning teeb südame soojaks, kui mõni autor sellist viga ei tee. Või, noh, teeb ju tegelikult... Ega ikka ei saa küll see viirus nii kiiresti ühes suunas muteeruda ning maa pealt lesta tõmmata... Aga hää küll, anname andeks. Olen näinud ka filmi kaunis omapärases soustis ... nimelt oli üks "McGyveri" ("Ihmenmies") seeria selle järgi tehtud - Halli osas muidugi McGyver ise. Paari asja kallal siiski tahaks norida: 1) desinfitseerimine, Oleks olnud loogiline, kui enne seda oleks kehalt kõik karvad eemaldatud. 2) lõpp. Liiga äraleierdatud põnevike stiilis, oodanuks midagi originaalsemat.

24.02.2012: Ülaltoodud väärnähtuste tõttu on hinnet alandatud.

Teksti loeti eesti keeles

Hea raamat.Tõsiselt.Minu äärmiselt suur austus kuulub tehnika tõepärasele kirjeldusele.Mõni autor tundub arvutit kõige vähem 5m kauguselt näinud olevat aga kirjutab sellest ikkagi.Tõepärasus tundubki olevat Crichtoni üheks tugevamaks küljeks, hakka või isegi toimuvat uskuma(tegelikult 12. aasta vanuses, kui raamatut 1. korda sai loetud, uskusingi).P.S. MacGyveri koha pealt on eelkõnelejal tuline õigus.
Teksti loeti eesti keeles

Hoogne, huvitav ja haarav. Kohati ebaloogiline, kuid antud kontekstis oli see lausa hädavajalik. Huvitav, mida teeksid mikrobioloogid, kui seda loeksid? Paljud naeraksid end võib-olla herneks. Aga lugu oli ikkagi hea, seda ei saa eitada.
Teksti loeti eesti keeles

Võibolla polegi "Andromeda" tagantjärele Crichtoni romaanide seas mingi eriline suursaavutus, aga ta oli esimene. Ametlikult kodulehelt saab lugeda, kuidas selline omapärane dokumentaalne ja ärapettev teaduslik stiil sündis ja millist vaeva autor esikteosega nägi. Ei peaks raamatu juureks suurimaks väärtuseks teaduslikke ideid (kuigi ka need on igati OK), vaid pigem kirjutamislaadi ja oskust lugejat toimuva tõelisuses veenda. No ikka väga paljud arvasid, et see polegi ilukirjandus. Ulmena on asi muidugi piiripealne, kuid hindeks on ikkagi "viis".
Teksti loeti eesti keeles

Mulle jälle just see dokumentaalne raportite stiil kohe sugugi ei meeldi. Kuiva teaduslikku teksti saab teadusartiklitest niigi lugeda. Ehkki ma saan aru, et selles raamatus võis see omal kohal olla, ei kisu taoline värk ennast lugema. Omal ajal, kui seda lugesin, siis igavlesin kohe päris tõsiselt.
Teksti loeti eesti keeles

Paranduseks (või õigemini lisaks) härra Sanderi märkusega MacGyverist, annan teada, et ka otseselt raamtu järgi on liikuv pilt tehtud, mis muuseas ei olegi eriti imelik, arvestades, et raamatu autor on Crichton. Film ise 70ndatest ja sellest johtuvalt ei ole just teab mis tase. Ei mäleta peast, millal raamat on kirjutet, kuid julgen väita (kuigi ei oma mingit faktilist tõestust väitele), et lugu ise on kirjutatud tulevast filmistsenariumi silams pidades. Kuidagi liiga ühesugune oli film ja raamat (tavaliselt seda ju ei juhtu, et võetakse kätte ja pekstakse lugu yx-yhele maha). Kuba lugu on 10x kui mitte 100x paremini kirja pandud, kui ise seda suudaksin, siis 4. Viite nagu kah käsi ei tõuse panema, no ei ole austaja.
Teksti loeti eesti keeles

Kui oleksin pidanud seda raamatut hindama kohe peale lugemist (u. 1979) oleksin kindlasti `viie` andnud. Tõenäoliselt saaks ta `viie` ka juhul kui ma teda praegu esmakordselt loeksin.

Nelja panen seetõttu, et kordagi pole tahtmist tekkinud asja uuesti läbi lugeda. Sirvinud olen küll .. praegugi.

Teksti loeti eesti keeles

Üks väheseid tõelisi SF-teoseid, kus ei ole loogikaga ämbrisse pandud (mida ei saa kahjuks öeda ka autori hilisemate teoste kohta). Lõpp natuke hollywoodlik ja ega seal teist korda tõesti eriti midagi lugeda ei ole, aga tugev teos.
Teksti loeti eesti keeles

Igati konkreetne ja huvitav ulmeromaan. Konkreetne just sellepärast, et sisu ja romaanis kirjeldatud probleemid kosmosemasinate steriliseerimise kohta olid raamatu kirjutamise ajal just päevakorras. Kirjanik on väga usutavalt kirjeldanud ühte võimalust, mis võib juhtuda, kui kosmosest satub Maale tundmatu viirus. Võib-olla küll kaasaja bioloogidele tunduks raamat mõnevõrra naiivne ja äkki isegi naeruväärne, kuid 1969 aasta kohta on see jutustus igati korralik üllitis.
Teksti loeti eesti keeles

Usutavasti on selle raamatu soe vastuvõtt siinsete arvustajate hulgas osaliselt tingitud romaani eestikeelse tõlke ilmumise ajast: ajal, millal ulmet ilmus vähe, võis see lugu tunduda eriti väärt kraamina. Küllap on enamik kommentaatoreid lugemise ajal ka sellises vastuvõtlikus vanuses olnud. Et ise lugesin "Andromeda" läbi just äsja - üle kolmekümnesena - ei suutnud enam sellist lapselikku rõõmu tunda, mida tõenäoliselt tundnuks 20 aastat tagasi.

Et teatav põnevuse moment tekstis sees oli, panen siiski suhteliselt hea hinde. Üldiselt on tehnilistest lahendustest kubisev tekst mulle äärmiselt vastukarva. Võib olla seetõttu, et olen ise selline humanitaaräärmuslane, kes elektrijuhet või arvutit nähes tunneb hirmu ja ilmselt tehnikat hästi valdava kirjaniku tekst tuletab mulle mu enda küündimatust meelde. Rohkem müstikat! Vähem keerulisi tehnoloogiaid!

Teksti loeti eesti keeles

Põnev oli küll, nii põnev, et ei saanud kuidagi raamatut käest ära panna enne varaseid hommikutunde, aga minu arvates siiski mitte midagi nii erilist, et seda ka tulevikus mäletataks kui tõelist tippteost. Fakt, et ma praegu ei mäleta enam väga täpselt, millest üldse juttu oli ega mingeid olulisi detaile, mis eriti oleks meeldinud, ei tule ka meelde (lugesin umbes viie aasta eest), tingib ka selle, et panen nelja.
Teksti loeti eesti keeles

Kunagi mõjus see raamat tõeliselt ilmutuslikuna. Olin ikka tõsiselt shokeeritud kui selgus, et Jurassic Park on sama mehe sulest... ja ka kõik need muud hilisemad piinlikust valmistavad teosed. Ei tahagi üle lugeda, kui peaks selguma, et see hinne on peamiselt nostalgia eest pandud.
Teksti loeti eesti keeles

Ei midagi väga erilist lõpuks - reaalne maailm, reaalsed asjad.
Kuid just säärane võõra toomine reaalusesse on kõikseparem.
Loetud sai ammu.
Teksti loeti eesti keeles

Enne "Jurassic Parkii" oli "The Andromeda Strain" Michael Crichtoni kõige kuulsam teos. Kindlasti õigustatult, sest tegu on üpris põneva lugemisvaraga, kuid kahjuks mitte kõigile. Žanrimääratluselt on "Andromeda" pisikese SF elemendiga tehnothriller, mis ammutab ainest, nagu mina olen aru saanud, segu tavalisest põnevuskirjandusest ning segab seda väljamõeldise piiri peal oleva teadusega. Kellel soont sellise asja peale on, see veedab meeldivalt, kellel ei ole, see igatahes eriti mitte. Mina kuulun vist nende viimaste sekka, sest kogu see pseudoteadus ei pane mul kahjuks käsi värisema. Sellepärast hindan ma selliste raamatute juures ka natuke teistsuguseid aspekte. Ühesõnaga Crichtoni tegelased on üsna ühedimensionaalsed ning ning kogu teos meenutab dokumentalistikat, mitte ilukirjandust. Õnneks aga ei ohverda autor põnevuse eesmärgil oma teose sisemist loogikat ning säiltab tänu sellele ka mingi põnevuse. Ajaviiteks ju lugeda kõlbas, kuid ei midagi erilist. Vähemalt minu arust
Teksti loeti eesti keeles

Algus oli paljulubav: müstiline valitsuse masin, mingi kahtlane objekt, tehnika, saladuseloor. Saigi puretud nii kuidas hammas momendil võttis, eriti kui laibameri rullus sellide ees lahti ja kutid isegi mingisugust kahtlast vennikest silmates vedru välja lasid vupsata. Küttis põnevust igast ilmakaarest. Tekkisid kohustuslikud küsimused, mille kaasabil paratamatult edasi minna on võimatu: mida otsiti? kust see tuli? miks nii salaja? miks inimesed suri? kes oli see valges hõlstus taat? jne. Aga, nagu alati on aga, asjad ei läinud nõndaviisi edasi, kohati pärssis ladusat lugemist kuiv tekst, mida lasid kui saepuru plaati vägisi läbi kihvade, ent siis naases harmooniline tasakaal üllatava nüansi tõttu ning uudishimu võidutses taaskord. Üldjoones mahe kirjatekst, eriti just lõpp. Sai asja ikka pinevaks aetud ja lugemisrõõm nõndaviisi ka lõpusrigele rullitud. Viit ei saa kuidagi, kuid neli ka hea. Lahedaid fakte ja mõtlemapanevat infot ja näputäis SFd.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea idee ja väga hea jutu kondikava. Samas miinuseks kuiv ja teaduslik sõnavara. Ei kutsu eriti lugema laused nagu "küll aga tegi analüsaator kindlaks ligikaudsed protsendid - kui palju valiini, kui palju argiini, kui palju tsüstiini ja proliini ja leutsiini".
Teksti loeti eesti keeles

"Andromeda" on väga põnev (lugemise ajal tekkisid paralleelid Dan Browni romaanidega, kes on küll mõnevõrra Crichtonist noorem) tõsiteaduslik raamat. Huvitavaks tegi ta minu jaoks see, et teadusvaldkonnad, millega peamiselt sündmuste käigus tegeletakse, on bioloogia ja meditsiin. Annab tunda, et kirjanik on nendes teemades kodus ja pikki ägedaid sõnu tuleb nagu kahurist.
 
Raamatu stiil on hästi lakooniline, isegi kuiv, aga see vaid tugevdab illusiooni dokumentaalteosest. Torkas silma, et naistegelasi oli vähevõitu ja kõik nad üsna ebaolulistes rollides, ent teadusmaailm tõenäoliselt oligi tollal paraku selline. Mulle meeldisid vahele torgatud laused stiilis: "Kui väga nad sel hetkel eksisid."; "Ta oleks pidanud seda ideed edasi arendama enne kui oli liiga hilja." ja "See oli saatuslik viga." Need lisasid muidu kuidagi huumorivaesele tekstile vürtsi.
 
Kuigi pealtnäha on tegemist esimese kontakti looga – kui sedagi – siis tegelikult on suurema tähelepanu all inimeste ja tehnika vahekord ja suurjõudude vääritud teod külma sõja ajal. Mida täiuslikumaks areneb tehnoloogia, seda võõrama ja tühisemana tundub selle kõrval inimene.
Teksti loeti eesti keeles
x
Alari Rajande
1981
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Kulunud, kuid üsna õitsev koloonia.

Jack Bohlen on kuldsete kätega hinnatud töömees.
Arnie Kott on kohalik prominent, kes kontollib veevarustust.
Manfred on autistist poiss, kellel on võime...

Ühel päeval, aidates kõrbes veepuuduses pärismaalasi, satub Jack kokku Arniega. Ja sellest hetkest alates kistakse ta skisofreenilise murdumiseni Arnie skeemidesse, et ära kasutada Manfredi võimet.


Seekord polegi maailm nii masendav ja kole paik, vaid maagiline "väikelinna"(väikeplaneedi?)-idüll. Küll raske töö ja paratamatustega, aga täiesti elatav koht. Atmosfäär on perfektselt tabatud, ehkki see pole järjekordne Dicki "narkoraamat", on maailm ise kerget sõltuvust tekitav.

Pea kõigil tegelastel, Arniest Jackini, on küll omad mured, aga sisuliselt kõik olemas, mida mõõduka rahulolu jaoks tarvis. Leppida õigel ajal sellega, mis on olemas, sest alati ei olegi seda nii vähe kui esmapilgul näib.
Teksti loeti inglise keeles

Elutingimused Maal järjest halvenevad ja on alustatud meie naaberplaneedi koloniseerimist. Asunikud saadetakse sinna enamasti sunniviisiliselt, kuid on ka vabatahtlikke. Et selles seisvas ja üksluises maailmas rõõmu leida, tarvitavad kolonistid pea iga päev illegaalset narkootilist ainet, mis lühikeseks ajaks viib nad kujutelmas tagasi Maale, kus kogevad pea sama üksluiset, kuid siiski kodust ja päikeselist stsenaariumi.

Ühel päeval tuleb võõrast päikesesüsteemist tagasi magnaat Palmer Eldritch ning laseb turule palju efektiivsema aine, millel võivad olla pöördumatud tagajärjed kogu inimkonna jaoks.


Ometi ei ole raamat narkokogemustest, vaid nagu kipun ka mõnedest teistest Dicki raamatutest välja lugema, otsuste tegemisest, tegemata jätmisest, teiste poolt teha laskmisest, seostest, tagajärgedest, kaotamisest, pöördumatust, mineviku muutmatusest... ükskõik millise illusiooni abil.

Omamoodi ameerikalik Solaris, kus pole intelligentset(?) planeeti, vaid "inimlikumal kujul" Palmer Eldritch.
Teksti loeti inglise keeles

Raamat on osa sarjast, aga iseseisva süžeega ja täiesti eraldi loetav.

Ühel ilusal kaasaegsel päeval kaotab tundmatu ülijõud taevast meie armsa Kuu ja asendab selle kogukama Punase Kuuga, mis meenutab pigem Maa-sarnast planeeti, ookeanide, kõrbete, roheluse ja eluga.

Maale aga avatakse lühikeseks ajaks portaal, kust pudenevad välja eelajaloolised inimvormid ja neelab siit mõned juhuslikud inimesed.

Reid Malefant, üsna endassetõmbunud ja enesekeskne vananev astronaut, kes on iseloomu tõttu tunnistatud uutele missioonidele saatmiseks kõlbmatuks, satub juhuslikult sündmuste keskmesse, ja tänu põikpäisele mõtlematusele või kinnisideele, kaotab oma naise tollesse müstilisse portaali, pääsedes ise napilt.

Läbi Maad tabanud kaose raskuste õnnestub korraldada Punasele Kuule 2-liikmeline odavmissioon, mis peab poliitikute poolt näitama rahvale, et midagi tehakse, andma vastuseid ja Reid Malefantile tagasi ta naise.

Punane Kuu on selle asukate jaoks igapäevaselt julm koht, ja Malefanti ja tema ambitsioonika kaaslanna jaoks ei ole missiooni eesmärkide täitmine lihtne... kui see üldse õnnestub.


Raamat meenutas natuke isegi Ahvide Tarzanit, kuid ainult meenutas ja on väga palju mitmetahulisem ja eksistentsiaalsem - kes me oleme, kuhu me läheme või kust me tuleme?

Lugu antakse edasi vahelduvalt nii primaatide, kaasaegsete ja teiste... tegelasvormide pilgu läbi. Vahel kippus kordama, oleks saanud ka lühidamalt, kuid kuni k.a. mõneti nukra lõpuni, oli lugemist väärt.
Teksti loeti inglise keeles

Algab üsna aeglaselt, peaaegu igavaltki, vahepeal oli juba kerge pettumus, kuid umbes poole pealt läheb väga heaks ja see lõpp... kokkuvõttes Dickilikult masendavalt hea raamat.

Raamatu järgi on valminud üsna "visuaalselt huvitav" film, kus mitmed kohad on küll välja jäetud või ilma põhjustesse süvenemata üle libisetud, aga ka mõned raamatus lahtiseks jäetud otsad kokku tõmmatud (näit Hank = Donna). Täiesti vaadatav ja raamatu vääriline.
Teksti loeti inglise keeles

Terrans are known for their stupidity -- Mali Yojez

Joe Fernwright, Ordinary Joe, potiparandaja, elab absoluutselt rutiinses ja jaburas maailmas oma absoluutselt rutiinset, üksildast, õnnetut ja sisutut elu, millest ei sõltu mitte midagi, ja tänavad on täis teisi temataolisi.

Kuni ühel päeval kutsub kummaline olend ta täiesti sürreaalsele missioonile tundmatule planeedile, et tuua pinnale muistne katedraal. Joe läheb, olenemata oma tahtest.

Pärast katsumusi saab Heldscalla kergitatud, ja ülejäänud otsutavad saada osaks Glimmungist, pooljumalikust olendist, kes neid kutsus. Kuid Joe ei taha jääda, ta astub minema... ja raamat lõpeb.

Oot, mis mõttes nagu?

Tänu katedraali kergitamisele saadud "arutule deliiriuminägemusele" hakkab Joe ise valikuid tegema, ka vigu, ja valib oma tee. Lugu enese leidmisest siis.

"... Work against fate. Try."
Teksti loeti inglise keeles

Ma ei oleks nii pessimistlik Gentry Lee kaasautorluse koha pealt, Clarke on kahtlemata visionäär, aga oligi aeg inimlikumalt asjale läheneda (erinevalt näit suure ideega, aga tuimast Lapsepõlve lõpust). Kui see muidugi on üldse Lee teene, Clarke sai ka vahepeal vanemaks.

Tegelased on usutavad. Head inimesed ja lurjusemad, nagu ikka. Miks eeldada, et tuleviku kosmonaut on kindlasti mingi moraalne üliinimene? Eriti et kosmoses reisimine oli selleks ajaks üsna tavaline asi ja Rama ka enam mitte esimene. Muidugi, valitud inimesed olidki erilised, igaüks ei saa kindraliks, ei võida olümpiat, maga kuningaga, ega ole meedia superstaar. Aga nad olid ka inimlikult vildakad.

Praegusel ajal on huvitav kirjeldus tõelisest majanduslangusest. Massimeedia mõju oli hästi sisse toodud. Samas inimeste tausta oleks võinud osavamalt avada, mitte mitmeid kordi eraldi pikkade tüütute tagasivaateliste peatükkidega. Rääkimata Rama "operatsioonisüsteemi häkkimisest". Ja kogu lugupidamises, Shakespearitamist oli vahepeal liiga palju. Lee peaks Harglaga kahasse Palverännu universumisse raamatu kirjutama, Akvitaania Eleanor sobiks sinna paremini :)

Kui esimene raamat oli perfektne, siis see lihtsalt hea. Neli. Kui jääb ette, loen ka järgmist osa.
Teksti loeti inglise keeles

* SPOILER ALERT *

Kahjuks rikkusin elamust natuke ära, kuna enne lugemist märkasin ühes juhuslikus arvustuses sõnu Truman Show. Ja seda see ongi. 1959. aasta variant.

Raamat on tõeliselt hea. Kuni Ragle ja Vic ületavad "Vanalinna" piiri. Otsade kokku tõmbamine aga mitte nii väga. Hoolimata "one happy world" sloganist jääb segaseks, kas sõda käib kolonistide ja ainult USA või terve Maa vahel (kirjeldus on USA keskne) ja kuidas paartuhat kolonisti suudavad nii pikka aega terve riigi/Maa miljoneid/miljardeid "hirmu all" hoida. Seda loogikast. Kui see ei ole lihtsalt ettekääne, totalitaarse režiimi poolt otsitud vastane, siis üldse sõja põhjus on liiga ebausutav, idealistlik.

Lihtsam ja vähem ulmelisem lõpetus oleks parem olnud, näit inimesed üle maailma arvanuks iga päev suurtele auhindadele ära Ragle poolt pakutud lahendusi, nagu elav lototron, lihtsalt lõbu pärast. Oleks olnud masendavamgi ja inimlikum.

Tegelikult kahtlustan, et see täiesti sobimatu ja kandiline ja absurdne lõpp oli mingi omamoodi nali Dicki poolt, kas tegelaste või lugeja kulul :)

Kuna peaaegu lõpuni oli raamat nii hea, siis viis pika miinusega.
Teksti loeti inglise keeles

Kahtlemata on meeldejäävaim stseen allmaapaadi võiduka meeskonna, ennastsalgavate nõukogude inimeste ülevoolav rõõm võimsasse radioaktiivse kiirguse allikasse sattumisest ja kodumaa rikastamisest uraanimaagi uue võimsa leiukohaga.

Aga... ei olnud ju niii hull midagi :)

Kui raamatu alguses ehk ootaks sõiduvalmis võimsat raketti kosmodroomil, millega kihutatakse kangelastegusid sooritama a la "Purpurpunaste pilvede maa", siis sellest raamatust on kaks kolmandiku eelnev sõiduvahendi, allmaapaadi projekteerimine ja ehitamine instituudis ja luuleõhtud. Kusjuures, puuduvad läbi ja lõhki negatiivsed tegelased, on ainult "teelt eksinud".

Nagu eelnevalt on tabavalt märgitud - "omapärane".
Teksti loeti eesti keeles

Raske on hinnata. Raamat ise on põenv, aga tegevustik on kui "Digitaalne kindlus" ja "Inglid ja deemonid" modifitseeritult ja uues rüüs, viimasele oleks nagu lihtsalt uus Pariisi-teemaline skin peale lastud, "nupud" asuvad küll teises kohas ja on teise kujuga... Siiski lugemise ajal ei häirinud, tegu pole üks ühele koopiaga, ning miks mitte proovida sarnaseid asju uuesti ja paremini kirjutada -- kuid kas see ka õnnestus?

Sü˛ee põhipoint ei ole küll Dan Browni enda leiutis, aga ei leia, et juba korra mainitud ainestikul ei tohiks kirjutada rohkem raamatuid, vastasel korral peaks pool ulmekirjandust "plagiaadiks" kuulutama oma lõpmatult kedratud hüperruumi, -ajami, footonpurjede, loheratsanike jms atribuutikaga. Kindlasti palju tõsisem teema on faktide moonutamine või küsitavused.

Mõistatustele lahenduste otsimises laskutakse mõnes kohas liialt "murumängudeni", v-o oleks oodanud midagi suurejoonelisemat. Mis mõtet on tegevust viia Louvre ja Mona Lisa juurde, kui vihje leitakse hoopis pildi tagant sedelilt, mitte pildi pealt. Häirivad veel liigne hollywoodisus (ikka need pääsemised) kohati ja "naljakad" tehnilised detailid pangas jms.

Maksimumhinnet ei saa anda, aga kindlasti ei olnud kokkuvõttes kehv raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Võluripoiss... või mis võluripoiss enam... noorvõlur Harry kuues aasta. Juba algus üllatab meeldivalt, asutakse kohe asja juurde, mitte ei pea lugema lehekülgi sellest, kuidas ebasõbralikud sugulased Harryt endiselt kapis kinni hoiavad, vaid kohe esimeses peatükis võlukunstiministriga kohtumisel võib end lõbustada Margaret Thatcheri, John Majori või Tony Blairi kujutlemisega mugude peaministrina.

Stseen Snapega on paljutõotav ning Draco Malfoy, klišeeline pahapoiss (mitte et nad reaalses elus enamasti vähem klišeelised oleks), suudab lõpuks ometi reaalselt kurja korda saata ja tutvustab juba Sigatüüka Ekspressis Harryle maagilist koolivägivalda, rääkimata lõpust...

Ohtralt on mitmesuguseid meeldivalt süngevõitu tagasivaateid hr Riddle minevikku, mis on siis segatud tavapärase ja alati mitte ka nii tavapärase koolieluga. Lõpuks surutakse head ühe rohkem nurka ja gaas põhja, lõpplahendus on vinge, kuigi v-o tekib küsimus, miks Musta Isanda teenrid ei rünnanud kohe suurema väega, aga sellele leiab loogilise põhjenduse. Vinge lõpplahenduse all ei pea silmas ainult lõpuvõitlust.

Nõrgim liin on surmasööjate Sigatüükasse pääsemise viis, kapist välja tulemise asemel ootaks suurejoonelisemat kurikurjemat kurikavalust. Siiski kuulub Segavereline prints koos Saladuste kambri ja Tulepeekriga minu jaoks sarja tugevate raamatute hulka.
Teksti loeti eesti keeles

Huvitavaimad lood kogumikus on ""Kahetse, Arlekiin!" ütles Tiktakmees", "Rünnak tähtedele", "Mul ei ole suud, aga ma pean karjuma" ja neist parimaiks jutuks"Poiss ja tema koer".

Tegelastena on õnnestunud ka mees-tähelepanu-keskpunktist, kelle elust "toitujaid" kujutatakse otseselt vampiiridena, ja üksik mees, kellele on jäänud 2 nädalat maailma lõpuni. Nende õnnetuseks on nad aga kirjutatud liiga sümbolistlikesse lugudesse ("Proovi nüri noaga", "Hea naise viimane päev"), mis minu jaoks jäävad kuidagi... hambutuks... nagu ülejäänud loodki, mis võivad küll olla head mõnes detailis, näiteks atmosfäär, aga mitte tervikuna.

Positiivne on spetsiaalselt kohalikule lugejale kirjutatud eessõna ning autoritutvustus lõpus. Pealkiri raamatu kaanel ja seljal on aga kaanekujunduse tõttu raskesti loetav.
Teksti loeti eesti keeles

Põnevalt kirja pandud ja suurejooneline lugu: Rooma paavst, massid, ajalugu, massikommunikatsioon, ... ja palju muud. Raamatule annab kindlasti plusspunkte, et lisaks tekstis mainimisele on ambigrammid esitatud ka reaalsete illustratsioonidena.

Häris aga peategelase väga hollywoodlik pääsemine stseenis kopteriga ja Roomas oleks oodanud mingisugust sekkumist sündmustesse Itaalia riigi poolt. Ebavajaliku lisana tundus X-33 imelennuk - sellised väga täpsed detailid, mis ei pruugi tegelikkuses siiski realiseeruda, muudavad raamatuid tihti aja möödudes tehniliselt... naiivseteks või lapsikuteks. Aga eks näis.

Raamatus esitatud väidete tõesuse või mittetõesuse kohta on CERN koostanud lausa eraldi lehekülje.
Teksti loeti eesti keeles

Harry viies aasta Sigatüüka haridusasutuses. Algus on unine ja kergelt rutiine, tutvustatakse küll uusi tegelasi, aga on ka pikavõitu ja suhteliselt ebaolulised ja ebahuvitavad kirjeldused maja koristamisest, kollide sahtlist välja ajamisest ja lõpuks istutakse jälle köögis laua taga, õige aktsioon hakkab hargnema alles kusagil poole raamatu pealt.

Suur pluss oli professor Snape mineviku avamine, Severus Snape on kahtlemata huvitavaim tegelane sarjas. Lõpuvõitlus oli küll tulede ja viledega, aga ka ainult, sest võimsa isand Voldemorti kõige lähimatelt käsilastelt (fanaatik Bellatrix & sõbrad), väga kurjadelt, väga julmadelt, väga mustadelt maagidelt, kelle vangis püsimise ja püüdmisega Ministeerium püstihädas on, oleks vähemalt koolilaste vastu lahingus täielikku, kiiret ülekaalu oodanud. Piisavalt mõjuvad ega usutavad ei tundunud ka Dumbledore seletused raamatu lõpus.

Mainitud miinuste tõttu (venimine ja ebaloogilisus) kokku hindeks neli.
Teksti loeti eesti keeles

"Arvutiraamat". Juhul kui autori teadmised ajaloost ja infotehnoloogiast on sarnasel tasemel, siis pole Ingleid ja Deemoneid ja Koodi puudutav kriitika imestada. Õnneks ei langetud päris Swordfish-i (vt IMDB) tasemele ja jää jäi ka saagimata. Mõnes detailis suutis autor positiivseltki üllatada, rääkimata sellest, et lugu ise oli igati loetavalt ja põnevalt kirja pandud. Tegelaste jaburimelised pääsemised on aga siin miinuseks (stseen tornis!).

Autori positsiooni NSA nuhkimise suhtes ei loe väga oluliseks, aga tegelaste positsioon paistis algsest ülioptimistlikust lõpuks küll kahtlevamaks muutuvat...
Quis custodiet ipsos custodes?
Teksti loeti eesti keeles

Raamatu idee oma lihtsuses on hiilgav. Ja see on ka kõige tähtsam. Teostus võiks veidi parem olla. Kas tegu on ulmega või mitte, see ei ole mulle oluline.

Kui viriseda, siis olukord, kus eelmine peatükk on pühendatud Hirmule ja järgmine peatükk kukub taevast nagu tellitult langevarjur täpselt õige koha peale, õigesse asendisse... oleks võinud sellised "juhused" kuidagi teistmoodi lahendada. Sellepärast ei pane ka maksimumhinnet, mille saaks sarnasel teemal näiteks Robert Merle "Saar".
Teksti loeti eesti keeles

Edasiminek sarja esimese osaga on nähtav, kuigi siin on nimetatud seda stiililt vananenuks, rohmakaks ja "21. sajandi lastekirjanduseks". Ei ole nõus. Kui kirjanikul paistab olevat tahe edasi anda ideed ja seda ideed õnneks ka olemas on, siis võibki kirjutada lihtsalt ja arusaadavalt, olgu see tagantjärgi "lastekirjanduslik" või mitte, sisu ei olnud kindlasti must-valge. Edasi tundub näiteks Meremaa sari, mis on hulga minimalistlikum, loogiline areng.

Maailm on huvitav. Kontakt kolonistide ja kohalike vahel on koguaeg olemas, küll ei ole nad sulandunud. Kui aknast välja vaadata, siis ei ole kõrvuti elavad eri rahvad ja religioonid alati sulandunud ka Maal, kuigi aega on olnud rohkemgi. Liiga ideede järgimine ongi kolonistidele omamoodi religioon ja kolonistid on misjonärid ülevalt antud ülesande ja kindla veendumusega, et nad on pärismaalastest paremad. Kõrgema päritolu uskumisele aitavad kaasa ammustest aegadest säilinud "üleloomulikud" tehnoloogilised vahendid. Maal võib selleks piisata paarist kondist, mida kummardada. V-o vahepeal tundub, et sündmuste juhuslikkus soosib liialt häid, aga seda mitte häirivalt palju. Tegelastest sümpaatseim on pärismaalaste Vana Pealik, kogu rahus ja üleolekus.

See selleks. Igaüks võib välja lugeda ja tõlgendada ja arvata, minu meelest antud raamatus on selleks piisavalt erinevaid võimalusi ja "tasandeid". Alates kultuuride konfliktist, keelatud armastus, nõrkus instinktide ees, noored vs vanad ja nii edasi ja lõpetades inimesed vs loodus. Samas ei puudunud ka lihtsamat sorti hakkimine.

Raamatu lõpp, kõikvõimas talv, võib tunduda "odava trikina", kuid ei jätnud otsitud lahenduse muljet. Lõpp oli hästi välja kirjutatud ja sobis. Raamat ei olnud algajalik (v-o on viga siinpool, sest ühendiga "algaja kirjanik" seostuvad kohalikud üllitised, millest ükski loetu ei ole küündinud antud raamatu algaja autori tasemele 40 aastat tagasi), ei olnud igav ja kindlasti ei olnud selle tõlkimine vale samm.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu ise on lihtne, rännak läbi võõra ja ohte täis maa, millest suurema osa võiks vabalt kanda ka suure algustähega Maale. Eespool arvamustes rõhutatakse, et tegu on kirjaniku esimese romaaniga ja seega ka kõigi kaasnevate miinuste ja kehvade hinnetega.

Minu meelest toob see ka positiivset paremini välja. Kui tegu on kirjaniku esimese romaaniga, siis on igatahes hästi läinud. Pole "suurte ja igavikuliste mõtetega" üle pingutatud, pole esimesena võetud liiga rasket ülesannet. On olemas lugu, piisavalt põnev, et lõpuni jälgida, ja mõistlik lõpp ja lõpp ise on kurb ja ilus sissejuhatus sarjale.

Eraldi tahaks ära märkida tarulinnas elavad lendlevad vereimejatest "haldjaskängurud", kes olid nähtusena nii sürr, et takkajärgi on just see episood peale lõpplahenduse kõige elavamalt meeles, kuigi süzee kohalt jah, nood õnnetud loomad ei muutnud maailma... aga v-o nad ei tahtnudki.
Teksti loeti eesti keeles

Kuidas omas ajas, aga tagantjärgi ei ole idee väga originaalne ("Lilled Algernonile", "Koera süda" jne) ja vast aitas läbi lüüa ka omapärane stiil ja šokeerimine. Siiski oli ladusalt kirjutatud ja ei olnud halb raamat, 5-/4+.

Nadsati ehk slängi kasutamise üks põhjus on v-o omamoodi "kodeerimine". Lootus, et keskmine ingliskeelse taustaga löömamees ei viitsi läbi närida ja võimalikud ideed jäävad saamata. Kõigi jäljendamishuviliste õnneks on aga olemas filmikunst.
Teksti loeti eesti keeles